2009-2010: Tee sellest oma maailma parim aasta

Kuidas? Olles proaktiivne.

Eile möödunud tarkuste päeva ja alanud uue hooaja alguses on mul tunne alati superhea. Kuigi suvi on jällekord möödas, oli see väga ilus suvi rohke päikese ja paljude mõnusate mälestustega. Ja sügis meeldib mulle ka oma nostalgises meeleolus ja uutes võimalustes.

Kuigi inimesed on kõik erinevad, oleme me teatud tegevustes sarnased – mõnikord oleme reaktiivsed ja mõnikord proaktiivsed tegutsejad. Kuna järgnevad 9 kuud on tegutsemise aeg, et järgmisele suvele vastu minna hingelt rikkamana ja emotsioonidelt puhtamana, mõtisklen täna natukene reaktiivse ja proaktiivse tegutsemise üle. Loomulikult ei ole võimalik, et keegi meist asuks kummagi ekstreemses äärmuses, kuna meis kõigis on olemas nii reaktiivne külg kui ka proaktiivne külg. Iseküsimus on, kui palju me neid teadlikult jälgime ja kasutame oma eesmärkide saavutamiseks.

Ma usun, et reaktiivse ja proaktiivse tegutsemise peamine erinevus seisneb faktis, et reaktiivsena reageerime me automaatselt välisele stiiumulile (tegutsemise muster tulenebki sõnast reaktsioon), kuid proaktiivsena kasutame oma teadlikkust, et otsustada, kuidas ja kas stiiumulile reageerida? Proaktiivsena võtame me kontrolli oma elu üle enda kätte, me teame oma eesmärke ning teeme konkreetseid tegevused eesmärkide saavutamiseks. Olla proaktiivne tähendab minna ja luua ise enda elus sündmused ja endale soodsad võimalused, mitte lihtsalt reageerida sündmustele ja oodates võimalusi, mida elu meile võib tuua.

Kuna Saladuseblogis on palju juttu olnud alistumisest ja Universumi usaldamisest, sest me ei suuda niikuinii kontrollida, kuidas asjad lõpuks lähevad, siis tahaksin ennetavalt öelda, et proaktiivne tegutsemine ei tähenda selle seisukohaga vastuollu minemist. Proaktiivse tegutsemise võtmekoht on tegutsemine Siin & Praegu. Olles siin ja praegu on meil alati kaks võimalust: a) tegutseda b) oodata. Ning siin jookseb piir minu jaoks – kui ma olen proaktiivne, siis kasutan ma teadlikult praeguse hetke ära, et tegutseda ja mõelda õigeid mõtteid, olles aga reaktiivne vaatan ma, mis on minu võimalused ja reageerin nendele passiivselt, sageli läbi hilisemate hinnangute: „Miks küll minuga asjad niimoodi juhtuvad?“

Kui me hakkame oma teadlikkust treenima (nt igapäevase meditatsiooniga), siis me avastame üsna kiiresti, et iga välise stiimuli ning sellele järgneva meie poolse reageeringu vahel on teatud tühimik (hinnanguliselt 2 sekundit). See tühimik on „meie teadlik aeg“. Steve Covey ütleb, et see on aeg, kus proaktiivsed inimesed saavad teadlikuks välisest stiimulist ning käituvad vastavalt, luues just niimoodi ise enda elu, mitte ei reageeri pelgalt välisele.

Teadlikuks proaktiivseks tegutsemiseks pakub ta välja sellise mudeli:
1)    Me saame teadlikuks oma võimalustest
Me saame teadlikuks, et meie ellu tuli teatud väline stiimul, millele me tavaliselt reageerime „nii“, kuid tänu sellele, et me saime sellest stiimulist „tühimiku“ jooksul teadlikuks, on meil nüüd võimalus ise valida, kuidas lõpuks käituda. Näiteks, kui keegi solvab mind, siis on mul ca 2 sekundit aega, et otsustada, kas ma reageerin sellele või mitte. Reaktiivselt käitudes reageeriksime me sellele automaatselt ning hiljem analüüsiksime, kas selline reageering oli ikka objektiivne

2)    Me arutame olukorda teadlikult enda sees
See on nagu suhtlemine oma kõrgema minaga, oma sisemise kompassiga. Me saame olukorrast teadlikuks ning me peame korra aru iseendaga, kas me peaksime käituma vastavalt üldistele normidele või jääma kindlaks oma põhimõtetele. Ning alles seejärel otsustame (vastavalt punktile 1). Reaktiivselt käitudes ei ole ma teadlik, et mul on see võimalus üldse olemas ning reageerin automaatselt.

3)    Lahenduste visuaalne loomine
Saades teadlikuks oma valikutest tühimiku vältel ning pidades aru iseendaga, kuidas oleks minu jaoks kõige kasulikum praegu käituda, saan ma luua oma kujutlusse võimalikud stsenaariumid erinevate reageeringute korral.

4)    Oma unikaalse reageeringu valik
Tühimiku kasutamise viimaseks sammuks on teadlik valik, kuidas stiimulile reageerida.

See tsükkel on meile hea abimees, kui me soovime hakata treenima oma proaktiivsust ja vähendama automaatseid reageeringuid elus. Kiire areng ei ole siin võimalik, sest tühimik ei teki ühe päevaga. See võtab küll aega, kuid see tõstab meie elukvaliteeti oluliselt. Me sõna otseses mõttes avastame ühel hetkel, et meie teadlikkuse ja väliste objektide (mõtted, emotsioonid, hirmud, ideed jkm) vahel on ruum, kuhu need sattuvad enne „päris minuni“ jõudmist. Ning see on see ruum, kus me saame nendest nähtustest teadlikuks ja saame otsustada, mida nendega siis teha – kas lasta endasse või nendest vabaneda. Ning tehnika selleks annabki eelpool kirjeldatud 4 –astmeline mudel.

Hea eluline näide proaktiivse ja reaktiivse käitumise vahel on asetada ennast laevakapteni rolli. Kui ma olen reaktiivne kapten, siis sõltun ma täielikult mere olukorrast ja hoovustest. Ma liigun vaid vastavalt sellele, kuhu hoovused mind viivad. Minu peamiseks tegevuseks oleks uurida hoovuseid ja teada saada, kuhu hoovus mind kannab. Kui mõnel päeval on olukord hea, on ka kapten õnnelik, sest laev lausa lendab lainetel, kuhugi suunas. Aga kuna kapten teab, et ta sõltub välistest objektidest ja ei saa ise midagi muuta, siis enamikel päevadel on kapten stressis, kuna hoovused ei ole talle soodsad. Ta jälgib küll hoovuste suunda ning iseloomu ja püüab vastavalt sellele mõista, mis teda ees ootab, aga see ei tee teda õnnelikuks. Samas ta ei tea ka, kuidas seda kõike muuta.

Proaktiivne kapten on aga õppimas, kuidas kasutada hoovuseid, et jõuda sinna, kuhu ta tahab jõuda. Loomulikult teab ka proaktiivne kapten, et ta ei saa hoovustele vastu – ta peab neid usaldama ja nendega kaasa minema – aga ta on teadlik igal hetkel, kus ta asub ning kasutab hoovuseid navigeerimiseks, et kurss püsiks õige. Ta ei tea täpselt, millal ja mis marsruuti pidi ta jõuab sihtsadamasse, aga ta on 100% kindel, et ta sinna jõuab.

Kas proaktiivne kapten on parem kui reaktiivne? Kindlasti mitte. Me oleme kõik inimesed oma väärtustega ja eesmärkidega.

Kuid proaktiivsus ei ole kasulik ainult nendele, kes soovivad suuri asju elus saavutada – proaktiivsus on suurepärane tööriist oma teadlikkuse kasvatamiseks. Kui ma küsin igal hetkel, mida ma saan praegu ära teha, et liikuda oma eluga soovitud suunas, olen ma juba muutunud proaktiivseks. Kas tead, et 80% inimestest ei olegi eesmärke endale teadvustanud ja üles kirjutatud? Nad ei määra endale ei „Uus Aasta“ eesmärke, „Uue hooaja“ eesmärke ega isegi isilikke elueesmärke. Nad lihtsalt lähevad vooluga kaasa. Nad ei tee teadlikke tegevusi, et eesmärgi suunas liikuda, nad liiguvad sinna ainult juhul, kui hoovus neid sinna kandma peaks. Nad on kaptenid laeval, aga nad ei tea, et nad saavad seda laeva ise juhtida, mitte sõita ainult sinna, kuhu hoovused viivad.

Jah, paljud ütlevad praegu, et elu mõte ongi olla ja avastada ning areneneda. Muidugi on. Aga meil kõikidel on väikesed unistused. Isegi kõige suurematel skeptikutel on unistused, hobid ja salasoovid. Miks mitte neid siis eesmärkideks panna ja nende suunas liikuma hakata? Meil on see võimalus, sest meie maailm on niimoodi üles ehitatud. Meie hüvanguks.

Miks mitte visata peast välja mõte „See pole võimalik! Ma ei saa seda lubada! Ma peaks oma elu selleks muutma?“! Need on pelgalt uskumused!!! Ainukesed takistused, mis on meie salasoovide ja praeguse olukorra vahel, on meie uskumused. Me peame nendest vabanema ja asjad hakkavad muutuma. Selles maailmas on kõik võimalik. Absoluutselt kõik. Miks mitte seda siis endale lubada? Olles lihtsalt proaktiivne. Ja tegutseda. Iga päev natukene. Kuni ootamatult märkame, et see ongi juhtunud …

Mõnusat uut hooaega.
Kaido

Jaga artiklit sõpradega Facebookis