Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Kiirustamine on tänapäeva inimese “haigus”. Nii palju on teha, nii palju tahaks teha, kuid aeg kaob käest ja kogu aeg on justkui tunne, et et jooksed. Siis veel need eesmärgid…, midagi mis justkui lükkab tagant ja kohustab veelgi kiiremini tormama. Peas ajab üks mõte teist taga ja stress on igapäevane kaaslane.

Loodetavasti ei tundnud keegi ennast selles kirjelduses ära, sest meil on tegelikult kõigil võimalus kulgeda.

Terminit “being in the flow” olen kasutanud juba pikka aega, mis tuletab mulle meelde, et kõige loovamas seisundis oleme lõdvestunud olles, siis kui teadvuses on vaikne ja sul on võimalik kuulda oma sisehäält.

Harold V. Melchert on kirjutanud ühe ilusa luuletuse kõigile eesmärgisaavutajatel, mis aitab nii mõndagi õpetlikku meeles pidada:

“Ela oma elu iga päev nii, justkui sa roniksid mäkke.

Vaadates aeg-ajalt mäe tipu poole, hoiad oma eesmärgi enda teadvuses,

samal ajal kui suurepärane vaatekoht võimaldab jälgida ümbruse ilu.

Roni rahulikult, järjekindlalt, nautides iga mööduvat hetke.

Tipust avanev vaade on reisile teenitud kõrgpunktiks.”

Mäkke ronimine on minu meelest väga hea metafoor. Sageli kui oleme oma teekonnal ohkimisest ja ülesronimisest niivõrd väsinud ja kurnatud, unustame kergesti tipu poole vaatamise, pead on raske tõsta ja lihtsam on vaadata vaid enda ette. Unustame seetõttu ka põhjuse, miks me üldse teel oleme. Selline käitumine panem meid keskenduma kividele ja takistustele, mis on meie jalge ees ning raiskama on väärtuslikku energiat, luues endas negatiivseid tundeid.

Suur keiser Marcus Aurelius on öelnud “Kui välised asjad teevad teile haiget, ei ole põhjus mitte nendes, vaid teie enda hinnangus. Ja teie endi võimuses on seda hinnangut kohe muuta.”

Vaadates aga aeg-ajalt mäe tipu poole paitame oma teadvust suurepäraste piltidega ning loome positiivseid ootusi  millegi suurepärase saabumiseks.

Eesmärkide saavutamine ei ole rügamine millegi saamiseks, vaid see on kasvamise teekond, kus iga hetk on nauditav. Kuna see, kuidas me teekonda tajume, mida me teekonnal tunneme, on meie poolt loodud reaalsus, võime seda iga hetk muuta, loomulikult vaid siis, kui omame kontrolli oma teadvuse (mõtete) üle.

Mida rahulikumalt ma tegutsen, seda enam olen ma kulgemises ja seda paremas vibratsioonis on minu keha. Mida paremas vibratsioonis on minu keha, seda lihtsamalt loon ma lahendusi. Oled kindlasti märganud kuidas mõni probleem ei taha kuidagi laheneda hoolimata sellest, et sinu temperatuur tõuseb ja hääl muutub üha valjemaks. Alles siis, kui sa oled rahunenud, näed lahendust.

Huvitav on veel see, et kulgemise seisundis tegutseme me justkui tegevuse enda pärast, mitte tulemuse pärast, mitte väliste põhjuste tõttu. Kuigi eesmärk on oluline, ei muretse me selle saavutamise pärast, vaid naudime iga teekonnal veedetud hetke, lahendatud ülesannet või väljakutset.

Kui sind hakkas kulgemise teema huvitama, siis mul on praegu lugemislaual Mihaly Csikszentmihalyi raamat “Kulgemine”. Mitte väga kergelt loetav, kuid huvitav psühholoogia alane lektüür.

Mihaly kirjutab ühe toreda lõigu kulgemise kohta: “Seades eesmärgi ja suunates sellele kogu oma tähelepanu, naudime me iga oma toimingut. Olles seda rõõmu tunda saanud, pingutame me selle taaskogemise nimel topelt. Nii areneb isiksus”.

Raamatus on juttu ühest noormehest, kes teeb tehases liinitööd. Töö ise on väga rutiinne, kuid too noormees on õppinud tööd tehes “kulgema”. Ta läheneb oma ülesandele nagu sportlane olümpiamängudele: kuidas purustada rekord? Tal on eesmärk ning ta on oma eesmärgist täielikult lummatud. Ta töötas välja meetodi, kuidas oma tööriistu kasutades veelgi kiiremini end liigutada. Tal ei ole muid segavaid muremõtteid peas, on vaid see tegevus, mida ta tahab iga korraga üha paremini teha. Tema jaoks on tippkiirusel töötamine suurepärane kogemus, mis ületab kõik muu. Ta arendab ennast ja see on tohutult nauditav kogemus.

Pole oluline, mida sa teed või pead hetkel tegema, sa saad olla hetkes ja sa saad nautida hetke, olla kulgemises.