Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Me suhtleme üksteisega kogu aeg. Sageli jah, nimetatakse suheteks ainult intiimseid suhteid oma kallimaga, kuid kui suhetele vaadata laiema pilguga, võib tekkida küsimus, mis aitab suhteid luua ja neid ka hoida?

Miks me ei oska suhelda?
Suhete loomine oli minu jaoks pikka aega väljakutse. Isegi, kui ma välja paistsin hea suhtleja - tegelikult küll hea small talker -, siis pikemaajaliste suhete loomises ei olnud ma kuigi hea. Ning hetkel ei räägi ma niivõrd intiimsetest suhetest, vaid pigem suhetest üldisemas tähenduses - suhetest teiste inimestega.

Väga lihtne on alustada võõra inimesega vestlust ning küsida temalt mõned igapäevased küsimused. Aga mis edasi, oli mul alati järgmine mõte. Kui ma töötasin Hansapangas, siis tekkis terve hulk nn liftisõprasid, kellega teretasid ja vahetasid mõned sõnad peaaegu iga päev, kuid me ei teadnud üksteisest tegelikult midagi. Ja ma ei olnud kindel, kas ma tahangi nendest rohkem teada - millest ma üldse nendega rääkima peaksin?

Ja nii juhtuski, et mõnikord oli vaja siiski selliste juhututtavatega kuhugi ka pikemalt minna või koos aega veeta. Sel hetkel algas minu jaoks piin. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas käituda ja mida rääkida.

Ma usun, et ma ei olnud ainuke inimene maailmas sellises olukorras, aga ma tõesti ei suutnud kunagi õigeid teemasid välja mõelda, millest ma peaksin rääkima. Mida ma kartsin? Nüüd, 6 aastat tagasi vaadates saan ma aru, et ma kartsin eelkõige seda, kuidas ma ise sealjuures välja näen. Ja mida teine arvab, kui ma millestki sellisest rääkima hakkan? Ja kas see üldse huvitab teda - äkki ta mõtleb, et ma olen rumal. Jah, hirmusid oli liiga palju, et neid kõiki siin hakata üles loetlema.

Ma usun, et seda võib nimetada egoistlikuks eneseteadlikkuseks - ma ei suutnud inimestega põnevaid teemasid ja arutelusid luua, sest kogu minu energia läks selle peale, et kaitsta oma ego ning identiteeti: “Kuidas MINA ikka siinjuures välja paistan?”

Mõtle teise peale
Ma sain väga hea suhtlemise kooli oma äripartnerilt esimeses firmas, kes oli minu mõistes maailma parim suhtleja. Ta leidis alati teise inimesega õige keele ja võis tundide kaupa võõra inimesega millestki rääkida. Millest siis? Tegelikult mitte millestki.

Kuna me käisime äripartneriga koos kõikidel üritustel ja kokkusaamistel, ja ma teadsin, et mul on probleem suhtlemisega, hakkasin ma teda teadlikult jälgima, et aru saada, mida ta teeb teistmoodi kui mina. Ma teadsin väga hästi, et viga on minus, kuid ma ei suutnud panna diagnoosi.

Mida ta siis tegi?

Ta avas inimese tema enda võtmega. Ta ei mõelnud selle peale, mida inimene, kellega ta suhtleb, või inimesed tema ümber antud juhul mõtlevad - ta keskendus oma vestluspartneri avastamisele. Ta “pommitas” oma vestlustpartnerit nii pikalt erinevate juhuslike teemadega, kuni ta avastas teema, mis haakus vastasega maksimaalselt - olgu selleks siis tema töö, hobi, perekond vms. Ta otsis valdkonda, millest soovis rääkida partner, mitte ei mõelnud selle peale, millest tema ise võiks või tahaks rääkida.

Ning teiseks, ta võttis vabalt. Kui mõni nali ei tulnud välja või valitud teema oli tõesti tobe, ei “kukkunud” ta seepärast veel auku. Ta läks edasi teiste teemadega. Ta ei hakanud oma peas analüüsima, et issakene, ma nüüd tegin endal margi täis. Ei, ta ei muretsenud selle üle, mis MINA tema sees tunneb või ütleb - ta lihtsalt suhtles.

Ning loomulikult hakkasin ka mina tema käitumist jäljendama oma suhetes. Ma muutsin oma tähelepanu suunda suhetes - kui varem oli see suunatud oma ego kaitsmisele, siis nüüd suunasin ma selle teise inimese ego paitamisele. Et tema ennast hästi tunneks, mitte MINA, MINA, MINA …

Kuidas suhteid hoida?
Enda samastamine oma Egoga on meie kõikide probleemide allikas. Ei, mitte enamiku probleemide, vaid absoluutselt kõikide meie probleemide allikaks. Me ei teadvusta endale, kes me tegelikult oleme - ja laseme seetõttu maailmal endale haiget teha, uskudes lihtsameelselt, et meie maailm on meist eraldiseisev nähtus.

Ja nii toimus ka minuga, kui ma kartsin kogu aeg inimestega suheldes, et ma pean iseennast ja oma maailma kaitsma. Kelle eest, tekib ju küsimus? Jah, õige - iseenda eest. Sest ma mõtlesin ju välja nii oma Ego, keda kaitsta, kui ka kõik hirmud, mille eest teda kaitsta. Milline absurd!

Enam ma nii palju ei karda. Ja lisaks mõistmisele, et suhete loomiseks on vaja partner tõsta enda huvidest kõrgemale, olen ma avastanud minu jaoks suhtlemise kõige olulisema komponendi - austus teise inimese vastu.

Ausus vs austus
Sageli öeldakse, et kõikide suhete aluseks on ausus. Jah, ma olen sellega pooleldi nõus. Pooleldi aga seetõttu, et me ei saa inimestega paratamatult lõpuni ausaks jääda. Kuna me ka ise oleme inimesed, ja meie mentaalsus toodab meie pähe igasugust “prügi” - hinnangud, arvamused, hirmud jms -, siis juhul, kui me jääksime lõpuni ausaks, võiksime me lihtsalt teistele inimestele tahtmatult haiget teha.

Meie maailm on subjektiivne, ja see subjektiivsus lähtub meist - ja selle subjektiivsuse kaudu näeme me oma maailma. See aga tähendab, et see, mis on tõde meie jaoks, ei pruugi kaugeltki olla tõde teise inimese jaoks. Ning kui me hakkame alati oma tõde talle kuulutama - näiteks tema enda kohta -, võib juhtuda, et me püüame teda suruda oma maailma raamidesse, mis aga ei haaku üldsegi tema raamidega. Tekib konflikt. Seega, kuna meie maailm on subjektiivne, on seda ka meie tõde, ning ka meie ausus. See lähtub alati meist. Meie egost.

Kui me aga seame austuse suhetes esikohale, lubame me teistel inimestel olla just sellised nagu nad on - me aktsepteerime neid just sellistena nagu nad on. Me ei anna neile “oma ausaid” hinnanguid, me ei avalda neile ” oma ausaid” arvamusi ning me ei keelita neid elama nende elu sama “ausalt”, nagu me seda ise teeme. See ei oleks võimalik, sest meie ausus võib olla hoopis midagi muud kui nende ausus.

Me saame vaid austada ning respekteerida meie jaoks kalleid inimesi. Olgu tegemist siis parima sõbra, abikaasa või armukesega - ma luban sul olla just selline, nagu sa oled. Kui sul on vead (minu ausast arvamusest lähtuvalt), siis luban ma sulle neid vigasid. Kui sa teed oma vigadest lähtuvalt otsuseid, mis teevad mulle haiget, siis luban ma sul ikkagi olla see, kes sa oled, sest sa teed neid vigasid ju oma “aususest” lähtuvalt. Kõik inimesed teevad kõiki oma tegusid oma parima äranägemise järgi - lihtsalt sel hetkel tundub neile nende tegu igati õige ja õigustatud. Nende aususest lähtuvalt. Isegi kui see on risti vastuolus meie aususega .

Austuse väljakutsed
Loomulikult on austust kõige raskem rakendada enda jaoks kõige lähedasemate inimestega - eriti oma “kaasadega” ja kindlasti ka lastega.

Meil on kõikidel ju suhetest ja maailmast oma nägemus, ning raske on lubada teise inimese nägemusi sellesse mudelisse. Lihtsam on püüda pidevalt teist inimest muuta ning temaga ausaks jääda - teisitiöelduna erinevate vahendite kaudu välja näidata, et me ei lepi tema maailmanägemusega, ja õige viis elada on ainult nii, nagu meie tõde ette näeb.

Kuid austust rakendades ei kuuluta me enda tõde talle, vaid aktsepteerime tema tõde sellisena nagu see on. Jah, kindlasti kerkib nüüd üles küsimus, et aga mis siis, kui mees on tõbras, ta ei armasta mind ning on kuri ja vägivaldne?

Küsimus on põhjendatud. Aga kas me usume, et me saame teisi inimesi muuta talle oma tõde  kuulutades? Vaevalt.

Lähisuhtes saame me rahu kogeda ainult kahel viisil - a) jäädes kokku ning aktsepteerides teda sellisena nagu ta on (sellisel juhul ei ole trotsi ja viha, sest me aktsepteerime teda tegelikult ka, mitte ei suru oma tundeid maha), või b) meie teed lähevad lahku. Rohkem võimalusi ei ole. Jah, on, aga teised teed viivad kannatuseni. Kuid kas elu on kannatust väärt?

Teine aspekt lähisuhetes on lapsed. Sageli püüame me enda vigasid ja tegematajätmisi välja elada oma laste peal - olles nendega taas ausad, ja öeldes nendele, mis on maailmas õige ja vale. Aga kuhu jääb jällegi austus lapse kui isiksuse vastu? Mis on tema tegelik kutsumus? Miks on tema siia sündinud? Need küsimused kipuvad ausust esikohale seades teisejärguliseks jääma. Et nendele küsimustele piisavat tähelepanu pöörata, saame me ka oma last aktsepteerida just sellisena nagu ta on.

Austuse kasv = Ego kahanemine
Teiste inimeste austamine on alati seotud meie enda ego vähenemisega. Me ei saa toita oma ego, kui me oleme otsustanud aktsepteerida teisi inimesi nii nagu nad on. Toon ühe äärmiselt äärmusliku näite.

Kui meie naine või mees petab meid, siis järelikult on tal selleks sisemine vajadus. Kui me lähtume oma egost, siis me karjume ta peale, ja jätame ta maha, sest ta on tõbras.

Kui me lähtume aga austusest, siis me mõistame, et tal on järelikult mingid vajadused / impulsid kodus rahuldatama (seks, lähedus, austus vms), ning me võime temaga rääkida sel teemal ja küsida, miks ta seda teeb. Mitte selleks, et tema peale karjuda, vaid et teda mõista. Kasvõi näiteks mõista seda, miks ta ei olnud meiega aus - miks ta ei tulnud ütlema, et tal on midagi puudu, vaid läks seda otsima meie seljataga. Siin tuleb väga tugevasti mängu suhete teine aspekt - ausus. Ja kui jutuajamise käigus selgub, et ta ei armasta meid enam, ja pole ka ühtegi muud aspekti, mille kaudu suhet elus hoida, siis on tõesti võib-olla mõistlik lahku minna.

Seega, kui naine/mees petab, siis järelikult on tal midagi, mida me ei suuda talle pakkuda. Vastasel juhul ta ju ei petaks! Kuid pane tähele, et “meie ei suuda talle midagi pakkuda”. Siin on fookuse asetamise küsimus - kas me lähtume endast (egost), ja oleme kurjad, et ta nii teeb, või me lähtume temast (tegelikult tema egost), ning püüame mõista teda.

Nüüd on küsimus, kas me saame selles olukorras süüdistada teda? Või ennast? Või üldse kedagi? Kui tema lemmiktoit oli näiteks 10 aastat tagasi friikartulid, aga nüüd on ta muutunud nii palju, et tema lemmiktoit on riisipuder - kas me siis oleme tema peale vihased? Ei, me lubame tal olla see, kes ta on. Aga kui ta 10 aastat tagasi pidas meid maailma kõige paremaks ja ilusamaks abikaasaks, kuid nüüd ta seda enam ei arva, siis me nimetame teda tõpraks. Miks? Sest suhtesse on sisenenud meie ego. Temal on kõik okei - see on meie ego, mis haiget saab. Ja siit kerkib üles miljoni dollari küsimus: “Kui meie naine/mees petab meid, kas sellisel juhul on egoist tema, et ta ei arvesta meie tunnetega ning ta lähtub ainult enda vajadustest, või meie, sest me ei luba tal olla see, kes ta on?”. Ära kiirusta vastamisega, sest sa kasutad hetkel oma subjektiivset tõde …

____________________________________________

Soovid veel inspiratsiooni?
www.siskosmos.ee

Muidugi on armastus olemas! Kui armastust ei oleks olemas, siis ei oleks olemas ka mind ja sind. Ning mul on siiralt hea meel, et seda leidsid ka eelmise artikli lugejad, kes väljendasid oma arvamusi kommentaarides.

Kuidas siiski defineerida armastust ja seda mõista? Pakun välja alljärgnevalt ühe viisi, millest kirjutasin mõni aeg tagasi ühte naiste veebiajakirja.

Armastuse olemus lõpuks paljastatud
Me küll teame, millest koosneb vesi ja millest koosneb õhk ning kõik muud asjad meie ümber, aga millest koosneb armastus? Kas teadlased on iialgi arutlenud selle üle, millest koosneb armastus?

Esmapilgul on see lihtne küsimus, kuna kõlab klišeena, aga tundes armastuse väge enda sees, hakkad sa esitama endale tobedaid küsimusi, et kui ma tunnen midagi, peab sellel tundel olema ka mõõdetav väärtus ja sisu.

Saamaks infot armastuse kohta kõige ehedamal kujul, panid armastuseuurijad kokku testgrupi armunutest, kes püüdsid seda kirjeldada ning defineerida läbi empiirilise kogemuse.

Armastuse teatmik

MÕISTED:
Armastus - seletamatu ja tõenäoliselt maaväline aine.
Armastatu - ohver, kelle kaudu armastust manustatakse.
Armastaja - isik, kes on armastust manustanud.
Kichekovski klikk - sobivus armastaja ja armastatu vahel 10 palli skaalal

1) Armastusel ei ole värvi.
Sest armastus on isegi valgusest kiirem ja heledam. Armastust saab ainult näha vaimusilmas, unenägudes ning üksikutel juhtudel ka armastatuga lähikontaktis olles.

2) Armastus on väga tugev.
Kui armastaja saaks armastuse oma hingest välja võtta, siis see purustaks absoluutselt kõik muud elemendid Universumis vaid seda kergelt puudutades.

3) Armastus on valus.
Kuna armastus on nii võimas, siis loomulikult ei mahu see armastaja hinge ära, vaid ta tahab välja tulla ja seguneda armastatuga. Üldjuhul on see tuntav teravalt lõikava valuna südame all, millega kaasneb ka pitsitus kurgus ja külmavärin peas. Jah, peas.

4) Armastus naeratab.
Kuigi armastus on valus, on ta oma olemuselt heasoovlik. Meie oma hirmuga, et võib-olla ei leia meie armastus vastuarmastust, tuhmistame armastuse naeratuse ja see tundub mõnikord piinana.

5) Armastus on piinavalt koormav.
Kuna see on kõige vastuolulisem armastuse omadus, sest see on vastuolus armastuse enda põhiomadusega, milleks on ARMASTUS, siis vajab see pikemat lahtiseletamist. Armastus on piinavalt koormav, sest kui sa manustad armastust, siis see halvab kõik sinu meeled. Sa näed armastatut igal hetkel oma silmade taga ning kummalisel kombel sa samastad palju sind ümbritsevaid inimesi armastatuga. Sulle tundub, et armastatu ei armasta sind vastu, ning kardad, et sa ei saa selle valuga hakkama (vt punkt 3). Seetõttu võib tihti armastaja tunda, et armastus on muutunud piinavalt koormavaks, mis tegelikult on täiesti normaalne nähtus ja tingitud vaid sellest, et me manustasime armastust natuke liiga palju või on armastatu Kichekovski Armastuse 10 punkti Skaalal saavutanud armastaja poolt liiga kõrge skoori (üle 9 punkti). PS. Koos armastuse manustamisega peaks reeglite järgi armastuse levitaja kindlasti teavitama isikut, kes plaanib armastust manustama hakata, ohtudest, mis kaasnevad liiga kõrge klikiga armastatu ja armastaja vahel.

6) Armastus avab uksed.
Tihti on juhtunud, et armastaja avastab armastuse käigus enese juures uusi andeid. Mitmed on hakanud kirjutama luuletusi. Harvematel ja ekstreemsematel juhtudel on mõni armastaja isegi kirjutanud uusi teadustöid. Üks seni teadaolevalt kõige ekstreemsem juhtum oli, kui armastaja kirjutas teatmiku armastuse olemusest.

7) Armastus kui ravim.
Kuna armastusel on väga suur jõud, siis targemad ja teadlikumad armastajad saavad armastusega ravida. Üldjuhul ravitakse armastusega tuntud haigusi nagu Puuduliku suhte sündroom või Üksilduse epideemia. Praktika on näidanud, et kui armastaja kasutab armastuse käigus jõudu õigesti, võib armastaja vabaneda mõlemast haigusest.

8. Armastus annab vabaduse.
Eeskirjadega on kokku leppinud, et armastajad võivad teatud piires teha asju, mida normaalsed inimesed ei tee. Kõige sagedasemad juhtumid on, kui armastaja ütleb või kordab oma peas võimast mantrat 1000 korda järjest “Ma armastan Sind”. Teadlased ei ole tänaseks suutnud siiski vältida ka olukorda, kus armastaja läheb peast täiesti segi ning saadab armastatule nt 100 kirja või sms-i 1 päeva jooksul.

9) Armastus võib olla püsiv kahjustus.
Äärmuslikel juhtudel võib asi isegi nii kaugele areneda, et armastus läheb üle Elu Armastuseks, aga selle eeltingimuseks on siiski üldjuhul, et Kichekovski Armastuse 10 punkti Skaalal saavutab armastaja 10 punkti ning klikk on olemas lisaks füüsilisele tasandile ka vaimsete väärtuste, hobide, isegi toitumise ning loomulikult üldiste eluväärtuste vahel. See on väga harv juhtum ning hetkel on teada testgrupis ainult üks paar ühest kaugest ja vähearenenud riigist Prestonia, kus kaks inimest kohtusid ekstreemsetel tingimustel suhtlesid ekstreemsetel viisidel ja armusid ekstreemselt ühes teises kauges riigis Ospani’a.

10) Vastumürgid armastuse vastu.
Armastuse vastu on võimalik ka ravimeid leida. Kuna üha enam inimesi tarbib armastust juba esimesel kohtumisel, on nõudlus vastmürgi vastu kasvamas väga kiiresti. Seni parimaid tulemusi andvad võtted armastuse vastu on: a) Armastatu püsiv nägemine; b) Armastatule pidevalt ütlemine, kui ilus ja hea ta on; c) Ausus armastatu vastu; d) Armastatule sõnumite ja kirjade (sh e-kirjade) saatmine; e) Armastatuga füüsilise kontakti otsimine; f) Armastatule 100% andumine igal tasandil (ei samastata üldjuhul Tuhvlialuse Sündroomiga).

____________________________________________________________________

Veel palju inspireerivat lugemist www.sisekosmos.ee

Armastus. Kõige ilusam sõna maailmas. Miljonitele. Ei, isegi miljarditele.

Kas keegi on seda kogenud, kogemas või unistab selle kogemisest? Ma arvan, et mingil ajahetkel oma elus oleme me kõik need faasid läbi teinud. Kuid kas me oleme enda jaoks iialgi teadvustanud, mis asi armastus meie jaoks üldse on?

Armumine
Vau! Esimene armastus, mis meid üldjuhul vahemikus 14-18 eluaastat tabab, on tappev. See on nii magus, nii võimas ning nii unustamatu. Me siseneme armudes sõna otseses mõttes teistusugusesse teadvusseisundisse, mis lubab meil teha ja korda saata asju, mida keegi normaalses seisundis ei teeks. Jah, ma arvan, et “lubab” on siinjuures isegi õige sõnakasutus, sest armumise perioodil ei ole me ju meie ise - hiljem me vaid meenutame mõnusalt nostalgiliselt, milleks kõik me sel ajal valmis ei olnud. Seega, me justkui lubasime endal nautida seda aega, kui me ei olnud päris normaalsed, ja me saame aru, et sel ajal teostatu ei saagi kannatada alati kriitilist meelt, sest me olime uimastite mõju all. Aga neid uimasteid ei tarvitanud me mitte välispidiselt, vaid meie enda keha toodab neid armumise ajal nii palju, et me ei vajagi midagi muud. Meile piisab meie mõtetest, meie unistusest ning armastatu üksikust riideesemest, kust me ei väsi nuusutamast tema parfüümi, mis automaatselt aktiveerib meie ajus neuronühendused manades meie silmade ette taas ja taas hetked, mille nimel me oleme valmis kasvõi surema. Sest ilma temata ei ole ma meil midagi enam siin Maa peal teha.

Jah, me oleme sel ajal hullud. Täpselt samasugused hullud nagu iga teisegi emotsiooni mõju all - kadedus, viha, solvumine, petumus jpt. Hinnanguliselt on meil umbes 300 erinevat emotsiooni, mida me läbi elame. Inimesed tapavad ju armukadedusest, vihast ning pettumusest teisi inimesi; emad-isad ei räägi oma lastega järgnevad 30 aastat, sest laps valis oma abikaasaks kellegi, keda tema vanemad ei aktsepteeri; ning me kolime hetkeajel elama Iisraeli, sest me kohtasime Hispaania ööklubis kedagi, kes meile ühe öö jooksul seitseteist korda ütles, kui ilus ning veetlev me ikka oleme. Need on kõik emotsioonid, mida me elame läbi, ja mis teevad meid ühel hetkel kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas, kuid järgmisel hetkel võivad nad muuta meie maailma väljakannatamatuks põrguks.

Jah, armumine ei ole armastus. Armumine on emotsioon, ning seda tuleb niimoodi ka võtta.

Sõprus
Üks inimene sajast, kes hetkeajel Iisraeli kolib, leiab uues kaaslases oma tõelise sõbra ning hingesugulase. Peale seda, kui armumine on otsa saanud, ning mees-naine on kaineks “maganud”, märkavad nad, et nende vahel on midagi veel peale pelga emotsiooni, mis hoidis neid eelnevad neli kuud tegutsemas. Üks avastab, et ta ei soovigi Eestisse tagasi kolida, sest talle mitte ei tundu teine inimene lihtsalt müstiline ning eksootiline, vaid ta leiab selle inimesega tõesti ühise kokkupuutepunkti ja neil on koos hea olla. Ning teine inimene märkab, et teda ei köida esimese juures mitte ainult põhjamaised silmipimestavalt ilusad blondid juuksed ning tema helesinised silmad koos imetlusväärse vormiga, vaid ta naudib temakese seltskonda rohkem kui on seda teinud ühegi naisterahvaga kunagi varem. Nendel on tõesti midagi, millest omavahel rääkida, mida koos teha ning kuidas aega veeta, ning üksteist isegi õpetada. Nad on lihtsalt hingesugulased, ja nendel on omavahel koos niiiii hea olla. Nad tunneksid teineteist nagu eelmised 20 aastat. Või isegi 200 aastat. Kas see on armastus?

Samad omadused - hea klapp, põnevad jutuajamised ning koosveedetud aeg - kuuluvad aga ka sõpruse juurde, mida jagavad samast soost inimesed. Miks muidu me veedame aega oma sõpradega? Sest meil on koos mõnus olla - me tunneme üksteist hästi, ja me oleme justkui hingesugused. Justkui me teaksime teineteist juba eelnevad 20 aastat. Või isegi 200 aastat.

Mis on see osa, mis muudab siis sõpruse armastuseks? Kas tõesti seks ning intiimsus mehe ning naise vahel? Meie eesmärk on ju leida enda kõrvale tõeline sõber, kes mõistab meid alati, ning jagab meiega nii meie muresid kui ka rõõmusid. Aga see on ju sõprus, mitte armastus. Kas siis armastus = seks?

Jah, sõprus ei ole ka armastus. Sõprus on siiras usalduse ning ühiste väärtuste jagamine teise inimesega.

Armastus laste vastu
Kui mulle 2004. aasta juunis minu esimene poeg peale sündimust kätele pandi, avastasin ma enda juures midagi täiesti uut - armastuse oma lapse vastu. Ma olin olnud korduvalt armunud, ning mul oli palju sõpru - kuid see, mida ma nüüd kogesin, oli midagi täiesti uut. Ma isegi ei teadnud, et inimene võib midagi sellist üldse tunda. See oli piiritu armastus kellegi vastu, keda sa isegi ei tunne. See oli nii tugev, et see lausa koormas mind - ma ei tahtnud seda tunnet mitte kunagi kaotada. Ja ma olin valmis endast kõik andma, et seda ei saaks mitte kunagi minu elus ka juhtuda. See tunne oli tingimusteta, kõike ületav ning kõiki alistav - mitte miski ja mitte keegi ei olnud mulle olulisem kui tema. Tema, keda veel 15 minutit tagasi ei olnud meie maailmas olemaski, ning keda ma arvasin olevat lihtsalt üks inimene minu elus, kelle eest hoolitseda. Kas see on siis armastus?

Aga sedasama “tunnevad” ju loomad oma poegade vastu. Emasloom teeb endast kõik, et oma poegade eest hoolitseda - ta on valmis isegi nende eest surema.

Kuidas meie - inimesed - arvame siis endast nii palju, et nimetame ennast tõelisteks armastajateks oma laste vastu? Ei, see ei ole armastus - see on instinkt, mis meisse on programmeeritud. Kui meie, ja kogu loomariik, ei “armastaks” oma lapsi-poegi nii palju, siis kes neid kaitseks ja üles kasvataks? See on täiuslik mehhanism, mis looduses aset leiab, mille kaudu iga lapsevanem hoolitseb just tema poegade eest. Ja see tagab, et kõik on lõppkokkuvõttes kaitstud. Kuid meie, inimesed, muudame selle kõik väga romantiliseks ning suuremeelseks - me armastame oma lapsi. Ei, me lihtsalt jumaldame neid, sest see on meie ürgne ning loomupärane kohus ning omadus. Mitte keegi ei armastaks neid ju, kui isegi meie seda ei teeks. Vaid meie suureks rõõmuks on see, et me tunneme ennast oma lapsi armastades nii hästi. Me nimetame ennast õnnistatuteks ja õnnelikeks, et meil on lapsed, keda me saame armastada. Jah, see kõik tundub tõesti niiiii hea, kuid see on kõigest programm, millele me allume. Koos meie kodus pikutavate koerte-kassidega ning keldris toitu otsivate hiirte ning putukatega. Meie erinevus nendest on vaid see, et me mõtleme asju välja. Kogu loomariik kaitseb ja armastab oma poegasid spontaanselt, tingimustega, kuid meie pöörame selle egoistlikult enda kasuks, et MEIE oleme õnnelikud, et me saame kogeda armastust. Ja sageli ei olegi meie armastus oma laste vastu ju tingimusteta - me seame nendele palju tingimusi, et nad vastaksid meie ootustele. Kas see on siis armastus?

Jah, instinktid ka ei ole armastus. Instinkt on meie geneetiline kohustus kanda hoolt oma poegade eest, et saaks realiseeruda jumalik plaan ning inimkonna jätkuvus.

Hmmm … kas armastus on üldsegi siis olemas?

____________________________________________________________________

Kompass Rakveres: Kuidas anda elule tähendus?
www.sisekosmos.ee/kompass

Eelmises postituses (vaata siia) kirjutasin ma kolmest printsiibist, mis aitasid mind sisemise kasvamise teel väga palju. Nendeks printsiipideks olid Andmine, Andestamine ja Armastus.  Ma nimetasin need tinglikult 3A printsiibiks ja need oli põhimõtted, mida ma hakkasin enda juures kolm aastat tagasi teadlikult juurutama. Ning teadlikult just seetõttu, et ühel hetkel ma mõistsin, et spontaanselt me areneda ei saa. Me saame küll lugeda raamatuid ja mõtiskleda selle üle, kuidas saaks maailma paremaks muuta, aga kui ma soovin ka tegelikult maailma paremaks paigaks muutma hakata, pean ma alustama iseendast. Lihtne on mõelda, et ma andestan inimestele, kuna Deepak Chopra ütleb seda, või ma armastan kogu maailma tingimusteta, sest Eckhart Tolle soovitab seda teha. Aga kui lihtne on neid tegevusi igapäevaellu integreerida sel hetkel, kui keegi meid tõeliselt alt veab ning me kannatame, või kui keegi tundub meile oma käitumise ja olemisega nii vastik, et armastus on viimane, mida ma sel hetkel tema vastu tunnen?

Kuid just need on kasvukohad meile. Kui me suudame sellistel keerulistel eluhetkedel meelde tuletada ja jääda kindlaks 3A printsiibile, võime me enda üle uhked olla ja öelda, et ma olen midagigi meelde jätnud kõikidest nendest sadadest lehekülgedest, mida olen raamatute kujul endasse imanud.

Seestpool väljapoole
Kogu meie areng toimub seestpoolt väljapoole. Igasugune püüe areneda raamatute, seminaride ja koolituste baasil on aga liikumine väljastpoolt sissepoole. Kui me loeme raamatu läbi, võtame me informatsiooni vastu väljaspoolt ja püüame seda siis kuidagi omaks võtta. Aga ükskõik kui palju me ka ei ürita, on see keeruline, sest raamatust tulenev kiirgus on meie sisemise rütmi jaoks liig. Ja nii me siis kiiritame ennast hetkeks, kuid pikaajaliselt ei suuda seda kiirgust endas kanda.

Kui me aga võtame selle raamatutarkuse ning hakkame seda praktikasse rakendama, oleme me käivitanud sisemised mehhanismid, ja kuigi läbi suure valu, hakkame me nüüd liikuma seestpoolt väljapoole.

Heaks näiteks on siin toit. Kui sa oled tõeliselt näljane ja sa jõuad lauani, mis on söögist lookas, saabub sinu hinge korraks rahu. Sa tead, et sa saad kohe süüa ning sa tunned ennast hästi. “Lõpuks ometi midagi, mis mind “rahuldab”", võid sa endale öelda. Kuid niikaua, kuni sa ei võta seda leiavtükki, ei pista seda suhu ning ei lase oma organismil sellest hakata toitaineid imama, ei muutu sinu sees mitte midagi. Kujuta ette seda hetke, kui leib jõuab sinu sisse ja sinu organism saab seda kõike füüsiliselt tunda, mida teraviljaga kaasnevad toitained sulle pakuvad. Nüüd muutub sinu sees midagi. Sa ei kujuta enam mentaalsel tasandil ette, mida kõike võiks leib sulle teha, vaid sa koged seda füüsiliselt.

Sama on ka praktikatega, mille kohta me loeme raamatutest ja mis teevad meil hetkeks tuju heaks. Me tunneme end olevat vaimsed ja head maailma vastu, kuid see kõik on mentaalne protsess kuni me ei “leia” endale ühtegi reaalsest situatsiooni elus, kus me saame seda kõike praktikasse rakendada. Kui keegi ütleb sulle, et sa oled luuser ja sa ei saavuta oma elus midagi, on õige hetk “seedima” hakata ja andestada. Ning kui keegi, keda sa usaldasid, veab sind alt viisil, mis avaldab sulle finantsiliselt võib-olla mõju veel ka viie aasta pärast, on õige hetk endale teadvustada, et on aeg jälle praktikateks ja armastada teda nagu sa armastad oma last. Kõikide tema puuduste ning vigadega.

Vastuolulised protsessid
Algul toimuvad meie sees väga vastuolulised protsessid. Me ei ole ju harjunud ütlema mõttes suvalistele inimestele “Ma armastan sind, või sa oled väga ilus, või ma andestan sulle”. Me oleme harjunud mõtlema inimestest hoopiski midagi muud, nagu näiteks “Issand, kui ebaviisakas sa võid ikka minuga olla, või miks ka küll minuga niimoodi käitud, või ma vihkan sind, kui sa niimoodi teed …”.

Kui me hakkame aga teadlikult neid automaatseid mõtteid muutma, tekib meil sees sisemine konflikt. Jah, tegelikult toimub see konflikt egoga, sest see kurivaim on ja harjunud meid kõiges kontrollima. Ta arvab end teadvat, kes ta on ning selle kaudu püüab ta identifitseerida ka meid. Ja kui me hakkame oma teadlikkuse kaudu sisenema tema territooriumile ja hakkame purustama tema seniseid seisukohti, algab meie sees sõda. Võid seda testida kohe täna, kui sa sisened esimesse poodi sisseoste tegema. Vali endale kassapidajaks või teenindajaks inimene, kes on näha, et ta on halvas tujus ning ta ei kõhkle seda ka klientide peale välja valamast. Osta temalt ning sel hetkel, kui ta sind solvab oma käitumise ja suhtumisega, ütle talle mõttes “Ma armastan sind”. Ja siis jälgi, mis tunded sind valdavad. Sel hetkel sa mõistad, mida ma mõtlen sisemiste vastuolude all.

Muuda ise oma kiirgust
Oma sisemiste paradigmade muutmine ning nende ellu integreerimine on esimene tõsine töö enda kallal. Sageli räägitakse vaimsete praktikate kontekstis meditatsioonidest, valgusega töötamisest ning aurade transformeerimisest. Kuid selleks on veelgi lihtsam tee olemas … lihtne töö iseendaga. Igasugused kogemused, mida me saame seminaridel, koolitustel ja ravitsejate juures, on välised stiimulid, mis korraks “kõditavad” meie hinge ja me unustame selle taas. Isegi, kui sel ravitsejal on hea kiirgus ning kahtlemata mõjutab tema juures käimine meie energeetikat, ei suuda me ka parima tahtmise juures säilitada tema juures saadud seisundit. Ainuke võimalus kasvada on ise endaga tööd teha seestpoolt väljapoole kuni meie isiklik kiirgus on nii kõrge. Ja sel hetkel tajuvad hoopis sind ümbritsevad inimesed, et sinu juures on midagi teistmoodi, sa oled hea ning rahulik seestpoolt, mitte ei püüa enast sundida heaks ja rahulikuks olema. Sest see on nüüd sinu loomulik olek.

Seda suudavad kõik inimesed. Ainukesed, kes seda ei suuda, on need, kes ei ole lihtsalt veel viitsinud öelda teda vihkavale teenindajale “Ma armastan sind”. Aga sina ei ole kindlasti üks nendest. Sina muudad ennast juba täna ja teed sisemiselt rõõmsaks juba järgmise vihase teenindaja, keda sa kohtad …

Ole vapper!
Kaido

Jõulud ning aasta lõpp on kindlasti parim aeg oma elu üle järele mõtlemiseks ning nuputamiseks, mida võiks kõike korda saata järgmisel aastal ning oma elus tervikuna. Kuid isegi, kui me soovime selles selgust saada, jääb tihti vajaka ideest, kuidas seda kõike korraga hakata praktikasse viima? Hea ning lihtne on mõelda, nüüd ma hakkan tegelema oma arenguga, aga millega pihta hakata? Meie ümber on kümneid erinevaid raamatuid, mis räägivad kõik ühte ning sama juttu erineva nurga alt, kuid paljud neist ei anna meile siiski head metoodikat, tee nii ja sinu elus juhtuvad sellised asjad.

Tänases loos ei räägi ma Saladusest ning külgetõmbeseadusest. Sellest on eelneva aasta jooksul räägitud nii palju, et aasta lõpus on hea rääkida millestki palju kergemast - elust enesest.

Ma ise ka istun sageli oma toas tugitoolis ja küsin endalt: “Kuidas edasi?”. Ideid on nii palju ja mõtteid, kuidas neid ideesid realiseerida samuti, kuid selge on see, et kõike ei jõua ära teha. Millele asetada oma fookus? Kas panustada enam üha kasvavale kaubandusärile või jääda kindlaks oma põhimõtetele ning järgida oma kirge - isiklikku arengut?

Kui ma alustasin oma sisemisi otsinguid, uurisin ma väga sügavuti, kuidas on võimalik muuta oma sisemisi paradigmasid. Me oleme oma harjumuste ning uskumuste vangid. Kõik, kes osalevad EduTeadvuse e-kursuses või osalesid EduTeadvuse seminaril, teavad, kuidas meie neuronühendused loovad meie identiteedi, mille külge me siis ennast “haagime”. Ja just selle identiteedi teadlik muutmine on minu hinnangul esimene samm isikliku arenguga alustamisel. Me lihtsalt peame hakkama teadlikult muutma oma sisemisi protsesse - nn ümberkaabeldama oma neuronühendusi - , et need oleksid harmoonias meie uute huvidega. Me loeme vaimseid raamatuid, kus öeldakse, et me oleme kõik Armastus. Kuidas seda ikka mõista siis? Mida see praktikas tähendab? Ma ei saa ju alates tänasest otsustada, et ma hakkan kõikidele oma tuttavatele ümberringi ütlema, kui palju ma neid armastan. Loomulikult me saame teha ka seda, kuid see oleks või-olla liiga suur paradigma muutus meie enda jaoks ning ka meid ümbritseva keskkonna ning inimeste jaoks, kellega me oleme tänaseni suhelnud. Pikas perspektiviis see tunne kaob ning me võimegi seda teha täiesti pingevabalt, kuna me oleme taibanud oma sisemise mina tegelikku sõnumit ja me lihtsalt järgime seda instinkti.

Kuid alustamiseks võib teha läbi sisemise vaikse paradigmade muutuse. Alljärgnevalt kirjutan ma, kuidas see toimus minu puhul.

3A printsiip

Ma arvan, et see oli 2007 aasta varakevadel, kui ma istusin autos Pirital merekaldal ning lugesin Eckhart Tolle raamatut” Uus maailm”. Ma isegi ei mäleta, millest see raamat täpselt oli, kuid sealsed impulsid tekitasid minus tunde, et kui ma soovin ise edasi liikuda, siis pean ma ise teadlikult otsustama edasi liikuda ning oma tavalistest raamidest välja tulema. Me ei saa ju muuta oma maailma, kui me ei muuda mitte midagi enda juures. Kui me mõtleme kogu aeg samu mõtteid ja teeme samasid tegevusi, siis kuidas oleks võimalik saavutada teistsuguseid tulemusi? Nii ma siis otsustasin, et ma muudan ennast seestpoolt. Aga kuidas?

Vastused tekkisid kolme sõna baasil: Andmine, Andestamine ning Armastus. Ja sellest tekkis minu jaoks 3A printsiip, mida ma olen järginud alates sellest ja ma nimetasin selle sisemise paradigma muutuseks. Selle käigus muutub, õigemini muudame me esimese hooga teadlikult oma sisemist tunnetust maailma suhtes, kuid perspektiivis muutub see nihe inertseks ja kogu meie edasine tegevus hakkab lähtuma nendest kolmest printsiibist - ka väliste paradigmade muutused.

Andmine
Anna enne kui sa vastu ootad!

Tavamõistes tähendab andmine, et kui ma annan midagi ära, on mul midagi nüüd endal vähem. Kui mul on näiteks 3 õuna ja ma annan ühe sulle, siis on mul järel ainult kaks õuna ning kahest õunast saan ma vähem toitaineid ning naudinguid kui ma oleksin saanud kolmest õunast. Ehk siis “Vähem on vähem”.

Sinu uus sisemine paradigma ütleb aga, et “Vähem on rohkem”. Läbi kvantfüüsika teame me, et kõik on energia, ja energia ei saa kuhugi kaduda, vaid see ainult muundub. Kui sa annad endast midagi ära, on sul “õigus” see tagasi saada, kuna vastasel juhul tekib sinu süsteemis puudujääk. Kuid energeertilised süsteemid püüdlevad ju alati tasakaalu poole, ja nii ka sinu puhul. Sõltumata, kas sa annad ära head energiat - sa teed midagi head maailmale - või sa annad ära halba energiat - sa teed midagi halba maailmale - , on sul õigus see puudujääk kompenseerida ning see energia tagasi saada. Kuna samuti on teada, et läbi vibratsioonilise resonantsi võimenduvad energia vibratsioonid, siis me saame alati tagasi rohkem kui me andsime.

Lihtsasse keelde panduna tähendab see “Mida külvad, seda lõikad”. Ja kuna me lõikame alati rohkem kui külvame, siis kehtib alati “Vähem on rohkem”.

Andmine ja Ego
Oluline on mõista, et kui me hakkame andma ainult sel eesmärgil, et me soovime rohkem tagasi saada, oleme me oma motiivides eksinud. Tagasisaamise motiiv ei saa olla kunagi nii atraktiivne, et me suudaksime pikaajaliselt lihtsalt anda. Kui me teeme head ainult eesmärgiga 3x rohkem head tagasi saada, oleme me tegelikult keskendunud saamisele, mitte aga andmisele. Me oleme kaotanud oma kontakti Praeguga ning elame tulevikus, kus me ootame Universumilt “palgapäeva”. Aga me ei tea, kas see üldse kunagi tuleb, sest me oleme sellisel juhul ju andnud endast ära egost lähtuvalt asju, mida me ei vaja, kuna me ootame nende asjade eest saada palka. Tekib küsimus, kas see on üldse olnud piisavalt hea, mis võib meile head tagasi genereerida? Kogu maailm on ju subjektiivne ning me saame tagasi just selle, mida me ära anname. Kui me anname ära egost lähtuvalt “head” (aga tegelik motiiv on saada hoopis see “hea” kolmekordselt tagasi), siis ei ole me ju head teinud maailmale. Me istume ikkagi oma väikeses maailmas ning mõtleme sellele, kuidas endale head teha - me teeme midagi puhtalt saamise eesmärgil. Aga me räägime siin ju paradigmade muutusest - me peame orienteeruma andmisele. Ja alles siis tuleb kõik see hea meie juurde, mida me alateadlikult soovime.

Andestamine
Kui tihti oled sa teinud kellelegi teadlikult halba? Isegi siis, kui keegi sinu tuttav või pereliige on sind milleski süüdistanud, kas siis tegelikult oled sa teinud ka midagi teadlikult viisil, et see teistele halba mõju tooks? Ma arvan, et mitte.

Me kõik käitume igal hetkel enda parima äranägemise kohaselt. Me ei ole ju loomult halvad inimesed. Mitte keegi ei ole oma loomult halb inimene. Isegi, kui sinu vaenlane tundub sulle olevat kõige kurjem ning pahatahtlikum inimene maailmas, on tegelikult ta sisimas hea. Kas sa usud tõesti, et sinu vaenlane istub kodus ja mõtleb, et ta on nii kuri, õel ja vastik, ning ta tunneb selle üle rahuldust. Ei, ta vaatab oma maailma enda seisukohast lähtuvalt ning käitub vastavalt sellele. Ning juhul, kui tema tegevused ei ole kooskõlas sinu ootustega, tundub ta meile vastik ja õel. Aga täpselt samuti võime meie tunduda temale. Tema ei mõista meid täpselt samuti nagu meie ei mõista teda. Me elame lihtsalt erinevates maailmades ja kuni need maailmad ei harmoneeru, ei saavuta me iialgi kontakti.

Sellest lähtubki Andestamine universaalses tähenduses. Kui me taipame, et kõik inimesed on tegelikult oma olemuselt head ning nende teod, mis meile tunduvad ebaõiglased, valed ja õelad, on tehtud lihtsalt ebapiisavale informatsioonile või kogemusele tuginedes, saame me nendele kergesti andestada. Me teame, et nad püüavad ja soovivad teha igal hetkel head. Isegi juhul, kui meile tundub, et ta soovib meile teadlikult teha halba, lähtub ta sel hetkel oma alalhoiuinstinktidest ja lihtsalt kaitseb enda õigusi. Aga võib-olla ta pole lihtsalt veel taibanud, et tal ei ole vaja midagi kaitsta, kuna mitte keegi ei soovi teda rünnata. Ja me saame talle andestada kogu südamest …

Armastus
Universaalne armastus kogu maailma vastu.

Kui me lähtume sellest, et me oleme kogu oma maailma loojad ja see on just minu enda loodud taies, saame me aru, kui ebaloogiline on seda maailma vihata. Kui sa teed jõulude ajal oma lapsega piparkooke ja vormid ei tule ilusad, kas sa hakkad siis neid piparkooke vihkama. Ei, sa teed uued …

Nii saame me teha ka oma eluga. Kui sa ei ole rahul oma seniste tulemustega loomises, siis on õige aeg muuta oma sisemist vibratsiooni ning püüda oma tulevik joonistada selliseks, nagu sa sooviksid. Ja parim viis hoida oma vibratsioon positiivne, on teha seda läbi Armastuse printsiibi.

Armastuse printsiip ei tähenda seda, et sa pead kõiki inimesi maailmas armastama intiimsel tasandil. Intiimsus lähtub meie elus väga madalatest tshakratest ning need on paljuski egoistlikud instinktid, mis on seotud enese alalhoiuga ning sooviga olla keegi. Kuid kui me mõistame, et me oleme niikuinii keegi ja me ei vaja keegi olemiseks meid ümbritseva maailma heakskiitu, sest me loome selle heakskiidu ise vastavalt oma uskumustele, siis kaob ära igasugune vajadus ka ennast tõestada ja me saame oma maailma armastada just sellisena nagu see hetkel on.

Luba oma maailmal olla just selline nagu ta on. Aga ära lepi sellega, kui see ei ole selline, mida sa sooviksid armastada. Sel hetkel toimub sinu teadvuses nihe, sest sa mõistad, et sul on võime sekkuda. Sekku siis. Nüüd kohe. Aga läbi armastuse, andmise ja andestamise. Ning sinu maailm muutubki …

Kaido

Kas Sinul, Jõuluvana, on juba jõulukingid valmis? Kuidas oleks, kui võtaks sõbrad kampa ja teeks 2009 aasta lõpus midagi head!?

Minu hinges kripeldab juba mõnda aega, et jõulud lähenevad ja nii väga tahaks “midagi” teha. Mida teha? Tahaks teha head! Ma tunnen, et viimased aastad on jõulud iga kord uue näoga ja seekord, lausa üllatuslikult, on nad minu jaoks heategevuse näoga.

Minu unistuses läheks igaüks, kes Saladuse blogis käib ja kutsuks sõbrad kaasa, et minna koos kas lastekodusse või miks mitte ka vanadekodusse ja viiks neile kingiks posu rõõmu. Mõtle kui tore see oleks, kui igaüks meist leiaks endas soovi ja võtakski hetke, et valmistada rõõmu. Ise, oma kätega. Nagu näiteks, läheks ja valmistaks koos lastekodulastega piparkooke! Või loeks jõuluajal haiglas viibivatele lastele muinasjutte…

Ma mõtlen ja mõtlen ja tunnen, et kui ma kogu seda ideed organiseerima hakkaks, ei tuleks minu jõulupuhkusest mitte kui midagi välja. Aga… mõned teist teavad juba küll mind:P ega ma niisama alla ei anna. Seega!

Marlen kuulutab omavoliliselt välja Suurimsaladus.ee blogisõprade heategevusnädalad!

Tunned, et tahaksid midagi teha? Lahe:)

Mina pakun välja, et kutsu oma sõbrad kampa ja otsustage, mida head te saaks sel jõuluajal ära teha! Kui otsite kaastegijaid siis riputa kuulutus üles selle sama postituse alla koos oma kontaktiga. Kui teie heategu on tehtud siis oleks üliarmas kuulda, mida tegite ja kuidas see teil läks! Kõik heateod on oodatud, nii pisikesed kui suured, nii üksi tehtud kui kambakad.

Mina postitan ka oma kuultuse kohe, kui minu plaan valmis. Ootan kõiki kampa!

Minu siiras tänu ja armastus kõigile, kes kaasa löövad ning maailmasse valgust loovad:)

Armastusega Teie,
Marlen

 Ma olen tõeliselt tänulik, et mul on võimalik läbi viia Masterminde. Iga mastermind on oma nägu ja iga inimene grupis on tõeliselt pühendunud ja annab  endast parima. Vahva on kuulda lugusid kuidas nad on kirja pannud oma eesmärgi ja hakanud sellega tegelema, või kui neil ei olegi veel eesmärki, vaid lihtsalt mõtted, väikesed vaiksed positiivsed mõtted ja nad teevad püsivaid pingutusi selles suunas et neid mõtteid suuremaks puhuda ja siis tulevad nad mastermindi ja ütlevad et tead, juba toimib. Ma tunnen, et minus on toimunud muutus, mul on juba üks idee. Ja siis kui keegi on õnnetu, et ei saa kuidagi tegutsema, et mõtted justkui on, kuid tegevust ei järgne, siis tean kindlalt talle öelda, et kui sa jätkad oma eesmärgi kastmist ja väetamist, kui sa jätkad järjekindlalt otsimist kuidas sa saaksid isennast tegevusse viia, leiad sa ka varem või hiljem vastuse.

Ja veel kui mõni häbelik mastermindlane kirjutab sulle siiralt südamest kirja, siis tunned kui fantastilised on tegelikult inimesed meie ümber ja kui me hoolega ei vaata, siis jääb see meile märkamata.

Marlen kirjutas ühes oma blogis, et andmine on põhiline millele meil tuleb keskenduda. Mastermind on kindlasti üks koht, kus igaüks saab anda. Tuled gruppi hea tujuga, jagad teistega oma mõtteid. Sa ei või kunagi teada, millal sinu sõna muudab kellegi elu. Näe võimlusi enda ümber. Näe kui keegi vajab julgustust ja sa oledki andnud.

Mastermindis käis üks noormees välja idee, mida tema kasutab: kui ta märkab et keegi tema abi vajab siis ta aitab, ja kui talt küsitakse kuidas ma saan selle eest tasuda, ütleb ta lihtsalt - kui sa näed, et keegi teine abi vajab, siis abista. Nii olemegi tasa. Fantastiline!

Ole andja ja anna - mõni julgustav sõna, naeratav pilt, siiras kompliment või abistav käsi. Võimalusi on palju.

Me elame kiiret elu, mille käigus päevad ja nädalad lendavad kui telefonipostid sõites maanteel kiirusega 140 km/h. Sageli ei jää meil aega vaadata ennast peeglist, vaadata otsa oma sõpradele ning öelda nendele vahelduseks midagi ilusat. Me arvame, et see kõik on niigi elementaarne - sõbrad teavad niikuinii, et me nendest hoolime, kaaslased „teavad“ niikuinii, et nad armastavad üksteist ning lapsed teavad niikuinii, kui tähtsad nad on oma vanematele.

Aga siiski …kui meile antakse viimane hetk elada ja võimalus öelda kõike seda, mida öelda tahaks, siis mis oleksid need sõnad? Kas sa lahkuksid hommikuti kodust lihtsalt üle õla viibates? Kas sa kurjustaksid oma lapse peale, kui ta on pahandust teinud? Ning kas sa saaksid enda peale vihaseks, kui sa vaatad peeglisse ja ei näe seal modelli või sinu saavutused elus ei ole need, millest sa keskkoolis unistasid?

Või võtaksid sa aega, seisataksid hetke, tõmbaksid hinge ja ütleksid, mida sa tõeliselt tunned?

Umbes nädal aega tagasi oli mul unenägu, mis on minu elu hoidnud ärevil. Kuna see uni oli nii reaalne ning elav, siis ma ei ole senini kindel, kas see oli uni või oli see reaalsus. Aga see uni oli elust enesest. See uni oli võimalusest, mis sulle antakse üks kord ja hetkeks ning siis on see kadunud igaveseks. Sinu valik on see, kas sa kasutad selle võimaluse ära ning mäletad seda hetke igavesti, või lased sellel minna jättes ütlemata need sõnad, mida sa tunned.

Täna kirjutan ma sellest unenäost. Täna kirjutan ma sellest, mida ma ütleksin oma viimasel päeval endale kõige kallimatele inimestele, kuid mida ma jätsin ütlemata selles unenäos. Ma ütlen selle välja lootes, et sa loed seda ning ma püüan kanda seda sõnumit eneses alates tänasest alati.

Mõtle välja ka tekst enda jaoks kallile inimesele ja püüa talle märku anda, et ta on sulle kallis ja sa tõesti hoolid. Ma luban, et sa ei kahetse. Ta on seda väärt. Elu on täis üllatusi. Sul on ainult täna. Homset ei ole olemas. Võib-olla mitte koos.

…

Sa olid seal. Sa olid olemas. Sa olid elu ise. Sa olid valgus, mis pimestas mu meeled ja sära, mis tegi tuimaks mu taju. Sa olid hea.

Kui mul oleks üks päev, veedaksin ma selle sinuga. Ma ütleksin, et sa oled kallis ning näitaksin, et ma hoolin. Ma tean, et kunagi tuleb see päev, millele ei järgne enam homset. Meie koos.

Kui ma vaatan sulle silma, siis näen ma armastust. Armastus on tuli, mis põletab raua ja laseb väänata paindumatut. Armastus kannab tina ning tõstab kõrgustesse kivid. Armastusel on jõud. Ma kasutan seda jõudu täna. Ja näitan, et ma hoolin. Armastus annab mulle väe.

Kui ma mõtlen su peale, siis tunnen ma soojust. Ma tunnen, et sa oled olemas. Ma mõtlen su peale tihti.

Kui ma olen hädas, siis mõtlen ma sinule. Sa tuled alati. Särades naerust ning kaitstes mind õrnalt. Sa tead, mida ma vajan ning sa ei eksi iialgi. Sa oled minuga.

Kui ma sulgen oma silmad, näen ma päikest. Jällegi sina. Osake minust ning kaugel ja nii lähedal. Ma tunnen su puudutust. Sa oledki siin.

Ma tunnen su lõhna. Selles on kõik. Lilled, meri ning tükike sinust. Sa oled täiuslik.

Ma ootan su tulekut. Istudes aknal tajudes klaaside jahedat külmust. Ma tean, et sa tuled jälle.

Armastades elu ennast …
Kaido

 Universumis toimub absoluutselt kõik vastavalt seadusele ja üks meie lemmikseadusi on Külgetõmbeseadus, sest meile tundub, et just läbi selle Seaduse saame me oma ellu kõik selle hea, mida me endale soovime.

Viimasel ajal on minult sageli küsitud, et kui ma soovin endale unelmate elukaaslast, kas ma pean enne tegema lõpparve oma praeguse elukaaslasega, kellega kooselu ei laabu? Või võin ma selle suhte lõpetada pärast seda, kui uus kallim on juba leitud?

Mida sina arvad?

Selleks et hakata oma ellu looma seda mida ma tahan, pean ma kõigepealt teadma MIDA ma tahan, kuid teine väga oluline punkt on - sa ei saa istutada porgandeid sinna, kus kasvavad redised. Selleks et sa saaksid külvata sinna porgandeid, tuleb sul esmalt redised eemaldada ja peenar korda teha, alles siis saad sa seal hakata kasvatama porgandeid.

Me kõik soovime endale uusi ja paremaid asju, kuid me ei raatsi vanadest asjadest (ja mõtetest) loobuda. Kuid tead mis, universumi seadus ütleb, et sinu ellu ei saa enne midagi uut tulla, kui sa ei ole selle jaoks ruumi teinud.

Tean inimesi, kellel on kapp riideid täis, enamikku nad ei kanna, ja samas kurdavad nad, et neil ei ole midagi selga panna. Anna ära oma riided mida sa ei kanna. Ära muretse et oled nende eest üsna korraliku rahasumma välja käinud ja need riided on peaaegu uued. Kui sa neid ei kanna, hoiavad nad sind vaid minevikus kinni ning sul ei ole ruumi, et külgetõmbeseadus saaks sinu ellu tuua uusi ja paremaid riideesemeid.

Bob ütleb, et ära kunagi müü asju, mida sa enam ei vaja või mida sa ise enam ei taha, vaid anna ära. Sest selleks et saada, tuleb meil anda, ja kui sa müüd, siis kõik mida sa selle eest saad on piiratud selle rahasummaga mis sulle nende esemete eest makstakse. Andmine südamest tekitab imelie tunde ja maailm muutub koos sellega.

Alati kui sa annad oota, et sa saad vastu, kuid väga harva saad sa samast allikast kuhu sa andsid. Nii et ole kannatlik, tee ruumi sellele heale, mida sa soovid, anna ja oota küllust, mida sa väärid.