Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Lugedes Wallace Wattlese mõtteid ühest tema raamatust suurepäraseks olemise teadus, tunnen alati hinges suurepärast rahu. Tema sõnum on - kõik on hästi ja kõik on täiuslik, kuigi mitte täielik, juba praegu.

See toob mulle meelde minu eelmise aasta sisemise võitluse iseendaga, kus saades kõiki neid uusi teadmisi tundsin, et pean olema keegi, kes oskab hästi laval esineda; keegi, kes oskab hästi inimesi kuulata; keegi, kes oskab hästi müüa; keegi, kellel on need ja need vägevad omadused ja ma uskusin, et kui ma hakkan end sellisena ette kujutama, ma lõpuks selleks ka saan. Ma aga ei arvestanud ühe asjaga, nimelt, ma juba olin keegi ja sisemuses ei tahtnud ma saada kellekski teiseks vaid tegelikult tahtsin ma olla see suurepärane täiuslik olevus nagu igaüks meist on, ma soovisin endale uusi oskusi, kuid teadmatult hakkasin ma end samastama nende oskustega, kuni viimaks kukkus minu majakene kokku, ehk ma ei soovinudki enam edasi kasvada, vaid hoopis alla anda.

See õppetund andis mulle kogemuse, mis aitab mul mõista, mida Wallace ütleb, kui ta räägib sellest, et kõik ongi praegu õige ja kõik on hästi. Wallace soovitab vaadata maailma kui head, kus kõik on hästi vastavalt meie praegusele arengutasemele, näha inimesi kui häid ja suurepäraseid, sest seda nad ongi vastavalt nende arengutasemele. Kas pole suurepärane mõte eriti veel praegu, jõuluajal.

Arvan, et enamik meist tunneb end häirituna, kui juhtub mingi ebameeldiv asi, mida me ei soovinud või millega me ei soovi tegeleda või midagi, mis sunnib meid mõtlema ja kui lihtne on siis vihastada, sellele inimesele halvasti öelda, tema kohta hinnangud pilduda (ta on loll, kuidas ta küll aru ei saa, mida ta õige mõtles jne) või midagi sarnast, mis vastutuse kellelegi teisele paneb. Minuga juhtus midagi taolist paar nädalat tagasi. Ja asi oli nii tõsine, et sain kolmeks päevaks tuikava peavalu (sellist asja pole minuga veel enne juhtunud), millest vabanesin hetkega, kui olukorra iseenda jaoks lahendasin.

Esimese reaktsioonina kipume iseennast ikka õigustama ja teistes inimestes/sündmustes vigu leidama, kuid kui me õpime suhtuma maailma ja kaasinimestesse teisiti, kaob see reaktsioon. See on täpselt see, mida Wattles ütleb: kui me lõpuks jõuame selle fakti mõistmiseni (selleni, et kõik on hea) ja võtame selle vaatenurga omaks, kaotame igasuguse soovi märgata inimestes vigu, anda hinnanguid, kritiseerida teisi või mõista neid hukka.

Kui mina jõudsin kolme päeva pärast selle tõdemuseni, et tegelikult on kõik hästi, see sündmus, mis minu ellu tuli oli hea, need sõnad, mis mulle öeldi olid head, jõudsin ma olulise äratundmiseni, arusaamiseni (sest kuulnud olin ma seda ju ka varem), et meid aidatakse iga päev edasi sinna, kuhu me tahame minna.

Kõik need sündmused, ükskõik kui valusad need ka ei oleks, on meie elus selleks, et me kasvaksime. Taibates seda ütlesin endale: sa oled teel edasi, sinna, kus panused on suured, sinna, kus sul on vaja suuremat ettevalmistust ja just praegu sind ette valmistataksegi. Nii et kõik on hästi. Milline suurepärane õppetund.