Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

On reede õhtul kell 15.56 ning istun Tallinnas Linnahalli taga Copterline maandumisplatsi kõrval autos ja ootan mõnusat reedeõhtust 1,5 tunnist Tai massaazi. Ma ei ole oma lemmikkohta www.orientalhouse.ee külastanud juba kuid, kuigi aasta alguses lubasin endale, et hakkan siin käima vähemalt kuus korra. Aga meil on alati ju midagi endale põhjuseks tuua, et mitte võtta seda aega ning sõita sellisesse fantastilisse kohta, kus meid tervitavad suured Buddha kujud, mõnusalt suitsevad viirukid, rahustav muusika ning malbed ning tõesti oma tööd armastavad massöörid. Hakkab hämarduma, vaatan üksikuid kalamehi kail ning tekkis tahtmatult küsimus, et huvitav, kas nad püüavad kala hobiks või toiduks? Kas tõesti on inimesi, kes istuvad hobikorras külmal kail  reostatud piirkonnas ning naudivad seda? Jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt teevad nad seda siiski toiduks.

“Milline kontrast!”, imestasin ma. Just enne siia tulekut külastasin Sushi Cat’i, mis on Tallinna üks parimaid ja mõnusamaid sushi-kohti. Ma käisin seal, nautisin Jaapani toitu, suurepärast sushit, Miso suppi ning rohelist teed. Samal ajal istub keegi kail, külmetab ja ootab, et konksu otsa jääks nälginud särg, mida õhtul oma perele supi sisse viia. Meid ühendab miski, aga samas oleme me valgusaasta kaugusel. Meid ühendab see, et me mõlemad armastame kala, kuid meid lahutab viis, kuidas me seda kala tarbime.

Võib-olla see mees ei teagi, mis asi on sushi. Ta ei ole seda iial söönud, ehk ei ole tema silmad sushit iial näinudki. Mitte seetõttu, et telekas kunagi sushit ei oleks näidatud, kuid tema jaoks seda ei eksisteeri, kuna ta teab, et see on tema “liigast” väljas. Kuid siiski me oleme täpselt ühesugused inimesed, meil on kõik sama. Ja siiski me oleme nii erinevad.

Kunagi lugesin ma üht raamatut, mille autor mainis, et kvantmehhaanilisel tasandil on kõik olemas. See, et me kogeme vaesust või rikkust, on meie enda alateadlik valik. Me oleme leppinud teatud rolliga ning mitte, et me ei suuda sellest rollist välja astuda, vaid me ei tunne vahendeid, kuidas seda lihtsalt teha. Selles raamatus kirjutati, et küllus igal tasandil (suhetes, tervises, rahas) on kõikide inimeste elus juba olemas, kuid me ei oska seda kogeda. Sel hetkel ei mõistnud ma lõpuni, mida see tähendab, aga istudes tänasel reedesel õhtul siin kail, tekkis mul taipamine, kui õigus oli sellel autoril. Ma püüdsin seda mõista raamatut lugedes liiga metafüüsilisel tasandil, aga ehk ei olegi selle väite sisu väga metafüüsiline, vaid äärmiselt praktiline.

Mida me näeme ja mida me kogeme?
Mida näeb ja kogeb see üksik kalamees kail? Kas tema maailm on täpselt samasugune nagu minu või sinu oma? Siiski elab ta ju täpselt samasuguses maailmas nagu mina ja sina. Tal on täpselt samasugused võimalused, tema jaoks kehtivad täpselt samad seadused ning tal on täpselt samasugused õigused. Kuid siiski elab ta elu, mis ei pakata küllusest ning rõõmust (vähemalt seda ei peegelda tema olek ning silmavaade). Tema silmad ei näe neid asju, mida näevad minu silmad. Ta ei kuule seda, mida mina kuulen ning ta ei koge seda, mida mina kogen. Sest ta elab täpselt samas maailmas, aga täiesti teistsuguses isiklikus maailmas. Ta lepib bussiga, kui mina lepin autoga. Tema lepib särjega, kui mina lepin sushiga. Ning tema lepib oma eluga, kui mina lepin oma eluga.

Küsimus ei ole selles, et üks on andekam või õnnelikum. Absoluutselt mitte. Ma lihtsalt ei lepiks iial selliste tingimustega ning juhul, kui ma hakkaksin sinna “kukkuma”, teeksin ma kõik, et sellest välja ronida. Tegelikult suudaks seda samahästi ka tema. Just praegusel hetkel siin kail on meil täpselt ühesugused võimalused. Ei saa öelda, et mul on rohkem võimalusi. Absoluutselt mitte. Maailm on kõikidele täpselt ühesugune anum. Ideed sellest, et mõned meist on õnnelikumad kui teised, on pelgalt mõttekonstrkutsioonid. Kui meid hetkel paljaks koorida, meilt mõlemalt kõik ära võtta, mis meil on, ning siis vaadata aasta pärast, kui kaugel me oleme, siis 99% tõenäosusega oleks endine olukord saavutatud. Mina elaksin keskpärast eestlase elu, tema elaks keskpärast kaluri elu. Kuigi sel hetkel, kui meid “vette” visati, olime me mõlemad langenud samale tasandile. Ainuke, mis meie tulemusi aasta jooksul määraks, oleks see PRAEGUNE hetk, mil me saame midagi ette võtta. Ma ei tea, mida tema oleks teinud (suure tõenäosusega läinud kalale vms, kuna muidu ta ei oleks ka praegu siin), mina aga oleksin oma pea tööle pannud ning hakanud nuputama, kuidas ma saaksin oma elu paremaks muuta. Sest ma lihtsalt ei oleks leppinud selle olukorraga, kuhu ma olin sattunud. Ma oleks lähimate kuudega astunud sellest “karbist” välja ning valinud teadlikult enda elu teises karbis. Ma ei saa väita, et ma olen nii “meister” ning elan ilma karbita. Me kõik elame teatud karpides, mille tekitavad meile meie alateadlikult uskumused.

Kuidas me parandame oma praegust olukorda?
Täpselt sama lugu on ka olemasolevast elusituatsioonist järgmisse astumisega ehk sinu praegusest karbist järgmisse karpi minemisega. Sa saad seda teha ainult siis, kui sa otsustad praegu, et sa ei lepi olemasoleva olukorraga.

Kui me vaatame enda ümber, näeme me seal mingit elu - sinu enda elu. Vaata, missugune see elu on? Kes on selles osalised, mis sündmused sinu elus aset leiavad ning kuidas sa nendesse sündmustesse suhestud? Kas sa lepid nende asjadega? Oled sa rahul kõigega? Või sooviksid midagi muuta?

See on sinu kast. Kui ma vaatan enda elu, siis näen ma samuti neid “tegelasi”, kes minu kastis elavad. Meil kõikidel on oma kast, millest me üsna kiivalt kinni hoiame uskudes, et kui me midagi liiga kardinaalset ette võtame, võib see kast laiali kukkuda ning siis …

Aga “Mis siis?” ongi minu hinnangul kõige parem küsimus selles kontekstis. Kui me soovime midagi oma elus muuta, peame me nii või naa sellest kastist välja astuma ning vaatama, mis asub väljaspool seda kasti. Kas seal on uusi võimalusi? Kas seal on midagi, mis meeldiks mulle hoopis rohkem kui sündmused minu enda kastis? Ehk saan ma mõnikord vargsi piiluda ka kellegi teise kasti ning saada sealt ideid, kuidas oma kasti lõhkuda. Aga selle lõhkumise peame me igal juhul ise ära tegema. Me ju loeme ja näeme kogu aeg tavaliste inimeste edulugusid, kes võtsid midagi ette. Nad alustasid täiesti nullist - oma kastist -, lõid selle seinad kõikuma ning ehitasid endale uue kasti. Täiesti oma reeglite kohaselt. Ning siinjuures ei räägi ma rahast ning rikkusest. Meie maailm on täis inimesi, kes järgnevad oma kirele tulgu mis tuleb. Ühel hetkel nad mõistavad, et elu on liiga lühike, et seda ära raisata elades oma elu nende reeglite järgi, mis keegi on minu kasti pannud. Ei, ma loon ise oma kasti ja elan selles just sellist elu, nagu ma soovin.

Mis on sinu elus selline, millega sa rahul ei ole?
Kui sa ei ole rahul, miks sa siis lepid sellega? Millal oli viimane kord, kui sa istusid tõsiselt maha ning mõtlesid läbi, kuidas seda olukorda muuta nii, et sa saaksid öelda, et ma olen sellega rahul? Olgu selleks siis suhted oma kaaslasega, oma ülemusega või sõpradega? Tihtipeale elame me vanast harjumusest nende vanade harjumuste järgi, mille oleme kunagi endale omaks võtnud. Ning isegi, kui me tunneme ammu, et juhul, kui ma saaksin aega tagasi kerida, muudaksin ma teatud asju, aga praegusel hetkel on seda väga tülikas teha. Kohe tekivad ju küsimused nagu “Mida nad mõtlevad sellest?” ja “Kuidas ma ikka ütlen talle otse, et ma ei armasta teda enam ning peame midagi oma suhtega ette võtma” või “Kuidas ma ütlen oma vanematele, et ma kolin ära Filipiinidele?”.

Need on küsimused, mis kerkivad meile pähe, sest konfrontatsioon on ebamugav ning me lükkame selliseid jutuajamisi kogu aeg edasi. Aga kui kaua, tekib küsimus. Me liigume ju lõpu poole, mitte alguse poole. Iga päev, mil me ei tee seda, mida me soovime teha, raiskame me oma elu. Ning seda mitte kuidagi metafooriliselt, vaid täiesti sõna otseses mõttes. Vaata, kuidas päevad ning nädalad lendavad. Miks me seda kõike teeme?

Loomulikult me ei saa võtta ette kardinaalseid samme, et tuleme töölt ära ja asi korras. Et küll siis vaatame, mis saab. See ei saa olla esimene samm. Esimene samm saab olla taipamine, mis teeks meid tegelikult rõõmsaks. Ja hakata väikeste sammudega seda enda ellu lubama. Ma ütlen omast kogemusest, et elu armastab meid. Ta toetab meie otsuseid ning eriti neid, mis on tehtud armastusest elu vastu. Meil kõikidel on ju missioon siin elus. Me kõik oskame midagi kõikidest teistest paremini. Me ei ole sõdurid kuskil reas, kellel on sama vormiriietus ning keda eristab ainult  nimi vormil. Me oleme ju täiuslikud olendid, kes on täis temale omaseid oskusi. Me peame need oskused üles leidma. See vajab natukene endaga tööd, aga kui see juhtub, muutub elus kõik. Siis me tunneme, kuidas meil on toetus taga ja meie tegevusi suunab Elu ise. Siis me hakkame ise mõistma, kuidas elu kohandub vastavalt sellele, mida me otsustame teha ja me ei pea enam alluma võõrastele reeglitele.

Aga raskused?

Paljudel võib hetkel tekkida küsimus, aga kuidas on kõikide nende raskustega, millega inimesed igapäevaselt silmitsi seisavad?

Aga äkki ongi need raskused seepärast, et me teeme valesid asju? Minu elu oli väga kaua raske ning täis probleeme. Aga see kõik muutus, kui ma leidsin enda jaoks sisemise arengu. Ma avastasin, et mulle meeldib kirjutada ja endaga tegelda. Ning mida enam ma sellele tähelepanu pöörasin ja energiat panin, seda enam hakkasid lahenema ka probleemid teistes valdkondades. Tõesti oli tunne, et mul “ei lastud” teha teisi asju hästi, kuna need olid valed asjad minu jaoks. See Tee oli lihtsalt suletud. Aga peale seda, kui ma avastasin midagi, mis tuleb mul hästi välja, läks ka teine tee lahti, mis toetab mind igapäevaelus ja aitab mul arveid maksta.

Kõik inimesed ei pea tegelema isikliku arenguga, kuigi läbi sisemiste protsesside muutumise jõuame me enda sisse ühel hetkel niikuinii. Meie maailm vajab erinevaid oskusi ja väärtusi, mida me saame üksteisele pakkuda. Mina kirjutan, kuid ma ei saaks kirjutamist nii palju nautida, kui näiteks Steve Jobs ei oleks kunagi asutanud firmat Apple ning see ei toodaks nii lahedaid arvuteid nagu MacBook Pro’d. See on väärtus minu jaoks. Ning Steve Jobs ei saaks oma geniaalset tööd teha, kui maailmas ei oleks assistente, sekretäre, müügimehi ning raamatupidajaid, kes kõik oma tööd jumaldavad. See moodustab tervikliku harmoonilise süsteemi, mis toetab ja arendab üksteist.

Ma usun, et kogu Universum on üles ehitatud koostööle ning harmooniale. Vaata kasvõi loodust - milline kooskõla ja harmoonia! Hämmastav! Iga rohulible ja putukas teab täpselt, mida ta peab tegema. Sest see on temasse programmeeritud.

Nii on ka meisse programmeeritud oskused, mida me suudame teha maailmas kõige paremini. Me oleme väikesed rohulibled ühel lõputul väljal ja me õõtsume koos tuules, mida me nimetame kokkuleppeliselt ajaks. Kuid kui igat rohuliblet eraldi vaadata, moodustab ta omaette terviku oma täiuslikkuses ning pingutusevabas tegutsemises, aidates kõikidel teitsel olla see, kes nemad on tulnud siia olema.

Mõtleme siis välja, mida paganat me siia sündisime, mida meil teistele öelda ning pakkuda on, ja hakkame seda siis tegema. Mina igatahes otsustasin aasta tagasi oma kasti puruks lüüa ning ma tunnen praegu, et kuigi aasta jooksul on olnud ka hõredaid hetki, mil ma olen kahelnud, kas ikka lõpuni saame seda käega katsutamatut Miskit usaldada, olen ma täna oma eluga enam rahul kui iial varem. Ma olen vaba, ma teen, mida ma armastan ning ma tunnen, et ma ei ole üksi. Nüüd kutsun ma ka sind oma kasti lõhkuma ning proovima, kuidas oleks elada oma elu sinu reeglite järgi. Aga käitu palun targalt. Keegi tark inimene on kunagi öelnud, et see on Tarkuse Tee, mida käies peame säilitama kaine mõistuse ning terve meele.

Ole vapper!
Kaido

_____________________________________________________________________________________

Kuidas astuda oma kastist välja?
Vaata www.suurimsaladus.ee/2010

Isiklik areng on põnev ja huvitav “hobi”. Kuigi tihti samastatakse isiklikku arengut vaimse kasvuga, on minu hinnangul vaimne kasv vaid osa isiklikust arengust.

Umbes viimased 4 kuud olen ma teadlikult jälginud ja kaardistanud oma harjumusi. Ning neljanda kuu lõpuks on minu peas üha tihedamini hakanud ütlema hääleke “Vähem on rohkem”. See äärmiselt paradoksaalne lause on muutunud minu lemmikuks ning ma olen oma elu ümber kujundamas vastavalt sellele.

Kas pole, et sellele väitele saab tõlgendusi anda kohe hulgi? Igaüks lähtuvalt oma uskumustest, lapsepõlvekogemustest ning paljud isegi vastavalt loetud kirjandusele. Kuidas loetud kirjandusele? Sest just laitmatust tegutsemisest rääkis Don Juan korduvalt ka Carlos Castandedale öeldes, et läbi laitmatuse suudame me koondada väge ja olla tõeline sõdalane.

Nüüd on laitmatus jõudnud ka minuni. Ja see on muutnud minu suhtumist aega ning oma ellu. Mida laitmatus tähendab minu jaoks?

Laitmatu tegutsemine tähendab minu jaoks pidevat praktikat olla kohal – siin ja praegu. Sa oled kindlasti kuulnud lugu kahest mungast, kus üks munk kiitleb teisele: „Kas sa tead, mida minu Õpetaja teeb? Ta kõnnib vee peal ning leviteerib 10cm kõrgusel maapinnast.“. Teine munk vastu: „Kas tead, mida aga minu Õpetaja teeb? Kui ta töötab, siis ta töötab; kui ta sööb, siis ta sööb; ning kui ta magab, siis ta magab“. Kas pole sügavalt filosoofiline lähenemine?

Me oleme harjunud elama infoga ning tegutsemisega üleküllastunud maailmas. Ning me oleme selle maailma ohvrid. Me teame, et kui me ise ei söö, siis süüakse meid. Vähemalt see on see, mida meile lapsest saadik õpetatakse. Ning sellisest õppetööst kujuneb meile arusaam, et me peame alati püüdlema millegi poole. Et saada rohkem, rohkem, rohkem … Ja selle rohkem, rohkem, rohkem … paradigmaga me tekitame endale tunde, et me peame kogu aeg kuhugi kiirustama.

Kui me hommikul silmad avame, mõtleme kohe, mida tänane päev toob. Me ei naudi seda hetke, mil keha virgub, me ei vaata rahulikult aknast välja ja ei imesta, kui ilus ikka maailm on. Me mõtleme kiirustades, et tuleb pesema minna (mõni teeb ka virgutusvõimlemist või joogat), siis kiiresti sööma ning START … päev ootab.

Kasulik praktika: „Ärka 15 minutit varem. See on minimaalne, aga sa annad sellega teadlikult oma ajule ning alateadvusele signaali, et sa ei pea kiirustama. Sul on siis kohe ärgates tunne, et võid korraks veel olla ning tähelepanu pöörata sellele mõnusale hetkele, sa ei pea kohe voodist välja hüppama dushi alla, sa võid näiteks 5 minutit ennast põrandal venitada, 5 minutit aknast välja vaadata ning 5 minutit mõelda kümne hea asja peale, mis su elus on.

Dushi alla mineku ajaks on meie aju juba sellises reziimis, et suudab ka mõelda keerulisemaid asju – seega selle asemel, et tunnetada, kuidas vesi mõnusalt turja silitab ja karge vesi nahka karastab, nuputame me juba, kuidas mingeid probleeme lahendada, mis meid päeval ees ootab.

Kasulik praktika: Korda endale pesemise ajal 100x „Ma olen dushi all ja naudin seda!“ Sellega annad sa oma ajule tegevust ning tugevdad neuronühendusi, mis toodavad sulle häid emotsioone selle asemel, et langeda juba päevavõitlusse. Sa ei saa niikuinii dushi all ilma riieteta veel ühtegi probleemi lahendada – sa oled seal täiesti abitu. Ära lase oma ajul siis ennast lollitada, kui ta püüab sulle öelda, et see on kõige õigem koht praegu arutada päevaprobleemide üle.

Söömise ajaks on isegi meie seedesüsteem täies lahinguvalmiduses, rääkimata siis impulssidega, mida teeb meiega esimene tass kohvi. Peale esimest lonksu tunneme me: Ossaaa jutt … nüüd ma hakkan tööle. Sa võid juba arvuti avada ning hakata e-kirju sorteerima või läbi lugema mingeid lepinguid, mis pidid tänaseks olema kindlasti läbi loetud. Söömise asemel tunned sa ennast juba kontoris olevat. Ja samal ajal ütleme me, et me ei ole head visualiseerijad ja me ei suuda ennast ette kujutada kohtadesse, kus me tegelikult ei ole. Me teeme seda tegelikult igal sekundil.

Kasulik praktika: Hakka enda jaoks kirjeldama erinevate toiduainete maitset. Jah, me teame, mis maitsega on leib ja mis maitsega on muna. Aga sel korral peata enda mõttetegevus ning kirjelda endale mõttes, mis maitse see ikka on, kui sa peaksid seda homme inimesele kirjeldama, kes pole kunagi varem leiba või muna söönud. Söö, jälgi oma instinkte ja sa võid avastada täiesti uusi maitseid. Ettevaatust! Sel hetkel paned sa tööle oma aju täiesti teises suunas ning samal ajal lauas istujad võivad hakata esitama küsimusi: Kas kõik on ikka korras?

Nüüd on võileib kõhule kingitud, et ta enam peale 12 tunnist öist puhkust ei laiskleks. Paljud meist isutuvad peale seda autorooli … milline suurepärane koht muretsemiseks. Omast kogemusest ütleks, et üks parimaid kohti muretsemiseks ja probleemidega tegelemiseks. Seepärast vajab autosõit erilist tähelepanu. Me armastame isegi oma muredele võimendust anda läbi muusika, mida me autostereost kuulame. Kui on ikka suured mured, paneme midagi eriti masendavat mängima. Ning kui väga palju muresid ei ole, siis paneme raadio peale, kust me kindlasti kuuleme midagi, mis halba on viimase 24h jooksul maailmas juhtunud. Ning me sõidame. Ei, tegelikult me ei sõida. Meie alateadvus sõidab, ise oleme me kas töö juures, probleemse suhte juures või pankrotistuva ettevõtte juures. Kindlasti mitte aga autos.

Kasulik praktika: Tunneta rooli! Tunneta oma keha istmes. Tunneta, kuidas sa vajutad pedaale ning tunneta, kuidas sa sõidad. Kujuta ette, et tegelikult mitte auto ei sõida, vaid maailm sõidab sinu ümber. Mitte keegi ei saa seda tõestada, et see niimoodi ei ole. Võib-olla on auto kohapeal ning selle rattad käivad ringi ning maakera liigub all nii kiiresti. Kes teab? Ning mis vahet seal on. Püüa olla autos sel ajal. Võid näiteks panna käima oma lemmikmuusika ning lugeda, mitut erinevat pilli sa suudad muusikas eristada. See on hea praktika. Sest me veedame autos päris palju aega. Eriti ummikutes, kus tekib eriline isu hakata kõiki ümbritsevaid autojuhte vihaselt põrnitsema ning ennast ohvrimeelselt kõiges süüdistama. Ära lase sel juhtuda.

Ning tööle jõudes hakkame me tööle. Me peaksime hakkama. Aga tegelikult sageli ei hakka. Kui meil on lõpuks aeg keskenduda ja teha tööd, leiame me endale tegevusi, miks mitte tööd teha. Ehk läheb mõni sõber lauast mööda, kellega nati lobiseda. Või peame kiirelt üle vaatama, mis film õhtul telekast tuleb, või isegi kinost, varsti on ju nädalavahetus. Mida õhtul teha? Mida õhtul süüa teha?

Kasulik praktika: Teha tööd töö ajal, sõita autoga autoga sõitmise ajal, süüa söömise ajal, pesta pesemise ajal, ning magada magamise ajal.

Kuidas seda teha? Me saame seda teha kasvatades oma teadlikkust, mida me just praegu teeme. See on laitmatu tegutsemine minu jaoks.

Olge vaprad!
Kaido

Kui tihti me kohtame mõnes seltskonnas inimesi, kes on „kahe jalaga maa peal“ ning äärmiselt skeptilised kõige suhtes, mis jääb väljapoole nende maailma? Mina isiklikult olen kohanud selliseid palju. Nende peamine küsimus on alati: „Aga tõesta mulle, et see nii on!“.

Kas ma näen nendele tõestamiseks vaeva? Ei, mitte kunagi. Parim, mida ma saan vastu küsida, on: „Tõesta mulle, et see nii on“ Esmalt nad ei saa aru, mida ma mõtlen, aga hetke möödudes nad mõistavad, et nende pärismaailm on samasugune kaardimajake nagu minu maailm. Selles on trikk. Nad ei suuda mulle mitte midagi tõestada, kui ma ei lase seda enda teadvusse.

Ma usun, et kõik sündmused ja kogu maailm leiab aset meie teadvuses ning minu maailm on minu teadvuse 100% peegeldus. Igal tasandil ning pisimagi detailini.

Kuidas saaks minu vestluspartner mulle tõestada midagi, millest ma ei tee ennast teadlikuks? Lihtsustatult öelduna, kui mu vestluspartner soovib mulle midagi või kedagi tõestada, pean ma selle peale mõtlema. Juhul, kui ma ei mõtle selle peale, ei eksisteeri seda minu jaoks. Isegi, kui ma 3 sekundi möödudes ei mõtle enam selle vestluskaaslase peale, ei eksisteeri isegi teda enam minu jaoks. Ta on uuesti olemas minu jaoks alles jälle sel hetkel, kui ma otsustan temast uuesti teadlikuks saada.

Inimesed meie maailmas
Sama lihtne lugu on absoluutselt kõikide nähtustega meie nii objektiivses ja kindlas maailmas. Ka kõikide teiste inimestega. Lugedes seda artiklikt, kas sa saad kindel olla, et mina olen olemas? Sa usud seda, sest seda on meile õpetatud, aga kuidas seda tõestada? Sa saad tõestada, et ma inimesena – Kaido Pajumaa – eksisteerin SINU jaoks ainult siis, kui sa tuled minu juurde ja tood mind füüsilisel kujul enda teadvusse. Sa katsud mind, sa räägid minuga ning ma räägin sulle vastu – aga kõik see toimub sinu teadvuses. Sa saad oma tajude kaudu vahetut informatsiooni – siin ja praegu – ning töötled seda siis oma peas. Ja arvad, et see on tõeline.

Kõikidel teistel juhtudel (kui sa ei tule mu juurde) olen ma sinu poolt sinu peas välja töötatud mingi subjektiivne mudel – keegi, kes kirjutab, kes räägib ja teeb midagi Saladuseblogis. Kas ma ka tegelikult sellisel kujul eksisteerin? Selles sa ei saa kuidagi kindel olla ning kellelegi seda tõestada. Hirmutav, kas pole?

Mõtted ja hirmud
Kuna meie teadvus loob kogu meie subjektiivse maailma, siis meie enda teadvus loob ka kõik meie mõtted, hirmud ja emotsioonid. See on lihtne osa. Huvitavam on see, et sellisel juhul loob meie teadvus ka kõik mõtted, hirmud ning emotsioonid teiste inimeste pähe. Me arvame inimesi mingit moodi mõtlemas ja tundmas. Kui tihti on olnud olukordi, kus me arvame, et inimene mõtleb või tunneb mingil viisil, mis hiljem selgub olevat hoopis teistmoodi? Lähtudes oma taustsüsteemist me projitseerisime teise inimese peale mingid tunded ja mõtted. Aga need on meie enda omad tegelikult. Sinu subjektiivses maailmas projitseerid sa absoluutselt kõik mõtted ja emotsioonid teistele inimestele. Kui keegi mõtleb sinust halvasti, siis saab ta seda teha ainult siis, kui sa seda teadvustad. Kui sa enam ei teadvusta, et see inimene mõtleb sinust halvasti (ehk sa ei mõtle selle peale), kuidas sa saad siis kindel olla, et ta mõtleb sinust halvasti? Kas pole hämmastav?

Külgetõmbeseadus
Eeldades, et külgetõmbeseaduse baasmehhanismiks on fakt, et meie domineerivad mõtted ja emotsioonid leiavad viisi materialiseeruda, siis konfliktseks muutub see mehhanism hetkel, kui erinevatel inimestel on konfliktsed taotlused. Näiteks Mari ja Margus tahavad võita loteriiga peavõitu. Kui mõlemad on treeninud viimased aastad ennast manifesteerimise alal, siis kumb võidab? Näiteks Mari kutsub endale appi ka 3 sõbrannat. Aga Margus kutsub endale appi  terve firmatäie inimesi – koguni 10 inimest. Kes nüüd võidab?

Sinu subjektiivses maailmas ei saa seda olukorda iialgi tekkida. Kui sina oled Mari, siis sina lood oma teadvuses taotluse, et Margus soovib ka peavõitu võita. Kui sa ei too seda võimalust (taotlust) üldse oma teadvusse, siis ei saa see iialgi juhtuda. Sa keskendud ainult sellele, et sina – Mari – võidab ja sa võidadki (muidugi ainult juhul, kui sinu usk võitu on suurem kui uks tõenäosusteooriasse, mille kohaselt on sul siiski väga väike võimalus). Kui sa teadlikustad endale, et kuskil on Margus, kes toob veel endale 5 sõpra appi, nõrgendad sellega sa vaid oma usku ning lood oma subjektiivsesse maailma osalisi, kes ei ole sulle kasulikud. Parem ära tee seda. Sa ei pea seda tegema. See on sinu teadlik valik.

Tõesta, et kõik ei ole nii, nagu ma kirjutasin.

Olge vaprad!
Kaido

Olen kogunud viimased 12 aastat mõtlemise alast teavet, vaatasin Saladuse filmi ja justkui sain aru, et see mida mõtled, see materialiseerub. Kuid siis märkan, et ikkagi ei tea.

Me loome endale ilusa pildi sellest mis on meie eesmärk ja hakkame minema, asi sujub … kuni esimese tagasilöögini. See on tegelikult esimene katsumus, kas minna edasi või minna tagasi.

Olen selles punktis rohkem kordi ebaõnnestunud kui õnnestunud. Miks? Miks ma ebaõnnestun kui ma tegelikult TEAN, et mul tuleb hoida pilti sellest mida ma tahan oma teadvuse ekraanil sõltumata oma füüsilisest keskkonnast. Wallace Wattles ütleb oma raamatus Rikkaks saamise teadus, mille me just Marleniga eesti keelde tõlkisime järgmist: „Igal inimesel on loomulik ja päritud võime mõelda seda, mida ta tahab mõelda, kuid see nõuab kaugelt enam pingutust, kui mõelda mõtteid, mis tulenevad sellest, mis meie keskkonnas paistab. Mõelda vastavalt sellele, mida me näeme, on lihtne; mõelda tõde sõltumata välja paistvast on töödnõudev ja nõuab suurema jõu kasutusele võttu kui ükski teine töö, mida inimene siiani sooritanud on.“

Mis on tõde? Tõde on see, et sa saad seda, millest sa mõtled. Enamik inimesi aga ei märka, et nad liiguvad tagasi oma vanade mõttemalide juurde kohe pärast seda, kui esimene takistus nende innustuse oma eesmärgist maha on surunud.

Iga kord, kui mul elus raskusi tekib leian analüüsides vastuse – olen hüljanud oma ideaalpildi ja läinud tagasi vanadesse mõttemallidesse. Pole tähtis, et ma TEAN, teadmised ei paranda meie TULEMUSI. Ainult tegutsemine vastavalt nendele teadmistele loob meile uue elu ja kirjutab meie alateadvusse uued programmid.

Kuidas ma siis jõuan edasi? Kuidas ma saan lahti oma vanadest mõttemallidest? Esiteks – ümbritse end otsekoheste ja teadlike inimestega, hangi endale nn personaaltreener, kes ei lase sul halada vaid juhatab sind sinu unistuse juurde tagasi, tõstab sinu enesehinnangut ja lükkab su taas kiirelt teele. Teiseks – loo endale teadikult ebamugavaid situatsioone, et neist siis sirge seljaga ja rõõmsalt läbi minna. Kui me loome ebamugavaid olukordi ise, oleme me selleks ettevalmistatud ning automaatsed programmid – harjumused ja uskumused, mis muidu tekitaksid reageeringu, on võimalik peatada, see tähendab me olem e teadlikud selles olukorras oma ebamugavusest ning saame VALIDA teistsuguse käitumse.

Teised märkavad alati paremini, kuhu me kinni oleme jäänud kui me ise. Nii et paluge oma sõpru olla otsekohesed ning aidata ennast TÕE juurde.

Siinkohal tänan oma parimat sõpra Marlenit, kes mind innustab oma paradigmasid muutma. Tänan et oled mul olemas.

Kas Sa oled kunagi tähele pannud, mida Sa teed? Kuidas Sa riietud? Millal Sa pesus käid või kui tihti? Mida Sulle süüa meeldib? Kus Sa poes käid? Millist leiba saia Sa ostad, kas Sa neid üldse ostad? Mille kohta Sa ütled, et Sulle meeldib? Aga mille kohta Sa ütled, et Sulle ei meeldi? Mis on need väljakutsed Sinu elus, kus Sa ütled ühte aga teed teist?

Harjumused.

Me oleme enamuse oma päevast autopiloodil ja teeme asju, mida me oleme harjunud tegema sel viisil, nagu me oleme harjunud neid tegema. Muidugi, on inimesi, kes on juba tükk maad teadlikumad ja näevad selle läbi ning valivad, mida ja kuidas nad teevad. Aga ütelme enamus, enamus meist ei pane seda tähelegi.

Tahan teiega jagada, mida mina eile nägema hakkasin.

Sel hetkel, kui ma tean, et mul on ees kohtumine ja ma pean minema ütleb üks hetk mu sees keegi “Marlen, nüüd! Stardi” ja keegi vastab talle “oot, ei, aega on ju veel!” Ja ma kuulasin seda teist ja jäin ikka ja jälle hiljaks. Ja eile ma kuulsin äkki toda esimest. Kuulsin, et “nüüd, nüüd on vaja minna!” ja läksin. Teadsin, et see tundub imelikult vara aga teadsin ka seda, et see on minu HARJUMUS napilt kohale jõuda. Ja ma muudan selle teadlikult. Ja teate mis juhtus? Ma olin kohal enne õiget aeg!

Kui ma kõnnin mööda oma maja, ja “teen asju” on mul olnud kombeks käes olevaid esemeid kuhugile korraks ära panna. Selle asemel, et lapse riided otse kappi panna, panen ma nad kapi äärele. Selle asemel, et tass nõudepesu masinasse panna, panen ma ta kraanikaussi. Selle asemel, et jalanõud oma kohale tõsta, jätan ma nad riiuli ette jne jne jne. Ja täna käin ma mööda maja ja kuulen iga selle liigutuse juures, kuidas minu sees ütleb keegi mulle “Harjumus, Marlen, see on Sinu HARJUMUS! Pane see asi oma kohale!” Ja ma panen.

Kui mul on teha tööasju, mis ehk ei ole mu lemmikud, kipun ma neid ignoreerima ja edasi lükkama, kuni siis on viimne hetk käes ja ma jooksen saba seljas tulekahjusid kustutada. Ja täna, kui mees ja laps läksid asulasse (maakate värk:) kuulsin ma oma vana häält, kes ütles: “mine nendega kaasa, õues on ilus ilm ju! Sa jõuad hiljem ka teha!” Ja minu uus hääl, kes tuletas meelde: “Marlen, see on Sinu HARJUMUS valida teha vajavate asjade asemel midagi mõnusat, püsi paar tundi siin ja tee oma asjad ära - siis on Sul vabadus ülejäänud päevaks!” Ja ma jäin. Pooled asjad on tehtud:)

Kuidas tundub? Päris mitte perfektne, kas pole? See on vaid killule minu paradigmast. Minu viisist maailmas eksisteerida. Ja kindlasti on mul ka palju positiivseid harjumusi, ega ma muidu nii hästi end tunneks:)
Aga mida räägib HARJUMUS Sinule? Mis on need asjad, mida Sa järjepidevalt teed nii, nagu Sa ei taha teha?

Mõtlemisest hakkab kõik pihta, täiesti 100% nõus. Kui ma ei oleks otsustanud, et mulle on oluline kodu korras hoida, õigel ajal kohale jõuda kuhuiganes ma lähen ja tööasjadega kergelt hakkama saada - ma poleks oma alateadvuse programmidele mitte mingit tähelepanu pööranud. Aga sellest, et Sa mõtled, ainuüksi ei piisa! Sa pead ka tegutsema!

Millised on Sinu harjumused?

Jälgi ennast! Küsi: Mis on minu HARJUMUSED?
Kui Sa märkad, saad Sa neid muuta!

Tee valik valida Sulle kasulikumad harjumused, üks samm korraga:)
Suurte muutuste jaoks Sinu elus piisab tihti pisikesest muutusest Sinus.

Rääkides mastermindis eesmärkidest tuli grupist küsimus, et kas on võimalik, et ma panen endale eesmärgi, mida ma tegelikult ei taha, kuid ma õigustan ja argumenteerin selle eesmärgi iseenda jaoks oluliseks.

Kui paljud meist on valinud endale ameti, mitte selle järgi mida me armastame teha, vaid selle järgi, mida me arvame, mis toob meile tulevikus raha sisse, annab tähtsa ametposti või midagi muud sarnast.

Võib olla ka vastupidi, me keelame endale asju, mida me võiksime endale lubada, kuid me kardame ja seetõttu õigustame endid erinevate argumentidega.

Viis aastat tagasi elasin ma kesklinnas ja liikusin jala. Minu teekond ühel päeval võis ulatuda Koplist Majandusteaduskonnast üles Peterburi maanteele ja tagasi kesklinna. Hommikul oli vaja ka kolme aastane tütar lasteaeda viia ja õhtul koju tuua, kusjuures selleks tuli vähemalt kaks korda ühistransporti vahetada.

Sellegipoolest leidsin ma majanduslikult kaalutledes, et efektiivsem on omada kuukaarti ja sõita ühistranspordiga, mitte osta auto, hoolimata sellest, et kolmandik minu päevast kulus ühistranspordis.

Nüüd milles oli aga tegelikult asi? Loomulikult hirmus, kusjuures teadvustamata hirmus. Tsiteerides Sveitsi pshühholoogi Carl Jung’i “Senikaua kuni sa ei teadvusta alateadvuses olevaid protsesse, kontrollib see sinu elu ja sa nimetad seda saatuseks.”

Minu elu kontrollis täielikult alateadlik hirm sõita autoga kesklinnas, kuid ma sain sellest teadlikuks alles pärast seda, kui ma auto ostsin. Senikaua aga maalisin ma endale võltspilte sellest kui vahva majandulikult mõtlev inimene ma olen. Mis on see, millega sina oma teadmatust peidad?