Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Keegi vist ei sea kahtluse alla väidet, et me elame asjadest üleküllastunud maailmas, me püstitame endale eesmärke, mille poole püüdlemine näib sageli olevat võimatu, ja me unistame elust, mille olemasolu me ei oska täpselt isegi endale lahti seletada. Kust see kõik tekib? Miks me tahame kogu aeg veel, veel ja veel, ning rohkem, rohkem, rohkem?

Elu pöörasel kiirteel
Kui me oleme väikesed lapsed, lubatakse meile kõiki asju homme. Ema ütles mulle ikka: “Kaido, kui sa oled hea poiss, saad sa homme shokolaadi.” Ent naljakas on see, et kuigi me oleme kasvanud suureks, ei ole meile antavad lubadused palju muutunud. Nüüd ütleb meile õpetaja gümnaasiumis, et kui sa pingutad, saad sa heasse ülikooli. Ning kui me oleme juba ülikoolis, ütlevad õppejõud meile, kui sa oled piisavalt tubli, saad sa hea töökoha. Jah, see ei lõppe mitte iialgi. Meile lubatakse alati midagi homme. Aga kuhu jääb siis praegune hetk? See hetk, mis on päriselt olemas, mitte aga meie peas välja mõeldud tulevik.

Läbi marketingi, meedia ning ühiskonna ootuste programmeeritakse meid tahtma kõiksugu erinevaid asju - uuel hooajal uued riided, kuigi eelmise hooaja rõivastega jõudsime me vaid kaks korda käia; iga paari aasta tagant uus auto, kuna üle kolme aasta vanuse autoga sõitmine ei näita, et me oleksime piisavalt edukad; meile on vaja koju alati paremat sisustust; meile on vaja kiiremat internetti; magusamat shokolaadi ning efektiivsemaid kaalulangetamise programme. Ja see ei ole veel kõik. Hollywood on suurepärane õpetaja naistele ütlemaks, et kui sa ei kaalu nii palju nagu Kate Moss, ei ole sa meeste jaoks atraktiivne. Ja meie, mehepojad, laseme ju sama ree peal - kui Hollywood, Bollywood ja kohalik meedia esindab naisi, kes ühe õunaga päevas hakkama saavad, arvame ka meie, et see ongi standard. Järelikult ei saa me rahul olla ka oma kodus oleva normaalse inimesega, kes soovib lisaks õunale võtta õhtul ka kaks banaani, kuid selle tõttu ei kaalu ta mitte 45 kilo, vaid kohutavad 55 kilo.

See on pöörane, mis meie peades ja eludes toimub. Me loome enda pähe mingit tüüpi ootused, kontseptsioonid ja lood ideaalidest, mille poole me siis püüdleme. Olgu need siis asjad, reisid või kehakaal - meile meeldib seada endale ühiskonna standarditest lähtuvalt eesmärgid ja nende kaudu end siis piinata. Ja me ei anna alla enne kui me need saavutame. Või sureme südame infarkti. Kuid mida muud me saamegi sirguvalt noorest põlvkonnast oodata, kui üks Ameerika tuntumaid muusikuid 50Cent on korduvalt oma noortele fännidele kinnitanud: “Get Rich or Die Trying”, mis eesti keeles tähendab “Saa rikkaks, või sure üritades …”. Ja seda nad kõik ka üritavad.

Peatu. Ja vaata, mis on olemas
Stopp! Saa teadlikuks, just nüüd. Pane korraks see ajakiri käest ja küsi endalt, miks sa mingisuguseid asju soovid omada, ja mida sa oma elult tegelikult tahad? Mõtle korraks enda elus olevatele kolmele kõige suuremale probleemile ja küsi endalt, kas need probleemid oleksid olemas ka siis, kui sa ei püüaks vastata mingitele standarditele, mis on sinu alateadvusse programmeeritud. Ehk soovid sa uut kodu, kiiremat autot või uhkemat kleiti. Aga küsi endalt, miks sa tegelikult neid asju tahad? Mida need asjad tegelikult sinu elus muudaksid, kui sa need saaksid? Ja kas kolme kuu möödudes ei oleks sa ootamatult samas seisus - sa tahad jälle asju. Samu asju, aga uuemaid, suuremaid ning kallemaid?

Kõik meie probleemid saavad alguse sellest, et me ei suuda aktsepteerida seda, mis on. Ei usu? Okei, proovime järgi. Oletame, et sa soovid kaalu langetada. Jah, sul on probleem. Aga probleem tekib sellest, et sul on nägemus peas oma kehakaalust, mis on erinev sinu praegusest kaalust. Seega  ei ole probleem selles, missugune on sinu kehakaal, vaid selles, et sinu ootus oma kehakaalule on teistsugune. Ja sa ei suuda aktsepteerida enda praegust kehakaalu. Veel lihtsam näide. Sul pea valutab. Oot-oot, kas peavalu on ikka probleem, või see, et sa soovid, et sinu pea ei valutaks. Jällegi, sul on peas nägemus mingist olukorrast, mis ei vasta olemasolevale. Jah, muidugi ei püüa ma öelda, et me peame leppime peavaluga, vaid lihtsalt näitan väga igapäevase olukorra baasil, et probleemid ei teki väljaspool meid, vaid need tekivad alati sellest, et meil on nägemus elust, mis on kardinaalselt erinev olemasolevast. Ja mida kardinaalselt erinev see on, seda rohkem me kannatame.

Teadlik elamise viis
Aga on olemas veel üks elamise viis. See on teadlik elamise viis.

Läbi teadliku eluviisi oleme me teadlikud sellest, mis meie elus toimub. Me ei usu ideaalidesse, kontseptsioonidesse ja ühiskonna poolt programmeeritud ootustesse, vaid me kuulame iseennast ning lähtume enda isiklikest soovidest. Me laseme ennast vabaks kriitikast, mida me võime saada, kuna me julgeme jääda iseendaks, ja me keskendume sellele, kes me tegelikult oleme ja milleks me tegelikult oleme siia maailma sündinud.

Kuidas seda teha?

See ei ole kiire ning ühekordne tablett, mille neelamisel me saame vabaks ja õnnelikus. Ei, see on töö iseendaga, läbi enda sisemaailma avastamise ja oma tegeliku võimekuse realiseerimise. Siin on mõned ettepanekud, kuidas alustada.

1. Sinu mõtted.
Keskmiselt on igal inimesel päevas umbes 50 000 mõtet. Neid kontrollida on lootusetu. Aga on hea olla teadlik, mis tüüpi mõtted on meil valdavalt. Kas negatiivsed või positiivsed? Ära püüa oma mõtetest vabaneda, vaid püüa neid jälgida justkui kõrvalt. Mida sa mõtled, millal sa mõtled ja miks sa neid mõtled? Kuid ära süüdista ennast, kui sa ei suuda seda kohe teha. See ei ole alguses lihtne. Aga astu esimene samm. Just nüüd - vaata, mida sa praegu mõtled? Ka millest on selline mõtlemine tingitud?

2. Sinu emotsioonid
Emotsioonid saavad alguse üldjuhul mõtlemisest. Kui sa mõtled mõne minevikus aset leidnud negatiivse juhtumi peale, võid sa hetkega läbi elada negatiivse emotsiooni. Kui sa aga mõtled mõne ilusa hetke peale, mis näiteks juhtub homme, läheb sul tuju heaks. Jah, sinu emotsioonid vahelduvad. Aga sina ju ei muutu. Sa lihtsalt koged emotsioone, mis on üldjuhul tingitud sinu mõtlemisest. Luba ka oma emotsioonidel olla. Ära ole vihane emotsiooni peale, kui sa oled vihane, ja ära süüdista ka ennast, et sa ei suuda olla alati rahulik. Me oleme kõik tavalised inimesed. Kuid püüa lihtsalt jälgida, mida sa tunned ning miks sa miimoodi tunned? Niimoodi saad sa sõbraks iseendaga.

3. Tee mikromeditatsioone
Mediteerimine kõlab müstiliselt, aga oma olemuselt on see väga lihtne ning äärmiselt kasulik. Mediteerimine ehk sinu tähelepanu teadlik juhtimine aitab sind väga jõudsalt edasi justnimelt eelmise kahe punkti juures. Kuna meie tähelepanu on üldjuhul väga heitlik - see hüppab ühelt mälestuselt teisele, ühelt mõttelt kolmandale jne - , siis läbi tähelepanu keskendamise suudame me paremini eristada nii oma mõtteid kui ka emotsioone.

Sa võid päeva jooksul korduvalt teha mikromeditatsioone. Tee üks neist kohe praegu. Vaata oma käsi, mis hoiavad seda ajakirja. Keskendu täielikult kätele. Vaata, kas need on suvisest päikesest juba pruuniks läinud. Vaata nahka oma kätel, ja vaata rannet, kus sinu käsi läheb üle käsivarreks. Oled sa kunagi ennast varem niimoodi vaadanud? Ei ole? Just nüüd tegid sa oma esimese mikromeditatsiooni. Selliseid tähelepanu juhtimise harjutusi võid sa teha iga tund või mõne tunni möödudes. See on lihtne ja väga lõbus.

Tee teadliku elu juurde ei ole tee pöörasel kiirteel. Ei, vastupidi, see hoopis toob sind tagasi lähemale iseendale, kaugele ära artikli alguses kirjeldatud pöörasest kiirteest. Mida enam sa hakkad jälgima oma mõtlemise mustreid ja nendega seotud emotsioone, seda enam hakkad sa mõistma, kuidas me reageerime väljamõeldud võimalikele sündmustele tulevikus, ja juba aset leidnud juhtumitele minevikus. Sinu enesekindlus kasvab, sinu emotsionaalne foon muutub positiivsemaks ning mitmed seni ületamatuna tundunud probleemid hakkavad lahenema. Sest selge peaga tulevad meile ideed, kuidas asju ära teha. Mida tihedamini sa leiad aega peatuda ning vaadata, mis tegelikult just praegu aset leiab, seda kiiremini liigud sa vabanemise suunas. Ja vabanemine on magus. See on tõeline magustoit.

Meil kõikidel on igapäevaselt kasutada ainult 24 tundi. Sellest me kulutame puhkamiseks ja taastumiseks umbes 8 tundi, ja töö juures veedame me 8-10 tundi. Võta allesjäänud tundidest maha veel töö juurde ning tagasi koju sõitmised, laste lasteaeda viimine ja järele, poodides käimine, toidu valmistamine jm igapäevased tegemised. Kui palju jääb alles? Jah, vaid üksikud tunnid. Seega on selge, et juhul, kui me soovime oma elust rõõmu tunda, peame me väga tähelepanelikult ja teadlikult otsustama, kuidas me veedame valdava enamuse oma ajast - töö juures veedetud aja.

Miks me peame tööd tegema?
Selle küsimuse üle olen ma viimasel aastal mõelnud väga palju. Miks inimesed peavad tööd tegema? Või veelgi laiendades seda küsimust: “Kui meie maailm on loodud täiuslikuks, siis miks me sõltume ikkagi rahast?”

Ma usun, et me tunneme end olevat rahast sõltuvuses seetõttu, et raha teenimine on meile vaevarikas. Kui jälgida inimesi ja nende ameteid, siis suur hulk nendest teevad tööd ainult palga teenimise ja arvete maksmise eesmärgil. Vaid väike osa on need õnnelikud ja rõõmsad, kes saavad öelda, et nad ärkavad igal hommikul üles ja ootavad ärevusega, kui saaks juba hakata toimetama, sest nende töö inspireerib neid lihtsalt nii palju.

Ja siit tuleneb ka vastus küsimusele “Miks me peame tööd tegema?”. Tegelikult ei peagi. Sest just niimoodi tunnevad inimesed, kes on oma kire ja hobi osanud elatise teenimise vahendiks muuta - nad ei tööta enam mitte ühtegi päeva oma elus. Nende kirg ja hobi on muutunud “tööks”, mis neid elatab.

Ideaalne ühiskonna mudel
Oled sa kunagi mõelnud, mis on see jõud, mis “loob” viljastatud munarakust lapse? Kuskilt tuleb vägi, mis määrab ära lapse füüsilise keha, tema füüsilised ning intellektuaalsed võimed, tema iseloomu ja veel palju muud. Esimese üheksa kuu jooksul toimub ema üsas tõeline ime - mitte millestki saab keegi.

Ning siis üheksa kuud hiljem on meie kätel täisväärtuslik inimene kõikide temale loomuomaste omadustega. Kuid ühte me üldjuhul ei usu. Me ei usu, et sellele lapsele on lisaks täiuslikule füüsilisele vormile ja täiuslikule intellektile kaasa sündinud täiuslikud oskused pakkuda ühiskonnale midagi, mida ainult tema oskab teha. Kas tõesti võib olla niimoodi, et ainult 1% inimestest on sündinud andekatena, ja ülejäänud 99% on keskpärased? Kes on need 1%? Jah, need on meie jaoks kuulsad, tuntud ja rikkad inimesed, kes teevad midagi tõeliselt hästi - lauljad, näitlejad, kunstnikud, ärimehed jt. Kas me tõesti usume, et ainult nemad on sündinud omadustega, mille väljendamisel suudavad nad ülejäänud inimestest nii palju eristuda, et neid peetakse geeniusteks? Või on pigem küsimus selles, et see 1% on lihtsalt “üles leidnud” tema unikaalsed oskused, ja nad on need julgenud ka realiseerida? Näiteks šotlane Susan Boyle, kes üllatas kogu maailma oma lauluoskusega Inglismaa Superstaari saates. Temast ei teadnud mitte keegi, ja ta isegi ei uskunud kunagi, et ta suudab inimesi inspireerida oma imelise lauluoskusega. Siiski on Susan üdini andekas inimene, kes ei lubanud lihtsalt oma andekusel välja paista. Kuid piisas vaid ühest laulust, ning ta oli ülemaailma kuulus ja edu ei jäta teda enam iialgi maha.

Ideaalne ühiskonnamudel on tõenäoliselt väärtusel põhinev mudel. Selles ühiskonnas teeksid kõik inimesed ainult seda, mida nad oskavad kõige paremini teha - olgu ta siis müügimees, sekretär või kirjanik. See töö inspireerib teda, ning ta ei tunne, et ta peab tööl käima. Ta armastab enda tööd, ning ta teeks seda isegi siis, kui talle selle eest palka ei makstaks.

Miks me valime valed ametid?
Paratamatult tekib küsimus “Miks me siis valime valed ametid?” Miks me ei keskendu enda tugevatele oskustele ja ei teeni elatist nende oskuste realiseerimise kaudu?

Ma usun, et siin on mitu aspekti. Oluliseimad neist on kindlasti ühiskondlikud ootused meile, ja ühiskondlikud programmid, mis motiveerivad meid tegutsema.

Ühiskondlike ootuste küüsis oleme me siis, kui me püüame teha midagi, mis on ühiskondlikul tasandil kõrgelt hinnatud. Me otsime tööd ja positsioone mitte seetõttu, et see meid inspireeriks, vaid seetõttu, et siis on meil võimalus olla Keegi. Ja kui me juba oleme Keegi, küll sellega kaasneb siis ka piisavalt raha, edu ning võim. Kuid sellisel juhul jätame me tahaplaani selle, kes me tegelikult oleme. Meil on küll piisavalt raha, tunnustus ja edu, kuid sisemiselt tunneme me ennast ikkagi tühjana. Võib-olla üksikutel hetkedel leiame me enda jaoks aega, klimberdame klaverit, kirjutame mõne luuletuse või istutame aeda lille või kaks. Need on hetked, mis lubavad meil olla meie ise, me vabaneme kõigest teadaolevast ja saame üheks selle tegevusega. Me isegi ei oska seda tunnet kirjeldada, ning üldjuhul ei ole see ka vajalik, sest päris “tööasjad” ootavad ju tegemist, kuid me tunneme selle tunde alati ära. See on vaikus meie hinges, võib-olla pisar meie silmanurgas, ja me ütleme endale vaikselt “Mul on õigus olla õnnelik”. Kuid kui paljud meist lubavad olla endal kogu aeg õnnelik?

Ühiskondlike programmide küüsis oleme me aga siis, kui me usume kõike seda, mida ütlevad meile Hollywoodi filmid, meedia ning marketing. Ükskõik, kas sa avad mõne ajakirja, televiisori või sisened kaubanduskeskusesse - meid pommitatakse miljonite sõnumitega. Meid programmeeritakse kogu aeg tahtma midagi, ja ikka rohkem, rohkem, rohkem. Meile ei anta iialgi võimalust küsida iseendalt, mida ma tegelikult tahan? Isegi, kui me püstitame endale eesmärke, ei ole need tegelikult üldse meie enda eesmärgid, vaid ühiskondlike programmide poolt ette antud eesmärgid. Me püüame olla sarnased Hollywoodi 45 kg kaaluvate näitlejatega, mehed samastavad ennast rikaste ning kuulsatega, ja nende luksuslike autodega, ja meie kodu, riided ning reisid peavad olema täpselt sellised, nagu ütlevad meile reklaamid ja igapäevane marketing. Ning siiski on kuskil inimesed, kes räägivad vabast tahtest. Ei, vaba tahet ei ole inimestel juba ammu - see on ühiskondlik tahe, mida me hellitavalt nimetame enda vabaks tahteks.

Ja see kõik kandub üle ka ametite valikule. Kui me soovime vastata ühiskondlikele ootustele, ja me püüame realiseerida ühiskondlikke programme, siis ei jää meil aega tegelda küsimusega “Mida mina soovin, ja mida ma teha oskan?”. Ei, me lähtume sellest, mis on meile “kasulik” ühiskondlikus kontekstis - mis aitab meil teenida rohkem raha, ning mis tagab meile suurema võimu ja tunnustuse.

Kuid vaid vähesed suudavad need ootused täita ja programmid realiseerida. Valdav enamus meist elab terve elu sügavas stressis, sest meil puuduvad vastavad oskused, eeldused, kontaktid ja kapital, mis aitaks meil vastata nendele ootustele. Ja nii kaua, kuni me ei vasta nendele ootustele, tunneme me ennast tühjana ja tühisena. “Näed, kuskil on edukad, kuulsad ja rikkad, kes on kõik õnnelikud, aga mina olen siin lihtne ning tühine inimene”, ütleme me endale. Ja me kiusame ennast selle pärast kogu aeg - me soovime olla ka nagu nemad, aga see ei õnnestu meil. Siit algavad stress, depressioon, vähid ja infarktid.

Kas me võime olla õnnelikud?
Kui sinu puhkus on algamas, või selleks korraks juba lõppemas, siis leia endale vähemalt üks päev, et sa saaksid tõeliselt rahuneda ning küsida endalt “Mida ma tegelikult oma elult soovin?”. Ära mõtle selle peale, mis asju sa endale soovid, sest need asjade soovid on kõik sinu pähe programmeeritud, vaid seekord tegele tõesti iseendaga. Mõtle selle peale, mis on sinu tugevad küljed, ja mida sa teed tõeliselt hästi? Ole isegi nii julge, et küsi endalt, kas sinu praegune töö teeb sind õnnelikuks? Kas sa teed seda ainult palga pärast, või inspireerib see sind tõesti?

Jah, muidugi ei ole siin kiireid lahendusi ja otsuseid, kui sa tõesti avastad, et sinu töö on sinu jaoks vangla. Me ei saa päeva pealt töölt lahkuda ning hakata otsima oma kirge. Ei, see käib teistpidises suunas - ikka seestpoolt väljapoole, mitte väljastpoolt sissepoole. Kõigepealt hakkame me mõistma ennast, avastama ennast ja oma tegelikke võimeid, ning alles siis hakkavad meie ellu jõudma uued võimalused. Need tulevad nii vaikselt ja tasahilju, et me ei märkagi neid. Kuid nad tulevad. See on kindel. Sest sa sündisid siia maailma täiuslikuna. Ja sinu maailm võib olla täiuslik. Kui sa vaid ise lubad sellel olla.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kui sa oled Tartust ja sa oled huvitatud enesearengust,
siis ära jää ilma põnevast EduTeadvuse seminarist!

Juba sel laupäeval, vaata siia: EduTeadvus

Kui mulle 2004 aastal minu esimene poeg 10 minutit peale tema sündi kätele asetetati, avastasin ma selles maailmas midagi täiesti uut - armastuse. Jah, muidugi olin ma kuulnud tingimusteta armastusest laste vastu ka varem, kuid nüüd oli see kogemuslik. Ma ei arvanud tõesti, et ma võin kellegi vastu tunda nii palju armastust, et lausa koormav on. Ma ju isegi ei tundunud teda veel - ma nägin lihtsalt, et seal teki sees on keegi, kes nohiseb ja aeg-ajalt end liigutab. Ta ei olnud ei minu nägu, tal ei olnud veel nime, ning ta ei teadvustanud, et mina olen ta isa. Aga see ei olnudki vajalik. Mu silmad valgusid pisaraid täis ja ma ütlesin vaid vaikselt: “Aitäh!”.

Mida me oma lastelt ootame?
Meil kõikidel on ootused kõige vastu. Olgu selleks siis meie töökoht, meie ülemused või alluvad, meie abikaasad ning isegi meie enda vanemad. Rääkimata siis meie lastest, kes “pakuvad” meile nüüd nii hea võimaluse kõike seda tasa teha, mis meil endal kogemuste puudumise või tehtud vigade tõttu tegemata jäi. Ja sageli ma alustame juba üsna varakult. Me paneme nad trennidesse, mida me ise noorena oleksime tahtnud teha, me paneme nad huviringidesse, mis meile kõige perspektiivikamad tunduvad, ja me arutame nendega teemasid, mis meile huvi pakuvad. Või siis me arvame, et see teema peaks aitama meie lapsel olla tulevikus parem inimene.

Aga kuhu jäävad lapse õigused valikutele oma elus? Kas tema valikuvabadus tekib tõesti alles 18-aastaselt, kui ta on juba küps ise lapsi saama? Kas kuni 18-eluaastani on tõesti lapsed pelgalt meie mänguasjad, kelle kaudu me elame enda elu, mitte ei aita lapsel elada tema elu - olla see, kes ta on sündinud olema?

Laste minateadvuse kasv
Ma avastasin imestusega, kui väikesel lapsel on juba eneseteadvus. Ta teab, et ta on olemas. Ning ta teab, et tal on soovid, ihad ning unistused. Aga kas meie oleme ka olemas, et aidata temal neid soove, ihasid ning unistusi täide viia? Või jääme me ikkagi kindlaks enda subjektiivsele tõele: “MINA tean, mis on minu lapsele parim?”.

Aga me ei saa seda ju mitte kuidagi teada. Kõik, mida me teha saame, on aktsepteerida oma pisikest just sellisena nagu ta on. Mitte sellisena, nagu me tahaksime teda näha, vaid sellisena, nagu ta tegelikult on - oma vigadega, oma väikeste veidrustega ning oma miljoni küsimusega, mida ta tuleb alati esitama siis, kui me oleme kõige väsinumad.

Mida me oma lastelt ootame? Ärme oota parem mitte midagi - aitame tal pigem olla see, kes ta juba praegu on. Ärme mõtle selle peale, kuidas teda muuta, vaid ainult selle peale, kuidas tal lasta kasvada selleks, kelleks ta kasvama peab. See on meie võimalus muuta tema elu õnnelikuks. Isegi, kui meie enda vanemad ei aidanud seda teha meil.

Kas lapsed on õnnelikud?
Kuidas me teame, kas meie lapsed on õnnelikud? Ainuke viis seda teada saada, on seda nendelt küsida. Ma küsin oma 5,5 aastaselt pojalt väga tihti, kas ta on õnnelik. Ning tema vastused üllatavad mind iga kord.

Minu suur rõõm on see, et valdavalt annab ta mulle jaatava vastuse. Ja isegi kui mõnikord seob ta oma õnne ära mänguasjadega, sõprade ja emme-issiga, siis täpsustades, mida ta õnnelikkuse all täpsemalt mõtleb, jääb ta alati “kinni” samasse kohta - armastus.

Kaido: “Martin, kas sa oled õnnelik?”
Martin: “Jaaa”
Kaido: “Aga mida see tähendab, et sa oled õnnelik? Mis on õnn sinu jaoks”
Martin: “Eeee … see tähendab, et ma armastan …”
Kaido: “Okei, väga hea, aga mida see tähendab, et sa armastad … mis tunne see on?”
Martin: “Eee … ma ei tea … see tähendab, et ma olen armunud …”
Kaido: “Jah, see on kindlasti õige, aga mis tunne see siis sul on, kui sa armastad oma venda või emmet?”
Martin: “Eee, siis ma olen õnnelik …”

Ja niimoodi võime me rääkida 10 minutit järjest ühest ja samast asjast - õnnest armastuseni, ja sealt tagasi õnneni. Ja lõppkokkuvõttes on see tema jaoks üks ja sama - kui ta saab kedagi armastada, on ta õnnelik. Ning ma usun, et sellest peaks piisama ka täiskasvanutele. Kuid kas sellest piisab meile alati?

Kas täiskasvanud on õnnelikud?
Mida aga seostavad täiskasvanud õnnega? Jah, üldjuhul asju. Rohkem asju, asju, asju! Suurem maja, rohkem riideid, kallim auto, prestiižem töökoht … Need on asjad, mida me arvame end õnnelikuks tegevat. Mitte enam see, et meil on kodus lapsed ning kaasa, keda armastada, või meie ümber on sõbrad ning loodus, mida armastada. Lapsed saavad väga hästi aru, et õnneks ei ole muud vaja kui armastust. Kuid kahjuks mitte kauaks?

Aita lapsel valida elukutse
Ma ootan suure ettevaatlikkusega oma poisi arengus seda hetke, kui käib raks, ning ühiskondlik surve samastada õnne edu ning rikkusega murrab läbi õnne samastamisest armastusega. Paratamatult käib see raksatus ühel hetkel niikuinii, me ei saa seda täielikult vältida, kuid me saame seda kindlasti leevendada.

Hea on olla oma laste jaoks olemas. Nagu artikli alguses juttu oli, on igal lapsel oma eesmärk, tal saab olema oma elu. Me ei saa elada meie elu ning unistusi tema kaudu, sest seeläbi me soodustame tema kaugenemist õnnetundest üha enam. Üle maailma on viimase 100 aasta jooksul läbi viidud kümneid tuhandeid uuringuid õnne olemusest ja selle kogemisest, ning tulemused näitavad üheselt, et õnnelikud on need inimesed, kes on leidnud oma kutsumuse, ja sellele ka täielikult pühenduda saavad. Uuringud näitavad, et õnn ei ole seotud saavutustega, õnn on seotud saavutustele tähenduse andmisega. Miks ma mingeid asju teen? Kas ma teen mingeid tegevusi ainult lõpptulemuse pärast - näiteks raha -, või teen ma seda seetõttu, et mulle meeldib seda teha? Mis on minu motiivid elus? Missugused on minu loomulikud anded, ja kuidas ma saan neid arendada?

Need on küsimused, mis aitavad meie lastel kasvada keskkonda, mis soodustavad kulgemist ning õnne kogemist. Selle asemel, et mõelda ning muretseda kogu aeg selle pärast, kuidas mu laps ikka tulevikus hakkama saab, sest mul endal on see ebaõnnestunud, saame me uurida ja jälgida, milles mu laps tugev on? Ja aidata tal arendada just neid külgesid. Me kõik sünnime meile loomuomaste tugevustega - olgu selleks siis müügioskus, maalimine või kirjutamine - , me oleme kõik unikaalsed. Ja meie kui lastevanemate ülesanne esimese 18 aasta jooksul on aidata lastel need anded üles leida ja neid treenida, mitte aga oma kasutamata jäänud andeid nende peal realiseerida.

Kui laps mõistab juba noorelt, et ta on milleski andekas, kasvab ta seeläbi enesekindlaks ja edukaks loomulikul viisil. Kui me aga püüame temast “voolida” kedagi, kes kõikide ühiskondlike normide järgi peaks olema edukas, kukume me läbi selles nii ise, kui kukutame läbi elus ka oma lapse. Tal ju puuduvad sünnipärased võimed olla “keegi”, keda me temast soovime teha. Ning kuna tal puuduvad need oskused ja võimed, siis on selles valdkonnas tegutsemine tema jaoks alati seotud raskuste, pingutuse ja ebaõnnestumisega. Me paneme selle kaudu oma lapsele “peale” programmi, mis ei haaku tema operatsioonisüsteemiga, ja ühel hetkel jooksevad need programmid paratamatult kinni, lõpetades psühholoogide, psühhiaatrite ning kurjategijate juures. Nad tunnevad lihtsalt, et nad ei saanud hakkama. Nad ei saanud hakkama sellega, mida neilt oodati. Ja miks see juhtus? Sest me ei lubanud nendel olla see, kes nad tegelikult olid …

Me suhtleme üksteisega kogu aeg. Sageli jah, nimetatakse suheteks ainult intiimseid suhteid oma kallimaga, kuid kui suhetele vaadata laiema pilguga, võib tekkida küsimus, mis aitab suhteid luua ja neid ka hoida?

Miks me ei oska suhelda?
Suhete loomine oli minu jaoks pikka aega väljakutse. Isegi, kui ma välja paistsin hea suhtleja - tegelikult küll hea small talker -, siis pikemaajaliste suhete loomises ei olnud ma kuigi hea. Ning hetkel ei räägi ma niivõrd intiimsetest suhetest, vaid pigem suhetest üldisemas tähenduses - suhetest teiste inimestega.

Väga lihtne on alustada võõra inimesega vestlust ning küsida temalt mõned igapäevased küsimused. Aga mis edasi, oli mul alati järgmine mõte. Kui ma töötasin Hansapangas, siis tekkis terve hulk nn liftisõprasid, kellega teretasid ja vahetasid mõned sõnad peaaegu iga päev, kuid me ei teadnud üksteisest tegelikult midagi. Ja ma ei olnud kindel, kas ma tahangi nendest rohkem teada - millest ma üldse nendega rääkima peaksin?

Ja nii juhtuski, et mõnikord oli vaja siiski selliste juhututtavatega kuhugi ka pikemalt minna või koos aega veeta. Sel hetkel algas minu jaoks piin. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas käituda ja mida rääkida.

Ma usun, et ma ei olnud ainuke inimene maailmas sellises olukorras, aga ma tõesti ei suutnud kunagi õigeid teemasid välja mõelda, millest ma peaksin rääkima. Mida ma kartsin? Nüüd, 6 aastat tagasi vaadates saan ma aru, et ma kartsin eelkõige seda, kuidas ma ise sealjuures välja näen. Ja mida teine arvab, kui ma millestki sellisest rääkima hakkan? Ja kas see üldse huvitab teda - äkki ta mõtleb, et ma olen rumal. Jah, hirmusid oli liiga palju, et neid kõiki siin hakata üles loetlema.

Ma usun, et seda võib nimetada egoistlikuks eneseteadlikkuseks - ma ei suutnud inimestega põnevaid teemasid ja arutelusid luua, sest kogu minu energia läks selle peale, et kaitsta oma ego ning identiteeti: “Kuidas MINA ikka siinjuures välja paistan?”

Mõtle teise peale
Ma sain väga hea suhtlemise kooli oma äripartnerilt esimeses firmas, kes oli minu mõistes maailma parim suhtleja. Ta leidis alati teise inimesega õige keele ja võis tundide kaupa võõra inimesega millestki rääkida. Millest siis? Tegelikult mitte millestki.

Kuna me käisime äripartneriga koos kõikidel üritustel ja kokkusaamistel, ja ma teadsin, et mul on probleem suhtlemisega, hakkasin ma teda teadlikult jälgima, et aru saada, mida ta teeb teistmoodi kui mina. Ma teadsin väga hästi, et viga on minus, kuid ma ei suutnud panna diagnoosi.

Mida ta siis tegi?

Ta avas inimese tema enda võtmega. Ta ei mõelnud selle peale, mida inimene, kellega ta suhtleb, või inimesed tema ümber antud juhul mõtlevad - ta keskendus oma vestluspartneri avastamisele. Ta “pommitas” oma vestlustpartnerit nii pikalt erinevate juhuslike teemadega, kuni ta avastas teema, mis haakus vastasega maksimaalselt - olgu selleks siis tema töö, hobi, perekond vms. Ta otsis valdkonda, millest soovis rääkida partner, mitte ei mõelnud selle peale, millest tema ise võiks või tahaks rääkida.

Ning teiseks, ta võttis vabalt. Kui mõni nali ei tulnud välja või valitud teema oli tõesti tobe, ei “kukkunud” ta seepärast veel auku. Ta läks edasi teiste teemadega. Ta ei hakanud oma peas analüüsima, et issakene, ma nüüd tegin endal margi täis. Ei, ta ei muretsenud selle üle, mis MINA tema sees tunneb või ütleb - ta lihtsalt suhtles.

Ning loomulikult hakkasin ka mina tema käitumist jäljendama oma suhetes. Ma muutsin oma tähelepanu suunda suhetes - kui varem oli see suunatud oma ego kaitsmisele, siis nüüd suunasin ma selle teise inimese ego paitamisele. Et tema ennast hästi tunneks, mitte MINA, MINA, MINA …

Kuidas suhteid hoida?
Enda samastamine oma Egoga on meie kõikide probleemide allikas. Ei, mitte enamiku probleemide, vaid absoluutselt kõikide meie probleemide allikaks. Me ei teadvusta endale, kes me tegelikult oleme - ja laseme seetõttu maailmal endale haiget teha, uskudes lihtsameelselt, et meie maailm on meist eraldiseisev nähtus.

Ja nii toimus ka minuga, kui ma kartsin kogu aeg inimestega suheldes, et ma pean iseennast ja oma maailma kaitsma. Kelle eest, tekib ju küsimus? Jah, õige - iseenda eest. Sest ma mõtlesin ju välja nii oma Ego, keda kaitsta, kui ka kõik hirmud, mille eest teda kaitsta. Milline absurd!

Enam ma nii palju ei karda. Ja lisaks mõistmisele, et suhete loomiseks on vaja partner tõsta enda huvidest kõrgemale, olen ma avastanud minu jaoks suhtlemise kõige olulisema komponendi - austus teise inimese vastu.

Ausus vs austus
Sageli öeldakse, et kõikide suhete aluseks on ausus. Jah, ma olen sellega pooleldi nõus. Pooleldi aga seetõttu, et me ei saa inimestega paratamatult lõpuni ausaks jääda. Kuna me ka ise oleme inimesed, ja meie mentaalsus toodab meie pähe igasugust “prügi” - hinnangud, arvamused, hirmud jms -, siis juhul, kui me jääksime lõpuni ausaks, võiksime me lihtsalt teistele inimestele tahtmatult haiget teha.

Meie maailm on subjektiivne, ja see subjektiivsus lähtub meist - ja selle subjektiivsuse kaudu näeme me oma maailma. See aga tähendab, et see, mis on tõde meie jaoks, ei pruugi kaugeltki olla tõde teise inimese jaoks. Ning kui me hakkame alati oma tõde talle kuulutama - näiteks tema enda kohta -, võib juhtuda, et me püüame teda suruda oma maailma raamidesse, mis aga ei haaku üldsegi tema raamidega. Tekib konflikt. Seega, kuna meie maailm on subjektiivne, on seda ka meie tõde, ning ka meie ausus. See lähtub alati meist. Meie egost.

Kui me aga seame austuse suhetes esikohale, lubame me teistel inimestel olla just sellised nagu nad on - me aktsepteerime neid just sellistena nagu nad on. Me ei anna neile “oma ausaid” hinnanguid, me ei avalda neile ” oma ausaid” arvamusi ning me ei keelita neid elama nende elu sama “ausalt”, nagu me seda ise teeme. See ei oleks võimalik, sest meie ausus võib olla hoopis midagi muud kui nende ausus.

Me saame vaid austada ning respekteerida meie jaoks kalleid inimesi. Olgu tegemist siis parima sõbra, abikaasa või armukesega - ma luban sul olla just selline, nagu sa oled. Kui sul on vead (minu ausast arvamusest lähtuvalt), siis luban ma sulle neid vigasid. Kui sa teed oma vigadest lähtuvalt otsuseid, mis teevad mulle haiget, siis luban ma sul ikkagi olla see, kes sa oled, sest sa teed neid vigasid ju oma “aususest” lähtuvalt. Kõik inimesed teevad kõiki oma tegusid oma parima äranägemise järgi - lihtsalt sel hetkel tundub neile nende tegu igati õige ja õigustatud. Nende aususest lähtuvalt. Isegi kui see on risti vastuolus meie aususega .

Austuse väljakutsed
Loomulikult on austust kõige raskem rakendada enda jaoks kõige lähedasemate inimestega - eriti oma “kaasadega” ja kindlasti ka lastega.

Meil on kõikidel ju suhetest ja maailmast oma nägemus, ning raske on lubada teise inimese nägemusi sellesse mudelisse. Lihtsam on püüda pidevalt teist inimest muuta ning temaga ausaks jääda - teisitiöelduna erinevate vahendite kaudu välja näidata, et me ei lepi tema maailmanägemusega, ja õige viis elada on ainult nii, nagu meie tõde ette näeb.

Kuid austust rakendades ei kuuluta me enda tõde talle, vaid aktsepteerime tema tõde sellisena nagu see on. Jah, kindlasti kerkib nüüd üles küsimus, et aga mis siis, kui mees on tõbras, ta ei armasta mind ning on kuri ja vägivaldne?

Küsimus on põhjendatud. Aga kas me usume, et me saame teisi inimesi muuta talle oma tõde  kuulutades? Vaevalt.

Lähisuhtes saame me rahu kogeda ainult kahel viisil - a) jäädes kokku ning aktsepteerides teda sellisena nagu ta on (sellisel juhul ei ole trotsi ja viha, sest me aktsepteerime teda tegelikult ka, mitte ei suru oma tundeid maha), või b) meie teed lähevad lahku. Rohkem võimalusi ei ole. Jah, on, aga teised teed viivad kannatuseni. Kuid kas elu on kannatust väärt?

Teine aspekt lähisuhetes on lapsed. Sageli püüame me enda vigasid ja tegematajätmisi välja elada oma laste peal - olles nendega taas ausad, ja öeldes nendele, mis on maailmas õige ja vale. Aga kuhu jääb jällegi austus lapse kui isiksuse vastu? Mis on tema tegelik kutsumus? Miks on tema siia sündinud? Need küsimused kipuvad ausust esikohale seades teisejärguliseks jääma. Et nendele küsimustele piisavat tähelepanu pöörata, saame me ka oma last aktsepteerida just sellisena nagu ta on.

Austuse kasv = Ego kahanemine
Teiste inimeste austamine on alati seotud meie enda ego vähenemisega. Me ei saa toita oma ego, kui me oleme otsustanud aktsepteerida teisi inimesi nii nagu nad on. Toon ühe äärmiselt äärmusliku näite.

Kui meie naine või mees petab meid, siis järelikult on tal selleks sisemine vajadus. Kui me lähtume oma egost, siis me karjume ta peale, ja jätame ta maha, sest ta on tõbras.

Kui me lähtume aga austusest, siis me mõistame, et tal on järelikult mingid vajadused / impulsid kodus rahuldatama (seks, lähedus, austus vms), ning me võime temaga rääkida sel teemal ja küsida, miks ta seda teeb. Mitte selleks, et tema peale karjuda, vaid et teda mõista. Kasvõi näiteks mõista seda, miks ta ei olnud meiega aus - miks ta ei tulnud ütlema, et tal on midagi puudu, vaid läks seda otsima meie seljataga. Siin tuleb väga tugevasti mängu suhete teine aspekt - ausus. Ja kui jutuajamise käigus selgub, et ta ei armasta meid enam, ja pole ka ühtegi muud aspekti, mille kaudu suhet elus hoida, siis on tõesti võib-olla mõistlik lahku minna.

Seega, kui naine/mees petab, siis järelikult on tal midagi, mida me ei suuda talle pakkuda. Vastasel juhul ta ju ei petaks! Kuid pane tähele, et “meie ei suuda talle midagi pakkuda”. Siin on fookuse asetamise küsimus - kas me lähtume endast (egost), ja oleme kurjad, et ta nii teeb, või me lähtume temast (tegelikult tema egost), ning püüame mõista teda.

Nüüd on küsimus, kas me saame selles olukorras süüdistada teda? Või ennast? Või üldse kedagi? Kui tema lemmiktoit oli näiteks 10 aastat tagasi friikartulid, aga nüüd on ta muutunud nii palju, et tema lemmiktoit on riisipuder - kas me siis oleme tema peale vihased? Ei, me lubame tal olla see, kes ta on. Aga kui ta 10 aastat tagasi pidas meid maailma kõige paremaks ja ilusamaks abikaasaks, kuid nüüd ta seda enam ei arva, siis me nimetame teda tõpraks. Miks? Sest suhtesse on sisenenud meie ego. Temal on kõik okei - see on meie ego, mis haiget saab. Ja siit kerkib üles miljoni dollari küsimus: “Kui meie naine/mees petab meid, kas sellisel juhul on egoist tema, et ta ei arvesta meie tunnetega ning ta lähtub ainult enda vajadustest, või meie, sest me ei luba tal olla see, kes ta on?”. Ära kiirusta vastamisega, sest sa kasutad hetkel oma subjektiivset tõde …

____________________________________________

Soovid veel inspiratsiooni?
www.siskosmos.ee

Muidugi on armastus olemas! Kui armastust ei oleks olemas, siis ei oleks olemas ka mind ja sind. Ning mul on siiralt hea meel, et seda leidsid ka eelmise artikli lugejad, kes väljendasid oma arvamusi kommentaarides.

Kuidas siiski defineerida armastust ja seda mõista? Pakun välja alljärgnevalt ühe viisi, millest kirjutasin mõni aeg tagasi ühte naiste veebiajakirja.

Armastuse olemus lõpuks paljastatud
Me küll teame, millest koosneb vesi ja millest koosneb õhk ning kõik muud asjad meie ümber, aga millest koosneb armastus? Kas teadlased on iialgi arutlenud selle üle, millest koosneb armastus?

Esmapilgul on see lihtne küsimus, kuna kõlab klišeena, aga tundes armastuse väge enda sees, hakkad sa esitama endale tobedaid küsimusi, et kui ma tunnen midagi, peab sellel tundel olema ka mõõdetav väärtus ja sisu.

Saamaks infot armastuse kohta kõige ehedamal kujul, panid armastuseuurijad kokku testgrupi armunutest, kes püüdsid seda kirjeldada ning defineerida läbi empiirilise kogemuse.

Armastuse teatmik

MÕISTED:
Armastus - seletamatu ja tõenäoliselt maaväline aine.
Armastatu - ohver, kelle kaudu armastust manustatakse.
Armastaja - isik, kes on armastust manustanud.
Kichekovski klikk - sobivus armastaja ja armastatu vahel 10 palli skaalal

1) Armastusel ei ole värvi.
Sest armastus on isegi valgusest kiirem ja heledam. Armastust saab ainult näha vaimusilmas, unenägudes ning üksikutel juhtudel ka armastatuga lähikontaktis olles.

2) Armastus on väga tugev.
Kui armastaja saaks armastuse oma hingest välja võtta, siis see purustaks absoluutselt kõik muud elemendid Universumis vaid seda kergelt puudutades.

3) Armastus on valus.
Kuna armastus on nii võimas, siis loomulikult ei mahu see armastaja hinge ära, vaid ta tahab välja tulla ja seguneda armastatuga. Üldjuhul on see tuntav teravalt lõikava valuna südame all, millega kaasneb ka pitsitus kurgus ja külmavärin peas. Jah, peas.

4) Armastus naeratab.
Kuigi armastus on valus, on ta oma olemuselt heasoovlik. Meie oma hirmuga, et võib-olla ei leia meie armastus vastuarmastust, tuhmistame armastuse naeratuse ja see tundub mõnikord piinana.

5) Armastus on piinavalt koormav.
Kuna see on kõige vastuolulisem armastuse omadus, sest see on vastuolus armastuse enda põhiomadusega, milleks on ARMASTUS, siis vajab see pikemat lahtiseletamist. Armastus on piinavalt koormav, sest kui sa manustad armastust, siis see halvab kõik sinu meeled. Sa näed armastatut igal hetkel oma silmade taga ning kummalisel kombel sa samastad palju sind ümbritsevaid inimesi armastatuga. Sulle tundub, et armastatu ei armasta sind vastu, ning kardad, et sa ei saa selle valuga hakkama (vt punkt 3). Seetõttu võib tihti armastaja tunda, et armastus on muutunud piinavalt koormavaks, mis tegelikult on täiesti normaalne nähtus ja tingitud vaid sellest, et me manustasime armastust natuke liiga palju või on armastatu Kichekovski Armastuse 10 punkti Skaalal saavutanud armastaja poolt liiga kõrge skoori (üle 9 punkti). PS. Koos armastuse manustamisega peaks reeglite järgi armastuse levitaja kindlasti teavitama isikut, kes plaanib armastust manustama hakata, ohtudest, mis kaasnevad liiga kõrge klikiga armastatu ja armastaja vahel.

6) Armastus avab uksed.
Tihti on juhtunud, et armastaja avastab armastuse käigus enese juures uusi andeid. Mitmed on hakanud kirjutama luuletusi. Harvematel ja ekstreemsematel juhtudel on mõni armastaja isegi kirjutanud uusi teadustöid. Üks seni teadaolevalt kõige ekstreemsem juhtum oli, kui armastaja kirjutas teatmiku armastuse olemusest.

7) Armastus kui ravim.
Kuna armastusel on väga suur jõud, siis targemad ja teadlikumad armastajad saavad armastusega ravida. Üldjuhul ravitakse armastusega tuntud haigusi nagu Puuduliku suhte sündroom või Üksilduse epideemia. Praktika on näidanud, et kui armastaja kasutab armastuse käigus jõudu õigesti, võib armastaja vabaneda mõlemast haigusest.

8. Armastus annab vabaduse.
Eeskirjadega on kokku leppinud, et armastajad võivad teatud piires teha asju, mida normaalsed inimesed ei tee. Kõige sagedasemad juhtumid on, kui armastaja ütleb või kordab oma peas võimast mantrat 1000 korda järjest “Ma armastan Sind”. Teadlased ei ole tänaseks suutnud siiski vältida ka olukorda, kus armastaja läheb peast täiesti segi ning saadab armastatule nt 100 kirja või sms-i 1 päeva jooksul.

9) Armastus võib olla püsiv kahjustus.
Äärmuslikel juhtudel võib asi isegi nii kaugele areneda, et armastus läheb üle Elu Armastuseks, aga selle eeltingimuseks on siiski üldjuhul, et Kichekovski Armastuse 10 punkti Skaalal saavutab armastaja 10 punkti ning klikk on olemas lisaks füüsilisele tasandile ka vaimsete väärtuste, hobide, isegi toitumise ning loomulikult üldiste eluväärtuste vahel. See on väga harv juhtum ning hetkel on teada testgrupis ainult üks paar ühest kaugest ja vähearenenud riigist Prestonia, kus kaks inimest kohtusid ekstreemsetel tingimustel suhtlesid ekstreemsetel viisidel ja armusid ekstreemselt ühes teises kauges riigis Ospani’a.

10) Vastumürgid armastuse vastu.
Armastuse vastu on võimalik ka ravimeid leida. Kuna üha enam inimesi tarbib armastust juba esimesel kohtumisel, on nõudlus vastmürgi vastu kasvamas väga kiiresti. Seni parimaid tulemusi andvad võtted armastuse vastu on: a) Armastatu püsiv nägemine; b) Armastatule pidevalt ütlemine, kui ilus ja hea ta on; c) Ausus armastatu vastu; d) Armastatule sõnumite ja kirjade (sh e-kirjade) saatmine; e) Armastatuga füüsilise kontakti otsimine; f) Armastatule 100% andumine igal tasandil (ei samastata üldjuhul Tuhvlialuse Sündroomiga).

____________________________________________________________________

Veel palju inspireerivat lugemist www.sisekosmos.ee

Armastus. Kõige ilusam sõna maailmas. Miljonitele. Ei, isegi miljarditele.

Kas keegi on seda kogenud, kogemas või unistab selle kogemisest? Ma arvan, et mingil ajahetkel oma elus oleme me kõik need faasid läbi teinud. Kuid kas me oleme enda jaoks iialgi teadvustanud, mis asi armastus meie jaoks üldse on?

Armumine
Vau! Esimene armastus, mis meid üldjuhul vahemikus 14-18 eluaastat tabab, on tappev. See on nii magus, nii võimas ning nii unustamatu. Me siseneme armudes sõna otseses mõttes teistusugusesse teadvusseisundisse, mis lubab meil teha ja korda saata asju, mida keegi normaalses seisundis ei teeks. Jah, ma arvan, et “lubab” on siinjuures isegi õige sõnakasutus, sest armumise perioodil ei ole me ju meie ise - hiljem me vaid meenutame mõnusalt nostalgiliselt, milleks kõik me sel ajal valmis ei olnud. Seega, me justkui lubasime endal nautida seda aega, kui me ei olnud päris normaalsed, ja me saame aru, et sel ajal teostatu ei saagi kannatada alati kriitilist meelt, sest me olime uimastite mõju all. Aga neid uimasteid ei tarvitanud me mitte välispidiselt, vaid meie enda keha toodab neid armumise ajal nii palju, et me ei vajagi midagi muud. Meile piisab meie mõtetest, meie unistusest ning armastatu üksikust riideesemest, kust me ei väsi nuusutamast tema parfüümi, mis automaatselt aktiveerib meie ajus neuronühendused manades meie silmade ette taas ja taas hetked, mille nimel me oleme valmis kasvõi surema. Sest ilma temata ei ole ma meil midagi enam siin Maa peal teha.

Jah, me oleme sel ajal hullud. Täpselt samasugused hullud nagu iga teisegi emotsiooni mõju all - kadedus, viha, solvumine, petumus jpt. Hinnanguliselt on meil umbes 300 erinevat emotsiooni, mida me läbi elame. Inimesed tapavad ju armukadedusest, vihast ning pettumusest teisi inimesi; emad-isad ei räägi oma lastega järgnevad 30 aastat, sest laps valis oma abikaasaks kellegi, keda tema vanemad ei aktsepteeri; ning me kolime hetkeajel elama Iisraeli, sest me kohtasime Hispaania ööklubis kedagi, kes meile ühe öö jooksul seitseteist korda ütles, kui ilus ning veetlev me ikka oleme. Need on kõik emotsioonid, mida me elame läbi, ja mis teevad meid ühel hetkel kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas, kuid järgmisel hetkel võivad nad muuta meie maailma väljakannatamatuks põrguks.

Jah, armumine ei ole armastus. Armumine on emotsioon, ning seda tuleb niimoodi ka võtta.

Sõprus
Üks inimene sajast, kes hetkeajel Iisraeli kolib, leiab uues kaaslases oma tõelise sõbra ning hingesugulase. Peale seda, kui armumine on otsa saanud, ning mees-naine on kaineks “maganud”, märkavad nad, et nende vahel on midagi veel peale pelga emotsiooni, mis hoidis neid eelnevad neli kuud tegutsemas. Üks avastab, et ta ei soovigi Eestisse tagasi kolida, sest talle mitte ei tundu teine inimene lihtsalt müstiline ning eksootiline, vaid ta leiab selle inimesega tõesti ühise kokkupuutepunkti ja neil on koos hea olla. Ning teine inimene märkab, et teda ei köida esimese juures mitte ainult põhjamaised silmipimestavalt ilusad blondid juuksed ning tema helesinised silmad koos imetlusväärse vormiga, vaid ta naudib temakese seltskonda rohkem kui on seda teinud ühegi naisterahvaga kunagi varem. Nendel on tõesti midagi, millest omavahel rääkida, mida koos teha ning kuidas aega veeta, ning üksteist isegi õpetada. Nad on lihtsalt hingesugulased, ja nendel on omavahel koos niiiii hea olla. Nad tunneksid teineteist nagu eelmised 20 aastat. Või isegi 200 aastat. Kas see on armastus?

Samad omadused - hea klapp, põnevad jutuajamised ning koosveedetud aeg - kuuluvad aga ka sõpruse juurde, mida jagavad samast soost inimesed. Miks muidu me veedame aega oma sõpradega? Sest meil on koos mõnus olla - me tunneme üksteist hästi, ja me oleme justkui hingesugused. Justkui me teaksime teineteist juba eelnevad 20 aastat. Või isegi 200 aastat.

Mis on see osa, mis muudab siis sõpruse armastuseks? Kas tõesti seks ning intiimsus mehe ning naise vahel? Meie eesmärk on ju leida enda kõrvale tõeline sõber, kes mõistab meid alati, ning jagab meiega nii meie muresid kui ka rõõmusid. Aga see on ju sõprus, mitte armastus. Kas siis armastus = seks?

Jah, sõprus ei ole ka armastus. Sõprus on siiras usalduse ning ühiste väärtuste jagamine teise inimesega.

Armastus laste vastu
Kui mulle 2004. aasta juunis minu esimene poeg peale sündimust kätele pandi, avastasin ma enda juures midagi täiesti uut - armastuse oma lapse vastu. Ma olin olnud korduvalt armunud, ning mul oli palju sõpru - kuid see, mida ma nüüd kogesin, oli midagi täiesti uut. Ma isegi ei teadnud, et inimene võib midagi sellist üldse tunda. See oli piiritu armastus kellegi vastu, keda sa isegi ei tunne. See oli nii tugev, et see lausa koormas mind - ma ei tahtnud seda tunnet mitte kunagi kaotada. Ja ma olin valmis endast kõik andma, et seda ei saaks mitte kunagi minu elus ka juhtuda. See tunne oli tingimusteta, kõike ületav ning kõiki alistav - mitte miski ja mitte keegi ei olnud mulle olulisem kui tema. Tema, keda veel 15 minutit tagasi ei olnud meie maailmas olemaski, ning keda ma arvasin olevat lihtsalt üks inimene minu elus, kelle eest hoolitseda. Kas see on siis armastus?

Aga sedasama “tunnevad” ju loomad oma poegade vastu. Emasloom teeb endast kõik, et oma poegade eest hoolitseda - ta on valmis isegi nende eest surema.

Kuidas meie - inimesed - arvame siis endast nii palju, et nimetame ennast tõelisteks armastajateks oma laste vastu? Ei, see ei ole armastus - see on instinkt, mis meisse on programmeeritud. Kui meie, ja kogu loomariik, ei “armastaks” oma lapsi-poegi nii palju, siis kes neid kaitseks ja üles kasvataks? See on täiuslik mehhanism, mis looduses aset leiab, mille kaudu iga lapsevanem hoolitseb just tema poegade eest. Ja see tagab, et kõik on lõppkokkuvõttes kaitstud. Kuid meie, inimesed, muudame selle kõik väga romantiliseks ning suuremeelseks - me armastame oma lapsi. Ei, me lihtsalt jumaldame neid, sest see on meie ürgne ning loomupärane kohus ning omadus. Mitte keegi ei armastaks neid ju, kui isegi meie seda ei teeks. Vaid meie suureks rõõmuks on see, et me tunneme ennast oma lapsi armastades nii hästi. Me nimetame ennast õnnistatuteks ja õnnelikeks, et meil on lapsed, keda me saame armastada. Jah, see kõik tundub tõesti niiiii hea, kuid see on kõigest programm, millele me allume. Koos meie kodus pikutavate koerte-kassidega ning keldris toitu otsivate hiirte ning putukatega. Meie erinevus nendest on vaid see, et me mõtleme asju välja. Kogu loomariik kaitseb ja armastab oma poegasid spontaanselt, tingimustega, kuid meie pöörame selle egoistlikult enda kasuks, et MEIE oleme õnnelikud, et me saame kogeda armastust. Ja sageli ei olegi meie armastus oma laste vastu ju tingimusteta - me seame nendele palju tingimusi, et nad vastaksid meie ootustele. Kas see on siis armastus?

Jah, instinktid ka ei ole armastus. Instinkt on meie geneetiline kohustus kanda hoolt oma poegade eest, et saaks realiseeruda jumalik plaan ning inimkonna jätkuvus.

Hmmm … kas armastus on üldsegi siis olemas?

____________________________________________________________________

Kompass Rakveres: Kuidas anda elule tähendus?
www.sisekosmos.ee/kompass

Eelmises postituses (vaata siia) kirjutasin ma kolmest printsiibist, mis aitasid mind sisemise kasvamise teel väga palju. Nendeks printsiipideks olid Andmine, Andestamine ja Armastus.  Ma nimetasin need tinglikult 3A printsiibiks ja need oli põhimõtted, mida ma hakkasin enda juures kolm aastat tagasi teadlikult juurutama. Ning teadlikult just seetõttu, et ühel hetkel ma mõistsin, et spontaanselt me areneda ei saa. Me saame küll lugeda raamatuid ja mõtiskleda selle üle, kuidas saaks maailma paremaks muuta, aga kui ma soovin ka tegelikult maailma paremaks paigaks muutma hakata, pean ma alustama iseendast. Lihtne on mõelda, et ma andestan inimestele, kuna Deepak Chopra ütleb seda, või ma armastan kogu maailma tingimusteta, sest Eckhart Tolle soovitab seda teha. Aga kui lihtne on neid tegevusi igapäevaellu integreerida sel hetkel, kui keegi meid tõeliselt alt veab ning me kannatame, või kui keegi tundub meile oma käitumise ja olemisega nii vastik, et armastus on viimane, mida ma sel hetkel tema vastu tunnen?

Kuid just need on kasvukohad meile. Kui me suudame sellistel keerulistel eluhetkedel meelde tuletada ja jääda kindlaks 3A printsiibile, võime me enda üle uhked olla ja öelda, et ma olen midagigi meelde jätnud kõikidest nendest sadadest lehekülgedest, mida olen raamatute kujul endasse imanud.

Seestpool väljapoole
Kogu meie areng toimub seestpoolt väljapoole. Igasugune püüe areneda raamatute, seminaride ja koolituste baasil on aga liikumine väljastpoolt sissepoole. Kui me loeme raamatu läbi, võtame me informatsiooni vastu väljaspoolt ja püüame seda siis kuidagi omaks võtta. Aga ükskõik kui palju me ka ei ürita, on see keeruline, sest raamatust tulenev kiirgus on meie sisemise rütmi jaoks liig. Ja nii me siis kiiritame ennast hetkeks, kuid pikaajaliselt ei suuda seda kiirgust endas kanda.

Kui me aga võtame selle raamatutarkuse ning hakkame seda praktikasse rakendama, oleme me käivitanud sisemised mehhanismid, ja kuigi läbi suure valu, hakkame me nüüd liikuma seestpoolt väljapoole.

Heaks näiteks on siin toit. Kui sa oled tõeliselt näljane ja sa jõuad lauani, mis on söögist lookas, saabub sinu hinge korraks rahu. Sa tead, et sa saad kohe süüa ning sa tunned ennast hästi. “Lõpuks ometi midagi, mis mind “rahuldab”", võid sa endale öelda. Kuid niikaua, kuni sa ei võta seda leiavtükki, ei pista seda suhu ning ei lase oma organismil sellest hakata toitaineid imama, ei muutu sinu sees mitte midagi. Kujuta ette seda hetke, kui leib jõuab sinu sisse ja sinu organism saab seda kõike füüsiliselt tunda, mida teraviljaga kaasnevad toitained sulle pakuvad. Nüüd muutub sinu sees midagi. Sa ei kujuta enam mentaalsel tasandil ette, mida kõike võiks leib sulle teha, vaid sa koged seda füüsiliselt.

Sama on ka praktikatega, mille kohta me loeme raamatutest ja mis teevad meil hetkeks tuju heaks. Me tunneme end olevat vaimsed ja head maailma vastu, kuid see kõik on mentaalne protsess kuni me ei “leia” endale ühtegi reaalsest situatsiooni elus, kus me saame seda kõike praktikasse rakendada. Kui keegi ütleb sulle, et sa oled luuser ja sa ei saavuta oma elus midagi, on õige hetk “seedima” hakata ja andestada. Ning kui keegi, keda sa usaldasid, veab sind alt viisil, mis avaldab sulle finantsiliselt võib-olla mõju veel ka viie aasta pärast, on õige hetk endale teadvustada, et on aeg jälle praktikateks ja armastada teda nagu sa armastad oma last. Kõikide tema puuduste ning vigadega.

Vastuolulised protsessid
Algul toimuvad meie sees väga vastuolulised protsessid. Me ei ole ju harjunud ütlema mõttes suvalistele inimestele “Ma armastan sind, või sa oled väga ilus, või ma andestan sulle”. Me oleme harjunud mõtlema inimestest hoopiski midagi muud, nagu näiteks “Issand, kui ebaviisakas sa võid ikka minuga olla, või miks ka küll minuga niimoodi käitud, või ma vihkan sind, kui sa niimoodi teed …”.

Kui me hakkame aga teadlikult neid automaatseid mõtteid muutma, tekib meil sees sisemine konflikt. Jah, tegelikult toimub see konflikt egoga, sest see kurivaim on ja harjunud meid kõiges kontrollima. Ta arvab end teadvat, kes ta on ning selle kaudu püüab ta identifitseerida ka meid. Ja kui me hakkame oma teadlikkuse kaudu sisenema tema territooriumile ja hakkame purustama tema seniseid seisukohti, algab meie sees sõda. Võid seda testida kohe täna, kui sa sisened esimesse poodi sisseoste tegema. Vali endale kassapidajaks või teenindajaks inimene, kes on näha, et ta on halvas tujus ning ta ei kõhkle seda ka klientide peale välja valamast. Osta temalt ning sel hetkel, kui ta sind solvab oma käitumise ja suhtumisega, ütle talle mõttes “Ma armastan sind”. Ja siis jälgi, mis tunded sind valdavad. Sel hetkel sa mõistad, mida ma mõtlen sisemiste vastuolude all.

Muuda ise oma kiirgust
Oma sisemiste paradigmade muutmine ning nende ellu integreerimine on esimene tõsine töö enda kallal. Sageli räägitakse vaimsete praktikate kontekstis meditatsioonidest, valgusega töötamisest ning aurade transformeerimisest. Kuid selleks on veelgi lihtsam tee olemas … lihtne töö iseendaga. Igasugused kogemused, mida me saame seminaridel, koolitustel ja ravitsejate juures, on välised stiimulid, mis korraks “kõditavad” meie hinge ja me unustame selle taas. Isegi, kui sel ravitsejal on hea kiirgus ning kahtlemata mõjutab tema juures käimine meie energeetikat, ei suuda me ka parima tahtmise juures säilitada tema juures saadud seisundit. Ainuke võimalus kasvada on ise endaga tööd teha seestpoolt väljapoole kuni meie isiklik kiirgus on nii kõrge. Ja sel hetkel tajuvad hoopis sind ümbritsevad inimesed, et sinu juures on midagi teistmoodi, sa oled hea ning rahulik seestpoolt, mitte ei püüa enast sundida heaks ja rahulikuks olema. Sest see on nüüd sinu loomulik olek.

Seda suudavad kõik inimesed. Ainukesed, kes seda ei suuda, on need, kes ei ole lihtsalt veel viitsinud öelda teda vihkavale teenindajale “Ma armastan sind”. Aga sina ei ole kindlasti üks nendest. Sina muudad ennast juba täna ja teed sisemiselt rõõmsaks juba järgmise vihase teenindaja, keda sa kohtad …

Ole vapper!
Kaido

Jõulud ning aasta lõpp on kindlasti parim aeg oma elu üle järele mõtlemiseks ning nuputamiseks, mida võiks kõike korda saata järgmisel aastal ning oma elus tervikuna. Kuid isegi, kui me soovime selles selgust saada, jääb tihti vajaka ideest, kuidas seda kõike korraga hakata praktikasse viima? Hea ning lihtne on mõelda, nüüd ma hakkan tegelema oma arenguga, aga millega pihta hakata? Meie ümber on kümneid erinevaid raamatuid, mis räägivad kõik ühte ning sama juttu erineva nurga alt, kuid paljud neist ei anna meile siiski head metoodikat, tee nii ja sinu elus juhtuvad sellised asjad.

Tänases loos ei räägi ma Saladusest ning külgetõmbeseadusest. Sellest on eelneva aasta jooksul räägitud nii palju, et aasta lõpus on hea rääkida millestki palju kergemast - elust enesest.

Ma ise ka istun sageli oma toas tugitoolis ja küsin endalt: “Kuidas edasi?”. Ideid on nii palju ja mõtteid, kuidas neid ideesid realiseerida samuti, kuid selge on see, et kõike ei jõua ära teha. Millele asetada oma fookus? Kas panustada enam üha kasvavale kaubandusärile või jääda kindlaks oma põhimõtetele ning järgida oma kirge - isiklikku arengut?

Kui ma alustasin oma sisemisi otsinguid, uurisin ma väga sügavuti, kuidas on võimalik muuta oma sisemisi paradigmasid. Me oleme oma harjumuste ning uskumuste vangid. Kõik, kes osalevad EduTeadvuse e-kursuses või osalesid EduTeadvuse seminaril, teavad, kuidas meie neuronühendused loovad meie identiteedi, mille külge me siis ennast “haagime”. Ja just selle identiteedi teadlik muutmine on minu hinnangul esimene samm isikliku arenguga alustamisel. Me lihtsalt peame hakkama teadlikult muutma oma sisemisi protsesse - nn ümberkaabeldama oma neuronühendusi - , et need oleksid harmoonias meie uute huvidega. Me loeme vaimseid raamatuid, kus öeldakse, et me oleme kõik Armastus. Kuidas seda ikka mõista siis? Mida see praktikas tähendab? Ma ei saa ju alates tänasest otsustada, et ma hakkan kõikidele oma tuttavatele ümberringi ütlema, kui palju ma neid armastan. Loomulikult me saame teha ka seda, kuid see oleks või-olla liiga suur paradigma muutus meie enda jaoks ning ka meid ümbritseva keskkonna ning inimeste jaoks, kellega me oleme tänaseni suhelnud. Pikas perspektiviis see tunne kaob ning me võimegi seda teha täiesti pingevabalt, kuna me oleme taibanud oma sisemise mina tegelikku sõnumit ja me lihtsalt järgime seda instinkti.

Kuid alustamiseks võib teha läbi sisemise vaikse paradigmade muutuse. Alljärgnevalt kirjutan ma, kuidas see toimus minu puhul.

3A printsiip

Ma arvan, et see oli 2007 aasta varakevadel, kui ma istusin autos Pirital merekaldal ning lugesin Eckhart Tolle raamatut” Uus maailm”. Ma isegi ei mäleta, millest see raamat täpselt oli, kuid sealsed impulsid tekitasid minus tunde, et kui ma soovin ise edasi liikuda, siis pean ma ise teadlikult otsustama edasi liikuda ning oma tavalistest raamidest välja tulema. Me ei saa ju muuta oma maailma, kui me ei muuda mitte midagi enda juures. Kui me mõtleme kogu aeg samu mõtteid ja teeme samasid tegevusi, siis kuidas oleks võimalik saavutada teistsuguseid tulemusi? Nii ma siis otsustasin, et ma muudan ennast seestpoolt. Aga kuidas?

Vastused tekkisid kolme sõna baasil: Andmine, Andestamine ning Armastus. Ja sellest tekkis minu jaoks 3A printsiip, mida ma olen järginud alates sellest ja ma nimetasin selle sisemise paradigma muutuseks. Selle käigus muutub, õigemini muudame me esimese hooga teadlikult oma sisemist tunnetust maailma suhtes, kuid perspektiivis muutub see nihe inertseks ja kogu meie edasine tegevus hakkab lähtuma nendest kolmest printsiibist - ka väliste paradigmade muutused.

Andmine
Anna enne kui sa vastu ootad!

Tavamõistes tähendab andmine, et kui ma annan midagi ära, on mul midagi nüüd endal vähem. Kui mul on näiteks 3 õuna ja ma annan ühe sulle, siis on mul järel ainult kaks õuna ning kahest õunast saan ma vähem toitaineid ning naudinguid kui ma oleksin saanud kolmest õunast. Ehk siis “Vähem on vähem”.

Sinu uus sisemine paradigma ütleb aga, et “Vähem on rohkem”. Läbi kvantfüüsika teame me, et kõik on energia, ja energia ei saa kuhugi kaduda, vaid see ainult muundub. Kui sa annad endast midagi ära, on sul “õigus” see tagasi saada, kuna vastasel juhul tekib sinu süsteemis puudujääk. Kuid energeertilised süsteemid püüdlevad ju alati tasakaalu poole, ja nii ka sinu puhul. Sõltumata, kas sa annad ära head energiat - sa teed midagi head maailmale - või sa annad ära halba energiat - sa teed midagi halba maailmale - , on sul õigus see puudujääk kompenseerida ning see energia tagasi saada. Kuna samuti on teada, et läbi vibratsioonilise resonantsi võimenduvad energia vibratsioonid, siis me saame alati tagasi rohkem kui me andsime.

Lihtsasse keelde panduna tähendab see “Mida külvad, seda lõikad”. Ja kuna me lõikame alati rohkem kui külvame, siis kehtib alati “Vähem on rohkem”.

Andmine ja Ego
Oluline on mõista, et kui me hakkame andma ainult sel eesmärgil, et me soovime rohkem tagasi saada, oleme me oma motiivides eksinud. Tagasisaamise motiiv ei saa olla kunagi nii atraktiivne, et me suudaksime pikaajaliselt lihtsalt anda. Kui me teeme head ainult eesmärgiga 3x rohkem head tagasi saada, oleme me tegelikult keskendunud saamisele, mitte aga andmisele. Me oleme kaotanud oma kontakti Praeguga ning elame tulevikus, kus me ootame Universumilt “palgapäeva”. Aga me ei tea, kas see üldse kunagi tuleb, sest me oleme sellisel juhul ju andnud endast ära egost lähtuvalt asju, mida me ei vaja, kuna me ootame nende asjade eest saada palka. Tekib küsimus, kas see on üldse olnud piisavalt hea, mis võib meile head tagasi genereerida? Kogu maailm on ju subjektiivne ning me saame tagasi just selle, mida me ära anname. Kui me anname ära egost lähtuvalt “head” (aga tegelik motiiv on saada hoopis see “hea” kolmekordselt tagasi), siis ei ole me ju head teinud maailmale. Me istume ikkagi oma väikeses maailmas ning mõtleme sellele, kuidas endale head teha - me teeme midagi puhtalt saamise eesmärgil. Aga me räägime siin ju paradigmade muutusest - me peame orienteeruma andmisele. Ja alles siis tuleb kõik see hea meie juurde, mida me alateadlikult soovime.

Andestamine
Kui tihti oled sa teinud kellelegi teadlikult halba? Isegi siis, kui keegi sinu tuttav või pereliige on sind milleski süüdistanud, kas siis tegelikult oled sa teinud ka midagi teadlikult viisil, et see teistele halba mõju tooks? Ma arvan, et mitte.

Me kõik käitume igal hetkel enda parima äranägemise kohaselt. Me ei ole ju loomult halvad inimesed. Mitte keegi ei ole oma loomult halb inimene. Isegi, kui sinu vaenlane tundub sulle olevat kõige kurjem ning pahatahtlikum inimene maailmas, on tegelikult ta sisimas hea. Kas sa usud tõesti, et sinu vaenlane istub kodus ja mõtleb, et ta on nii kuri, õel ja vastik, ning ta tunneb selle üle rahuldust. Ei, ta vaatab oma maailma enda seisukohast lähtuvalt ning käitub vastavalt sellele. Ning juhul, kui tema tegevused ei ole kooskõlas sinu ootustega, tundub ta meile vastik ja õel. Aga täpselt samuti võime meie tunduda temale. Tema ei mõista meid täpselt samuti nagu meie ei mõista teda. Me elame lihtsalt erinevates maailmades ja kuni need maailmad ei harmoneeru, ei saavuta me iialgi kontakti.

Sellest lähtubki Andestamine universaalses tähenduses. Kui me taipame, et kõik inimesed on tegelikult oma olemuselt head ning nende teod, mis meile tunduvad ebaõiglased, valed ja õelad, on tehtud lihtsalt ebapiisavale informatsioonile või kogemusele tuginedes, saame me nendele kergesti andestada. Me teame, et nad püüavad ja soovivad teha igal hetkel head. Isegi juhul, kui meile tundub, et ta soovib meile teadlikult teha halba, lähtub ta sel hetkel oma alalhoiuinstinktidest ja lihtsalt kaitseb enda õigusi. Aga võib-olla ta pole lihtsalt veel taibanud, et tal ei ole vaja midagi kaitsta, kuna mitte keegi ei soovi teda rünnata. Ja me saame talle andestada kogu südamest …

Armastus
Universaalne armastus kogu maailma vastu.

Kui me lähtume sellest, et me oleme kogu oma maailma loojad ja see on just minu enda loodud taies, saame me aru, kui ebaloogiline on seda maailma vihata. Kui sa teed jõulude ajal oma lapsega piparkooke ja vormid ei tule ilusad, kas sa hakkad siis neid piparkooke vihkama. Ei, sa teed uued …

Nii saame me teha ka oma eluga. Kui sa ei ole rahul oma seniste tulemustega loomises, siis on õige aeg muuta oma sisemist vibratsiooni ning püüda oma tulevik joonistada selliseks, nagu sa sooviksid. Ja parim viis hoida oma vibratsioon positiivne, on teha seda läbi Armastuse printsiibi.

Armastuse printsiip ei tähenda seda, et sa pead kõiki inimesi maailmas armastama intiimsel tasandil. Intiimsus lähtub meie elus väga madalatest tshakratest ning need on paljuski egoistlikud instinktid, mis on seotud enese alalhoiuga ning sooviga olla keegi. Kuid kui me mõistame, et me oleme niikuinii keegi ja me ei vaja keegi olemiseks meid ümbritseva maailma heakskiitu, sest me loome selle heakskiidu ise vastavalt oma uskumustele, siis kaob ära igasugune vajadus ka ennast tõestada ja me saame oma maailma armastada just sellisena nagu see hetkel on.

Luba oma maailmal olla just selline nagu ta on. Aga ära lepi sellega, kui see ei ole selline, mida sa sooviksid armastada. Sel hetkel toimub sinu teadvuses nihe, sest sa mõistad, et sul on võime sekkuda. Sekku siis. Nüüd kohe. Aga läbi armastuse, andmise ja andestamise. Ning sinu maailm muutubki …

Kaido

Tsau!

Marlen siin:)

Kuidas läheb?

Ma olen viimased kuu aega niimoodi lennus olnud, et pole jõudnudki Sulle kirjutada! Tead, see viimane kuu on olnud selline läbimurre, et ma kohe ei teagi, kust pihta hakata:) Ma istun siin, oma pisikeses palkmajas Pangodis ja nuputan, kuidas ma suudaks selle kogemuse ümber kodeerida sõnadesse. Kuidas ma seda ütlen… ma … ma ületasin piirid, mis on “reaalne” ja lõin oma elu ühe kõige vägevama kogemuse!

Las ma parem alustan algusest. See on lugu Sulle, kui Sa tahad veidi rännata koos minuga:)

Mäletad, kord jagasin siin, et käisin USAs T.Harv Ekeri koolitusel. See koolitus oli 10-16 okt 2009. Ja see koolitus avas mulle ukse, mõistmaks, et kui ma tahan olla väga hea siis ainus viis selleks saada on õppida oma ala meistritelt ja kopeerida üks ühele seda, mis on nende edukuse valem.

10. okt 2009, Los Angeles, California, USA. Ma istusin teises reas, otse keskel, vastu lava. Harv suhtles meiega läbi video ja rääkis järgmisest õppimisvõimalusest: “Making the stage” ehk “Jõudmine lavale”. Ma vaatasin, kuidas nad hinna kirjutasid ja tundsin, kuidas mu Pisike Hääl sees kisama hakkas. “Sa ei saa! Sul ei ole seda raha! See üritus on vaid 1 kuu pärast tänast! Sul ei ole piisavalt aega, et see raha teenida! See pole võimalik! Mida Sa endast mõtled? Kas Sa aru ka saad, kui absurdne see soov Sul on, minna edasi ja maksta 150 00 kr ise kinni?, Hallo! See toimub Tais!”

16. okt 2009. 3 päeva pärast USAst tagasi jõudmist, reede. Saatsin laiali infokirja “Eludisaineri Kiirkursuse” toimumise kohta. Öösel kell 3 oli kirjas 120 inimest nelja linna. Paanika. Suutsin mõelda vaid “Liiga palju inimesi, mis ma nüüd teen?”

19. okt 2009. Esmaspäev. Leidsime uued ruumid Tartusse ja Tallinnas Eludisaineri kursuse jaoks. Inimesi kokku kirjas üle 500.

23. okt 2009, reede. Hommik. Helistas Sally Wong, seminari korraldaja. Suutsin ta ära rääkida, et kuigi mul raha ei ole, siis ma teenin selle kokku ja maksan kohe kui saan, midagi ära. Tähtaeg 2.nov, aega nädal.

30. okt 2009. Reede. Pärnus. Kesklinnas mingis väga ägedas toidukohas. Tähistame Kaido (Kubri), Astridi ja Roometiga eriti vägevt Pärnu Kiirkursust. Naerame laginal. Mina ajasin ümber mustikasmootie, suuts klaasi püsti tõsta enne, kui see päris tühjaks voolas. Kahjud: kaks väikest plekki Astridi pluusil. Plussid: Marlen rahunes veidi maha.

2. nov 2009. Esmaspäev. Kandsin Sallyle ära esimese osamakse. Sebisin ajapikendust ülejäänule, tähtaeg 16. nov.

9. nov 2009. Esmaspäev. Kell 18.27. Räägin Kaido Pajumaaga telefonis, otsin ideid, kas  ja kuidas oleks võimalik raha luua või seminari oma ellu tõmmata. Kõlama jääb idee, et eelkõige loeb see vibratsioon, milles olen ja kas ma suudan mängida, et mul on see seminar olemas, kuigi faktide järgi ei ole teda mitte.  Kell 23.10, Kaido (K) trükib arvutis minu infot sisse, ostame lennukipiletid. Valmis kogu investeeringust ilma jääma, kui raha kokku ei saa.

10. nov 2009. Kaido (K) telefon heliseb. Pank helistab tagasi. Jälle pidurdavad. Seni neljas katse, raha ikka ei ole.

12. nov 2009. Kirjutan rikastele inimestele eestis kirju, otsides lühiajalist rahasüsti.

14. nov 2009. Laupäev. Südaöö. Jõuame just tagasi Tartusse Eludisaineri Unistuste seminarilt. Peas kerivad mõtted, et meil läks päris hästi, aga raha mul Sallyle ikka ei ole.

16. nov 2009. Fakt. Raha ei ole. Pool pappi on ikka puudu. Lennukipiletid on olemas. Kõhus keerab. Lennuni vaid mõned päevad. Peas kerib mõte, Mis ma ometi teen!? Ma pean sinna saama! Otsus. Ma lendan ka siis, kui ma raha kokku ei saa. Ma räägin nad kohapeal ära. Kõige hullemal juhul, nad ei luba mind sisse ja ma saan nädal aega ise oma mõtteid mõelda, soojas Tais.

17. nov 2009. Kandsin Sallyle kõik, mis mul oli. Vaja raha juurde leida, et kohapeal süüa saaks ja hotelli saaks kinni makstud. Tunne on rahulik. Palmi all saab ka magada, seal on ju soe:)

18. nov 2009. Lennuk. Copenhagen - Munich - Phuket. Tundub liiga normaalne, kõhus ei keeragi enam.

20. nov 2009. Tai. Phuket. La Merridieni 5* hotell. Kell 8.04. “Pisike” Elevant kõnnib üle meie ees oleva väljaku. Kõnnin tema järel registeerimislaua juurde. Astun juurde. Ütlen oma nime. Käitun, nagu ma olen kirjas. Ja näen, kuidas ta leiab mu nime ja annab nimesildi. Rahu. Rahu. Hinga. Võtan sildi, annan allkirja. Eemaldun. Istun diivanile ja pisarad vajuvad silma. Hinga. Sa said sisse!!!

5 päeva, 6 ööd, 22h und kokku.

…

Tead, need 5 päeva olid mu elu ühed vägevaimad. Ma leidsin iseenda. Ma tean, mida ma pean tegema, et saada maailmatasemel heaks. Ma ei karda olla enam see, kes ma olen. Ma olen see, mis ma olen. Ja ma olen armastus. Ja ma olen igaühes. Ma olen Üks. Me kõik oleme üks. Vaatan endale peeglis silma ja ei suuda uskuda, kui ilus see tüdruk on. Nagu ma ei oleks teda oma elus mitte kunagi varem näinud! Ainult üks sõna: armastus.

Pool raha on ikka veel puudu. Tähtaeg 6. detsember. Mitte mingit hirmu pole. Ma tean, et see kõik on olemas. Ma luban ta oma ellu. Ma tean, et ma suudan. Ma saan. Sest ma teenin inimesi tänuliku südamega ja avan nende ees uksi, millest nad saavad valida läbi astuda! Ma armastan ennast. Ma armastan elu. Ma armastan Sind!

Aitäh, aitäh, aitäh!

T.Harv Eker & Marlen Marmor

Millegipärast on välja kujunenud, et Saladuse filmi ja kogu külgetõmbeseadust seosestatakse valdavalt rahaga ning edu saavutamisega majanduslikus mõõtmes. Siiski on universaalsed maailma seadused absoluutsed ning need ei piira end valdkonnaga. Rahast räägitakse selle kõige juures peamiselt kahel põhjusel, milleks on, et ca 90% inimestest soovivad oma majanduslikku olukorda muuta ning teiseks, kuna raha kogust on oluliselt lihtsam mõõta.

Raha on meie ühiskonnas kujunenud paljude väärtuste mõõdupuuks. Lisaks otsesele ostujõu väärtuse mõõdupuuks mõõdab raha paljude jaoks edukust, ilu, seksikust, võimu, enesekesksust jpm. Just seetõttu peavad suurteks saladuse meistriteks end inimesed, kes oskavad palju raha teha. Samas on palju inimesi, kes saavutavad nende samade sisemiste seadustega edu teistes valdkondades, aga vastavalt meie ühiskonnas domineerivatele arusaamistele ei usuta sageli kedagi enne, kui ta on tõestanud, et ta on edukas – finantsiliselt. Kummaline maailm.

Viimase paari nädala jooksul olen saanud mitmeid kirju inimestelt, kes on küsinud just, et miks ma räägin ainult rahast ja edust oma blogis ning miks ei puudutata teisi teemasid nagu armastus ja kaaslase leidmine. Jah, peab tunnistama, et lõin kirju lugedes pilgu maha. Maailm on palju suurem ju.

TÜDRUKU LUGU
Tüdruk oli selles maailmas nagu üks kuues miljardist. Ta ei erinenud teistest omavanustest mitte millegi poolest, ehk siis ainult sellega, et ta lähenes oma kahekümne viiendale eluaastale, kuid ta elas üksi. Ei, ta ei olnud õnnetu. Veel. Tal oli palju sõpru, kellega mõnusalt aega veeta ning elu avastada. Aga viimasel ajal hakkas ta üha enam hommikuti ja õhtuti tundma, et elu on poolik. Miski temast oli puudu ning see oli midagi võimast. Üha sagedamini vaatas ta romantilise sisuga filme ning nuttis filmide lõppedes. See oli tema jaoks midagi täiesti uut. Kuidas sai ta nutta? Tüdruk oli terve oma elu olnud tugev, keskendunud karjäärile ja eesmärkidele ning tahtnud võita tervet maailma. Aga nüüd vaatas ta filmi, kus mängitakse tõelist armumist ja armastust ning temast kerkivad esile täiesti uutmoodi emotsioonid. „Miski on minus muutumas ja ma pean selle välja selgitama“, mõtles ta nuuksudes ja tõstis taldrikule uue portsu jääkülma maasikajäätist.

Tüdruku jaoks hakkas avanema uus maailm. „Miks mul ei ole veel kaaslast? Miks keegi ei soovi mind? Ma olen ju ilus, ma olen ju sõbralik ning ma olen meestega alati hästi läbi saanud. Ning mul on ju isegi olnud suhteid. Ma olen elanud koos mitmete toredate meestega, aga miks ei ole need suhted püsima jäänud?“, olid küsimused tema peas järgmise kolme kuu vältel. Tüdruk oli enesekindel. Ta oli saavutanud suures ettevõttes töötades märkimisväärse edu ning tundis end majanduslikult kindlustatud. Ehk oli ka see põhjuseks, miks polnud ta eelnevalt selliste küsimuste peale liiga pikalt mõelnud. „Ma saan ka ise hakkama, mul on kõik okei“, oli ta vastus alati sisemisele häälelel, mis juba tegelikult umbes aasta varem ühel toredal peol oli hakanud sama küsimust esitama.

Möödusid kuud. Tüdruk oli hakanud avatud silmadega enda ümber ringi vaatama ning nägi seal toredaid mehi pidevalt. Aga see jäigi vaid vaatluseks. Keegi ei tulnud temaga rääkima, keegi ei kutsunud teda välja ning keegi ei armastanud teda. Tüdruk elas oma igapäevast elu, ta käis tööl, ta käis trennis ning külastas aeg ajalt oma sõbrannasid. Aga tema elus ei muutunud mitte midagi. Ta oli jätkuvalt seesama tüdruk, kes ta oli olnud 4 kuud varem, aga tema pähe hakkas tekkima huvitav tunne – „Kui keegi mind välja ei kutsu, järelikult ma olen kole. Kui keegi ei taha minuga koos olla, järelikult ma olen paks. Kui keegi ei armasta mind, järelikult ma olen loodud üksi olema. See on minu raske saatus“. Tüdruk tundis, kuidas tema enesehinnang kukkus suure kolinaga. Ta oli olnud terve oma elu edukas ning teiste poolt hinnatud inimene ja oli harjunud tundega, et ma saavutan kõik. Aga nüüd oli elu Tüdruku lükanud uuele mänguväljakule. Sellisele, kus ei tule kasuks Oxfordist saadud PhD või Cambridgeist omandatud suurepärased läbirääkimisoskused. Tüdruk tundis, et ta ei olegi täiuslik ja kõikvõimas. Miski on sisenenud tema ellu, mis kinnitab talle, et ta on kole, paks ning loll. Ning seda kõike vaatamata sellele, et ta oli kunagi keskkoolis võitnud missivõistlustel II Printsessi tiitli, kaalus 55 kg ning oli lõpetanud kaks ülikooli. Aga see ei lugenud antud hetkel. Ta vaatas oma tulemusi armastuses ning need olid nõrgad. Järelikult ma olen ikkagi kole, paks ja loll. Siis ta veel ei teadnud, et ta kohtus uue mängijaga väljakul – HIRM.

Möödusid jälle kuud. Igakord, kui tüdruk nägi sõbrannasid oma meestega, armastusfilme või täiesti võõraid inimesi käsikäes jalutades, käis temast jõnks läbi ning alateadvusest kerkis mõte: „Ma olen, üksik. Kas ma üldse saan kunagi õnnelikuks? Sellist meest vist ei olegi, kes mind sooviks … ma ei tahagi neid paarikesi koos vaadata … nad tekitavad minus vastikust … mulle meeldibki üksi olla, olen iseenda peremees ning keegi ei ütle, mida ma teen ja mida ma ei tee. Ma olen õnnelik just sellisena, nagu ma olen“

Ja niimoodi lõi Tüdruk oma peas oma esimese alateadliku programmi. Programm oli lihtne oma olemuselt – kuigi Tüdruk igatses armastuse ning helluse järele ning oli valmis armumise nimel kõigeks, oli ta oma pähe tekitanud alateadliku refleksi, millega iga kord, kui ta nägi mõnda tema poolt igatsetud hetke või situatsiooni, tekitas see temas hoopis tülgastust ning alateadlikku hirmu. See on elu paradoks. Kui me midagi väga soovime, siis meil tekib hirm, et me ei pruugi seda saavutada ning me hakkame seda peas ise blokeerima.

Möödus 2 aastat. Tüdruku elu liikus edasi tõusude ja mõõnadega, tema elus oli mehi, tema elus oli isegi üks armastus, vähemalt ta nimetas seda alguses nii, aga iga kord peale 4 kuud hakkasid meestega probleemid. Tekkisid ebakõlad ning arusaamatused kõige tühisemate asjade üle maailmas. Aga need tekkisid siiski. Ning see kordus niimoodi alati ja viis lõpuks lahkuminemiseni. „Mis pagan mul küll viga on, et kõik minu suhted purunevad“, hakkas tüdruk mõtlema. „Miks tulevad minu ellu ainult luuserid ning elumehed, miks ei võiks ma kohtuda inimesega, kes mind tõesti armastab? Armastus on ju olemas. Ning see mees on kuskil olemas. Ma ju tunnen seda. Ma ju armastan teda“, istus tüdruk õhtuti oma hubases korteris ja mõtiskles oma raske elu üle.

Lähenes tüdruku 28 sünnipäev. Tüdruk oli viimaste aastatega palju muutunud. Kui 3 aastat tagasi oli ta olnud rõõmsameelne ning alati positiivne inimene, siis nüüd olid isegi tema sõbrannad sageli mures, mis Tüdrukuga juhtunud on. Ta oli muutunud mõtlikuks, ta tahtis palju üksi olla ning ta eraldus sageli oma sõbrannadest, kes käisid kõikjal oma meestega. Paljudel olid isegi juba lapsed. Tüdruk tundis, et ta ei sobi sinna seltskonda. Ta ei ole pereinimene ning tema saatus on jääda vanatüdrukuks. Ning ta hakkas jälle nutma. Nagu ta oli juba teinud sadu korda viimase 3 aasta jooksul.

Oli Tüdruku sünnipäevale järgnenud päev. Tüdruk oli oma korteri ilusti korda teinud ning oli aeg avada kingitusi. Üks kingitustes jäi talle silma juba eelmisel õhtul. See oli pisike, kuid miski selles köitis Tüdruku tähelepanu. Ta avas selle ettevaatlikult püüdes mitte isegi selle paberit kahjustada ning sellest tuli välja raamat. Selle pealkiri oli SALADUS.

Esimest korda luges tüdruk raamatu läbi juba samal õhtul. See vapustas teda. „Kui see kõik on tõsi, siis kuidas ma saaksingi praegu õnnelik olla? Ma olen ju alates keskkoolist mõelnud, et mulle meeldib teha karjääri ning olla edukas. Ma kinnitasin alati, et pere loomiseks on aega piisavalt ning küll ma ka selle projekti kunagi edukalt lõpule viin …“.

Raamatust sai jägnevate kuude jooksul Tüdrukule Piibel. Ta oli seda lugenud nii palju kordi, et ta teadis peast, mis leheküljel keegi millestki rääkis. Iga kord, kui ta Saladust luges, tundis ta, kuidas temasse sisenes uus jõud ja usk. Usk iseenesesse ning usk maailma ja selle võimalustesse. Ta hakkas uuesti uskuma, et küsimus ei ole meestes, kellega ma kohtun ning kellega mu suhted purunevad, vaid minus ja minu alateadlikes mõtetes. Küsimus ei ole heade ja armastavate meeste puuduses selles külluslikus maailmas, vaid minu suutmatuses ning tegelikus soovis oma ellu tuua see õige inimene. „Kuidas ma saaksin leida õiget inimest, kui ma mõtlen pidevalt, et keegi vist ei tahagi mind ning ma meenutan ainult neid aegasid, kui ma veetsin aega valede meestega ja analüüsin, mida ma valesti tegin? See on muster, mida ma oma ellu loon. Ma olen kinnises ringis ning sellest välja pääsemiseks on ainult üks tee – MUUTA ISEENNAST. Muuta oma mõtlemist, oma arusaamasid, oma usku ning ootusi“.

Ja Tüdruk hakkas raamatutega tööle. Ta ostis kokku kõik raamatud, mis oli kirjutatud külgetõmbeseadusest ning enda sisemisest jõust. Ta mitte pelgalt ei lugenud, vaid töötas need läbi. Samamoodi, nagu oli ta ülikoolis läbi töötanud kõige keerulisemad ainepeatükid. See andis talle jõudu ning ta nautis seda.

Ning Tüdruk hakkas iseendaga tööle. Ta tegi täpselt seda, mis raamatud kirjutasid. Ta ütles endale, et tal ei ole mitte midagi kaotada. Ta on proovinud kõiki teisi teid, aga need ei ole tulemust andnud. Nüüd proovib ta leida vastuseid seestpoolt väljapoole. Ta muudab iseennast ning on kindel, et siis muutub ka maailm tema ümber.

Esimese asjana kirjeldas ta endale täpselt – pisimagi detaili täpsusega - , mida ta tegelikult tahab. Ta tahtis armastavat meest – ning ta kirjeldas ära selle mehe nii välimuselt kui hingeliselt. Ta tahab ilusat ühist kodu – ning ta kirjeldas ära selle maja, kus nad koos elama hakkavad. Ning ta soovib kahte imearmast last – ning ta kirjeldas ära täpselt, kuidas nad õnnelikult koos lapsi kasvatavad. Ta läks isegi nii kaugele, et otsis ajakirjadest ja internetist välja kõikide välimuselt talle atraktiivsed meeste pildid ning kleepis need märkmikusse. Ta leidis internetist majapildid, kus ta soovib kunagi selle ilusa mehega elada ning lisaks terve portsu kõige armsamaid perepilte. See oli tema UUS ELU. Ning ta uskus, et ta saavutab selle.

Olles endale täpselt ära kirjeldanud, mida ta soovib, pani ta endale kirja ka, mida ta ei soovi, vältimaks, et tema mõtted salamisi selle peale triivivad. Ta teadis, et ta peab OLEMA VALVEL, mis tema peas toimub. Ta oli raamatutest õppinud, et meel on salakaval ning anna talle võimalus ning ta leiab probleemi, millega tegelda. Aga Tüdruk oli tugev. Ta pani kirja kõik asjad, mida ta ei soovi iialgi enam elus kogeda ning ta vältis nende peale mõtlemist iga hinnaga. Ja see oli seda väärt.

Tüdruk töötas endaga iga päev. Igal hommikul enne voodist tõusmist kujutas ta 5 minutit ette oma uut elu ja armastavat perekonda. Ta vaatas oma märkmikku ning elas selle 5 minuti vältel oma uut elu. Mis siis, et see ei olnud reaalsus. „See on vaid aja küsimus“, ütles ta alati ning kallistas oma unistuses oma kallist abikaasat.

Kui päeva jooksul tekkisid tema pähe hirmud, et kas ta pole mitte kaotanud selget mõistus, tõrjus ta need mõtted kiiresti, otsis portfellist oma unistuste märkmiku, sulges silmad ning viis end tagasi oma unistusse, kus oli hea ja turvaline. Ta visualiseeris. Ta programmeeris oma alateadvust. Ta lõi oma uut reaalsust.

Õhtuti võttis Tüdruk iga päev endale 15 minutit ning istus rahulikult tugitooli või põrandale, sulges oma silmad ja tundis tänulikkust. Ta tänas elu selle eest, et ta oli ilus, sportlik ning tark. Ta tänas Universumit selle eest, ta tal olid toredad sõbrannad, toetavad vanemad ning ilus kodu. Ning ta tänas Universumit selle eest, et varsti, juba väga varsti, on tema elus mees, kes teda armastab. Ta tänas kõikide nende ilusate hetkede eest, mida nad koos veedavad, kõikide nende päevade eest, mis nad kasvatavad oma toredaid lapsi ning elu eest, mis saab olema täiuslik.

Möödus 3 kuud. See oli raske töö, aga uute avastuste aeg.

Oli keadine reede ning Tüdruk jalutas oma tavapärast teed pidi kontorisse. Ta jalutas mõtlikult, kuna ta oli juba harjunud oma peas toimuvat kontrollima. Ta oli paljudest oma hirmudest võitu saanud ning tema enesekindlus oli taastunud.

Ootamatult peatus tema kõrval auto. Juht avas kõrvalistuja akna ning küsis: „Vabandage, preili, kust ma võiksin leida maja sellel aadressil?“ ning näitas paberile kirjutatud aadressit. „Hmm“, mõtiskles Tüdruk, „see on ju see sama maja, kus minu kontorgi asub. Lihtsalt mees otsib firmat, mis asub tema kontorist 2 korrust kõrgemal. „Jah, see on siinsamas nurga taga, ma lähen täpselt samasse kohta“, vastas Tüdruk. „Suurepärane!“, vastas mees, „ma võin teile küüti pakkuda, kui te vastu ei ole“. Tüdruk tundis kohmetust ja kerget ehmumist, sest tegemist oli ju siiski võõra mehega, kes teda autosse kutsub. Siiski, arvestades automarki ning mehe seljas olevat kallist ülikonda, ei saa tegemist olla pätiga. Ning imelikul kombel tõmbas Tüdrukut midagi selle mehe juures. Isegi, kui ta polnud meest korralikult näost näinudki, oli tema juures midagi, mis tekitas Tüdrukus hea tunde. Ning ta riskis. „See on ju vaid 500m sõitu uue ja uhke autoga“, mõtles ta ja istus autosse.

Autosse istudes ning meest lõpuks lähedalt nähes tabas Tüdrukut kuumalaine. „Kuidas see võimalik on? See on ju välimuselt praktiliselt identne mees mehele, kelle pildi ma 3 kuud tagasi ühest ajakirjareklaamist oma märkmikku kleepisin? See ei ole lihtsalt reaalne …“, karjus Tüdruku süda tema põues samal ajal lüües kiirusega 140 lööki minutis.

Jägnevate kuude jooksul nende kohtumised sagenesid. Tüdruk oli õnnelik ning sama paistis olevat ka mees. Nad olid üksteise vastu avatud ning ausad, nad said rääkida kõigest ning neid köitsid väga paljud sarnased asjad. Nad armusid ning 4 kuu möödudes kolisid kokku. Tüdruk oli leidnud oma hingesugulase ning ta tundis tänulikkust. Tänulikkust Universumi ees, kes oli kõik selle võimalikuks teinud. Tänulikkust nende õppetundide eest, mida ta eelnevate aastate jooksul oli saanud ning tänulikkust sõbrannadele, kes olid talle kinkinud selle imelise raamatu.

Kuid imed ei olnud veel lõppenud. Kokkukolimise päeval korrastas tüdruk nende uut kodu ja tõstis mehe korterist toodud raamatuid riiulisse. Ta oli juba lõpetamas, kui miski märkmiku või päeviku moodi asi kasti põhjast tema tähelepanu köitis. Ta teadis, et see on midagi väga isiklikku mehele ja ei olnud kindel, kas ta peaks seda vaatama. Aga ta tegi seda siiski.

Ta avas ettevaatlikult märkmiku ning seal oli kirjas: „Minu unistused“. Ta pööras ette märkmiku esimese lehekülje … ning pisarad valgusid tema silmadesse. Seal oli pilt temast. See oli pilt, mis oli temast tehtud tema ainukesel intervjuul ühes äriajakirjas umbes pool aastat tagasi. Ning mees oli selle leidnud internetist ja kleepinud oma unistuste märkmikku. Tüdruk tundis, kuidas kogu maailm tema sees soojaks läks ning täitus ereda valgusega. „See ongi Tema“, hüüatas ta ning jooksis esimesele korrusele, et teatada oma kallile juba tuhandetat korda, kui palju Tüdruk teda armastab.

Olge vaprad!
Kaido

NB! Kui soovid kogeda midagi täiesti uut … siis vaata siia SpiritDrums - Spirituaalne Eksootika!