Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Plaan järgmist päeva alustada 800 meetrise vabalaskumisega kõrgel kaljunuki otsas vaatega tõusvasse päikeserattasse tundus samaaegselt ahvatlev kui hirmutav. Olen kuulnud päikeseenergia olulisusest meie sisemistele varudele ning sellest, et kõige efektiivsem laadimine toimub 1h pärast päikesetõusu ning 1h enne päikeseloojumist otse päikesesse vaatamisel (nendel aegadel ei  kahjusta päike silmi ning me saame avatud silmadega olla otsekontaktis selle tohutu energiaväljaga).

Kell oli saanud 22.00 ning kuigi ka Õpetaja küsis minu väsinud olemist vaadates korduvalt, kas olen kindel, et soovin selle raske tõusu veel ette võtta, tundsin sel hetkel ennast kindlalt ning ütlesin „jah“. Selleks ajaks olime päevaga maha kõndinud 20 km ning söönud olin hommikul natuke pähkleid ja õhtul hankisime kuskilt mõned tomatid. Aga enesetunne oli kõigele vaatamata hea ning valmis raskeks katsumuseks alustada 1,5h järjepidevat tõusu mäkke, et siis mõned tunnid puhata ning kell 03.30 uuesti ärgata ja alustada pikka päiksemeditatsiooni.

Tõus oli tohutult raske. Samas mäletan, et energiat oli väga palju ning kuigi väljas oli ammu juba pime, läkskime sageli isegi ohtlikest kohtadest üles ja üle vaid kätega kaljunukke kombates.

Selgeks sai esimene oluline õppetund: Meie kehas on energiavarud, mida me tavarežiimil ei võta mitte kunagi kasutusse. Isegi, kui me tunneme ennast väsinuna ja usume, et meie kõik varud on ammendatud, oleme tegelikult kaugel sellest. Aga sel õhtul mu keha läks nende varude kallale. See oli tunne, nagu oleks vanale autole uue aku peale pannud. Kõndisin ja mõtlesin, et kust see jaks tuleb? Siis jõudsin järeldusele, et järelikult olen elu tippvormis. Aga ma eksisin rängalt. Kui meie keha on juba aetud viimase piirini ning ta hakkab kulutama hädavarusid, siis peale seda tahab ta taastuda ning pikalt, et energiavarusid taastada. Keha vajab energiat, mida saame talle anda toidust toitainete kaudu. Seda ma muidugi ei teinud. Me tegime küll fantastilise meditatsiooni pimedas kaljutipus, aga kahjuks ma ei ole veel nii meister, et suudaksin taastada keha energiavarusid neljandast või viiendast dimensioonist.

Kui kell 03.00 äratus oli, tundsin, et midagi on korrast ära. Kõik oli segamini. Ainuke, mida ma teha suutsin, oli tõusta istuli. See oli üsna halb tunne. Kuna magasime kaljutipus, siis et jõuda vähemalt sellise kohani, kus on rohkem ruumi kui 2×2 meetrit, pidin leidma endast varud, mille abil ca 50 m mööda kitsast rada kaljude vahel ning raudtreppidest allapoole liikuda. Seda ma suutsin, aga see oli ka kõik.

Me kõik tunneme vahepeal peale pikka tööpäeva või treeningut, et enam ei jõua. Kõik varud on otsas. Ei jaksa ennast liigutada. Nüüd ma naeran selle tunde peale, sest see on sõna otseses mõttes ülekantud tähenduses. Sel hommikul tundsin sõna otseses mõttes, et peaks minema põõsasse, aga ei jaksa. Lihtsalt ei jaksa. See oli samaaegselt oma uudsuselt väga huvitav tunne, kui ei jõua kätt maast tõsta 2 cm kõrgusele, aga ka hirmutav, sest ma ei teadnud, kuidas see lõppeb. Otsustasin, et kannatan põõsahäda ning kukkusin maha tagasi.

Kuna hommik hakkas kätte jõudma ning me olime täiesti avalikus kohas, siis tekkis väike probleem, et mida siis teha? Sakslased kutsuvad päästeteenistuse, kui mind sellisena näevad. Aga puudus valik, sest ma ikka ei jaksanud kätt liigutada isegi 10 cm. Õnneks vaatasid sakslased meid hoopis kaastundlikult kui vaeseid idaeurooplasi Tšehhist ning liikusid edasi. Aga minu teine maailma alles hakkas avanema.