Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Tänane lugu on inspireeritud ühest kommentaarist, milles kommenteerija palus vastust. Kuna küsimus oli nii hea, siis otsustasin sellest teha postituse, kuna võibolla on kellelegi seda veel huvitav lugeda.

„Teadja“ küsis:
Mul suur küsimärk selle elu teema kohta ja ma oleks nagu konfliktis selle saladuse värgiga. Olen seda enda elus väga palju kasutanud, aga nüüd on mu elu jälle põhjas ning ma ei oska ennast enam välja ka kuidagi aidata, sest mind ajab see asi närvi. Öeldakse, et kui sul on hirm, proovi sellest tugevam olla, aga „Loobumise tarkuse raamatust“, mida ma rohkem usun, ütleb, et sa pead hirmud läbi elama, mitte neid nagu pall vee alla suruma, ja negatiivsete mõtete ja tunnetega sama lugu – sa pead neid mõistma, et need negatiivsed tunded ja mõtted pole üldse sina ning mitte neid alla suruma ja mängima nagu idioot positiivset, et kõik on korras jne jne, kuigi korrasolekust pole märkigi… vastus…palun?

Kaido kommentaar:
Mulle tundub, et elu on üks suur vingerpuss. Kõik paistab algavat meie teadvusest ning kõik paistab lõppevat meie teadvuses. Ning kõik, mis jääb alguse ja lõpu vahele, on väljamõeldis … meie enda poolt.

Vist liiga filosoofiline sai.

- Hirmud -
Hirmud on meie mentaalne voog peas, mida me projitseerime tulevikku. Kui me kardame midagi mentaalsel tasandil, siis üldjuhul me ei karda niivõrd seda, mida me arvame end kartvat, vaid me kardame seda, mis on selle tagajärg, kui meie poolt kardetav sündmus tõesti aset leiab.

Näiteks paljud kardavad, et nende sissetulek tulevikus kahaneb. Kas nad kardavad siiski tegelikult seda, et nende palganumber väheneb näiteks 1000 kr võrra? Ei, nad kardavad, et selle tagajärjel nad saavad osta vähem asju või jäävad nendel mingid arved maksmata. Samuti on väga levinud hirm kaotada suhe kaaslasega. Kas me kardame siis tõesti seda, et me kaotame kaaslase või me kardame ikka seda, et me jääme üksikuks ning me tunneme ennast üksikuna. Vist ikka viimane.

Ehk siis me kardame midagi, mis ei ole veel juhtunud ning eriti põnev, me kardame juhtuma hakkava sündmuse tagajärge, mille saabumisel leiavad meiega aset mingisugused juhtumid, mis ei lähe kokku meie ootustega.

Ma astun sammu tagasi ning vaatan otsa endale, kui ma kardan. Mida ma näen? Ühte ilusat inimest, kes on selga tõmmanud ohvrirüü. Ta on juba oma loomult täiuslik, ta on suuteline kõigeks, aga ta blokeerib enda edu, kuna ta on otsustanud olla ohver. Teadlikult. Siin ja praegu. Ma olen otsustanud, et minuga juhtuvad homme, järgmine kuu või järgmine aasta halvad asjad. Ning see on muutunud minu teadvusseisundiks. Ma elan seda läbi ikka ja jälle. See on osa minust. Ning see on muutunud minu reaalsuseks: „Mina selles karmis maailmas, kus minuga juhtuvad kõik need halvad asjad“.

Mis on minu võimalused sellega hakkama saada?

Samm üks. Teadlikustamine. See tundub liialt lihtsana, aga see saab alguse teadlikustamisest. Kui ma hakkan oma elus teadlikustama sündmusi, mis minu elus aset leiavad, loon ma ruumi minu kui subjekti ning kõikide nende sündmuste kui objektide vahele. Mulle tekib aeg ja ruum, et tegelda probleemidega ja hirmudega distantsilt. Ükski kung fu meister või kiskja looduses ei võitle rinnakud vastakuti. Meister astub sammu tagasi, ta hindab oma vastast, saab teadlikuks vastasest ning siis ründab.

Sama teeme me oma elus. Me astume sammu tagasi ning vaatame otsa oma hirmudele. Vajadusel paneme me need kirja ning vaatame neid ausalt ning hinnanguid andmata. Meie hirmud on täpselt samasugused Jumalikud sümbolid meie elus nagu kõik muugi. Nad on meie enda väljamõeldud vastavalt meie hetke teadvusseisundile. Ja me laseme nendel olla. Ja me ei tegele nendega enam. Sest me teame, et me saame ise valida, mis meie peas toimub. Ning niimoodi saame me ise valida, mis meie elus toimub. Me laseme need lahti.

- „Ole oma hirmust tugevam“ -
Püüdes olla oma hirmudest tugevam, ei ole me kooskõlas eluga kui Taoga, vaid me osutame vastupanu. Hirmuga võitlusse astudes lisame me hirmu ja Mina vahele egoteadvuse, kes püüab hakata tõestama, et ta on tugevam kui hirm. See ei ole võimalik. Sest sellisel juhul püüab Ego muuta maailma mustaks ja valgeks. Kas mina – EGO – või sina – HIRM. Aga ma usun, et õigem lähenemine oleks, et mõlemad ja ei kumbki. Me tõesti saame lasta olla hirmul ning me saame olla ise. Me ei pea vastandama üksteist. Eriti veel, kui me teadvustame, et hirm ongi mina, sest kahtlemata on see meie teadvuse looming. Seega, kui ma tahan hirmudega tegelda, siis ma ei võitle hirmuga, sest niimoodi osutan ma vastupanu sellele, mis ON. Aga ma ei taha sellele vastupanu osutada, sest ainult see ongi see, mis ON.

- „Ela oma hirmud, negatiivsed mõtted ning emotsioonid läbi“ -
Jah, isiklikult usun, et see on õige sõltuvalt, kuidas seda tõlgendada. Aga ma usun millegipärast, et see raamat, millele kommenteerija viitas, käsitleb läbielamist sarnaselt teadlikustamisele. Me oleme teadlikustavad olendid. Meil on valida, kas me oleme autopiloodil ning oma harjmuste ja uskumuste orjad, või me oleme teadlikud, mis meie ümber toimub. Kui me hakkame teadlikustama, mis on meie hirmud ning millest need tulenevad, ja miks on meie peas negatiivsed mõtted ning missugustest mõtetest tekivad meile negatiivsed emotsioonid, siis me saame teadlikuks elust enesest. Me hakkame nägema ennast kui valijat ja otsustajat, mis minu elus toimub.

Aga ma isiklikult ei kasuta kunagi metoodikat, et ma lasengi hirmu enda süsteemi sisse ning elan seda läbi. Milleks ma peaks seda tegema? Kui ma hakkan hirmu läbi elama, loon ma sellega kindlasti endale emotsioonid, mida ma ei soovi. Kui mul on süsteemis negatiivsed emotsioonid, siis minu vibratsioon kahtlemata langeb. Kui minu vibratsioon langeb, siis minu efektiivsus langeb. Kui minu efektiivsus langeb, siis ma olengi augus, sest vastavalt oma hetkevibratsioonile tõmban ma ligi kõike, mis vibreerib sellega samal sagedusel. Uuuhhh … seda ma ei soovi ja ei soovita. Milleks ma peaksin seda tegema? Milleks ma peaksin ennast sadistlikul viisil programmeerima negativismile? Mida see mulle tegelikult annaks? Ma ei ole kindel, kas hirmuga kaasnevas emotsioonis on üldse võimalik kuhugi välja jõuda.

Jah, on olemas metoodika, millega elatakse läbi erinevaid emotsionaalseid kihte (nt Brandon Bay „Rännak“). Aga mida nende emotsioonidega siis tehakse? Lastakse lahti! Muidugi! Sest ma tahan ju jõuda rahuni, mis on minu sees ning selleni viib teadlikustamine ning lahti laskmine. Me laseme lahti oma hirmud, me laseme lahti oma negatiivsed mõtted ning me laseme lahti oma emotsioonid. Ning siis me lihtsalt oleme. Vaatlejad ning tunnistajad. Me vaatame, mis toimub. Me ei anna hinnanguid, kuna me oleme vabanemas egost, kes püüab meile pidevalt ennast tõestades väita, et lihtsalt olles me kaotame oma identiteedi. Ei kaota. Siis me alles hakkame seda leidma. Rahus.

- „Idioot, kes mängib, et kõik on positiivne“ -
Jah, vaid idioot saab mängida, et kõik on positiivne. Tark teadlikustab, et hetkel ei ole kõik positiivne, aga ta TEAB, et tema käes on võim muuta seda, mis ei ole hetkel positiivne.

Idioot osutab vastupanu, kuna ta eitab, mis ON ja peidab pea liiva alla väites, et kõik on positiivne. Tark läheb eluga kaasa, ta teadlikustab, missugused on väljakutsed teel ning tegeleb nendega kõrgendatud vibratsioonis, kus lahenevad kõik asjad.

Idioot elab väljamõeldud reaalsuses ja arvab, et ta on õnnelik. Tark seab endale eesmärgid, kuhu ta soovib liikuda ning hakkab selles suunas tööle – iseendaga ja enda peas. Ta loob oma peas uue reaalsuse ning teab, et tema alateadvus on võimsam tööriist kui F-16 hävituslennukid.

Idioot käib ohvriteed. Tark inimene käib tarkuse teed. Tark inimene aimab, et elu ei pruugi olla päris see, nagu see esmapilgul paistab, vaid palju keerulisem süsteem, kus hea otsimise korral on võimalus leida tee, mis viib just sinna, kuhu ta soovib. Aga see otsimine saab aset leida ainult temas eneses. Need otsingud ei vii Pariisi või New Yorki, vaid sageli igavasse kabinetti, kus on üksik küünal ning pooleldi põlenud viiruk ja päevinäinud meditatsioonipadi ning joogamatt. Need otsingud on vaevarikkad ning tüütud ja paljud jätavad otsingud pooleli. Kas ilma midagi leidmata või leides alles esimese märgi. Aga see vist ei ole veel lõpp. Lõpp on kaugel.

Aga tark inimene teab, et võibolla polegi tähtis kohale jõuda. Palju tähtsam on olla teel. Palju tähtsam on vaadata igal hommikul peeglisse, sügavale läbi silmade püüdes leida seda tegelikku vaatlejat ning küsida: „Sõbrake, mis sul täna mulle varuks on?“

PS. Hong Kong ja Hiina on väga hea.

Kas Sina tead, kuhu Sa lähed?

Tee täna katse ja küsi kõikidelt inimestelt, kellega Sa vahetad üle 3 lause, et kas nemad teavad, mis on nende eesmärk ja kirjuta siia postitusse oma tulemus.

Mis Sa arvad, mis tulemuse Sa saad? Kas inimesed teavad, kuhu nad lähevad?

Eesmärgid on üks väga kasutatud sõna aga ma ei kohta neid eriti reaalsuses. Eesmärk, millel on kindel sõnastus ja külge pandud kuupäev. Eesmärk, mille järgi inimesed oma elu seavad ja selle saavutamise nimel tööd tehes arenevad. Eesmärgi omamise asemel on päris tavaline aga eesmärgi otsimine. Me justkui kardaks midagi ära otsustada. Mis siis kui see ei ole õige? Mis siis, kui ma ei saa seda kätte? Ja otsime edasi ilma otsuseta oma elule siht anda. 

Kui Sul ei ole eesmärki, siis Sa elad juhusliku arenguga elu. Kord Sul kogemata on siht, teine kord unustad selle aastateks määrata. Sa hakkad kusagile minema aga pöörad ümber kohe, kui esimese takistuseni jõuad. Sa hakkad kusagile minema aga pöörad ümber kohe, kui tuleb veel parem pakkumine. Sa oled justkui meeter korda meeter ringis. Sa võtad oma esimese sammu aga kuna siht ei ole paigas, jõuab Su meel Sind kõigutada enne kui ringist väljud. Ja Sa võtad oma sammu tagasi ja proovid järgmises suunas. Ja järgmises… 

Miks minul asjad ei tööta, võid Sa ehk küsida? Ma ju mõtlen positiivselt, ma ju tuletan endale meelde, mida ma teha tahan, mis mu eesmärk on. Ma ju tegutsen. Aga ringist välja ei saa… 

Ole hea ja ära pahanda endaga, juhul kui Sa tunned end ringi sees ära. Rõõmusta hoopis! Kui Sa näed siis Sa saad seda muuta. Vali siht, ära muretse kas ta on õige või mitte. Kui Sina ütled, et ta on, siis ta on! Ja mine nii, et Sa pääsed ringist välja!

2007, kui ma tegin ettevalmistusi oma USA raamatumüügisuveks, oli mul saavutatud täielik jõud. Ma tõusin hommikul üles, käisin enne tööle minekut joogas, harjutasin iga hetk autoroolis oma müügikõnet ja keelasin ära virisemise. Õhtuti käisin kolm korda nädalas jooksmas, lugesin raamatuid, arenesin.  Miks see mulle nüüd meelde tuleb? Mul on seda raske tunnistada, aga ma näen, et ma ei ole enam sama sõiduvees. Ma arvasin, et ma olen - aga kui tööd juurde tuli ei suutnud ma enam oma seisundit hoida ja tegevused hakkasid mind juhtima. Ma ei olnud piisavalt sihikindel, et mugavuse asemel järjepidevust hinnata. Ja nii ma käin ja otsin, et miks nüüd asjad enam nii kiirelt ei liigu… sest mul ei ole piisavat pühendumust oma eesmärgile, sellele, mis paneb mind tegema neid asju, mida enamus ei tee. Hoidma oma pilti:)

Ära mõista valesti, ma ei virise. Ma lihtsalt tundsin, et tahan seda jagada. Siht on oluline! Selleta ei tööta mitte midagi! Sul kas on, mille poole liikuda või Sa tammud ringi sees koha peal ja teed näo, nagu Sa järjekindlalt otsiks seda midagi, mille poole liikuda.

Tee otsus.

Võta omale siht ja püsi kursil.

Tule oma ringist välja.

Ja naerata:) Elu on ilus!

Vaikus. Õrn tuuleiil ja suvine päike. Ma kuulen taamal kohisevat mereranda ja tunnen, kuidas minust möödub üksik metsloom. Seekord oli see ettevaatlikult toitu otsiv hirv. Ma tunnen jõudu, mis näitab mulle alati suunda ülespoole ja aitab mul seista püsti. Ma tunnen jõudu, mis tõmbab ligi mulle toitu ja joob vihmana langevat vett. Minus on jõud, mis parandab kõik minu haavad ning peegeldab minu lummavat ilu. Ma olen olemas. Ma olen Puu.

Kiirus. Hetkena mööduvad pildid ning kirega ahmitav õhk. Mälestus viimasest toidust ja ema poolt jagatud tarkus. Ma tunnen jõudu, mis paneb vere mu soontes voolama ning pingutab lihaseid saavutamaks maksimum. Ma tunnen jõudu, mis õpetab osavust ja teadmisi püsida elus. Minus on jõud, mis kasvatab mind suureks ning püüdleb olla vaid tugevaim. Ma olen olemas. Ma olen Lõvi.

Rahu. Üksikud mõtted ning sõbralik naeratus. Kuskil kaugel jutustab keegi lugu oma elust, arvates, et see on lugu temast endast. Ta ei tea, et see ei ole tema, kellest ta räägib. Ma tunnen jõudu, mis hoiab mind ärkvel ja täidab mu kopsusid igal hingetõmbel. Ma tunnen jõudu, mis paneb mind mõtlema ning langetama õigeid otsuseid. Minus on jõud, mis paneb otsima vastuseid ning armastama ennast ja oma elu. Ma olen olemas. Ma olen Inimene.

Vabadus. Piiritu tarkus ning piiramatud võimalused. Kuus miljardit mõtlejat, kes loodavad, et homme olen ma parem kui täna. Ma tunnen jõudu, mis lubab mul olla. Ma tunnen jõudu, mis lubab mul pakkuda. Minus on jõud, mis annab kõik võimalused. Ma olen olemas. Ma olen Elu.

Kõik. Punkt lõputus Universumis. 2,3 miljonit valgusaastat lähima naabrini. Miljardid elud ning miljardid kaotused. Viis miljardit aastat, nüüd ja praegu. Ma tunnen jõudu, mis paneb mu kasvama. Ma tunnen jõudu, mis loob kõik teised jõud minu sees. Minus on jõud, millest on kõik alguse saanud. Ma olen Linnutee galaktika. Ma olen olemas. Mina olen Sina. Me oleme ÜKS.

Mõtle, mis on see jõud, mis paneb puud kasvama, loomad jahtima, meie südamed lööma ning Universumi paisuma. See on üks ja see sama Jõud – igal pool, igal ajal. Nüüd ja praegu. Ning igavesti. Me ei saa sellele jõule vastu ning meil ei ole seda vajagi. Me saame alluda sellele jõule ning teha temaga koostööd. See on see jõud, mis paneb planeedid liikuma ning taimed kasvama, lapsed sündima ning inimesed mõtlema. Ning ta teeb seda kõike nii kergelt ja harmooniliselt. Planeedid ei pinguta, et liikuda, lill ei pinguta, et kasvada, laps ei pinguta, et sündida ning sina ei pinguta, et mõelda. See lihtsalt juhtub nii. Sest nende kõikide sündmuste taga on üks Jõud. Me saame seda kõike lihtsalt tunnistada, lubades asjadel olla nii nagu need hetkel on. Me ei saa muuta tänast päeva. Leppimatus tänase olukorraga on vastupanu tänasele päevale ja Jõule, mis selle kõik loonud on.

Aga me saame muuta oma tulevikku. Sest see sama Jõud on ka meie enda sees. Meie mõtted ja emotsioonid kasutavad täpselt sama jõudu, mis paneb liikuma planeedid ning kasvama taimed. Ole selle jõuga ettevaatlik. Sellel on purustav jõud. Nii sinu muredele kui ka sinu unistustele. Valik on sinu, kumba sa purustada soovid.

Viimased paar nädalat on olnud väga kiired ja edasiviivad. Ideed lendavad ja tegutsedes on saanud väga paljud mõttevälgatused kohe reaalsuseks.

Istusin täna auto kõrvalistmel Tallinnast Tartusse sõites ja kissitasin silmi vastu heledat päikest. Mõnus väsimus oli kehas. Tajusin, kuidas see kisub mind unele. Jälgisin seda samal ajal Bobi audiobooki kuulates. Miski selles väsimuses pakkus mulle huvi. Kommenteerisin oma elukaaslasele, et näe, ma olen nii väsinud ja kummaline on jälgida, kuidas see mind maha surub. Peas keerlevad mõtted unest ja sellest, et nüüd olen ma küll puhkuse ära teeninud. Vastuseks kuulsin oma elukaaslase rahulikku tähelepanekut, et “autopiloot kisub Sind rajale tagasi”.

Vau.
Vaikus.

Just täpselt!

Ma olin mõnda aega järjest aktiivselt tegevuses olnud, liikudes iga päevaga oma eesmärgile lähemale ja mu alateadvus korjas selle nihke üles. Justkui oleks mu alateadvus juurelnud: “Tüdruk, kui Sa nii edasi tegutsed, siis Sa saad teistsuguseid ja eelkõige paremaid tulemusi, kui Sa seni oled saanud! See ei lähe mitte, ma juhin Sind Sinu programmeeritud teele tagasi. Minu ülesanne on Sind ju rajal hoida. Sa oled ju see, kelleks Sa ennast pead.” Ja nii ta koostaski plaani panna mu pähe idanema ideed, et ma olen piisavalt teinud, et nüüd oleks aeg puhata ja natukene endale aega võtta. Et ma kindlasti tegutsen edasi, aga et pole vaja nüüd liiga palju ka korraga ette võtta.

See on see, mis juhtub meie kõigiga, pidevalt! Me võtame endale sihi kusagile kõrgemale aga sel hetkel, kui asjad on tõesti liikuma hakanud tekib justkui mingi sisemine kõrvalekalle. Edasiviivaid tegevusi jääb vähemaks ja samal ajal põhjendame me seda oma peas kui väga õiget käitumist. Nimetame seda tihti isegi analüüsimiseks. Et ma hetkeks kaalutlen, kas see asi ikka aitab mind. Teisisõnu, ma räägin end ise oma edust välja!

Jälgi end, kuidas käitud Sina sellel hetkel, kui Sul tõesti asjad liikuma on hakanud?
Kas Sa jätkad sama õhinas, nähes suuremaid eesmärke täitumas, kui Sa seni oled saavutanud?
Või lased Sa end oma vanal minapildil, alateadvuse progammil, rajalt maha tõmmata ja jõuad ikka välja sinna, kuhu Sa juba mõnda aega järjekindlalt maandnud oled?

Kui Sa märkad, et Sa tahad oma tegevusi tagasi tõmmata siis just see on koht, kus Sa ei tohi alla anda. Märka seda ja mine edasi! See murdepunkt tõstab Sind järgmisele tasemele. Sa ju tead, et kui Sa nüüd nii jätkaks, siis Su tulemused muutuksid. Ära pelga. Niipea, kui Sa sellest piirist oled üle astunud, saab sellest Sinu uus mugavsutsoon. Ja seal on hetkeks jälle hea ja mõnus. Muidugi juhul, kui Sa üldse tahad enam peatuda.

Nii ma siis olin seal une ja reaalsuse vahel. Ma ei teadnud, mis kell on ja ei mäleta täpselt, mis toimus unes ja mis toimus reaalsuses. Aga ma olin justkui teadvel kogu aeg ning nägin huvitavaid nägemusi.

Jõudsin uue seesmise avastuseni: Kui meie keha on täiesti tühjaks pigistatud ning sellel puudub igasugune energiavaru, siis meie meel on siiski teadvel ja ergas. Järelikult meie meel ei ole meie keha (aju). Järelikult peab meie meelele olema alternatiivne energiallikas, kust see energiat võtab, et olla teadvel. Või ei vajagi meel üldse energiat, sest see on oma täiuslikkuses alati täis energiat.

Need ja paljud teised mõtted olid mu peas terve selle päeva. Kõige elavamalt meenuvad sellised välgatused: Kas ma olen praegu olemas? Kes mõtleb? Kes tunneb, et on raske? Kes tunneb, et on olemas? Kuidas saab olla raske ning kerge üheaegselt? Kui ma ei suuda oma keha liigutada, aga ma saan mõttes kõndida ümber oma keha, kas ma siis tegelikult ka kõnnin või on see illusioon? Mis on reaalsus? Kus ma olen? Jää vait, sa väsitad mind oma jutuga! Kes andis selle korralduse? Kellele anti see korraldus? Tee silmad lahti ja vaata. Ei jõua! Ära siis tee silmi lahti, aga vaata ikka, sa näed ka nii! Sa pead uskuma. Mida? Sa oled olemas! Jama! Jne jne jne

Kätte hakkas jõudma õhtu. Õpetaja tuli mu juurde ja küsis, kuidas ma ennast tunnen? Ma ütlesin, et hingan, järelikult hästi. Huumorimeel oli taastunud, järelikult on keha saanud natukene taastuda. Ma jõudsin istukile tõusta ning isegi mõned sammud kõndida. Need olid head märgid. Otsustasime järgmisel hommikul mäest alla laskuda.

Ma tundsin, et olen jälle üks. Ei olnud enam mõtlejat ja kesta, mille sees ma mõtlesin. Olin taas üks tervik ning tundsin ennast hästi. Ma olin olemas. Täiesti uus inimene. Ma olin tänulik selle eest, mis juhtus. Ma sain järjekordselt kinnitust oma otsingutele, et meel ja keha ei ole üks ja sama. Minu meel kasutab keha kui äärmiselt peent instrumenti, et täita missiooni. Aga mis on minu missioon? Sellele küsimusele pean leidma vastused järgmisel rännakul

Plaan järgmist päeva alustada 800 meetrise vabalaskumisega kõrgel kaljunuki otsas vaatega tõusvasse päikeserattasse tundus samaaegselt ahvatlev kui hirmutav. Olen kuulnud päikeseenergia olulisusest meie sisemistele varudele ning sellest, et kõige efektiivsem laadimine toimub 1h pärast päikesetõusu ning 1h enne päikeseloojumist otse päikesesse vaatamisel (nendel aegadel ei  kahjusta päike silmi ning me saame avatud silmadega olla otsekontaktis selle tohutu energiaväljaga).

Kell oli saanud 22.00 ning kuigi ka Õpetaja küsis minu väsinud olemist vaadates korduvalt, kas olen kindel, et soovin selle raske tõusu veel ette võtta, tundsin sel hetkel ennast kindlalt ning ütlesin „jah“. Selleks ajaks olime päevaga maha kõndinud 20 km ning söönud olin hommikul natuke pähkleid ja õhtul hankisime kuskilt mõned tomatid. Aga enesetunne oli kõigele vaatamata hea ning valmis raskeks katsumuseks alustada 1,5h järjepidevat tõusu mäkke, et siis mõned tunnid puhata ning kell 03.30 uuesti ärgata ja alustada pikka päiksemeditatsiooni.

Tõus oli tohutult raske. Samas mäletan, et energiat oli väga palju ning kuigi väljas oli ammu juba pime, läkskime sageli isegi ohtlikest kohtadest üles ja üle vaid kätega kaljunukke kombates.

Selgeks sai esimene oluline õppetund: Meie kehas on energiavarud, mida me tavarežiimil ei võta mitte kunagi kasutusse. Isegi, kui me tunneme ennast väsinuna ja usume, et meie kõik varud on ammendatud, oleme tegelikult kaugel sellest. Aga sel õhtul mu keha läks nende varude kallale. See oli tunne, nagu oleks vanale autole uue aku peale pannud. Kõndisin ja mõtlesin, et kust see jaks tuleb? Siis jõudsin järeldusele, et järelikult olen elu tippvormis. Aga ma eksisin rängalt. Kui meie keha on juba aetud viimase piirini ning ta hakkab kulutama hädavarusid, siis peale seda tahab ta taastuda ning pikalt, et energiavarusid taastada. Keha vajab energiat, mida saame talle anda toidust toitainete kaudu. Seda ma muidugi ei teinud. Me tegime küll fantastilise meditatsiooni pimedas kaljutipus, aga kahjuks ma ei ole veel nii meister, et suudaksin taastada keha energiavarusid neljandast või viiendast dimensioonist.

Kui kell 03.00 äratus oli, tundsin, et midagi on korrast ära. Kõik oli segamini. Ainuke, mida ma teha suutsin, oli tõusta istuli. See oli üsna halb tunne. Kuna magasime kaljutipus, siis et jõuda vähemalt sellise kohani, kus on rohkem ruumi kui 2×2 meetrit, pidin leidma endast varud, mille abil ca 50 m mööda kitsast rada kaljude vahel ning raudtreppidest allapoole liikuda. Seda ma suutsin, aga see oli ka kõik.

Me kõik tunneme vahepeal peale pikka tööpäeva või treeningut, et enam ei jõua. Kõik varud on otsas. Ei jaksa ennast liigutada. Nüüd ma naeran selle tunde peale, sest see on sõna otseses mõttes ülekantud tähenduses. Sel hommikul tundsin sõna otseses mõttes, et peaks minema põõsasse, aga ei jaksa. Lihtsalt ei jaksa. See oli samaaegselt oma uudsuselt väga huvitav tunne, kui ei jõua kätt maast tõsta 2 cm kõrgusele, aga ka hirmutav, sest ma ei teadnud, kuidas see lõppeb. Otsustasin, et kannatan põõsahäda ning kukkusin maha tagasi.

Kuna hommik hakkas kätte jõudma ning me olime täiesti avalikus kohas, siis tekkis väike probleem, et mida siis teha? Sakslased kutsuvad päästeteenistuse, kui mind sellisena näevad. Aga puudus valik, sest ma ikka ei jaksanud kätt liigutada isegi 10 cm. Õnneks vaatasid sakslased meid hoopis kaastundlikult kui vaeseid idaeurooplasi Tšehhist ning liikusid edasi. Aga minu teine maailma alles hakkas avanema.

Meie rännaku teise päeva õhtuks hakkas minu mõttemaailm juba harjuma uue olukorraga ning olemine muutus üha mõnusamaks. Kuna juttu räägiti vähe, siis jäi palju aega enda elu ning olemuse üle arutamiseks. Siiski olin võtnud eesmärgiks mitte tegelda igapäevaste teemadega, mille olin otsustanud kaugele koju jätta. Pühendasin kogu tähelepanu sisekaemusele, et avastada, mis siis tegelikult minu sees toimuma hakkab.

Teise päeva õhtuks olime jõudnud sihtkohta Bad Schandau, mis on tuntud oma Tšehhi äärse lummava maastiku ning mägedega. Kohale jõudes avastasime üllatusega, et kõikjal olid sildid „Lõkke tegemine ning kämpimine keelatud“. Ohh, mõtlesime, põnevus tõuseb veelgi. Lisaks sellele, et peame mõtlema, kuidas toiduvarudega ning emotsioonidega hakkama saada, peame nüüd ennast ka õhtuti peitma hakkama.

Kuna kohti oli vähe, kus saavutada täielik privaatsus ning vältimaks varahommikuste sakslaste puurivaid pilke, pidime alati ööbimiseks otsima hästi varjatud paikasid. Üldjuhul lõppesid otsingud paikadega, mis olid järsakute peal ning vältimaks öösel mati pealt veerema hakkamist, olime sunnitud matid paigutama langenud puude taha, mille miinuseks oli samas see, et langenud puude sees armastavad pesitseda sipelgad ning muud putukalised, kes tulid heameelega uudistama ka külalisi lähemalt. Jah, esimesel ja teisel ööl oli see harjumatu, edaspidi aga harjusid sellega ära ning seljal kõndivad sipelgad enam und ei seganud.

Neljanda päeva hommikuks olid kõik toiduvarud otsas välja arvatud mõned pähklid ning üks Snickers seljakotis. Viskasin selle mõtte peast, et ma pean sööma ja kõndisin edasi. Olime jalgsi kõndinud Bad Schandaust Tšhehhi mägedesse ning tagasitee oli pikk. Kuna keha põletas pidevalt energiat, aga juurde seda kuskilt ei saanud, läks see muidugi varude kallale. Hakkasin tundma kerget nõrkust ning meeleolu hakkas langema. Tagasi oli kõndida ca 10 km. Sooja oli väljas 25 kraadi ning viimane söögikord oli hommikul. Aga me jõudsime tagasi. Ma tundsin ennast väsinult. Õpetaja aga ütles, et ta tunneb ennast suurepäraselt ning tal on mitu päeva trenn vahele jäänud ning otsustas jooksma minna. „Anna minna!“, vastasin.

Sama päeva õhtul otsustasime minna hommikust päikesetõusu vaatama kõrgeima tipu otsa, mis sai mulle aga kergelt öeldes saatuslikuks

Palju on kirjutatud raamatuid teemal, kuidas meiesugused tavalised inimesed soovivad kogeda enda tegelikku olemust ning asuvad seda kogemust otsima Aasiasse. Ise olen lugenud kahte eesti keeles ilmunud raamatut „Ma olin budist“, Martin Kamphuis ja „Tühi peegel“, JanWillem Van De Wetering, mis mõlemad kirjeldasid eurooplase otsinguid budistlikes kloostrites. Kas nad leidsid oma tegeliku olemuse? Ei. Aga haarasin mõlemad raamatud siiski kahe õhtuga, kuna temaatika oli väga põnev.

Olin ka ise tahtnud midagi sarnast kogeda, aga Aasiasse minek ei olnud võimalik. Kuna olen aktiivselt tegelnud igapäevase meditatsiooniga 3 aastat, siis uskusin, et juhul, kui rahu on leitav, leian selle ka lühema ajaga ning lähemalt.

Seetõttu otsustasime eelmise aasta suvel minna 7 päevaks Saksamaale Bad Schandau mägedesse ennast otsima. Reeglid olid lihtsad. Kaasa võetakse 2 päeva jagu toitu, matt, mõned vahetusriided ning elementaarsed hügieenitarbed. „Keelatud“ olid telgid, liialt üleliigne kandam ning liiga palju toitu (et mitte end liiga mugavalt tunda). Seltskond koosnes 4 liikmest, grupijuhiks oli inimene, kes näitas mulle Tee kätte 3 aastat tagasi ning kes ise on Teed käinud 25 aastat.

Põhimõtted retkeks olid: a) kui kõht läheb tühjaks ja meil endal enam ei ole, siis otsime kuskilt midagi süüa ning kui ei leia, siis ei söö ja jälgime, mis tunded meil selle peale tekivad; b) kõnnime nii kaua, kuni ära väsime, siis võtame mati, viskame selle maha ning magame, kuni und on; c) kui kotti kandes ära väsid, siis teadvustad, et see on minu emotsionaalne esmakiht ning tegelikult on varusid veel küllalt ning kõnnid edasi.

Mis siis juhtus?

Mälestused on suurepärased. See oli midagi enamat kui enese leidmise rännak. Esimesed kaks päeva kulusid enese Ego lõhkumise ja sisemise võitlusega tegelemiseks, mis algas, kui lennujaamast kell 23.20 maha astusime ning pidime otsustame, kuhu matid saame panna, et magada hommikuni ilma, et keegi politseid kutsuks ja meid lihtsalt minema veaks. Leidsime koha lennujaama kõrval kõrgema heinaga kaetud lagendikul. Olime seal 10 minutit pärast maandumist ning pidime uinuma. See ei olnud kerge, kuna emotsioonid olid üleval. Aga need tuli lahti lasta, taastada rahu, teha üks meditatsioon ning uinuda.

Hommik algas muidugi inimliku sisemise dialoogiga: „Miks ma pidin selle jama ette võtma? Tahaks duši alla! Tahaks süüa ja kohvi!“ Ja nii edasi! Mis olid valikud? … jälgida emotsioone, need lahti lasta, hommikune meditatsioon ning teele. Mäed ootasid.