Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Üheks suurimaks takistuseks, mis ei lase inimestel oma unistuse järgi minna, on meie füüsiline reaalsus. Me mõtleme korraks sellele, mida meil meeldib teha - kokata, õmmelda, laulda, näidelda - ning meile meenub, et me oleme korra üritanud või keegi meie tuttavatest on sel alal üritanud ning ebaõnnestunud. Ja kuna meil on see FÜÜSILINE tõend, ei hakka me oma unistust mitte realiseerima, vaid mõtleme kõigile neile põhjustele, miks me ei saa seda, mida me tahame. Meie kutsume seda järgmiselt: me lubame oma praegustel tulemuste mõjutada oma mõtlemist.

Me lubame oma praegustel tulemustel mõjutada oma mõtlemist? Mida see meie jaoks tähendab? Kuna loomisprotsess käib mittefüüsiliselt - mõtte tasandilt - füüsilisele materiaalsele tasandile, siis lubades sellel madalal tasandil - füüsilistel faktidel enda ümber öelda endale, mida me saame või ei saa luua, on täielik hukatus. Kui me teeme järeldusi oma võimete ja tulevaste saavutuste kohta oleviku tulemuste põhjal ei kasva me iialgi suuremaks.

Teine oluline viga, mida ma näen ikka ja jälle, on ühe olulise universumi seaduse rikkumine, millele ma viitasin ka oma eelmises blogis: esmalt KORD ja siis LIIKUMINE. Sageli me arvame, et üks või teine tegevus - kui ma saan selle ülikooli kraadi, või kui ma vaid teen 25 kõnet nädalas, või kui ma käin kolm korda nädalas jõusaalis - viib meid eduni ning me ruttame neid tegevusi tegema ilma, et me täpselt teaksime, mis on siis see tulemus, mida me soovime. Me tõenäoliselt ähmaselt aimame, et sooviks parandada oma müügitulemust või võtta kaalust alla, kuid me ei ole seda pilti niivõrd lihvinud, et me näeksime end selle eesmärgi omanikuna. Sellest lähtuvalt üritan ma oma tulemust parandada läbi LIIKUMISE, ilma, et ma oleksin loonud oma teadvusesse selle KORRA, mida ma tegelikult materialiseerida tahan.

Mõlema juhtumi korral oleme me ära unustanud küsimuse: mis on lõpptulemus? Mida ma tahan saavutada? Selle asemel ruttame pigem tegevusse ja VÄLDIME mõtlemist.

Tõepoolest on väga raske leida vastust küsimusele “kus ma tahan olla 2010. aasta lõpus”, kui ma ei ole iseendalt harjunud küsima isegi seda, kus ma tahan olla selle nädala lõpus. Kuid harjutamine teeb tõepoolest meistriks. Kolm aastat tagasi tegin (st üritasin teha) oma esimese äriplaani firmale, mille sisu tegelikult oli vaid kaardistada ära, mida ma oma firmaga saavutada tahan. Tulemus oli kohutav, sest mul polnud aimu ka, mida sinna kirjutada. Eelmise aasta kohta tegin uue katse ning pean tunnistama, see oli juba tunduvalt parem. Loomulikult panin tugevalt mööda ning nüüd tulemusi mõõtes näen, et vaid 50% eesmärkidest on saavutatud, kuid see ei olegi tähtis. Kõige olulisem on see, et ka 2010. aastaks tegin ma plaani ja kuigi ma tean, et ka see ei ole päris selline nagu selge pilt välja näeb, on tohutu vahe minu esimese katse ja nüüd uue katse vahel. Mul on tõepoolest tekkinud läbi püsivuse selge siht ja arusaamine, kuhu ma minna tahan.

Ja veel üks võit. Ma tean, et paljud teist on mures oma lähedaste pärast, kes ei haaku selle teemaga. Mina olen oma abikaasat ja tütart (9.a) innustanud eesmärke kirja panem kõik need kolm aastat, kui ma seda ise tegema hakkasin. Selle aasta 31. detsembriks olid meie pere ühsed ja igaühe individuaalsed eesmärgid paberil. Vau! Visadus ikkagi kandis vilja!

Käisin täna ühel koolitusel, kus osales kakskümmend inimest ning lektor küsis, kui paljudel teist on eesmärgid kirjalikult - ainult kaks kätte tõusis. Kuidas on lood sinuga? Kas sinu elu, ei ole seda väärt, et vähemalt proovida, hoolimata sellest, et see on alguses raske? Mida sa tahad teha ja saavutada 2010. aastal?