Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Mul on heameel teatada, et mind kutsus esinema Pärnu Enesetäiendajate Selts ning esinen neljapäeval 29. juuli 2010 kell 18.30 Pärnu Keskraamatukogu saalis. Lühikoolituse teema on “Kuidas elust rõõmu tunda?”. See on 1.5h pikkune loeng teemadel, mis aitavad anda oma elule sügavam tähendus ning leida vastused küsimustele, mis piiravad meid elust rõõmu tunda ning oma unistuste poole liikuda.

Lühikoolitus “Kuidas elust rõõmu tunda?”

Maailmas on kahte tüüpi inimesi – need, kellel silmad säravad, ja need, kellel ei sära. Kõik vahepealsed variandid – nagu mõnikord säravad ja mõnikord ei sära -, kategoriseeruvad tegelikult teise gruppi. Nende silmad ei sära.

Silmad saavad aga särada ainult juhul, kui  oleme leidnud oma elus midagi, mis pakub meile tõeliselt rõõmu. Püsivalt. Teadlased on uurinud viimased 100 aastat, mis muudab inimesed õnnelikuks. Ja mis on tulemus? Nad ütlevad, et õnnelikud on need, kes oskavad end vabastada ühiskondlikest “programmidest”, millega pannakse meid uskuma, et õnnelikuks olemise eeltingimuseks on kindlasti saavutada “edu” ning omada “neid” ja “neid” asju”. Kuidas aga vabastada end nendest programmidest?

Kõikidel on olemas  isiklik sisemine kompass, mis näitab meile alati õiget suunda. Me lihtsalt ei tea, et see olemas on. Kui aga selle avastame, võib meie elu muutuda väga kiiresti. Kõik hakkab laabuma -  hakkame kogema kulgemist …

“Kulgemiseks” nimetavad teadlased seisundit, kus me naudime iseennast ja oma maailma. Kulgemine on seisund, milles kaob meie ajataju, meie sisemine dialoog vaikib ning me siseneme uude maailma –  saame üheks sellega, mida me teeme.

Aga kuidas leida üles oma sisemine suunataju ning kogeda kulgemist? Kuidas mõista igapäevase rutiini ning harjumusliku elu kõrvalt, mida ma tegelikult elult soovin? Mis tekitab minus rõõmu? Mis paneb mind naeratama? Ja lisaks, ning mitte vähetähtsam: “Kuidas astuda esimene samm, et soovitud muutus sisse viia?”

Meiega  vestleb  ja jagab oma teadmisi, Eesti suurima enesearengu blogi asutaja KAIDO PAJUMAA.

Kohtumine toimub  neljapäeval, 29 juulil, kell 18.30,  Pärnu Keskraamatukogu saalis, Akadeemia 3

Osalustasu 100 krooni võib maksta kohapeal või ettemaksuna  MTÜ “ Enesetäiendajate Selts”   a/a  10220095828012

Olete oodatud!

Enesetäiendajate Klubi
www.enesetaiendajad.ee

Kui sa oled üritanud oma elus kasvõi midagi tähtajaks ära teha, siis sa tead väga hästi, kui oluline on suutlikkus keskenduda tegevusele ning säilitada eneses distsipliin. Väga lihtne on püstitada eesmärke ja neid siis paberi peal vaadata. Aga kuidas me tuleme toime eesmärkide saavutamisega?

Eesmärkide püstitamine vs eesmärkide saavutamine
Valdav enamus eesmärgistamise raamatuid räägib sellest, kuidas me peame seadma endale hiiglasuured eesmärgid ja nende poole siis pürgima hakkama. Kuid isiklik kogemus näitab mulle, et eesmärkide püstitamine on väga lihtne ja lõbus osa, aga kuidas astuda esimene samm, ja veel olulisem: kuidas astuda kahekümne viies samm?

Kahekümne viies samm on esimesest sammust veel olulisem seetõttu, et peale inspireeriva raamatu lõpetamist või mõne huvitava seminari läbimist oleme me niikuinii entusiastlikud ja valmis kasvõi kiviseinast läbi minema. Kuid kui vaadata enda motivatsioonimäära kaks nädalat hiljem, on seal toimunud oluline nihe - me justkui ei mäleta enam endale antud lubadusi ja kuidagi ei suuda ka tagasi saada seda võimast ning motiveerivat enesetunnet, mis ütles meile, et me ei anna iialgi alla.

Jah, eesmärke püstitada on lihtne. See on isegi lõbus. Aga asju ära teha on hoopis teine asi.

Distsipliin: suurim vaenlane ja suurim sõber
Et asjad saaksid tehtud, on vaja omandada distsipliin. Ainult distsiplineeritud ja plaanipärane tegevus viib meid sihile. Mitte ühtegi teist võimalust ei ole olemas. Mitte keegi ei tee meie eest mitte ühtegi asja ära. Ja nii kaua, kuni me vaid unistame, kuidas me kunagi midagi ära kindlasti teeme ja siis õnnelikuks saame, jääbki vaid unistuseks. Oluline on siiski astuda see esimene samm, ja olla kindel, et sa jõuaksid ka kahekümne viienda sammuni.

Distsipliin on meie vaenlane juhul, kui me ei suuda distsipliini hoida. Sellisel juhul kiusame me end distsipliini puudumise pärast. Me räägime endast kui kolmandast isikust: “Mul ei ole distsipliini!”. Kellel ei ole distsipliini? Me justkui taandame ennast iseendast ja hakkame ennast niimoodi lollitama. Kui me saame aru, et meil ei ole distsipliini, siis on ju väga lihtne seda omandada. See on umbes sama olukord, kui inimene on haige, aga ta ei ole nõus minema arsti juurde. Ta ütleb, et mul on see tõbi kallal … ja siin jutt lõppebki. Täie mõistuse juures olles läheb inimene arsti juurde ja leiab endale lahenduse. Ainult inimene, kes ei tea, et tal on mingi haigus, võib end lollitada ja käituda haiguse mõju all.

Sama olukord on ka distsipliiniga. Kui me juba teame endale tunnistada, et meil ei ole distsipliini, siis me ju oleme teadlikud oma “haigusest”, mis ei luba meil asju ära teha. Mida muud siis nüüd veel teha, kui mitte võtta ravimit - hoida distsipliini? Teha neid asju, mis on endale eesmärgiks võetud. Meie eesmärgid ei ole ju midagi muud kui teatud tegevuste tagajärjel asetleidvad sündmused. Aga kui me neid tegevusi ära ei tee, siis ei ole lootust ka jõuda eesmärkidele lähemale.

Kuidas hoida distsipliini?
Kindel viis distsipliini hoida ja asju ära teha, on kasutada oma teadlikkust. Iga kord, kui sa oled valiku ees - kas teha või mitte - , vali teadlikult teha.

Muidugi tundub see väga lihtne kirjutada, aga ellu rakendada on seda palju keerulisem. Miks siis? Mitte seetõttu, et raske oleks valida “kas teha või mitte” vahel, vaid seetõttu, et tavaliselt ei teadvusta me endale, et meil üldse see valik olemas on. Sel hetkel, kui me oleme mingit distsipliini vajavat tegevust alustamas - näiteks ärkama mingil ajal, trenni minema, magusast loobuma -, oleme me samastunud nii tugevasti impulsiga, mis töötab meile vastu, et me ei saa arugi, et hetkel on dilemma. Näiteks, kui sa võtad eesmärgiks ärgata igal hommikul kell 6.00, sest niimoodi saad sa rohkem asju ära teha, siis peale kella helisemist ei teadvusta sa endale, et sinu peas on kaks valikut - ärgata või mitte. Sel hetkel pakub sulle hoopis mõistus välja 3 head põhjust, miks võiks edasi magada, ning muidugi sa usud neid mõtteid, sest sa arvad sel hetkel, et valikut ei ole. Alles hiljem mõtled sa end süüdistades, et miks ma ikka hommikul edasi magasin.

Et kasvatada oma distsipliini, on vaja kasvatada oma teadlikkust. Teadlikkus on meie võime märgata selgelt nähtuseid, mis leiavad aset meie peas ja kehas - mõtted, hirmud, ihad, emotsioonid jt. Kui me hakkame saama teadlikuks nendest nähtustest, muutub meie elu märkimisväärselt. Esiteks me saame aru, et meie ei ole meie mõtted ja hirmud, ning teiseks tekib meil valikuvõimalus. Ja läbi valikuvõimaluse saame me hoida ka distsipliini. Üha enam hakkame me saama teadlikuks valikutest teha nii või naa. Kui varem tundus meile täiesti loomulik käituda teatud olukordades ainult “naa”, siis läbi teadlikkuse tekib meie pähe “ruum”, kus me saame hakata valima kas “naa” või “nii” vahel. Ning iga kord, kui sa suudadki valida “nii”, astud sa sammu lähemale ka eesmärgile.

Nüüd tekib muidugi küsimus, kuidas kasvatada teadlikkust? Kõige kindlam viis selleks on meditatsioon.

_____________________________________

Kuidas asju ära teha?

Juba sel nädalal Tartus “Kuidas luua EduTeadvust?“

Ära jää ilma, vaata siia: EduTeadvus

Uhh, see on olnud maailma kiireim kuu, ma mõtlen alates mai keskelt kuni tänaseni. Või saabki juba varsti kaks kuud. See aeg on läinud tõeliselt kiiresti ning see on olnud tõeline nauding. Ma olen olnud päevade kaupa eemal arvutist ja internetist, mis oli juba omaette kergendus, sest tavaliselt on arvuti ja internet minu lahutamatu osa. Vahepeal isegi nii palju, et tunnen ennast sõltuvana sellest - mul on täiesti vajadus kogu aeg kontrollida, kas kõik on ikka okei minu mailiboksis, Sisekosmoses ja Facebookis. Milline rumalus, kas pole? Muidugi on kõik korras. Isegi siis oleks kõik korras, kui ma enam mitte kunagi ei vaataks neid kolme kohta. Kuid meie hirmud ja kontrollivajadus ütlevad meile lihtsalt midagi muud. Aga eks see ole ka lihtsalt üks kasvukoht mulle, nagu neid on lisaks sellele veel kümneid ja kümneid. Me ju kasvame iga päev, eks?

Kuidas me muutume
Kasvamine on minu elus muutunud minu lemmiktegevuseks. Mulle meeldib jälgida iseennast ja kasutada ennast mänguasjana, nagu ma kirjutasin ka eelmises artiklis. Täiesti hämmastav on vaadata, kuidas inimene muutub kuudega ja aastatega. See, mis oli minu jaoks oluline 3 aastat tagasi, ei ole enam üldse oluline. See, mis oli minu jaoks oluline 2 aastat tagasi, on muutnud oma kuju ja tähenduse. Ning see, mis oli minu jaoks oluline 1 aasta tagasi, on saanud tegelikkuseks. Kas elu pole mitte imeline?

Jälle need eesmärgid
Kui ma 2 aastat tagasi tegelesin oma eesmärkidega peaaegu igapäevaselt - sest Saladuse raamat ju soovitas seda - , siis nüüdseks olen ma õppinud iseenda vigadest ja tühja töö tegemisest väga palju ning ma olen mõistnud, mis on oluline eesmärkide püstitamise ja saavutamise puhul. Nagu paljud inimesed, vist isegi miljonid üle maailma, nii võtsin ka mina kogu seda külgetõmbeseaduse temaatikat väga tehniliselt ja arvasin, et niimoodi saavutan ma kõik oma unistused. Kuid ajapikku hakkasin ma mõistma, et ei ole olemas mitte mingisugust “nähtamatut kätt”, kes meie eest kõik eesmärgid täidab, kui me teeme lihtsalt nii, nagu raamatus on kirjutatud. Ei ole olemas seda meest, keda paljud nimetavad hellitavalt Universumiks, kes tuleb meile oma piiritus lahkuses vastu ning kingib meile meie unistused. Ei, kahjuks see ei ole nii lihtne. Tundub, et tegelikkuses on see veel lihtsam.

Me peame lihtsalt asjad ise ära tegema. Me ei saa oodata kellegi abile või müstilistele jõududele, vaid peame ise härjal sarvist haarama ning hakkama tegutsema. Ja siis, ja siis … juhtub midagi imelikku. Võib isegi öelda, et imelist. Täiesti kummalisel kombel hakkavad meie ellu tulema inimesed, sündmused ja kokkusattumused, mis pakuvad meile võimalused oma eesmärgid saavutada. Jah, see on väga tähtis - need pakuvad meile võimaluse eesmärgid saavutada. Ei tule kuskilt Mr. Universum, kes toob meile kandiku peal meie täitunud unistused, vaid me peame ise need asjad ära tegema. Aga see kõik kukub välja väga lihtsalt ja pingutusevabalt. Sest läbi õige mõtlemise ja meeleseisundi oleme me loonud eesmärkide täitumisele sooduspinnase - me oleme seda väetanud korralikult ning nüüd on vaja läbi tegutsemise istutada sinna pinnasesse õiged seemned, et siis juba näiteks järgmisel hooajal vilju nautida.

Aga mis on eesmärkide saavutamise juures kõige kummalisem, on asjaolu, et praegusel hetkel - nüüd ja praegu - , ei saa me aru, et me liigume õiges suunas. Ainult tagasi vaadates näeme me kõiki neid juhuseid, inimesi ja kokkusattumusi, mis tõid meid praegusesse hetke ja me avastame, et me oleme jõudnud olukorda, millest me kunagi nii piiritult unistasime. Aga kuna me oleme ise kogu töö ära teinud, siis tundub meile saavutatud tulemus loomulik - me ei näe siin mingit müstikat ega esoteerikat.

Siiski on mõned “imed”. Näiteks aasta tagasi kujutasime me ette, et selline asi võiks meie elus juhtuda. Ning meil oli ka selge nägemus, kuidas me peaksime selle tulemuseni jõudma. Kuid lõpuks selgus, et me jõudsime sinna hoopis teist teed pidi. Ning seetõttu ütleme me, et näed, see värk ei tööta. Ma mõtlesin nii ja soovisin nii, aga asjad läksid hoopiski naa. Ja see, et ma praegu olen olukorras, mida ma alati olen soovinud, ei lähe arvesse. Sest ma saavutasin selle ISE ja see isegi ei juhtunud sel viisil, nagu ma “programmeerisin”.

Jah, eesmärkide saavutamine on kõige imelisem ja saladuslikum nähtus meie elus. Kuidas me püüame mängida “jumalat” ja kõik asjad ära teha nii, nagu me seda oma parima äranägemise järgi ette kujutame. Aga tundub, et kuskil on midagi veel suuremat kui see MINA, ja teda huvitab ainult see, et sa saavutaksid lõpptulemuse. Ta ei saa tagada sinu poolt valitud teekonda, aga ta saab tagada sinu poolt valitud tulemuse. Aga selleks on vaja siiski ka ise “mees” olla. Ning tegutseda, tegutseda, tegutseda.

Kuidas saavutada eesmärke?
Ma ütlen sulle täiesti ausalt ja siiralt: “Ma ei tea”. Kõik, mida ma saan teha, et sind aidata, on jagada printsiipe, mida ma oma elus olen kasutanud ja kasutan, et soovitud asjad ära teha.

1. Leia see õige asi
Jah, ma tunnistan, et see on samas kõige lihtsam ja samas kõige keerulisem punkt. “Kuidas ma tean, mida ma tahan ja mis on minu kirg?” - selliseid küsimusi saan ma väga palju. Inimesed lihtsalt ei tea, millest pihta hakata. Nad küll tunnevad, et praegune elu ei rahulda neid, aga nad ei tea ka, mis on siis see asi, mis neid inspireerib ja mis paneks neil silma särama. Jah, muidugi võiks siia laduda hulga erinevaid tehnikaid, kuidas seda teada saada, aga kas sellest ka tegelikult kasu oleks. Need on kõik ju vaid tehnikad - ja seepärast on need väga tehnilised ning üheksal korral kümnest ei aita meid.

Minu soovitus on see. Lõpeta selle valdkonna otsimine, ja lihtsalt otsusta. Lõpeta ära püüdlemine avastada, milles sa hea oled ja miks sa oled siia maailma sündinud. Kui sa pole seda seni avastanud, siis iga päev, mis sa seda otsid, raiskad sa enda aega. Lähene nüüd teistmoodi - OTSUSTA, MIS ON SINU ALA.

Võta aluseks, mis sind huvitab või mis oleks sinu arvates lahe. Või lähene praktilisest aspektist - mida sa juba teha oskad. Mida iganes, aga vali see valdkond välja. Ning kui selgub hiljem, et sa tegid vale valiku, ei ole sellest ka midagi. Sa oled igatahes võitnud ja saanud palju kogemusi. See ainult rikastab sind.

Kuidas alustada? Vali see valdkond välja ning saa selles eksperdiks. Alusta sellest, et loe selles valdkonnas läbi 10 raamatut. Sellisel juhul tead sa sellest valdkonnast juba rohkem kui 99% ülejäänud elanikkonnast. Ja kui sa oled suutnud juba huviga 10 raamatut läbi töötada, oled sa saanud tõenäoliselt lisaks eksperdi staatusele ka selle valdkonna tõeliseks fänniks. Ja seejärel hakka tegutsema. Ära hoia oma teadmisi endale. Jaga ennast teiste inimestega. Sind oodatakse juba.

2. Hirmuta hirmusid
Minu hinnangul on kõige suurem takistus, miks me asju ei saavuta, HIRM. Me kardame tuhandet üht asja, ja seetõttu ei astu me esimest sammu. Kuid kui sa ei astu esimest sammu, ei saa sa astuda ka teist ning kolmandat sammu. Ja sa ei näe iialgi tulemust.

Ma ütlen sulle täiesti ausalt, et ma kardan kogu aeg. Iga uue asjaga, kui ma midagi teen, kaasnevad hirmud. Ka praegu, seda artiklit kirjutades, on minus hirm, sest ma ei tea, kas see on õige, mida ma räägin. Kuid ma ei pane seda hirmu tähele. Las ta olla siin. Mina ikkagi teen oma asja. Kui ma hakkasin plaanima raamatut kirjutama, oli mul kabuhirm, sest me ei kujutanud ette, kes võiks minu raamatut osta. Aga mind ei huvita see. Ma kirjutan selle ära, ja eks siis paistab. Ma ei allu hirmule. Iga kord, kui ma seminari teen, kardan ma, et sinna tulevad inimesed, kes mind ära “lintšivad” ja ma jään lolliks. Kas ma jätan sellepärast seminari tegemata? Muidugi mitte. Las see hirm olla siin. Temal on oma elu. Ja mul on oma elu. Ärgu ta püüdkugi minu elu mõjutada. Las tema tegeleb oma hirmude maailmaga. Mina tegelen oma maailmaga.

Ausalt, kui sa kardad, et mingid asjad ei õnnestu, ja sa usud seda hirmu, siis sa ei suuda mitte kunagi mitte midagi ära teha. Juba meie alateadlikud mehhanismid on vastavalt seadistatud, et me ei saa hirmudele alludes tulemusi saavutada. Ja kõik muu lisaks sellele. Me peame oma hirmudest üle olema. Need on tõelised monsterid. Sa pead kõik oma hirmud ära hirmutama öeldes nendele, et sind ei huvita, et nad on siin. Sa tegutsed ikkagi. Ja siis tegutsedki.

3. Usk
See on kõige peenem ning keerulisem aspekt. Usul ei ole midagi pistmist religiooniga. See on lihtsalt usk sellesse, et meie maailm on üles ehitatud viisil, et meie mõtlemine mõjutab maailma; et head asjad juhtuvad, kui ma olen hea inimene; ning kõikidel inimestel on õigus olla õnnelik. See on usk sellesse, et kuskil on kõrgem intellekt, mis ei ole Jumal taevas, vaid see on üldine keskkond, mis soosib meie kasvu ja meie õnnelik olemist. Me peame mõistma, et meil on õigus olla õnnelik, mis iganes selleks õnneks vaja ei ole. Me ei saa karta, et võib-olla olen ma määratud olema üksik, vaene või haige. Ei, meil on kõikidel õigus olla õnnelik.

Ja just see “minu” õnn on kõige tähtsam. Kõige tähtsam on olla rõõmus. Kogu aeg. Ükskõik mida, aga ära lase oma rõõmul oma elust kaduda. Sest olles rõõmus, on sinu alateadlik meeleseisund alati positiivne ning iga mõte, mida sa selles seisundis mõtled, saab väe materialiseeruda. Luba sellel siis juhtuda. Rõõm ja positiivsus on kõige alus. Kui sa tunned, et sa teed midagi, mis teeb sind õnnetuks, siis püüa välja mõelda, kuidas seda muuta. Ära ole mitte ühelgi tingimusel õnnetu. Isegi, kui sinu elus on rasked ajad, siis usu, et kui sa teed õigeid tegusid ning oled positiivne ja õnnelik, on vaid aja küsimus, et kõik muutub. Sest me lihtsalt elame muutuvas maailmas. Kõik muutub siin - hea muutub halvaks, ning ka halb muutub heaks. Mitte midagi ei ole meie maailmas kivisse raiutud. See on väga sügav tõde meie elust. See, kes praegu on rikas, võib olla aasta pärast vaene. Ja see, kes praegu on vaene, võib olla aasta pärast rikas. Selleks ei ole mitte ühtegi takistust. Sest see on meie maailma olemus - ajutilisus ja muutuvus. Mine siis selle muutuvuse vooluga kaasa, omanda õige meeleseisund ning tõmba enda ellu täiesti spontaanselt kõik need sündmused, inimesed ja miks mitte ka asjad, mis teevad sind õnnelikuks. Usu, et sa võid olla õnnelik. Ja olegi.

Rohkem ma ei tea. Ausalt. See on kõik. Ma ei varja sinu eest mitte midagi. Need on kolm printsiipi, mida ma kasutan. Jah, aeg-ajalt kirjutan ma üles, mida ma soovin ära teha ja kuhu suunas liikuda, sest see hoiab pea ning tegevusplaani selge. Aga ma juba ammu ei sisene liigselt tehnikatesse, mida soovitavad kõik need 200 raamatut külgetõmbeseadusest meie poodides. Ma tean kümneid inimesi, kes on kõik need raamatud läbi lugenud, aga nende elus ei ole mitte midagi muutunud. Ja ei saagi muutuda. Sest kõik need raamatud käsitlevad meie mentaalseid protsesse. Kuid muutus meie elus ei saa toimuda läbi mentaalsuse. See saab siiski alguse usust meie maailma toimimismehhanismidesse, meie enda suutlikkusesse hirmudest üle olla ja lihtsalt meie enda tegutsemisele. Olgu selleks siis 10 tundi päevas või 20 tundi päevas. Kui on vaja, siis me tegutseme kogu aeg. Kuid see ei ole töö. See on midagi, mida me kõige rohkem armastame. Ja mina armastan kirjutamist. Ja ma armastaks kõige rohkem maailmas seda, kui ka sina saaksid juba hiljemalt aasta pärast vaadata möödunud aastale tagasi ja muiates öelda: “Ehh … see töötaski. Ma tegin selle ära …”

Kui sind huvitab täpsemalt, kuidas uskuda meie maailma toimemehhanismidesse ja kuidas olla hirmudest üle ning kuidas lihtsalt asjad ära teha, vaata siia: EduTeadvus

Kui ma 2006 aastal teadliku enesearengu, meditatsiooni ning positiivse ellusuhtumisega tegelema hakkasin, oli minu suurim eesmärk jätkuvalt palju raha teenida. Just oli esimene minu ettevõte pankroti läinud, kuid ma uskusin ja lootsin siiralt, et olin oma õppetunni saanud, ja nüüd olen valmis tähelennuks.

Ma eksisin. Ka 2010 aastal on minu kaubandusettevõte väike ning katab minu jaoks vaid olulised kulud - auto, telefoni, kütuse jms. Vastasel juhul oleksin ma selle juba ammu kinni pannud, sest kirest selle firmaga seotud tegevuste juures rääkida ei saa.

Eksperiment elu enesega
Minu peamine rõhk on läinud alates 2008 aasta sügisest elu korraldamisele viisil, et ma saaksin seda nautida igal hetkel. Ma otsustasin 2008 aasta oktoobris, et osalen suures isiklikus eksperimendis. Ma olin selleks ajaks tänu oma ebaõnnestunud äriprojektidele kaotanud enam kui miljon krooni, ja ma mõtlesin, et mida enam mul kaotada on. Raha oli nii palju kulunud, et juhul, kui ma veel seda kaotan, ei oma see enam minu jaoks märkimisväärset tähendust. Seega otsustasin ma hakata oma elu elama minu poolt seatud tingimustel.

Eksperimendi sisu oli kogeda isiklikult, kas elu muutmine läbi kõikide nende “õpetuste” on võimalik. Küsimus minule endale oli: “Kui ma usun ja usaldan neid seadusi, mida räägitakse - me oleme ise oma elu loojad - , kas ma siis suudan oma elu kujundada selliseks, mida ma saan nautida?“

Kuni selle ajani - umbes 2 eelnevat aastat siis - olin ma oma eesmärkidena näinud ainult asjadega seotud ning finantsilisi eesmärke. Kuid sel hetkel - 2008 aasta oktoobris - hindasin ma esimest korda oma eesmärgid ümber. Kuna ma olin just kuu aega tagasi üle 4 aasta vabakutseliselt “palgatööle” läinud, ei andnud mulle rahu minu olukord. Ma olin kokku 4 aastat ettevõtja olnud, millest esimene firma lõpetas pankrotiga, ning ka teine ei käivitunud ootuspäraselt. Ma võtsin otsuse vastu, et ma ei viitsi selle tagaajamisega enam tegelda - ma hindasin eesmärgid ümber ning seadsin uued sihid:

1. Ma ei soovi teha suurt äri, vaid soovin olla vaba (ka finantsiliselt)
Kui minu senine nägemus edust oli olnud suur firma ja palju töötajaid ning muidugi tohutult palju raha, siis nüüd seadsin ma eesmärgiks vabaduse. Ma ei soovinud oma pead vaevata, kuidas firmat teha, vaid ma soovisin olla oma tegemistes vaba, millega kaasneks piisavalt raha, et ma ei peaks mõtlema selle peale, kuidas igakuiselt arveid maksta.

2. Ma soovin tegelda valdkonnaga, mis mind innustab
Ma otsustasin, et ma ei soovi tegelda kaubandusega, kuna ma alustasin seda ainult selleks, et raha teenida, mitte, et see oleks mind väga huvitanud. Ma soovisin tegelda valdkonnaga, mida ma teeksin ka tasuta ning vabal ajal - isiklik areng (selleks ajaks olin ma enesearenguga tegelenud täiesti vabatahtlikult 2 aastat).

Tänaseks olen ma eksperimendis osalenud 1,5 aastat ning sageli ei usu ma ka ise, mis on toimunud. Kas seda uskuda või mitte, aga minu elu on läinud just selles suunas, kuhu ma ta suunasin. Ma ei saa kuidagi öelda, et ma seadsin sellele täpsed tingimused ja “tõmbasin” kõik need juhtumid enda ellu - ei, on olnud tõususid ja mõõnasid, aga peale teadlikku otsust ning “jahi” lõpetamist rikkusele ja edule, juhtusid minu elus asjad, millest ma 3 aastat tagasi ei osanud isegi unistada. Ma olen oma tegemistes vabam kui kunagi varem, mul ei ole ühtegi töötajat, mul ei ole suurt firmat, mul on palju vaba aega - ning boonusena, mul on ka raha. Kuidas see kõik võimalik on? Kahjuks sellele ei oska ma ka ise sageli vastata. Kui keegi küsiks minult, kuidas ma seda tegin, siis oskaksin ma nimetada ainult kaks märksõna - usk ning vaprus. Kõik. Kõik ülejäänud on Elu minu eest ise ära teinud.

Kuid isegi, kui minu elus on toimunud viimase 1,5 aasta jooksul põnevad arengud, hindasin ma mõned nädalad tagasi taas kõik oma eesmärgid ümber. Kuna see toimus alles hiljuti, siis tulemusi ma hinnata veel ei oska, kuid ma usun parimat.

Anna endast kõik, et teisi aidata
Minu 2008 aastal püstitatud sihid olid siiski paljuski sissepoole suunatud - ma tahtsin olla vaba, teenida piisavalt sissetulekut ning tegelda valdkonnaga, mis mind innustab. Ning ma sain selle. Aitäh selle eest sellele, kes selle eest vastutav on. Kuid nüüd tunnen ma, et ma soovin edasi liikuda. Ma ei usu, et mulle meeldib kirjutada ning ma naudin koolitustel esinemist vaid seepärast, et sellest naudingut saada. Jah, kahtlemata saan ma sellest naudingut, kuna see on minu jaoks lihtne ja see kukub mul okeilt välja, aga see ei saa olla minu suur eesmärk selles elus. Ma soovin oma eesmärgid ümber seada.

Ma soovin suunata oma tähelepanu inimeste aitamisele. Ning seda mitte kitsas tähenduses - läbi oma artiklite või seminaride - , vaid kõige laiemas tähenduses, mida mõelda saab. Meie kõikide tegelik eesmärk on küsida igal hommikul endalt: “Kuidas ma saan täna kedagi aidata? Mida ma saan täna ära teha, et teised inimesed oleksid õnnelikud ja nende unistused täituksid? Kuidas ma saan täna anda endast maksimumi, et vähemalt üks inimene naeratama panna?”

Ja kui mul on tõesti lisaks veel midagi, mida inimesed soovivad lugeda või kuulda, saan ma endast parima teha, et seda nendega jagada. Ma ei tohi endale seada ühtegi takistust - hirmu, himu või ideed - , mis segaks mul anda endast maksimumi. Ma pean ära unustama mõtted sellest, kas ma ikka teen õigesti, mida ütlevad minu kohta skeptikud või kas ma saan sellega hakkama - ei, mul on minu eesmärk, mul on minu praegune hetk ning mul on võimalus seda kasutada. Ja ma teen seda.

Vaata ka sina enda praegu püstitatud eesmärke ning küsi endalt, miks ma ei ole neid saavutanud? Võib-olla oled sa samuti “jahtimise” faasis, mille paratamatu tagajärg on kättesaamatus. Me ei saa kätte seda, mida me taga ajame. Me peame lubama asjadel ise meie juurde tulla. See vist on hoopis suurim saladus.

___________________________________________________________________

Soovid ka midagi oma elus muuta?
Vaata siia www.sisekosmos.ee/kompass

Mõnikord tekib küsimus, mis värk siin maailmas ikka toimub? Kuidas meie maailm on üles ehitatud? Mis on elu mõte ja kas Jumal on olemas? Ma usun, et selliseid lihtsaid küsimusi on teatud hetkel igaüks meist küsinud püüdes mõista meie maailma imelisust ja paradoksaalsust ning lihtsust. Aga võib-olla ei ole ka …

Mulle meeldib öelda, et meie maailm on meie poolt füüsiliselt väljendatud mõtted. Absoluutselt kõik asjad meie maailmas saavad alguses ideest ning sõnadest meie peas. Tõesti, absoluutselt kõik. Mis iganes hetkel sa enda ümber ringi vaatad, näed sa sündmusi, situatsioone ning objekte, mis on kellegi poolt loodud läbi jämedakoelise materialismi. Aga igale sellele sündmusele, situatsioonile või objektile on eelnenud idee kellegi peas. Isegi, kui me teeme midagi täiesti spontaanselt, eelneb sellele tegevusele teatud laadi informatsioon meie peas, olgu see siis kujutluspilt või sõna pildis või hääles. Kõik algab meie peast. Kuigi tavaliselt öeldakse eelkõige spirituaalses kontekstis, et meie maailma loomine algab meie peas, saab seda väita ka täiesti praktilise elu kohta - kogu meie maailm algab meie mõtetest. Ka kõik igapäevased tegevused kodus ja tööl, suhted oma perekonnaga ning sõpradega, ja suhtumine tervesse maailma enda ümber. Kõik lähtub sellest, et meil on sisemine informatsioon, mis on taustaks ja platvormiks kogu meie ülejäänud eksistentsile.

Jah, tavaliselt räägitakse oma elu loomisest “saladuse” kontekstis, mille järgi me suudame oma elu kujundada metafüüsilisel viisil ja justkui tõmbame oma ellu sellist elukogemust nagu me alateadlikult soovime. Aga tihtipeale unustame me ära, et loomine sõna otseses tähenduses toimub ka praegu - just sellel hetkel - ning lähtuvalt nendest tegevustest, mille me igal sekundil ette võtame, sõltub tegelikult, mis juhtub homme, ülehomme või aasta pärast.
Näiteks praegune artikkel ja Saladuseblogi. Minu eesmärk oli täpselt aasta tagasi alustada isikliku arengu blogi ning jagada artiklite kaudu sarnaste huvidega inimestega oma mõtteid ja kogemusi.

Sellel näite puhul on suurepäraselt esindatud eesmärkide saavutamise mõlemad aspektid: a) füüsiline tegutsemine b) mentaalne tegutsemine.

Füüsiline tegutsemine
Kui ma soovin arendada seda blogi, siis ma pean pakkuma inimestele väärtust. Minu eesmärk on, et hiljemalt iga kahe päeva möödudes peab olema blogi uuendatud ning andma lugejatele uut sisu. Mina, Marlen ja Helina peame selle elus hoidmiseks tegema reaalselt tööd ning kirjutama. Me võtame selle aja, paneme kõik muu seisma ning kirjutame. Lisaks me vastame kommentaaridele ja kirjadele, mis on samuti reaalne tegutsemine. See on füüsiline tegutsemine füüsilises maailmas. Ilma nende tegevusteta ei oleks saanud see blogi tekkida ning see ei saaks elus püsida.

Kuidas see on seotud eesmärkide saavutamisega?

See on hea näide, sest ilmestab olukorda, kus inimesed peavad oma eesmärkide nimel reaalseid tegevusi tegema, mitte ainult kirjutama eesmärgid märkmikusse ja uskuma, et asjad juhtuvad. Isegi, kui me oleksime Marleni ning Helinaga maailma parimad visualiseerijad, uskujad ja eesmärkide püstitajad, kas selle abil oleks võimalik arendada blogi ilma füüsiliselt sekkumata? Kahtlemata mitte.

Me peame ette võtma konkreetseid samme, et oma eesmärkide suunas liikuda. Kui see blogi sai aasta tagasi loodud, ei teadnud keegi täpselt, kuidas see hakkab arenema. Ma ei teadnud, kas inimestel on üldse huvi isikliku arengu vastu, kas keegi leiab need artiklid olevat üldse lugemisväärsed ning kuidas lugejad reageerivad kõigele sellele? Ma ei teadnud seda. Kuid oli olemas idee peas, et selline blogi teha. Ja see idee lõi selle blogi. Täpselt samamoodi oleks võinud aasta aega istuda ning visualiseerida ja uskuda, et  ma käivitan blogi, kuid kui ma ei oleks astunud ühtegi reaalset sammu, poleks midagi juhtunud. Tegelikult alustasin ma üldse aadressil rahulooja.blogspot.com täpselt 1 aasta tagasi (esimene postitus oli 05.12.2008a). Kuid juba ühe kuuga kasvas mu usk sellesse projekti nii palju, et ma mõistsin, et blogi aadress peaks olema lihtsam ning formaat mugavam. Nii valmis Saladuseblogi www.suurimsaladus.ee

Eesmärkide suunas tegutsemisel füüsilisel tasandil on lisaks oluline mõista, et me saame oma panuse eesmärki anda ainult praegusel käesoleval hetkel - NÜÜD. Näiteks ei saa ma kuidagi kirjutada seda artiklit tulevikus või minevikus. Kui ma soovin, et blogi areneks, inimesed saaksid lugeda ja võib-olla uusi ideid ning inspiratsiooni, pean ma tegutsema praegu. Mitte praegu 03.12.2009 kell 07.22, aga ka näiteks 05.12.2009 kell 22.22 või 09.12.2009 kell 12.34. Kuupäevad ning kellaajad on kõigest kokkuleppelised määrangud, et me saaksime oma eksistentsi lineaarsust kuidagi mõõta ning selleks annab aeg ühe võimaluse. Kuid sõltumata, mida näitab kalender seinal või kell käe peal, tegutseda saame me ainult praegu. Sest praegu jaoks ei ole olemas mitte mingisuguseid kuupäevi, tunde või sekundeid. On ainult NÜÜD. Kui ma soovin kirjutada artiklit, saan ma seda teha nüüd. Kui ma ei tee seda nüüd, siis ei saa see artikkel iialgi valmis. Ma ei saa seda kuidagi homme teha. See on suur illusioon, et ma teen selle homme. Ka homme sel ajal, kui ma kirjutama hakkan, on Nüüd.

Mentaalne tegutsemine
Isegi, kui teine samm (esimene samm on idee meie peas) toimub füüsilises maailmas, peab kolmas samm olema taas mentaalne.

Kuna kogu loomise protsess algab meie peast, peab meie pea seda protsessi ka järjepidevalt toetama. Kui meil on suurpärane idee, millele me ka reaalse mõõtme füüsilises maailmas anname, aga me “toidame” seda ideed pidevalt oma hirmude ja kahtlustega, siis missuguse kuju võtab see idee meie peas? Ning missuguse kuju see võtab seejärel meie elus?

Kui meil tekib idee - me taipame, me saavutame hetkeks kontakti üldise infoväljaga, kust me murdsekundi jooksul ammutame informatsiooni -, on see idee täiuslik. Meil on hetkeks selge nägemus, missugune peaks olema selle idee materiaalne väljendus ning kuidas me peaksime käituma, et see idee teostada. See töö toimub üliteadvuse tasandil.

Kui me aga sellest hetkest edasi liigume, sekkub meie tavapärane teadlik mõistus, mis on läbi meie uskumuste, hirmude ning kogemuse nii “risustatud,” et see leiab kiiresti kümme põhjust, miks see idee ikka hea ei ole ning missugused on kõikvõimalikud takistused, et see idee ei võiks teostuda. Ja paljudel juhtudel inimesed loobuvadki sel hetkel. Nad usuvad tõepoolest, et see idee, mis tuli lõputust intelligentsiväljast, ei ole reaalne, ning reaalne on hoopis see “jama”, mille me ise hiljem välja mõtlesime. Ning laseme sel võimalusel minna. Taaskord.

Nii juhtub väga tihti. Seepärast on oluline jääda oma peas esmase idee juurde ning hoida seda “pilti” kuni lõpuni. Millal on lõpp? Lõpp puudub … sa hoiad seda pilti igavesti kuni see muutub alateadlikuks pildiks ning sa ei pea seda enam hoidma, vaid see püsib seal ise.

Tulles tagasi Saladuseblogi näite juurde, siis kuidas oleks võinud see areneda, kui meil ei oleks olnud sellesse usku? Kui me oleks pidevalt keskendunud sellele, et keegi ei loe seda, kedagi ei huvita see enesearengu temaatika ning mis jamaga me üldse siin tegeleme …

Aga me ei teinud seda. Isegi, kui mõnikord eksivad siia ära õelad ning äärmuslikult negatiivsed inimesed, ei kaota ma usku. See on minu jaoks kasvukoht ning ma ei muuda oma pilti. See on täiesti normaalne, et me elame polaarses maailmas ning igale asjale on olemas vastand. Teisiti see ei saakski olla. See on tõeline Yin Yang igapäevakehastuses.

Minu eesmärk oli 2008 aasta lõpus, et blogi on oma esmase ülesande täitnud, kui seda külastab igapäevaselt 500 inimest. Ma olen terve selle aasta teinud tööd, kirjutanud artikleid, vastanud kirjadele ning kommentaaridele eesmärgiga inimesi aidata. Ma olen soovinud, et inimesed saaksid oma küsimustele vastused ning nad leiaksid inspiratsiooni alustada teadlikult oma sisemise arenguga. Ma teadsin, et juhul, kui me ei genereeri kogu aeg uut ning kasulikku sisu, läheb siin inimestel igavaks, seega tegin ma alati kõik endast oleneva, et värske sisu oleks iga kahe päeva tagant olemas.

Ning lisaks sellele hoidsin mittefüüsilisel tasandil alati õiget pilti. Ma uskusin, et see on võimalik, kuna ma sain selle idee, ja selle idee kohaselt inimesed saavad sellisest blogist kasu. Ning kui see info oli olemas minu peas, pidi olema see teostatav materiaalses maailmas, sest materiaalne maailm ei ole midagi muud kui meie poolt väljendatud mõtted ning ideed.

Allpool olevalt pildilt näed sa tulemust. See graafik näitab Saladuseblogi igapäevaseid külastusi (kliki peale suurendamiseks). Nagu näha, on perioodil 03.11-03.12 külastanud blogi iga päev 350 kuni 700 inimest ehk keskmine jääbki umbes 500 juurde. Seega julgen ma väita, et idee tuli õigest kohast ning usk sellesse andis ideele õiget kütust.

Füüsilise ja mentaalse tegutsemise kombineerimine
Et muuta idee materiaalseks tulemuseks, peame me osavalt kombineerima kaks maailma - füüsilise ning mentaalse. Loomulikult saame me sellise lahutatud käsitluse luua vaid näitlikustamise eesmärgil, sest tegelikult ei ole kvanttasandil olemas mittemateriaalset ning materiaalset maailma. On vaid üks maailm - see on sinu maailm. Kuid et see meie jaoks lihtsaks ning mõistetavaks muuta, on see suur intelligentne süsteem loonud meile keskkonna, kus me saame areneda uskudes siiralt, et me oleme oma maailmast ning selle objektidest lahutatud. Meile on jäänud mulje, nagu oleksime me üksinda selles kõledas ning vaenulikus maailmas, nagu Darwin seda kirjeldas, ja me peame ellujäämise nimel pingutama ja vaeva nägema, sest võidavad ainult tugevamad. Milline absurd! Me oleme kõik sama tugevad, sama võimekad ning sama armastatud. Me lihtsalt ei ole seda taibanud veel ja ujume vastuvoolu. Aga mitte enam pikalt. On aeg …

Võta oma idee vastu juba täna ning alusta kohe praegu.
Kaido

_____________________________________________________________________________________

Kuidas kombineerida füüsiline ja mentaalne tegutsemine?
Vaata www.suurimsaladus.ee/2010

Andrew Carnegie, kes oli oma aja rikkaim mees, soovis jagada oma saladusi rikkuse saavutamisest paljude inimestega ja otsis teatud iseloomuomadustega inimest, kes oleks nõus pühendama nii aastat kakskümmend, et kirjutada edu filosoofia käsiraamat. Selleks inimeseks sai Napoleon Hill.

Napoleon Hill oli noor ajakirjanik, kes oli saadetud Andrew Carnegie juurde intervjuud tegema, kui Carnegied köitsid noormehe iseloomuomadused, mida ta oli juba pikka aega otsinud. Kolm päeva ja ööd viimistles Carnegie oma ideed ja kui intervjuu oli valmis kirjutatud, oli Carnegie valmis tegema oma kandidaadi hindamiseks vajaliku testi.

Palju aastaid hiljem sai Hill teada, et kui Carnegie talle seda võimalust pakkus, andis ta talle otsuse tegemiseks aega vaid 60 sekundit. 60 sekundiga määras ta oma elu saatuse.

Napoleon Hilli raamat on kahekümne aasta jooksul, läbi raskete katsumuste valminud uurimustöö tolle aja edukatest inimestest, kus ta toob välja kõigi edukate inimeste ühisosa, printsiibid, mis tagasid edu ükskõik millises eluvaldkonnas ja ükskõik millistes tingimustes. Läbi oma raske teekonna oli tal võimalus kõiki neid printsiipe ise kasutada ja testida.

Kui palju vajad sina otsustamiseks aega, enne kui teed oma järgmise sammu ja liitud mastermindiga? Mastermind võib muuta täielikult sinu elu.

Raamatupoodidesse on jõudnud redigeeritud eduklassika Napoleon Hilli “Mõtlemist muutes rikkaks” ja me jätkame oma mastermindidega järgmisel nädalal. Loe mastermindi kohta siit: Mastermind

Alustavad Mastermindgrupid

Meie mastermindgrupid alustavad viimast korda sel aastal TALLINNAS:

Esmaspäeviti kell 14:00, läbiviija Helina Mägi

Esmaspäeviti kell 18:00, läbiviija Helina Mägi

Reedeti kell 19:00, läbiviija Raido Rõivas

Mastermindi grupis osalejate arv on piiratud.

Kui sa oled tõsiselt huvitatud osalema, palun registreeri end vajutades allolevale lingile ‘registreerun mastermindi’. Registreeri vaid juhul, kui oled tõeliselt huvitatud ja pühendunud oslema kõigil kuuel kohtumisel.

Samuti palun jaga seda infot oma sõprade ja tuttavatega ja kõigi teistega, kes võiksid sellest kasu saada.

Kui sa oled gruppi aktsepteeritud, saad sa meilt e-maili koos tervitusega ning info selle kohta kus ja millal mastermind toimub.

Kui sa oled valmis, et tuua oma ellu elumuutev kogemus, kui sa oled valmis, et alustada oma elu reisi, kui sa oled valmis avastama oma piiritu potentsiaali saladused, siis astu esimene samm ja liitu mastermindiga.

REGISTREERUN MASTERMINDI

Küsimused saada helina@suurimsaladus.ee

Kui tihti me oleme olukorras, kus me püstitame endale suured eesmärgid, aga nende saavutamiseni iial ei jõua? Olgu selleks siis uusaasta lubadused hakata trenni tegema, vahetada töökoht inspireerivama vastu või hakata lihtsalt paremaks inimeseks. Meile meeldib endaga niimoodi mängida, sest sel hetkel, kui me eesmärgi püstitame, tunneme me ennast väga hästi, kuna hetkeks identifitseerime me ennast selle isikuna, kes on juba eesmärgi saavutanud. Kuid kahjuks see vaid jääbki hetkeks. Mis siis juthub, et me tihti oma eesmärkide saavutamiseni ei jõua?

Eesmärkide püstitamine vs eesmärkide saavutamine
Meie aju koosneb kahest täiesti erineva funktsiooniga osast – teadlik mõistus ja alateadvus. Kuigi  neid ajuosasid liigitatakse kaheks justkui oleks nendel meie üle võrdne võim, siis tegelikkuses on see suhe suuresti alateadvuse kasuks. Nimelt moodustab meie aju massist umbes 17% teadlik teadvus ja 83% alateadvus. Ning mis veelgi hämmastavam, me kasutame teadlike otsuste tegemiseks, analüüsimiseks ja eesmärkide püstitamiseks vaid 2-4% oma ajust, ülejäänud 96-98% kuulub alateadlikele protsessidele. Seega peame me olema suutelised oma väga väikese osa teadlike kavatsustega konkureerima 98% alateadlike kehaprotsessidega. Ja mis on tulemus, kui alateadvus satub vastuollu teadliku mõistusega? Alateadvus võidab alati. Sajal juhul sajast.

Just sellisel kujul tuleb alateadvus mängu ka eesmärkide püstitamisel ja saavutamisel. Nimelt me püstitame oma eesmärgid teadlikul tasandil kasutades oma aju 2-4%, kuid me saavutame need alati läbi alateadlike protsesside (harjumused ning uskumused).

Näiteks me püstitame eesmärgi, et kaotame kaalu järgneva 4 kuu jooksul 10 kg. See on täiesti teadlik otsus ning selle püstitamise hetkel tunneme me, et see on saavutatav. Jah, me oleme teadlikud sel hetkel ja kasutame eesmärgi püstitamiseks oma aju teadlikku osa.

Kuid kui me peame järgmisel päeval või isegi juba samal päeval hakkama selle eesmärgi poole liikuma – eelkõige läbi toidukaardi muutmise ning treeningute alustamisega – jõuame me oma uskumuste ja harjumusteni, mis on alateadlikul tasemele meisse kultiveeritud võibolla viimased 10-20 aastat. Me oleme harjunud sööma teatud ajal ning teatud asju, me oleme harjunud mitte trenni tegema, me oleme harjunud mõtlema endast kui inimesest, kellel on raskusi kaalu langetamisega ning võib-olla oleme me uskunud terve elu, et meie saatus ongi olla natukene vormikam. Need on uskumused, mille muutmine ei toimu enam teadliku otsuse läbi. Ka tahtejõudu kasutades jääb meil jõudu väheks, sest tahe on samuti osa teadlikust mõistusest, millega alateadvuse vastu võitlusse ei astu.

Me oleme need, kellena me ennast identifitseerime olevat
Kuidas siis oleks võimalik üldse edukalt kaalu langetada?

Üks olulisemaid tegureid meie isiklikus arengus on teadlikustamine, et me oleme just need, kellena me ennast identifitseerime. Ja seda eelkõige alateadlikul tasandil läbi oma uskumuste.

Kui me usume ennast olevat volüümikas ja identifitseerime ennast sellisena, siis on see fakt ja meie jaoks alateadlikult kivisse raiutud. Kui me soovime ennast muuta muutmata seda kivisse raiutud informatsiooni, raiskame me pelgalt enda energiat. Me peame muutma oma uskumusi selle kohta, kes me oleme ja mida me saavutame. Ehk kellena me ennast näeme, kui me endast mõtleme? Mida me enda kohta tunneme, kui me ennast peeglist vaatame? Ja kas me oleme valmis endale teadvustama, et meid juhib alateadvus ning selle võimsad mehhanismid?

Kuidas muuta alateadvust?
Alateadvuses olevaid uskumusi ning harjumusi saame me muuta asendamise kaudu. Me saame teadlikuks nendest uskumustest ja harjumustest, mis meid hetkel kammitsevad, ja me asendame need meie eesmärki toetavate uskumuste ning harjumustega kordamise läbi.

Kordamine on hädavajalik seetõttu, et meie uskumused on meie ajus olevad ajurakkude omavahelised ühendused sarnaselt igale teisele mõttele, mälestusele ja kogemusele meie elus. Ning viimase dekaadi aju-uuringud on tõestanud, et me suudame neid ühendusi muuta kogu oma eluea jooksul. Seega neuroteadusele tuginedes on meie ülesandeks alateadvuse muutmisel muuta oma ajus olevaid struktuure – neuronvõrgustikku. Ja me saame seda teha ainult läbi kordamise.

Jah, see võib tunduda alguses liiga primitiivsena, et kordan mingeid asju ning need muutuvad minu alateadlikeks uskumusteks. Aga nii see tõesti on. Kui me hetkel usume, et me oleme volüümikad ja olemegi loodud sellistena, siis ainuke viis seda uskumust muuta on läbi teadliku sisendamise ja kinnituste, mille kaudu me sisestame oma alateadvusse uue informatsiooni. Ja kui me oleme alateadvusse sisestanud uue informatsiooni ning selle omaks võtnud, allub kogu ülejäänud meie käitumine just sellele informatsioonile.

Kui sa võtad läbi kindlate praktikate omaks informatsiooni, et sa oled sportlik, tervislik ning kaalud näiteks 60 kg, siis iga kõrvalekalle nendest omadustest tekitab sinus ebamugavustunde. Kui sa aga kannad oma alateadvuses praegu infot, et mulle ei meeldi väga sporti teha, mulle meeldib süüa, mis maitseb hästi ja ma lepin sellega, et kaalun 75 kg, siis toimub vastupidine protsess – igasugune ebakõla nende uskumustega tekitab sinus stressi ja vastuseisu. Kui sa pead tegema sporti, leiab sinu aju sulle hulga põhjusi, miks sa ei saa sporti teha. Kui sa pead sööma aurutatud juurvilju hamburgeri asemele, leiab sinu aju sulle ideed, miks on vaja ikkagi praegu see burger võtta. Ning kui sa mõtled sellele, kuidas on kaaluda 60 kg näiteks 75 kg asemel, tunned sa lihtsalt viha ja vastikust kõikide nende saledate sõbrannade suhtes. See kõik on täiesti normaalne. Need on meie alateadlikud ja füsioloogilised protsessid, mille vangid me oleme. Kuid me saame seda muuta.

Me saavutame tulemused, mida me eeldame ennast saavutavat
Esimene samm oma alateadvuse ümberprogrammeerimisel on teadlikustada endale, kellena me ennast soovime identifitseerida ja me eeldame pidevalt, et me oleme need inimesed juba. Kui meie eesmärgiks on kaotada kaalu 10 kg, siis me kujutame endale ette, mis tunne on olla 10 kg kergem. Me teeme seda igal hetkel sõltumata, kas me istume töö juures arvuti taga, jalutame koju või jookseme õhtul trenažööril – me eeldame, et me oleme 10 kg kergem.

See võib alguses tunduda veider, sest meie ratsionaalne mõistus kipub ütlema, et ma valetan endale ju. See on täiesti okei, sest meie vanad neuronühendused on veel piisavalt tugevad, et meid hoida sellel kursil. Kuid mida kauem me seda praktikat teeme, seda lihtsamaks nende eelduste hoidmine muutub (meie uued neuronvõrgustikud tugenevad) ning ühel hetkel me identifitseerimegi ennast täielikult selle uue inimesena. Selleks hetkeks on meie alateadvus ümberprogrammeeritud ning me oleme muutunud. Me oleme muutnud seestpoolt, ning me hakkame seda muutust edasi kandma väljapoole. Ja see on oluliselt lihtsam kui eesmärkide saavutamine väljastpoolt sissepoole, mis ebaõnnestub 99% juhtudest. Sest me lihtsalt oleme niimoodi siia loodud.

Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole on protsess, mille käigus me kasvame ise ja kasvavad meie eesmärgid. See tee ei ole alguses lihtne, aga see on nauditav, kui me oleme enda arendamisega algust teinud. Me võime enda juures märgata ja avastada omadusi, millest me polnud varem teadlikud ning mida me arvasime olevat ainult teiste inimeste privileegiks. Ei, sa oled täiuslik juba praegu. Sa pole seda võib-olla lihtsalt veel avastanud ja seda maailmale kinkinud. Tee seda siis kohe. Nüüd ja praegu.

Kuna nii kommentaarides, teistes blogides kui ka kirjade kaudu tuleb väga palju tagasisidet, et inimesed püüavad oma eesmärke saavutada mõtlemise muutmise kaudu, aga paljudel jäävad reaalsed tulemused nägemata, siis panen siia üles ühe vastuse kirjale, mille sain sel nädalal. Kuna see vastus sai nii põhjalik ja pikk, siis võibolla on mõnel lugejal tekkinud sama küsimus mõnikord. Kokkuvõtvalt ongi postituse sisu vastus lihtsale küsimusele: „Miks mul külgetõmbeseadus ei tööta? Ma küll mõtlen nii, nagu raamatus ja filmis selgitatakse, aga asjad lähevad tegelikult ainult hullemaks“.

Ma ei saa anda garantiid, et minu lähenemine on ainuõige, aga ma räägin loo elust enesest ja sellest, kuidas mulle see kõik tundub olevat.

VASTUS
Tead, Madonna (nimi muudetud:)), mulle tundub, et elu on üks imelik vingerpuss. Ning nii selle kõige suurem pluss kui samal ajal ka kõige suurem miinus on, et kõik algab meie peast. Sellele on alguses raske ratsionaalset vastust anda, mida see tähendab, aga mulle tundub iga päevaga üha enam, et just nii on. Meie pea on KESKUS. Ja tavaliselt me ei suuda lihtsalt otsuse kaudu selle peaga midagi ette võtta. Me võime lugeda, mõelda ja loota, aga kuni me ei suuda teatud asjadest ennast vabastada ning asendada need meie tegeliku taotlusega, niikaua ei muutu midagi.

Ma isiklikult olen „saladusega“ võidelnud ja kakelnud ca 4 aastat. Alguses arvasin ka, et  maru lahe, hakkan pihta. Aga no ei tulnud kuskilt tulemusi. Ma olen 100x käega löönud ning siis uuesti üles tõusnud ja kõike otsast peale hakanud. Ma tegin seda mingist imelikust sisemisest soovist sisemiselt kasvada. Ma ei olnud ainult motiveeritud suurepäraseid asju manifesteerima oma ellu, vaid tahtsin ka iseennast ja Universumit tervikuna tundma õppida. See oli minu võti, kuna vastasel juhul oleks iga normaalne inimene ammu alla andnud. Ma mediteerisin, uskusin, võimlesin, programmeerisin vett ja iseennast … ehk ma tegin kõik asjad praktiliselt läbi, mida raamatud soovitasid. Ma ei jäänud kordagi teoreetilisele tasandile, vaid proovisin kõik järgi. Ma ei liialda, kui ütlen, et mingil ajal lugesin praktiliselt kõik eneseabiraamatud läbi, mida Eestis pakuti ja ahmisin tohutult kogu seda informatsiooni. Ning ma kasvasin vaikselt. Ma tundsin, kuidas minu teadlikkus kasvas iseendast, hakkas tekkima mingi pilt maailmast (mis muidugi on muutunud 4 aasta jooksul vähemalt 40 korda), kuidas ma vabanesin teatud asjadest ja isegi tuttavad, kes alguses tembeldasid mu usklikuks ja „ärapööranuks“ hakkasid vaatama, et mees ikka kahe jalaga maa peale, lihtsalt on muutunud teistsuguseks. See oli hea aeg.

MA OTSUSTAN OMA ELU MUUTA
Umbes aasta tagasi otsustasin ma teadlikult, et ma soovin oma elu muuta. Mu elus olid projektid, ärid ning tööd, mis mind ei inspireerinud ja tunne oli umbes sama, nagu 5 aastat tagasi Hanspangas töötades, kui igal hommikul istusin voodiserval ja mõtlesin, et kas jätkan niimoodi järgmised 30 aastat.
Kuna ma olin selleks ajaks päris palju uurinud sisemise arengu valdkonda, siis minu tingimus oli, et ma teen uue katse ja kasutan selleks oma SISEMIST JÕUDU. Uue katse selles mõttes, et umbes 2,5 aastat tagasi alustasin ma üht eksperimenti, kui otsustasin, et ma hakkan elu elama „vaimsete“ seaduste järgi. Ma lubasin asjadel minna nii, nagu need lähevad – ma ei osutanud liigset vastupanu ja õppisin süsteemi usaldama. Toonane kokkulepe oli, et proovin 5 aastat. Kui ei tööta, siis hakkan uuesti traditsioonilise suhtumise kaudu elu elama.

Aga seni ei olnud ma sügavamalt uurinud, kuidas meie mõtted võivad mõjutada reaalsust, ma olin rohkem keskendunud heaolule läbi sisemise rahu ehk sisenenud iseendasse. Nüüd soovisin läbi sisemise rahu hakata looma oma välist elu. Muidugi olin ma selle kohta palju kuulnud ja lugenud ning see tekitas minus alati põneva tunde (Et mis siis, kui see ongi nii …), sest sellest rääkisid kõik vaimsed õpetajad ja isegi religioonid, aga ma ei olnud sellele teadlikult lähenenud. Et võtan kätte ja proovin ise järgi.

Ma otsustasin, et ma proovin muuta oma elu teadlikult läbi mõtlemise muutmise. Ma otsustasin, et ma uurin välja ja teen endale selgeks, kas külgetõmbeseadus on üks suur jama ja müügijutt või töötab see ka tegelikult. Mul olid peas küsimused nagu Kas see töötab? Kuidas see töötab? Kuidas mõtteid kontrollida? Mida teha emotsioonidega? Kuidas need on omavahel seotud? Kõik need küsimused olid peas … ning ma hakkasin uuesti tööle. Ma töötasin läbi praktiliselt kõik raamatud külgetõmbeseadusest, mis Eestis müüdi ning hakkasin katsetama kõike, mida seal soovitati. Kuna minu otsuse osa oli ka, et ma soovin laiendada inimeste ringi, kellega ma suhtlen, alustasin Saladuseblogi ning hakkasin inimestega jagama oma ideid ja tegevusi, et leida inimesi, kes on ka sellest huvitatud ja ehk saame omavahel midagi jagada.

MIS JUHTUS?
Tänaseks ongi mu elu muutunud. Kui ma ise ka selle peale mõtlen, siis imestan vahepeal, kui tasahilju see kõik muutus. Ei, ma ei sõida Ferrariga ja mul ei ole villat Hispaanias, aga ma tunnetan protsessi ja asjad liiguvad 100% õiges suunas. Ma olen vabanenud paljudest tegevustest, millest ma soovisin vabaneda ning asemele on tekkinud ja muudkui rohkem tekkimas (praktiliselt iga nädalaselt) tegevusi ja projekte, mis mind innustavad ja motiveerivad. Ma tunnen iga päev, kuidas minu sisemus muutub, kuidas mu automaatsed mõtted on muutunud ja kuidas minu maailm peegeldab sellele kõigele vastu. Ma olen aru saanud, et mitte maailm ei sea mulle tingimused, mille järgi ma pean seadma oma elu, vaid mina oma peas sean tingimused, mille järgi elu kohaneb. See kõlab uskumatuna, aga nii see paistab tõesti olevat.

Kuid see tunne pole tulnud kergelt. Ma olen endaga palju tööd teinud. Ma olen teinud 4 aastat teadlikke vaimseid praktikaid ning viimased 12 kuud iga päev kõiki neid asju, mida raamatud soovitavad. Kui midagi ei töötanud, siis ma muutsin seda, ja testisin edasi. Ma olen praktik. „Loll“ aga järjekindel, nagu vist öeldakse:)

Kuna ma olen väga praktilise meelega, siis kõige suurem läbimurre oli, kui ma jõudsin uuringutega kvantfüüsikani ja neuroteaduseni. Need andsid mulle vastused, miks ja kuidas see kõik ikka tegelikult töötab? Mulle ei piisanud väidetest, et mõtled ja asjad juhtuvad. Kahjuks aga enamus raamatuid just niimoodi sellele läheneb? Need ütleva üldise mudeli, kuidas see toimib, aga ei anna tehnilisi lahendusi, kuidas käituda ja miks nii käituda. Mina aga vajasin midagi praktilisemat. Ja tänaseks ma tean, et külgetõmbeseadusel ja mõtlemise kaudu oma elu kujundamisel ei ole palju pistmist esoteerikaga ja müstikaga. Need on meie mõtteprotsessid, neuroloogia ning füüsika elementaartasandil, mis käivitab need protsessid, millest kõik unistavad. See on teadus. Isegi kui skeptikud seda ei usu, võin ma igale skeptikule 30 minutiga teadusele tuginedes näidata, kuidas tema mõtlemine loob tema elu. Ja ma ei pea selleks olema selgeltnägija või professor. Ma olen üks täiesti tavaline inimene, kes otsustas teadlikult enda elu muuta.

Aga ma võin kinnitada, et seda kõike teha ei ole kerge. Ma olen seda palju rääkinud ka blogis, et paljud loevad Saladuse raamatu läbi ning proovivad 2 nädalat, kuid midagi ei juhtu. Siis on nad pettunud iseendas ja selles süsteemis. Aga see ei saagi nii kiiresti toimida. See on protsess, mille kaudu me muutume seestpoolt väljapoole. Me alustame väikeste sammudega ning liigume muudkui sügavamale. Kuni me jõuame oma tegeliku sisemise pildini. Me näeme, mida me sees arvame iseendast, oma maailmast ning nendest eesmärkidest, mida me soovime saavutada. Kui me oleme nii palju juba praktiseerinud, et me suudame eristada seda pilti ja mõista, mis on sellel pildil vastuolus meie unistustega, siis saame me hakata alles tööle õiges suunas. Ning nüüd juba selles suunas, mis annab tulemusi. Kui kaua see aega võtab? Raske öelda, aga see sõltub paljuski, mida me soovime saavutada. Kui me soovime leida lahendust oma autorikkele, võib see juhtuda 1 päevaga, aga kui see on midagi suurt – midagi olulist meie elus-, siis ma ei näe võimalust, et midagi juhtuks alla poole aasta.

Uhhh … pikk jutt sai sellest lühikesest vastusest ühele kirjale

Lühidalt kõik kokku võttes:
1) Külgetõmbeseadus töötab. See töötab, sest me elame mentaalses Universumis, kus kehtib reegel „Sarnane tõmbab sarnast“ ja palju muid põnevaid seadusi. Ning nüüdseks on need teaduslikult tuhandeid kordi tõestatud.
2) Et see enda kasuks tööle saada, peame me endaga tööd tegema ja jõudma oma sisemise pildini: Mida me tegelikult usume? Mida me tegelikult kardame? Kuidas me oleme harjunud oma elu elama?
3) Kui me oleme nii kaugele jõudnud, siis peame mõistma väga selgelt: Mida ma tegelikult tahan?
4) Kui ka see on selge, siis algab lihtne aga pikaajaline ja tüütu aeg: NEUROPROGRAMMEERIMINE – selle käigus me sõna otseses mõttes programmeerime ümber oma maailma alustades oma teadlikest mõtetest kuni aju sügavaimate soppideni ja seeläbi kuni viimase rakuni nendest 100 triljonist meie kehas
5) Ja siis me peame veel olema nii vaprad, et mitte klammerduda oma soovide külge. Mis on klammerdumise ja teadliku eesmärkide saavutamise erinevus? Teadlik eesmärkide saavutamine on oma Unistuste realiseerimine läbi teadliku tegutsemise. Klammerdumine on uskumus, et me ei suuda ilma selle Unistuse teostamiseta elada

Aga veel lühimalt kokku võttes. Seda on väga raske selgitada kirja teel. Selleks läheks vaja 100 lehekülge, et kõik kirja panna. Ehk on parem, kui me saame mõnikord kokku ning siis sa oskad juba konkreetselt mingeid asju küsida. Ja ma aitan nii palju kui oskan. Ma olen ka ju lõppkokkuvõttes samasugune tavaline inimene nagu sina

Ole vapper!
Kaido

See on miljoni dollari küsimus. Ning sellele küsimusele on vastuseid otsitud vähemalt miljonis erinevas raamatus üle maailma. Enamus nendest raamatutest räägivad sarnast juttu, aga natukene erinevas võtmes. Ei ole ju tegelikult nii palju lõppkokkuvõttes vaja teada, mida teha, et edukaks saada. Tuleb teha õigeid asju õiges järjekorras ja õigel ajal. Lihtne öelda ju:)

Alljärgnevalt pakun välja nimekirja 25’st tegevusest, mis jooksevad läbi väga paljudest isikliku arengu materjalidest ning mida järgides muudad sa enda elu üsna kiiresti. Ning kui sa rakendad neid tegevusi järgneva 6 kuu vältel, siis ma julgen isegi garanteerida, et sinu elu on liikunud selles suunas, kuhu sa soovid

Kuidas siis saada edukaks?
1)    Ärka varakult ning alusta oma tegemistega varakult
2)    Tee endale täpselt selgeks, mida sa tahad saavutada
3)    Tee selge ja struktuurne plaan oma eesmärkidest ja nende saavutamise viisidest
4)    Võta igal õhtul 30 minutit ning mõtle läbi, mis sa tegid täna õigesti ning mida oleks saanud paremini teha?
5)    Igal õhtul enne uinumist küsi endalt: „Mida ma saaksin homme teha paremini võrreldes tänasega?“
6)    Igal hommikul enne voodist üles tõusmist mõtle läbi stsenaarium, kuidas tänane päev võiks kulgeda? Mõtle läbi päeva olulisemad sündmused positiivses võtmes ning visualiseeri sinu jaoks kasulikud lahendused
7)    Alusta päeviku pidamist, kuhu kirjutad oma ideed, mõtted ja eesmärgid ning sinu senised tulemused
8)    Tööta oma projekti kallal usinamalt ning vajadusel ka rohkem tunde
9)    Koosta endale „Tänased tegevused“ nimekiri, mida sa täidad igapäevaselt ning teed ka need tegevused ära, mis on tänaseks määratud
10)    Käsitle aega, nagu see oleks puhas kuld – Planeeri oma aega!
11)    Alati mõtle läbi tagavaraplaan, kui asjad ei lähe täpselt nii, nagu planeerisid
12)    Õpi ütlema „Ei“ ning tee seda vajadusel kiiresti
13)    Sea endale vähemalt 2 korda aastas eesmärke. Võta selleks vähemalt pool päeva vabaks ja ole omaette, kuni sul on plaan paigas järgmiseks 6 kuuks
14)    Osta sisse (kasuta teenust, palka inimene) kõik tegevused, mida keegi teine suudab teha sinust kiiremini
15)    Kasuta kõik enda isiklikud ressursid (oskused, teadmised) ära maksimaalselt
16)    Tegutse rääkimise asemel – kui sul on valida, kas arutleda korduvalt ideest ning selle teostamise võimalikkusest, alusta parem kohe pihta. Nüüd ja praegu.
17)    Kasuta soovitahvlit oma eesmärkide kirjeldamiseks
18)    Suhtle inimestega, kes on sel alal juba edukad, kus sina soovid edukaks saada
19)    Loe ja uuri ainult neid raamatuid ja materjale hetkel, mis on sulle vajalikud. Ära raiska oma aega selle peale, mis ei toida sinu eesmärki hetkel
20)    Mõtle välja igale oma tegevusele süsteem, kuidas seda kõige efektiivsemalt teha
21)    Unista suurelt – kujuta elavalt ette, kuidas sa oled oma eesmärgid juba saavutanud
22)    Ole kohal. Kui sa tegeled tööga, tee seda 100% võimsusega. Kui sa oled kodus oma pere juures, ole ka seal 100%
23)    Alati lõpeta, mida alustasid. Poolikud projektid on kõige suuremad aja- ja energiaröövlid
24)    Ära kuluta oma raha millegi peale, mida sa ei kasuta kohe. Ära osta iialgi midagi, mida sa võid kunagi vajada
25)    Programmeeri oma alateadvus edule. Tööta oma mõtete ja emotsioonidega, et need toidaksid sinu eesmärki

Need on lihtsad ja kergesti järgitavad tegevused. Kõik, mida nad eeldavad, on mõningane enda jälgimine ja distsipliin. Aga me vajame distsipliini, et saavutada eesmärke.

Seda artiklit lugedes võivad tekkida küsimused, et kuhu jääb siis külgetõmbeseadus, kui ma pean nii palju pingutama?

Ei, külgetõmbeseadus ei kao mitte kunagi. Külgetõmbeseadus ei kao mitte iialgi mitte kuhugi. Ta on alati olemas ning töötab sinu hüvanguks igal sekundil. Aga töö pead sa ise ära tegema. Läbi külgetõmbeseaduse lood sa soodsad tingimused, kutsud ellu õiged inimesed ja mõjutad tulemusi, aga tööd pead sa ise tegema. Me elame jätkuvalt füüsilises ja väga jämemateriaalses maailmas, kus edu saavutamiseks tuleb käed mullaseks teha.

Aga ka käsi saab mullaseks teha kahel viisil: a) Rabeldes, närvitsedes ja kiirustades; b) Rahulikult ning uskudes iseenda ja Universumi loovasse jõudu.

Kõik need tegevused, mis on ülevalpool kirjeldatud, on tehtavad rahulikult olles kohal ning uskudes enda jõudu. Need on justkui toetavad tegevused sinu põhitegevusele, mis toimub siiski sinu peas, milleks on rahu saavutamine ja sõlmimine iseendaga ning alateadvuse programmeerimine. Ja alles siis on mõtet tegutsema hakata. Mitte ühtegi nendest tegevustest ei ole mõtet teha, kui sa ei ole enda sees valmis tulemusi vastu võtma. Me räägime Saladuseblogis alati eesmärkide saavutamisest seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi. Töö algab meie peas ning südames. Kui seal on kõik „äriasjad“ paigas, on meil mõtet pöörata fookus väljapoole ja hakata tegutsema. TEGUTSE, TEGUTSE, TEGUTSE. Sul ei ole kaotada mitte midagi. Võita on aga terve elu.