Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Kunagi kirjutasin ma artikli teemal “Tänudieet”, mis andis tehnika, kuidas olla üks päev tänulik (vaata siia). Kuid viimasel ajal praktiseerin ma selle tehnika üht variatsiooni - “Rõõmudieet”

Sõltuvuslik elu
Millegipärast on meile loomuomane olla mingitest asjadest sõltuvuses ja nende pärast muretseda. Ja mitte sõltuvuses mingitest tegevustest, vaid me paneme kogu oma seisundi ja elu sõltuvusse mingitest tingimustest.

Ma avastasin selle täiesti juhuslikult mõni päev tagasi hommikuse meditatsiooni käigus. Ma olin rahulik, kui kuskilt tuli idee “Jess, varsti on Jaanipäev … see on lahe!”. Ning selle mõtte tagajärjel tundsin ma, kuidas minu enesetunne muutus. Paremaks. “Ohh?!”, oli mu järgmine mõte. “Miks mu meeleolu muutus praegu?”

Ja siis hakkasin ma katsetama. Ma hakkasin mõtlema erinevate aspektide peale meie elus, millest me paneme oma enesetunde sõltuma. Nendeks on isegi pisiasjad nagu hea toit, mõni film või võimalus loodusesse jalutama minna. Rääkimata siis suurtest asjadest nagu töö, kaaslane või lotovõit. Need kõik mõjutavad meie elu ning enesetunnet igal hetkel. Me oleme kõikide nende aspektide meelevallas. Me oleme sõltuvuses nendest, ja me ei oska lihtsalt olla rahulikud ning õnnelikud. Isegi, kui me mõnikord tunneme ennast hästi ja rõõmsameelsena, on see siiski üldjuhul tingitud mingisugusest mõjutajast, mis hetkel meile mõju avaldab. Näiteks avastame me, kui ilus loodusvaade - ja me tunneme rõõmu elult. Mõnikord ütleme isegi, et õnneks ei ole rohkem vajagi. Jah, ainult seda looduvaadet, eks? Ilma selleta me ju ei tunneks seda rõõmutunnet hetkel …

Rõõmudieet
Oma olemuselt on inimesed kogu aeg rõõmsad. Meie rõõmuseisund muutub kurvaks ainult siis, kui me mõtleme või kogeme asju, mis meile ei meeldi, ja seetõttu karistame me ennast kurvastusega. Kuid me ei pea seda tegema.

Ja me ei pea olema sõltuvuses isegi headest asjadest enda elus. Me võime kogu aeg - sõltumata kõigest - olla rõõmsad. Ja seda nimetaksin ma “rõõmudieediks”.

Minu jaoks ei ole see lihtne. Kuna minu elu on hetkel täiesti okei, ja väga suuri muresid ei ole, siis on mul üldjuhul lihtne olla rõõmus ja õnnelik. Aga … ma olengi õnnelik ja rõõmus selle tõttu, et kõik on hästi. Ma ei ole üldse kindel, et ma oleksin rõõmus siis, kui asjad oleksid teisiti. Seega olen ma oma õnne pannud sõltuvusse teatud tingimustest oma elus. Ma olen täielikult heade asjade meelevallas. Aga kuidas olla rõõmus ning õnnelik sõltumata tingimustest?

See on praktika, mida ma teen viimaste päevade jooksul. Ja see on mind väga palju õpetanud. Et olla rõõmudieedil - ehk olla rõõmus sõltumata tingimustest -, on vaja olla kogu aeg teadlik sellest, millest me mõtleme ja mida me tunneme. Seega iga kord, kui ma tunnen, et ma olen rõõmus või “kurb”, vaatan ma kohe enda sisse, et tuvastada, mis on selle tunde põhjuseks. Ma ju otsustasin olla rõõmus sõltumata kõigest. Seega pean ma olema kindel, et ma ei lasku jällegi olukorda, kus ma luban millelgi oma enesetunnet mõjutada - ükskõik, kas positiivsetel või negatiivsetel aspektidel. Rõõmudieedil olles peame me loobuma kõikide aspektide mõjust oma enesetundele. Ja olema rõõmus lihtsalt selle üle, et me oleme elus. Kõik muu on teisejärguline …

Homme on Jaanipäev. See on rõõmus päev. Ning ma kutsun sind rõõmudieedile homme. Ole rõõmus sõltumata, kas homme sajab vihma või paistab päike (mitte seepärast, et paistab päike); sõltumata, kas tulevad kõik sinu sõbrad või jäävad mõned tulemata; ja sõltumata, kas liha kõrbeb liialt pruuniks või saad sa teha oma parima grilli maailmas. Ütle kõigele sellele “ei”. Ning lihtsalt naerata …

Vaikus. Õrn tuuleiil ja suvine päike. Ma kuulen taamal kohisevat mereranda ja tunnen, kuidas minust möödub üksik metsloom. Seekord oli see ettevaatlikult toitu otsiv hirv. Ma tunnen jõudu, mis näitab mulle alati suunda ülespoole ja aitab mul seista püsti. Ma tunnen jõudu, mis tõmbab ligi mulle toitu ja joob vihmana langevat vett. Minus on jõud, mis parandab kõik minu haavad ning peegeldab minu lummavat ilu. Ma olen olemas. Ma olen Puu.

Kiirus. Hetkena mööduvad pildid ning kirega ahmitav õhk. Mälestus viimasest toidust ja ema poolt jagatud tarkus. Ma tunnen jõudu, mis paneb vere mu soontes voolama ning pingutab lihaseid saavutamaks maksimum. Ma tunnen jõudu, mis õpetab osavust ja teadmisi püsida elus. Minus on jõud, mis kasvatab mind suureks ning püüdleb olla vaid tugevaim. Ma olen olemas. Ma olen Lõvi.

Rahu. Üksikud mõtted ning sõbralik naeratus. Kuskil kaugel jutustab keegi lugu oma elust, arvates, et see on lugu temast endast. Ta ei tea, et see ei ole tema, kellest ta räägib. Ma tunnen jõudu, mis hoiab mind ärkvel ja täidab mu kopsusid igal hingetõmbel. Ma tunnen jõudu, mis paneb mind mõtlema ning langetama õigeid otsuseid. Minus on jõud, mis paneb otsima vastuseid ning armastama ennast ja oma elu. Ma olen olemas. Ma olen Inimene.

Vabadus. Piiritu tarkus ning piiramatud võimalused. Kuus miljardit mõtlejat, kes loodavad, et homme olen ma parem kui täna. Ma tunnen jõudu, mis lubab mul olla. Ma tunnen jõudu, mis lubab mul pakkuda. Minus on jõud, mis annab kõik võimalused. Ma olen olemas. Ma olen Elu.

Kõik. Punkt lõputus Universumis. 2,3 miljonit valgusaastat lähima naabrini. Miljardid elud ning miljardid kaotused. Viis miljardit aastat, nüüd ja praegu. Ma tunnen jõudu, mis paneb mu kasvama. Ma tunnen jõudu, mis loob kõik teised jõud minu sees. Minus on jõud, millest on kõik alguse saanud. Ma olen Linnutee galaktika. Ma olen olemas. Mina olen Sina. Me oleme ÜKS.

Mõtle, mis on see jõud, mis paneb puud kasvama, loomad jahtima, meie südamed lööma ning Universumi paisuma. See on üks ja see sama Jõud – igal pool, igal ajal. Nüüd ja praegu. Ning igavesti. Me ei saa sellele jõule vastu ning meil ei ole seda vajagi. Me saame alluda sellele jõule ning teha temaga koostööd. See on see jõud, mis paneb planeedid liikuma ning taimed kasvama, lapsed sündima ning inimesed mõtlema. Ning ta teeb seda kõike nii kergelt ja harmooniliselt. Planeedid ei pinguta, et liikuda, lill ei pinguta, et kasvada, laps ei pinguta, et sündida ning sina ei pinguta, et mõelda. See lihtsalt juhtub nii. Sest nende kõikide sündmuste taga on üks Jõud. Me saame seda kõike lihtsalt tunnistada, lubades asjadel olla nii nagu need hetkel on. Me ei saa muuta tänast päeva. Leppimatus tänase olukorraga on vastupanu tänasele päevale ja Jõule, mis selle kõik loonud on.

Aga me saame muuta oma tulevikku. Sest see sama Jõud on ka meie enda sees. Meie mõtted ja emotsioonid kasutavad täpselt sama jõudu, mis paneb liikuma planeedid ning kasvama taimed. Ole selle jõuga ettevaatlik. Sellel on purustav jõud. Nii sinu muredele kui ka sinu unistustele. Valik on sinu, kumba sa purustada soovid.

Plaan järgmist päeva alustada 800 meetrise vabalaskumisega kõrgel kaljunuki otsas vaatega tõusvasse päikeserattasse tundus samaaegselt ahvatlev kui hirmutav. Olen kuulnud päikeseenergia olulisusest meie sisemistele varudele ning sellest, et kõige efektiivsem laadimine toimub 1h pärast päikesetõusu ning 1h enne päikeseloojumist otse päikesesse vaatamisel (nendel aegadel ei  kahjusta päike silmi ning me saame avatud silmadega olla otsekontaktis selle tohutu energiaväljaga).

Kell oli saanud 22.00 ning kuigi ka Õpetaja küsis minu väsinud olemist vaadates korduvalt, kas olen kindel, et soovin selle raske tõusu veel ette võtta, tundsin sel hetkel ennast kindlalt ning ütlesin „jah“. Selleks ajaks olime päevaga maha kõndinud 20 km ning söönud olin hommikul natuke pähkleid ja õhtul hankisime kuskilt mõned tomatid. Aga enesetunne oli kõigele vaatamata hea ning valmis raskeks katsumuseks alustada 1,5h järjepidevat tõusu mäkke, et siis mõned tunnid puhata ning kell 03.30 uuesti ärgata ja alustada pikka päiksemeditatsiooni.

Tõus oli tohutult raske. Samas mäletan, et energiat oli väga palju ning kuigi väljas oli ammu juba pime, läkskime sageli isegi ohtlikest kohtadest üles ja üle vaid kätega kaljunukke kombates.

Selgeks sai esimene oluline õppetund: Meie kehas on energiavarud, mida me tavarežiimil ei võta mitte kunagi kasutusse. Isegi, kui me tunneme ennast väsinuna ja usume, et meie kõik varud on ammendatud, oleme tegelikult kaugel sellest. Aga sel õhtul mu keha läks nende varude kallale. See oli tunne, nagu oleks vanale autole uue aku peale pannud. Kõndisin ja mõtlesin, et kust see jaks tuleb? Siis jõudsin järeldusele, et järelikult olen elu tippvormis. Aga ma eksisin rängalt. Kui meie keha on juba aetud viimase piirini ning ta hakkab kulutama hädavarusid, siis peale seda tahab ta taastuda ning pikalt, et energiavarusid taastada. Keha vajab energiat, mida saame talle anda toidust toitainete kaudu. Seda ma muidugi ei teinud. Me tegime küll fantastilise meditatsiooni pimedas kaljutipus, aga kahjuks ma ei ole veel nii meister, et suudaksin taastada keha energiavarusid neljandast või viiendast dimensioonist.

Kui kell 03.00 äratus oli, tundsin, et midagi on korrast ära. Kõik oli segamini. Ainuke, mida ma teha suutsin, oli tõusta istuli. See oli üsna halb tunne. Kuna magasime kaljutipus, siis et jõuda vähemalt sellise kohani, kus on rohkem ruumi kui 2×2 meetrit, pidin leidma endast varud, mille abil ca 50 m mööda kitsast rada kaljude vahel ning raudtreppidest allapoole liikuda. Seda ma suutsin, aga see oli ka kõik.

Me kõik tunneme vahepeal peale pikka tööpäeva või treeningut, et enam ei jõua. Kõik varud on otsas. Ei jaksa ennast liigutada. Nüüd ma naeran selle tunde peale, sest see on sõna otseses mõttes ülekantud tähenduses. Sel hommikul tundsin sõna otseses mõttes, et peaks minema põõsasse, aga ei jaksa. Lihtsalt ei jaksa. See oli samaaegselt oma uudsuselt väga huvitav tunne, kui ei jõua kätt maast tõsta 2 cm kõrgusele, aga ka hirmutav, sest ma ei teadnud, kuidas see lõppeb. Otsustasin, et kannatan põõsahäda ning kukkusin maha tagasi.

Kuna hommik hakkas kätte jõudma ning me olime täiesti avalikus kohas, siis tekkis väike probleem, et mida siis teha? Sakslased kutsuvad päästeteenistuse, kui mind sellisena näevad. Aga puudus valik, sest ma ikka ei jaksanud kätt liigutada isegi 10 cm. Õnneks vaatasid sakslased meid hoopis kaastundlikult kui vaeseid idaeurooplasi Tšehhist ning liikusid edasi. Aga minu teine maailma alles hakkas avanema.