Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Ma arvan, et kõik inimesed, kes Sisekosmosesse satuvad, on vähemalt korra eelnevalt kuulnud väidet “Me peame elama siin ja praegu”. Kui mõned aastad tagasi, mil Eckhart Tolle raamat “Siin ja praegu: kohaloleku jõud” välja tuli, oli selline väide veel midagi uut, siis tänaseks päevaks on praeguses hetkes elamine muutunud paljuski klišeeks. Kõik teavad, et me peame elama siin ja praegu, aga kui paljud on selleks suutelised? Ja mida see üldse tähendab?

On olemas ainult praegune hetk
Et seda selgitada, on hea alustada kõige suuremast tõest, mis meie maailmas eksisteerib, aga mille vastu me eksime kõige rohkem. See on fakt, et aega ei ole olemas. On olemas praegune hetk. Ei ole olemas minevikku ja ei ole olemas tulevikku. On vaid praegune hetk, mil me kasutame oma mälu - ja nimetame seda meenutust minevikuks - , ja on olemas praegune hetk, mil me kasutame oma ettekujutlusvõimet - ja me nimetame seda ettekujutust tulevikuks. Kuid tõsiasi on see, et mõlema - nii mineviku kui ka tuleviku - mõtleme me ise välja. Just praegu.

Kuigi väide, et aega ei ole olemas, tundub esmapilgul väga julge ning vastuoluline, on seda väga lihtne testida. Mõtle näiteks eelmise aasta peale, mida me nimetame minevikuks. Mis juhtub? Me lülitame ennast “välja” ja sukeldume enda peas mälestustesse. Mõnikord sukeldume me sinna nii sügavale, et me mõned minutid hiljem justkui ärkame sellest unest üles. Aga mida me tegime? Me lihtsalt meenutasime eelmist aastat just praegu. Jah, just praegu. Me ei läinud eelmisse aastasse tagasi, vaid praegusel hetkel kasutasime oma mälu.

Sama lugu on ka tulevikuga. Kuna tulevikku ei ole veel olnud, siis me ei saa kasutada mälu. Küll on meil selleks aga olemas teine instrument - ettekujutlusvõime. Ja see töötab sama edukalt “illusioonide” loomiseks millestki, mida veel ei ole, nagu töötab meie mälu luues meile “illusioone” millestki, mida enam ei ole. Mõtle homse peale. Ei, veel parem - mõtle järgmise aasta peale. Mida sa näed seal - kas head või halba? Õnne või ebaõnne? Rikkust või vaesust? Stopp! Ära lollita ennast. Kui sa nägid seal ebaõnne ja vaesust, siis tõenäoliselt tekkis sinus juba vastav emotsioon - hirm. Sinu meeleolu võib-olla langes ja sa hakkasid mõtlema, kuidas ebaõnne ja vaesust vältida. Stopp! Stopp! Stopp! Mida sa teed? Sa usud praegu seda, mida ma palusin sul välja mõelda, ja võtad seda tõe pähe. Usu parem siis seda, et sa võidad kahe nädala pärast 2 miljonit krooni Viking Lotoga. See on täpselt sama kaaluga väide. Oma olemuselt ei ole need aga midagi muud kui elektrilised impulsid sinu ajurakkude vahel. Kas tasub neid siis nii tõsiselt võtta?

Mida tasub tõsiselt võtta?
Jah, muidugi on minevikusündmused meie väga olulised mõjutajad, ja tulevikku tuleb planeerida, aga ei saa lasta end muutuda oma mälu ning ettekujutlusvõime orjaks. Meie oleme peremees, mitte meie mälu ja ettekujutlused. Meie oleme see, kes otsustab, mitte meie mõtted ja hirmud. Neid ei tasu iialgi väga tõsiselt võtta. Need on, need olid, ja need saavad olema ka tulevikus. On oluline teada, et need on olemas, ja on oluline olla teadlik, millest nad meile “räägivad”, aga neid liiga tõsiselt võtta ja nendest lähtuvalt elada oma elu, on sama, mis väikese söekaevanduse vaguniga otse kuristikku rallida - kõigepealt raputab väga kõvasti ning ühel hetkel käib niikuinii ka väga kõva pauk. See on mõttetu. Ja hea on olla mõttetu. Kui keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled täiesti mõttetu inimene, siis võta seda kindlasti kui komplimenti. Sest selle poole me peamegi kõik liikuma. PS. Tegin nalja natukene praegu.

Mida siis tasub tõsiselt võtta?

Tõsiselt tasub võtta meie võimet olla teadlik - teada - , et meil on mõtted, mille kaudu me loome peas oma mineviku ja tuleviku. Jah, loome. Sest kui ma mõtlen eilsest, loon ma enda pähe mineviku. Kui ma mõtlen homsest, loon ma enda pähe tuleviku. Aga need mõlemad on väljamõeldised.

Kindlasti võib keegi praegu öelda, et me ei saa eitada, mis on olnud, ja ka seda mitte, mis on tulemas. Muidugi mitte. Me ei eitagi seda. Aga meil on olla hea teadlik oma elust sellisena nagu see tegelikult on. Ja tegelikult - täiesti kogemuslikult lähenedes - mõtleme me mineviku välja. Loomulikult saame ja peamegi me kasutama minevikusündmusi selleks, et luua parem tulevik, aga isegi sellisel juhul on hea teadvustada, et tegelikult on minevik läinud. Kui sa ärkad hommikul üles ja mäletad unenägu - olgu see siis hea või halb - , ei hakka sa liialt arutlema, mida sa oleksid võinud ikka unenäos teisiti teha. Ei, sest sa tead, et see on läinud. Seda ei saa enam muuta. Aga sama on ka ju eilse päevaga. Ja eelmise aastaga. Need on mõlemad läinud, neid ei saa enam muuta. Kuid miks me siis muudame ennast nii sõltuvaks minevikust? Me karistame ennast tegevuste eest, mida me tegime, ning tunneme süüdi toimingute pärast, mis tegemata jäid. Lase olla. Kui saad, siis tee need nüüd ära. Kui ei saa, siis jäta tegemata. Aga kindlasti ei ole mõtet üleliia võimu anda oma mälule, et see hakkaks sinu elu juhtima. Juhi seda ikka ise.

Mida tasub tõsiselt võtta? Võta tõsiselt fakti, et sul on praegune hetk, mida sa saad kasutada. Ja selles praeguses hetkes saad sa olla teadlik sellest, et sul on “minevik” ja “tulevik”. Sinu peas. Ei kuskil mujal.

Kuidas aktsepteerida praegut?
See on miljoni dollari küsimus juhul, kui meie elus on probleemid. Hea ning lihtne on sõbrale soovitada, et ära muretse homse päeva või eelmise kuu pärast, aga paganama raske on seda ellu viia. Me oleme seadistatud kogu aeg mõtlema. Meie mõtted ja meenutused on nii automaatsed, et me ei saa arugi, kui me oleme praegusest hetkest lahkunud ja kolame juba ringi kas võimalikus homses või kadunud eilses.

Ja siis veel need hirmud. Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin olla pankrotis. Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin kaotada oma armastatu? Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma eile kaotasin oma tööd? Või kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma pean järgmised 25 aastat istuma vanglas?

Hoolikas lugeja nägi juba läbi vea eelnevates lausetes. Näiteks “Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin olla pankrotis”. See lause on täiesti vastuoluline, sest lause esimene pool räägib praegusest hetkest, kuid lause teine pool räägib juba homsest päevast. Kes ütleb sellise lause, see ei suuda praguses hetkes olla isegi 1 sekundit - ehk just nii kaua, kuni kulub lause esimese poole lugemise peale. Jah, me ei saa aktsepteerida praegust hetke, kui me homme oleme pankrotis. Sest homset päeva ei ole olemas. Kui sa aktsepteerid praegust hetke, siis sa ei mõtle välja, mis võib juhtuda homme. Me ei saa iialgi midagi aktsepteerida perspektiivis - kas siis ettepoole (tulevikku) või siis tahapoole (minevikku). Me saamegi aktsepteerida ainult praegust hetke. Seda päris praegust hetke. Nüüd. Siin. Ja praegu.

Kui sa oled hetkel arvuti taga, siis saadki sa aktsepteerida hetkel seda, mis on kõikide sinu tajude ulatuses - mida sa näed, mida sa kuuled, mida sa haistad, mida sa maitsed, mida sa katsud? See on sinu reaalsus praegu. See on kõik, mida sa saad ja mida sa võid praeguses hetkes aktsepteerida. Sest kõik muu, mida sa püüad aktsepteerida, mõtled sa välja. Kõik muu paned sa perspektiivi ja võrdled praegust hetke kas siis tuleviku või minevikuga. Näiteks on praegu kõik okei, aga sa kardad, et HOMME oled sa pankrotis. Või näiteks on kõik praegu okei, aga sa kardad, et järgmisel kuul lähete te oma armastatuga lahku. Või siis on kõik praegu okei - sa elad, sa loed artiklit, sul on kõht täis, sul on riided seljas -, aga kuna sa mõtled, et sa kaotasid töö, siis mõtled sa, et nüüd sureb su perekond nälga. HOMME muidugi, mitte praegu. Praegu on kõik elus. Aga sa mõtled, et homme juhtub see. Või ülehomme. Aga kindlasti mitte praegu. Praegu on kõik okei. Kõik on elus veel, ja kõhud on ka täis.

Kuidas aktsepteerida praegut? Ikka siin ja praegu.

______________________________________

Juba ülehomme põnev seminar “Kuidas luua EduTeadvust?”
Vaata siia” EduTeadvus“

Kui mulle 2004 aastal minu esimene poeg 10 minutit peale tema sündi kätele asetetati, avastasin ma selles maailmas midagi täiesti uut - armastuse. Jah, muidugi olin ma kuulnud tingimusteta armastusest laste vastu ka varem, kuid nüüd oli see kogemuslik. Ma ei arvanud tõesti, et ma võin kellegi vastu tunda nii palju armastust, et lausa koormav on. Ma ju isegi ei tundunud teda veel - ma nägin lihtsalt, et seal teki sees on keegi, kes nohiseb ja aeg-ajalt end liigutab. Ta ei olnud ei minu nägu, tal ei olnud veel nime, ning ta ei teadvustanud, et mina olen ta isa. Aga see ei olnudki vajalik. Mu silmad valgusid pisaraid täis ja ma ütlesin vaid vaikselt: “Aitäh!”.

Mida me oma lastelt ootame?
Meil kõikidel on ootused kõige vastu. Olgu selleks siis meie töökoht, meie ülemused või alluvad, meie abikaasad ning isegi meie enda vanemad. Rääkimata siis meie lastest, kes “pakuvad” meile nüüd nii hea võimaluse kõike seda tasa teha, mis meil endal kogemuste puudumise või tehtud vigade tõttu tegemata jäi. Ja sageli ma alustame juba üsna varakult. Me paneme nad trennidesse, mida me ise noorena oleksime tahtnud teha, me paneme nad huviringidesse, mis meile kõige perspektiivikamad tunduvad, ja me arutame nendega teemasid, mis meile huvi pakuvad. Või siis me arvame, et see teema peaks aitama meie lapsel olla tulevikus parem inimene.

Aga kuhu jäävad lapse õigused valikutele oma elus? Kas tema valikuvabadus tekib tõesti alles 18-aastaselt, kui ta on juba küps ise lapsi saama? Kas kuni 18-eluaastani on tõesti lapsed pelgalt meie mänguasjad, kelle kaudu me elame enda elu, mitte ei aita lapsel elada tema elu - olla see, kes ta on sündinud olema?

Laste minateadvuse kasv
Ma avastasin imestusega, kui väikesel lapsel on juba eneseteadvus. Ta teab, et ta on olemas. Ning ta teab, et tal on soovid, ihad ning unistused. Aga kas meie oleme ka olemas, et aidata temal neid soove, ihasid ning unistusi täide viia? Või jääme me ikkagi kindlaks enda subjektiivsele tõele: “MINA tean, mis on minu lapsele parim?”.

Aga me ei saa seda ju mitte kuidagi teada. Kõik, mida me teha saame, on aktsepteerida oma pisikest just sellisena nagu ta on. Mitte sellisena, nagu me tahaksime teda näha, vaid sellisena, nagu ta tegelikult on - oma vigadega, oma väikeste veidrustega ning oma miljoni küsimusega, mida ta tuleb alati esitama siis, kui me oleme kõige väsinumad.

Mida me oma lastelt ootame? Ärme oota parem mitte midagi - aitame tal pigem olla see, kes ta juba praegu on. Ärme mõtle selle peale, kuidas teda muuta, vaid ainult selle peale, kuidas tal lasta kasvada selleks, kelleks ta kasvama peab. See on meie võimalus muuta tema elu õnnelikuks. Isegi, kui meie enda vanemad ei aidanud seda teha meil.

Kas lapsed on õnnelikud?
Kuidas me teame, kas meie lapsed on õnnelikud? Ainuke viis seda teada saada, on seda nendelt küsida. Ma küsin oma 5,5 aastaselt pojalt väga tihti, kas ta on õnnelik. Ning tema vastused üllatavad mind iga kord.

Minu suur rõõm on see, et valdavalt annab ta mulle jaatava vastuse. Ja isegi kui mõnikord seob ta oma õnne ära mänguasjadega, sõprade ja emme-issiga, siis täpsustades, mida ta õnnelikkuse all täpsemalt mõtleb, jääb ta alati “kinni” samasse kohta - armastus.

Kaido: “Martin, kas sa oled õnnelik?”
Martin: “Jaaa”
Kaido: “Aga mida see tähendab, et sa oled õnnelik? Mis on õnn sinu jaoks”
Martin: “Eeee … see tähendab, et ma armastan …”
Kaido: “Okei, väga hea, aga mida see tähendab, et sa armastad … mis tunne see on?”
Martin: “Eee … ma ei tea … see tähendab, et ma olen armunud …”
Kaido: “Jah, see on kindlasti õige, aga mis tunne see siis sul on, kui sa armastad oma venda või emmet?”
Martin: “Eee, siis ma olen õnnelik …”

Ja niimoodi võime me rääkida 10 minutit järjest ühest ja samast asjast - õnnest armastuseni, ja sealt tagasi õnneni. Ja lõppkokkuvõttes on see tema jaoks üks ja sama - kui ta saab kedagi armastada, on ta õnnelik. Ning ma usun, et sellest peaks piisama ka täiskasvanutele. Kuid kas sellest piisab meile alati?

Kas täiskasvanud on õnnelikud?
Mida aga seostavad täiskasvanud õnnega? Jah, üldjuhul asju. Rohkem asju, asju, asju! Suurem maja, rohkem riideid, kallim auto, prestiižem töökoht … Need on asjad, mida me arvame end õnnelikuks tegevat. Mitte enam see, et meil on kodus lapsed ning kaasa, keda armastada, või meie ümber on sõbrad ning loodus, mida armastada. Lapsed saavad väga hästi aru, et õnneks ei ole muud vaja kui armastust. Kuid kahjuks mitte kauaks?

Aita lapsel valida elukutse
Ma ootan suure ettevaatlikkusega oma poisi arengus seda hetke, kui käib raks, ning ühiskondlik surve samastada õnne edu ning rikkusega murrab läbi õnne samastamisest armastusega. Paratamatult käib see raksatus ühel hetkel niikuinii, me ei saa seda täielikult vältida, kuid me saame seda kindlasti leevendada.

Hea on olla oma laste jaoks olemas. Nagu artikli alguses juttu oli, on igal lapsel oma eesmärk, tal saab olema oma elu. Me ei saa elada meie elu ning unistusi tema kaudu, sest seeläbi me soodustame tema kaugenemist õnnetundest üha enam. Üle maailma on viimase 100 aasta jooksul läbi viidud kümneid tuhandeid uuringuid õnne olemusest ja selle kogemisest, ning tulemused näitavad üheselt, et õnnelikud on need inimesed, kes on leidnud oma kutsumuse, ja sellele ka täielikult pühenduda saavad. Uuringud näitavad, et õnn ei ole seotud saavutustega, õnn on seotud saavutustele tähenduse andmisega. Miks ma mingeid asju teen? Kas ma teen mingeid tegevusi ainult lõpptulemuse pärast - näiteks raha -, või teen ma seda seetõttu, et mulle meeldib seda teha? Mis on minu motiivid elus? Missugused on minu loomulikud anded, ja kuidas ma saan neid arendada?

Need on küsimused, mis aitavad meie lastel kasvada keskkonda, mis soodustavad kulgemist ning õnne kogemist. Selle asemel, et mõelda ning muretseda kogu aeg selle pärast, kuidas mu laps ikka tulevikus hakkama saab, sest mul endal on see ebaõnnestunud, saame me uurida ja jälgida, milles mu laps tugev on? Ja aidata tal arendada just neid külgesid. Me kõik sünnime meile loomuomaste tugevustega - olgu selleks siis müügioskus, maalimine või kirjutamine - , me oleme kõik unikaalsed. Ja meie kui lastevanemate ülesanne esimese 18 aasta jooksul on aidata lastel need anded üles leida ja neid treenida, mitte aga oma kasutamata jäänud andeid nende peal realiseerida.

Kui laps mõistab juba noorelt, et ta on milleski andekas, kasvab ta seeläbi enesekindlaks ja edukaks loomulikul viisil. Kui me aga püüame temast “voolida” kedagi, kes kõikide ühiskondlike normide järgi peaks olema edukas, kukume me läbi selles nii ise, kui kukutame läbi elus ka oma lapse. Tal ju puuduvad sünnipärased võimed olla “keegi”, keda me temast soovime teha. Ning kuna tal puuduvad need oskused ja võimed, siis on selles valdkonnas tegutsemine tema jaoks alati seotud raskuste, pingutuse ja ebaõnnestumisega. Me paneme selle kaudu oma lapsele “peale” programmi, mis ei haaku tema operatsioonisüsteemiga, ja ühel hetkel jooksevad need programmid paratamatult kinni, lõpetades psühholoogide, psühhiaatrite ning kurjategijate juures. Nad tunnevad lihtsalt, et nad ei saanud hakkama. Nad ei saanud hakkama sellega, mida neilt oodati. Ja miks see juhtus? Sest me ei lubanud nendel olla see, kes nad tegelikult olid …

Armastus. Kõige ilusam sõna maailmas. Miljonitele. Ei, isegi miljarditele.

Kas keegi on seda kogenud, kogemas või unistab selle kogemisest? Ma arvan, et mingil ajahetkel oma elus oleme me kõik need faasid läbi teinud. Kuid kas me oleme enda jaoks iialgi teadvustanud, mis asi armastus meie jaoks üldse on?

Armumine
Vau! Esimene armastus, mis meid üldjuhul vahemikus 14-18 eluaastat tabab, on tappev. See on nii magus, nii võimas ning nii unustamatu. Me siseneme armudes sõna otseses mõttes teistusugusesse teadvusseisundisse, mis lubab meil teha ja korda saata asju, mida keegi normaalses seisundis ei teeks. Jah, ma arvan, et “lubab” on siinjuures isegi õige sõnakasutus, sest armumise perioodil ei ole me ju meie ise - hiljem me vaid meenutame mõnusalt nostalgiliselt, milleks kõik me sel ajal valmis ei olnud. Seega, me justkui lubasime endal nautida seda aega, kui me ei olnud päris normaalsed, ja me saame aru, et sel ajal teostatu ei saagi kannatada alati kriitilist meelt, sest me olime uimastite mõju all. Aga neid uimasteid ei tarvitanud me mitte välispidiselt, vaid meie enda keha toodab neid armumise ajal nii palju, et me ei vajagi midagi muud. Meile piisab meie mõtetest, meie unistusest ning armastatu üksikust riideesemest, kust me ei väsi nuusutamast tema parfüümi, mis automaatselt aktiveerib meie ajus neuronühendused manades meie silmade ette taas ja taas hetked, mille nimel me oleme valmis kasvõi surema. Sest ilma temata ei ole ma meil midagi enam siin Maa peal teha.

Jah, me oleme sel ajal hullud. Täpselt samasugused hullud nagu iga teisegi emotsiooni mõju all - kadedus, viha, solvumine, petumus jpt. Hinnanguliselt on meil umbes 300 erinevat emotsiooni, mida me läbi elame. Inimesed tapavad ju armukadedusest, vihast ning pettumusest teisi inimesi; emad-isad ei räägi oma lastega järgnevad 30 aastat, sest laps valis oma abikaasaks kellegi, keda tema vanemad ei aktsepteeri; ning me kolime hetkeajel elama Iisraeli, sest me kohtasime Hispaania ööklubis kedagi, kes meile ühe öö jooksul seitseteist korda ütles, kui ilus ning veetlev me ikka oleme. Need on kõik emotsioonid, mida me elame läbi, ja mis teevad meid ühel hetkel kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas, kuid järgmisel hetkel võivad nad muuta meie maailma väljakannatamatuks põrguks.

Jah, armumine ei ole armastus. Armumine on emotsioon, ning seda tuleb niimoodi ka võtta.

Sõprus
Üks inimene sajast, kes hetkeajel Iisraeli kolib, leiab uues kaaslases oma tõelise sõbra ning hingesugulase. Peale seda, kui armumine on otsa saanud, ning mees-naine on kaineks “maganud”, märkavad nad, et nende vahel on midagi veel peale pelga emotsiooni, mis hoidis neid eelnevad neli kuud tegutsemas. Üks avastab, et ta ei soovigi Eestisse tagasi kolida, sest talle mitte ei tundu teine inimene lihtsalt müstiline ning eksootiline, vaid ta leiab selle inimesega tõesti ühise kokkupuutepunkti ja neil on koos hea olla. Ning teine inimene märkab, et teda ei köida esimese juures mitte ainult põhjamaised silmipimestavalt ilusad blondid juuksed ning tema helesinised silmad koos imetlusväärse vormiga, vaid ta naudib temakese seltskonda rohkem kui on seda teinud ühegi naisterahvaga kunagi varem. Nendel on tõesti midagi, millest omavahel rääkida, mida koos teha ning kuidas aega veeta, ning üksteist isegi õpetada. Nad on lihtsalt hingesugulased, ja nendel on omavahel koos niiiii hea olla. Nad tunneksid teineteist nagu eelmised 20 aastat. Või isegi 200 aastat. Kas see on armastus?

Samad omadused - hea klapp, põnevad jutuajamised ning koosveedetud aeg - kuuluvad aga ka sõpruse juurde, mida jagavad samast soost inimesed. Miks muidu me veedame aega oma sõpradega? Sest meil on koos mõnus olla - me tunneme üksteist hästi, ja me oleme justkui hingesugused. Justkui me teaksime teineteist juba eelnevad 20 aastat. Või isegi 200 aastat.

Mis on see osa, mis muudab siis sõpruse armastuseks? Kas tõesti seks ning intiimsus mehe ning naise vahel? Meie eesmärk on ju leida enda kõrvale tõeline sõber, kes mõistab meid alati, ning jagab meiega nii meie muresid kui ka rõõmusid. Aga see on ju sõprus, mitte armastus. Kas siis armastus = seks?

Jah, sõprus ei ole ka armastus. Sõprus on siiras usalduse ning ühiste väärtuste jagamine teise inimesega.

Armastus laste vastu
Kui mulle 2004. aasta juunis minu esimene poeg peale sündimust kätele pandi, avastasin ma enda juures midagi täiesti uut - armastuse oma lapse vastu. Ma olin olnud korduvalt armunud, ning mul oli palju sõpru - kuid see, mida ma nüüd kogesin, oli midagi täiesti uut. Ma isegi ei teadnud, et inimene võib midagi sellist üldse tunda. See oli piiritu armastus kellegi vastu, keda sa isegi ei tunne. See oli nii tugev, et see lausa koormas mind - ma ei tahtnud seda tunnet mitte kunagi kaotada. Ja ma olin valmis endast kõik andma, et seda ei saaks mitte kunagi minu elus ka juhtuda. See tunne oli tingimusteta, kõike ületav ning kõiki alistav - mitte miski ja mitte keegi ei olnud mulle olulisem kui tema. Tema, keda veel 15 minutit tagasi ei olnud meie maailmas olemaski, ning keda ma arvasin olevat lihtsalt üks inimene minu elus, kelle eest hoolitseda. Kas see on siis armastus?

Aga sedasama “tunnevad” ju loomad oma poegade vastu. Emasloom teeb endast kõik, et oma poegade eest hoolitseda - ta on valmis isegi nende eest surema.

Kuidas meie - inimesed - arvame siis endast nii palju, et nimetame ennast tõelisteks armastajateks oma laste vastu? Ei, see ei ole armastus - see on instinkt, mis meisse on programmeeritud. Kui meie, ja kogu loomariik, ei “armastaks” oma lapsi-poegi nii palju, siis kes neid kaitseks ja üles kasvataks? See on täiuslik mehhanism, mis looduses aset leiab, mille kaudu iga lapsevanem hoolitseb just tema poegade eest. Ja see tagab, et kõik on lõppkokkuvõttes kaitstud. Kuid meie, inimesed, muudame selle kõik väga romantiliseks ning suuremeelseks - me armastame oma lapsi. Ei, me lihtsalt jumaldame neid, sest see on meie ürgne ning loomupärane kohus ning omadus. Mitte keegi ei armastaks neid ju, kui isegi meie seda ei teeks. Vaid meie suureks rõõmuks on see, et me tunneme ennast oma lapsi armastades nii hästi. Me nimetame ennast õnnistatuteks ja õnnelikeks, et meil on lapsed, keda me saame armastada. Jah, see kõik tundub tõesti niiiii hea, kuid see on kõigest programm, millele me allume. Koos meie kodus pikutavate koerte-kassidega ning keldris toitu otsivate hiirte ning putukatega. Meie erinevus nendest on vaid see, et me mõtleme asju välja. Kogu loomariik kaitseb ja armastab oma poegasid spontaanselt, tingimustega, kuid meie pöörame selle egoistlikult enda kasuks, et MEIE oleme õnnelikud, et me saame kogeda armastust. Ja sageli ei olegi meie armastus oma laste vastu ju tingimusteta - me seame nendele palju tingimusi, et nad vastaksid meie ootustele. Kas see on siis armastus?

Jah, instinktid ka ei ole armastus. Instinkt on meie geneetiline kohustus kanda hoolt oma poegade eest, et saaks realiseeruda jumalik plaan ning inimkonna jätkuvus.

Hmmm … kas armastus on üldsegi siis olemas?

____________________________________________________________________

Kompass Rakveres: Kuidas anda elule tähendus?
www.sisekosmos.ee/kompass

Sa oled täpselt nii palju väärt, kui Sa otsustad, et Sa väärt oled. Sa saad täpselt nii palju elult, kui palju Sa eeldad, et Sa saad ja millega rahuldud. Kas poleks siis tore, kui me kõik teaksime ja usuksime, et me oleme väärtuslikud ja et meil on, mida maailmale pakkuda?

Mind puudutas sügavalt, kui T. Harv Eker Londoni seminaril meile näitas, kuidas me otsime ja ootame, et teised meid heaks kiidaks. Ma avastasin, kuidas ma seda ise päev päevalt tegin. Kui ma midagi korda saatsin, siis jäin ootele, kas teised ka märkavad? Kas nad patsutavad mulle õlale ja ütlevad, et “Tubli Marlen, see läks Sul nüüd küll hästi!” ? Või äkki nad üldse ei märkagi?

Mis te arvate, kui tihti neid patsutusi tuli võrreldes sellega, kui suur oli minu vajadus nende järgi? Just nimelt. Teistel on omad elud ja omad saavutused, mille eest nemad ootavad, et Sina neid patsutaks! Kummaline oli veel see, et see patsutuste konto ei saanud kunagi täis. Mul oli neid ikka veel ja veel ja veel juurde vaja. Iga järgmise liigutuse järel. Elad ja ootad, et teised Sulle ütleks, et Sa oled väärtuslik.

Kas nii saab saada edukaks? Sõltudes teiste heakskiidust? Ma naersin ja muigasin, kui nägin, kuidas T. Harv Eker näitas, mida tema teeb, kui ta on end hommikul voodist välja ajanud ja seisab uduvihmases Londonis, et jooksma minna: ta teeb 10 plaksutust iseendale ja ütleb: Tubli Harv! Ja kui ta tagasi jõuab jooksmast, siis patsutab end ise õlale ja kiidab ise takka: Tõesti tubli:)

Uskumatult lihtne! Ja see töötab! Ainus, kes saab mind heaks kiita olen Mina Ise. Üks kõik kui palju teised mind ka ei patsutaks, kui ma ise end ei väärtusta kaovad need patsutused nagu tilgad merre. See-eest, kui mina Ise end heaks kiidan on iga väljastpoolt tulev kiidusõnum nauding kuulda ja lisab minu enda ehitatud vahukooretordile veel kirsi ka peale:)

Ehk siis! Ole ise oma parim Sõber! Plaksuta ja patsuta end, kui Sa millegagi hästi hakkama saad. Üks kõik millega! Kõigega! Mida enam Sa päeva jooksul leiad asju, mille eest end kiita seda paremini Sa end tunned ja seda enam Sa keskendud just sellistele tegevustele, mis edu toovad! Kõik, millele Sa annad energiat, kasvab! Kasvata ise oma väärtust ja Sa muutud järjest väärtuslikumaks.

Väärtuslik,
Marlen

Isiklik areng on põnev ja huvitav “hobi”. Kuigi tihti samastatakse isiklikku arengut vaimse kasvuga, on minu hinnangul vaimne kasv vaid osa isiklikust arengust.

Umbes viimased 4 kuud olen ma teadlikult jälginud ja kaardistanud oma harjumusi. Ning neljanda kuu lõpuks on minu peas üha tihedamini hakanud ütlema hääleke “Vähem on rohkem”. See äärmiselt paradoksaalne lause on muutunud minu lemmikuks ning ma olen oma elu ümber kujundamas vastavalt sellele.

Ma armastan sind. Sa oled kõige ilusam terves maailmas. Ma tahan sinuga alati koos olla.

Ma vihkan sind. Sa oled vastik. Issand, kui kole sa oled. Ma ei taha sind enam kunagi näha.

Need on tähtede read, mille omavaheline kombineerimine annab lausetele sisu. Aga millest sõltub, kas me kombineerime oma peas tähed kokku viisil, et nad sattuvad ritta meie sõnades ja lausetes, nagu esimeses – armastust täis – reas,  või teises – viha kiirgavas – reas?

Meie kõikide elus on häid ja halbu perioode. See vist on elu paratamatus. Kust ja kuidas need olukorrad meie ellu tekivad? Selle üle võib filosofeerida tunde ja päevi. Mõned ütlevad, et see on meie karma, mõned ütlevad, et see on juhus ning paljud ütlevad, et see on meie mõtlemise tagajärg. Ma ise kipun langema viimasesse gruppi ning usun, et kogu meie välismaailm on meie sisemaailma täpne peegelpilt. Jah, mida mõjutab karma. Aga juhusesse ma ei usu.

Kes ma ikka olen
Kuid sõltumata sellest, kuidas on meie tänane olukord kujunenud – kas karma, juhuse või mõtlemise tagajärjel –, kas mitte kõige olulisem pole, kuidas me selles praeguses olukorras toime tuleme? Kas me allume depressioonile ning läheme kurjusega kaasa? Või me laseme sellest lahti ning teadlikustame, et tegelik mina ei saa olla kurjus, tegelik mina ei ole mitte midagi. Kui see oleks kuidagi teisiti, peaks olema võimalik see tegelik mina tõmmata rambivalgusse ja talle otsa vaadata ning küsida: „Kle, mis värk siin toimub?“. Aga see on võimatu. Kõik, mida me teha saame, on istuda vaikselt meditatsioonis ja küsida endalt: „Kes ma olen?“, „Kes praegu küsib?“ või „Kes praegu mõtleb?“. Nende küsimuste kaudu me taipame, et on Keegi, kes on, kes küsib ja kes mõtleb … aga see on ka kõik. Rohkem me temast teada ei saa.

Aga võib-olla ei olegi meil vaja temast rohkemat teada saada. Võib-olla sellest piisab. Kõik ülejäänu on meie vaba tahte küsimus – mida ma usun, kas ma usun ning kuidas ma sellest usust lähtuvalt oma elu elan.

Ma olen hea
Ühe võimalusena saan ma valida olla hea inimene. Ma otsustan, ei, mitte Kaido ei otsusta, vaid MINA otsustan, et Kaido on hea inimene. Selle teadliku otsuse kaudu saan ma „pookida“ Kaido külge kõik need omadused, mis on ühel tõeliselt heal inimesel. See on puhtalt teadlik valik. Teadvustades, et tegelik mina on täiesti sõltumatu ning tal pole üldse mingeid omadusi, saan ma ise valida, mis omadused ma võtan omaks Kaidona.

Näiteks, Kaido on sõbralik. Olla sõbralik sügavamas tähenduses ei ole midagi muud kui „mängida“ rolli. Aga tehes seda spontaanselt. Ma ei suru maha oma viha ning ei peida oma tujukust, vaid ma otsustan teadlikult, et minu ainuke omadus on sõbralikkus. Ja ma elan seda rolli läbi. Ning ma naudin seda rolli, sest see peegeldub vastu minu välismaailmas sõbralikkusena ka kõikide inimeste ja olukordade kaudu, millega ma suhestun.

Ma olen kuri
Ma küll ei tea, kes teeks teadliku valiku olla kuri, kuid tundub, et meie maailmas elab inimesi, kes naudivad olla kurjad. Siiski ma usun, et nad ei ela kurjust läbi spontaanselt, vaid näitlikult, kuna nad elavad rolli oma rollis.

Ma tean isiklikult inimesi, kes on sisimas väga mõnusad ja sõbralikud, aga nad kiirgavad väljapoole üleolekut, kurjust ning viha. Kas sa oled näiteks märganud, et mida kallima autoga inimesed Eestis sõidavad, seda vihasemad näod on nendel peas? Millegipärast on meie ühiskonnas kollektiivne uskumus, et kui sa oled edukas, siis pead sa olema kuri ja ülbe. Arvatakse, et edukad inimesed ei saa olla sõbralikud. Kuid … kui sa nende inimestega tuttavaks saad, siis selgub, et nad on maailma parimad inimesed. Kas pole imelik?

Võib-olla on siis kurjus tegelikult nende kaitseülikond, mis lubab nendel edukas olla. Ehk on see uskumus, et sõbralikud inimesed on nõrgad. Ülbed inimesed on tugevad ja edukad. Aga see on kõigest uskumus. See on hea viide sellele, et edukad ja rikkad inimesed ei ole sageli õnnelikud. Kuigi paljud jahivad raha ja kuulsust, aga saavutades edu ainult materiaalsel tasandil, jääb sellest väheks. Sest sees kumiseb tühjus. Ma mõtlen päris sees. Mitte pelgalt peas, mis on täis akadeemilisi teadmisi ning ärilisi kogemusi. Aga päris sees on midagi puudu, mis ei luba olla sõbralik ja enesekindlalt edukas samaaegselt.

Loomulikult ei ole see absoluutne. On ju väga palju edukaid inimesi, kes on oma olekult kõige toredamad inimesed, keda me teame. Nad on saavutanud nii sisemise kui välise külluse. Ning nad teavad seda. Ja nad on tõeliselt õnnelikud. Neist paistab välja armastus ja sõbralikkus kohe, kui me neid näeme sõltumata kas nad sõidavad Opel Asconaga või Mercedes Benziga. Nad teavad täpselt, kes nad on ja mis on nende sisemine ning väline väärtus.

Ma olen kuri, aga ma näitlen, et ma olen hea

Mõnikord saab elu veelgi huvitavamaid vingerpusse visata. See on olukord, kus näiteks Kaido, mitte MINA, aga Kaido (egofaktor) ei ole veel taibanud, kes ta tegelikult on. Kaido arvab, et kõik välised objektid on kaljukindlad, tal puudub igasugune võimalus neid mõjutada ning ta on selle olukorra pärast nukker. Tema elu ei ole selline, nagu ta sooviks ning ta ei oska kuskilt ka seda muutma hakata. Ta on spontaanselt kuri. Ta ei ole kuri mitte sellepärast, et ta on tegelikult kuri, aga ta ARVAB, et tema loomulik olek on kuri.

Et oma elu vähegi elamisväärseks muuta, surub Kaido oma kurjuse alla ning püüab käituda heana. Ta mõtleb negatiivseid mõtteid, ta on kuri iseenda ja kogu maailma vastu ning ta vihkab kõike enda elus. Kuid ta teeb selle kõige juures head nägu. Mis omakorda muudab teda veelgi vihasemaks ja kurjemaks.

Ma usun, et see on MINA’le kõige keerulisem juhtum, sest see on lõks. Kaido istub lõksus ning ta ei tea, et ta on lõksus. Iga mõttega, mida ta mõtleb, sõnaga, mida ütleb ja teoga, mida ta teeb, surub ta lõksu kinni poole ning tema valu kasvab. Kaido on ohver.

Kaidot ei ole olemas
Viimast kahte lõiku kirjutades tunnen ma füüsiliselt survet.
Meie tegelik loomulik olek on vaikus ja rahu. Alguses ei olnud ju midagi. Päris alguses, ma mõtlen.

Vaadates loomi, väikseid lapsi ning tõeliselt edukaid inimesi, kes on saavutanud sisemise ja välise tasakaalu, näeme me, et nad on rõõmsad, positiivsed ja sõbralikud. See on meie loomulik olek. Kõik muu on illusioon. Isegi Kaido on illusioon. On ainult MINA. Ning minu ainuke omadus on see, et ma olen olemas. Ülejäänud omadused valime me ise. Teadlikult või alateadlikult. See on meie vaba tahe.

Oleme olemas!
Kaido

Ma usun siiralt, et tegutsemine on parim viis õppida. Parim viis ei tähenda aga seda, et see alati kõige lihtsam viis oleks. Pigem ma tajun, et lihtne oleks mitte tegutseda ja end selle asemel hoopis “ette valmistada”. Ma tean, et väga paljudele meist on just see programm sisse istutatud - tuleb plaan paika panna ja alles siis uksest välja astuda. Aga kuhu see meid viib?

Ettevalmistus vs tegutsemine
Mina arvan, et ettevalmistus on oluline aga vähemtähtsam, kui otsus ja julgus tegutseda. Julge lause, ma tean, aga see on see, mida mina oma elus iga päev tunda saan. Kui ma alustasin 2008 novembris oma esimeste gruppidega, siis uskuge mind, isegi, kui sel kooskäimisel oli ilus nimi, seal juhtus rohkem kui palju apsakaid, läbikukkumisi, piinlikke momente ja ebaõnnestumist. Aga ma ei andnud alla. Hoolimata oma pea olematust ettevalmistusest koolitajana, ma hüppasin pea ees vette, ma tegutsesin.

Nüüd, kui ma olen oma gruppide ees, siis ma usun, et paljud võivad kinnitada - ma saan sellega täitsa hästi hakkama. Sellest on saanud minu elu loomulik osa, ollagi inimeste ees. Samas, ma kasvan iga kord, kui ma taas ühe kohtumise läbi olen viinud. See on parim võimalus õppida. Ma õpin läbi tegevuste. Minu ettevalmistus on tulnud läbi minu tegutsemise. Tegutsemine kasvatab mind, iga päev.

Julgus
Aga mis on tegutsemisel pistmist julgusega? Miks ma pean olema julge, selleks, et tegutseda? Kas ma üldse pean olema julge? Minu kogemus ütleb, et just julgus on see, mis eristab tegutsejad ettevalmistujatest. Kui Sa tõesti tahad kasvada ja õppida, siis ainus viis on alustada siin ja kohe. Mitte homme. Vaid täna. Ja just nende teadmistega, mis Sul on! Ja selleks, usu mind, on Sul vaja julgust. Aga rohkem isegi kui julgust on Sul lihtsalt vaja otsust, et Sa julged proovida.

Õppimine
 Me õpime, kui me teeme. Ja me arvame, et me õpime, kui me niisama oma peas heietame. Tegelikult on parim viis õppida teha see miski praktikas läbi. Ise. Sest just siis teed Sa vigu. Ja nendest vigadest saadki Sa õppida. Läinud laupäeval juhtisin ma Saladuseblogi teist kohtumist koos Kaido ja Helinaga. Kui ma istusin autos, tagasiteel Tartumaale, siis ma nägin, kui raske mul olla oli. Minu peas kerisin kõik need apsakad, mida ma tol päeval korda saatnud olin.

“Sa oleks ikka pidanud inimesed varem küpsiste juurde lubama, grupitööde aeg jäi vist liiga pikaks - äkki neil hakkas igav, kas oleks pidanud hoidma teema ikka rohkem teemakesksena - äkki me olime liiga mitteametlikud” jne jne jne

Kuulasin ja lasin lahti, kuulasin ja lasin lahti aga need tunded kerkisid ikka ja jälle. Mul oli raske lahti lasta, sest ma uskusin, et 60 inimest on piisavalt suur kogus, et ma oleksin pidanud suutma olla ikka väga hea. Ja siis ma ärkasin. Naeratus tuli näole. Ma sain aru, et ma olin väga tubli, sest ma hüppasin vette ja ujusin sealt välja! Ma juhtisin 60 inimesega üritust esimest korda elus ja ma julgesin teha oma vead, et saada paremaks! Milline kergendus:)

Valik on Sinu!
Nagu ikka, kõik hakkab meie tajust. Vaata, kas Sina teed seda, mida Sa tahad teha või oled Sa alles ettevalmistuste faasis - võib olla, et sinna isegi kinni jäänud? Ja kuidas suhtud Sina oma läbitud õppetundidesse - kas need on Sind innustavad ja inspireerivad, sisestades Sinusse usku, et Sa saad iga korraga paremaks või lubad Sa endal käsitleda oma õppetunde kui vigu, mille pärast endaga pahandada, lubamata endal kasvada?

Tegutse. Katseta. Kuku läbi. Naerata. Mine uuesti. Kuku jälle. Tõuse püsti. Mine uuesti. Elu on seiklus! Vali nautida oma julgust teha vigu.

PS. Anna meile teada, kuidas õppimine edeneb:) Ootame Sinu lugusid Edulugude lehele - lihtsad lood, suur tänu lugejatelt.

Kuidas? Olles proaktiivne.

Eile möödunud tarkuste päeva ja alanud uue hooaja alguses on mul tunne alati superhea. Kuigi suvi on jällekord möödas, oli see väga ilus suvi rohke päikese ja paljude mõnusate mälestustega. Ja sügis meeldib mulle ka oma nostalgises meeleolus ja uutes võimalustes.

Kuigi inimesed on kõik erinevad, oleme me teatud tegevustes sarnased – mõnikord oleme reaktiivsed ja mõnikord proaktiivsed tegutsejad. Kuna järgnevad 9 kuud on tegutsemise aeg, et järgmisele suvele vastu minna hingelt rikkamana ja emotsioonidelt puhtamana, mõtisklen täna natukene reaktiivse ja proaktiivse tegutsemise üle. Loomulikult ei ole võimalik, et keegi meist asuks kummagi ekstreemses äärmuses, kuna meis kõigis on olemas nii reaktiivne külg kui ka proaktiivne külg. Iseküsimus on, kui palju me neid teadlikult jälgime ja kasutame oma eesmärkide saavutamiseks.

Ma usun, et reaktiivse ja proaktiivse tegutsemise peamine erinevus seisneb faktis, et reaktiivsena reageerime me automaatselt välisele stiiumulile (tegutsemise muster tulenebki sõnast reaktsioon), kuid proaktiivsena kasutame oma teadlikkust, et otsustada, kuidas ja kas stiiumulile reageerida? Proaktiivsena võtame me kontrolli oma elu üle enda kätte, me teame oma eesmärke ning teeme konkreetseid tegevused eesmärkide saavutamiseks. Olla proaktiivne tähendab minna ja luua ise enda elus sündmused ja endale soodsad võimalused, mitte lihtsalt reageerida sündmustele ja oodates võimalusi, mida elu meile võib tuua.

Kuna Saladuseblogis on palju juttu olnud alistumisest ja Universumi usaldamisest, sest me ei suuda niikuinii kontrollida, kuidas asjad lõpuks lähevad, siis tahaksin ennetavalt öelda, et proaktiivne tegutsemine ei tähenda selle seisukohaga vastuollu minemist. Proaktiivse tegutsemise võtmekoht on tegutsemine Siin & Praegu. Olles siin ja praegu on meil alati kaks võimalust: a) tegutseda b) oodata. Ning siin jookseb piir minu jaoks – kui ma olen proaktiivne, siis kasutan ma teadlikult praeguse hetke ära, et tegutseda ja mõelda õigeid mõtteid, olles aga reaktiivne vaatan ma, mis on minu võimalused ja reageerin nendele passiivselt, sageli läbi hilisemate hinnangute: „Miks küll minuga asjad niimoodi juhtuvad?“

Kui me hakkame oma teadlikkust treenima (nt igapäevase meditatsiooniga), siis me avastame üsna kiiresti, et iga välise stiimuli ning sellele järgneva meie poolse reageeringu vahel on teatud tühimik (hinnanguliselt 2 sekundit). See tühimik on „meie teadlik aeg“. Steve Covey ütleb, et see on aeg, kus proaktiivsed inimesed saavad teadlikuks välisest stiimulist ning käituvad vastavalt, luues just niimoodi ise enda elu, mitte ei reageeri pelgalt välisele.

Teadlikuks proaktiivseks tegutsemiseks pakub ta välja sellise mudeli:
1)    Me saame teadlikuks oma võimalustest
Me saame teadlikuks, et meie ellu tuli teatud väline stiimul, millele me tavaliselt reageerime „nii“, kuid tänu sellele, et me saime sellest stiimulist „tühimiku“ jooksul teadlikuks, on meil nüüd võimalus ise valida, kuidas lõpuks käituda. Näiteks, kui keegi solvab mind, siis on mul ca 2 sekundit aega, et otsustada, kas ma reageerin sellele või mitte. Reaktiivselt käitudes reageeriksime me sellele automaatselt ning hiljem analüüsiksime, kas selline reageering oli ikka objektiivne

2)    Me arutame olukorda teadlikult enda sees
See on nagu suhtlemine oma kõrgema minaga, oma sisemise kompassiga. Me saame olukorrast teadlikuks ning me peame korra aru iseendaga, kas me peaksime käituma vastavalt üldistele normidele või jääma kindlaks oma põhimõtetele. Ning alles seejärel otsustame (vastavalt punktile 1). Reaktiivselt käitudes ei ole ma teadlik, et mul on see võimalus üldse olemas ning reageerin automaatselt.

3)    Lahenduste visuaalne loomine
Saades teadlikuks oma valikutest tühimiku vältel ning pidades aru iseendaga, kuidas oleks minu jaoks kõige kasulikum praegu käituda, saan ma luua oma kujutlusse võimalikud stsenaariumid erinevate reageeringute korral.

4)    Oma unikaalse reageeringu valik
Tühimiku kasutamise viimaseks sammuks on teadlik valik, kuidas stiimulile reageerida.

See tsükkel on meile hea abimees, kui me soovime hakata treenima oma proaktiivsust ja vähendama automaatseid reageeringuid elus. Kiire areng ei ole siin võimalik, sest tühimik ei teki ühe päevaga. See võtab küll aega, kuid see tõstab meie elukvaliteeti oluliselt. Me sõna otseses mõttes avastame ühel hetkel, et meie teadlikkuse ja väliste objektide (mõtted, emotsioonid, hirmud, ideed jkm) vahel on ruum, kuhu need sattuvad enne „päris minuni“ jõudmist. Ning see on see ruum, kus me saame nendest nähtustest teadlikuks ja saame otsustada, mida nendega siis teha – kas lasta endasse või nendest vabaneda. Ning tehnika selleks annabki eelpool kirjeldatud 4 –astmeline mudel.

Hea eluline näide proaktiivse ja reaktiivse käitumise vahel on asetada ennast laevakapteni rolli. Kui ma olen reaktiivne kapten, siis sõltun ma täielikult mere olukorrast ja hoovustest. Ma liigun vaid vastavalt sellele, kuhu hoovused mind viivad. Minu peamiseks tegevuseks oleks uurida hoovuseid ja teada saada, kuhu hoovus mind kannab. Kui mõnel päeval on olukord hea, on ka kapten õnnelik, sest laev lausa lendab lainetel, kuhugi suunas. Aga kuna kapten teab, et ta sõltub välistest objektidest ja ei saa ise midagi muuta, siis enamikel päevadel on kapten stressis, kuna hoovused ei ole talle soodsad. Ta jälgib küll hoovuste suunda ning iseloomu ja püüab vastavalt sellele mõista, mis teda ees ootab, aga see ei tee teda õnnelikuks. Samas ta ei tea ka, kuidas seda kõike muuta.

Proaktiivne kapten on aga õppimas, kuidas kasutada hoovuseid, et jõuda sinna, kuhu ta tahab jõuda. Loomulikult teab ka proaktiivne kapten, et ta ei saa hoovustele vastu – ta peab neid usaldama ja nendega kaasa minema – aga ta on teadlik igal hetkel, kus ta asub ning kasutab hoovuseid navigeerimiseks, et kurss püsiks õige. Ta ei tea täpselt, millal ja mis marsruuti pidi ta jõuab sihtsadamasse, aga ta on 100% kindel, et ta sinna jõuab.

Kas proaktiivne kapten on parem kui reaktiivne? Kindlasti mitte. Me oleme kõik inimesed oma väärtustega ja eesmärkidega.

Kuid proaktiivsus ei ole kasulik ainult nendele, kes soovivad suuri asju elus saavutada – proaktiivsus on suurepärane tööriist oma teadlikkuse kasvatamiseks. Kui ma küsin igal hetkel, mida ma saan praegu ära teha, et liikuda oma eluga soovitud suunas, olen ma juba muutunud proaktiivseks. Kas tead, et 80% inimestest ei olegi eesmärke endale teadvustanud ja üles kirjutatud? Nad ei määra endale ei „Uus Aasta“ eesmärke, „Uue hooaja“ eesmärke ega isegi isilikke elueesmärke. Nad lihtsalt lähevad vooluga kaasa. Nad ei tee teadlikke tegevusi, et eesmärgi suunas liikuda, nad liiguvad sinna ainult juhul, kui hoovus neid sinna kandma peaks. Nad on kaptenid laeval, aga nad ei tea, et nad saavad seda laeva ise juhtida, mitte sõita ainult sinna, kuhu hoovused viivad.

Jah, paljud ütlevad praegu, et elu mõte ongi olla ja avastada ning areneneda. Muidugi on. Aga meil kõikidel on väikesed unistused. Isegi kõige suurematel skeptikutel on unistused, hobid ja salasoovid. Miks mitte neid siis eesmärkideks panna ja nende suunas liikuma hakata? Meil on see võimalus, sest meie maailm on niimoodi üles ehitatud. Meie hüvanguks.

Miks mitte visata peast välja mõte „See pole võimalik! Ma ei saa seda lubada! Ma peaks oma elu selleks muutma?“! Need on pelgalt uskumused!!! Ainukesed takistused, mis on meie salasoovide ja praeguse olukorra vahel, on meie uskumused. Me peame nendest vabanema ja asjad hakkavad muutuma. Selles maailmas on kõik võimalik. Absoluutselt kõik. Miks mitte seda siis endale lubada? Olles lihtsalt proaktiivne. Ja tegutseda. Iga päev natukene. Kuni ootamatult märkame, et see ongi juhtunud …

Mõnusat uut hooaega.
Kaido

Mine ja küsi oma sõbralt, et kui ta saaks korda teha oma elus ühe asja nüüd ja kohe, mis see oleks?

Vaata, mis ta vastab! ja eelkõige… Mis Sina ise sellele küsimusele vastad?

Mina kuulen sellele küsimusele vastuseks lauseid, nagu: “Ma tahaks, et ma ei peaks enam raha pärast muretsema!” või “Ma ei taha enam üksi olla” või “Ma tahaks, et ma ei peaks enam oma kaaluga võitlema” või “Ma tahaks, et mu auto nii tihti katki ei läheks” või “Ma tahaks nii väga, et ma oma tööst ilma ei jääks.”

Nonii. Ole aus. Mida vastasid Sina ?

Kas Sa näed seda mida mina?

Külgetõmbe seaduse järgi tõmbame me ligi seda, millele me energiat anname. Seega, need teemad meie elus, millele me osutame kõige suuremat vastupanu on külgetõmbe seaduse järgi meie oma tellimus kogemustele, mida me kogeda tahame. Asjad, mida me kardame. Asjad, mida me kindlasti mitte ei taha kogeda ja muretseme, et nad ei juhtuks. Asjad, mis meile närvidele käivad ja mida me soovime, et ei oleks. Neil kõigil on küljes tugev emotsioon ja mõte koos emotsiooniga moodustab uskumuse, mis omakorda loob Sinu kogemused. 

Sa arvad, et Sina nii ei tee?

: )

Marlen

PS! Kui Sa tunned, et peeglisse vaadates vaatab sealt vastu keegi, kelle suhtes Sa oled kriitiline siis vaata meie seminaride lehele. Otsime 21-23 augustil toimuvale Kehakaalu seminarile veel paari viimast õiget osalejat:)

————————–

Gertrud küsis:

Marlen kirjutab vastupanust - just nii see tundubki olevat.
Aga kuidas käib vastupanust hoidumine?
Kas umbes nii, et kui tuleb pähe pilt millestki ebasoovitavast, siis ütlen sellele et jah, ka nii on võimalik,
aga mina valin hoopis sellise variandi -ja siis kujutan ette olukorda nii nagu sooviksin seda olevat- näiteks et mul on kerge ja lihtne täita oma rahalisi kohustusi, sest need moodustavad ainult väikese osa minu sissetulekutest.
Palun nõu - et kas see on vastupanust hoidumine?

Marlen vastab:

Gertrud, vastus Sinu küsimusele on jah! Kui Sa tabad end vastu seismas millelegi, mida Sa oma ellu ei taha siis Sul on VALIKUVABADUS. Sa kas valid hoida oma peas edasi negatiivset pilti või valid öelda sellele pildile, et “aitäh et Sa tulid, lasen Sul minna” ja luua selle asemele positiivne pilt. Väga suureks abiks on oma keelekasutuse jälgimine. Ühte ja sama ideed annab enamasti väljendada mitut moodi aga vahe on tohutu. Tuleb jälgida, mis PILT Sul sel hetkel pähe tekib?

Just eile jagas üks Eesmärgisaavutaja grupi liige oma kogemust, kuidas aastaid tagasi ta teadis täpselt, millist autot ta EI taha, tal oli sellest selge pilt silme ees ja mis te arvate, kas just sellise autoga tuli ta mees koju? Muidugi. Sest Universum ja Alateadvus ei kuula mitte Su sõnu vaid PILTE ja nendega seotud emotsioone!

Seega, väljenda end pigem nii: “Raha tuleb lihtsalt ja kergelt!”, “Minu elu on külluslik”, “Ma olen nii tänulik, et mu elus on inimene, kes armastab mind sellisena, nagu mina olen”, “Ma olen nii õnnelik, sest ma armastan ennast ja oma ilusat keha!”, “Mul on ilus ja töökindel auto”, “Ma olen tänulik, et väljakutsete keskel saan ma kasvada iga päev ja minu töökoht pakub mulle rohkem võimalusi kui kunagi varem”. Ja kui Sa nii ütled siis TUNNE, et see ongi nii! Minul oli vahest vaja end ühe ja sama lausega ikka korduvalt ja korduvalt uuesti veenda, et ma valin tunda teistmoodi! Ja see muutus.

Need on vaid mõned näited. Kas näed erinevust?

PS. Selleks, et sellest lausest saaks eesmärk on vaja lisada veel täpsus, ehk millal Sa soovid, et eesmärk täituks ja jälgida kindlalt, et hoolimata seatud kuupäevast väljendad Sina end olevikus, just nagu soovitu oleks juba juhtunud!

Marlen