Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Hmmm … nüüd on see siis tehtud. Ma olin ammu, ehk juba kaks aastat, mõelnud põnevusega selle peale, kuidas võiks ühel päeval lennata kuhugi kaugele maale, eemale kõigest, millega ma olen harjunud, ja olla lihtsalt üksinda ning üksinduses. Ma usun, et mingil eluperioodil mõtlevad ning unistavad samast asjast paljud inimesed, kuid tihti ei leita selleks siiski õiget aega, finantsilisi võimalusi või lihtsalt pealehakkamist. Ning see on täiesti loomulik. Ka mina ise lükkasin seda reisi pikka aega edasi, kuni märtsis 2010 jõudsin ma järeldusele, et ma pean ära käima, sest vastasel juhul jäängi ma sellest ainult mõtlema. Ma tegin selle ära, ning ma ei kahetse hetkegi. See oli fantastiline.

Vaesus vs Tolerants
Kas sa oled enda juures märganud, et maru lihtne on õnnelik ning rõõmsameelne olla, kui kõik asjad elus laabuvad? Kui töö juures on asjad korras, kui kodus on kõik kombes, ning meil on piisavalt aega, raha ja võimalusi tegelda asjadega, mis meid inspireerivad ning teevad meid õnnelikuks - siis on lihtne on võtta elu just sellisena nagu see on.

Aga kui edukad me oleme sallivuses siis, kui meie elu on täis vaesust, puudust ning raskusi? Kui me peame iga päev sõitma bussiga tööle näiteks 20 km kaugusele, aga selle läbimiseks kulub bussil 1,5 tundi? Ja seetõttu peame me ärkama igal hommikul kell 5.00, kuna vastasel juhul me lihtsalt ei jõua õigeks ajaks tööle. Ja hea, kui meil üldse on töö - Sri Lankal on töötuse määr näiteks 40 protsenti.

Jah, sallivus, heasoovlikkus ning teiste inimeste mõistmine oli kõige suurem õppetund minu jaoks Sri Lankal. Mitte eurooplased, kes sõidavad maha 10 000 km, et istuda päevade kauba meditatsioonis, et olla spirituaalsed, vaid need inimesed, kes peavad selle spirituaalsuse igapäevaselt praktikasse rakendama, kuna vastasel juhul oleksid nad kõik vaimuhaiglates. Ja sa ei taha ettegi kujutada, missugune võib välja näha haigla või vaimuhaigla Sri Lankal.

Vaatamata tohutule vaesusele, puudusele ning ühiskonna primitiivsusele on srilankalased õnnelikud ja rõõmsameelsed. Sõites mööda maanteesid ja jalutades linnas, näed sa pidevalt naeratavaid inimesi. Kui keegi kellelegi autoga ette sõidab, või keegi kellelegi sõna otseses mõttes kuuma tee ülikonna peale kallab, ei ole see probleem - see on hoopis võimalus kasvatada oma sallivust ning mõistmist teiste inimeste suhtes. Kui meie - eurooplased - püüame seda teha läbi teadlikkuse, sest vaimsed raamatud soovitavad meil seda teha, siis srilankalased on budismist ja selle heasoovlikkusest nii läbi imbunud, et see on muutunud nende loomulikuks olekuks - olla hea ning sõbralik.

Õppetund number üks minu jaoks: “Me võime olla rõõmsad ja õnnelikud ka siis, kui meie maailm kokku variseb, ja sellest jääb järele ainult vaesus ning viletsus”

Religioon on religioon
Sri Lanka on maailmas kõige pikema järjestikuse budistliku traditsiooniga riik. Ja see kumab läbi kõikjalt, kui selles väikeses, aga väga tiheda asustusega riigis ringi liikuda (Eestis on inimesi ühe ruutkilomeetri kohta 31, Sri Lankal aga 316; Eesti pindala on 45 000 km2, Sri Lanka pindala 65 000 km2). Tohutusuured buda-kujud on kõikjal, kuhu vaadata saab - keset linnasid, linnadesse sissesõitudel, kodudes, hoovides, restoranides, loomulikult bussides ja tuk-tuki meeste lenksude peal. Kõikjal. Jääb tõesti tunne, et kõik inimesed on seal meie mõistes vaimsuse suurkujud.

Aga üllatus oli minu jaoks suur, kui rääkides kohalike inimestega selgus, et see on nende jaoks pelgalt religioon. Just samasugune religioon, nagu meie jaoks Eestis, Euroopas ning Ameerikas, on kristlus - inimesed peavad ju millessegi uskuma. Lihtsalt Sri Lankal on budism nii levinud, et keegi ei varja seda, et ta on “usklik”, mis läänekultuuris on sageli justkui “häbiasi”, kui keegi nimetab end usklikuks. Kõik inimesed on ju tegelikult usklikud - ühed usuvad, et jumal on olemas, teised aga usuvad, et jumalat ei ole olemas. Olemuselt ei ole siin mitte mingisugust vahet - mõlemad on mentaalsed konstruktsioonid.

Üllatus minu jaoks ei olnud aga see, et tõesti 80% elanikkonnast olid avatud ning avalikud usklikud uskudes budismi (ülejäänud 20% on moslemid, kristlased jt), vaid see, et Buddha peamine sõnum “Tunne iseennast!” tuleneb eelkõige läbi meditatsiooni, kuid 95% nendest usklikest inimestest mediteerivad ainult Buddha sünnipäeval 27. mail, sarnaselt meile, kes me käime igaks juhuks jõulude ajal korra kirikus ära, sest me oleme ju lõppkokkuvõttes kristlased. Vot see oli minu jaoks üllatus. Rääkides kohalikega selgus, et nende jaoks on budism täpselt samasugune lihtsalt religioon, nagu meil kristlus. Tavainimesed (mitte mungad) ei ole seal grammigi rohkem vaimsed kui meie inimesed siin. Kui jah, muidugi mainimata jätta see, et kuna inimestele õpetatakse budismi juba lapsest alates, siis lihtsalt kogu inimkond on budismist ja selle õpetusest nii läbi imbunud, et see on loomupäraselt muutunud osaks nende elust. Ja seetõttu käituvad nad meie mõistes tihti hämmastavalt sallivalt, armastavalt ja heasoovlikult.

Õppetund number kaks minu jaoks Sri Lankalt: “Keskkond ei muuda kedagi “vaimseks” inimeseks. Vaimsus saab alguse meie seest ja meie enda soovist ja suutlikkusest endaga tööd teha”

Elu on lihtne
Lihtne on olla Sri Lankal rõõmsameelne ning õnnelik. Sest seda soodustab keskkond sinu ümber - positiivsed ja sallivad inimesed, soe kliima ning päike, ja ühtlane “vaesus”, mis ei tekita inimestes vajadust püüelda kellegi eeskujude suunas.

Seda aspekti olen ma kuulnud paljudelt inimestelt, kes on reisinud Aasia riikidesse. Nad ütlevad tihti, et olles kaugel maal, tunnevad nad, et nad on rõõmsad ja õnnelikud, ning nad on võtnud eesmärgiks seda enesetunnet kindlasti säilitada edasi ka Eestisse tagasi tulles. Kuid see ei õnnestu nendel. Miks?

Väga lihtne on olla positiivne ning rõõmsameelne, kui kõik inimesed sinu ümber on õnnelikud ja positiivsed. Sellisel juhul sulandume me massi ja positiivsus kandub läbi kollektiivse alateadvuse meile automaatselt üle. Kui kõik naeratavad sinu ümber, ning keegi ei ole kuri ja vihane, siis ei teki ka meil endal “vajadust” kaitsta end kurja ja viha eest. Me võime olla vabad, rõõmsad ja õnnelikud - me võime olla inimesed. Elu on lihtne, kui me saame olla rõõmsad ning õnnelikud.

Kahtlemata mõjub päike meile positiivselt. Mina isiklikult olen suur päikese fänn - olgu Eestis väljas soe või külm, minu enesetunne on alati parem siis, kui paistab päike. Kogu loodus vajab päikest, et õitseda ning kasvada, ja meie - inimesed -, ei ole mingid erandid. Seetõttu öeldakse ka, et soojadel maadel nagu Hispaania ja Itaalia Euroopas, ning rääkimata ekvaatorilähedased riigid nagu Sri Lanka, kus on aasta keskmine temperatuur 25 kraadi (Eestis on see 5 kraadi), soodustavad meie õnnehormoonide tootmist ja lubavad ka meil endil õitseda kogu aastaringselt. See on mõnus tunne, kui päike paistab, ning sul on hea olla. Elu on lihtne, kui me tunneme päikest ja sooja.

Kevadel viisin ma läbi kolm seminari teemal “Kompass - kuidas leida sisemine kirg?”, millele ma sain väga palju positiivset tagasisidet. See seminar käsitles eelkõige küsimust “Miks me ei tea, mida me elult soovime, ja miks me ei saavuta oma eesmärke?”. Ning lihtne vastus sellele on, et üldjuhul ei ole inimeste poolt püsitatavad eesmärgid nende enda eesmärgid, vaid ühiskonna poolt programmeeritud eesmärgid, mida me peame ekslikult enda omaks. Meid pommitatakse kogu aeg ideaalidega, mille poole me püüdleme - olgu selleks siis kool, meedia ning marketing. Kõik need kanalid annavad meile “aimdust”, missugused me peame olema, mida me peame omama ning kui palju raha meil peab olema, et me saaksime olla õnnelikud.
Kuid Sri Lankal ei ole seda kaugeltki nii suures mahus. Seal on 70% inimestest ühtlaselt vaesed. Ja kui kõik on ühtlaselt vaesed, ei teki kellelgi ka väga kiusatust mõelda, et ma ei ole väärtuslik sellisena nagu ma juba olen, vaid pean ostma selle, omama seda või suhtlema nendega, et keegi mind väärtustaks. Ei, Sri Lankal on väärtused paigas teistmoodi.

Jah, loomulikult ei saa öelda, et srilankalastel ei ole muresid. Muidugi on nendel mured, ja tõenäoliselt palju suuremad mured kui meil. Aga nad on “õppinud” elama muredega kui millegagi, mis on osa elust. Ja nad ei lase muredel või õigemini väljendatuna eluväljakutsetel vähendada rõõmu oma elus. Mured on kõikidel. Juba 2500 aastat tagasi olid inimestel mured, millega tegeldes toimus ju kuningapoja Siddharta Gautama valgustumine, ja ta muutus Buddhaks (”Virgunud inimene”).

Mured on meie elu loomulik osa. Küsimus on ehk pigem selles, mis tüüpi muredega me tegeleme, ja kas me loome neid muresid oma ellu ise tehislikult juurde. Kui sa vaatad enda tutvusringkonnas ringi, siis võid sa märgata, et paljude inimeste mured on seotud sellega, et nad soovivad, et nende elu oleks parem kui praegu. Ja see parem elu ei tähenda midagi muud kui seda, et ühiskond programmeerib meile alateadvusse, mida me peame omama ning tegema, et me saaksime olla õnnelikud, kuid enamikul inimestest ei ole võimalik iialgi kõikidele nendele “rikaste ja kuulsate” reeglitele vastata. Ja sealt algavad nende kannatused. Nad ei suuda aktsepteerida elu sellisena nagu see on.

Õppetund number kolm: “Meil ei tasu uskuda kõiki meie mõtteid, ja elu ei tasu liiga tõsiselt võtta”

Nilambe - peidupaik paradiisis
Kokkuvõtte meditatsioonikesusest jätsin ma teadlikult viimaseks. Miks? Sest ma õppisin sealt kordades vähem kui ma oleksin osanud arvata. Ja see on tõeliselt vabastav tunne.

Ma olin pikka aega “unistanud” minemast kaugele tundmatule maale, et seal siis kogeda midagi spirituaalset ja võimast. Ja jällegi, kust oli mul see idee tekkinud? Jah, muidugi olin ma lubanud kõikidel nendel raamatutel, artiklitel ja filmidel ennast programmerida seda tahtma. On kirjutatud kümneid kui mitte sadu raamatuid eurooplaste poolt, kes on sõitnud kloostritesse, aašramitesse ja meditatsioonikeskustesse, et seal siis leida oma elule spirituaalne mõõde, või ehk isegi valgustuda. Ja nüüd soovisin seda minagi. Ma uskusin siiralt, et kuskil kaugel budistlikul maal on mingi teistsugune vägi, mis annab minu elule uue tähenduse. Ma lootsin siiralt, et kui ma tulen tagasi, olles mitu päeva vaikinud, istunud ning mõtisklenud elu mõtte üle, olen ma parem ning vaimsem inimene. Ehhh … milline naiivsus minu poolt. Ei, mitte keegi või miski ei saa meid muuta vaimsemaks kui me juba oleme. Nagu öeldakse “Meie probleemid ei ole seotud asukohaga, vaid need on kõik meie peas”. Ja nii juhtus ka minuga.

Kuna ma olen enesearenguga tegelenud väga aktiivselt viimased 4 aastat, siis on mul välja kujunenud väga kindel distsipliin kõikide praktikate jaoks, mida ma teen - meditatsioonid 2x päevas, visualisatsioonid, teesklus, jooga, 5 tiibetlast, sõbralikkuse arendamine, sallivuse kasvatamine jpm. Ja esimesel päeval, kui ma istusin ülejäänud 25 inimesega suures meditatsioonisaalis, mille kõige eksootilisem osa olid kaks budamunka, kerkisid täiesti tahtmatult minu pähe küsimused: “Mida ma siin teen? Mida ma teen siin keskuses teistmoodi, mida ma ei teeks juba kodus? Ma mediteerin, ma mõtisklen, ma veedan palju aega vaikuses, ma püüan olla hea inimene ka kodus Eestis …”. Ma olin suures segaduses. Ma olin reisinud 24h, et jõuda Sri Lankale ja avastada enda spirituaalne pool ja muutuda paremaks inimeseks, kuid nüüd istusin ma seal saalis ning avastasin, et siin ei ole mitte midagi uut. Kõiki neid asju, mida siin tehakse, saame me täiesti vabalt teha Eestis, Saksamaal või Gröönimaal. Selleks ei ole vaja sõita 10 000 km. Et mediteerida, ei ole vaja lennata ekvaatori peale, ja siis istuda seal vaikselt ning kuulata lindude laulu. Ei, me saame mediteerida rahulikult oma toas, kas kõrvaklappidega või ilma, või minna metsa või mere äärde. Et naeratada inimestele, keda sa veel ei tunne, ja andestada oma vaenlastele, kuna nad ei ole meie arvates olnud meie suhtes õiglased, ei ole vaja sõita isolatsiooni ning kõndida vaikuses ja magada 5m2 “vangikongis”. Ei, mõista oma kaaslast, sõpru ning vaenlasi saame me ka siinsamas väikeses Eestis. Kõik see toimub meie sees, mitte midagi ei saa tulla väljastpoolt, ja meid lihtsalt muuta sõbralikuks ning sallivaks inimeseks.

Kokkuvõte
Ma tunnen tohutut vabanemist. Eelkõige vabanemist järjekordsetest programmidest, mis ütlesid mulle varem, et mine sinna, ja tee seda, sest see teeb su õnnelikuks, spirituaalseks ning targaks. Ma saan lahti lasta ühest järjekordsest illusioonist, mida ma olin endaga kaasas kandnud.

Kuigi me mediteerisime päevas umbes 6 tundi, tundsin ma sageli oma kongi jõudes, et peaksin vist mediteerima. Sest istudes 25 inimesega ühes ruumis, oli minu jaoks liiga palju tähelepanu eemale juhtivaid tegureid, mis ei võimaldanud mul üldsegi käivitada neid protsesse enda sees, mis käivituvad siis, kui ma istun vaikuses üksinda, ja mis toovad mulle naeratuse näole, ja ütlevad mulle, et ma olen üks väike osake sellest kõigest, mida me nimetame hellitavalt oma Universumiks.

Oli siiski üks aspekt, mis vastas ning isegi ületas minu ootused Nilambe meditatsioonikeskuse kohta - see oli õpetaja Upul. Õpetaja ei viinud küll läbi regulaarseid loenguid, kuid mul õnnestus temaga kohtuda, ja küsida temalt eelmisel õhtul kirja pandud 15 küsimust, mis olid mul tekkinud eelneva nelja aasta jooksul meie maailma, inimeste ja nende rõõmude ja kannatuste kohta. Upul on täielik headuse kehastus. Tema rahu, kohalolek ning tarkus kiirgavad temast kümnete meetrite kaugusele, ja tema vastused tekitavad sisemise vabanemise, mida peaks meist kogema igaüks. Jah, see oli tõeliselt võimas kogemus.

Hea oli olla Sri Lankal, aga hea on olla ka tagasi. Eile tegin ma üle pika aja meditatsiooni, mis küttis minu mootorit rohkem kui ma kordagi kogesin Nilambes, ja lõpetades tundsin ma siirat tänulikkust järjekordse õppetunni eest, mis sai mulle võimalikuks. Kogu reis oli super. Nilambe oli super. Inimesed olid super. Ning budism on super. Aga mis kõige tähtsam - elus on olla super, sõltumata, kas Sri Lankal või Eestis.

Mõnikord aetakse omavahel segi kaks mõistet - laisklemine ning vaikne olemine.

Me oleme harjunud elama materialistlikus maailmas, kus kõik muu peale püüdluse ja pingutuse materiaalse paremuse poole samastatakse koheselt laisklemisega. Meile ju räägitakse juba lapsest peale, et mida sa laiskled, ja ära istu niisama, parem tee midagi kasulikku. Lisaks nendele kahele on lapsevanematel veel varuks umbes sadakond väljendit, millega lapsele märku anda, et juhul, kui see niisama aknast välja vaatab, tegeleb ta logelemisega.

Aga mina isiklikult tegelen logelemisega viimasel ajal rohkem kui kunagi varem. Ning ma isegi ei nimeta seda logelemiseks, vaid teadlikuks aja kasutamiseks maailma vaatlemiseks. Olgu selleks siis autoroolis ummikus, kohvikus sõbra ootamine või lihtsalt kodus tugitoolis istudes, ma võtan aja, peatan mõttejoru ning vaatlen, mis minu elus praegu aset leiab. Ja seda praegut tuleks defineerida väga täpselt antud kontekstis, sest ma mitte ei “kola” sel ajal oma peas, vaid kasutan igat oma keharakku, et tunnetada seda, mis toimub minu elus just praegu. Ma kuulan, missugused on helid minu ümber, ma hingan sisse erinevaid aroome minu ümber ning vaatan tähelepanelikult, mis minu ümber toimub. Teisiti öelduna ma laisklen täie keskendumisega.

Kuidas laiselda täie keskendumisega?
Täie keskendumisega laisklemine on täiesti oskus omaette. Kuigi see tundub esmapilgul väga lihtne, sest justkui kõik teeksid seda kogu aeg, ei ole see niisama istumine. Sest niisama istudes kasutame me üldjuhul kas siis oma kujutlusvõimet ja jalutame “tulevikus”, või kasutame oma mälu ning jalutame “minevikus”. Aga kes jalutab “olevikus”, tekib küsimus? Mitte keegi, sest sa ei tea isegi sel ajal, et see eksisteerib.

Kõige ilusam aeg teadlikuks laisklemiseks Eestis on kevad. See on tõeliselt ilus aeg ning see on väärt kohe võtta aega laisklemiseks. Millal siis?

1. Peatu korraks kohe hommikul
Kohe peale seda, kui kell on helisenud ja sa oled suutnud juba istukile tõusta, või isegi end püsti ajada, mine akna juurde ja vaata sealt välja. Ükskõik, mis sealt sulle paistab, VAATA seda. Vaata kohe lähedalt. Jälgi objektide liikumist, kuula helisid, mis kostavad ning pane tähele asjade kontuure. Püüa ühelegi asjale mitte anda hinnangut. Veel parem, kui sa suudaksid isegi sildistamise ära jätta. Lihtsalt vaata oma maailma just sellisena nagu see on. Ära võitle sellele vastu, mis ON, vaid luba oma elul olla nii nagu see on ja mine sellega kaasa, kuhu see sind kutsub.

2. Peatu kohe, kui sa tunned, et asjad lähevad käest
Isegi, kui sa laiskled teadlikult 5 minutit hommikul, võid sa 10 minutit hiljem olla sukeldunud igapäevatoimetustesse nii sügavale, et hommikused laisklushetked on oma mõju ammu kaotanud. Seetõttu on hea seda korrata päeva jooksul. Eriti aga nendel hetkedel, kui sa tunned, et asjad hakkavad üle pea kasvama. Need hetked on sinu jaoks kõige olulisemad.

Kui keegi ütleb sulle midagi väga halvasti, kui sind tabab ootamatu negatiivne uudis või sa tunned, et asjad kuhjuvad üle pea, ütle endale julgesti “Stopp!”. Jäta kõik need mõtted, mured ja tegemised sinnapaika ja võta endale järgnevad 5 minutit taas vabaks, et sa saaksid laiselda. Aga tee seda teadlikult ning keskendunult. Sa üllatud isegi, kuidas teadlikud 5 minutit sinu meeleolule mõjuvad.

3. Peatu isegi siis, kui asjad ei lähe käest
Kui asjad lähevad käest, vajad sa kindlasti laisklust, et taas end korda seada. Ära iialgi ütle, et asjad taas kontrolli alla saada, sest sellisel juhul oled sa juba vastuolus elu suurima reegliga - mine vooluga kaasa. Ütle endale lihtsalt, et sa võtad endale 5 minutit, et mõista uuesti, kes sa oled. Veel parem, et mõista, kes sa ei ole. Sest nendel kõige ärevamatel hetkedel samastame me end automaatselt emotsioonide, hirmude ning kõikvõimalike negatiivsete stsenaariumitega, mida meie mentaalsus suudab välja töötada.

Aga mine veelgi sammuke edasi ja laiskle päeva jooksul paar-kolm korda isegi siis, kui asjad ei lähegi käest. Sellesse olukorda jõuad sa paratamatult, sest see juhtub kohe, kui sa lõpetad enda samastamise sellega, mis sa ei ole. Võta rahulikult iga tunni või paari tagant aeg maha ja laiskle. Ära surfa sel ajal internetis ja ära mine ka kohvilauda jutustama, vaid ela oma elu need minutid iga oma ihurakuga. Jälgi vorme enda ümber - inimesed, asjad, helid, lõhnad jpm. Vaata, mis sinu elus toimub. Vaata, millest sa mõtled, mida sa tunned ja kuidas sa ennast jälgid. Ole sõltumatu, ära anna hinnanguid, vaid lihtsalt eemaldu kõigest ning vaata oma maailma just sellisena nagu on. Laiskle nii, nagu sinu elus ei olekski mitte ühtegi muret, mille pärast pead vaevata. Sest tegelikult ei olegi. Kõik sinu mured on sinu peas.

Ole vapper!
Kaido

Esmaspäeval toimus Tallinnas jooga ning meditatsiooni infoõhtu, mida külastas üle 80 inimese. Anne-Ly Naukas räägis väga lihtsasti mõistetavalt ning praktilisest aspektist lähtuvalt, mis on tegelikult jooga ning meditatsioon. Selgus, et jooga ei olegi pelgalt füüsiliste harjutuste seeria oma keha vormis hoidmiseks. See on terve teekond meie sisemise minani.

Ja meditatsioon …

Meditatsioon ei ole lihtsalt istumine ning möödunud või algava päeva üle mõtisklemine. See on protsess, mille käigus me lihvime oma teadlikkust, mille kaudu me saavutame kõrgema elukvaliteedi ning omandame lihtsad, kuid efektiivsed vahendid oma igapäevaelu juhtimiseks.

Mis on jooga?

Mis on meditatsioon?

Kuna sain Annapurna külalispostitusele (vaata siit) väga palju positiivset tagasisidet, siis nüüdseks on aeg paigas meditatsiooni ning hatha jooga infoõhtuks. Seega kõik, kes soovivad teada saada praktilisest aspektist lähtuvalt, mis asi on tegelikult meditatsioon ning kuidas seda praktiseerida, et sellest maksimaalset kasu saada, ning milleks on hea jooga, siis oled oodatud Meditatsiooni ja Jooga Infoõhtule. Alljärgnev on info Annapurnalt selle kohta, mis täpselt aset leidma hakkab.

Kas meditatsioon või siis juba jooga?!
Jooga on terviksüsteem. Igal süsteemiosal on oma konkreetne eesmärk. Mõned näited: hatha jooga eesmärk on füüsilise keha mõjutamine, mantra jooga mõjutab peenkeha, karma jooga kaudu saadakse teada ja vabanetakse alateadlikest ilmingutest, kundalini jooga eesmärk on vallandada algenergia.

Joogalikus terminoloogias nimetatakse meditatsiooni – dhyan. Meditatsioon on joogast lahutamatu osa. Ta läbib punase joonena kõiki tegevusi. Ka igapäevases elus…

Ainult dhyan kaudu on võimalik muuta oma elu, sh mentaalsuse vaigistamine, emotsioonidega mittesamastumine, stressist vabanemine jne. Dhyan kasutamine arendab eristamisvõimet, teadlikkust, süübimisvõimet, keskendumisvõimet, taiplikkust jne.

Infoõhtul räägime sellest, mis on dhyan.
Infoõhtu on sissejuhatuseks kord nädalas toimuvale kursusele, mille käigus saad alusteadmised ja praktilised kogemused iseseisvaks dhyan praktiseerimiseks.

Infoõhtu on TASUTA.

Infoõhtu toimub 23.11.2009a kl 20.00-21.30

Toimumiskoht on Toompuiestee 4, Tallinn

(Toomsaal ehk Tõnismäe hambakliiniku taga hoovis on sissepääs (valge uks nurgas…), hambakliiniku ees seistes tule ümber vasakpoolse maja otsa maja taha hoovi, kus on jalgvärav ja sissesõidu ees tõkkepuu. Autod saab parkida kas Kaarli kiriku parklasse või endiste tenniseväljakute parklasse või  Wismari tänava otsa (hambakliinikust otse üle tee), seal on parkla alates 19.00 tasuta)

NB! Püüa mitte hilineda, sest välisukse panen kl 20.00 lukku! igaks juhuks võta käepärast minu tel nr 5666 9455

Anna oma osavõtust kindlasti teada: kaido@sisekosmos.ee

Infoõhtu viib läbi joogaõpetaja Anne-Ly Naukas

Vaprate soovidega,
Kaido

Pakkumaks lugejatele üha kasvavat väärtust, palusin oma heal sõbral ning jooja- ja meditatsiooniõpetajal Anne-Ly Naukasel kirjutada blogisse külalisartikkel. Kuna ma ise olen joogaga kokku puutunud ainult omal käel seda igapäevaselt praktiseerides ning ka meditatsioone olen teinud 4a tunnetuse järgi, tekkis mul ühel hetkel aina kasvav huvi, mis asi jooga ning meditatsioon siis tegelikult on. Ning lugedes lägi Anne-Ly artikli, taipasin ma, et mul on endaga veel palju tööd teha.

Siin on siis see lugu Anne-Ly’lt.

Umbes 15 aastat tagasi läksin oma esimesse joogatundi – tahtsin kuuluda nende “teistsuguste” inimeste hulka, kes “joogaga tegelevad”. See tundus olevat midagi erilist, salapärast, müstilist. Joogatunnist mäletan seda, et tegime mingeid asendeid, juhendaja eriti midagi ei selgitanud – ühesõnaga, ma ei saanud “mitte muhvigi aru” mis point asjal on… Rohkem ma joogasse ei läinud.

Umbes kolm aastat hiljem läksin, usaldusväärse isiku soovitusel, “joogahõngulisele” kursusele, mida viis läbi Ingvar Villido. Ta rääkis ja selgitas asju, mis toimuvad iga inimesega – kuulasin suu ammuli… Ingvar rääkis asjadest nii nagu nad on, kõik oli loogiline! Ja kummaline oli see, et ma justkui teadsingi kõike seda juba varem, kuid ma poleks iialgi osanud seda kellelegi niimoodi lahti seletada!

Ja tänu sellele kirjeldusele tuli lisaks palju taipamisi, mõistmisi, miks mõned asjad on olnud nii või naa ning miks ma käitun või suhtun üht või teistviisi.

Joogalik eluviis on midagi sama loomulikku nagu Sinu jaoks on praegu Sinu igapäevane elu, Sinu füüsilise keha protsessid, Sinu emotsioonid, Sinu mõtted ja rahutu mõistus, soovid ja tahtmised…

Võid ju öelda: “Ah, mis jooga. Elan nagu elan!” või, et Sind ei huvita jooga vaid oma elu muutmine… aga loe siit siis, palun edasi!

Näiteks kui Sa otsustad mediteerida – nii Sa nimetad ju seda tegevust, mida kümnest inimesest ca kaheksa kirjeldavad ja teevad täiesti erinevalt… Mõni arendab sel ajal mõttetegevust, teine püüab kogeda vaikust, kolmas püüdleb valguse kogemust jne, jne.

Igatahes, kuidas Sa ka ei pinguta, ei suuda Sa püsida “mediteerimises” nii kaua kui Sa tegelikult tahaksid. Kas on nii?  …

Mis siis segab? Mõtted, meenutused? “Jah.” Esile kerkivad tunded, emotsioonid – nt rahulolematus, rahutus…? “Jah!” Füüsilise keha probleemid – ei suuda istuda pikalt ühes asendis? “Jah, selg väsib ja hakkab valutama, jalad surevad…” Ja need kolm muutuvust vahelduvad – üks tuleb, teine läheb ning vahepeal on ka lühikesi kogemusi sellest, mida Sa tegelikult teha plaanisid? “Jaah, umbes nii…”

No aga millega siis “tegeleb jooga”? Ei-ei, see ei ole mingi keha venitamine imelikes ja keerukates asendites, millest suurem osa ei ole tavalise inimese jaoks sooritatavad. Asanad on vaid üks osa joogast, aga sellest pisut hiljem…

Joogaliin, mida ma kasutan ja mille põhjal siit jätkan, on Kriya jooga – ca 2000 aastat vana traditsioon, mille Õpetus algab teadvelolekust, milles ei samastuta muutuvustega – emotsioonidega, mõtete-meenutustega, füüsilise kehaga. Kriya Jooga on süsteem, mis aitab Sul vabaneda sellest, mis SINA ei ole. SELLEST, MIS SINA EI OLE.

Kui sa oled väga vihane, kas Sa siis koged iseennast ja viha (energiat) eraldiolevatena? Või tunned ja ka ütled, et “ma olen vihane!”, “ma olen kurb….”, “ma olen nii väsinud”, jm sarnased olukorrad, sest emotsioone on meil kokku ca 300.

Kas Sina oled siis emotsioon? Aga kas Sa oled Sinu füüsiline keha? Või mõni kehaosa? Ei? Aga kas äkki mõte?! – “Ka nagu ei ole…?”

KES SINA SIIS OLED, kui SA ei ole need muutuvused?!

Sellega tegelebki Kriya jooga… ja annab Sulle vahendid (tehnikad), et Sa võiksid nende muutuvuste alt “koorida välja” ISEENDA. Ja jääda selleks…

Meditatsioon

Meditatsioon on üks osa kolmeosalisest protsessist. Kõigepealt on vaja objekti, millel mediteerida ning siis sellele keskenduda – niisiis esimene osa on kontsentratsioon. Sa pead suutma objekti hoida, püsida sellel – nt hingamine… Kui objekt on püsiv, mõtted, tunded (emotsioonid) ja füüsilise keha probleemid ei häiri, saad liikuda edasi… meditatsiooni faasi. See toimub teadlikkuse lõdvestamisel – hakkad kogema objekti, oled kontaktis, tunnetad… – ning püsid nii kaua kui vaid soovid. See ongi klassikaline meditatsioon – keskendumisobjekti osaline kogemine.

Nüüd lõdvestad teadlikkust veelgi ning samastud ehk sulandud objektiga üheks – see on järgmine faas, Samadhi.

Tegelikult me kõik läbime seda iga päev. Kümneid, võib-olla sadu kordi… Tahtmatult, alateadlikult ehk automaatselt. Nn positiivsete, kui ka negatiivsete nähtustega. Kõige tavalisem on see protsess nt emotsioonide läbielamisel.

Nüüd kriya hatha joogast. Hatha jooga tähendab füüsilise keha asendite süsteemi, mis regulaarsel praktiseerimisel:
a.    aitavad korras hoida lihaseid
b.    parandavad liigeste liikuvust
c.    toniseerivad siseorganeid ja parandavad nende töövõimet
d.    stimuleerivad vere- ja lümfiringet

…ning on hädavajalikud, kui praktiseerid mediteerimist vms staatilisi tehnikaid igapäevaselt!

Ja see ei ole veel kõik, sest siin loetletud nö hüved puudutavad vaid füüsilist keha, mis ei ole KOGU hatha jooga “point”!

Ka läbi asanapraktika ehk hatha jooga on võimalik jõuda iseendani – saada teadlikuks MINA’st. Ma ei pea silmas teoreetilist“teada saamist” vaid ikka praktilist, kogemuslikku.

Kui Sa tead üht-teist – rohkem või vähem, chakratest, siis asanapraktikas saab mõjutada kogu chakrasüsteemi, puhastada chakraid ühendavaid nadi’sid ehk energiakanaleid ning korrastada eri liiki prana’de tasakaalu oma vitaalses- ehk eeterkehas.

Mina, Anne-Ly.
Ma olen sotsiaalne olend tänapäeva ühiskonnas. Ma elan Eestis. Ma töötan. Mul on pere. Mul on sõbrad ja tuttavad. Ma olen õpilane. Mul ei ole vajadust “minna koopasse” ehk irduda ühiskonnast ja eelpool loetletust, kuid ma järgin “jooga teed” (no ei leia paremat väljendit).

Kuidas see algas?  Sa lugesid sellest kirjutise alguses – sissejuhatuse teine lõik…

Algul muutus minu elu-olu kaheosaliseks: jooga ehk meditatsioon jms harjutused vs “tavaline elu”. Nad ei vastandunud vaid olid eraldi nähtused.

Järk-järgult, Õpetaja nõuandeid kuulates, ülesandeid täites ja valikuid tehes hakkas jooga imbuma ka minu “tavalisse ellu”. Täna see ongi minu tavaline elu ja ei ole enam jutumärkides – miski ei ole sellest eraldi ega pole eraldi joogast. Selle sisust.

Ma õpetan kriya hatha joogat. Õpetan seda kasutama. Ma olen õpilane, ja jagan huvilistega seda, mida olen ise taibanud, omandanud ning mis on mind aidanud. Olen kriya hatha joogat õpetanud viis aastat, algas kuues hooaeg. Minu pädevust selles tõendab rahvusvaheline kriya hatha jooga õpetaja sertifikaat.

Algajatele õpetan kohe algusest peale, kuidas avastada ning kasutada teadlikkust – see on kõige alus! Nii saab keskenduda erinevate harjutuste juures füüsilise keha võimalustele, vajadustele ning hiljem juba peenematele tasanditele. Kuna keskendumist ja häälestumises püsimist takistavad erinevad nähtused, nagu näiteks mõtted-emotsioonid, siis õpetan hooaja jooksul ka paar tehnikat nendest kontrollimatult üles kerkivatest takistustest vabanemiseks.

See, mida Sa soovid, tahad, peab olema Sul teada – lähemad asjad ja kaugemad, isegi kättesaamatuna tunduvad eesmärgid. Kas Sa liigud nende suunas või paralleelselt, eemalduvalt või hoopis vastassuunas, see on Sinu enda teha. Kui sead endale eesmärgi ja see püsib Sul nö silmanurgas ehk oled sellest teadlik, siis ilmub Su teele täiesti eristatavaid valikuid. Need, mis viivad eesmärgist eemale ja need, mis selle suunas… Kui valid hetke mõtte või emotsiooni ajel, võid kanduda kõrvale – puhasta end sellest automatismist, mida Sa ei kontrolli. Saavuta teadlikkus, eristamine ja kõik teed on Sulle lahti. Ka Suurim Saladus. Sest see on SINUS ENDAS.

Pisut enam saad minu kohta teada siit: Annapurna

Kui soovid näha, kuidas juhendan hatha joogat: Hatha jooga

Parimate tervitustega,
Anne-ly Naukas /Annapurna/
annapurna@lilleoru.ee

Aitäh, Annapurna.

PS. Kuna ma ise olen väga huvitatud mõistmaks meditatsiooni sügavamal tasandil, siis olen saanud Anne-Ly nõusse läbi viima meditatsiooni praktilise infoõhtu, kus ta selgitab meditatsiooni kui protsessi kulgu ning nüansse. See ei oleks juhendatud meditatsioon, vaid väga praktiline viis mõistmaks, mis meditatsioon on ning kuidas sellega alustada ja millele tähelepanu pöörata nii alguses kui ka praktika arenedes. Samasuguse praktilise infoõhtu plaanime teha ka joogahuvilistele.

Juhul, kui sa tunned, et oleksid sellisest informatsioonist ka huvitatud, siis palun kirjuta mulle julgesti kaido@sisekosmos.ee ning sõltuvalt, kui palju inimesi lõpuks tuleb, saame kokku leppida konkreetsed kuupäevad juba. Ma kinnitan sulle, et meditatsioon on kõige alus. Kui sa soovid treenida oma teadlikkust ning seeläbi võimet olla oma elu peremees, on väga soovitatav tegelda igapäevaselt meditatsiooniga.

Vaprate soovidega!
Kaido

Kas juhuslikult või mõttes suunatult, aga rõõmuga saan eelmise meditatsiooniga seotud loo järele kirjutada veel ühe meditatsiooniga seotud teate - isegi mitte teate, aga pakkuda võimalust meditatsiooni praktikas kogeda.

Nimelt toimub esmakordselt Eestis üks äärmiselt põnev üritus - kontsert: “ZenMind - Sisemine vaikus”

Kõik, kes soovivad teada saada, mis tunde tekitab lihtne meditatsioon, mida täiendab unikaalne ja meditatiivse alatooniga maailmakuulsa trummari Brian Melvini soolokontsert idamaises vaikuses ja õhkkonnas, lihtsalt “peavad” seda üritust ise kogema.

Vaata lähemalt siit:

Mis on esimene asi, mis sulle meenub sõnaga meditatsioon? Kas selleks on rahulikult istuv munk, new age promo või seltskond tervislikke eluviise harrastavaid inimesi?

Minu käest on hiljuti mitmed inimesed küsinud mediatsiooni kohta. Mitte et ma teaksin täpselt, mis meditatsioon on, sest mul puudub selleks sügav teoreetiline baas, kuid olles ise igapäevaselt istunud vähemalt 2x päevas viimased 3.5 aastat, on mul tekkinud sellega isiklik kontakt ja kogemus. Ning seda ma nüüd jagada sooviksingi tuues välja kolm minu jaoks kõige olulisemat aspekti, miks ma viitsin igal hommikul ja õhtul kõik muu seisma panna ning lihtsalt istuda 30 minutit omaette.

1.    Meditatsioon kasvatab teadlikkust
Tänaseks olen ma mõistnud, et meie teadlikkus on suurim vara, mida kasutada oma elukvaliteedi tõstmiseks. See tundub ehk esmasel lugemisel ülepaisutatuna, kuna ilma praktilise kogemustega on üsna keeruline mõista, mida tähendab teadlikkuse kasv, kuid ma kinnitan tagasi vaadates eelnevatele aastatele, et minu peas on toimunud väga suured nihked. Need nihked algasid umbes 3 aastat tagasi (ca 6 kuud peale istumistega alustamist), kui ma ühel hetkel mõistsin, et ma võin loobuda käsust mõelda (mis on meile alateadlikult programmeeritud) kuni tänaseni, mil ma üha enam mõistan Siin & Praegu tegelikku tähendust ja sisu. Mitte enam pelgalt mõistes seda teadvuse tasandil, aga selle sisulist jõudu ja vabastavat mõju.

Lihtsalt öelduna tähendab teadlikkuse kasv võimet eristada meie elus toimuvaid sündmusi. Ning mitte pelgalt sündmusi nende klassikalises tähenduses – meie igapäevaelus aset leidvad juhtumid - , vaid kõiki sündmusi, mis algavad meie peast (ehk siis kõik). Nende sündmuste alla võib liigitada kõik sisemised impulsid, millest teatud osa leiavad peegelduse materiaalses maailmas, aga suur hulk jääbki ainult meie teadvuse tasandile ning on lihtsalt meie jaoks „laoruum“, kus asuvaid vahendeid me saame kasutada oma elu efektiivsemaks, rõõmsamaks ning kindlasti rahulikumaks elamiseks.

Teadlikkuse arendamise otsene seos Saladuse õpetusega seisneb meie võimes eristada, mida me mõtleme, mida me tunneme ning missuguses vibratsioonis me oleme (loe: meeleseisund).

Kui meil puudub piisav teadlikkus, siis meil puudub lihtsalt võimalus eristada, mida me mõtleme ja tunneme. Ning kui me ei erista, mida me mõtleme ja tunneme, siis me oleme väliste tingimuste ohvrid. Aga me soovime ju olla oma elu peremehed. Me soovime ise kontrollida, mida me mõtleme ja tunneme. Ning just selleks me vajame teadlikkust. Ja me saame teadlikkust treenida ainult läbi kontsentratsiooni ehk meditatsiooni. Me treenime oma teadlikkust püsima pikemalt ühel objektil, mitte ringi hulkuma kõigel juhuslikul. See on töö ja trenn nagu iga teinegi treeningliik

2.    Meditatsiooni käigus muudame oma uskumusi
Me oleme paljuski oma alateadlike harjumuste ja uskumuste vangid. Me oleme üles kasvanud teatud keskkonnas, mis on meile juurutanud teatud arusaama ja tõekspidamised elust. Ameerikas läbiviidud uuringud näitasid, et 17-aastane inimene on kuulnud oma vanematelt ja kõikidelt teistelt umbes 150 000 korda fraasi „Sa ei suuda seda teha!“, samal ajal kui ainult 5000 korda „Sa saad sellega hakkama“. Kas panete tähele kontrasti? Meid toidetakse sõna otseses mõtte terve elu infoga, et me ei suuda midagi oma elus korda saata. Ja kuidas me selliste uskumustega peaksime oma elus õnnelikud olema?

Iga kogemus ja mälestus talletatakse meie ajju ajurakkude omavahelise neuronühendusena. Hinnanguliselt on täiskasvanud inimese aju nii võimekas, et see suudab luua nii palju neuronühendusi kui number 1 nullidega, mida sa kirjutad selle taha järgnevad 75 aastat. Nagu sa mõistad, on meie aju väga võimekas instrument.

Jah, aju on võimekas, aga see võib olla meile väga kahjulik instrument, kui me oleme selle enda jaoks kahjulikult „programmeerinud“ valede uskumuste ja harjumustega. Kui me soovime oma elus midagi muuta, peame me muutma uskumusi ja harjumusi – neuronühendusi meie ajus.

Kuidas muuta neuronühendusi meie ajus?

Läbi kontsentreeritud kordamise. Me peame võtma endale aja ning teadlikult hakkama sisestama ajju uut informatsiooni. Ning on üsna kindel, et me ei suuda seda infot sisestada möödaminnes kõige muu kõrvalt. Ei, me vajame selleks aega, et teha tööd ja viia läbi teadlik muutus oma neuronstruktuurides. Ja millal me selle aja saame? Läbi meditatsiooni.

Seega, kui me soovime vabaneda vanadest uskumustest ja asendada need uutega, peame me istuma rahulikult ja sisendama endale, missugused peaksid olema meie uued uskumused. See on äärmiselt lihtne ning puhas neuroteadus. Siin ei ole mitte vähimatki esoteerikat.

3.    Meditatsioon pakub võimaluse siseneda uude maailma
Teadlikkuse kasvades ning uskumuste muutmisel rahuneb meie meel. Me oleme teadlikud, mida me mõtleme ja tunneme ning läbi muutunud uskumuste oleme me vapramad ja altimad mõtlema mõtteid, mis toetavad meie uut maailma. See muutus on pikaajaline ning toimub seestpoolt väljapoole.

Kui meie meel on rahunenud, me suudame teadlikkuse kaudu olla pikemalt „kohal“ ja uued uskumused hoiavad meid pidevalt mõnusalt õiges vibratsioonis, saame me teha veel ühte väga mõnusat praktikat, mille me seome meditatsiooniga – visualiseerimine.

Visualiseerimine on meile „antud“ suurepärane võime meie alateadvus ja Universum „ära petta“ pannes nad uskuma, et me oleme oma eesmärgi juba saavutanud. Kui me kasutame visualisatsiooni pelgalt teadlikul tasandil – me loome lihtsalt kujutise oma silme ette - , võib sellest jääda väheks, et loomise tegelikke mehhanisme käivitada. Me peame suutma ka selle pildi enda kehasse viia läbi sisemiste impulsside, milleks on meil aga vaja treenitud teadlikkust. Miks see vajalik on? Sest küsimus ei ole kunagi, mida me tahame või soovime saavutada. Küsimus on, kes me oleme – kellena me ennast identifitseerime? Kui me ei suuda piisavalt meisterlikult „teeselda“ seda tunnet ja vibratsiooni, mis tekib juhul, kui eesmärk on juba saavutatud, ei suuda me ju tekitada resonantsi sellega, mida me soovime oma ellu „tõmmata“. Ka see on väga lihtne mehhanism oma olemuselt. Vajab vaid natukene treenimist. Ja millal ning kuidas treenida? Ikka läbi meditatsiooni.

Meditatsioon on hea.

Beginner’s Mind, ZenMind …
Kaido

Meditatsioonil kui mõistel on meie teadvusele huvitav mõju. Esimese asjana assotsieerub paljudele meditatsiooniga seoses koopas istuv üksik munk, teistele new age temaatika ning kolmandatele trendikus, kuna on moekas mediteerida. Minu jaoks seondub meditatsiooniga algus – algus iseendasse.

2006. aastal ütles mulle Õpetaja, et kui soovin oma jamadest vabaneda, siis pean hakkama mediteerima. Ahahaa … mõtlesin tol hetkel … mina ja mediteerima? Ma olin sel hetkel veel selles faasis, et püüdsin igale poole võimalkult lähedale oma uue BMW’ga sõita ning mediteerimine kuidagi ei sobinud BMW’ga kokku.

Aga elu muudab meid. Öeldakse, et kui inimene läheb oma materiaalsusega liiga „lolliks“, siis ei jää Universumil enam midagi muud üle kui „hapnik täiest kinni keerata“, et inimene teeks oma silmad lahti ning avastaks, et maailmas on peale tema veel inimesi. Täpselt nii juhtus ka minuga. Hapnik oli otsas, aga hingata oli vaja. Ainuke väljapääs oli küsida Õpetjalt, kust leida hapnikku? Ta ütles, et enda seest, aga kõigepealt on vaja uks endasse avada, mis käib ainult läbi meditatsiooni.

Mõtlesin, et OK, kui Õpetaja käsib, siis teen vahepeal seda imevärki. Ja istusin aeg-ajalt. Paar kuud möödus ning Õpetaja küsis, kas ma ikka mediteerin iga päev 3x nagu sai kokku lepitud? Eeee … mitte päris, pigem 1x nädalas 5 minutit, vastasin. Ning siis andis Õpetaja mulle ultimaatumi: „Kas sa hakkad tegema seda, mida ma ütlen või pead oma teed ise edasi minema!“ See oli hetk, mil teadvustasin, et meditatsioon on oluline ning põhimõtteliselt on sellest ajast alates 3 aasta vältel möödunud mõned üksikud päevad, mi tõesti ekstreemsete põhjuste tõttu on igapäevane meditatsioon vahele jäänud. Hetkel mediteerin minimaalselt hommikul 30 minutit ning õhtul 30 minutit. Kui on võimalust, siis ka 15 minutiline lühike meditatsioon päeva keskel, et meel rahulikuks uuesti saada ning igapäevaasjadest korraks eemalduda

Ning nüüd ütlen ma sama: „Meditatsioon on kõige alus!“. Sellest algab meie kasv ning see viib meid edasi. See annab meile sisemise rahu ning enesekindluse, et asjad liiguvad õiges suunas. See on uks iseendasse.

Meditatsioonist on tohutult palju materjale, mida on kirjutanud nii teoreetikud kui praktikud. Selles postituses räägin ma vaid sellest, mida ma ise olen kogenud ning ei pretendeeri kuidagi ainukesele tõele.

Meditatsioon on istumine ning püüe peatada mõtlemine. Milleks see vajalik on? Selleks, et meie igapäevane elu räsib sõna otseses mõttes meid seestpoolt ning meie peas on meeletu mõtte-emotsiooni müra. Me ei teadvusta seda ning seetõttu tundub see alguses kahtlasena, aga meditatsioonidega alustades hakkab inimene ühel hetkel tajuma seda. Ning siis ei saa enam aru, kuidas ma suutsin varem elada. Meie pähe tekib avarus, mis annab kirjeldamatu kergustunde ning iga mõte, mis pähe tuleb ning selle lahti laskmine on füüsiliselt tuntav ning vabastav.

Meie peas on mõtlemine, mis jaguneb üldjuhul kaheks: 1) dialoog; 2) stsenaariumid / pildid. Dialoog on väga loomulik ning äärmiselt väsitav. Inimesed räägivad ja arutavad pidevalt midagi omaette. Paljud vanemad inimesed, kes on üksikuks jäänud, teevad seda ka valjult. Siis peetakse neid lollideks. Aga tegelikult teevad seda kõik. Ainult, et enamus inimesi teeb seda vaikides. Kas kõik on siis lollid? Ei, me oleme lihtsalt inimesed ning me ei teadvusta üldjuhul oma võimalustest. Ühes joogaraamatus tutvusin väga lihtsa tehnikaga, kuidas mõtlemist peatada. Tuleb lihtsalt endale öelda: „Loobun käsust mõelda!“

Eriti kurb on see, et 90% sellest dialoogist on negatiivse alatooniga: „Kuidas ta ikka võis minuga nii teha? Ta üldse ei austa mind? Krd, ma homme näitan talle! Pagan, raha üldse ei ole! Elu on ikka täitsa pees! Keegi ei armasta mind! Mind ei ole kellelegi vaja! Ma ei saa sellega hakkama, see on võimatu! Jne jne jne.

Teine mõtlemise viis on pidevad stsenaariumid ja filmid/pildid minevikust, tulevikust ning olevikust. Me justkui vaatame läbi vanu filme - üldjuhul ebameeldivaid, kuna teevad meile muret - ning hirmuga vaatame tulevikku – ka võimalikke negatiivseid stsenaariume, kuna me kardame, et see juhtub.

Vaadates neid kahte mõtlemise liiki Külgetõmbeseaduse kontekstis, siis mida me teeme? Me loome just sellist elu. Me loome elu, mida me alateadlikult oma peas hoiame.

Meditatsioon on uks vabadusse. Meditatsiooni eesmärk on saada mõtlemine kontrolli alla. Meditatsiooni abil me peatame igapäevase joru oma peas ning saavutame rahu. Me oleme igapäevaselt palju rahulikumad, me lahendame probleemolukordi efektiivsemalt ning on tõendatud, et meditatsioon vähendab efektiivselt stressi. Meditatsioonis laseme me lahti ebasoovitavad mõtted ning emotsioonid … ning … paneme endale pähe need mõtted, millist elu me soovime. Meditatsioon on hädavajalik, et hakata oma elu teadlikult muutma.

Kuidas alustada?

Kõige tähtsam ON alustada. Ära lükka seda edasi. Alusta 10 minutist iga päev. Vali selleks aeg, mil saad kindel olla, et saad segamatult istuda 10 minutit järjest. Võid seda teha vaikuses või rahustava muusika saatel. Istu ning püüa oma teadlikkus (tähelepanu) keskendada ühele konkreetsele objektile. Soovitan alustada hingamise jälgimisega, kuna see on lihtsasti teostatav. Lihtsalt istu ning püüa jälgida oma hingamist. Zen-õpetustes soovitatakse ka teha loendamisi. Loendad sissehingamisi ühest kümneni ning siis tagasi. Ühest kümneni seetõttu, et kui sa ei pea jälgima, millal kümme saabub, siis meie meel on piisavalt hajevil, et sa ei märkagi, mil oled juba 30 peal. Seega jälgi ühest kümneni ning siis tagasi kümnest üheni.

Alguses on see kõik tüütu ning raske, kuna meie meel on nagu purjus ahv, kes hüpleb ühelt oksalt teisele. Aga see hakkab ajapikku paranema. Kuna mäletan hästi oma algust, siis soovin sind aidata, et sa ei annaks alla lihtsasti. Selleks kirjeldan lühidalt 5 faasi, mille läbisin. Olen kindel, et faase tuleb veel 50, aga hetkel olen teinud läbi 5 faasi ning jagan seda nüüd sinuga, et saaksid julgustust nendel hetkel, kui tunned, et enam ei viitsi. Ole mureta, ka see möödub.

1)    Entusiasm
Alguses on entusiasm. Mediteerimine tundub huvitav, põnev ning müstiline. Teed seda iga päev hea meelega ja ootab juba esimese nädala lõpuks tulemusi. See faas läheb mööda

2)    Vastupanu
Umbes nädala pärast hakkad aru saama, et midagi ei ole muutunud: „Pagan, istun juba 7 päeva, aga ikka pole valgustunud. Tundub, et see on ikka paras jama!“. Kõik tundub mõttetu. Istumine on tohutult igav, kuna pea on igapäevamõtteid täis ning kontsentratsioon on väga madal. Aeg venib ning istumine isegi ärritab natuke. Ka see möödub.

3)    Leppimine
Umbes 6 kuu möödudes lepid sa olukorraga, kuna hakkad tajuma, et suudad natukene paremini juba keskenduda. Sa hakkad mõistma, et on toimunud mingi areng. Selle aja vältel on kindlasti olnud mõningaid põnevaid kogemusi – näiteks tunne, et maailm käib ringi ja sina oled selle keskel või ääretu armastuse, rahu ja õndsuse tunne, mis teeb meele väga härdaks. Sa tunned, et oled aru saanud, mis maailmas tegelikult toimub ning oled tänulik selle tunde eest. Tegelikult pole sa midagi veel aru saanud. Ka see faas möödub.

4)    Vaikus ja ruum
Umbes 1 aasta pärast tekib pähe avarus – ruum ja vaikus. Sa hakkad kogema oskust, et sa tajud mõtteid ja emotsioone teatud tüüpi objektidena, mida sa saad jälgida, soovi korral neid mõelda, aga soovi korral need ka minema lasta. See on esimene faas, mil me kogeme, et me võime olla Vaatlejad selles maailmas. Sa hakkad aru saama, mida tähendab olla Vaatleja ja mida sa siis vaatled. Sa vaatled, kuidas sinu peas on mõtted, mis ei ole sina. Sa tajud, kuidas sinust kerkivad üles emotsioonid, mis ei ole ka sina. Sa tajud sees rahu, mida suudad projitseerida enesest väljapoole. Sa tunned justkui oleksid miski, selle miski ümber on tükk tühja maad ning siis tuleb maailm. Sa saad maailma vaadelda ja selles osaleda. Aga see maailm pole sina. Sina oled miski, mis lihtsalt on. Vastuseid sul veel ei ole. Aga ka see möödub

5)    Kontakt
Umbes 1,5 -2 aasta pärast hakkad sa tundma teatud hetkedel ühtsust. Sa istud ning sul on hea olla. Oled nagu kodus. Sa ootad meditatsiooni, kuna see võimaldab sul kõigest lahti lasta. Sinu keha ning sinu pea puhkavad täielikult. Mõnedel päevadel näed sa värve ning kuuled mingeid imelikke asju. Need ei ole helid teispoolsusest, aga see on miski alateadvusest. Sa võid küsida oma alateadvuselt midagi ning kui oled tähelepanelik, siis saad ka vastuseid. Kui harjutad, siis hakkad eristama vastuseid ning võid saada huvitavat infot. Kui visualiseerid, siis võid näiteks 30 minutiks täiesti ära minna sinna, mida sa visualiseerid. Su keskendusvõime on piisavalt hea ning sa valdad juba lahti laskmise tehnikaid piisavalt hästi, et kontrollid protsessi. Sa näed mõtteid tulemas ning minemas. Sa ei pea nendega tegelema, kui sa ei soovi. Need on nagu pilved taevas. Taevas ju ei püüa pilvi enda küljes kinni hoida. Pilved lihtsalt tulevad ja lähevad oma teed. Nad on olemas. Nii nagu ka meie mõtted. Aga me ei pea nendega tegelema. See on meie teadlik valik. See on hea tunne.

Need on faasid, mida olen kogenud meditatsiooni vältel. See on olnud mõnus ning samas raske aeg. See vajab distsipliini. Sageli on raske ennast sundida mõne hea filmi kõrvalt mediteerima või pead väga tühja kõhuga söömise edasi lükkama, kuna tühja kõhuga on meditatsioon hea ära teha, sest täiskõhuga meie tajud vähenevad drastiliselt ning keskenduda on raskem. Aga samas on see kõik tore. Tuleb teha teadlik valik. Kas ma otsustan areneda või mitte? See on nagu trenn iga teinegi. Iga päevaga natuke lähemale. Kuhu? Keegi vist ei tea. Aga mida lähemale jõuad, seda parem tunne on. Nii hea on ennast hästi tunda.

Juhul, kui soovid küsida midagi mediteerimise kohta, siis vastan hea meelega alati nii palju kui oskan: kaido@suurimsaladus.ee

Plaan järgmist päeva alustada 800 meetrise vabalaskumisega kõrgel kaljunuki otsas vaatega tõusvasse päikeserattasse tundus samaaegselt ahvatlev kui hirmutav. Olen kuulnud päikeseenergia olulisusest meie sisemistele varudele ning sellest, et kõige efektiivsem laadimine toimub 1h pärast päikesetõusu ning 1h enne päikeseloojumist otse päikesesse vaatamisel (nendel aegadel ei  kahjusta päike silmi ning me saame avatud silmadega olla otsekontaktis selle tohutu energiaväljaga).

Kell oli saanud 22.00 ning kuigi ka Õpetaja küsis minu väsinud olemist vaadates korduvalt, kas olen kindel, et soovin selle raske tõusu veel ette võtta, tundsin sel hetkel ennast kindlalt ning ütlesin „jah“. Selleks ajaks olime päevaga maha kõndinud 20 km ning söönud olin hommikul natuke pähkleid ja õhtul hankisime kuskilt mõned tomatid. Aga enesetunne oli kõigele vaatamata hea ning valmis raskeks katsumuseks alustada 1,5h järjepidevat tõusu mäkke, et siis mõned tunnid puhata ning kell 03.30 uuesti ärgata ja alustada pikka päiksemeditatsiooni.

Tõus oli tohutult raske. Samas mäletan, et energiat oli väga palju ning kuigi väljas oli ammu juba pime, läkskime sageli isegi ohtlikest kohtadest üles ja üle vaid kätega kaljunukke kombates.

Selgeks sai esimene oluline õppetund: Meie kehas on energiavarud, mida me tavarežiimil ei võta mitte kunagi kasutusse. Isegi, kui me tunneme ennast väsinuna ja usume, et meie kõik varud on ammendatud, oleme tegelikult kaugel sellest. Aga sel õhtul mu keha läks nende varude kallale. See oli tunne, nagu oleks vanale autole uue aku peale pannud. Kõndisin ja mõtlesin, et kust see jaks tuleb? Siis jõudsin järeldusele, et järelikult olen elu tippvormis. Aga ma eksisin rängalt. Kui meie keha on juba aetud viimase piirini ning ta hakkab kulutama hädavarusid, siis peale seda tahab ta taastuda ning pikalt, et energiavarusid taastada. Keha vajab energiat, mida saame talle anda toidust toitainete kaudu. Seda ma muidugi ei teinud. Me tegime küll fantastilise meditatsiooni pimedas kaljutipus, aga kahjuks ma ei ole veel nii meister, et suudaksin taastada keha energiavarusid neljandast või viiendast dimensioonist.

Kui kell 03.00 äratus oli, tundsin, et midagi on korrast ära. Kõik oli segamini. Ainuke, mida ma teha suutsin, oli tõusta istuli. See oli üsna halb tunne. Kuna magasime kaljutipus, siis et jõuda vähemalt sellise kohani, kus on rohkem ruumi kui 2×2 meetrit, pidin leidma endast varud, mille abil ca 50 m mööda kitsast rada kaljude vahel ning raudtreppidest allapoole liikuda. Seda ma suutsin, aga see oli ka kõik.

Me kõik tunneme vahepeal peale pikka tööpäeva või treeningut, et enam ei jõua. Kõik varud on otsas. Ei jaksa ennast liigutada. Nüüd ma naeran selle tunde peale, sest see on sõna otseses mõttes ülekantud tähenduses. Sel hommikul tundsin sõna otseses mõttes, et peaks minema põõsasse, aga ei jaksa. Lihtsalt ei jaksa. See oli samaaegselt oma uudsuselt väga huvitav tunne, kui ei jõua kätt maast tõsta 2 cm kõrgusele, aga ka hirmutav, sest ma ei teadnud, kuidas see lõppeb. Otsustasin, et kannatan põõsahäda ning kukkusin maha tagasi.

Kuna hommik hakkas kätte jõudma ning me olime täiesti avalikus kohas, siis tekkis väike probleem, et mida siis teha? Sakslased kutsuvad päästeteenistuse, kui mind sellisena näevad. Aga puudus valik, sest ma ikka ei jaksanud kätt liigutada isegi 10 cm. Õnneks vaatasid sakslased meid hoopis kaastundlikult kui vaeseid idaeurooplasi Tšehhist ning liikusid edasi. Aga minu teine maailma alles hakkas avanema.