Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Ma arvan, et kõik inimesed, kes Sisekosmosesse satuvad, on vähemalt korra eelnevalt kuulnud väidet “Me peame elama siin ja praegu”. Kui mõned aastad tagasi, mil Eckhart Tolle raamat “Siin ja praegu: kohaloleku jõud” välja tuli, oli selline väide veel midagi uut, siis tänaseks päevaks on praeguses hetkes elamine muutunud paljuski klišeeks. Kõik teavad, et me peame elama siin ja praegu, aga kui paljud on selleks suutelised? Ja mida see üldse tähendab?

On olemas ainult praegune hetk
Et seda selgitada, on hea alustada kõige suuremast tõest, mis meie maailmas eksisteerib, aga mille vastu me eksime kõige rohkem. See on fakt, et aega ei ole olemas. On olemas praegune hetk. Ei ole olemas minevikku ja ei ole olemas tulevikku. On vaid praegune hetk, mil me kasutame oma mälu - ja nimetame seda meenutust minevikuks - , ja on olemas praegune hetk, mil me kasutame oma ettekujutlusvõimet - ja me nimetame seda ettekujutust tulevikuks. Kuid tõsiasi on see, et mõlema - nii mineviku kui ka tuleviku - mõtleme me ise välja. Just praegu.

Kuigi väide, et aega ei ole olemas, tundub esmapilgul väga julge ning vastuoluline, on seda väga lihtne testida. Mõtle näiteks eelmise aasta peale, mida me nimetame minevikuks. Mis juhtub? Me lülitame ennast “välja” ja sukeldume enda peas mälestustesse. Mõnikord sukeldume me sinna nii sügavale, et me mõned minutid hiljem justkui ärkame sellest unest üles. Aga mida me tegime? Me lihtsalt meenutasime eelmist aastat just praegu. Jah, just praegu. Me ei läinud eelmisse aastasse tagasi, vaid praegusel hetkel kasutasime oma mälu.

Sama lugu on ka tulevikuga. Kuna tulevikku ei ole veel olnud, siis me ei saa kasutada mälu. Küll on meil selleks aga olemas teine instrument - ettekujutlusvõime. Ja see töötab sama edukalt “illusioonide” loomiseks millestki, mida veel ei ole, nagu töötab meie mälu luues meile “illusioone” millestki, mida enam ei ole. Mõtle homse peale. Ei, veel parem - mõtle järgmise aasta peale. Mida sa näed seal - kas head või halba? Õnne või ebaõnne? Rikkust või vaesust? Stopp! Ära lollita ennast. Kui sa nägid seal ebaõnne ja vaesust, siis tõenäoliselt tekkis sinus juba vastav emotsioon - hirm. Sinu meeleolu võib-olla langes ja sa hakkasid mõtlema, kuidas ebaõnne ja vaesust vältida. Stopp! Stopp! Stopp! Mida sa teed? Sa usud praegu seda, mida ma palusin sul välja mõelda, ja võtad seda tõe pähe. Usu parem siis seda, et sa võidad kahe nädala pärast 2 miljonit krooni Viking Lotoga. See on täpselt sama kaaluga väide. Oma olemuselt ei ole need aga midagi muud kui elektrilised impulsid sinu ajurakkude vahel. Kas tasub neid siis nii tõsiselt võtta?

Mida tasub tõsiselt võtta?
Jah, muidugi on minevikusündmused meie väga olulised mõjutajad, ja tulevikku tuleb planeerida, aga ei saa lasta end muutuda oma mälu ning ettekujutlusvõime orjaks. Meie oleme peremees, mitte meie mälu ja ettekujutlused. Meie oleme see, kes otsustab, mitte meie mõtted ja hirmud. Neid ei tasu iialgi väga tõsiselt võtta. Need on, need olid, ja need saavad olema ka tulevikus. On oluline teada, et need on olemas, ja on oluline olla teadlik, millest nad meile “räägivad”, aga neid liiga tõsiselt võtta ja nendest lähtuvalt elada oma elu, on sama, mis väikese söekaevanduse vaguniga otse kuristikku rallida - kõigepealt raputab väga kõvasti ning ühel hetkel käib niikuinii ka väga kõva pauk. See on mõttetu. Ja hea on olla mõttetu. Kui keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled täiesti mõttetu inimene, siis võta seda kindlasti kui komplimenti. Sest selle poole me peamegi kõik liikuma. PS. Tegin nalja natukene praegu.

Mida siis tasub tõsiselt võtta?

Tõsiselt tasub võtta meie võimet olla teadlik - teada - , et meil on mõtted, mille kaudu me loome peas oma mineviku ja tuleviku. Jah, loome. Sest kui ma mõtlen eilsest, loon ma enda pähe mineviku. Kui ma mõtlen homsest, loon ma enda pähe tuleviku. Aga need mõlemad on väljamõeldised.

Kindlasti võib keegi praegu öelda, et me ei saa eitada, mis on olnud, ja ka seda mitte, mis on tulemas. Muidugi mitte. Me ei eitagi seda. Aga meil on olla hea teadlik oma elust sellisena nagu see tegelikult on. Ja tegelikult - täiesti kogemuslikult lähenedes - mõtleme me mineviku välja. Loomulikult saame ja peamegi me kasutama minevikusündmusi selleks, et luua parem tulevik, aga isegi sellisel juhul on hea teadvustada, et tegelikult on minevik läinud. Kui sa ärkad hommikul üles ja mäletad unenägu - olgu see siis hea või halb - , ei hakka sa liialt arutlema, mida sa oleksid võinud ikka unenäos teisiti teha. Ei, sest sa tead, et see on läinud. Seda ei saa enam muuta. Aga sama on ka ju eilse päevaga. Ja eelmise aastaga. Need on mõlemad läinud, neid ei saa enam muuta. Kuid miks me siis muudame ennast nii sõltuvaks minevikust? Me karistame ennast tegevuste eest, mida me tegime, ning tunneme süüdi toimingute pärast, mis tegemata jäid. Lase olla. Kui saad, siis tee need nüüd ära. Kui ei saa, siis jäta tegemata. Aga kindlasti ei ole mõtet üleliia võimu anda oma mälule, et see hakkaks sinu elu juhtima. Juhi seda ikka ise.

Mida tasub tõsiselt võtta? Võta tõsiselt fakti, et sul on praegune hetk, mida sa saad kasutada. Ja selles praeguses hetkes saad sa olla teadlik sellest, et sul on “minevik” ja “tulevik”. Sinu peas. Ei kuskil mujal.

Kuidas aktsepteerida praegut?
See on miljoni dollari küsimus juhul, kui meie elus on probleemid. Hea ning lihtne on sõbrale soovitada, et ära muretse homse päeva või eelmise kuu pärast, aga paganama raske on seda ellu viia. Me oleme seadistatud kogu aeg mõtlema. Meie mõtted ja meenutused on nii automaatsed, et me ei saa arugi, kui me oleme praegusest hetkest lahkunud ja kolame juba ringi kas võimalikus homses või kadunud eilses.

Ja siis veel need hirmud. Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin olla pankrotis. Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin kaotada oma armastatu? Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma eile kaotasin oma tööd? Või kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma pean järgmised 25 aastat istuma vanglas?

Hoolikas lugeja nägi juba läbi vea eelnevates lausetes. Näiteks “Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin olla pankrotis”. See lause on täiesti vastuoluline, sest lause esimene pool räägib praegusest hetkest, kuid lause teine pool räägib juba homsest päevast. Kes ütleb sellise lause, see ei suuda praguses hetkes olla isegi 1 sekundit - ehk just nii kaua, kuni kulub lause esimese poole lugemise peale. Jah, me ei saa aktsepteerida praegust hetke, kui me homme oleme pankrotis. Sest homset päeva ei ole olemas. Kui sa aktsepteerid praegust hetke, siis sa ei mõtle välja, mis võib juhtuda homme. Me ei saa iialgi midagi aktsepteerida perspektiivis - kas siis ettepoole (tulevikku) või siis tahapoole (minevikku). Me saamegi aktsepteerida ainult praegust hetke. Seda päris praegust hetke. Nüüd. Siin. Ja praegu.

Kui sa oled hetkel arvuti taga, siis saadki sa aktsepteerida hetkel seda, mis on kõikide sinu tajude ulatuses - mida sa näed, mida sa kuuled, mida sa haistad, mida sa maitsed, mida sa katsud? See on sinu reaalsus praegu. See on kõik, mida sa saad ja mida sa võid praeguses hetkes aktsepteerida. Sest kõik muu, mida sa püüad aktsepteerida, mõtled sa välja. Kõik muu paned sa perspektiivi ja võrdled praegust hetke kas siis tuleviku või minevikuga. Näiteks on praegu kõik okei, aga sa kardad, et HOMME oled sa pankrotis. Või näiteks on kõik praegu okei, aga sa kardad, et järgmisel kuul lähete te oma armastatuga lahku. Või siis on kõik praegu okei - sa elad, sa loed artiklit, sul on kõht täis, sul on riided seljas -, aga kuna sa mõtled, et sa kaotasid töö, siis mõtled sa, et nüüd sureb su perekond nälga. HOMME muidugi, mitte praegu. Praegu on kõik elus. Aga sa mõtled, et homme juhtub see. Või ülehomme. Aga kindlasti mitte praegu. Praegu on kõik okei. Kõik on elus veel, ja kõhud on ka täis.

Kuidas aktsepteerida praegut? Ikka siin ja praegu.

______________________________________

Juba ülehomme põnev seminar “Kuidas luua EduTeadvust?”
Vaata siia” EduTeadvus“

Mõtted, tunded, elu. Kui kiiresti on meil võimalik loobuda kõigest ilusast ja näha kohutavaid musti pilvi kõiges - ka selles, mis alles eile oli ilus ja helge. Ja kui vähe on vaja, et päike taas särama lööks ja rinnus hakkaks kerge.

Olen nüüdseks õppinud Bob Proctori materjale ligi kolm aastat ja mind ikka hämmastab kui lihtsalt ta väljandab kõiki igapäevaseid asju, nii lihtsalt, et esmapilgul tahan alati öelda, et mind see ei puuduta.

Bob räägib pidevalt, kuidas me kõik teeme üht tavalist viga ehk lubame oma välistel tingimustel oma elu mõjutada. Ta ütleb, et see on viga, mida tema teeb (isegi tema) ja mida teevad kõik, mõned isegi mitu korda päevas. Jah, täna oli see minu päevas.

Vaatasin end kõrvalt, tundsin kuidas raskus minusse tungis, tunded olid muserdunud, kuid kuidagi nendest lahti ei saa. Üks negatiivne teade. Teine. Kolmas. Mõtlen sellest, mida ma mõned nädalad või päevad tagasi tegin, et seda oma ellu kutsusin, mis on selles sõnumis minu jaoks, kuni jõuan mõtteni - midagi pole ju tegelikult muutunud.

Tõepoolest - midagi pole ju muutunud võrreldes eilsega. Tasapisi hakkan leebuma, luban oma tütrel end lohutada, kuid päris lahti sellest tundest ikkagi veel ei saa.

Siis annab endast märku Skype aken ja vana sõber soovib minuga rääkida. Tõepoolest - teised inimesed võivad imet teha. Ilma, et ma oleksin oma tänastest väljakutsetest sõnagi maininud, hakkasid tunded paremaks muutuma ja nüüd tajun juba selgelt, et midagi ei ole ju katki.

Järgmiseks piilun oma mailboxi ja leian eest energiast pakatava maili. Tänan lugejat, kes mulle täna õhtul kirja saatis:). Juba ongi tume äikesepilv hajunud ning kergus ja valgus selle asemel.

Loodan, et said siit mõned mõtteterad. Hakates oma päeva üksikasju siia maili kirjutama tundsin, kuidas see halb tunne taas tagasi tuleb, seega jätsin üksikasjad välja. Blogi sõnum on lihtne - sinu mõtted loovad sinu tunde ja need tunded justkui olekski sinu maailm. Mõtteid saab aga muuta ja seeläbi ka maailma, kuid sageli on meil selleks teiste inimeste abi vaja.

Ilusat päikest sulle südamesse:)

Helina

____________________________________________________________________

Mõtteid aitab muuta e-mastermaind
www.kasvarikkaks.ee

Aasta alguses tegin oma asjades puhastustööd ning leidsin ühe väga põneva asja - nimelt umbes 3 aastat tagasi Õpetaja juures konspekteeritud materjalid. Ja siis meenus mulle kõik …

Alati, kui ma Õpetajal külas käisin, tajus ta mingil kummalisel viisil, millest ma soovisin just sel päeval rääkida. Kuna sel perioodil oli minu jaoks ALATI kõige põletavamaks teemaks, kuidas oma kaubandusfirmat käima saada (oli ju umbes aasta varem minu esimene ettevõte pankrotti läinud), siis paljud meie jutuajamised keerlesid maailma ülesehituse ümber ning inimese rollist selles. Ja 3 aastat tagasi ei teadnud ma ju ka eriti palju midagi sellest, et inimestel on võimalus oma mõtlemise kaudu maailmale mõju avaldada. Ma olin usutavasti selleks ajaks küll läbi lugenud raamatu “Mina olen muinasjutuliselt rikas”, kuid see tundus liialt ameerikalik ja liiga ilus.

Õpetaja rääkis sellest kõiges aga palju lihtsamalt ja praktilisest aspektist lähtuvalt. Ta küll ei õpetanud mulle kvantfüüsikat ja neuroteaduseid, kuhu ma nüüdseks oma uuringutega olen jõudnud, vaid rääkis sisemisest rahust ning harmoonilisest koostööst Universumiga. Ta ise oli üles kasvanud Dagestanis, kus tema ema oli teda juba lapsest saadik õpetanud elama looduse seaduste järgi ning usaldama Universumit. Mainimata muidugi seda, et ema oli tema juures juba väga varases nooruses täheldanud imelikud võimed asju ette näha ning teiste inimeste tervisehädasid tuvastada.

Head ideed raamatuks
Esialgu ma lihtsalt lugesin neid konspekte ääretu huviga. See oli nii põnev kõrvutada kõiki neid teadmisi, mida ma olen saanud nendest paljudest raamatutest, teadmistega, mida Õpetaja oli omandanud läbi meditatsiooni ning sisekaemuse. Eriti hämmastav oli see, et väga paljus osas need õpetused kattuvad. Erinevad allikad räägivad küll kõigest sellest erineva nurga alt, aga sõnum jääb samaks: “Jah, inimestel on võim oma elu üle!“.

Ühel hetkel hakkasin ma neid konspekte arvutisse kirjutama, et need oleksid paremini ning mugavamalt loetavad. Ja siis tekkis mul idee … “Võib-olla on neid õpetusi huvitav lugeda ka teistel inimestel?”, tekkis mul küsimus, “vaevalt, et Õpetaja eesmärk oli kõike seda vaid minuga jagada. Arvestades tema suhtumist maailma ning tema armastavat lähenemist kõikidesse inimestesse, oleks tal kindlasti hea meel, kui see info jõuaks võimalikult paljude inimesteni”, mõtlesin ma edasi.

Ja nii sündiski minu esimene raamat “Minu Õpetaja õpetused“. See on lihtne raamat meie elust ning meie võimalusest võtta oma elus juhtroll. See ei ole ameerikalikult ülevoolav “õpetus”, kuidas saada õnnelikuks, vaid praktiline käsiraamat, kuidas muuta oma mõtlemist, kuidas tulla toime emotsioonidega ning probleemidega oma elus. See on hea lugemine, see on kindel. Sest Õpetaja on tõeliselt tark naine.

Raamatu leiad siit: e-raamat Minu Õpetaja õpetused

Tutvu raamatu sisukorra ja sissejuhatusega: Sissejuhatus

Koolis õpetatakse meile, et näed, Kaido, sina oled siin, ja sinu maailm on seal. Punkt. Descartes lahutas “minu” maailma ja päris maailma kaheks osaks ning niimoodi on see lahusus eksisteerinud eelnevad 400 aastat. Kuid ma ei taha kuidagi uskuda, et see ka tegelikult niimoodi on. Ja viimase aja isiklikud eksperimendid igatahes kinnitavad seda kahtlust.

Mis on reaalselt olemas?
Me oleme harjunud mõttega, et kõik on reaalne, mida me suudame tunetada oma viie tunnetusvahendiga - silmad, kõrvad, nina, maitsmine ja kompimine. See ju tundub reaalne, oleme me harjunud endale ütlema.

Ega sellele väitele väga vastu ei saagi. Ma ei suudaks mitte kuidagi kellelegi tõestada, et lauda tema ees ei eksisteeri. Ning isegi, kui ta hetkel pöörab oma pilgu laualt ära, siis kohe, kui ta viib selle tagasi lauale, on see olemas just seal, kus vaataja seda eeldab olevat.

Juba tegelikult siin läheb asi huvitavaks. Kuigi see kõlab äärmiselt ketserlikult ning ebareaalselt, aga kvantfüüsikud ütlevad, et sel hetkel, kui inimene seda lauda ei vaata, või muud moodi ei koge, ei olegi seda lauda tegelikult olemas. See kaob ära reaalsest eksistentsist ning muutub superpositsiooniks - ta võib olemas olla, aga ei või ka. See sõltub juba vaatlejast …

Kas see mitte ei kõla juba müstikana?

Mõned näited veel, mida kvantfüüsikud on väitnud:
* Juhul, kui ühel hetkel kõik inimesed maailmas lõpetaksid Kuu vaatamise, kaoks see kuu materiaalsel kujul. Ja tekiks uuesti alles siis, kui inimesed seda uuesti vaatama hakkaksid
* Kui sa viskad täringut pimedas toas, siis kuni tule põlema panemiseni on täringul kõik numbrid võimalikud. Alles valguse süttimisel kollabreerub üks väärtus sinu jaoks tõelisuseks
* Mis heli teeb puu, kui see murdub ja kukub üksinda metsas? Õige vastus on: See ei teegi mingit heli. Heli tekib alles siis, kui keegi tunnistab ja kuuleb seda heli.

Need on vapustavad näited ning need ei ole new age fanaatikute poolt väidetud, vaid 20 sajandi suurimate teadlaste ning kvanfüüsikute poolt esile toodud.

Mida ma kogen ja miks ma seda kogen
Need eelpool esitatud näited kirjeldavad meie maailma teist - seni veel vähetuntud - poolt. See on pool, millele isegi paljud kvantfüüsikud ei oska terviklikku seletust anda, vaid ainult konstateerivad fakti, et niimoodi see lihtsalt on.

Kvantfüüsikute peamine ja kõige murrangulisem avastus on fakt, et meie maailmas ei eksisteeri mitte midagi meist sõltumata. Kogu kogemine toimub lähtuvalt meist endist ning meie ise kontrollime kogu kogemist. Mida selle teadmisega peale hakata?

Sa koged, mida sa soovid kogeda. Juhul, kui sa ei soovi seda kogeda, võid sa seda mitte kogeda.

Kuna kvantfüüsikud ütlevad, et kuu kaob ära, kui keegi seda ei vaata, siis kaob sinu elust ära kõik, mida sa ei “vaata”. Olgu selleks siis sinu jaoks ebameeldivad inimesed, sündmused või mälestused - need kõik on sinu kogemises, sest sa lubad nendel seal olla. Ja täpselt vastupidi …

Selle testimiseks on väga lihtne võimalus. Mõtle hetkel mingi inimese või sündmuse peale, mis teeb sulle muret… üks … kaks … kolm … ja nüüd ära enam mõtle. Nüüd mõtle selle sündmuse vastandi peale või mõne teise inimese peale, kes on sulle kallis.

Kas sa said ise valida, kelle ja mille peale mõtled? Jah, said. Järelikult on sul võimalus valida oma kogemust ise ja kõige sügavamal tasandil ei saa keegi sundida meid midagi kogema.

Nüüd küsid sa kindlasti, et ega ma ei saa seda inimeste oma elust siis ära kaotada, kui ma korraks tema peale ei mõtle? Ja kvantfüüsikud vastavad sulle, et jah, hetkega ei saa, kuid kui sa teatud aja vältel selle inimese peale ei mõtle, temaga ei kohtu ning temaga ei suhtle, kaob see inimene sinu elust. Ja seda saan ma kinnitada juba omast kogemusest, et nendel on õigus.

Miks me siis ei kaota inimesi oma elust?
Üldjuhul on selleks põhjuseks hirm. Kuna me ei usu, et meie maailm on niimoodi üles ehitatud, ei julge me sellest lähtuvalt ka vastavaid samme ette võtta. Selle asemel püüame me hoopis neid inimesi muuta, kes ei ole meiega sama meelt ning keda me ei soovi tegelikult oma elus näha. Kuid kas me suudame eales kedagi muuta? Ma kahtlen selles sügavalt. Ma usun, et inimesed tulevad meie ellu, et meie suudaksime õppida ja muutuda, mitte selleks, et neid muutma hakata.

Et seda mõista, kujuta ette, kuidas sa jalutad metsas ning ootamatult seisab sinu ees karu keset jalgrada ning ei kavatsegi kõrvale astuda. Mida sa sel hetkel teed? Kas sa võtad ette ning hakkad temaga läbirääkimisi pidama, või astud sammu kõrvale ning möödud temast?

Äkki peaksime me sama tegema ka oma elus. Kui keegi inimene on meie ellu sattunud, kes meid ei rõõmusta, on ta täpselt samasugune nähtus meie elus nagu karu keset metsarada? Ainuke erinevus on selles, et inimestega suheldes sekkub suhtesse egoteadvus: me hakkame endale igasugu asju ette kujutama, nagu ta ei hooli minust üldse, kui ta niimoodi käitub; mina ei pea eest minema (muutma end), tema peaks hoopis seda tegema; mida ta õige arvab endast, et ta minu ja teistega niimoodi käitub?

Ja niimoodi me siis kiusame ennast. Me võitleme “karuga”, kuigi me teame juba eos, et me temast võitu ei saa. Me oleme seda kogenud, kuid kuna meie ego ei taha anda alla - ta ju arvab siiralt, et ka tema on olemas (irw) - , siis kulutame me asjatult energiat millelegi, mis ei too meile mingit kasu.

Mida ütleksid kvantfüüsikud selle kohta?

Kvantfüüsikud ütleksid selle kohta, et ei seda karu ega ka inimest ei oleks olemas, kui me läbi oma sisemiste protsesside ei oleks teda siia loonud. Jah, siin ei saa seda mõista viisil, et me oleme võlurid ning lõime “hopsti” endale karu metsarajale ning inimese siia. Ei, läbi pikaajaliste vaatlusprotsesside (kogemise) oleme me oma “elu” kujundanud selliseks, et me kogeme seda karu ning tema poolt tekitatavaid emotsioone, ning ka seda inimest. Küsimus meie enda jaoks on nüüd, kas me ikka veel “raiume” vana edasi või me otsustame oma elu muuta nüüd?

Meie elu on imeline, sest meil on võimalus muutuda igal hetkel. Me ei pea ootama homset või järgmist aastat, et mõista, et see kõik on üks suur illusioon ja toimub meie peas. Suure tõenäosusega ei ole väljaspool minu aju mitte midagi, mida kinnitavad juba ka peavooluteadlased. Kogu informatsiooni töötlemine toimub meie peas. Kõik toimub meie peas. Ja meie ikka jätkuvalt tegelema oma probleemidega seal “väljas”. Ja paljud nimetavad meid isegi intelligentseteks olenditeks. Kuidas siis nii, tekib paratamatult küsimus?

Kvantfüüsika on 20. sajandi avastus, mis muutis kogu teadusmaailma. Isegi, kui paljud teadlased ei tunnista seda tänini, ei suutnud juba Albert Einstein selgitada nähtusi, mida kvantfüüsikud avastasid, ja Einstein nimetas need tontlikuks. Ta tunnistas läbi oma vaatluste, et need nähtused eksisteerivad, kuid ei osanud neid selgitada ei enda ega ka Newtoni seadustele tuginedes. Ja lihtsam oli see kõik nimetada “kummituslikuks”.

Aga vastused on olemas. Ning iga aastaga tuleb aina vastuseid juurde. Kui ka sind huvitavad need avastused ja vastused, on õige aeg seada ennast avastama teadust positiivse mõtlemise taga. See on tõeliselt huvitav teekond …

Kaido

Tule avasta teadus positiivse mõtlemise taga
Vaata UUS SEMINAR “EduTeadvus: Teadus positiivse mõtlemise taga”

Lugedes Wallace Wattlese mõtteid ühest tema raamatust suurepäraseks olemise teadus, tunnen alati hinges suurepärast rahu. Tema sõnum on - kõik on hästi ja kõik on täiuslik, kuigi mitte täielik, juba praegu.

See toob mulle meelde minu eelmise aasta sisemise võitluse iseendaga, kus saades kõiki neid uusi teadmisi tundsin, et pean olema keegi, kes oskab hästi laval esineda; keegi, kes oskab hästi inimesi kuulata; keegi, kes oskab hästi müüa; keegi, kellel on need ja need vägevad omadused ja ma uskusin, et kui ma hakkan end sellisena ette kujutama, ma lõpuks selleks ka saan. Ma aga ei arvestanud ühe asjaga, nimelt, ma juba olin keegi ja sisemuses ei tahtnud ma saada kellekski teiseks vaid tegelikult tahtsin ma olla see suurepärane täiuslik olevus nagu igaüks meist on, ma soovisin endale uusi oskusi, kuid teadmatult hakkasin ma end samastama nende oskustega, kuni viimaks kukkus minu majakene kokku, ehk ma ei soovinudki enam edasi kasvada, vaid hoopis alla anda.

See õppetund andis mulle kogemuse, mis aitab mul mõista, mida Wallace ütleb, kui ta räägib sellest, et kõik ongi praegu õige ja kõik on hästi. Wallace soovitab vaadata maailma kui head, kus kõik on hästi vastavalt meie praegusele arengutasemele, näha inimesi kui häid ja suurepäraseid, sest seda nad ongi vastavalt nende arengutasemele. Kas pole suurepärane mõte eriti veel praegu, jõuluajal.

Arvan, et enamik meist tunneb end häirituna, kui juhtub mingi ebameeldiv asi, mida me ei soovinud või millega me ei soovi tegeleda või midagi, mis sunnib meid mõtlema ja kui lihtne on siis vihastada, sellele inimesele halvasti öelda, tema kohta hinnangud pilduda (ta on loll, kuidas ta küll aru ei saa, mida ta õige mõtles jne) või midagi sarnast, mis vastutuse kellelegi teisele paneb. Minuga juhtus midagi taolist paar nädalat tagasi. Ja asi oli nii tõsine, et sain kolmeks päevaks tuikava peavalu (sellist asja pole minuga veel enne juhtunud), millest vabanesin hetkega, kui olukorra iseenda jaoks lahendasin.

Esimese reaktsioonina kipume iseennast ikka õigustama ja teistes inimestes/sündmustes vigu leidama, kuid kui me õpime suhtuma maailma ja kaasinimestesse teisiti, kaob see reaktsioon. See on täpselt see, mida Wattles ütleb: kui me lõpuks jõuame selle fakti mõistmiseni (selleni, et kõik on hea) ja võtame selle vaatenurga omaks, kaotame igasuguse soovi märgata inimestes vigu, anda hinnanguid, kritiseerida teisi või mõista neid hukka.

Kui mina jõudsin kolme päeva pärast selle tõdemuseni, et tegelikult on kõik hästi, see sündmus, mis minu ellu tuli oli hea, need sõnad, mis mulle öeldi olid head, jõudsin ma olulise äratundmiseni, arusaamiseni (sest kuulnud olin ma seda ju ka varem), et meid aidatakse iga päev edasi sinna, kuhu me tahame minna.

Kõik need sündmused, ükskõik kui valusad need ka ei oleks, on meie elus selleks, et me kasvaksime. Taibates seda ütlesin endale: sa oled teel edasi, sinna, kus panused on suured, sinna, kus sul on vaja suuremat ettevalmistust ja just praegu sind ette valmistataksegi. Nii et kõik on hästi. Milline suurepärane õppetund.

Me kõik oleme kohanud kunagi kuskil sellist pilti 1943 - 2007 või 1815 - 1898. Mida need meile näitavad? Need numbrid näitavad, et kunagi elas kuskil keegi, kes sündis 1943 aastal ning lahkus meie seast 2007 aastal. Ja siis?

See näitab, milline vabrik elu on. See on kogemustevabrik, ja mitte midagi muud. Inimesed tulevad “peale”, ning teine hulk kaob alt ära, et uutele jälle ruumi teha. Viimase 50 aastaga on muidugi maailmas tervikuna peale tulevate inimeste hulk tohutu kiirusega kasvanud ning see progressiivne kasv ei peatu. Kui 50 aastat tagasi elas Maal 2 miljardit inimest, siis täna elab siin 6 miljardit ning 50 aasta pärast prognoositakse olevat see kolmekordistunud jälle.

Hämmastav. See kõik on märkimisväärne, kui käsitleda neid numbreid globaalselt, kuid kui vaadata individuaalselt ja ilma emotsioonideta, siis me mõistame, kui tähtsusetu on ühe indiviidi roll globaalses mõistes. Ning me saame seda tähtsust suurendada ainult individuaalsel tasandil valides, kas joon kahe numbri vahel on lühike kriips või sigri-migri sikk-sakk.

Mida sa tahaksid, et sinust räägiks sinu autobiograafia?
See on raske küsimus. Mis küsimus see üldse on, mõtleb mõni kindlasti? Ma elan praegu ning ma ei pea tegelema sellega, mis juhtub peale minu surma …

Aga siiski. Me läheme kõik niikuinii. See on üks suur illusioon, et elu on pikk. Päevad ning nädalad lendavad meist mööda ning me jõuame vaid eelmise hangunud grillvorsti rasva grillilt eemaldada, kui juba järgmine Jaanipäev taas kätte jõuab. Küsimus on ainult selles, mida me selle aastaga jõudsime ära teha, et elu enda jaoks nauditavaks muuta?

Justnimelt enda jaoks nauditavaks muuta. Mitte rohkem raha rügada ning ennast hingetuks joosta, vaid mida me jõudsime ära teha aastaga, et oma elu nauditavamaks muuta? Mida ma suutsin eelmise nädala jooksul ära teha, et oma elust rohkem rõõmu tunda? Ning mida ma tegin eile sellist, mis mind rõõmsaks tegi? Ja … mida ma saan täna teha sellist, mida ma tõeliselt naudin ning juhul, kui täna on minu viimane päeva, siis vähemalt homme minnes saan ma öelda, et eile võtsin ma oma elult kõik.

Need tegevused määravad selle, millest räägiks sinu autobiograafia. Kui seda kirjutama hakatakse, siis ju sinul on niikuinii täiesti ükskõik, kuid ainuke, mis võib meile huvitav hetkel tunduda on küsimus: “Kas lugejatel oleks seda huvitav lugeda?”.

Kui meie autobiograafia räägiks, kuidas me 50 aastat sama tööd tegime, me ei puhanud ja seigelnud kartes, et igasugune muutus lööb meie ellu ebastabiilsuse, millega me toime ei pruugi tulla, siis ei olegi seda raamatut võib-olla väga põnev lugeda.

Aga kui raamat räägiks sellest, kuidas me ühel hetkel taipasime, kui lühike elu on ning me ei tohiks sellest päevagi raisata tegevustele, mida me ei armasta, me võtsime riske ning kogesime nii kaotusi kui ka võitusid, me elasime elu ennast, mitte ei lasknud elul meid elada, siis võib see raamat olla paljudele lugejatele huvitav ning isegi inspireeriv.

Mis seal vahet on, küsid sa praegu, kuna meie oleme ju niikuinii siis surnud? Justnimelt!!! See ongi asja point - kui ei ole vahet, sest me ju läheme ühel hetkel niikuinii, siis miks mitte kohe täna alustada sellise eluga, mida me sooviksime elada, mitte aga jätkata elu, mis meid ei innusta ja ei rahulda?

Aga need hirmud ikkagi …
Kuidas me ikka saame oma elu muuta niimoodi? Me oleme ju harjunud teatud tööd tegema, meil on stabiilne elu ja kõik on justkui okei …

Aga kas see kõik on ikka okei?

Kas esimene mõte, mille sa igal hommikul ärgates mõtled, on, et “Apppiiiiii, kui lahe päev täna tuleb jälle … õnneks sai öö läbi ning ma saan lõpuks toimetama hakata? Ma ei jõudnud seda hommikut juba ära oodata …”

Kui see on nii, siis on tõesti okei. Siis me ei raiska oma aega. Kuid kui meie esimene mõte on midagi muud, siis järelikult me teeme midagi muudel põhjustel kui kirg selle asja vastu. Miks me seda teeme? Loomulikult hirmud …

Me oleme stabiilsuse ohvrid, mille tagab meile meie alateadlik psühhoküberneetiline mehhanism. Alati, kui me väljume oma turvatsoonist, eritab see mehhanism meie verre vastavat kemikaali, mida me tõlgendame ärevuse ja hirmuna … ning me läheme igaks juhuks oma turvatsooni tagasi uskudes, et uus idee midagi alustada või oma elus midagi muuta oli täiesti ebareaalne idee. Ning me elame oma vana elu edasi.

Joon kahe numbri vahel
Tagasi tulles selle joone juurde kahe numbri vahel…

Sel hetkel, kui keegi sinu joont näeb, on alles vaid ajalugu ning sinu autobiograafia. Siis ei ole enam vahet, mida sa tundsid ja mida sa ei tundunud. Selleks ajaks on kas kõik võidetud või kõik kaotatud … aga üks on kindel: mineku hetkel kaotame me niikuinii kõik. Isegi oma ilusaid silmi või head lauluhäält ei saa kaasa võtta. Seega ei ole mitte mingisugust vahet, mitu korda me eelnevalt võidame või kaotame, kuna lõpuks oleme ikkagi tühipaljas vari kellestki, kes omas teatud identiteeti ja endale külgepoogitud egopõhiseid põhimõtteid.

Me laseme lahti oma hirmust ning hakkame otsima võimalusi tegelda nende asjadega, mida me armastame. Me peaksime vältima hullumeelset tegutsemist tulles ära töölt isegi veel teadmata, mis edasi saab lootes Universumile, kes pakub meile uue töö. Seda ei juhtu, kuna meie alateadlikud uskumused ei lase meil seda uut tööd leida, sest iga päevaga süveneb meis hirm, et me ei leia tööd. Universum aitab meid igal sammul, aga ta saab teha seda oma täiuslike seaduste raames. Ning üheks seaduseks on vibratsiooni- ja külgetõmbeseadus, mis vastab meie alateadlikele uskumustele. Ning olles kõigest inimene, ja töölt ära tulles omamata uut väljundit, ei suuda me kuidagi oma uskumusi ja vibratsiooni programmeerida nii kiiresti sagedusele, mille kaudu oma ellu uus töö tõmmata.

Muutus elus saab toimuda vaid läbi teadlike tegevuste ning praktikate, millest esimene on mõista, mis oleks see, mis muudaks meie elu nauditavaks? Ning kindlasti ei ole see pelgalt suurem auto, ilusam maja või kaugem reis. See on illusioon. Kui seda ei usu, siis kujuta ette, mida sa teeksid siis, kui sa oleksid juba saanud suurema auto, ilusama kodu või kaugema reisi. Siis oleme ummikseisus, sest me peame hakkama otsima enda tegelikku olemust ja põhjust, miks me siis Maale oleme sündinud. Jah, ka selleni on võimalik jõuda, aga see on juba hoopis teise artikli teema.

Kokkuvõtvalt, meie elu on joon kahe numbri vahel, sõltumata, kas me seda soovime või mitte. Me ei saa muuta fakti, kas see on joon või see ei ole joon, aga me saame muuta selle joone kuju. Kas me lepime sellega, et see on pelgalt üks kriips või me tegutseme viisil, et see on üks suur ja võimas sikk-sakk. Üks viis seda teha on nii:

1) Tee oma 101 unistuse nimekiri ning hakka selles olevaid asju lihtsalt ära tegema. Ära alusta sellest, mida sa tahaksid omada, kuna see on illusoorne, sest materiaalsed asjad ise ei saa meile mingit kogemust pakkuda, vaid pigem mõtle, mida sa sooviksid oma elus tõeliselt kogeda: on see vabadus, on see küllus, on see armastus?

2) Mõista, mis tunne on, kui sa oled selle saavutanud. Aga ära lihtsalt korda, et mul on uus töö või ma leidsin uue kaaslase, vaid püüa aru saada, mis tunne see on, kui sa oled selle juba saavutanud … ning siis hakka teesklema. See tagab sulle vibratsioonilise resonantsi.

3) Ära karda mitte midagi. Sul ei ole kaotada mitte midagi, sest hiljemalt 80 aasta pärast kaotad sa selle niikuinii. Tee siis nii, et need 80 aastat oleksid vähemalt nauditavad ja et keegi sinu hea sõber saaks sinu matustel öelda: “Wou, oli ikka tegelane… ta võttis elult kõik, mis võtta andis … ta elas elu, mida ta elada tahtis ning proovis järele kõik, mida elu talle pakkus… jätkus tal ikka julgust neid asju ette võtta … kahju, et ma ise seda kõik ei teinud, kuna nüüd on juba hilja, sest ma’gi minemas varsti sinna, kus tema mind juba ootamas ees …”

Ütle oma elule “JAHHHH!”
Kaido

Kuna sain Annapurna külalispostitusele (vaata siit) väga palju positiivset tagasisidet, siis nüüdseks on aeg paigas meditatsiooni ning hatha jooga infoõhtuks. Seega kõik, kes soovivad teada saada praktilisest aspektist lähtuvalt, mis asi on tegelikult meditatsioon ning kuidas seda praktiseerida, et sellest maksimaalset kasu saada, ning milleks on hea jooga, siis oled oodatud Meditatsiooni ja Jooga Infoõhtule. Alljärgnev on info Annapurnalt selle kohta, mis täpselt aset leidma hakkab.

Kas meditatsioon või siis juba jooga?!
Jooga on terviksüsteem. Igal süsteemiosal on oma konkreetne eesmärk. Mõned näited: hatha jooga eesmärk on füüsilise keha mõjutamine, mantra jooga mõjutab peenkeha, karma jooga kaudu saadakse teada ja vabanetakse alateadlikest ilmingutest, kundalini jooga eesmärk on vallandada algenergia.

Joogalikus terminoloogias nimetatakse meditatsiooni – dhyan. Meditatsioon on joogast lahutamatu osa. Ta läbib punase joonena kõiki tegevusi. Ka igapäevases elus…

Ainult dhyan kaudu on võimalik muuta oma elu, sh mentaalsuse vaigistamine, emotsioonidega mittesamastumine, stressist vabanemine jne. Dhyan kasutamine arendab eristamisvõimet, teadlikkust, süübimisvõimet, keskendumisvõimet, taiplikkust jne.

Infoõhtul räägime sellest, mis on dhyan.
Infoõhtu on sissejuhatuseks kord nädalas toimuvale kursusele, mille käigus saad alusteadmised ja praktilised kogemused iseseisvaks dhyan praktiseerimiseks.

Infoõhtu on TASUTA.

Infoõhtu toimub 23.11.2009a kl 20.00-21.30

Toimumiskoht on Toompuiestee 4, Tallinn

(Toomsaal ehk Tõnismäe hambakliiniku taga hoovis on sissepääs (valge uks nurgas…), hambakliiniku ees seistes tule ümber vasakpoolse maja otsa maja taha hoovi, kus on jalgvärav ja sissesõidu ees tõkkepuu. Autod saab parkida kas Kaarli kiriku parklasse või endiste tenniseväljakute parklasse või  Wismari tänava otsa (hambakliinikust otse üle tee), seal on parkla alates 19.00 tasuta)

NB! Püüa mitte hilineda, sest välisukse panen kl 20.00 lukku! igaks juhuks võta käepärast minu tel nr 5666 9455

Anna oma osavõtust kindlasti teada: kaido@sisekosmos.ee

Infoõhtu viib läbi joogaõpetaja Anne-Ly Naukas

Vaprate soovidega,
Kaido

Töötab, ei tööta. Ühel töötab, teisel ei tööta. Miks? Sellele küsimusele on sadu vastuseid, ma lisan siia ühe neist:)

Mul oli sel nädalavahetusel täiesti fantastiline kogemus teha koos 27 naisega metsas kolmepäevast seminari. Kui me tegime lõpuringi, kus kõik jagasid, mis see kogemus neile andis, jäin ma neid kuulama - nii paljud kiitsid ja ütlesid, et fantastiline seminar ja fantastiline rahvas. Ja alles siis, kui umbes 5 nii juba öelnud oli, hakkasin mina ringi vaatama ja uurima, millest nad räägivad?

Ja ma ärkasin ning märkasin. Ma olin hakanud võtma kõiki neid fantastilisi inimesi iseenesest mõistetavalt! Ma arvasin, et kõik inimesed ongi sellised, aga ei ole ju. St, kõigis on alati potentsiaali olemas aga kas nad seda ka kasutavad? Need naised olid täiesti erakordsed. Nemad tegi selle seminari vägevaks, sest neil oli täielik pühendumus. Nad Tegutsesid Täiega!

Kas Sa oled kuulnud lauset, et kui Sa paned natukene sissse, saad Sa natukene tagasi? Ja kui Sa paned palju sisse, saad Sa palju tagasi? Just nii see toimibki! Need naised panid sellesse nädalavahetusse kogu oma jõu ja seda oli terve ruum täis, tegelikult on suur osa neist ikka veel “kergelt hoos”:)

Aga mis on see võti, mis paneb inimesed niimoodi tegutsema? Nii, et investeeridki kogu oma tähelepanu ja energia?

Kui ma seminarilt koju jõudsin, tundsin, et nüüd on ruttu vaja juurde õppida. Janunesin uute teadmiste järgi. Ja paar päeva hiljem oli minu postkastis popsti üks uus kiri, mis soovitas vaadata ühte Anthony Robbinsi videot. Ja ma vaatasin. Ja oh millest ta seal rääkis! Üks osa videost rääkis just nimelt minukeeli Täiega Tegutsemisest.

Nimelt. Kõik hakkab pihta sellest, mida inimene Usub, et on võimalik saavutada. Kui Sina uurid neid materjale, siis on neid võimalik uurida vähemalt kahte moodi: üks osa teist TEAB, et see töötab. Teine osa tahaks uskuda, et see töötab. Kolmas ehk usub, et see ei tööta. Nüüd, räägime täna neist, kes vähemalt natukene usuvad ja mis tulemusi nad saavad.

Nagu Anthony seletab, on tegemist spiraaliga, mida mööda on võimalik liikuda nii üles kui alla. Selles valemis on 4 komponenti: Usk , Potentsiaal,  Tegevus ja Tulemus.

Kui Sinul on sellesse loomisprotsessi USK, mis on täiesti kindel, Sul on teadmine, et see töötab, siis kuidas Sa näed enda potentsiaali seda rakendada? Suure või väiksena? Tõenäoliselt suurena, sest kui Sa TEAD, et see töötab ja Sa tead, et see töötab igaühega, siis Sa tajud, et see töötab ka Sinuga! Nüüd, kui Sina tajud oma potentsiaali suurena, kui palju energiat paned Sina tegevusse, mida Sa tegema läheb? Palju või vähe? Tõenäoliselt palju! Sest Sa usud, et Sa saad sellega hakkama ja Sul on võimalik saada väga hea tulemus, ja Sa panedki kõik mängu. Sa ei kahtle, Sa panustad kõik, mis Sul on! Ja mis Sa arvad, mis tulemused Sa saad, kui Sa oled investeerinud tegevusse kogu oma jõu ja energia? Kas hea või halva? Loomulikult HEA, isegi väga hea, sest millele iganes Sa energiat annad - see kasvab! Ja valemi viimane samm - Sinu väga hea tulemus TUGEVDAB Sinu teadmist / usku, et see, mida iganes Sa tegid, töötab. Sa vaatad oma tulemusi ja ütled teistele: ma ju ütlesin teile, et see töötab! Ja see kogemus tõstab Sind järgmiseks tegevuseks veel kõrgemale tasemele, kus Sa paned endast veel rohkem mängu ja saad veel paremad tulemused. 

See on Spiraal, mida mööda Sa ronid üles!
Aga. Kui see on spiraal, siis seda sama spiraali pidi saad Sa tulla ju ka alla!?

Just nimelt. Ütleme, et Sul ei ole väga tugevat usku, kas see, mida Sa ette kavatsed võtta, ikka töötab. Kuidas Sa tajud oma potentsiaali sel hetkel? Pigem vist madalana, sest kui Sa ei usu, et see töötab ei usu Sa ka, et Sina võiks sellest tegevusest tulemusi saada. Nüüd, kui Sina läheb tegevusse vähese usuga ja tajudes end pigem vähese potentsiaaliga, kui palju energiat Sa paned oma tegevusse? Palju või vähe? Õige vastus! Väga vähe, sest Sa ei taha ju pärast tobe välja näha - mis siis kui ma panustan täiega, aga tegelt see ikka ei tööta!? Ja mis tulemuse Sa saad, kui Sa oma tegevusse vähe energiat panustasid? Kas hea või halva? Pigem halva, sest Sa ise ei ole oma energiaga seda kasvatanud! Ja kui Sa saad oma halva tulemuse, mida teeb see Sinu usuga? Sa vaatad oma tulemust ja ütled: näe, ma ütlesin ju teile, et see ei töööööta! Ja järgmine ring on Sul veel veidi vähem usku ja investeerid veel veidi vähem energiat ja nii sa mööda seda spiraali allapoole tuledki.

Lihtne, kas pole?

Teate, meie blogis on väga hea näide ühest mehest, kes paneb mängu kogu oma energia, kui ta siin midagi teeb. Ja mina tajusin ära, et mina kippusin pigem iga korraga endasse tõmbuma, sest ma panin iga kord aina vähem mängu, kui ma siin kirjutasin. Ja see on sõna otseses mõttes isetäituv ennustus. Mida enam ma tajusin, et minul ei tule see kõik ikka nii hästi välja, seda vähem ma panustasin ja seda vähem sain ma oma kirjutistele tagasisidet. See ei ole kiituse norimise koht, see on õppimise koht! 

Kuidas on lood Sinuga? Kas Sul on lood sellest, miks see materjal ei tööta? Vaata ausalt, kui palju Sa oled selle tööle panemisse panustanud? Kas Sa oled kuulanud Kaido mp3-me, kus ta oma päevakavast räägib? Minul kukkus suu lahti ja on ikka veel lahti. Kas Sina tõused hommikul vara, et iga päev mediteerida, joogat teha, õppida? Ja võtad uuesti aega tegeleda endaga ka õhtul? Kui Su tulemused ei ole nii head, nagu Sa soovid, et nad oleks, siis vaata üle, kui palju oled Sa nende loomisesse panustanud? Sa tead ise oma vastuseid. 

Täiega Teie,
Marlen

Elu on täis võimalusi, avastusi ja seiklusi. Me võime vaadata TV’d või kuulata oma sõprade seiklustest ning vaikides unistada: „Kui ma vaid saaksin midagi sellist kogeda!“. Aga kas sa järgmise küsimusena küsid endalt: „Mis mind takistab?“.

Enamus meist seda ei küsi. Ning seda lihtsalt seetõttu, et meie aju on üldjuhul ratsionaliseerival režiimil ning see leiab meile alati kümmekond väga loogilist ja põhjendatud argumenti, miks meil ei õnnestu midagi sellist saavutada.

Me oleme oma emotsioonidega igapäevaselt parimates suhetes. Mõnikord on emotsioonid meie sõbrad – näiteks, kui me oleme millegi üle siiralt rõõmsad – ning mõnikord võivad nad olla ka meie vaenlased – näiteks, kui me vihastame, solvume või … kardame midagi.

Emotsioonid meie igapäevaelus
Jah, me kardame midagi. Aga mida me tegelikult kardame?

Kui me püstitame endale eesmärke, siis meie keha toodab selle protsessi vältel mõnusaid rõõmuhormoone, mis teevad meid tugevaks ja julgeks. Me kirjutame paberile oma suurimad unistused, võibolla uue töökoha, uue kaaslase või uue maja, ning me oleme täiesti kindlad, et me suudame nende unistuste suunas ka liikuda.

Aga juba väga lühikese aja möödudes, mõnikord juba järgmisel hommikul, tunneme me, et see jõud on meie seest kadunud. Kõik need supervõimsad ideed ja plaanid, mis eile õhtul tundusid olevat täiesti vettpidavad ja usaldusväärsed, tunduvad meile nüüd kergelt öelda utoopiana. Me istume vaikselt voodiservale ning küsime endalt: „Kust mul küll eile sellised ideed tulid? Kuidas ma võisin arvata, et ma midagi sellist ka reaalselt teha suudaks ja julgeks. Prrr … parem lähen vaatan telekat edasi …“.

Nüüd kerkib esile üks huvitav küsimus. Sa oled täna täpselt sama inimene, kes sa olid eile. Ka välistes tingimustes ei ole mitte midagi muutunud. Täna on sinu ümber lõputus Universumis täpselt samapalju võimalusi kui oli eile. Aga ikkagi sa tunned, et sa ei ole selleks kõigeks suuteline. Järelikult ei ole tingimused need, mis on muutunud ja võimalused ei ole vähenenud … muutus on toimunud hoopis sinu sees. Täpsemini sinu peas.

Mis muutus siis?
Eile tundsid sa, et sa oled kõikvõimas. Kui sul oleks sõber või sõbranna kõrval olnud, oleksid sa talle oma idee maha müünud 5 minutiga. Sest sa tundsid ennast tugevalt.

Täna piisab sellest, kui keegi võõras ning antud valdkonnas võhiklik inimene ütleb sulle ühe nõrga argumendi sinu idee kahjuks ja sa usud teda ning veenad ennast, et seda eesmärki ei olegi võimalik täita. Sest sa tunned ennast nõrgana.

Väike vastuolu: Sa tunned ennast tugevalt vs Sa tunned ennast nõrgalt! Aga tegelikult ei ole muutunud midagi.

Me räägime siin tunnetest, see on emotsioonide mäng. Nüüd küsi endalt: „Näita mulle seda emotsiooni! Kus see emotsioon on, ma tahan sellele emotsioonile otsa vaadata, kui ta on nii julge, et ta tuleb minu ellu minu eest otsuseid langetama“

Tead, mis nüüd juhtus? Sa said teadlikuks. Sa said oma jõu tagasi.

Sel hetkel, kui sa teadvustad endale, et see on emotsioon, mis sind juhib, oled sa astunud sammu tagasi, saanud emotsioonist teadlikuks ning võid sellest lahti lasta. Sa oled asendanud emotsionaalse probleemikäsitluse teadliku eesmärgi saavutamisega.

Julgus purustab kõik meie hirmud
Kas sa oled kunagi kohanud olukorda, et sa tõsiselt kardad midagi ning kui see asi lõpuks siis juhtub, tunned, et see polnudki nii hull?

Näiteks sa pidid 25 inimese ees kõnet pidama. Sa pole seda iialgi varem teinud ning sul läheb kõhus korralikult õõnsaks, kui sa selle peale mõtled. Aga sul ei ole valikut. Sa pead seda tegema, sest ülemus käskis. Ning nüüd õhtul, kui ettekanne on läbi, mõtled sa endamisi, et see ei olnud tegelikult üldse nii hull kui ma arvasin. See oli vapper tegu ja sa õppisid sellest palju.

Selliseid olukordi on meie elus väga palju, kus me kardame midagi, milles me ise ka tegelikult ei ole kindlad, mida me kardame. Midagi tegelikult ei saa ju juhutuda. Me ei saa surma, me ei saa haiget, keegi ei solva meid. Me lihtsalt allume teatud hirmule, mis takistab meid edasi liikumast.

Kuidas teadlikult vapper olla?
Me saame oma hirmudest jagu ainult teadlikult vapper olles. Me saame teadlikuks, et see on emotsioon, mis meid hetkel tagasi hoiab, ning sel hetkel me muutume teadlikuks oma tegelikest võimalustest ja me purustame oma hirmu. Me lihtsalt läheme sellest läbi. Teadlikult.

Teadlikult vapper olla on väga lihtne. Nagu eelpool mainisin, siis üldjuhul on meie hirmud emotsionaalsed ning nendega ei kaasne tegelikku ohtu meie eludele. Seega, me oleme teadlikult vaprad ja teeme selle asja lihtsalt ära. Me ei mõtle tagajärjele, et kuidas võivad asjad välja kukkuda, kuidas me võime teistele tunduda või mis on võimalikud stsenaariumid hiljem – me lihtsalt läheme sellest hirmust vapralt läbi ning teeme selle asja ära. Kõik. Tehtud.

Et oma vaprusehormoonidele jõudu anda, võid sa praktiseerida ühte väga lihtsat, aga efektiivset vapruse treenimise meetodit. See aitab sinu vaprust kasvatada kordades.

Selle meetodi käigus võtad sa ühe oma hirmu, näiteks võõraste inimestega suhtlemine, ning teed sellest endale hirmuhierarhia.

Sa võtad paberi ja pliiatsi ning kirjutad sinna hirmu, ja selle hirmu 10 erinevat variatsiooni viisil, et number 1 on selle hirmu kõige pehmem variatsioon (näiteks: Ma ei julge seltskonnas võõra inimesega üksi jäädes temaga rääkida) ning 10 on kõige tugevam variatsioon (näiteks: Ma ei julge võõras kohas minna inimgruppi, kus on 10 inimest ja ma peaks minema ennast sinna tutvustama).

Nüüd on sul sinu HIRM ja selle 10 erinevat esinemise varianti. Ja sa hakkad neid vaprusega purustama. Sa teed läbi kõik need variatsioonid ning igal korral, kui oled ühest läbi saanud, kriipsutad selle läbi.

Ma luban sulle, et kui sa jõud kümnendani, siis sa imestad, kuidas sa number ühte üldse karta võisid. Ja kui sa kümnenda ära teed, oled sa täpselt 10x vapram kui enne.

Olge vaprad!
Kaido Pajumaa

Kui tihti me kohtame mõnes seltskonnas inimesi, kes on „kahe jalaga maa peal“ ning äärmiselt skeptilised kõige suhtes, mis jääb väljapoole nende maailma? Mina isiklikult olen kohanud selliseid palju. Nende peamine küsimus on alati: „Aga tõesta mulle, et see nii on!“.

Kas ma näen nendele tõestamiseks vaeva? Ei, mitte kunagi. Parim, mida ma saan vastu küsida, on: „Tõesta mulle, et see nii on“ Esmalt nad ei saa aru, mida ma mõtlen, aga hetke möödudes nad mõistavad, et nende pärismaailm on samasugune kaardimajake nagu minu maailm. Selles on trikk. Nad ei suuda mulle mitte midagi tõestada, kui ma ei lase seda enda teadvusse.

Ma usun, et kõik sündmused ja kogu maailm leiab aset meie teadvuses ning minu maailm on minu teadvuse 100% peegeldus. Igal tasandil ning pisimagi detailini.

Kuidas saaks minu vestluspartner mulle tõestada midagi, millest ma ei tee ennast teadlikuks? Lihtsustatult öelduna, kui mu vestluspartner soovib mulle midagi või kedagi tõestada, pean ma selle peale mõtlema. Juhul, kui ma ei mõtle selle peale, ei eksisteeri seda minu jaoks. Isegi, kui ma 3 sekundi möödudes ei mõtle enam selle vestluskaaslase peale, ei eksisteeri isegi teda enam minu jaoks. Ta on uuesti olemas minu jaoks alles jälle sel hetkel, kui ma otsustan temast uuesti teadlikuks saada.

Inimesed meie maailmas
Sama lihtne lugu on absoluutselt kõikide nähtustega meie nii objektiivses ja kindlas maailmas. Ka kõikide teiste inimestega. Lugedes seda artiklikt, kas sa saad kindel olla, et mina olen olemas? Sa usud seda, sest seda on meile õpetatud, aga kuidas seda tõestada? Sa saad tõestada, et ma inimesena – Kaido Pajumaa – eksisteerin SINU jaoks ainult siis, kui sa tuled minu juurde ja tood mind füüsilisel kujul enda teadvusse. Sa katsud mind, sa räägid minuga ning ma räägin sulle vastu – aga kõik see toimub sinu teadvuses. Sa saad oma tajude kaudu vahetut informatsiooni – siin ja praegu – ning töötled seda siis oma peas. Ja arvad, et see on tõeline.

Kõikidel teistel juhtudel (kui sa ei tule mu juurde) olen ma sinu poolt sinu peas välja töötatud mingi subjektiivne mudel – keegi, kes kirjutab, kes räägib ja teeb midagi Saladuseblogis. Kas ma ka tegelikult sellisel kujul eksisteerin? Selles sa ei saa kuidagi kindel olla ning kellelegi seda tõestada. Hirmutav, kas pole?

Mõtted ja hirmud
Kuna meie teadvus loob kogu meie subjektiivse maailma, siis meie enda teadvus loob ka kõik meie mõtted, hirmud ja emotsioonid. See on lihtne osa. Huvitavam on see, et sellisel juhul loob meie teadvus ka kõik mõtted, hirmud ning emotsioonid teiste inimeste pähe. Me arvame inimesi mingit moodi mõtlemas ja tundmas. Kui tihti on olnud olukordi, kus me arvame, et inimene mõtleb või tunneb mingil viisil, mis hiljem selgub olevat hoopis teistmoodi? Lähtudes oma taustsüsteemist me projitseerisime teise inimese peale mingid tunded ja mõtted. Aga need on meie enda omad tegelikult. Sinu subjektiivses maailmas projitseerid sa absoluutselt kõik mõtted ja emotsioonid teistele inimestele. Kui keegi mõtleb sinust halvasti, siis saab ta seda teha ainult siis, kui sa seda teadvustad. Kui sa enam ei teadvusta, et see inimene mõtleb sinust halvasti (ehk sa ei mõtle selle peale), kuidas sa saad siis kindel olla, et ta mõtleb sinust halvasti? Kas pole hämmastav?

Külgetõmbeseadus
Eeldades, et külgetõmbeseaduse baasmehhanismiks on fakt, et meie domineerivad mõtted ja emotsioonid leiavad viisi materialiseeruda, siis konfliktseks muutub see mehhanism hetkel, kui erinevatel inimestel on konfliktsed taotlused. Näiteks Mari ja Margus tahavad võita loteriiga peavõitu. Kui mõlemad on treeninud viimased aastad ennast manifesteerimise alal, siis kumb võidab? Näiteks Mari kutsub endale appi ka 3 sõbrannat. Aga Margus kutsub endale appi  terve firmatäie inimesi – koguni 10 inimest. Kes nüüd võidab?

Sinu subjektiivses maailmas ei saa seda olukorda iialgi tekkida. Kui sina oled Mari, siis sina lood oma teadvuses taotluse, et Margus soovib ka peavõitu võita. Kui sa ei too seda võimalust (taotlust) üldse oma teadvusse, siis ei saa see iialgi juhtuda. Sa keskendud ainult sellele, et sina – Mari – võidab ja sa võidadki (muidugi ainult juhul, kui sinu usk võitu on suurem kui uks tõenäosusteooriasse, mille kohaselt on sul siiski väga väike võimalus). Kui sa teadlikustad endale, et kuskil on Margus, kes toob veel endale 5 sõpra appi, nõrgendad sellega sa vaid oma usku ning lood oma subjektiivsesse maailma osalisi, kes ei ole sulle kasulikud. Parem ära tee seda. Sa ei pea seda tegema. See on sinu teadlik valik.

Tõesta, et kõik ei ole nii, nagu ma kirjutasin.

Olge vaprad!
Kaido