Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Reisimine on vahva. Sel aastal on mul eriti vedanud, sest ma olen käinud juba kahes väga eksootilises paigas - Sri Lankal ja Sitsiilias. Muidugi ei saa neid kahte kohta omavahel kuidagi võrrelda, sest need on lihtsalt nii erinevad. Ja sama erinevad olid ka minu eesmärgid, kui ma neid reise planeerisin. Nüüd on need aga mõlemad tehtud ja tuleb öelda, et hea on olla kodus. Eriti, kui ka meie kohalik suvi näitab tõelist ekvatoriaalset kuumust ja kõik inimesed naeratavad palju rohkem kui tavaliselt. Aga võib-olla see ei olegi päikesest, võib-olla on see lihtsalt sellest, et inimesed on tegelikult kõik meie ümber positiivsed ja heasoovlikud. Jah, ma usun siiralt viimasesse.

Ma õppisin mõlemalt reisilt väga väga palju. No jah, muidugi õpime me iga päev midagi uut - vastupidisel juhul oleks ju elu mõttetu -, aga kui meil on võimalus eemalduda igapäevasest ning keskenduda iseendale ja oma sisemaailma jälgimisele, võime me teha suured avastused. Siinsamas iseenda sees.

Sri Lanka oli imeline. Selle kohta kirjutasin ma artikli siin. Aga Sitsiilia on fantastiline. Ja sellest kirjutan ma nüüd.

Kahjuks ei oska ma Sitsiilia kohta kirjutada midagi põhjapanevat - see on üks paljudest Euroopa riikidest, kus isegi teenindusasutustes ei räägita inglise keelt, kus teenindus on palju halvem kui Eestis ning kus päikest on keskpäeval rohkem kui ükski inimene taluda suudaks. Just seepärast on isegi rannad Vahemere ääres keskpäeval kohalikest inimestest tühjad ning ainult “hullumeelsed” ja hullumeelselt ärapõlenud selgadega turistid võtavad viimast enne, kui hilisõhtuse lennuga jälle kodumaale naasevad.

Jah, ma ei oska Sitsiilia kohta väga palju öelda. Aga kuna reis sinna kuumale maale oli paljuski seotud paikse ajaveetmisega 8 magamistoaga villas, oli mul imeliselt palju aega tegelda mitte midagi tegemisega ning lihtsalt elu üle järele mõtlemisega. Ja vot see oli tõeline kvaliteetaeg.

Mänguasjad meie elus
Meile meeldivad mänguasjad. Oleks ilmne liialdus väita, et me kaotame huvi mänguasjade vastu peale seda, kui me oleme täiskasvanuks saanud. Vastupidi - alles siis meie piinad algavad. Me unistame kogu aeg uutest mänguasjadest oma ellu, kuna me usume, et nende mänguasjade kaudu saavutame me tunde, et me oleme õnnelikud. Missugused need mänguasjad siis on? Muidugi on need täiesti individuaalsed. Kuid kõige levinumad neist on riided, autod, ehted, parfüümid, reisid, sisustus jms. Ehk siis kõik need asjad, mida me ostame üldjuhul mitte vajadusest, vaid emotsioonidest lähtuvalt. Kui me suudaksime iga uue “mänguasja” soetamise hetkel olla teadlikud ning küsida endalt, kas me ikka tõesti vajame seda, ja kas me hetkel lihtsalt ei allu oma “ihale”, jääksid paljud mänguasjad ostmata. Mis oleks tulemus? Ega palju tegelikult ei muutuks - meile jääks võib-olla rohkem raha alles ja me ei kuhjaks ennast nii paljude asjadega. Seega ei ole asjade ostmine ning neid mänguasjadena omamine midagi väga pöörast ja valet - me oleme kõik ju inimesed. Mina näiteks ostan kokku budakujusid. Kui keegi küsiks minult, miks mul nii palju neid vaja on, ei oska ma vastata. Aga mulle lihtsalt meeldib neid oma “altari” peale lisada, ning lisaks veel ka igale poole mujale, kuhu need “sobivad”.

Pikk jutt lühidalt kokku võtta - meile meeldivad mänguasjad. Ja need mänguasjad on valdavalt kõiksugu asjad meie välises maailmas. Kuid viimasel ajal, ja eriti hakkasin ma seda praktiseerima Sitsiilias basseinis või Vahemeres naudeldes, olen ma teadlikult püüdnud leida endale uue mänguasja - minu iseenda.

Mina kui mänguasi
Kui sa peatud hetke ja mõtled iseenda peale, saad sa aru, missugune ime sa oled. Jah, sõna otseses mõttes tõeline ime. Kujutad sa ette, et enne oma sündi, näiteks 10 kuud enne oma sündi, ei olnud sinust justkui mitte midagi olemas. Aga nüüd oled sa olemas.

Või vaata oma last, või oma tuttava last. Ta on inimene. Tal on eneseteadvus, tal on soovid, ihad, vajadused, hirmud, emotsioonid, mõtted ja kõik muu, mis teeb temast inimese. Aga veel mõned aastad tagasi ei olnud teda olemas. Kust ta siis niimoodi ilmus? Kas see pole mitte kõige suurem ime maailmas?

Ja sellest varasest lapsepõlvest on ka hea alustada, kui me soovime saada iseenda kõige kallimaks mänguasjaks - et mõista, kuidasmoodi ma ikkagi täpselt funktsioneerin?

Võib-olla tundub see liiga lihtne ja kummaline, aga mõtle nende küsimuste peale:
1. Miks sa reageerid, kui keegi sind solvab?
2. Miks sa mõtled?
3. Mida sa valdavalt mõtled?
4. Miks sa ei saa oma mõtlemist kontrollida - soovi korral välja lülitada?
5. Miks sul on hirmud?

Need on vaid 5 kõige esimest küsimust, mis mul pähe kerkisid, kui ma mõtlesin inimese kui instrumendi peale. Jah, just instrumendi, sest nii peent mehhanismi ja nii täpset instrumenti kui inimene, ei ole suuteline isegi Apple välja töötama. Miks just Apple? Sest palju on artikleid sellel teemal, kuidas Apple on geniaalne firma, osates tarbijates tekitada tunde, et nad ei saa ilma nende mänguasjadeta - iPhone, MacBook, iPad, iPod jt - hakkama. Saladuskatte all ütlen, et olen isegi seda kogenud, kuna mul on nii iPhone, MacBook kui ka iPod. Hmm … ilusad ja mugavad mänguasjad.

Jah, Sina kui mänguasi oled tõeline ime. Ja kui sa otsustad, et sa asendad samm sammult kõik need mänguasjad, mida sa ihaldad, iseenda kui mänguasjaga, oled sa astunud suure sammu vabaduse poole. Sest sellisel juhul tabad sa kaks kärbest ühe hoobiga:

1. Sul jääb palju raha alles, sest sa ei osta asju puhtalt emotsioonist lähtuvalt
2. Sa õpid iseennast tundma, mis tõstab sinu elukvaliteeti kordades
3. Sa vabaned kannatusest, sest valdav enamus meie hädadest ja kannatustest tulenevad sellest, et me ihaldame endale midagi, mida meil ei ole.

Nagu sa näed, tuli välja hoopis 3 kärbest. Seda parem.

Kuidas olla iseenda mänguasi?
Kõige lihtsam on alustada eelpool oleva 5 küsimusega. Sageli, kui me hakkame tegelema enesearenguga, otsime me sügavaid tõdesid raamatutest ning mõttevälgatusi kehavälistelt rännakutelt. Kuid me ju unustame sellisel juhul midagi väga olulist - meie reaalsus on see, mida me hetkel näeme, kuuleme, katsume, haistame ja tunneme. Miks mitte elada siis selles reaalsuses ja leida tee vabaduse ning rahu poole siin maailmas? Ning seda väga lihtsal viisil - õppides tundma iseennast.

Miks sa reageerid, kui keegi sind solvab? Mõtle selle peale. Või miks sa mõtled? Ära mõtle. Proovi mitte mõelda järgmised 5 minutit. Kas see õnnestub sul?

Nagu sa näed, ei ole see justkui võimalik. No aga siis oled sa ju oma mõtlemise vang. Ja mõned räägivad vabast tahtest meie elus. Ei, see pole vaba tahe. See on hoopis tingitud millestki, mida me ei suuda isegi kontrollida.

Ning muide kõik need mänguasjad, mida me tavaliselt oma ellu soovime - vaata näiteks kriitilise pilguga üle oma eesmärkide nimekiri - , on samuti tingitud sellest, et me ei oska kontrollida oma mõtlemist, oma ihasid ja soove. Need on täiesti automaatsed.

Sellise mõtisklemise kaudu märkame me lihtsalt, kui käest ära me iseendalt oleme. Me oleme justkui mingi ülipeen aparaat, mida kasutaja ei oska kasutada. Ja kuna ta ei oska seda kasutada, saab ta kogu aeg valesid nuppe vajutades haiget. Nii öelda “vastu näppe”. Kuid süüdi ei ole siin aparaat, vaid kasutaja, kes ei ole seda “mänguasja” endale selgeks teinud, et osata sellega piisavalt hästi mängida. Ta teab küll, et see aparaat on väga võimekas ja suutlik, kuid ta on ära kaotanud selle aparaadi kasutusjuhendi. Ja nüüd peab ta hakkama ise nuputama, kuidas aparaat töötab. Ta teab, et mänguasja õigesti kasutades tagaks see talle väga rõõmsameelse, rahumeelse ja küllusliku elu, aga võta näpust … iga kord, kui ta mänguasjaga mängib, saab ta hoopis vastu näppe.

Ole iseenda mänguasi. Kõige kallim ja väärtuslikum mänguasi. Ära unusta kunagi, et sinus on “mehhaanika”, mis ületab kõikide arvutite suutlikkuse terves maailmas. Sa lihtsalt ei tea, kuidasmoodi see mänguasi enda jaoks tööle saada. Ja seepärast käitub see sageli sinu jaoks arusaamatul viisil. Aga sa võid sellele lõpu teha. Võta üks nupp korraga. Näiteks emotsioonide nupp, ja püüa mõista, miks sa midagi tunned ja millal sa seda tunned. Ole teadlik oma emotsioonidest, ja püüa nendega sõber olla.

Ära püüa ennast kui mänguasja selgeks õppida ühe päevaga. See ei ole võimalik. See mänguasi on liiga “rikkis” ning liiga valesti seadistatud selleks. Võta alati üks nupp korraga, ja tee see nupp endale korralikult selgeks. Siis liigu edasi. Ning ühel päeval märkad sa naeratusega, kuidas sinust on saanud täiuslik mänguasi sinule endale. Sa oled teada saanud, et sa oled olemas. Päriselt.

Kui sind huvitab, mida on teadlased avastanud meie kui mänguasja kohta, ja selle kohta, kuidas seda mänguasja kasutada tähendusliku elu loomiseks, vaata lähemalt siit: EduTeadvuse loomine

Hmmm … nüüd on see siis tehtud. Ma olin ammu, ehk juba kaks aastat, mõelnud põnevusega selle peale, kuidas võiks ühel päeval lennata kuhugi kaugele maale, eemale kõigest, millega ma olen harjunud, ja olla lihtsalt üksinda ning üksinduses. Ma usun, et mingil eluperioodil mõtlevad ning unistavad samast asjast paljud inimesed, kuid tihti ei leita selleks siiski õiget aega, finantsilisi võimalusi või lihtsalt pealehakkamist. Ning see on täiesti loomulik. Ka mina ise lükkasin seda reisi pikka aega edasi, kuni märtsis 2010 jõudsin ma järeldusele, et ma pean ära käima, sest vastasel juhul jäängi ma sellest ainult mõtlema. Ma tegin selle ära, ning ma ei kahetse hetkegi. See oli fantastiline.

Vaesus vs Tolerants
Kas sa oled enda juures märganud, et maru lihtne on õnnelik ning rõõmsameelne olla, kui kõik asjad elus laabuvad? Kui töö juures on asjad korras, kui kodus on kõik kombes, ning meil on piisavalt aega, raha ja võimalusi tegelda asjadega, mis meid inspireerivad ning teevad meid õnnelikuks - siis on lihtne on võtta elu just sellisena nagu see on.

Aga kui edukad me oleme sallivuses siis, kui meie elu on täis vaesust, puudust ning raskusi? Kui me peame iga päev sõitma bussiga tööle näiteks 20 km kaugusele, aga selle läbimiseks kulub bussil 1,5 tundi? Ja seetõttu peame me ärkama igal hommikul kell 5.00, kuna vastasel juhul me lihtsalt ei jõua õigeks ajaks tööle. Ja hea, kui meil üldse on töö - Sri Lankal on töötuse määr näiteks 40 protsenti.

Jah, sallivus, heasoovlikkus ning teiste inimeste mõistmine oli kõige suurem õppetund minu jaoks Sri Lankal. Mitte eurooplased, kes sõidavad maha 10 000 km, et istuda päevade kauba meditatsioonis, et olla spirituaalsed, vaid need inimesed, kes peavad selle spirituaalsuse igapäevaselt praktikasse rakendama, kuna vastasel juhul oleksid nad kõik vaimuhaiglates. Ja sa ei taha ettegi kujutada, missugune võib välja näha haigla või vaimuhaigla Sri Lankal.

Vaatamata tohutule vaesusele, puudusele ning ühiskonna primitiivsusele on srilankalased õnnelikud ja rõõmsameelsed. Sõites mööda maanteesid ja jalutades linnas, näed sa pidevalt naeratavaid inimesi. Kui keegi kellelegi autoga ette sõidab, või keegi kellelegi sõna otseses mõttes kuuma tee ülikonna peale kallab, ei ole see probleem - see on hoopis võimalus kasvatada oma sallivust ning mõistmist teiste inimeste suhtes. Kui meie - eurooplased - püüame seda teha läbi teadlikkuse, sest vaimsed raamatud soovitavad meil seda teha, siis srilankalased on budismist ja selle heasoovlikkusest nii läbi imbunud, et see on muutunud nende loomulikuks olekuks - olla hea ning sõbralik.

Õppetund number üks minu jaoks: “Me võime olla rõõmsad ja õnnelikud ka siis, kui meie maailm kokku variseb, ja sellest jääb järele ainult vaesus ning viletsus”

Religioon on religioon
Sri Lanka on maailmas kõige pikema järjestikuse budistliku traditsiooniga riik. Ja see kumab läbi kõikjalt, kui selles väikeses, aga väga tiheda asustusega riigis ringi liikuda (Eestis on inimesi ühe ruutkilomeetri kohta 31, Sri Lankal aga 316; Eesti pindala on 45 000 km2, Sri Lanka pindala 65 000 km2). Tohutusuured buda-kujud on kõikjal, kuhu vaadata saab - keset linnasid, linnadesse sissesõitudel, kodudes, hoovides, restoranides, loomulikult bussides ja tuk-tuki meeste lenksude peal. Kõikjal. Jääb tõesti tunne, et kõik inimesed on seal meie mõistes vaimsuse suurkujud.

Aga üllatus oli minu jaoks suur, kui rääkides kohalike inimestega selgus, et see on nende jaoks pelgalt religioon. Just samasugune religioon, nagu meie jaoks Eestis, Euroopas ning Ameerikas, on kristlus - inimesed peavad ju millessegi uskuma. Lihtsalt Sri Lankal on budism nii levinud, et keegi ei varja seda, et ta on “usklik”, mis läänekultuuris on sageli justkui “häbiasi”, kui keegi nimetab end usklikuks. Kõik inimesed on ju tegelikult usklikud - ühed usuvad, et jumal on olemas, teised aga usuvad, et jumalat ei ole olemas. Olemuselt ei ole siin mitte mingisugust vahet - mõlemad on mentaalsed konstruktsioonid.

Üllatus minu jaoks ei olnud aga see, et tõesti 80% elanikkonnast olid avatud ning avalikud usklikud uskudes budismi (ülejäänud 20% on moslemid, kristlased jt), vaid see, et Buddha peamine sõnum “Tunne iseennast!” tuleneb eelkõige läbi meditatsiooni, kuid 95% nendest usklikest inimestest mediteerivad ainult Buddha sünnipäeval 27. mail, sarnaselt meile, kes me käime igaks juhuks jõulude ajal korra kirikus ära, sest me oleme ju lõppkokkuvõttes kristlased. Vot see oli minu jaoks üllatus. Rääkides kohalikega selgus, et nende jaoks on budism täpselt samasugune lihtsalt religioon, nagu meil kristlus. Tavainimesed (mitte mungad) ei ole seal grammigi rohkem vaimsed kui meie inimesed siin. Kui jah, muidugi mainimata jätta see, et kuna inimestele õpetatakse budismi juba lapsest alates, siis lihtsalt kogu inimkond on budismist ja selle õpetusest nii läbi imbunud, et see on loomupäraselt muutunud osaks nende elust. Ja seetõttu käituvad nad meie mõistes tihti hämmastavalt sallivalt, armastavalt ja heasoovlikult.

Õppetund number kaks minu jaoks Sri Lankalt: “Keskkond ei muuda kedagi “vaimseks” inimeseks. Vaimsus saab alguse meie seest ja meie enda soovist ja suutlikkusest endaga tööd teha”

Elu on lihtne
Lihtne on olla Sri Lankal rõõmsameelne ning õnnelik. Sest seda soodustab keskkond sinu ümber - positiivsed ja sallivad inimesed, soe kliima ning päike, ja ühtlane “vaesus”, mis ei tekita inimestes vajadust püüelda kellegi eeskujude suunas.

Seda aspekti olen ma kuulnud paljudelt inimestelt, kes on reisinud Aasia riikidesse. Nad ütlevad tihti, et olles kaugel maal, tunnevad nad, et nad on rõõmsad ja õnnelikud, ning nad on võtnud eesmärgiks seda enesetunnet kindlasti säilitada edasi ka Eestisse tagasi tulles. Kuid see ei õnnestu nendel. Miks?

Väga lihtne on olla positiivne ning rõõmsameelne, kui kõik inimesed sinu ümber on õnnelikud ja positiivsed. Sellisel juhul sulandume me massi ja positiivsus kandub läbi kollektiivse alateadvuse meile automaatselt üle. Kui kõik naeratavad sinu ümber, ning keegi ei ole kuri ja vihane, siis ei teki ka meil endal “vajadust” kaitsta end kurja ja viha eest. Me võime olla vabad, rõõmsad ja õnnelikud - me võime olla inimesed. Elu on lihtne, kui me saame olla rõõmsad ning õnnelikud.

Kahtlemata mõjub päike meile positiivselt. Mina isiklikult olen suur päikese fänn - olgu Eestis väljas soe või külm, minu enesetunne on alati parem siis, kui paistab päike. Kogu loodus vajab päikest, et õitseda ning kasvada, ja meie - inimesed -, ei ole mingid erandid. Seetõttu öeldakse ka, et soojadel maadel nagu Hispaania ja Itaalia Euroopas, ning rääkimata ekvaatorilähedased riigid nagu Sri Lanka, kus on aasta keskmine temperatuur 25 kraadi (Eestis on see 5 kraadi), soodustavad meie õnnehormoonide tootmist ja lubavad ka meil endil õitseda kogu aastaringselt. See on mõnus tunne, kui päike paistab, ning sul on hea olla. Elu on lihtne, kui me tunneme päikest ja sooja.

Kevadel viisin ma läbi kolm seminari teemal “Kompass - kuidas leida sisemine kirg?”, millele ma sain väga palju positiivset tagasisidet. See seminar käsitles eelkõige küsimust “Miks me ei tea, mida me elult soovime, ja miks me ei saavuta oma eesmärke?”. Ning lihtne vastus sellele on, et üldjuhul ei ole inimeste poolt püsitatavad eesmärgid nende enda eesmärgid, vaid ühiskonna poolt programmeeritud eesmärgid, mida me peame ekslikult enda omaks. Meid pommitatakse kogu aeg ideaalidega, mille poole me püüdleme - olgu selleks siis kool, meedia ning marketing. Kõik need kanalid annavad meile “aimdust”, missugused me peame olema, mida me peame omama ning kui palju raha meil peab olema, et me saaksime olla õnnelikud.
Kuid Sri Lankal ei ole seda kaugeltki nii suures mahus. Seal on 70% inimestest ühtlaselt vaesed. Ja kui kõik on ühtlaselt vaesed, ei teki kellelgi ka väga kiusatust mõelda, et ma ei ole väärtuslik sellisena nagu ma juba olen, vaid pean ostma selle, omama seda või suhtlema nendega, et keegi mind väärtustaks. Ei, Sri Lankal on väärtused paigas teistmoodi.

Jah, loomulikult ei saa öelda, et srilankalastel ei ole muresid. Muidugi on nendel mured, ja tõenäoliselt palju suuremad mured kui meil. Aga nad on “õppinud” elama muredega kui millegagi, mis on osa elust. Ja nad ei lase muredel või õigemini väljendatuna eluväljakutsetel vähendada rõõmu oma elus. Mured on kõikidel. Juba 2500 aastat tagasi olid inimestel mured, millega tegeldes toimus ju kuningapoja Siddharta Gautama valgustumine, ja ta muutus Buddhaks (”Virgunud inimene”).

Mured on meie elu loomulik osa. Küsimus on ehk pigem selles, mis tüüpi muredega me tegeleme, ja kas me loome neid muresid oma ellu ise tehislikult juurde. Kui sa vaatad enda tutvusringkonnas ringi, siis võid sa märgata, et paljude inimeste mured on seotud sellega, et nad soovivad, et nende elu oleks parem kui praegu. Ja see parem elu ei tähenda midagi muud kui seda, et ühiskond programmeerib meile alateadvusse, mida me peame omama ning tegema, et me saaksime olla õnnelikud, kuid enamikul inimestest ei ole võimalik iialgi kõikidele nendele “rikaste ja kuulsate” reeglitele vastata. Ja sealt algavad nende kannatused. Nad ei suuda aktsepteerida elu sellisena nagu see on.

Õppetund number kolm: “Meil ei tasu uskuda kõiki meie mõtteid, ja elu ei tasu liiga tõsiselt võtta”

Nilambe - peidupaik paradiisis
Kokkuvõtte meditatsioonikesusest jätsin ma teadlikult viimaseks. Miks? Sest ma õppisin sealt kordades vähem kui ma oleksin osanud arvata. Ja see on tõeliselt vabastav tunne.

Ma olin pikka aega “unistanud” minemast kaugele tundmatule maale, et seal siis kogeda midagi spirituaalset ja võimast. Ja jällegi, kust oli mul see idee tekkinud? Jah, muidugi olin ma lubanud kõikidel nendel raamatutel, artiklitel ja filmidel ennast programmerida seda tahtma. On kirjutatud kümneid kui mitte sadu raamatuid eurooplaste poolt, kes on sõitnud kloostritesse, aašramitesse ja meditatsioonikeskustesse, et seal siis leida oma elule spirituaalne mõõde, või ehk isegi valgustuda. Ja nüüd soovisin seda minagi. Ma uskusin siiralt, et kuskil kaugel budistlikul maal on mingi teistsugune vägi, mis annab minu elule uue tähenduse. Ma lootsin siiralt, et kui ma tulen tagasi, olles mitu päeva vaikinud, istunud ning mõtisklenud elu mõtte üle, olen ma parem ning vaimsem inimene. Ehhh … milline naiivsus minu poolt. Ei, mitte keegi või miski ei saa meid muuta vaimsemaks kui me juba oleme. Nagu öeldakse “Meie probleemid ei ole seotud asukohaga, vaid need on kõik meie peas”. Ja nii juhtus ka minuga.

Kuna ma olen enesearenguga tegelenud väga aktiivselt viimased 4 aastat, siis on mul välja kujunenud väga kindel distsipliin kõikide praktikate jaoks, mida ma teen - meditatsioonid 2x päevas, visualisatsioonid, teesklus, jooga, 5 tiibetlast, sõbralikkuse arendamine, sallivuse kasvatamine jpm. Ja esimesel päeval, kui ma istusin ülejäänud 25 inimesega suures meditatsioonisaalis, mille kõige eksootilisem osa olid kaks budamunka, kerkisid täiesti tahtmatult minu pähe küsimused: “Mida ma siin teen? Mida ma teen siin keskuses teistmoodi, mida ma ei teeks juba kodus? Ma mediteerin, ma mõtisklen, ma veedan palju aega vaikuses, ma püüan olla hea inimene ka kodus Eestis …”. Ma olin suures segaduses. Ma olin reisinud 24h, et jõuda Sri Lankale ja avastada enda spirituaalne pool ja muutuda paremaks inimeseks, kuid nüüd istusin ma seal saalis ning avastasin, et siin ei ole mitte midagi uut. Kõiki neid asju, mida siin tehakse, saame me täiesti vabalt teha Eestis, Saksamaal või Gröönimaal. Selleks ei ole vaja sõita 10 000 km. Et mediteerida, ei ole vaja lennata ekvaatori peale, ja siis istuda seal vaikselt ning kuulata lindude laulu. Ei, me saame mediteerida rahulikult oma toas, kas kõrvaklappidega või ilma, või minna metsa või mere äärde. Et naeratada inimestele, keda sa veel ei tunne, ja andestada oma vaenlastele, kuna nad ei ole meie arvates olnud meie suhtes õiglased, ei ole vaja sõita isolatsiooni ning kõndida vaikuses ja magada 5m2 “vangikongis”. Ei, mõista oma kaaslast, sõpru ning vaenlasi saame me ka siinsamas väikeses Eestis. Kõik see toimub meie sees, mitte midagi ei saa tulla väljastpoolt, ja meid lihtsalt muuta sõbralikuks ning sallivaks inimeseks.

Kokkuvõte
Ma tunnen tohutut vabanemist. Eelkõige vabanemist järjekordsetest programmidest, mis ütlesid mulle varem, et mine sinna, ja tee seda, sest see teeb su õnnelikuks, spirituaalseks ning targaks. Ma saan lahti lasta ühest järjekordsest illusioonist, mida ma olin endaga kaasas kandnud.

Kuigi me mediteerisime päevas umbes 6 tundi, tundsin ma sageli oma kongi jõudes, et peaksin vist mediteerima. Sest istudes 25 inimesega ühes ruumis, oli minu jaoks liiga palju tähelepanu eemale juhtivaid tegureid, mis ei võimaldanud mul üldsegi käivitada neid protsesse enda sees, mis käivituvad siis, kui ma istun vaikuses üksinda, ja mis toovad mulle naeratuse näole, ja ütlevad mulle, et ma olen üks väike osake sellest kõigest, mida me nimetame hellitavalt oma Universumiks.

Oli siiski üks aspekt, mis vastas ning isegi ületas minu ootused Nilambe meditatsioonikeskuse kohta - see oli õpetaja Upul. Õpetaja ei viinud küll läbi regulaarseid loenguid, kuid mul õnnestus temaga kohtuda, ja küsida temalt eelmisel õhtul kirja pandud 15 küsimust, mis olid mul tekkinud eelneva nelja aasta jooksul meie maailma, inimeste ja nende rõõmude ja kannatuste kohta. Upul on täielik headuse kehastus. Tema rahu, kohalolek ning tarkus kiirgavad temast kümnete meetrite kaugusele, ja tema vastused tekitavad sisemise vabanemise, mida peaks meist kogema igaüks. Jah, see oli tõeliselt võimas kogemus.

Hea oli olla Sri Lankal, aga hea on olla ka tagasi. Eile tegin ma üle pika aja meditatsiooni, mis küttis minu mootorit rohkem kui ma kordagi kogesin Nilambes, ja lõpetades tundsin ma siirat tänulikkust järjekordse õppetunni eest, mis sai mulle võimalikuks. Kogu reis oli super. Nilambe oli super. Inimesed olid super. Ning budism on super. Aga mis kõige tähtsam - elus on olla super, sõltumata, kas Sri Lankal või Eestis.

Me suhtleme üksteisega kogu aeg. Sageli jah, nimetatakse suheteks ainult intiimseid suhteid oma kallimaga, kuid kui suhetele vaadata laiema pilguga, võib tekkida küsimus, mis aitab suhteid luua ja neid ka hoida?

Miks me ei oska suhelda?
Suhete loomine oli minu jaoks pikka aega väljakutse. Isegi, kui ma välja paistsin hea suhtleja - tegelikult küll hea small talker -, siis pikemaajaliste suhete loomises ei olnud ma kuigi hea. Ning hetkel ei räägi ma niivõrd intiimsetest suhetest, vaid pigem suhetest üldisemas tähenduses - suhetest teiste inimestega.

Väga lihtne on alustada võõra inimesega vestlust ning küsida temalt mõned igapäevased küsimused. Aga mis edasi, oli mul alati järgmine mõte. Kui ma töötasin Hansapangas, siis tekkis terve hulk nn liftisõprasid, kellega teretasid ja vahetasid mõned sõnad peaaegu iga päev, kuid me ei teadnud üksteisest tegelikult midagi. Ja ma ei olnud kindel, kas ma tahangi nendest rohkem teada - millest ma üldse nendega rääkima peaksin?

Ja nii juhtuski, et mõnikord oli vaja siiski selliste juhututtavatega kuhugi ka pikemalt minna või koos aega veeta. Sel hetkel algas minu jaoks piin. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas käituda ja mida rääkida.

Ma usun, et ma ei olnud ainuke inimene maailmas sellises olukorras, aga ma tõesti ei suutnud kunagi õigeid teemasid välja mõelda, millest ma peaksin rääkima. Mida ma kartsin? Nüüd, 6 aastat tagasi vaadates saan ma aru, et ma kartsin eelkõige seda, kuidas ma ise sealjuures välja näen. Ja mida teine arvab, kui ma millestki sellisest rääkima hakkan? Ja kas see üldse huvitab teda - äkki ta mõtleb, et ma olen rumal. Jah, hirmusid oli liiga palju, et neid kõiki siin hakata üles loetlema.

Ma usun, et seda võib nimetada egoistlikuks eneseteadlikkuseks - ma ei suutnud inimestega põnevaid teemasid ja arutelusid luua, sest kogu minu energia läks selle peale, et kaitsta oma ego ning identiteeti: “Kuidas MINA ikka siinjuures välja paistan?”

Mõtle teise peale
Ma sain väga hea suhtlemise kooli oma äripartnerilt esimeses firmas, kes oli minu mõistes maailma parim suhtleja. Ta leidis alati teise inimesega õige keele ja võis tundide kaupa võõra inimesega millestki rääkida. Millest siis? Tegelikult mitte millestki.

Kuna me käisime äripartneriga koos kõikidel üritustel ja kokkusaamistel, ja ma teadsin, et mul on probleem suhtlemisega, hakkasin ma teda teadlikult jälgima, et aru saada, mida ta teeb teistmoodi kui mina. Ma teadsin väga hästi, et viga on minus, kuid ma ei suutnud panna diagnoosi.

Mida ta siis tegi?

Ta avas inimese tema enda võtmega. Ta ei mõelnud selle peale, mida inimene, kellega ta suhtleb, või inimesed tema ümber antud juhul mõtlevad - ta keskendus oma vestluspartneri avastamisele. Ta “pommitas” oma vestlustpartnerit nii pikalt erinevate juhuslike teemadega, kuni ta avastas teema, mis haakus vastasega maksimaalselt - olgu selleks siis tema töö, hobi, perekond vms. Ta otsis valdkonda, millest soovis rääkida partner, mitte ei mõelnud selle peale, millest tema ise võiks või tahaks rääkida.

Ning teiseks, ta võttis vabalt. Kui mõni nali ei tulnud välja või valitud teema oli tõesti tobe, ei “kukkunud” ta seepärast veel auku. Ta läks edasi teiste teemadega. Ta ei hakanud oma peas analüüsima, et issakene, ma nüüd tegin endal margi täis. Ei, ta ei muretsenud selle üle, mis MINA tema sees tunneb või ütleb - ta lihtsalt suhtles.

Ning loomulikult hakkasin ka mina tema käitumist jäljendama oma suhetes. Ma muutsin oma tähelepanu suunda suhetes - kui varem oli see suunatud oma ego kaitsmisele, siis nüüd suunasin ma selle teise inimese ego paitamisele. Et tema ennast hästi tunneks, mitte MINA, MINA, MINA …

Kuidas suhteid hoida?
Enda samastamine oma Egoga on meie kõikide probleemide allikas. Ei, mitte enamiku probleemide, vaid absoluutselt kõikide meie probleemide allikaks. Me ei teadvusta endale, kes me tegelikult oleme - ja laseme seetõttu maailmal endale haiget teha, uskudes lihtsameelselt, et meie maailm on meist eraldiseisev nähtus.

Ja nii toimus ka minuga, kui ma kartsin kogu aeg inimestega suheldes, et ma pean iseennast ja oma maailma kaitsma. Kelle eest, tekib ju küsimus? Jah, õige - iseenda eest. Sest ma mõtlesin ju välja nii oma Ego, keda kaitsta, kui ka kõik hirmud, mille eest teda kaitsta. Milline absurd!

Enam ma nii palju ei karda. Ja lisaks mõistmisele, et suhete loomiseks on vaja partner tõsta enda huvidest kõrgemale, olen ma avastanud minu jaoks suhtlemise kõige olulisema komponendi - austus teise inimese vastu.

Ausus vs austus
Sageli öeldakse, et kõikide suhete aluseks on ausus. Jah, ma olen sellega pooleldi nõus. Pooleldi aga seetõttu, et me ei saa inimestega paratamatult lõpuni ausaks jääda. Kuna me ka ise oleme inimesed, ja meie mentaalsus toodab meie pähe igasugust “prügi” - hinnangud, arvamused, hirmud jms -, siis juhul, kui me jääksime lõpuni ausaks, võiksime me lihtsalt teistele inimestele tahtmatult haiget teha.

Meie maailm on subjektiivne, ja see subjektiivsus lähtub meist - ja selle subjektiivsuse kaudu näeme me oma maailma. See aga tähendab, et see, mis on tõde meie jaoks, ei pruugi kaugeltki olla tõde teise inimese jaoks. Ning kui me hakkame alati oma tõde talle kuulutama - näiteks tema enda kohta -, võib juhtuda, et me püüame teda suruda oma maailma raamidesse, mis aga ei haaku üldsegi tema raamidega. Tekib konflikt. Seega, kuna meie maailm on subjektiivne, on seda ka meie tõde, ning ka meie ausus. See lähtub alati meist. Meie egost.

Kui me aga seame austuse suhetes esikohale, lubame me teistel inimestel olla just sellised nagu nad on - me aktsepteerime neid just sellistena nagu nad on. Me ei anna neile “oma ausaid” hinnanguid, me ei avalda neile ” oma ausaid” arvamusi ning me ei keelita neid elama nende elu sama “ausalt”, nagu me seda ise teeme. See ei oleks võimalik, sest meie ausus võib olla hoopis midagi muud kui nende ausus.

Me saame vaid austada ning respekteerida meie jaoks kalleid inimesi. Olgu tegemist siis parima sõbra, abikaasa või armukesega - ma luban sul olla just selline, nagu sa oled. Kui sul on vead (minu ausast arvamusest lähtuvalt), siis luban ma sulle neid vigasid. Kui sa teed oma vigadest lähtuvalt otsuseid, mis teevad mulle haiget, siis luban ma sul ikkagi olla see, kes sa oled, sest sa teed neid vigasid ju oma “aususest” lähtuvalt. Kõik inimesed teevad kõiki oma tegusid oma parima äranägemise järgi - lihtsalt sel hetkel tundub neile nende tegu igati õige ja õigustatud. Nende aususest lähtuvalt. Isegi kui see on risti vastuolus meie aususega .

Austuse väljakutsed
Loomulikult on austust kõige raskem rakendada enda jaoks kõige lähedasemate inimestega - eriti oma “kaasadega” ja kindlasti ka lastega.

Meil on kõikidel ju suhetest ja maailmast oma nägemus, ning raske on lubada teise inimese nägemusi sellesse mudelisse. Lihtsam on püüda pidevalt teist inimest muuta ning temaga ausaks jääda - teisitiöelduna erinevate vahendite kaudu välja näidata, et me ei lepi tema maailmanägemusega, ja õige viis elada on ainult nii, nagu meie tõde ette näeb.

Kuid austust rakendades ei kuuluta me enda tõde talle, vaid aktsepteerime tema tõde sellisena nagu see on. Jah, kindlasti kerkib nüüd üles küsimus, et aga mis siis, kui mees on tõbras, ta ei armasta mind ning on kuri ja vägivaldne?

Küsimus on põhjendatud. Aga kas me usume, et me saame teisi inimesi muuta talle oma tõde  kuulutades? Vaevalt.

Lähisuhtes saame me rahu kogeda ainult kahel viisil - a) jäädes kokku ning aktsepteerides teda sellisena nagu ta on (sellisel juhul ei ole trotsi ja viha, sest me aktsepteerime teda tegelikult ka, mitte ei suru oma tundeid maha), või b) meie teed lähevad lahku. Rohkem võimalusi ei ole. Jah, on, aga teised teed viivad kannatuseni. Kuid kas elu on kannatust väärt?

Teine aspekt lähisuhetes on lapsed. Sageli püüame me enda vigasid ja tegematajätmisi välja elada oma laste peal - olles nendega taas ausad, ja öeldes nendele, mis on maailmas õige ja vale. Aga kuhu jääb jällegi austus lapse kui isiksuse vastu? Mis on tema tegelik kutsumus? Miks on tema siia sündinud? Need küsimused kipuvad ausust esikohale seades teisejärguliseks jääma. Et nendele küsimustele piisavat tähelepanu pöörata, saame me ka oma last aktsepteerida just sellisena nagu ta on.

Austuse kasv = Ego kahanemine
Teiste inimeste austamine on alati seotud meie enda ego vähenemisega. Me ei saa toita oma ego, kui me oleme otsustanud aktsepteerida teisi inimesi nii nagu nad on. Toon ühe äärmiselt äärmusliku näite.

Kui meie naine või mees petab meid, siis järelikult on tal selleks sisemine vajadus. Kui me lähtume oma egost, siis me karjume ta peale, ja jätame ta maha, sest ta on tõbras.

Kui me lähtume aga austusest, siis me mõistame, et tal on järelikult mingid vajadused / impulsid kodus rahuldatama (seks, lähedus, austus vms), ning me võime temaga rääkida sel teemal ja küsida, miks ta seda teeb. Mitte selleks, et tema peale karjuda, vaid et teda mõista. Kasvõi näiteks mõista seda, miks ta ei olnud meiega aus - miks ta ei tulnud ütlema, et tal on midagi puudu, vaid läks seda otsima meie seljataga. Siin tuleb väga tugevasti mängu suhete teine aspekt - ausus. Ja kui jutuajamise käigus selgub, et ta ei armasta meid enam, ja pole ka ühtegi muud aspekti, mille kaudu suhet elus hoida, siis on tõesti võib-olla mõistlik lahku minna.

Seega, kui naine/mees petab, siis järelikult on tal midagi, mida me ei suuda talle pakkuda. Vastasel juhul ta ju ei petaks! Kuid pane tähele, et “meie ei suuda talle midagi pakkuda”. Siin on fookuse asetamise küsimus - kas me lähtume endast (egost), ja oleme kurjad, et ta nii teeb, või me lähtume temast (tegelikult tema egost), ning püüame mõista teda.

Nüüd on küsimus, kas me saame selles olukorras süüdistada teda? Või ennast? Või üldse kedagi? Kui tema lemmiktoit oli näiteks 10 aastat tagasi friikartulid, aga nüüd on ta muutunud nii palju, et tema lemmiktoit on riisipuder - kas me siis oleme tema peale vihased? Ei, me lubame tal olla see, kes ta on. Aga kui ta 10 aastat tagasi pidas meid maailma kõige paremaks ja ilusamaks abikaasaks, kuid nüüd ta seda enam ei arva, siis me nimetame teda tõpraks. Miks? Sest suhtesse on sisenenud meie ego. Temal on kõik okei - see on meie ego, mis haiget saab. Ja siit kerkib üles miljoni dollari küsimus: “Kui meie naine/mees petab meid, kas sellisel juhul on egoist tema, et ta ei arvesta meie tunnetega ning ta lähtub ainult enda vajadustest, või meie, sest me ei luba tal olla see, kes ta on?”. Ära kiirusta vastamisega, sest sa kasutad hetkel oma subjektiivset tõde …

____________________________________________

Soovid veel inspiratsiooni?
www.siskosmos.ee

Kui ma 2006 aastal teadliku enesearengu, meditatsiooni ning positiivse ellusuhtumisega tegelema hakkasin, oli minu suurim eesmärk jätkuvalt palju raha teenida. Just oli esimene minu ettevõte pankroti läinud, kuid ma uskusin ja lootsin siiralt, et olin oma õppetunni saanud, ja nüüd olen valmis tähelennuks.

Ma eksisin. Ka 2010 aastal on minu kaubandusettevõte väike ning katab minu jaoks vaid olulised kulud - auto, telefoni, kütuse jms. Vastasel juhul oleksin ma selle juba ammu kinni pannud, sest kirest selle firmaga seotud tegevuste juures rääkida ei saa.

Eksperiment elu enesega
Minu peamine rõhk on läinud alates 2008 aasta sügisest elu korraldamisele viisil, et ma saaksin seda nautida igal hetkel. Ma otsustasin 2008 aasta oktoobris, et osalen suures isiklikus eksperimendis. Ma olin selleks ajaks tänu oma ebaõnnestunud äriprojektidele kaotanud enam kui miljon krooni, ja ma mõtlesin, et mida enam mul kaotada on. Raha oli nii palju kulunud, et juhul, kui ma veel seda kaotan, ei oma see enam minu jaoks märkimisväärset tähendust. Seega otsustasin ma hakata oma elu elama minu poolt seatud tingimustel.

Eksperimendi sisu oli kogeda isiklikult, kas elu muutmine läbi kõikide nende “õpetuste” on võimalik. Küsimus minule endale oli: “Kui ma usun ja usaldan neid seadusi, mida räägitakse - me oleme ise oma elu loojad - , kas ma siis suudan oma elu kujundada selliseks, mida ma saan nautida?“

Kuni selle ajani - umbes 2 eelnevat aastat siis - olin ma oma eesmärkidena näinud ainult asjadega seotud ning finantsilisi eesmärke. Kuid sel hetkel - 2008 aasta oktoobris - hindasin ma esimest korda oma eesmärgid ümber. Kuna ma olin just kuu aega tagasi üle 4 aasta vabakutseliselt “palgatööle” läinud, ei andnud mulle rahu minu olukord. Ma olin kokku 4 aastat ettevõtja olnud, millest esimene firma lõpetas pankrotiga, ning ka teine ei käivitunud ootuspäraselt. Ma võtsin otsuse vastu, et ma ei viitsi selle tagaajamisega enam tegelda - ma hindasin eesmärgid ümber ning seadsin uued sihid:

1. Ma ei soovi teha suurt äri, vaid soovin olla vaba (ka finantsiliselt)
Kui minu senine nägemus edust oli olnud suur firma ja palju töötajaid ning muidugi tohutult palju raha, siis nüüd seadsin ma eesmärgiks vabaduse. Ma ei soovinud oma pead vaevata, kuidas firmat teha, vaid ma soovisin olla oma tegemistes vaba, millega kaasneks piisavalt raha, et ma ei peaks mõtlema selle peale, kuidas igakuiselt arveid maksta.

2. Ma soovin tegelda valdkonnaga, mis mind innustab
Ma otsustasin, et ma ei soovi tegelda kaubandusega, kuna ma alustasin seda ainult selleks, et raha teenida, mitte, et see oleks mind väga huvitanud. Ma soovisin tegelda valdkonnaga, mida ma teeksin ka tasuta ning vabal ajal - isiklik areng (selleks ajaks olin ma enesearenguga tegelenud täiesti vabatahtlikult 2 aastat).

Tänaseks olen ma eksperimendis osalenud 1,5 aastat ning sageli ei usu ma ka ise, mis on toimunud. Kas seda uskuda või mitte, aga minu elu on läinud just selles suunas, kuhu ma ta suunasin. Ma ei saa kuidagi öelda, et ma seadsin sellele täpsed tingimused ja “tõmbasin” kõik need juhtumid enda ellu - ei, on olnud tõususid ja mõõnasid, aga peale teadlikku otsust ning “jahi” lõpetamist rikkusele ja edule, juhtusid minu elus asjad, millest ma 3 aastat tagasi ei osanud isegi unistada. Ma olen oma tegemistes vabam kui kunagi varem, mul ei ole ühtegi töötajat, mul ei ole suurt firmat, mul on palju vaba aega - ning boonusena, mul on ka raha. Kuidas see kõik võimalik on? Kahjuks sellele ei oska ma ka ise sageli vastata. Kui keegi küsiks minult, kuidas ma seda tegin, siis oskaksin ma nimetada ainult kaks märksõna - usk ning vaprus. Kõik. Kõik ülejäänud on Elu minu eest ise ära teinud.

Kuid isegi, kui minu elus on toimunud viimase 1,5 aasta jooksul põnevad arengud, hindasin ma mõned nädalad tagasi taas kõik oma eesmärgid ümber. Kuna see toimus alles hiljuti, siis tulemusi ma hinnata veel ei oska, kuid ma usun parimat.

Anna endast kõik, et teisi aidata
Minu 2008 aastal püstitatud sihid olid siiski paljuski sissepoole suunatud - ma tahtsin olla vaba, teenida piisavalt sissetulekut ning tegelda valdkonnaga, mis mind innustab. Ning ma sain selle. Aitäh selle eest sellele, kes selle eest vastutav on. Kuid nüüd tunnen ma, et ma soovin edasi liikuda. Ma ei usu, et mulle meeldib kirjutada ning ma naudin koolitustel esinemist vaid seepärast, et sellest naudingut saada. Jah, kahtlemata saan ma sellest naudingut, kuna see on minu jaoks lihtne ja see kukub mul okeilt välja, aga see ei saa olla minu suur eesmärk selles elus. Ma soovin oma eesmärgid ümber seada.

Ma soovin suunata oma tähelepanu inimeste aitamisele. Ning seda mitte kitsas tähenduses - läbi oma artiklite või seminaride - , vaid kõige laiemas tähenduses, mida mõelda saab. Meie kõikide tegelik eesmärk on küsida igal hommikul endalt: “Kuidas ma saan täna kedagi aidata? Mida ma saan täna ära teha, et teised inimesed oleksid õnnelikud ja nende unistused täituksid? Kuidas ma saan täna anda endast maksimumi, et vähemalt üks inimene naeratama panna?”

Ja kui mul on tõesti lisaks veel midagi, mida inimesed soovivad lugeda või kuulda, saan ma endast parima teha, et seda nendega jagada. Ma ei tohi endale seada ühtegi takistust - hirmu, himu või ideed - , mis segaks mul anda endast maksimumi. Ma pean ära unustama mõtted sellest, kas ma ikka teen õigesti, mida ütlevad minu kohta skeptikud või kas ma saan sellega hakkama - ei, mul on minu eesmärk, mul on minu praegune hetk ning mul on võimalus seda kasutada. Ja ma teen seda.

Vaata ka sina enda praegu püstitatud eesmärke ning küsi endalt, miks ma ei ole neid saavutanud? Võib-olla oled sa samuti “jahtimise” faasis, mille paratamatu tagajärg on kättesaamatus. Me ei saa kätte seda, mida me taga ajame. Me peame lubama asjadel ise meie juurde tulla. See vist on hoopis suurim saladus.

___________________________________________________________________

Soovid ka midagi oma elus muuta?
Vaata siia www.sisekosmos.ee/kompass

Mõnikord aetakse omavahel segi kaks mõistet - laisklemine ning vaikne olemine.

Me oleme harjunud elama materialistlikus maailmas, kus kõik muu peale püüdluse ja pingutuse materiaalse paremuse poole samastatakse koheselt laisklemisega. Meile ju räägitakse juba lapsest peale, et mida sa laiskled, ja ära istu niisama, parem tee midagi kasulikku. Lisaks nendele kahele on lapsevanematel veel varuks umbes sadakond väljendit, millega lapsele märku anda, et juhul, kui see niisama aknast välja vaatab, tegeleb ta logelemisega.

Aga mina isiklikult tegelen logelemisega viimasel ajal rohkem kui kunagi varem. Ning ma isegi ei nimeta seda logelemiseks, vaid teadlikuks aja kasutamiseks maailma vaatlemiseks. Olgu selleks siis autoroolis ummikus, kohvikus sõbra ootamine või lihtsalt kodus tugitoolis istudes, ma võtan aja, peatan mõttejoru ning vaatlen, mis minu elus praegu aset leiab. Ja seda praegut tuleks defineerida väga täpselt antud kontekstis, sest ma mitte ei “kola” sel ajal oma peas, vaid kasutan igat oma keharakku, et tunnetada seda, mis toimub minu elus just praegu. Ma kuulan, missugused on helid minu ümber, ma hingan sisse erinevaid aroome minu ümber ning vaatan tähelepanelikult, mis minu ümber toimub. Teisiti öelduna ma laisklen täie keskendumisega.

Kuidas laiselda täie keskendumisega?
Täie keskendumisega laisklemine on täiesti oskus omaette. Kuigi see tundub esmapilgul väga lihtne, sest justkui kõik teeksid seda kogu aeg, ei ole see niisama istumine. Sest niisama istudes kasutame me üldjuhul kas siis oma kujutlusvõimet ja jalutame “tulevikus”, või kasutame oma mälu ning jalutame “minevikus”. Aga kes jalutab “olevikus”, tekib küsimus? Mitte keegi, sest sa ei tea isegi sel ajal, et see eksisteerib.

Kõige ilusam aeg teadlikuks laisklemiseks Eestis on kevad. See on tõeliselt ilus aeg ning see on väärt kohe võtta aega laisklemiseks. Millal siis?

1. Peatu korraks kohe hommikul
Kohe peale seda, kui kell on helisenud ja sa oled suutnud juba istukile tõusta, või isegi end püsti ajada, mine akna juurde ja vaata sealt välja. Ükskõik, mis sealt sulle paistab, VAATA seda. Vaata kohe lähedalt. Jälgi objektide liikumist, kuula helisid, mis kostavad ning pane tähele asjade kontuure. Püüa ühelegi asjale mitte anda hinnangut. Veel parem, kui sa suudaksid isegi sildistamise ära jätta. Lihtsalt vaata oma maailma just sellisena nagu see on. Ära võitle sellele vastu, mis ON, vaid luba oma elul olla nii nagu see on ja mine sellega kaasa, kuhu see sind kutsub.

2. Peatu kohe, kui sa tunned, et asjad lähevad käest
Isegi, kui sa laiskled teadlikult 5 minutit hommikul, võid sa 10 minutit hiljem olla sukeldunud igapäevatoimetustesse nii sügavale, et hommikused laisklushetked on oma mõju ammu kaotanud. Seetõttu on hea seda korrata päeva jooksul. Eriti aga nendel hetkedel, kui sa tunned, et asjad hakkavad üle pea kasvama. Need hetked on sinu jaoks kõige olulisemad.

Kui keegi ütleb sulle midagi väga halvasti, kui sind tabab ootamatu negatiivne uudis või sa tunned, et asjad kuhjuvad üle pea, ütle endale julgesti “Stopp!”. Jäta kõik need mõtted, mured ja tegemised sinnapaika ja võta endale järgnevad 5 minutit taas vabaks, et sa saaksid laiselda. Aga tee seda teadlikult ning keskendunult. Sa üllatud isegi, kuidas teadlikud 5 minutit sinu meeleolule mõjuvad.

3. Peatu isegi siis, kui asjad ei lähe käest
Kui asjad lähevad käest, vajad sa kindlasti laisklust, et taas end korda seada. Ära iialgi ütle, et asjad taas kontrolli alla saada, sest sellisel juhul oled sa juba vastuolus elu suurima reegliga - mine vooluga kaasa. Ütle endale lihtsalt, et sa võtad endale 5 minutit, et mõista uuesti, kes sa oled. Veel parem, et mõista, kes sa ei ole. Sest nendel kõige ärevamatel hetkedel samastame me end automaatselt emotsioonide, hirmude ning kõikvõimalike negatiivsete stsenaariumitega, mida meie mentaalsus suudab välja töötada.

Aga mine veelgi sammuke edasi ja laiskle päeva jooksul paar-kolm korda isegi siis, kui asjad ei lähegi käest. Sellesse olukorda jõuad sa paratamatult, sest see juhtub kohe, kui sa lõpetad enda samastamise sellega, mis sa ei ole. Võta rahulikult iga tunni või paari tagant aeg maha ja laiskle. Ära surfa sel ajal internetis ja ära mine ka kohvilauda jutustama, vaid ela oma elu need minutid iga oma ihurakuga. Jälgi vorme enda ümber - inimesed, asjad, helid, lõhnad jpm. Vaata, mis sinu elus toimub. Vaata, millest sa mõtled, mida sa tunned ja kuidas sa ennast jälgid. Ole sõltumatu, ära anna hinnanguid, vaid lihtsalt eemaldu kõigest ning vaata oma maailma just sellisena nagu on. Laiskle nii, nagu sinu elus ei olekski mitte ühtegi muret, mille pärast pead vaevata. Sest tegelikult ei olegi. Kõik sinu mured on sinu peas.

Ole vapper!
Kaido

Aasta alguses tegin oma asjades puhastustööd ning leidsin ühe väga põneva asja - nimelt umbes 3 aastat tagasi Õpetaja juures konspekteeritud materjalid. Ja siis meenus mulle kõik …

Alati, kui ma Õpetajal külas käisin, tajus ta mingil kummalisel viisil, millest ma soovisin just sel päeval rääkida. Kuna sel perioodil oli minu jaoks ALATI kõige põletavamaks teemaks, kuidas oma kaubandusfirmat käima saada (oli ju umbes aasta varem minu esimene ettevõte pankrotti läinud), siis paljud meie jutuajamised keerlesid maailma ülesehituse ümber ning inimese rollist selles. Ja 3 aastat tagasi ei teadnud ma ju ka eriti palju midagi sellest, et inimestel on võimalus oma mõtlemise kaudu maailmale mõju avaldada. Ma olin usutavasti selleks ajaks küll läbi lugenud raamatu “Mina olen muinasjutuliselt rikas”, kuid see tundus liialt ameerikalik ja liiga ilus.

Õpetaja rääkis sellest kõiges aga palju lihtsamalt ja praktilisest aspektist lähtuvalt. Ta küll ei õpetanud mulle kvantfüüsikat ja neuroteaduseid, kuhu ma nüüdseks oma uuringutega olen jõudnud, vaid rääkis sisemisest rahust ning harmoonilisest koostööst Universumiga. Ta ise oli üles kasvanud Dagestanis, kus tema ema oli teda juba lapsest saadik õpetanud elama looduse seaduste järgi ning usaldama Universumit. Mainimata muidugi seda, et ema oli tema juures juba väga varases nooruses täheldanud imelikud võimed asju ette näha ning teiste inimeste tervisehädasid tuvastada.

Head ideed raamatuks
Esialgu ma lihtsalt lugesin neid konspekte ääretu huviga. See oli nii põnev kõrvutada kõiki neid teadmisi, mida ma olen saanud nendest paljudest raamatutest, teadmistega, mida Õpetaja oli omandanud läbi meditatsiooni ning sisekaemuse. Eriti hämmastav oli see, et väga paljus osas need õpetused kattuvad. Erinevad allikad räägivad küll kõigest sellest erineva nurga alt, aga sõnum jääb samaks: “Jah, inimestel on võim oma elu üle!“.

Ühel hetkel hakkasin ma neid konspekte arvutisse kirjutama, et need oleksid paremini ning mugavamalt loetavad. Ja siis tekkis mul idee … “Võib-olla on neid õpetusi huvitav lugeda ka teistel inimestel?”, tekkis mul küsimus, “vaevalt, et Õpetaja eesmärk oli kõike seda vaid minuga jagada. Arvestades tema suhtumist maailma ning tema armastavat lähenemist kõikidesse inimestesse, oleks tal kindlasti hea meel, kui see info jõuaks võimalikult paljude inimesteni”, mõtlesin ma edasi.

Ja nii sündiski minu esimene raamat “Minu Õpetaja õpetused“. See on lihtne raamat meie elust ning meie võimalusest võtta oma elus juhtroll. See ei ole ameerikalikult ülevoolav “õpetus”, kuidas saada õnnelikuks, vaid praktiline käsiraamat, kuidas muuta oma mõtlemist, kuidas tulla toime emotsioonidega ning probleemidega oma elus. See on hea lugemine, see on kindel. Sest Õpetaja on tõeliselt tark naine.

Raamatu leiad siit: e-raamat Minu Õpetaja õpetused

Tutvu raamatu sisukorra ja sissejuhatusega: Sissejuhatus

Koolis õpetatakse meile, et näed, Kaido, sina oled siin, ja sinu maailm on seal. Punkt. Descartes lahutas “minu” maailma ja päris maailma kaheks osaks ning niimoodi on see lahusus eksisteerinud eelnevad 400 aastat. Kuid ma ei taha kuidagi uskuda, et see ka tegelikult niimoodi on. Ja viimase aja isiklikud eksperimendid igatahes kinnitavad seda kahtlust.

Mis on reaalselt olemas?
Me oleme harjunud mõttega, et kõik on reaalne, mida me suudame tunetada oma viie tunnetusvahendiga - silmad, kõrvad, nina, maitsmine ja kompimine. See ju tundub reaalne, oleme me harjunud endale ütlema.

Ega sellele väitele väga vastu ei saagi. Ma ei suudaks mitte kuidagi kellelegi tõestada, et lauda tema ees ei eksisteeri. Ning isegi, kui ta hetkel pöörab oma pilgu laualt ära, siis kohe, kui ta viib selle tagasi lauale, on see olemas just seal, kus vaataja seda eeldab olevat.

Juba tegelikult siin läheb asi huvitavaks. Kuigi see kõlab äärmiselt ketserlikult ning ebareaalselt, aga kvantfüüsikud ütlevad, et sel hetkel, kui inimene seda lauda ei vaata, või muud moodi ei koge, ei olegi seda lauda tegelikult olemas. See kaob ära reaalsest eksistentsist ning muutub superpositsiooniks - ta võib olemas olla, aga ei või ka. See sõltub juba vaatlejast …

Kas see mitte ei kõla juba müstikana?

Mõned näited veel, mida kvantfüüsikud on väitnud:
* Juhul, kui ühel hetkel kõik inimesed maailmas lõpetaksid Kuu vaatamise, kaoks see kuu materiaalsel kujul. Ja tekiks uuesti alles siis, kui inimesed seda uuesti vaatama hakkaksid
* Kui sa viskad täringut pimedas toas, siis kuni tule põlema panemiseni on täringul kõik numbrid võimalikud. Alles valguse süttimisel kollabreerub üks väärtus sinu jaoks tõelisuseks
* Mis heli teeb puu, kui see murdub ja kukub üksinda metsas? Õige vastus on: See ei teegi mingit heli. Heli tekib alles siis, kui keegi tunnistab ja kuuleb seda heli.

Need on vapustavad näited ning need ei ole new age fanaatikute poolt väidetud, vaid 20 sajandi suurimate teadlaste ning kvanfüüsikute poolt esile toodud.

Mida ma kogen ja miks ma seda kogen
Need eelpool esitatud näited kirjeldavad meie maailma teist - seni veel vähetuntud - poolt. See on pool, millele isegi paljud kvantfüüsikud ei oska terviklikku seletust anda, vaid ainult konstateerivad fakti, et niimoodi see lihtsalt on.

Kvantfüüsikute peamine ja kõige murrangulisem avastus on fakt, et meie maailmas ei eksisteeri mitte midagi meist sõltumata. Kogu kogemine toimub lähtuvalt meist endist ning meie ise kontrollime kogu kogemist. Mida selle teadmisega peale hakata?

Sa koged, mida sa soovid kogeda. Juhul, kui sa ei soovi seda kogeda, võid sa seda mitte kogeda.

Kuna kvantfüüsikud ütlevad, et kuu kaob ära, kui keegi seda ei vaata, siis kaob sinu elust ära kõik, mida sa ei “vaata”. Olgu selleks siis sinu jaoks ebameeldivad inimesed, sündmused või mälestused - need kõik on sinu kogemises, sest sa lubad nendel seal olla. Ja täpselt vastupidi …

Selle testimiseks on väga lihtne võimalus. Mõtle hetkel mingi inimese või sündmuse peale, mis teeb sulle muret… üks … kaks … kolm … ja nüüd ära enam mõtle. Nüüd mõtle selle sündmuse vastandi peale või mõne teise inimese peale, kes on sulle kallis.

Kas sa said ise valida, kelle ja mille peale mõtled? Jah, said. Järelikult on sul võimalus valida oma kogemust ise ja kõige sügavamal tasandil ei saa keegi sundida meid midagi kogema.

Nüüd küsid sa kindlasti, et ega ma ei saa seda inimeste oma elust siis ära kaotada, kui ma korraks tema peale ei mõtle? Ja kvantfüüsikud vastavad sulle, et jah, hetkega ei saa, kuid kui sa teatud aja vältel selle inimese peale ei mõtle, temaga ei kohtu ning temaga ei suhtle, kaob see inimene sinu elust. Ja seda saan ma kinnitada juba omast kogemusest, et nendel on õigus.

Miks me siis ei kaota inimesi oma elust?
Üldjuhul on selleks põhjuseks hirm. Kuna me ei usu, et meie maailm on niimoodi üles ehitatud, ei julge me sellest lähtuvalt ka vastavaid samme ette võtta. Selle asemel püüame me hoopis neid inimesi muuta, kes ei ole meiega sama meelt ning keda me ei soovi tegelikult oma elus näha. Kuid kas me suudame eales kedagi muuta? Ma kahtlen selles sügavalt. Ma usun, et inimesed tulevad meie ellu, et meie suudaksime õppida ja muutuda, mitte selleks, et neid muutma hakata.

Et seda mõista, kujuta ette, kuidas sa jalutad metsas ning ootamatult seisab sinu ees karu keset jalgrada ning ei kavatsegi kõrvale astuda. Mida sa sel hetkel teed? Kas sa võtad ette ning hakkad temaga läbirääkimisi pidama, või astud sammu kõrvale ning möödud temast?

Äkki peaksime me sama tegema ka oma elus. Kui keegi inimene on meie ellu sattunud, kes meid ei rõõmusta, on ta täpselt samasugune nähtus meie elus nagu karu keset metsarada? Ainuke erinevus on selles, et inimestega suheldes sekkub suhtesse egoteadvus: me hakkame endale igasugu asju ette kujutama, nagu ta ei hooli minust üldse, kui ta niimoodi käitub; mina ei pea eest minema (muutma end), tema peaks hoopis seda tegema; mida ta õige arvab endast, et ta minu ja teistega niimoodi käitub?

Ja niimoodi me siis kiusame ennast. Me võitleme “karuga”, kuigi me teame juba eos, et me temast võitu ei saa. Me oleme seda kogenud, kuid kuna meie ego ei taha anda alla - ta ju arvab siiralt, et ka tema on olemas (irw) - , siis kulutame me asjatult energiat millelegi, mis ei too meile mingit kasu.

Mida ütleksid kvantfüüsikud selle kohta?

Kvantfüüsikud ütleksid selle kohta, et ei seda karu ega ka inimest ei oleks olemas, kui me läbi oma sisemiste protsesside ei oleks teda siia loonud. Jah, siin ei saa seda mõista viisil, et me oleme võlurid ning lõime “hopsti” endale karu metsarajale ning inimese siia. Ei, läbi pikaajaliste vaatlusprotsesside (kogemise) oleme me oma “elu” kujundanud selliseks, et me kogeme seda karu ning tema poolt tekitatavaid emotsioone, ning ka seda inimest. Küsimus meie enda jaoks on nüüd, kas me ikka veel “raiume” vana edasi või me otsustame oma elu muuta nüüd?

Meie elu on imeline, sest meil on võimalus muutuda igal hetkel. Me ei pea ootama homset või järgmist aastat, et mõista, et see kõik on üks suur illusioon ja toimub meie peas. Suure tõenäosusega ei ole väljaspool minu aju mitte midagi, mida kinnitavad juba ka peavooluteadlased. Kogu informatsiooni töötlemine toimub meie peas. Kõik toimub meie peas. Ja meie ikka jätkuvalt tegelema oma probleemidega seal “väljas”. Ja paljud nimetavad meid isegi intelligentseteks olenditeks. Kuidas siis nii, tekib paratamatult küsimus?

Kvantfüüsika on 20. sajandi avastus, mis muutis kogu teadusmaailma. Isegi, kui paljud teadlased ei tunnista seda tänini, ei suutnud juba Albert Einstein selgitada nähtusi, mida kvantfüüsikud avastasid, ja Einstein nimetas need tontlikuks. Ta tunnistas läbi oma vaatluste, et need nähtused eksisteerivad, kuid ei osanud neid selgitada ei enda ega ka Newtoni seadustele tuginedes. Ja lihtsam oli see kõik nimetada “kummituslikuks”.

Aga vastused on olemas. Ning iga aastaga tuleb aina vastuseid juurde. Kui ka sind huvitavad need avastused ja vastused, on õige aeg seada ennast avastama teadust positiivse mõtlemise taga. See on tõeliselt huvitav teekond …

Kaido

Tule avasta teadus positiivse mõtlemise taga
Vaata UUS SEMINAR “EduTeadvus: Teadus positiivse mõtlemise taga”

Jõulud ning aasta lõpp on kindlasti parim aeg oma elu üle järele mõtlemiseks ning nuputamiseks, mida võiks kõike korda saata järgmisel aastal ning oma elus tervikuna. Kuid isegi, kui me soovime selles selgust saada, jääb tihti vajaka ideest, kuidas seda kõike korraga hakata praktikasse viima? Hea ning lihtne on mõelda, nüüd ma hakkan tegelema oma arenguga, aga millega pihta hakata? Meie ümber on kümneid erinevaid raamatuid, mis räägivad kõik ühte ning sama juttu erineva nurga alt, kuid paljud neist ei anna meile siiski head metoodikat, tee nii ja sinu elus juhtuvad sellised asjad.

Tänases loos ei räägi ma Saladusest ning külgetõmbeseadusest. Sellest on eelneva aasta jooksul räägitud nii palju, et aasta lõpus on hea rääkida millestki palju kergemast - elust enesest.

Ma ise ka istun sageli oma toas tugitoolis ja küsin endalt: “Kuidas edasi?”. Ideid on nii palju ja mõtteid, kuidas neid ideesid realiseerida samuti, kuid selge on see, et kõike ei jõua ära teha. Millele asetada oma fookus? Kas panustada enam üha kasvavale kaubandusärile või jääda kindlaks oma põhimõtetele ning järgida oma kirge - isiklikku arengut?

Kui ma alustasin oma sisemisi otsinguid, uurisin ma väga sügavuti, kuidas on võimalik muuta oma sisemisi paradigmasid. Me oleme oma harjumuste ning uskumuste vangid. Kõik, kes osalevad EduTeadvuse e-kursuses või osalesid EduTeadvuse seminaril, teavad, kuidas meie neuronühendused loovad meie identiteedi, mille külge me siis ennast “haagime”. Ja just selle identiteedi teadlik muutmine on minu hinnangul esimene samm isikliku arenguga alustamisel. Me lihtsalt peame hakkama teadlikult muutma oma sisemisi protsesse - nn ümberkaabeldama oma neuronühendusi - , et need oleksid harmoonias meie uute huvidega. Me loeme vaimseid raamatuid, kus öeldakse, et me oleme kõik Armastus. Kuidas seda ikka mõista siis? Mida see praktikas tähendab? Ma ei saa ju alates tänasest otsustada, et ma hakkan kõikidele oma tuttavatele ümberringi ütlema, kui palju ma neid armastan. Loomulikult me saame teha ka seda, kuid see oleks või-olla liiga suur paradigma muutus meie enda jaoks ning ka meid ümbritseva keskkonna ning inimeste jaoks, kellega me oleme tänaseni suhelnud. Pikas perspektiviis see tunne kaob ning me võimegi seda teha täiesti pingevabalt, kuna me oleme taibanud oma sisemise mina tegelikku sõnumit ja me lihtsalt järgime seda instinkti.

Kuid alustamiseks võib teha läbi sisemise vaikse paradigmade muutuse. Alljärgnevalt kirjutan ma, kuidas see toimus minu puhul.

3A printsiip

Ma arvan, et see oli 2007 aasta varakevadel, kui ma istusin autos Pirital merekaldal ning lugesin Eckhart Tolle raamatut” Uus maailm”. Ma isegi ei mäleta, millest see raamat täpselt oli, kuid sealsed impulsid tekitasid minus tunde, et kui ma soovin ise edasi liikuda, siis pean ma ise teadlikult otsustama edasi liikuda ning oma tavalistest raamidest välja tulema. Me ei saa ju muuta oma maailma, kui me ei muuda mitte midagi enda juures. Kui me mõtleme kogu aeg samu mõtteid ja teeme samasid tegevusi, siis kuidas oleks võimalik saavutada teistsuguseid tulemusi? Nii ma siis otsustasin, et ma muudan ennast seestpoolt. Aga kuidas?

Vastused tekkisid kolme sõna baasil: Andmine, Andestamine ning Armastus. Ja sellest tekkis minu jaoks 3A printsiip, mida ma olen järginud alates sellest ja ma nimetasin selle sisemise paradigma muutuseks. Selle käigus muutub, õigemini muudame me esimese hooga teadlikult oma sisemist tunnetust maailma suhtes, kuid perspektiivis muutub see nihe inertseks ja kogu meie edasine tegevus hakkab lähtuma nendest kolmest printsiibist - ka väliste paradigmade muutused.

Andmine
Anna enne kui sa vastu ootad!

Tavamõistes tähendab andmine, et kui ma annan midagi ära, on mul midagi nüüd endal vähem. Kui mul on näiteks 3 õuna ja ma annan ühe sulle, siis on mul järel ainult kaks õuna ning kahest õunast saan ma vähem toitaineid ning naudinguid kui ma oleksin saanud kolmest õunast. Ehk siis “Vähem on vähem”.

Sinu uus sisemine paradigma ütleb aga, et “Vähem on rohkem”. Läbi kvantfüüsika teame me, et kõik on energia, ja energia ei saa kuhugi kaduda, vaid see ainult muundub. Kui sa annad endast midagi ära, on sul “õigus” see tagasi saada, kuna vastasel juhul tekib sinu süsteemis puudujääk. Kuid energeertilised süsteemid püüdlevad ju alati tasakaalu poole, ja nii ka sinu puhul. Sõltumata, kas sa annad ära head energiat - sa teed midagi head maailmale - või sa annad ära halba energiat - sa teed midagi halba maailmale - , on sul õigus see puudujääk kompenseerida ning see energia tagasi saada. Kuna samuti on teada, et läbi vibratsioonilise resonantsi võimenduvad energia vibratsioonid, siis me saame alati tagasi rohkem kui me andsime.

Lihtsasse keelde panduna tähendab see “Mida külvad, seda lõikad”. Ja kuna me lõikame alati rohkem kui külvame, siis kehtib alati “Vähem on rohkem”.

Andmine ja Ego
Oluline on mõista, et kui me hakkame andma ainult sel eesmärgil, et me soovime rohkem tagasi saada, oleme me oma motiivides eksinud. Tagasisaamise motiiv ei saa olla kunagi nii atraktiivne, et me suudaksime pikaajaliselt lihtsalt anda. Kui me teeme head ainult eesmärgiga 3x rohkem head tagasi saada, oleme me tegelikult keskendunud saamisele, mitte aga andmisele. Me oleme kaotanud oma kontakti Praeguga ning elame tulevikus, kus me ootame Universumilt “palgapäeva”. Aga me ei tea, kas see üldse kunagi tuleb, sest me oleme sellisel juhul ju andnud endast ära egost lähtuvalt asju, mida me ei vaja, kuna me ootame nende asjade eest saada palka. Tekib küsimus, kas see on üldse olnud piisavalt hea, mis võib meile head tagasi genereerida? Kogu maailm on ju subjektiivne ning me saame tagasi just selle, mida me ära anname. Kui me anname ära egost lähtuvalt “head” (aga tegelik motiiv on saada hoopis see “hea” kolmekordselt tagasi), siis ei ole me ju head teinud maailmale. Me istume ikkagi oma väikeses maailmas ning mõtleme sellele, kuidas endale head teha - me teeme midagi puhtalt saamise eesmärgil. Aga me räägime siin ju paradigmade muutusest - me peame orienteeruma andmisele. Ja alles siis tuleb kõik see hea meie juurde, mida me alateadlikult soovime.

Andestamine
Kui tihti oled sa teinud kellelegi teadlikult halba? Isegi siis, kui keegi sinu tuttav või pereliige on sind milleski süüdistanud, kas siis tegelikult oled sa teinud ka midagi teadlikult viisil, et see teistele halba mõju tooks? Ma arvan, et mitte.

Me kõik käitume igal hetkel enda parima äranägemise kohaselt. Me ei ole ju loomult halvad inimesed. Mitte keegi ei ole oma loomult halb inimene. Isegi, kui sinu vaenlane tundub sulle olevat kõige kurjem ning pahatahtlikum inimene maailmas, on tegelikult ta sisimas hea. Kas sa usud tõesti, et sinu vaenlane istub kodus ja mõtleb, et ta on nii kuri, õel ja vastik, ning ta tunneb selle üle rahuldust. Ei, ta vaatab oma maailma enda seisukohast lähtuvalt ning käitub vastavalt sellele. Ning juhul, kui tema tegevused ei ole kooskõlas sinu ootustega, tundub ta meile vastik ja õel. Aga täpselt samuti võime meie tunduda temale. Tema ei mõista meid täpselt samuti nagu meie ei mõista teda. Me elame lihtsalt erinevates maailmades ja kuni need maailmad ei harmoneeru, ei saavuta me iialgi kontakti.

Sellest lähtubki Andestamine universaalses tähenduses. Kui me taipame, et kõik inimesed on tegelikult oma olemuselt head ning nende teod, mis meile tunduvad ebaõiglased, valed ja õelad, on tehtud lihtsalt ebapiisavale informatsioonile või kogemusele tuginedes, saame me nendele kergesti andestada. Me teame, et nad püüavad ja soovivad teha igal hetkel head. Isegi juhul, kui meile tundub, et ta soovib meile teadlikult teha halba, lähtub ta sel hetkel oma alalhoiuinstinktidest ja lihtsalt kaitseb enda õigusi. Aga võib-olla ta pole lihtsalt veel taibanud, et tal ei ole vaja midagi kaitsta, kuna mitte keegi ei soovi teda rünnata. Ja me saame talle andestada kogu südamest …

Armastus
Universaalne armastus kogu maailma vastu.

Kui me lähtume sellest, et me oleme kogu oma maailma loojad ja see on just minu enda loodud taies, saame me aru, kui ebaloogiline on seda maailma vihata. Kui sa teed jõulude ajal oma lapsega piparkooke ja vormid ei tule ilusad, kas sa hakkad siis neid piparkooke vihkama. Ei, sa teed uued …

Nii saame me teha ka oma eluga. Kui sa ei ole rahul oma seniste tulemustega loomises, siis on õige aeg muuta oma sisemist vibratsiooni ning püüda oma tulevik joonistada selliseks, nagu sa sooviksid. Ja parim viis hoida oma vibratsioon positiivne, on teha seda läbi Armastuse printsiibi.

Armastuse printsiip ei tähenda seda, et sa pead kõiki inimesi maailmas armastama intiimsel tasandil. Intiimsus lähtub meie elus väga madalatest tshakratest ning need on paljuski egoistlikud instinktid, mis on seotud enese alalhoiuga ning sooviga olla keegi. Kuid kui me mõistame, et me oleme niikuinii keegi ja me ei vaja keegi olemiseks meid ümbritseva maailma heakskiitu, sest me loome selle heakskiidu ise vastavalt oma uskumustele, siis kaob ära igasugune vajadus ka ennast tõestada ja me saame oma maailma armastada just sellisena nagu see hetkel on.

Luba oma maailmal olla just selline nagu ta on. Aga ära lepi sellega, kui see ei ole selline, mida sa sooviksid armastada. Sel hetkel toimub sinu teadvuses nihe, sest sa mõistad, et sul on võime sekkuda. Sekku siis. Nüüd kohe. Aga läbi armastuse, andmise ja andestamise. Ning sinu maailm muutubki …

Kaido

On reede õhtul kell 15.56 ning istun Tallinnas Linnahalli taga Copterline maandumisplatsi kõrval autos ja ootan mõnusat reedeõhtust 1,5 tunnist Tai massaazi. Ma ei ole oma lemmikkohta www.orientalhouse.ee külastanud juba kuid, kuigi aasta alguses lubasin endale, et hakkan siin käima vähemalt kuus korra. Aga meil on alati ju midagi endale põhjuseks tuua, et mitte võtta seda aega ning sõita sellisesse fantastilisse kohta, kus meid tervitavad suured Buddha kujud, mõnusalt suitsevad viirukid, rahustav muusika ning malbed ning tõesti oma tööd armastavad massöörid. Hakkab hämarduma, vaatan üksikuid kalamehi kail ning tekkis tahtmatult küsimus, et huvitav, kas nad püüavad kala hobiks või toiduks? Kas tõesti on inimesi, kes istuvad hobikorras külmal kail  reostatud piirkonnas ning naudivad seda? Jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt teevad nad seda siiski toiduks.

“Milline kontrast!”, imestasin ma. Just enne siia tulekut külastasin Sushi Cat’i, mis on Tallinna üks parimaid ja mõnusamaid sushi-kohti. Ma käisin seal, nautisin Jaapani toitu, suurepärast sushit, Miso suppi ning rohelist teed. Samal ajal istub keegi kail, külmetab ja ootab, et konksu otsa jääks nälginud särg, mida õhtul oma perele supi sisse viia. Meid ühendab miski, aga samas oleme me valgusaasta kaugusel. Meid ühendab see, et me mõlemad armastame kala, kuid meid lahutab viis, kuidas me seda kala tarbime.

Võib-olla see mees ei teagi, mis asi on sushi. Ta ei ole seda iial söönud, ehk ei ole tema silmad sushit iial näinudki. Mitte seetõttu, et telekas kunagi sushit ei oleks näidatud, kuid tema jaoks seda ei eksisteeri, kuna ta teab, et see on tema “liigast” väljas. Kuid siiski me oleme täpselt ühesugused inimesed, meil on kõik sama. Ja siiski me oleme nii erinevad.

Kunagi lugesin ma üht raamatut, mille autor mainis, et kvantmehhaanilisel tasandil on kõik olemas. See, et me kogeme vaesust või rikkust, on meie enda alateadlik valik. Me oleme leppinud teatud rolliga ning mitte, et me ei suuda sellest rollist välja astuda, vaid me ei tunne vahendeid, kuidas seda lihtsalt teha. Selles raamatus kirjutati, et küllus igal tasandil (suhetes, tervises, rahas) on kõikide inimeste elus juba olemas, kuid me ei oska seda kogeda. Sel hetkel ei mõistnud ma lõpuni, mida see tähendab, aga istudes tänasel reedesel õhtul siin kail, tekkis mul taipamine, kui õigus oli sellel autoril. Ma püüdsin seda mõista raamatut lugedes liiga metafüüsilisel tasandil, aga ehk ei olegi selle väite sisu väga metafüüsiline, vaid äärmiselt praktiline.

Mida me näeme ja mida me kogeme?
Mida näeb ja kogeb see üksik kalamees kail? Kas tema maailm on täpselt samasugune nagu minu või sinu oma? Siiski elab ta ju täpselt samasuguses maailmas nagu mina ja sina. Tal on täpselt samasugused võimalused, tema jaoks kehtivad täpselt samad seadused ning tal on täpselt samasugused õigused. Kuid siiski elab ta elu, mis ei pakata küllusest ning rõõmust (vähemalt seda ei peegelda tema olek ning silmavaade). Tema silmad ei näe neid asju, mida näevad minu silmad. Ta ei kuule seda, mida mina kuulen ning ta ei koge seda, mida mina kogen. Sest ta elab täpselt samas maailmas, aga täiesti teistsuguses isiklikus maailmas. Ta lepib bussiga, kui mina lepin autoga. Tema lepib särjega, kui mina lepin sushiga. Ning tema lepib oma eluga, kui mina lepin oma eluga.

Küsimus ei ole selles, et üks on andekam või õnnelikum. Absoluutselt mitte. Ma lihtsalt ei lepiks iial selliste tingimustega ning juhul, kui ma hakkaksin sinna “kukkuma”, teeksin ma kõik, et sellest välja ronida. Tegelikult suudaks seda samahästi ka tema. Just praegusel hetkel siin kail on meil täpselt ühesugused võimalused. Ei saa öelda, et mul on rohkem võimalusi. Absoluutselt mitte. Maailm on kõikidele täpselt ühesugune anum. Ideed sellest, et mõned meist on õnnelikumad kui teised, on pelgalt mõttekonstrkutsioonid. Kui meid hetkel paljaks koorida, meilt mõlemalt kõik ära võtta, mis meil on, ning siis vaadata aasta pärast, kui kaugel me oleme, siis 99% tõenäosusega oleks endine olukord saavutatud. Mina elaksin keskpärast eestlase elu, tema elaks keskpärast kaluri elu. Kuigi sel hetkel, kui meid “vette” visati, olime me mõlemad langenud samale tasandile. Ainuke, mis meie tulemusi aasta jooksul määraks, oleks see PRAEGUNE hetk, mil me saame midagi ette võtta. Ma ei tea, mida tema oleks teinud (suure tõenäosusega läinud kalale vms, kuna muidu ta ei oleks ka praegu siin), mina aga oleksin oma pea tööle pannud ning hakanud nuputama, kuidas ma saaksin oma elu paremaks muuta. Sest ma lihtsalt ei oleks leppinud selle olukorraga, kuhu ma olin sattunud. Ma oleks lähimate kuudega astunud sellest “karbist” välja ning valinud teadlikult enda elu teises karbis. Ma ei saa väita, et ma olen nii “meister” ning elan ilma karbita. Me kõik elame teatud karpides, mille tekitavad meile meie alateadlikult uskumused.

Kuidas me parandame oma praegust olukorda?
Täpselt sama lugu on ka olemasolevast elusituatsioonist järgmisse astumisega ehk sinu praegusest karbist järgmisse karpi minemisega. Sa saad seda teha ainult siis, kui sa otsustad praegu, et sa ei lepi olemasoleva olukorraga.

Kui me vaatame enda ümber, näeme me seal mingit elu - sinu enda elu. Vaata, missugune see elu on? Kes on selles osalised, mis sündmused sinu elus aset leiavad ning kuidas sa nendesse sündmustesse suhestud? Kas sa lepid nende asjadega? Oled sa rahul kõigega? Või sooviksid midagi muuta?

See on sinu kast. Kui ma vaatan enda elu, siis näen ma samuti neid “tegelasi”, kes minu kastis elavad. Meil kõikidel on oma kast, millest me üsna kiivalt kinni hoiame uskudes, et kui me midagi liiga kardinaalset ette võtame, võib see kast laiali kukkuda ning siis …

Aga “Mis siis?” ongi minu hinnangul kõige parem küsimus selles kontekstis. Kui me soovime midagi oma elus muuta, peame me nii või naa sellest kastist välja astuma ning vaatama, mis asub väljaspool seda kasti. Kas seal on uusi võimalusi? Kas seal on midagi, mis meeldiks mulle hoopis rohkem kui sündmused minu enda kastis? Ehk saan ma mõnikord vargsi piiluda ka kellegi teise kasti ning saada sealt ideid, kuidas oma kasti lõhkuda. Aga selle lõhkumise peame me igal juhul ise ära tegema. Me ju loeme ja näeme kogu aeg tavaliste inimeste edulugusid, kes võtsid midagi ette. Nad alustasid täiesti nullist - oma kastist -, lõid selle seinad kõikuma ning ehitasid endale uue kasti. Täiesti oma reeglite kohaselt. Ning siinjuures ei räägi ma rahast ning rikkusest. Meie maailm on täis inimesi, kes järgnevad oma kirele tulgu mis tuleb. Ühel hetkel nad mõistavad, et elu on liiga lühike, et seda ära raisata elades oma elu nende reeglite järgi, mis keegi on minu kasti pannud. Ei, ma loon ise oma kasti ja elan selles just sellist elu, nagu ma soovin.

Mis on sinu elus selline, millega sa rahul ei ole?
Kui sa ei ole rahul, miks sa siis lepid sellega? Millal oli viimane kord, kui sa istusid tõsiselt maha ning mõtlesid läbi, kuidas seda olukorda muuta nii, et sa saaksid öelda, et ma olen sellega rahul? Olgu selleks siis suhted oma kaaslasega, oma ülemusega või sõpradega? Tihtipeale elame me vanast harjumusest nende vanade harjumuste järgi, mille oleme kunagi endale omaks võtnud. Ning isegi, kui me tunneme ammu, et juhul, kui ma saaksin aega tagasi kerida, muudaksin ma teatud asju, aga praegusel hetkel on seda väga tülikas teha. Kohe tekivad ju küsimused nagu “Mida nad mõtlevad sellest?” ja “Kuidas ma ikka ütlen talle otse, et ma ei armasta teda enam ning peame midagi oma suhtega ette võtma” või “Kuidas ma ütlen oma vanematele, et ma kolin ära Filipiinidele?”.

Need on küsimused, mis kerkivad meile pähe, sest konfrontatsioon on ebamugav ning me lükkame selliseid jutuajamisi kogu aeg edasi. Aga kui kaua, tekib küsimus. Me liigume ju lõpu poole, mitte alguse poole. Iga päev, mil me ei tee seda, mida me soovime teha, raiskame me oma elu. Ning seda mitte kuidagi metafooriliselt, vaid täiesti sõna otseses mõttes. Vaata, kuidas päevad ning nädalad lendavad. Miks me seda kõike teeme?

Loomulikult me ei saa võtta ette kardinaalseid samme, et tuleme töölt ära ja asi korras. Et küll siis vaatame, mis saab. See ei saa olla esimene samm. Esimene samm saab olla taipamine, mis teeks meid tegelikult rõõmsaks. Ja hakata väikeste sammudega seda enda ellu lubama. Ma ütlen omast kogemusest, et elu armastab meid. Ta toetab meie otsuseid ning eriti neid, mis on tehtud armastusest elu vastu. Meil kõikidel on ju missioon siin elus. Me kõik oskame midagi kõikidest teistest paremini. Me ei ole sõdurid kuskil reas, kellel on sama vormiriietus ning keda eristab ainult  nimi vormil. Me oleme ju täiuslikud olendid, kes on täis temale omaseid oskusi. Me peame need oskused üles leidma. See vajab natukene endaga tööd, aga kui see juhtub, muutub elus kõik. Siis me tunneme, kuidas meil on toetus taga ja meie tegevusi suunab Elu ise. Siis me hakkame ise mõistma, kuidas elu kohandub vastavalt sellele, mida me otsustame teha ja me ei pea enam alluma võõrastele reeglitele.

Aga raskused?

Paljudel võib hetkel tekkida küsimus, aga kuidas on kõikide nende raskustega, millega inimesed igapäevaselt silmitsi seisavad?

Aga äkki ongi need raskused seepärast, et me teeme valesid asju? Minu elu oli väga kaua raske ning täis probleeme. Aga see kõik muutus, kui ma leidsin enda jaoks sisemise arengu. Ma avastasin, et mulle meeldib kirjutada ja endaga tegelda. Ning mida enam ma sellele tähelepanu pöörasin ja energiat panin, seda enam hakkasid lahenema ka probleemid teistes valdkondades. Tõesti oli tunne, et mul “ei lastud” teha teisi asju hästi, kuna need olid valed asjad minu jaoks. See Tee oli lihtsalt suletud. Aga peale seda, kui ma avastasin midagi, mis tuleb mul hästi välja, läks ka teine tee lahti, mis toetab mind igapäevaelus ja aitab mul arveid maksta.

Kõik inimesed ei pea tegelema isikliku arenguga, kuigi läbi sisemiste protsesside muutumise jõuame me enda sisse ühel hetkel niikuinii. Meie maailm vajab erinevaid oskusi ja väärtusi, mida me saame üksteisele pakkuda. Mina kirjutan, kuid ma ei saaks kirjutamist nii palju nautida, kui näiteks Steve Jobs ei oleks kunagi asutanud firmat Apple ning see ei toodaks nii lahedaid arvuteid nagu MacBook Pro’d. See on väärtus minu jaoks. Ning Steve Jobs ei saaks oma geniaalset tööd teha, kui maailmas ei oleks assistente, sekretäre, müügimehi ning raamatupidajaid, kes kõik oma tööd jumaldavad. See moodustab tervikliku harmoonilise süsteemi, mis toetab ja arendab üksteist.

Ma usun, et kogu Universum on üles ehitatud koostööle ning harmooniale. Vaata kasvõi loodust - milline kooskõla ja harmoonia! Hämmastav! Iga rohulible ja putukas teab täpselt, mida ta peab tegema. Sest see on temasse programmeeritud.

Nii on ka meisse programmeeritud oskused, mida me suudame teha maailmas kõige paremini. Me oleme väikesed rohulibled ühel lõputul väljal ja me õõtsume koos tuules, mida me nimetame kokkuleppeliselt ajaks. Kuid kui igat rohuliblet eraldi vaadata, moodustab ta omaette terviku oma täiuslikkuses ning pingutusevabas tegutsemises, aidates kõikidel teitsel olla see, kes nemad on tulnud siia olema.

Mõtleme siis välja, mida paganat me siia sündisime, mida meil teistele öelda ning pakkuda on, ja hakkame seda siis tegema. Mina igatahes otsustasin aasta tagasi oma kasti puruks lüüa ning ma tunnen praegu, et kuigi aasta jooksul on olnud ka hõredaid hetki, mil ma olen kahelnud, kas ikka lõpuni saame seda käega katsutamatut Miskit usaldada, olen ma täna oma eluga enam rahul kui iial varem. Ma olen vaba, ma teen, mida ma armastan ning ma tunnen, et ma ei ole üksi. Nüüd kutsun ma ka sind oma kasti lõhkuma ning proovima, kuidas oleks elada oma elu sinu reeglite järgi. Aga käitu palun targalt. Keegi tark inimene on kunagi öelnud, et see on Tarkuse Tee, mida käies peame säilitama kaine mõistuse ning terve meele.

Ole vapper!
Kaido

_____________________________________________________________________________________

Kuidas astuda oma kastist välja?
Vaata www.suurimsaladus.ee/2010

Me kõik oleme kohanud kunagi kuskil sellist pilti 1943 - 2007 või 1815 - 1898. Mida need meile näitavad? Need numbrid näitavad, et kunagi elas kuskil keegi, kes sündis 1943 aastal ning lahkus meie seast 2007 aastal. Ja siis?

See näitab, milline vabrik elu on. See on kogemustevabrik, ja mitte midagi muud. Inimesed tulevad “peale”, ning teine hulk kaob alt ära, et uutele jälle ruumi teha. Viimase 50 aastaga on muidugi maailmas tervikuna peale tulevate inimeste hulk tohutu kiirusega kasvanud ning see progressiivne kasv ei peatu. Kui 50 aastat tagasi elas Maal 2 miljardit inimest, siis täna elab siin 6 miljardit ning 50 aasta pärast prognoositakse olevat see kolmekordistunud jälle.

Hämmastav. See kõik on märkimisväärne, kui käsitleda neid numbreid globaalselt, kuid kui vaadata individuaalselt ja ilma emotsioonideta, siis me mõistame, kui tähtsusetu on ühe indiviidi roll globaalses mõistes. Ning me saame seda tähtsust suurendada ainult individuaalsel tasandil valides, kas joon kahe numbri vahel on lühike kriips või sigri-migri sikk-sakk.

Mida sa tahaksid, et sinust räägiks sinu autobiograafia?
See on raske küsimus. Mis küsimus see üldse on, mõtleb mõni kindlasti? Ma elan praegu ning ma ei pea tegelema sellega, mis juhtub peale minu surma …

Aga siiski. Me läheme kõik niikuinii. See on üks suur illusioon, et elu on pikk. Päevad ning nädalad lendavad meist mööda ning me jõuame vaid eelmise hangunud grillvorsti rasva grillilt eemaldada, kui juba järgmine Jaanipäev taas kätte jõuab. Küsimus on ainult selles, mida me selle aastaga jõudsime ära teha, et elu enda jaoks nauditavaks muuta?

Justnimelt enda jaoks nauditavaks muuta. Mitte rohkem raha rügada ning ennast hingetuks joosta, vaid mida me jõudsime ära teha aastaga, et oma elu nauditavamaks muuta? Mida ma suutsin eelmise nädala jooksul ära teha, et oma elust rohkem rõõmu tunda? Ning mida ma tegin eile sellist, mis mind rõõmsaks tegi? Ja … mida ma saan täna teha sellist, mida ma tõeliselt naudin ning juhul, kui täna on minu viimane päeva, siis vähemalt homme minnes saan ma öelda, et eile võtsin ma oma elult kõik.

Need tegevused määravad selle, millest räägiks sinu autobiograafia. Kui seda kirjutama hakatakse, siis ju sinul on niikuinii täiesti ükskõik, kuid ainuke, mis võib meile huvitav hetkel tunduda on küsimus: “Kas lugejatel oleks seda huvitav lugeda?”.

Kui meie autobiograafia räägiks, kuidas me 50 aastat sama tööd tegime, me ei puhanud ja seigelnud kartes, et igasugune muutus lööb meie ellu ebastabiilsuse, millega me toime ei pruugi tulla, siis ei olegi seda raamatut võib-olla väga põnev lugeda.

Aga kui raamat räägiks sellest, kuidas me ühel hetkel taipasime, kui lühike elu on ning me ei tohiks sellest päevagi raisata tegevustele, mida me ei armasta, me võtsime riske ning kogesime nii kaotusi kui ka võitusid, me elasime elu ennast, mitte ei lasknud elul meid elada, siis võib see raamat olla paljudele lugejatele huvitav ning isegi inspireeriv.

Mis seal vahet on, küsid sa praegu, kuna meie oleme ju niikuinii siis surnud? Justnimelt!!! See ongi asja point - kui ei ole vahet, sest me ju läheme ühel hetkel niikuinii, siis miks mitte kohe täna alustada sellise eluga, mida me sooviksime elada, mitte aga jätkata elu, mis meid ei innusta ja ei rahulda?

Aga need hirmud ikkagi …
Kuidas me ikka saame oma elu muuta niimoodi? Me oleme ju harjunud teatud tööd tegema, meil on stabiilne elu ja kõik on justkui okei …

Aga kas see kõik on ikka okei?

Kas esimene mõte, mille sa igal hommikul ärgates mõtled, on, et “Apppiiiiii, kui lahe päev täna tuleb jälle … õnneks sai öö läbi ning ma saan lõpuks toimetama hakata? Ma ei jõudnud seda hommikut juba ära oodata …”

Kui see on nii, siis on tõesti okei. Siis me ei raiska oma aega. Kuid kui meie esimene mõte on midagi muud, siis järelikult me teeme midagi muudel põhjustel kui kirg selle asja vastu. Miks me seda teeme? Loomulikult hirmud …

Me oleme stabiilsuse ohvrid, mille tagab meile meie alateadlik psühhoküberneetiline mehhanism. Alati, kui me väljume oma turvatsoonist, eritab see mehhanism meie verre vastavat kemikaali, mida me tõlgendame ärevuse ja hirmuna … ning me läheme igaks juhuks oma turvatsooni tagasi uskudes, et uus idee midagi alustada või oma elus midagi muuta oli täiesti ebareaalne idee. Ning me elame oma vana elu edasi.

Joon kahe numbri vahel
Tagasi tulles selle joone juurde kahe numbri vahel…

Sel hetkel, kui keegi sinu joont näeb, on alles vaid ajalugu ning sinu autobiograafia. Siis ei ole enam vahet, mida sa tundsid ja mida sa ei tundunud. Selleks ajaks on kas kõik võidetud või kõik kaotatud … aga üks on kindel: mineku hetkel kaotame me niikuinii kõik. Isegi oma ilusaid silmi või head lauluhäält ei saa kaasa võtta. Seega ei ole mitte mingisugust vahet, mitu korda me eelnevalt võidame või kaotame, kuna lõpuks oleme ikkagi tühipaljas vari kellestki, kes omas teatud identiteeti ja endale külgepoogitud egopõhiseid põhimõtteid.

Me laseme lahti oma hirmust ning hakkame otsima võimalusi tegelda nende asjadega, mida me armastame. Me peaksime vältima hullumeelset tegutsemist tulles ära töölt isegi veel teadmata, mis edasi saab lootes Universumile, kes pakub meile uue töö. Seda ei juhtu, kuna meie alateadlikud uskumused ei lase meil seda uut tööd leida, sest iga päevaga süveneb meis hirm, et me ei leia tööd. Universum aitab meid igal sammul, aga ta saab teha seda oma täiuslike seaduste raames. Ning üheks seaduseks on vibratsiooni- ja külgetõmbeseadus, mis vastab meie alateadlikele uskumustele. Ning olles kõigest inimene, ja töölt ära tulles omamata uut väljundit, ei suuda me kuidagi oma uskumusi ja vibratsiooni programmeerida nii kiiresti sagedusele, mille kaudu oma ellu uus töö tõmmata.

Muutus elus saab toimuda vaid läbi teadlike tegevuste ning praktikate, millest esimene on mõista, mis oleks see, mis muudaks meie elu nauditavaks? Ning kindlasti ei ole see pelgalt suurem auto, ilusam maja või kaugem reis. See on illusioon. Kui seda ei usu, siis kujuta ette, mida sa teeksid siis, kui sa oleksid juba saanud suurema auto, ilusama kodu või kaugema reisi. Siis oleme ummikseisus, sest me peame hakkama otsima enda tegelikku olemust ja põhjust, miks me siis Maale oleme sündinud. Jah, ka selleni on võimalik jõuda, aga see on juba hoopis teise artikli teema.

Kokkuvõtvalt, meie elu on joon kahe numbri vahel, sõltumata, kas me seda soovime või mitte. Me ei saa muuta fakti, kas see on joon või see ei ole joon, aga me saame muuta selle joone kuju. Kas me lepime sellega, et see on pelgalt üks kriips või me tegutseme viisil, et see on üks suur ja võimas sikk-sakk. Üks viis seda teha on nii:

1) Tee oma 101 unistuse nimekiri ning hakka selles olevaid asju lihtsalt ära tegema. Ära alusta sellest, mida sa tahaksid omada, kuna see on illusoorne, sest materiaalsed asjad ise ei saa meile mingit kogemust pakkuda, vaid pigem mõtle, mida sa sooviksid oma elus tõeliselt kogeda: on see vabadus, on see küllus, on see armastus?

2) Mõista, mis tunne on, kui sa oled selle saavutanud. Aga ära lihtsalt korda, et mul on uus töö või ma leidsin uue kaaslase, vaid püüa aru saada, mis tunne see on, kui sa oled selle juba saavutanud … ning siis hakka teesklema. See tagab sulle vibratsioonilise resonantsi.

3) Ära karda mitte midagi. Sul ei ole kaotada mitte midagi, sest hiljemalt 80 aasta pärast kaotad sa selle niikuinii. Tee siis nii, et need 80 aastat oleksid vähemalt nauditavad ja et keegi sinu hea sõber saaks sinu matustel öelda: “Wou, oli ikka tegelane… ta võttis elult kõik, mis võtta andis … ta elas elu, mida ta elada tahtis ning proovis järele kõik, mida elu talle pakkus… jätkus tal ikka julgust neid asju ette võtta … kahju, et ma ise seda kõik ei teinud, kuna nüüd on juba hilja, sest ma’gi minemas varsti sinna, kus tema mind juba ootamas ees …”

Ütle oma elule “JAHHHH!”
Kaido