Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Mul on heameel teatada, et mind kutsus esinema Pärnu Enesetäiendajate Selts ning esinen neljapäeval 29. juuli 2010 kell 18.30 Pärnu Keskraamatukogu saalis. Lühikoolituse teema on “Kuidas elust rõõmu tunda?”. See on 1.5h pikkune loeng teemadel, mis aitavad anda oma elule sügavam tähendus ning leida vastused küsimustele, mis piiravad meid elust rõõmu tunda ning oma unistuste poole liikuda.

Lühikoolitus “Kuidas elust rõõmu tunda?”

Maailmas on kahte tüüpi inimesi – need, kellel silmad säravad, ja need, kellel ei sära. Kõik vahepealsed variandid – nagu mõnikord säravad ja mõnikord ei sära -, kategoriseeruvad tegelikult teise gruppi. Nende silmad ei sära.

Silmad saavad aga särada ainult juhul, kui  oleme leidnud oma elus midagi, mis pakub meile tõeliselt rõõmu. Püsivalt. Teadlased on uurinud viimased 100 aastat, mis muudab inimesed õnnelikuks. Ja mis on tulemus? Nad ütlevad, et õnnelikud on need, kes oskavad end vabastada ühiskondlikest “programmidest”, millega pannakse meid uskuma, et õnnelikuks olemise eeltingimuseks on kindlasti saavutada “edu” ning omada “neid” ja “neid” asju”. Kuidas aga vabastada end nendest programmidest?

Kõikidel on olemas  isiklik sisemine kompass, mis näitab meile alati õiget suunda. Me lihtsalt ei tea, et see olemas on. Kui aga selle avastame, võib meie elu muutuda väga kiiresti. Kõik hakkab laabuma -  hakkame kogema kulgemist …

“Kulgemiseks” nimetavad teadlased seisundit, kus me naudime iseennast ja oma maailma. Kulgemine on seisund, milles kaob meie ajataju, meie sisemine dialoog vaikib ning me siseneme uude maailma –  saame üheks sellega, mida me teeme.

Aga kuidas leida üles oma sisemine suunataju ning kogeda kulgemist? Kuidas mõista igapäevase rutiini ning harjumusliku elu kõrvalt, mida ma tegelikult elult soovin? Mis tekitab minus rõõmu? Mis paneb mind naeratama? Ja lisaks, ning mitte vähetähtsam: “Kuidas astuda esimene samm, et soovitud muutus sisse viia?”

Meiega  vestleb  ja jagab oma teadmisi, Eesti suurima enesearengu blogi asutaja KAIDO PAJUMAA.

Kohtumine toimub  neljapäeval, 29 juulil, kell 18.30,  Pärnu Keskraamatukogu saalis, Akadeemia 3

Osalustasu 100 krooni võib maksta kohapeal või ettemaksuna  MTÜ “ Enesetäiendajate Selts”   a/a  10220095828012

Olete oodatud!

Enesetäiendajate Klubi
www.enesetaiendajad.ee

Uhh, see on olnud maailma kiireim kuu, ma mõtlen alates mai keskelt kuni tänaseni. Või saabki juba varsti kaks kuud. See aeg on läinud tõeliselt kiiresti ning see on olnud tõeline nauding. Ma olen olnud päevade kaupa eemal arvutist ja internetist, mis oli juba omaette kergendus, sest tavaliselt on arvuti ja internet minu lahutamatu osa. Vahepeal isegi nii palju, et tunnen ennast sõltuvana sellest - mul on täiesti vajadus kogu aeg kontrollida, kas kõik on ikka okei minu mailiboksis, Sisekosmoses ja Facebookis. Milline rumalus, kas pole? Muidugi on kõik korras. Isegi siis oleks kõik korras, kui ma enam mitte kunagi ei vaataks neid kolme kohta. Kuid meie hirmud ja kontrollivajadus ütlevad meile lihtsalt midagi muud. Aga eks see ole ka lihtsalt üks kasvukoht mulle, nagu neid on lisaks sellele veel kümneid ja kümneid. Me ju kasvame iga päev, eks?

Kuidas me muutume
Kasvamine on minu elus muutunud minu lemmiktegevuseks. Mulle meeldib jälgida iseennast ja kasutada ennast mänguasjana, nagu ma kirjutasin ka eelmises artiklis. Täiesti hämmastav on vaadata, kuidas inimene muutub kuudega ja aastatega. See, mis oli minu jaoks oluline 3 aastat tagasi, ei ole enam üldse oluline. See, mis oli minu jaoks oluline 2 aastat tagasi, on muutnud oma kuju ja tähenduse. Ning see, mis oli minu jaoks oluline 1 aasta tagasi, on saanud tegelikkuseks. Kas elu pole mitte imeline?

Jälle need eesmärgid
Kui ma 2 aastat tagasi tegelesin oma eesmärkidega peaaegu igapäevaselt - sest Saladuse raamat ju soovitas seda - , siis nüüdseks olen ma õppinud iseenda vigadest ja tühja töö tegemisest väga palju ning ma olen mõistnud, mis on oluline eesmärkide püstitamise ja saavutamise puhul. Nagu paljud inimesed, vist isegi miljonid üle maailma, nii võtsin ka mina kogu seda külgetõmbeseaduse temaatikat väga tehniliselt ja arvasin, et niimoodi saavutan ma kõik oma unistused. Kuid ajapikku hakkasin ma mõistma, et ei ole olemas mitte mingisugust “nähtamatut kätt”, kes meie eest kõik eesmärgid täidab, kui me teeme lihtsalt nii, nagu raamatus on kirjutatud. Ei ole olemas seda meest, keda paljud nimetavad hellitavalt Universumiks, kes tuleb meile oma piiritus lahkuses vastu ning kingib meile meie unistused. Ei, kahjuks see ei ole nii lihtne. Tundub, et tegelikkuses on see veel lihtsam.

Me peame lihtsalt asjad ise ära tegema. Me ei saa oodata kellegi abile või müstilistele jõududele, vaid peame ise härjal sarvist haarama ning hakkama tegutsema. Ja siis, ja siis … juhtub midagi imelikku. Võib isegi öelda, et imelist. Täiesti kummalisel kombel hakkavad meie ellu tulema inimesed, sündmused ja kokkusattumused, mis pakuvad meile võimalused oma eesmärgid saavutada. Jah, see on väga tähtis - need pakuvad meile võimaluse eesmärgid saavutada. Ei tule kuskilt Mr. Universum, kes toob meile kandiku peal meie täitunud unistused, vaid me peame ise need asjad ära tegema. Aga see kõik kukub välja väga lihtsalt ja pingutusevabalt. Sest läbi õige mõtlemise ja meeleseisundi oleme me loonud eesmärkide täitumisele sooduspinnase - me oleme seda väetanud korralikult ning nüüd on vaja läbi tegutsemise istutada sinna pinnasesse õiged seemned, et siis juba näiteks järgmisel hooajal vilju nautida.

Aga mis on eesmärkide saavutamise juures kõige kummalisem, on asjaolu, et praegusel hetkel - nüüd ja praegu - , ei saa me aru, et me liigume õiges suunas. Ainult tagasi vaadates näeme me kõiki neid juhuseid, inimesi ja kokkusattumusi, mis tõid meid praegusesse hetke ja me avastame, et me oleme jõudnud olukorda, millest me kunagi nii piiritult unistasime. Aga kuna me oleme ise kogu töö ära teinud, siis tundub meile saavutatud tulemus loomulik - me ei näe siin mingit müstikat ega esoteerikat.

Siiski on mõned “imed”. Näiteks aasta tagasi kujutasime me ette, et selline asi võiks meie elus juhtuda. Ning meil oli ka selge nägemus, kuidas me peaksime selle tulemuseni jõudma. Kuid lõpuks selgus, et me jõudsime sinna hoopis teist teed pidi. Ning seetõttu ütleme me, et näed, see värk ei tööta. Ma mõtlesin nii ja soovisin nii, aga asjad läksid hoopiski naa. Ja see, et ma praegu olen olukorras, mida ma alati olen soovinud, ei lähe arvesse. Sest ma saavutasin selle ISE ja see isegi ei juhtunud sel viisil, nagu ma “programmeerisin”.

Jah, eesmärkide saavutamine on kõige imelisem ja saladuslikum nähtus meie elus. Kuidas me püüame mängida “jumalat” ja kõik asjad ära teha nii, nagu me seda oma parima äranägemise järgi ette kujutame. Aga tundub, et kuskil on midagi veel suuremat kui see MINA, ja teda huvitab ainult see, et sa saavutaksid lõpptulemuse. Ta ei saa tagada sinu poolt valitud teekonda, aga ta saab tagada sinu poolt valitud tulemuse. Aga selleks on vaja siiski ka ise “mees” olla. Ning tegutseda, tegutseda, tegutseda.

Kuidas saavutada eesmärke?
Ma ütlen sulle täiesti ausalt ja siiralt: “Ma ei tea”. Kõik, mida ma saan teha, et sind aidata, on jagada printsiipe, mida ma oma elus olen kasutanud ja kasutan, et soovitud asjad ära teha.

1. Leia see õige asi
Jah, ma tunnistan, et see on samas kõige lihtsam ja samas kõige keerulisem punkt. “Kuidas ma tean, mida ma tahan ja mis on minu kirg?” - selliseid küsimusi saan ma väga palju. Inimesed lihtsalt ei tea, millest pihta hakata. Nad küll tunnevad, et praegune elu ei rahulda neid, aga nad ei tea ka, mis on siis see asi, mis neid inspireerib ja mis paneks neil silma särama. Jah, muidugi võiks siia laduda hulga erinevaid tehnikaid, kuidas seda teada saada, aga kas sellest ka tegelikult kasu oleks. Need on kõik ju vaid tehnikad - ja seepärast on need väga tehnilised ning üheksal korral kümnest ei aita meid.

Minu soovitus on see. Lõpeta selle valdkonna otsimine, ja lihtsalt otsusta. Lõpeta ära püüdlemine avastada, milles sa hea oled ja miks sa oled siia maailma sündinud. Kui sa pole seda seni avastanud, siis iga päev, mis sa seda otsid, raiskad sa enda aega. Lähene nüüd teistmoodi - OTSUSTA, MIS ON SINU ALA.

Võta aluseks, mis sind huvitab või mis oleks sinu arvates lahe. Või lähene praktilisest aspektist - mida sa juba teha oskad. Mida iganes, aga vali see valdkond välja. Ning kui selgub hiljem, et sa tegid vale valiku, ei ole sellest ka midagi. Sa oled igatahes võitnud ja saanud palju kogemusi. See ainult rikastab sind.

Kuidas alustada? Vali see valdkond välja ning saa selles eksperdiks. Alusta sellest, et loe selles valdkonnas läbi 10 raamatut. Sellisel juhul tead sa sellest valdkonnast juba rohkem kui 99% ülejäänud elanikkonnast. Ja kui sa oled suutnud juba huviga 10 raamatut läbi töötada, oled sa saanud tõenäoliselt lisaks eksperdi staatusele ka selle valdkonna tõeliseks fänniks. Ja seejärel hakka tegutsema. Ära hoia oma teadmisi endale. Jaga ennast teiste inimestega. Sind oodatakse juba.

2. Hirmuta hirmusid
Minu hinnangul on kõige suurem takistus, miks me asju ei saavuta, HIRM. Me kardame tuhandet üht asja, ja seetõttu ei astu me esimest sammu. Kuid kui sa ei astu esimest sammu, ei saa sa astuda ka teist ning kolmandat sammu. Ja sa ei näe iialgi tulemust.

Ma ütlen sulle täiesti ausalt, et ma kardan kogu aeg. Iga uue asjaga, kui ma midagi teen, kaasnevad hirmud. Ka praegu, seda artiklit kirjutades, on minus hirm, sest ma ei tea, kas see on õige, mida ma räägin. Kuid ma ei pane seda hirmu tähele. Las ta olla siin. Mina ikkagi teen oma asja. Kui ma hakkasin plaanima raamatut kirjutama, oli mul kabuhirm, sest me ei kujutanud ette, kes võiks minu raamatut osta. Aga mind ei huvita see. Ma kirjutan selle ära, ja eks siis paistab. Ma ei allu hirmule. Iga kord, kui ma seminari teen, kardan ma, et sinna tulevad inimesed, kes mind ära “lintšivad” ja ma jään lolliks. Kas ma jätan sellepärast seminari tegemata? Muidugi mitte. Las see hirm olla siin. Temal on oma elu. Ja mul on oma elu. Ärgu ta püüdkugi minu elu mõjutada. Las tema tegeleb oma hirmude maailmaga. Mina tegelen oma maailmaga.

Ausalt, kui sa kardad, et mingid asjad ei õnnestu, ja sa usud seda hirmu, siis sa ei suuda mitte kunagi mitte midagi ära teha. Juba meie alateadlikud mehhanismid on vastavalt seadistatud, et me ei saa hirmudele alludes tulemusi saavutada. Ja kõik muu lisaks sellele. Me peame oma hirmudest üle olema. Need on tõelised monsterid. Sa pead kõik oma hirmud ära hirmutama öeldes nendele, et sind ei huvita, et nad on siin. Sa tegutsed ikkagi. Ja siis tegutsedki.

3. Usk
See on kõige peenem ning keerulisem aspekt. Usul ei ole midagi pistmist religiooniga. See on lihtsalt usk sellesse, et meie maailm on üles ehitatud viisil, et meie mõtlemine mõjutab maailma; et head asjad juhtuvad, kui ma olen hea inimene; ning kõikidel inimestel on õigus olla õnnelik. See on usk sellesse, et kuskil on kõrgem intellekt, mis ei ole Jumal taevas, vaid see on üldine keskkond, mis soosib meie kasvu ja meie õnnelik olemist. Me peame mõistma, et meil on õigus olla õnnelik, mis iganes selleks õnneks vaja ei ole. Me ei saa karta, et võib-olla olen ma määratud olema üksik, vaene või haige. Ei, meil on kõikidel õigus olla õnnelik.

Ja just see “minu” õnn on kõige tähtsam. Kõige tähtsam on olla rõõmus. Kogu aeg. Ükskõik mida, aga ära lase oma rõõmul oma elust kaduda. Sest olles rõõmus, on sinu alateadlik meeleseisund alati positiivne ning iga mõte, mida sa selles seisundis mõtled, saab väe materialiseeruda. Luba sellel siis juhtuda. Rõõm ja positiivsus on kõige alus. Kui sa tunned, et sa teed midagi, mis teeb sind õnnetuks, siis püüa välja mõelda, kuidas seda muuta. Ära ole mitte ühelgi tingimusel õnnetu. Isegi, kui sinu elus on rasked ajad, siis usu, et kui sa teed õigeid tegusid ning oled positiivne ja õnnelik, on vaid aja küsimus, et kõik muutub. Sest me lihtsalt elame muutuvas maailmas. Kõik muutub siin - hea muutub halvaks, ning ka halb muutub heaks. Mitte midagi ei ole meie maailmas kivisse raiutud. See on väga sügav tõde meie elust. See, kes praegu on rikas, võib olla aasta pärast vaene. Ja see, kes praegu on vaene, võib olla aasta pärast rikas. Selleks ei ole mitte ühtegi takistust. Sest see on meie maailma olemus - ajutilisus ja muutuvus. Mine siis selle muutuvuse vooluga kaasa, omanda õige meeleseisund ning tõmba enda ellu täiesti spontaanselt kõik need sündmused, inimesed ja miks mitte ka asjad, mis teevad sind õnnelikuks. Usu, et sa võid olla õnnelik. Ja olegi.

Rohkem ma ei tea. Ausalt. See on kõik. Ma ei varja sinu eest mitte midagi. Need on kolm printsiipi, mida ma kasutan. Jah, aeg-ajalt kirjutan ma üles, mida ma soovin ära teha ja kuhu suunas liikuda, sest see hoiab pea ning tegevusplaani selge. Aga ma juba ammu ei sisene liigselt tehnikatesse, mida soovitavad kõik need 200 raamatut külgetõmbeseadusest meie poodides. Ma tean kümneid inimesi, kes on kõik need raamatud läbi lugenud, aga nende elus ei ole mitte midagi muutunud. Ja ei saagi muutuda. Sest kõik need raamatud käsitlevad meie mentaalseid protsesse. Kuid muutus meie elus ei saa toimuda läbi mentaalsuse. See saab siiski alguse usust meie maailma toimimismehhanismidesse, meie enda suutlikkusesse hirmudest üle olla ja lihtsalt meie enda tegutsemisele. Olgu selleks siis 10 tundi päevas või 20 tundi päevas. Kui on vaja, siis me tegutseme kogu aeg. Kuid see ei ole töö. See on midagi, mida me kõige rohkem armastame. Ja mina armastan kirjutamist. Ja ma armastaks kõige rohkem maailmas seda, kui ka sina saaksid juba hiljemalt aasta pärast vaadata möödunud aastale tagasi ja muiates öelda: “Ehh … see töötaski. Ma tegin selle ära …”

Kui sind huvitab täpsemalt, kuidas uskuda meie maailma toimemehhanismidesse ja kuidas olla hirmudest üle ning kuidas lihtsalt asjad ära teha, vaata siia: EduTeadvus

Koolis õpetatakse meile, et näed, Kaido, sina oled siin, ja sinu maailm on seal. Punkt. Descartes lahutas “minu” maailma ja päris maailma kaheks osaks ning niimoodi on see lahusus eksisteerinud eelnevad 400 aastat. Kuid ma ei taha kuidagi uskuda, et see ka tegelikult niimoodi on. Ja viimase aja isiklikud eksperimendid igatahes kinnitavad seda kahtlust.

Mis on reaalselt olemas?
Me oleme harjunud mõttega, et kõik on reaalne, mida me suudame tunetada oma viie tunnetusvahendiga - silmad, kõrvad, nina, maitsmine ja kompimine. See ju tundub reaalne, oleme me harjunud endale ütlema.

Ega sellele väitele väga vastu ei saagi. Ma ei suudaks mitte kuidagi kellelegi tõestada, et lauda tema ees ei eksisteeri. Ning isegi, kui ta hetkel pöörab oma pilgu laualt ära, siis kohe, kui ta viib selle tagasi lauale, on see olemas just seal, kus vaataja seda eeldab olevat.

Juba tegelikult siin läheb asi huvitavaks. Kuigi see kõlab äärmiselt ketserlikult ning ebareaalselt, aga kvantfüüsikud ütlevad, et sel hetkel, kui inimene seda lauda ei vaata, või muud moodi ei koge, ei olegi seda lauda tegelikult olemas. See kaob ära reaalsest eksistentsist ning muutub superpositsiooniks - ta võib olemas olla, aga ei või ka. See sõltub juba vaatlejast …

Kas see mitte ei kõla juba müstikana?

Mõned näited veel, mida kvantfüüsikud on väitnud:
* Juhul, kui ühel hetkel kõik inimesed maailmas lõpetaksid Kuu vaatamise, kaoks see kuu materiaalsel kujul. Ja tekiks uuesti alles siis, kui inimesed seda uuesti vaatama hakkaksid
* Kui sa viskad täringut pimedas toas, siis kuni tule põlema panemiseni on täringul kõik numbrid võimalikud. Alles valguse süttimisel kollabreerub üks väärtus sinu jaoks tõelisuseks
* Mis heli teeb puu, kui see murdub ja kukub üksinda metsas? Õige vastus on: See ei teegi mingit heli. Heli tekib alles siis, kui keegi tunnistab ja kuuleb seda heli.

Need on vapustavad näited ning need ei ole new age fanaatikute poolt väidetud, vaid 20 sajandi suurimate teadlaste ning kvanfüüsikute poolt esile toodud.

Mida ma kogen ja miks ma seda kogen
Need eelpool esitatud näited kirjeldavad meie maailma teist - seni veel vähetuntud - poolt. See on pool, millele isegi paljud kvantfüüsikud ei oska terviklikku seletust anda, vaid ainult konstateerivad fakti, et niimoodi see lihtsalt on.

Kvantfüüsikute peamine ja kõige murrangulisem avastus on fakt, et meie maailmas ei eksisteeri mitte midagi meist sõltumata. Kogu kogemine toimub lähtuvalt meist endist ning meie ise kontrollime kogu kogemist. Mida selle teadmisega peale hakata?

Sa koged, mida sa soovid kogeda. Juhul, kui sa ei soovi seda kogeda, võid sa seda mitte kogeda.

Kuna kvantfüüsikud ütlevad, et kuu kaob ära, kui keegi seda ei vaata, siis kaob sinu elust ära kõik, mida sa ei “vaata”. Olgu selleks siis sinu jaoks ebameeldivad inimesed, sündmused või mälestused - need kõik on sinu kogemises, sest sa lubad nendel seal olla. Ja täpselt vastupidi …

Selle testimiseks on väga lihtne võimalus. Mõtle hetkel mingi inimese või sündmuse peale, mis teeb sulle muret… üks … kaks … kolm … ja nüüd ära enam mõtle. Nüüd mõtle selle sündmuse vastandi peale või mõne teise inimese peale, kes on sulle kallis.

Kas sa said ise valida, kelle ja mille peale mõtled? Jah, said. Järelikult on sul võimalus valida oma kogemust ise ja kõige sügavamal tasandil ei saa keegi sundida meid midagi kogema.

Nüüd küsid sa kindlasti, et ega ma ei saa seda inimeste oma elust siis ära kaotada, kui ma korraks tema peale ei mõtle? Ja kvantfüüsikud vastavad sulle, et jah, hetkega ei saa, kuid kui sa teatud aja vältel selle inimese peale ei mõtle, temaga ei kohtu ning temaga ei suhtle, kaob see inimene sinu elust. Ja seda saan ma kinnitada juba omast kogemusest, et nendel on õigus.

Miks me siis ei kaota inimesi oma elust?
Üldjuhul on selleks põhjuseks hirm. Kuna me ei usu, et meie maailm on niimoodi üles ehitatud, ei julge me sellest lähtuvalt ka vastavaid samme ette võtta. Selle asemel püüame me hoopis neid inimesi muuta, kes ei ole meiega sama meelt ning keda me ei soovi tegelikult oma elus näha. Kuid kas me suudame eales kedagi muuta? Ma kahtlen selles sügavalt. Ma usun, et inimesed tulevad meie ellu, et meie suudaksime õppida ja muutuda, mitte selleks, et neid muutma hakata.

Et seda mõista, kujuta ette, kuidas sa jalutad metsas ning ootamatult seisab sinu ees karu keset jalgrada ning ei kavatsegi kõrvale astuda. Mida sa sel hetkel teed? Kas sa võtad ette ning hakkad temaga läbirääkimisi pidama, või astud sammu kõrvale ning möödud temast?

Äkki peaksime me sama tegema ka oma elus. Kui keegi inimene on meie ellu sattunud, kes meid ei rõõmusta, on ta täpselt samasugune nähtus meie elus nagu karu keset metsarada? Ainuke erinevus on selles, et inimestega suheldes sekkub suhtesse egoteadvus: me hakkame endale igasugu asju ette kujutama, nagu ta ei hooli minust üldse, kui ta niimoodi käitub; mina ei pea eest minema (muutma end), tema peaks hoopis seda tegema; mida ta õige arvab endast, et ta minu ja teistega niimoodi käitub?

Ja niimoodi me siis kiusame ennast. Me võitleme “karuga”, kuigi me teame juba eos, et me temast võitu ei saa. Me oleme seda kogenud, kuid kuna meie ego ei taha anda alla - ta ju arvab siiralt, et ka tema on olemas (irw) - , siis kulutame me asjatult energiat millelegi, mis ei too meile mingit kasu.

Mida ütleksid kvantfüüsikud selle kohta?

Kvantfüüsikud ütleksid selle kohta, et ei seda karu ega ka inimest ei oleks olemas, kui me läbi oma sisemiste protsesside ei oleks teda siia loonud. Jah, siin ei saa seda mõista viisil, et me oleme võlurid ning lõime “hopsti” endale karu metsarajale ning inimese siia. Ei, läbi pikaajaliste vaatlusprotsesside (kogemise) oleme me oma “elu” kujundanud selliseks, et me kogeme seda karu ning tema poolt tekitatavaid emotsioone, ning ka seda inimest. Küsimus meie enda jaoks on nüüd, kas me ikka veel “raiume” vana edasi või me otsustame oma elu muuta nüüd?

Meie elu on imeline, sest meil on võimalus muutuda igal hetkel. Me ei pea ootama homset või järgmist aastat, et mõista, et see kõik on üks suur illusioon ja toimub meie peas. Suure tõenäosusega ei ole väljaspool minu aju mitte midagi, mida kinnitavad juba ka peavooluteadlased. Kogu informatsiooni töötlemine toimub meie peas. Kõik toimub meie peas. Ja meie ikka jätkuvalt tegelema oma probleemidega seal “väljas”. Ja paljud nimetavad meid isegi intelligentseteks olenditeks. Kuidas siis nii, tekib paratamatult küsimus?

Kvantfüüsika on 20. sajandi avastus, mis muutis kogu teadusmaailma. Isegi, kui paljud teadlased ei tunnista seda tänini, ei suutnud juba Albert Einstein selgitada nähtusi, mida kvantfüüsikud avastasid, ja Einstein nimetas need tontlikuks. Ta tunnistas läbi oma vaatluste, et need nähtused eksisteerivad, kuid ei osanud neid selgitada ei enda ega ka Newtoni seadustele tuginedes. Ja lihtsam oli see kõik nimetada “kummituslikuks”.

Aga vastused on olemas. Ning iga aastaga tuleb aina vastuseid juurde. Kui ka sind huvitavad need avastused ja vastused, on õige aeg seada ennast avastama teadust positiivse mõtlemise taga. See on tõeliselt huvitav teekond …

Kaido

Tule avasta teadus positiivse mõtlemise taga
Vaata UUS SEMINAR “EduTeadvus: Teadus positiivse mõtlemise taga”

Mõnikord tekib küsimus, mis värk siin maailmas ikka toimub? Kuidas meie maailm on üles ehitatud? Mis on elu mõte ja kas Jumal on olemas? Ma usun, et selliseid lihtsaid küsimusi on teatud hetkel igaüks meist küsinud püüdes mõista meie maailma imelisust ja paradoksaalsust ning lihtsust. Aga võib-olla ei ole ka …

Mulle meeldib öelda, et meie maailm on meie poolt füüsiliselt väljendatud mõtted. Absoluutselt kõik asjad meie maailmas saavad alguses ideest ning sõnadest meie peas. Tõesti, absoluutselt kõik. Mis iganes hetkel sa enda ümber ringi vaatad, näed sa sündmusi, situatsioone ning objekte, mis on kellegi poolt loodud läbi jämedakoelise materialismi. Aga igale sellele sündmusele, situatsioonile või objektile on eelnenud idee kellegi peas. Isegi, kui me teeme midagi täiesti spontaanselt, eelneb sellele tegevusele teatud laadi informatsioon meie peas, olgu see siis kujutluspilt või sõna pildis või hääles. Kõik algab meie peast. Kuigi tavaliselt öeldakse eelkõige spirituaalses kontekstis, et meie maailma loomine algab meie peas, saab seda väita ka täiesti praktilise elu kohta - kogu meie maailm algab meie mõtetest. Ka kõik igapäevased tegevused kodus ja tööl, suhted oma perekonnaga ning sõpradega, ja suhtumine tervesse maailma enda ümber. Kõik lähtub sellest, et meil on sisemine informatsioon, mis on taustaks ja platvormiks kogu meie ülejäänud eksistentsile.

Jah, tavaliselt räägitakse oma elu loomisest “saladuse” kontekstis, mille järgi me suudame oma elu kujundada metafüüsilisel viisil ja justkui tõmbame oma ellu sellist elukogemust nagu me alateadlikult soovime. Aga tihtipeale unustame me ära, et loomine sõna otseses tähenduses toimub ka praegu - just sellel hetkel - ning lähtuvalt nendest tegevustest, mille me igal sekundil ette võtame, sõltub tegelikult, mis juhtub homme, ülehomme või aasta pärast.
Näiteks praegune artikkel ja Saladuseblogi. Minu eesmärk oli täpselt aasta tagasi alustada isikliku arengu blogi ning jagada artiklite kaudu sarnaste huvidega inimestega oma mõtteid ja kogemusi.

Sellel näite puhul on suurepäraselt esindatud eesmärkide saavutamise mõlemad aspektid: a) füüsiline tegutsemine b) mentaalne tegutsemine.

Füüsiline tegutsemine
Kui ma soovin arendada seda blogi, siis ma pean pakkuma inimestele väärtust. Minu eesmärk on, et hiljemalt iga kahe päeva möödudes peab olema blogi uuendatud ning andma lugejatele uut sisu. Mina, Marlen ja Helina peame selle elus hoidmiseks tegema reaalselt tööd ning kirjutama. Me võtame selle aja, paneme kõik muu seisma ning kirjutame. Lisaks me vastame kommentaaridele ja kirjadele, mis on samuti reaalne tegutsemine. See on füüsiline tegutsemine füüsilises maailmas. Ilma nende tegevusteta ei oleks saanud see blogi tekkida ning see ei saaks elus püsida.

Kuidas see on seotud eesmärkide saavutamisega?

See on hea näide, sest ilmestab olukorda, kus inimesed peavad oma eesmärkide nimel reaalseid tegevusi tegema, mitte ainult kirjutama eesmärgid märkmikusse ja uskuma, et asjad juhtuvad. Isegi, kui me oleksime Marleni ning Helinaga maailma parimad visualiseerijad, uskujad ja eesmärkide püstitajad, kas selle abil oleks võimalik arendada blogi ilma füüsiliselt sekkumata? Kahtlemata mitte.

Me peame ette võtma konkreetseid samme, et oma eesmärkide suunas liikuda. Kui see blogi sai aasta tagasi loodud, ei teadnud keegi täpselt, kuidas see hakkab arenema. Ma ei teadnud, kas inimestel on üldse huvi isikliku arengu vastu, kas keegi leiab need artiklid olevat üldse lugemisväärsed ning kuidas lugejad reageerivad kõigele sellele? Ma ei teadnud seda. Kuid oli olemas idee peas, et selline blogi teha. Ja see idee lõi selle blogi. Täpselt samamoodi oleks võinud aasta aega istuda ning visualiseerida ja uskuda, et  ma käivitan blogi, kuid kui ma ei oleks astunud ühtegi reaalset sammu, poleks midagi juhtunud. Tegelikult alustasin ma üldse aadressil rahulooja.blogspot.com täpselt 1 aasta tagasi (esimene postitus oli 05.12.2008a). Kuid juba ühe kuuga kasvas mu usk sellesse projekti nii palju, et ma mõistsin, et blogi aadress peaks olema lihtsam ning formaat mugavam. Nii valmis Saladuseblogi www.suurimsaladus.ee

Eesmärkide suunas tegutsemisel füüsilisel tasandil on lisaks oluline mõista, et me saame oma panuse eesmärki anda ainult praegusel käesoleval hetkel - NÜÜD. Näiteks ei saa ma kuidagi kirjutada seda artiklit tulevikus või minevikus. Kui ma soovin, et blogi areneks, inimesed saaksid lugeda ja võib-olla uusi ideid ning inspiratsiooni, pean ma tegutsema praegu. Mitte praegu 03.12.2009 kell 07.22, aga ka näiteks 05.12.2009 kell 22.22 või 09.12.2009 kell 12.34. Kuupäevad ning kellaajad on kõigest kokkuleppelised määrangud, et me saaksime oma eksistentsi lineaarsust kuidagi mõõta ning selleks annab aeg ühe võimaluse. Kuid sõltumata, mida näitab kalender seinal või kell käe peal, tegutseda saame me ainult praegu. Sest praegu jaoks ei ole olemas mitte mingisuguseid kuupäevi, tunde või sekundeid. On ainult NÜÜD. Kui ma soovin kirjutada artiklit, saan ma seda teha nüüd. Kui ma ei tee seda nüüd, siis ei saa see artikkel iialgi valmis. Ma ei saa seda kuidagi homme teha. See on suur illusioon, et ma teen selle homme. Ka homme sel ajal, kui ma kirjutama hakkan, on Nüüd.

Mentaalne tegutsemine
Isegi, kui teine samm (esimene samm on idee meie peas) toimub füüsilises maailmas, peab kolmas samm olema taas mentaalne.

Kuna kogu loomise protsess algab meie peast, peab meie pea seda protsessi ka järjepidevalt toetama. Kui meil on suurpärane idee, millele me ka reaalse mõõtme füüsilises maailmas anname, aga me “toidame” seda ideed pidevalt oma hirmude ja kahtlustega, siis missuguse kuju võtab see idee meie peas? Ning missuguse kuju see võtab seejärel meie elus?

Kui meil tekib idee - me taipame, me saavutame hetkeks kontakti üldise infoväljaga, kust me murdsekundi jooksul ammutame informatsiooni -, on see idee täiuslik. Meil on hetkeks selge nägemus, missugune peaks olema selle idee materiaalne väljendus ning kuidas me peaksime käituma, et see idee teostada. See töö toimub üliteadvuse tasandil.

Kui me aga sellest hetkest edasi liigume, sekkub meie tavapärane teadlik mõistus, mis on läbi meie uskumuste, hirmude ning kogemuse nii “risustatud,” et see leiab kiiresti kümme põhjust, miks see idee ikka hea ei ole ning missugused on kõikvõimalikud takistused, et see idee ei võiks teostuda. Ja paljudel juhtudel inimesed loobuvadki sel hetkel. Nad usuvad tõepoolest, et see idee, mis tuli lõputust intelligentsiväljast, ei ole reaalne, ning reaalne on hoopis see “jama”, mille me ise hiljem välja mõtlesime. Ning laseme sel võimalusel minna. Taaskord.

Nii juhtub väga tihti. Seepärast on oluline jääda oma peas esmase idee juurde ning hoida seda “pilti” kuni lõpuni. Millal on lõpp? Lõpp puudub … sa hoiad seda pilti igavesti kuni see muutub alateadlikuks pildiks ning sa ei pea seda enam hoidma, vaid see püsib seal ise.

Tulles tagasi Saladuseblogi näite juurde, siis kuidas oleks võinud see areneda, kui meil ei oleks olnud sellesse usku? Kui me oleks pidevalt keskendunud sellele, et keegi ei loe seda, kedagi ei huvita see enesearengu temaatika ning mis jamaga me üldse siin tegeleme …

Aga me ei teinud seda. Isegi, kui mõnikord eksivad siia ära õelad ning äärmuslikult negatiivsed inimesed, ei kaota ma usku. See on minu jaoks kasvukoht ning ma ei muuda oma pilti. See on täiesti normaalne, et me elame polaarses maailmas ning igale asjale on olemas vastand. Teisiti see ei saakski olla. See on tõeline Yin Yang igapäevakehastuses.

Minu eesmärk oli 2008 aasta lõpus, et blogi on oma esmase ülesande täitnud, kui seda külastab igapäevaselt 500 inimest. Ma olen terve selle aasta teinud tööd, kirjutanud artikleid, vastanud kirjadele ning kommentaaridele eesmärgiga inimesi aidata. Ma olen soovinud, et inimesed saaksid oma küsimustele vastused ning nad leiaksid inspiratsiooni alustada teadlikult oma sisemise arenguga. Ma teadsin, et juhul, kui me ei genereeri kogu aeg uut ning kasulikku sisu, läheb siin inimestel igavaks, seega tegin ma alati kõik endast oleneva, et värske sisu oleks iga kahe päeva tagant olemas.

Ning lisaks sellele hoidsin mittefüüsilisel tasandil alati õiget pilti. Ma uskusin, et see on võimalik, kuna ma sain selle idee, ja selle idee kohaselt inimesed saavad sellisest blogist kasu. Ning kui see info oli olemas minu peas, pidi olema see teostatav materiaalses maailmas, sest materiaalne maailm ei ole midagi muud kui meie poolt väljendatud mõtted ning ideed.

Allpool olevalt pildilt näed sa tulemust. See graafik näitab Saladuseblogi igapäevaseid külastusi (kliki peale suurendamiseks). Nagu näha, on perioodil 03.11-03.12 külastanud blogi iga päev 350 kuni 700 inimest ehk keskmine jääbki umbes 500 juurde. Seega julgen ma väita, et idee tuli õigest kohast ning usk sellesse andis ideele õiget kütust.

Füüsilise ja mentaalse tegutsemise kombineerimine
Et muuta idee materiaalseks tulemuseks, peame me osavalt kombineerima kaks maailma - füüsilise ning mentaalse. Loomulikult saame me sellise lahutatud käsitluse luua vaid näitlikustamise eesmärgil, sest tegelikult ei ole kvanttasandil olemas mittemateriaalset ning materiaalset maailma. On vaid üks maailm - see on sinu maailm. Kuid et see meie jaoks lihtsaks ning mõistetavaks muuta, on see suur intelligentne süsteem loonud meile keskkonna, kus me saame areneda uskudes siiralt, et me oleme oma maailmast ning selle objektidest lahutatud. Meile on jäänud mulje, nagu oleksime me üksinda selles kõledas ning vaenulikus maailmas, nagu Darwin seda kirjeldas, ja me peame ellujäämise nimel pingutama ja vaeva nägema, sest võidavad ainult tugevamad. Milline absurd! Me oleme kõik sama tugevad, sama võimekad ning sama armastatud. Me lihtsalt ei ole seda taibanud veel ja ujume vastuvoolu. Aga mitte enam pikalt. On aeg …

Võta oma idee vastu juba täna ning alusta kohe praegu.
Kaido

_____________________________________________________________________________________

Kuidas kombineerida füüsiline ja mentaalne tegutsemine?
Vaata www.suurimsaladus.ee/2010

Kas pole romantiline on mõelda, et me oleme oma maailma loojad? Innustust selleks annavad need umbes 20 erinevat raamatut, mida meie raamatupoed hetkel sel teemal pakuvad. Raamatupoodide riiulid sõna otseses mõttes upuvad hetkel kirjandusest, mis ütlevad: “Jah, see on võimalik! Mõtle positiivselt ning kõik need asjad juhtuvad …”.

Aga kui nüüd hetkeks enda vastu täiesti aus olla. Kui palju on sinu elus viimase poole aastaga juhtunud konkreetselt midagi sellist, millele sa oled mõelnud ning keskendunud? Kui sa teeksid hetkel väikese vahekokkuvõtte, kas siis võidaks kaootilisus sinu elus või süsteemipärane edasiliikumine just nende asjade suunas, millele sa oled teadlikult keskendunud? Ma ei tea seda vastust, aga sina tead seda kindlasti. Kahtlemata kirjutavad külgetõmbeseaduse raamatud õiget juttu väites “Me loome ise oma maailma” ning “Mõtle positiivselt ja sinu elu muutub positiivseks”, aga kahjuks annavad need selle mudeli meile nii lihtsustatud ja “igaühe jaoks söödaval” kujul, et selle ellurakendamine on praktiliselt võimatu.

Kas külgetõmbeseadus on olemas?

Asi ei ole mõtlemises, asi on olemises. Olemine on alati enne mõtlemist. Kõik need raamatud suunavad meid oma eesmärke kirja panema, nendele tähtaegasid lisama ja siis ennast vabaks laskma. Mida see õige tähendab?! Ma ei tahaks uskuda, et kirjanikud ei tea, millest nad räägivad, aga igal juhul ei ole nad pingutanud, et seda informatsiooni inimestele edasi anda viisil, mis võimaldaks hakata seda oma igapäevaelus ka rakendama. Me loeme nende raamatuid, saame esmase “laksu” sellest kätte, sest meie hinge poeb lootus, et võib-olla ongi see võimalik, kuid see lootusekiir haihtub üsna kiiresti, kui me nädalate ja tublimad isegi kuude vältel ei näe mingeid tulemusi. Ma saan kirju inimestelt, kes ütlevad, et nad ju mõtlevad positiivselt, aga mitte midagi ei juhtu, pigem liiguvad asjad isegi halvemuse suunas.

Milles on probleem? Kes oskaks sellele vastata? Ning kas vastused on üldse olemas?

Me elame materiaalses ja pragmaatilises maailmas. Ning me vajame oma usu tekkimiseks käega katsutavaid tõendeid selle kohta, et just niimoodi need asjad toimivad. Kuigi inimesed jagunevad laias laastus kahte gruppi, kellest ühed on humanitaarsemad ning võtavad info vastu ka ilma sügavamate selgitusteta, ja teised praktilisemad, kes vajavad rohkem tõestust, on igapäevaseks info ellu rakendamiseks siiski vaja konkreetseid samme, sõltumata, kuidas me seda infot vastu võtame.

Et mõista külgetõmbeseadust, on vaja mõista, et külgetõmbeseadust ei ole olemas.

Vau!!!

Kust ja kuidas me saaksime midagi endale külge tõmmata niimoodi? Kas need raamatute kirjutajad ja kirjastajad tõesti usuvad ise, et me olemegi magnetid, mis tõmbavad endale külge kaaslasi, autosid ning raha nagu magnet tõmbab enda külge kirjaklambreid? On see ikka võimalik? Jah, see on väga hea ja lihtne viis inimestele anda infot edasi selle Universumi ime kohta, aga praktikasse on seda täiesti võimatu rakendada. Ehk siis nendele inimestele, kes soovivad saada inspiratsiooni ning jõudu nendest raamatutest, on see väga kasulik, kuid nendele inimestele, kes soovivad ka reaalselt mingeid muutusi oma elus läbi viia, on need raamatud suhteliselt kasutud.

Universumi Suur Seadus
Siiski on olemas üks huvitav seadus - see on “olemise seadus”.

Selle seaduse kohaselt on kõik asjad meie Universumis olemas temale omasel kujul temale omase energeetilise struktuuri ning sagedusega. See fakt on tõestatud nii teaduslikult ehk spetsialistide poolt meie välismaailmas, kui ka joogide poolt, kes tegelevad sisekaemusega ehk nad on tippspetsialistid meie sisemaailma uurimises.

Ning just see kõikidele asjadele omane energeetiline väärtus määrab, mida me oma elus kogeme (mitte ei tõmba kuskilt midagi oma ellu). Meie ülesanne on omistada endale selline sisemine sagedus, mis resoneerub just nende sündmustega, mida me soovime oma elus kogeda. Kui me seda tehnikat kasutame, siis võime me külgetõmbeseaduse korraks kõrvale jätta, sest külgetõmbeseadus allub samuti sellele suurele Energia seadusele.

Kuidas muuta oma elu?
Ma olen kuulnud paljusid inimesi ütlevat, et ma pingutan palju, ma mõtlen ja soovin ning taotlen, kuid tulemusi ikka ei ole. Jah, ei saagi olla, sest oma sisemise sageduse muutmine on täiesti pingutusevaba tegevus ning see toimub läbi lõdvestuse, mitte läbi pingutuse.

Kunagi ma lugesin ühte raamatut, kus kirjutati Vihmameistrist, kes kutsuti ühte külla, et põud lõppeks. Enne seda Vihmameistrit oli külas käinud 5 erinevat nõida ja maagi, kes kõik lubasid vihma esile kutsuda. Küll nad võimlesid ja nõidusid, tegid erinevaid grimasse, tantsisid ja lõid trumm, aga tulemust ei olnud. Kogu küla oli jahmunud, et kuidas vihm ikka sellise suure pingutuse peale välja ei ilmunud.

Viimases hädas kutsuti külla Vihmameister, kes elas sügavas metsas ning kelle saavutustest ei olnud keegi kunagi midagi kuulnud. Ka sel korral käitus mees väga tagasihoidlikult ning liikus küla poole ilma liigse tähelepanuta. Kogu küla ootas suure huviga, mis vägitükke see meister tegema hakkab.

Aga Vihmameister ei hakanudki tegema vägitükke. Ta istus hoopis vaikselt pimedasse telki ning laskus sügavasse meditatsiooni. Järgnevatel päevadel käisid üksikud külaelanikud piilumas, kas Meistriga on kõik ikka korras ning mida ta seal niimoodi vaikselt teeb. Kuid kõik, mida elanikud nägid, oli täielikus rahus mediteeriv Vihmameister, kelle olek ja näoilme peegeldasid ainult üht - “ÜKSOLEMINE”.

Kolmandal päeval hakkas külas vihma sadama. Vihmameister väljus telgist, tänas külaelanikke, tegi kummarduse päikese poole ning seadis end minekule. Enne lahkumist jõudis vaid üks külaelanik temalt möödaminnes küsida: “Kuidas Te seda tegite?”

“Ma ei teinud midagi”, vastas Vihmameister, “ma olin Vihm”, ja liikus vaikses rahus edasi …

Ole oma eesmärk …
Kaido

_____________________________________________________________________________________

Kuidas olla oma eesmärk?
Vaata www.suurimsaladus.ee/2010

Kuna nii kommentaarides, teistes blogides kui ka kirjade kaudu tuleb väga palju tagasisidet, et inimesed püüavad oma eesmärke saavutada mõtlemise muutmise kaudu, aga paljudel jäävad reaalsed tulemused nägemata, siis panen siia üles ühe vastuse kirjale, mille sain sel nädalal. Kuna see vastus sai nii põhjalik ja pikk, siis võibolla on mõnel lugejal tekkinud sama küsimus mõnikord. Kokkuvõtvalt ongi postituse sisu vastus lihtsale küsimusele: „Miks mul külgetõmbeseadus ei tööta? Ma küll mõtlen nii, nagu raamatus ja filmis selgitatakse, aga asjad lähevad tegelikult ainult hullemaks“.

Ma ei saa anda garantiid, et minu lähenemine on ainuõige, aga ma räägin loo elust enesest ja sellest, kuidas mulle see kõik tundub olevat.

VASTUS
Tead, Madonna (nimi muudetud:)), mulle tundub, et elu on üks imelik vingerpuss. Ning nii selle kõige suurem pluss kui samal ajal ka kõige suurem miinus on, et kõik algab meie peast. Sellele on alguses raske ratsionaalset vastust anda, mida see tähendab, aga mulle tundub iga päevaga üha enam, et just nii on. Meie pea on KESKUS. Ja tavaliselt me ei suuda lihtsalt otsuse kaudu selle peaga midagi ette võtta. Me võime lugeda, mõelda ja loota, aga kuni me ei suuda teatud asjadest ennast vabastada ning asendada need meie tegeliku taotlusega, niikaua ei muutu midagi.

Ma isiklikult olen „saladusega“ võidelnud ja kakelnud ca 4 aastat. Alguses arvasin ka, et  maru lahe, hakkan pihta. Aga no ei tulnud kuskilt tulemusi. Ma olen 100x käega löönud ning siis uuesti üles tõusnud ja kõike otsast peale hakanud. Ma tegin seda mingist imelikust sisemisest soovist sisemiselt kasvada. Ma ei olnud ainult motiveeritud suurepäraseid asju manifesteerima oma ellu, vaid tahtsin ka iseennast ja Universumit tervikuna tundma õppida. See oli minu võti, kuna vastasel juhul oleks iga normaalne inimene ammu alla andnud. Ma mediteerisin, uskusin, võimlesin, programmeerisin vett ja iseennast … ehk ma tegin kõik asjad praktiliselt läbi, mida raamatud soovitasid. Ma ei jäänud kordagi teoreetilisele tasandile, vaid proovisin kõik järgi. Ma ei liialda, kui ütlen, et mingil ajal lugesin praktiliselt kõik eneseabiraamatud läbi, mida Eestis pakuti ja ahmisin tohutult kogu seda informatsiooni. Ning ma kasvasin vaikselt. Ma tundsin, kuidas minu teadlikkus kasvas iseendast, hakkas tekkima mingi pilt maailmast (mis muidugi on muutunud 4 aasta jooksul vähemalt 40 korda), kuidas ma vabanesin teatud asjadest ja isegi tuttavad, kes alguses tembeldasid mu usklikuks ja „ärapööranuks“ hakkasid vaatama, et mees ikka kahe jalaga maa peale, lihtsalt on muutunud teistsuguseks. See oli hea aeg.

MA OTSUSTAN OMA ELU MUUTA
Umbes aasta tagasi otsustasin ma teadlikult, et ma soovin oma elu muuta. Mu elus olid projektid, ärid ning tööd, mis mind ei inspireerinud ja tunne oli umbes sama, nagu 5 aastat tagasi Hanspangas töötades, kui igal hommikul istusin voodiserval ja mõtlesin, et kas jätkan niimoodi järgmised 30 aastat.
Kuna ma olin selleks ajaks päris palju uurinud sisemise arengu valdkonda, siis minu tingimus oli, et ma teen uue katse ja kasutan selleks oma SISEMIST JÕUDU. Uue katse selles mõttes, et umbes 2,5 aastat tagasi alustasin ma üht eksperimenti, kui otsustasin, et ma hakkan elu elama „vaimsete“ seaduste järgi. Ma lubasin asjadel minna nii, nagu need lähevad – ma ei osutanud liigset vastupanu ja õppisin süsteemi usaldama. Toonane kokkulepe oli, et proovin 5 aastat. Kui ei tööta, siis hakkan uuesti traditsioonilise suhtumise kaudu elu elama.

Aga seni ei olnud ma sügavamalt uurinud, kuidas meie mõtted võivad mõjutada reaalsust, ma olin rohkem keskendunud heaolule läbi sisemise rahu ehk sisenenud iseendasse. Nüüd soovisin läbi sisemise rahu hakata looma oma välist elu. Muidugi olin ma selle kohta palju kuulnud ja lugenud ning see tekitas minus alati põneva tunde (Et mis siis, kui see ongi nii …), sest sellest rääkisid kõik vaimsed õpetajad ja isegi religioonid, aga ma ei olnud sellele teadlikult lähenenud. Et võtan kätte ja proovin ise järgi.

Ma otsustasin, et ma proovin muuta oma elu teadlikult läbi mõtlemise muutmise. Ma otsustasin, et ma uurin välja ja teen endale selgeks, kas külgetõmbeseadus on üks suur jama ja müügijutt või töötab see ka tegelikult. Mul olid peas küsimused nagu Kas see töötab? Kuidas see töötab? Kuidas mõtteid kontrollida? Mida teha emotsioonidega? Kuidas need on omavahel seotud? Kõik need küsimused olid peas … ning ma hakkasin uuesti tööle. Ma töötasin läbi praktiliselt kõik raamatud külgetõmbeseadusest, mis Eestis müüdi ning hakkasin katsetama kõike, mida seal soovitati. Kuna minu otsuse osa oli ka, et ma soovin laiendada inimeste ringi, kellega ma suhtlen, alustasin Saladuseblogi ning hakkasin inimestega jagama oma ideid ja tegevusi, et leida inimesi, kes on ka sellest huvitatud ja ehk saame omavahel midagi jagada.

MIS JUHTUS?
Tänaseks ongi mu elu muutunud. Kui ma ise ka selle peale mõtlen, siis imestan vahepeal, kui tasahilju see kõik muutus. Ei, ma ei sõida Ferrariga ja mul ei ole villat Hispaanias, aga ma tunnetan protsessi ja asjad liiguvad 100% õiges suunas. Ma olen vabanenud paljudest tegevustest, millest ma soovisin vabaneda ning asemele on tekkinud ja muudkui rohkem tekkimas (praktiliselt iga nädalaselt) tegevusi ja projekte, mis mind innustavad ja motiveerivad. Ma tunnen iga päev, kuidas minu sisemus muutub, kuidas mu automaatsed mõtted on muutunud ja kuidas minu maailm peegeldab sellele kõigele vastu. Ma olen aru saanud, et mitte maailm ei sea mulle tingimused, mille järgi ma pean seadma oma elu, vaid mina oma peas sean tingimused, mille järgi elu kohaneb. See kõlab uskumatuna, aga nii see paistab tõesti olevat.

Kuid see tunne pole tulnud kergelt. Ma olen endaga palju tööd teinud. Ma olen teinud 4 aastat teadlikke vaimseid praktikaid ning viimased 12 kuud iga päev kõiki neid asju, mida raamatud soovitavad. Kui midagi ei töötanud, siis ma muutsin seda, ja testisin edasi. Ma olen praktik. „Loll“ aga järjekindel, nagu vist öeldakse:)

Kuna ma olen väga praktilise meelega, siis kõige suurem läbimurre oli, kui ma jõudsin uuringutega kvantfüüsikani ja neuroteaduseni. Need andsid mulle vastused, miks ja kuidas see kõik ikka tegelikult töötab? Mulle ei piisanud väidetest, et mõtled ja asjad juhtuvad. Kahjuks aga enamus raamatuid just niimoodi sellele läheneb? Need ütleva üldise mudeli, kuidas see toimib, aga ei anna tehnilisi lahendusi, kuidas käituda ja miks nii käituda. Mina aga vajasin midagi praktilisemat. Ja tänaseks ma tean, et külgetõmbeseadusel ja mõtlemise kaudu oma elu kujundamisel ei ole palju pistmist esoteerikaga ja müstikaga. Need on meie mõtteprotsessid, neuroloogia ning füüsika elementaartasandil, mis käivitab need protsessid, millest kõik unistavad. See on teadus. Isegi kui skeptikud seda ei usu, võin ma igale skeptikule 30 minutiga teadusele tuginedes näidata, kuidas tema mõtlemine loob tema elu. Ja ma ei pea selleks olema selgeltnägija või professor. Ma olen üks täiesti tavaline inimene, kes otsustas teadlikult enda elu muuta.

Aga ma võin kinnitada, et seda kõike teha ei ole kerge. Ma olen seda palju rääkinud ka blogis, et paljud loevad Saladuse raamatu läbi ning proovivad 2 nädalat, kuid midagi ei juhtu. Siis on nad pettunud iseendas ja selles süsteemis. Aga see ei saagi nii kiiresti toimida. See on protsess, mille kaudu me muutume seestpoolt väljapoole. Me alustame väikeste sammudega ning liigume muudkui sügavamale. Kuni me jõuame oma tegeliku sisemise pildini. Me näeme, mida me sees arvame iseendast, oma maailmast ning nendest eesmärkidest, mida me soovime saavutada. Kui me oleme nii palju juba praktiseerinud, et me suudame eristada seda pilti ja mõista, mis on sellel pildil vastuolus meie unistustega, siis saame me hakata alles tööle õiges suunas. Ning nüüd juba selles suunas, mis annab tulemusi. Kui kaua see aega võtab? Raske öelda, aga see sõltub paljuski, mida me soovime saavutada. Kui me soovime leida lahendust oma autorikkele, võib see juhtuda 1 päevaga, aga kui see on midagi suurt – midagi olulist meie elus-, siis ma ei näe võimalust, et midagi juhtuks alla poole aasta.

Uhhh … pikk jutt sai sellest lühikesest vastusest ühele kirjale

Lühidalt kõik kokku võttes:
1) Külgetõmbeseadus töötab. See töötab, sest me elame mentaalses Universumis, kus kehtib reegel „Sarnane tõmbab sarnast“ ja palju muid põnevaid seadusi. Ning nüüdseks on need teaduslikult tuhandeid kordi tõestatud.
2) Et see enda kasuks tööle saada, peame me endaga tööd tegema ja jõudma oma sisemise pildini: Mida me tegelikult usume? Mida me tegelikult kardame? Kuidas me oleme harjunud oma elu elama?
3) Kui me oleme nii kaugele jõudnud, siis peame mõistma väga selgelt: Mida ma tegelikult tahan?
4) Kui ka see on selge, siis algab lihtne aga pikaajaline ja tüütu aeg: NEUROPROGRAMMEERIMINE – selle käigus me sõna otseses mõttes programmeerime ümber oma maailma alustades oma teadlikest mõtetest kuni aju sügavaimate soppideni ja seeläbi kuni viimase rakuni nendest 100 triljonist meie kehas
5) Ja siis me peame veel olema nii vaprad, et mitte klammerduda oma soovide külge. Mis on klammerdumise ja teadliku eesmärkide saavutamise erinevus? Teadlik eesmärkide saavutamine on oma Unistuste realiseerimine läbi teadliku tegutsemise. Klammerdumine on uskumus, et me ei suuda ilma selle Unistuse teostamiseta elada

Aga veel lühimalt kokku võttes. Seda on väga raske selgitada kirja teel. Selleks läheks vaja 100 lehekülge, et kõik kirja panna. Ehk on parem, kui me saame mõnikord kokku ning siis sa oskad juba konkreetselt mingeid asju küsida. Ja ma aitan nii palju kui oskan. Ma olen ka ju lõppkokkuvõttes samasugune tavaline inimene nagu sina

Ole vapper!
Kaido

Mine ja küsi oma sõbralt, et kui ta saaks korda teha oma elus ühe asja nüüd ja kohe, mis see oleks?

Vaata, mis ta vastab! ja eelkõige… Mis Sina ise sellele küsimusele vastad?

Mina kuulen sellele küsimusele vastuseks lauseid, nagu: “Ma tahaks, et ma ei peaks enam raha pärast muretsema!” või “Ma ei taha enam üksi olla” või “Ma tahaks, et ma ei peaks enam oma kaaluga võitlema” või “Ma tahaks, et mu auto nii tihti katki ei läheks” või “Ma tahaks nii väga, et ma oma tööst ilma ei jääks.”

Nonii. Ole aus. Mida vastasid Sina ?

Kas Sa näed seda mida mina?

Külgetõmbe seaduse järgi tõmbame me ligi seda, millele me energiat anname. Seega, need teemad meie elus, millele me osutame kõige suuremat vastupanu on külgetõmbe seaduse järgi meie oma tellimus kogemustele, mida me kogeda tahame. Asjad, mida me kardame. Asjad, mida me kindlasti mitte ei taha kogeda ja muretseme, et nad ei juhtuks. Asjad, mis meile närvidele käivad ja mida me soovime, et ei oleks. Neil kõigil on küljes tugev emotsioon ja mõte koos emotsiooniga moodustab uskumuse, mis omakorda loob Sinu kogemused. 

Sa arvad, et Sina nii ei tee?

: )

Marlen

PS! Kui Sa tunned, et peeglisse vaadates vaatab sealt vastu keegi, kelle suhtes Sa oled kriitiline siis vaata meie seminaride lehele. Otsime 21-23 augustil toimuvale Kehakaalu seminarile veel paari viimast õiget osalejat:)

————————–

Gertrud küsis:

Marlen kirjutab vastupanust - just nii see tundubki olevat.
Aga kuidas käib vastupanust hoidumine?
Kas umbes nii, et kui tuleb pähe pilt millestki ebasoovitavast, siis ütlen sellele et jah, ka nii on võimalik,
aga mina valin hoopis sellise variandi -ja siis kujutan ette olukorda nii nagu sooviksin seda olevat- näiteks et mul on kerge ja lihtne täita oma rahalisi kohustusi, sest need moodustavad ainult väikese osa minu sissetulekutest.
Palun nõu - et kas see on vastupanust hoidumine?

Marlen vastab:

Gertrud, vastus Sinu küsimusele on jah! Kui Sa tabad end vastu seismas millelegi, mida Sa oma ellu ei taha siis Sul on VALIKUVABADUS. Sa kas valid hoida oma peas edasi negatiivset pilti või valid öelda sellele pildile, et “aitäh et Sa tulid, lasen Sul minna” ja luua selle asemele positiivne pilt. Väga suureks abiks on oma keelekasutuse jälgimine. Ühte ja sama ideed annab enamasti väljendada mitut moodi aga vahe on tohutu. Tuleb jälgida, mis PILT Sul sel hetkel pähe tekib?

Just eile jagas üks Eesmärgisaavutaja grupi liige oma kogemust, kuidas aastaid tagasi ta teadis täpselt, millist autot ta EI taha, tal oli sellest selge pilt silme ees ja mis te arvate, kas just sellise autoga tuli ta mees koju? Muidugi. Sest Universum ja Alateadvus ei kuula mitte Su sõnu vaid PILTE ja nendega seotud emotsioone!

Seega, väljenda end pigem nii: “Raha tuleb lihtsalt ja kergelt!”, “Minu elu on külluslik”, “Ma olen nii tänulik, et mu elus on inimene, kes armastab mind sellisena, nagu mina olen”, “Ma olen nii õnnelik, sest ma armastan ennast ja oma ilusat keha!”, “Mul on ilus ja töökindel auto”, “Ma olen tänulik, et väljakutsete keskel saan ma kasvada iga päev ja minu töökoht pakub mulle rohkem võimalusi kui kunagi varem”. Ja kui Sa nii ütled siis TUNNE, et see ongi nii! Minul oli vahest vaja end ühe ja sama lausega ikka korduvalt ja korduvalt uuesti veenda, et ma valin tunda teistmoodi! Ja see muutus.

Need on vaid mõned näited. Kas näed erinevust?

PS. Selleks, et sellest lausest saaks eesmärk on vaja lisada veel täpsus, ehk millal Sa soovid, et eesmärk täituks ja jälgida kindlalt, et hoolimata seatud kuupäevast väljendad Sina end olevikus, just nagu soovitu oleks juba juhtunud!

Marlen

Millegipärast on välja kujunenud, et Saladuse filmi ja kogu külgetõmbeseadust seosestatakse valdavalt rahaga ning edu saavutamisega majanduslikus mõõtmes. Siiski on universaalsed maailma seadused absoluutsed ning need ei piira end valdkonnaga. Rahast räägitakse selle kõige juures peamiselt kahel põhjusel, milleks on, et ca 90% inimestest soovivad oma majanduslikku olukorda muuta ning teiseks, kuna raha kogust on oluliselt lihtsam mõõta.

Raha on meie ühiskonnas kujunenud paljude väärtuste mõõdupuuks. Lisaks otsesele ostujõu väärtuse mõõdupuuks mõõdab raha paljude jaoks edukust, ilu, seksikust, võimu, enesekesksust jpm. Just seetõttu peavad suurteks saladuse meistriteks end inimesed, kes oskavad palju raha teha. Samas on palju inimesi, kes saavutavad nende samade sisemiste seadustega edu teistes valdkondades, aga vastavalt meie ühiskonnas domineerivatele arusaamistele ei usuta sageli kedagi enne, kui ta on tõestanud, et ta on edukas – finantsiliselt. Kummaline maailm.

Viimase paari nädala jooksul olen saanud mitmeid kirju inimestelt, kes on küsinud just, et miks ma räägin ainult rahast ja edust oma blogis ning miks ei puudutata teisi teemasid nagu armastus ja kaaslase leidmine. Jah, peab tunnistama, et lõin kirju lugedes pilgu maha. Maailm on palju suurem ju.

TÜDRUKU LUGU
Tüdruk oli selles maailmas nagu üks kuues miljardist. Ta ei erinenud teistest omavanustest mitte millegi poolest, ehk siis ainult sellega, et ta lähenes oma kahekümne viiendale eluaastale, kuid ta elas üksi. Ei, ta ei olnud õnnetu. Veel. Tal oli palju sõpru, kellega mõnusalt aega veeta ning elu avastada. Aga viimasel ajal hakkas ta üha enam hommikuti ja õhtuti tundma, et elu on poolik. Miski temast oli puudu ning see oli midagi võimast. Üha sagedamini vaatas ta romantilise sisuga filme ning nuttis filmide lõppedes. See oli tema jaoks midagi täiesti uut. Kuidas sai ta nutta? Tüdruk oli terve oma elu olnud tugev, keskendunud karjäärile ja eesmärkidele ning tahtnud võita tervet maailma. Aga nüüd vaatas ta filmi, kus mängitakse tõelist armumist ja armastust ning temast kerkivad esile täiesti uutmoodi emotsioonid. „Miski on minus muutumas ja ma pean selle välja selgitama“, mõtles ta nuuksudes ja tõstis taldrikule uue portsu jääkülma maasikajäätist.

Tüdruku jaoks hakkas avanema uus maailm. „Miks mul ei ole veel kaaslast? Miks keegi ei soovi mind? Ma olen ju ilus, ma olen ju sõbralik ning ma olen meestega alati hästi läbi saanud. Ning mul on ju isegi olnud suhteid. Ma olen elanud koos mitmete toredate meestega, aga miks ei ole need suhted püsima jäänud?“, olid küsimused tema peas järgmise kolme kuu vältel. Tüdruk oli enesekindel. Ta oli saavutanud suures ettevõttes töötades märkimisväärse edu ning tundis end majanduslikult kindlustatud. Ehk oli ka see põhjuseks, miks polnud ta eelnevalt selliste küsimuste peale liiga pikalt mõelnud. „Ma saan ka ise hakkama, mul on kõik okei“, oli ta vastus alati sisemisele häälelel, mis juba tegelikult umbes aasta varem ühel toredal peol oli hakanud sama küsimust esitama.

Möödusid kuud. Tüdruk oli hakanud avatud silmadega enda ümber ringi vaatama ning nägi seal toredaid mehi pidevalt. Aga see jäigi vaid vaatluseks. Keegi ei tulnud temaga rääkima, keegi ei kutsunud teda välja ning keegi ei armastanud teda. Tüdruk elas oma igapäevast elu, ta käis tööl, ta käis trennis ning külastas aeg ajalt oma sõbrannasid. Aga tema elus ei muutunud mitte midagi. Ta oli jätkuvalt seesama tüdruk, kes ta oli olnud 4 kuud varem, aga tema pähe hakkas tekkima huvitav tunne – „Kui keegi mind välja ei kutsu, järelikult ma olen kole. Kui keegi ei taha minuga koos olla, järelikult ma olen paks. Kui keegi ei armasta mind, järelikult ma olen loodud üksi olema. See on minu raske saatus“. Tüdruk tundis, kuidas tema enesehinnang kukkus suure kolinaga. Ta oli olnud terve oma elu edukas ning teiste poolt hinnatud inimene ja oli harjunud tundega, et ma saavutan kõik. Aga nüüd oli elu Tüdruku lükanud uuele mänguväljakule. Sellisele, kus ei tule kasuks Oxfordist saadud PhD või Cambridgeist omandatud suurepärased läbirääkimisoskused. Tüdruk tundis, et ta ei olegi täiuslik ja kõikvõimas. Miski on sisenenud tema ellu, mis kinnitab talle, et ta on kole, paks ning loll. Ning seda kõike vaatamata sellele, et ta oli kunagi keskkoolis võitnud missivõistlustel II Printsessi tiitli, kaalus 55 kg ning oli lõpetanud kaks ülikooli. Aga see ei lugenud antud hetkel. Ta vaatas oma tulemusi armastuses ning need olid nõrgad. Järelikult ma olen ikkagi kole, paks ja loll. Siis ta veel ei teadnud, et ta kohtus uue mängijaga väljakul – HIRM.

Möödusid jälle kuud. Igakord, kui tüdruk nägi sõbrannasid oma meestega, armastusfilme või täiesti võõraid inimesi käsikäes jalutades, käis temast jõnks läbi ning alateadvusest kerkis mõte: „Ma olen, üksik. Kas ma üldse saan kunagi õnnelikuks? Sellist meest vist ei olegi, kes mind sooviks … ma ei tahagi neid paarikesi koos vaadata … nad tekitavad minus vastikust … mulle meeldibki üksi olla, olen iseenda peremees ning keegi ei ütle, mida ma teen ja mida ma ei tee. Ma olen õnnelik just sellisena, nagu ma olen“

Ja niimoodi lõi Tüdruk oma peas oma esimese alateadliku programmi. Programm oli lihtne oma olemuselt – kuigi Tüdruk igatses armastuse ning helluse järele ning oli valmis armumise nimel kõigeks, oli ta oma pähe tekitanud alateadliku refleksi, millega iga kord, kui ta nägi mõnda tema poolt igatsetud hetke või situatsiooni, tekitas see temas hoopis tülgastust ning alateadlikku hirmu. See on elu paradoks. Kui me midagi väga soovime, siis meil tekib hirm, et me ei pruugi seda saavutada ning me hakkame seda peas ise blokeerima.

Möödus 2 aastat. Tüdruku elu liikus edasi tõusude ja mõõnadega, tema elus oli mehi, tema elus oli isegi üks armastus, vähemalt ta nimetas seda alguses nii, aga iga kord peale 4 kuud hakkasid meestega probleemid. Tekkisid ebakõlad ning arusaamatused kõige tühisemate asjade üle maailmas. Aga need tekkisid siiski. Ning see kordus niimoodi alati ja viis lõpuks lahkuminemiseni. „Mis pagan mul küll viga on, et kõik minu suhted purunevad“, hakkas tüdruk mõtlema. „Miks tulevad minu ellu ainult luuserid ning elumehed, miks ei võiks ma kohtuda inimesega, kes mind tõesti armastab? Armastus on ju olemas. Ning see mees on kuskil olemas. Ma ju tunnen seda. Ma ju armastan teda“, istus tüdruk õhtuti oma hubases korteris ja mõtiskles oma raske elu üle.

Lähenes tüdruku 28 sünnipäev. Tüdruk oli viimaste aastatega palju muutunud. Kui 3 aastat tagasi oli ta olnud rõõmsameelne ning alati positiivne inimene, siis nüüd olid isegi tema sõbrannad sageli mures, mis Tüdrukuga juhtunud on. Ta oli muutunud mõtlikuks, ta tahtis palju üksi olla ning ta eraldus sageli oma sõbrannadest, kes käisid kõikjal oma meestega. Paljudel olid isegi juba lapsed. Tüdruk tundis, et ta ei sobi sinna seltskonda. Ta ei ole pereinimene ning tema saatus on jääda vanatüdrukuks. Ning ta hakkas jälle nutma. Nagu ta oli juba teinud sadu korda viimase 3 aasta jooksul.

Oli Tüdruku sünnipäevale järgnenud päev. Tüdruk oli oma korteri ilusti korda teinud ning oli aeg avada kingitusi. Üks kingitustes jäi talle silma juba eelmisel õhtul. See oli pisike, kuid miski selles köitis Tüdruku tähelepanu. Ta avas selle ettevaatlikult püüdes mitte isegi selle paberit kahjustada ning sellest tuli välja raamat. Selle pealkiri oli SALADUS.

Esimest korda luges tüdruk raamatu läbi juba samal õhtul. See vapustas teda. „Kui see kõik on tõsi, siis kuidas ma saaksingi praegu õnnelik olla? Ma olen ju alates keskkoolist mõelnud, et mulle meeldib teha karjääri ning olla edukas. Ma kinnitasin alati, et pere loomiseks on aega piisavalt ning küll ma ka selle projekti kunagi edukalt lõpule viin …“.

Raamatust sai jägnevate kuude jooksul Tüdrukule Piibel. Ta oli seda lugenud nii palju kordi, et ta teadis peast, mis leheküljel keegi millestki rääkis. Iga kord, kui ta Saladust luges, tundis ta, kuidas temasse sisenes uus jõud ja usk. Usk iseenesesse ning usk maailma ja selle võimalustesse. Ta hakkas uuesti uskuma, et küsimus ei ole meestes, kellega ma kohtun ning kellega mu suhted purunevad, vaid minus ja minu alateadlikes mõtetes. Küsimus ei ole heade ja armastavate meeste puuduses selles külluslikus maailmas, vaid minu suutmatuses ning tegelikus soovis oma ellu tuua see õige inimene. „Kuidas ma saaksin leida õiget inimest, kui ma mõtlen pidevalt, et keegi vist ei tahagi mind ning ma meenutan ainult neid aegasid, kui ma veetsin aega valede meestega ja analüüsin, mida ma valesti tegin? See on muster, mida ma oma ellu loon. Ma olen kinnises ringis ning sellest välja pääsemiseks on ainult üks tee – MUUTA ISEENNAST. Muuta oma mõtlemist, oma arusaamasid, oma usku ning ootusi“.

Ja Tüdruk hakkas raamatutega tööle. Ta ostis kokku kõik raamatud, mis oli kirjutatud külgetõmbeseadusest ning enda sisemisest jõust. Ta mitte pelgalt ei lugenud, vaid töötas need läbi. Samamoodi, nagu oli ta ülikoolis läbi töötanud kõige keerulisemad ainepeatükid. See andis talle jõudu ning ta nautis seda.

Ning Tüdruk hakkas iseendaga tööle. Ta tegi täpselt seda, mis raamatud kirjutasid. Ta ütles endale, et tal ei ole mitte midagi kaotada. Ta on proovinud kõiki teisi teid, aga need ei ole tulemust andnud. Nüüd proovib ta leida vastuseid seestpoolt väljapoole. Ta muudab iseennast ning on kindel, et siis muutub ka maailm tema ümber.

Esimese asjana kirjeldas ta endale täpselt – pisimagi detaili täpsusega - , mida ta tegelikult tahab. Ta tahtis armastavat meest – ning ta kirjeldas ära selle mehe nii välimuselt kui hingeliselt. Ta tahab ilusat ühist kodu – ning ta kirjeldas ära selle maja, kus nad koos elama hakkavad. Ning ta soovib kahte imearmast last – ning ta kirjeldas ära täpselt, kuidas nad õnnelikult koos lapsi kasvatavad. Ta läks isegi nii kaugele, et otsis ajakirjadest ja internetist välja kõikide välimuselt talle atraktiivsed meeste pildid ning kleepis need märkmikusse. Ta leidis internetist majapildid, kus ta soovib kunagi selle ilusa mehega elada ning lisaks terve portsu kõige armsamaid perepilte. See oli tema UUS ELU. Ning ta uskus, et ta saavutab selle.

Olles endale täpselt ära kirjeldanud, mida ta soovib, pani ta endale kirja ka, mida ta ei soovi, vältimaks, et tema mõtted salamisi selle peale triivivad. Ta teadis, et ta peab OLEMA VALVEL, mis tema peas toimub. Ta oli raamatutest õppinud, et meel on salakaval ning anna talle võimalus ning ta leiab probleemi, millega tegelda. Aga Tüdruk oli tugev. Ta pani kirja kõik asjad, mida ta ei soovi iialgi enam elus kogeda ning ta vältis nende peale mõtlemist iga hinnaga. Ja see oli seda väärt.

Tüdruk töötas endaga iga päev. Igal hommikul enne voodist tõusmist kujutas ta 5 minutit ette oma uut elu ja armastavat perekonda. Ta vaatas oma märkmikku ning elas selle 5 minuti vältel oma uut elu. Mis siis, et see ei olnud reaalsus. „See on vaid aja küsimus“, ütles ta alati ning kallistas oma unistuses oma kallist abikaasat.

Kui päeva jooksul tekkisid tema pähe hirmud, et kas ta pole mitte kaotanud selget mõistus, tõrjus ta need mõtted kiiresti, otsis portfellist oma unistuste märkmiku, sulges silmad ning viis end tagasi oma unistusse, kus oli hea ja turvaline. Ta visualiseeris. Ta programmeeris oma alateadvust. Ta lõi oma uut reaalsust.

Õhtuti võttis Tüdruk iga päev endale 15 minutit ning istus rahulikult tugitooli või põrandale, sulges oma silmad ja tundis tänulikkust. Ta tänas elu selle eest, et ta oli ilus, sportlik ning tark. Ta tänas Universumit selle eest, ta tal olid toredad sõbrannad, toetavad vanemad ning ilus kodu. Ning ta tänas Universumit selle eest, et varsti, juba väga varsti, on tema elus mees, kes teda armastab. Ta tänas kõikide nende ilusate hetkede eest, mida nad koos veedavad, kõikide nende päevade eest, mis nad kasvatavad oma toredaid lapsi ning elu eest, mis saab olema täiuslik.

Möödus 3 kuud. See oli raske töö, aga uute avastuste aeg.

Oli keadine reede ning Tüdruk jalutas oma tavapärast teed pidi kontorisse. Ta jalutas mõtlikult, kuna ta oli juba harjunud oma peas toimuvat kontrollima. Ta oli paljudest oma hirmudest võitu saanud ning tema enesekindlus oli taastunud.

Ootamatult peatus tema kõrval auto. Juht avas kõrvalistuja akna ning küsis: „Vabandage, preili, kust ma võiksin leida maja sellel aadressil?“ ning näitas paberile kirjutatud aadressit. „Hmm“, mõtiskles Tüdruk, „see on ju see sama maja, kus minu kontorgi asub. Lihtsalt mees otsib firmat, mis asub tema kontorist 2 korrust kõrgemal. „Jah, see on siinsamas nurga taga, ma lähen täpselt samasse kohta“, vastas Tüdruk. „Suurepärane!“, vastas mees, „ma võin teile küüti pakkuda, kui te vastu ei ole“. Tüdruk tundis kohmetust ja kerget ehmumist, sest tegemist oli ju siiski võõra mehega, kes teda autosse kutsub. Siiski, arvestades automarki ning mehe seljas olevat kallist ülikonda, ei saa tegemist olla pätiga. Ning imelikul kombel tõmbas Tüdrukut midagi selle mehe juures. Isegi, kui ta polnud meest korralikult näost näinudki, oli tema juures midagi, mis tekitas Tüdrukus hea tunde. Ning ta riskis. „See on ju vaid 500m sõitu uue ja uhke autoga“, mõtles ta ja istus autosse.

Autosse istudes ning meest lõpuks lähedalt nähes tabas Tüdrukut kuumalaine. „Kuidas see võimalik on? See on ju välimuselt praktiliselt identne mees mehele, kelle pildi ma 3 kuud tagasi ühest ajakirjareklaamist oma märkmikku kleepisin? See ei ole lihtsalt reaalne …“, karjus Tüdruku süda tema põues samal ajal lüües kiirusega 140 lööki minutis.

Jägnevate kuude jooksul nende kohtumised sagenesid. Tüdruk oli õnnelik ning sama paistis olevat ka mees. Nad olid üksteise vastu avatud ning ausad, nad said rääkida kõigest ning neid köitsid väga paljud sarnased asjad. Nad armusid ning 4 kuu möödudes kolisid kokku. Tüdruk oli leidnud oma hingesugulase ning ta tundis tänulikkust. Tänulikkust Universumi ees, kes oli kõik selle võimalikuks teinud. Tänulikkust nende õppetundide eest, mida ta eelnevate aastate jooksul oli saanud ning tänulikkust sõbrannadele, kes olid talle kinkinud selle imelise raamatu.

Kuid imed ei olnud veel lõppenud. Kokkukolimise päeval korrastas tüdruk nende uut kodu ja tõstis mehe korterist toodud raamatuid riiulisse. Ta oli juba lõpetamas, kui miski märkmiku või päeviku moodi asi kasti põhjast tema tähelepanu köitis. Ta teadis, et see on midagi väga isiklikku mehele ja ei olnud kindel, kas ta peaks seda vaatama. Aga ta tegi seda siiski.

Ta avas ettevaatlikult märkmiku ning seal oli kirjas: „Minu unistused“. Ta pööras ette märkmiku esimese lehekülje … ning pisarad valgusid tema silmadesse. Seal oli pilt temast. See oli pilt, mis oli temast tehtud tema ainukesel intervjuul ühes äriajakirjas umbes pool aastat tagasi. Ning mees oli selle leidnud internetist ja kleepinud oma unistuste märkmikku. Tüdruk tundis, kuidas kogu maailm tema sees soojaks läks ning täitus ereda valgusega. „See ongi Tema“, hüüatas ta ning jooksis esimesele korrusele, et teatada oma kallile juba tuhandetat korda, kui palju Tüdruk teda armastab.

Olge vaprad!
Kaido

NB! Kui soovid kogeda midagi täiesti uut … siis vaata siia SpiritDrums - Spirituaalne Eksootika!