Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Kuhu ma kiirustan? Mida ma taga ajan? Kuhu mul kiiret on? Ma elan justkui tulevikus ning ei pane tähele seda, mis toimub minu ümber praegu. Ma tunnen, et ma magan oma elu niimoodi maha. Ma olen tajumas enda sees, et mina või mitte keegi teine siin maa peal ei saavuta mitte iialgi sellist olukorda, kus ta on kõik saavutanud ning midagi ei ole vaja justkui enam jahtida.

Vaata kasvõi tänast päeva. See on imeline ja rahulik. Ma tunnen ennast suurepäraselt, kuna kõik asjad liiguvad õiges suunas, aga ma pole ikkagi rahul. Ma tunnen siiski oma sees rahutust, et justkui peaks midagi ära tegema, kuhugi veel kiirustama. Ma kardan, et võibolla jäävad asjad seisma, kui ma ei tee kogu aeg midagi. Kust küll selline tunne tekib? Muidugi nad liiguvad edasi. Kui sa seda kardad, lõpeta siis see kartmine, kuna vastasel juhul sa ju takistadki asjadel edasi liikumast ning Universumi loomeprotsessi. Meie hirmud on ju suurimad blokeeringud meie elus eesmärkide saavutamisel. Naudi praegust hetke. Siin on ju kõik hästi. Kõik, mida ma arvan valesti minevat, on ju vaid minu peas. Need on mõtted, emotsioonid ning hirmud. Ma ei pea tegelikult selle üle mõtlema. See on minu enda teadlik valik. Siin ja praegu.

Vaata enda ümber ringi. Kõik kiirustavad kuhugi. Aga kuhu? Kõik arvavad, et homme on tänasest parem. Aga ei ole ju. Ka homme on tegelikult praegu. Ka homme me mõtleme, et homme (ülehomme) lähevad asjad paremaks. Ma täna pingutan ja rabelen, siis on homme mõnusam elu. Aga ei ole ju. Ka homme on praegu. Asjad saavadki olla vaid praegu. Ning ma saan seda praegut muuta ka ainult praegu. Siin ja praegu.

Kuhu ma ikkagi kiirustan? Mida ma teeksin siis, kui ma saavutaksin 40 eluaastaks kõik oma praegused eesmärgid ja unistused? Kui ma jätkan kiirustades nagu praegu, siis ma lihtsalt kaotan vahelt ära 10 aastat. Ma kaotan 10 aastat võimalust nautida elu, mis mulle on antud.

Vaata enda ümber ja märka seda ilu ning harmooniat. Ära lihtsalt vaata, vaid PEATU ja vaata uuesti. Mida ma näen? Inimesi, autosid, puid, linde, lund, iseennast teatud osas ja palju palju muud. Need on kõik vahendid, mis mul on olemas, et elada. Aga elada milleks? Kas elada vaid selleks, et iga päev mõelda, et täna ma pingutan, siis on homme parem? Mis siis homme võib parem olla? OK, mul on rohkem raha, minu firmas töötab rohkem inimesi, ma reisin rohkem ja kaugemates paikades, mul on uhkem auto ja suurem maja, mu tuttavad imetlevad mind, kuidas ma seda ikka tegin ja vanemad on minu üle uhked, et ikkagi meie poeg, mu naine tunneb ennast turvaliselt ja lastel on rohkem võimalusi valida. Aga mis siis? Kas ükski nendest asjadest annab mulle juurde midagi, et ma ennast siin ja praegu paremini tunneksin?

Proovime. Kui ma praegu hetkeks peatan kõik tegevused oma peas, olen siin ja praegu, siis mida ma tunnen? /… möödub 20 sekundit … / Rahu ja harmooniat. Ma kuulen koera haukumist, ma tajun juba kevadist päikese soojust oma nahal, ma kuulen kuskil kaugel lennuki lendamist, mida ma tavaliselt kunagi tähele ei pane ning altkorruselt tulevat televiisori heli. Ma näen enda ja oma naise autot ning naabrimehe musta BMW 535d’d ning lume sära nende taustal. Ma tunnen, et kõik on omal kohal. Igal asjal on põhjus ning kõik, mida ma teha saan, on lasta asjadel olla nii nagu need on. Siin ja praegu.

Kui ma nüüd mõtlen, kas rahu, ilu ning harmoonia oleksid teistsugused 10 aasta pärast, kui kõik eesmärgid suure kuhjaga juba saavutanud. Minu firma on kasvanud suureks, minu maja ees on uhkemad autod ning elan suuremas majas /… möödub 20 sekundit … / EI OLE! Ma tunnen täpselt sama tunnet. See on rahu. See on harmoonia. Kõik on hästi, kõik on omal kohal. Siin ja praegu. Rahu on täpselt sama. Muutunud on vaid teatud sümbolid minu ümber.

Ma peatan uuesti kõik. Siin ja praegu. Täna, 21.veebruaril 2009 aastal. Kui ma ei mõtle uue saabuva nädala väljakutsetele, kui ma ei mõtle oma eesmärkidele ning kuidas neid saavutada, kui ma ei meenuta midagi, kui ma peatan sisemise dialoogi, mis siis oleks? Kui ma vaid kuuletan ja tunnetan oma hingamist, ma kuulen, kuidas pastakas pehmelt liikudes mühiseb ja sõnad tekivad paberile, kuskil kauguses lendab järjekordne lennuk, ma kuulen mingeid hääli õuest, aga ma ei pööra nendele tähelepanu, ma püüan korraks vaadata päikesesse, aga ma ei suuda, sest see on liiga tugev minu jaoks. Ta on siin minu jaoks. Siin ja praegu. Ta on siin selleks, et ma saaksin elada ja kasvada. Ma vaatan uuesti ringi. Kõik on omal kohal. Nagu päike taevas, nii ka kõik muu minu ümber. Igal asjal oma põhjus. Need on sümblid, mis aitavad mul edasi liikuda. Siin ja praegu. Ma saan neid sümboleid vaadelda ning isegi neid katsuda. Nad on olemas minu kõrgemaks hüvanguks. Kõik on hästi. Minu ümber on rahu, ilu ja harmoonia. Ma olen õnnelik.

Nüüd sulgen ma oma silmad ning viin ennast edasi elus 10 aastat. Ma olen absoluutselt kõik oma elus saavutanud. Rohkemgi veel. Koguni nii palju, mida ükski inimene iialgi ei vaja. Aga mul on vaja seda tunnet, et saada aru, mis on minu elu tähtis. Ma hingan kergelt ning hakkan kirjutama.

On aasta 2019 ning on selle aasta 21.veebruar. Ma olen 40 aastane, minu pojad on juba 14 ja 10 aastased. Mul on olemas kõik, millest kunagi keegi unistada oskaks. Rääkimata sellest, mida ma 10 aastat tagasi oma soovide nimekirja panin. Minu firma netoväärtus on $1 000 000 000 ja ma pakun tööd 10 000 inimesele, kes on minu firmas õnnelikud. Ma tegelen heategevusega Isikliku Arengu Fondi kaudu, mis annetab igal aastal $100 000 000 inimeste sisemiseks kasvuks ning oma potentsiaali avastamiseks. Ma elan majas Tahitil ookeani kaldal, kuid kuna ma reisin palju ringi, siis mul on majad ka kõikidel kontinentidel. Minu maja ees on 5 Ferrarit, 4 Porschet ja 8 Maseratit. Ma olen reisinud 28 korda ümber maailma ning külastanud ka korduvalt turistina kosmost. Ning nüüd istun ma jälle oma toas, sellel ilusal 21.veebruri päikeselisel päeval 2019 aastal ja püüan mõista, mis on minu elus muutunud 10 aastaga. Ma peatan kõik oma peas. Siin ja praegu. Ning vaatan ringi. Mida ma tunnen? /… möödub 40 sekundit … / Rahu. Harmooniat. Suure süsteemi ühtsust ja terviklikkust. Kõik on omal kohal. Kõik on hästi. Ma olen siin. Ma olen kohal. Jälle. Siin ja praegu. Tere. Kus sa olid vahepeal?

Aga kuidas see võimalik on? 10 aastat on ju möödunud. Jah, see on imelik. Ma tunnen täpselt sama tunnet, mida ma tundsin 10 aastat tagasi. Ainuke, mis on muutunud, on minu ümber olevate sümbolite hulk ning omadused. Ning mõtted minu peas. Ma mõtlen teistsugustest asjadest, kuna mõtted üldjuhul on seotud asjadega meie elus ning asjad on minu elus muutunud. Ma tegelen igapäevaselt teistsuguste asjadega, kuna ka tegevused on seotud asjadega – sümbolitega – meie elus. Aga minu sees on kõik sama. Siin ja praegu. Mitte eile. Mitte homme. Mitte täna. Vaid NÜÜD.

Nüüd tekib mul küsimus, kuidas ma need 10 aastat mööda saatsin? Kas ma tõesti lihtsalt kulutasin need 10 aastat oma elust olles iga päev 8.00 – 20.00 rakkes oma eesmärkide saavutamisega 40 eluaastaks? Ja mida ma avastasin 21.veebruaril 2019 aastal? Et mitte midagi pole muutunud. Ma tunnen täpselt sama, vaid tühised asjad minu ümber on omandanud uue kuju ja neid on rohkem. Aga ma veetsin 10 aastat rabades hommikust õhtunin ning veetes nädalavahetused kontoris eemal oma perest, keda ma armastan, kulutades oma närve ning keha, mis mulle on antud, et nautida rahu ja harmooniat. Ja jõuda välja mitte kuhugi!!! Ma sammusin tegelikult paigal ning nägin vaid asju enda ümber vahetumas, keha vananemas ja lähedastest eemaldumas. See on kõige hullem asi, mis võib inimesega juhtuda. See on nagu halvas filmis.

See on nagu vaataksin hamstrit akvaariumis, kes jookseb oravarattas arvates, et ta jõuab kohale kuhugi. Aga kuhu? Tema ümber vahetub saepuru akvaariumis, toit ning veekauss aastatega, aga temas endas ei muutu midagi. Tema muudkui jookseb. Ta ei märka, et need asjad tema ümber vahetuvad. Tal pole selleks aega. Ta tahab ju kohale jõuda. Aga ta ei jõua kunagi kohale. Sest tal pole kuhugi kohale jõuda. Tal on olemas kõik selles puuris, mida ta vajab oma eluks. Kõik, mida ta teha saab, on valikud. Valikud, kas joosta end võhmale, kuni surm teda tervitab või astuda rattast välja ning vaadata korraks enda ümber. Võtta rahulikult lonks vett, süüa ja võib-olla märgata isegi ühte hamstriplikat, kes on vahepeal puuri ilmunud, keda ta aga varem rattas joostes ei märganud. Võibolla saada isegi poegi, mis toovad palju rõõmu. Võibolla koos plikaga kausi ääres söömas käia ning isegi vette korraks koos pesema hüpata. Tunda elust rõõmu natukene!

See on hamstripoisi enda valik. Ta võib valida joosta rattas ning varuda hamstri kombel põske toitu ja seda akvaariuminurka peita, lootes, et see teeb teda õnnelikumaks ning kartes ja närvitsedes, et keegi, kes talle selle toidu sinna akvaariumisse pani, taas ära võtab. Ta ei tea, et seda pole vaja karta. Need suured inimhiilgased väljaspool akvaariumit armastavad teda ning soovivad, et tal oleks hea ja turvaline olla. Nad annavad talle kõik, et ta ennast hästi tunneks, inimhiiglastel on ju nii külluslikult hamstritoitu, et ta võiks ennast lõhki süüa. Tal pole vaja seda varuda akvaariuminurka. Aga ta ei tea seda.

Hamstripoisi teine valik olek võtta elu rahulikult, püüda elu nautida, sellest rõõmu tunda ning mitte ennast piinata liigse muretsemisega, mis kõik võib selles „tohutu suures“ akvaariumis juhtuda. Võtta asja rahulikult ning elada. Niikuinii tuleb ühel päeval pöördumatu lõpp kõigele sellele ilusale ning siis ei ole tal vahet, mitu kilomeetrit ta maha jooksis rattas või kui suure hunniku toitu ta akvaariumi nurka kogus. Ehk on sel hetkel hoopis tähtsam see, et hamstriplika tuleks koos lastega teda viimasele rännakule akvaariuminurka saatma, teades, et teda on armastatud, koos on elatud hea elu ning nüüd on tublil hamstripoisil aeg vastu minna igavikule. Ikka siin ja praegu.

Nii ma siis olin seal une ja reaalsuse vahel. Ma ei teadnud, mis kell on ja ei mäleta täpselt, mis toimus unes ja mis toimus reaalsuses. Aga ma olin justkui teadvel kogu aeg ning nägin huvitavaid nägemusi.

Jõudsin uue seesmise avastuseni: Kui meie keha on täiesti tühjaks pigistatud ning sellel puudub igasugune energiavaru, siis meie meel on siiski teadvel ja ergas. Järelikult meie meel ei ole meie keha (aju). Järelikult peab meie meelele olema alternatiivne energiallikas, kust see energiat võtab, et olla teadvel. Või ei vajagi meel üldse energiat, sest see on oma täiuslikkuses alati täis energiat.

Need ja paljud teised mõtted olid mu peas terve selle päeva. Kõige elavamalt meenuvad sellised välgatused: Kas ma olen praegu olemas? Kes mõtleb? Kes tunneb, et on raske? Kes tunneb, et on olemas? Kuidas saab olla raske ning kerge üheaegselt? Kui ma ei suuda oma keha liigutada, aga ma saan mõttes kõndida ümber oma keha, kas ma siis tegelikult ka kõnnin või on see illusioon? Mis on reaalsus? Kus ma olen? Jää vait, sa väsitad mind oma jutuga! Kes andis selle korralduse? Kellele anti see korraldus? Tee silmad lahti ja vaata. Ei jõua! Ära siis tee silmi lahti, aga vaata ikka, sa näed ka nii! Sa pead uskuma. Mida? Sa oled olemas! Jama! Jne jne jne

Kätte hakkas jõudma õhtu. Õpetaja tuli mu juurde ja küsis, kuidas ma ennast tunnen? Ma ütlesin, et hingan, järelikult hästi. Huumorimeel oli taastunud, järelikult on keha saanud natukene taastuda. Ma jõudsin istukile tõusta ning isegi mõned sammud kõndida. Need olid head märgid. Otsustasime järgmisel hommikul mäest alla laskuda.

Ma tundsin, et olen jälle üks. Ei olnud enam mõtlejat ja kesta, mille sees ma mõtlesin. Olin taas üks tervik ning tundsin ennast hästi. Ma olin olemas. Täiesti uus inimene. Ma olin tänulik selle eest, mis juhtus. Ma sain järjekordselt kinnitust oma otsingutele, et meel ja keha ei ole üks ja sama. Minu meel kasutab keha kui äärmiselt peent instrumenti, et täita missiooni. Aga mis on minu missioon? Sellele küsimusele pean leidma vastused järgmisel rännakul

Plaan järgmist päeva alustada 800 meetrise vabalaskumisega kõrgel kaljunuki otsas vaatega tõusvasse päikeserattasse tundus samaaegselt ahvatlev kui hirmutav. Olen kuulnud päikeseenergia olulisusest meie sisemistele varudele ning sellest, et kõige efektiivsem laadimine toimub 1h pärast päikesetõusu ning 1h enne päikeseloojumist otse päikesesse vaatamisel (nendel aegadel ei  kahjusta päike silmi ning me saame avatud silmadega olla otsekontaktis selle tohutu energiaväljaga).

Kell oli saanud 22.00 ning kuigi ka Õpetaja küsis minu väsinud olemist vaadates korduvalt, kas olen kindel, et soovin selle raske tõusu veel ette võtta, tundsin sel hetkel ennast kindlalt ning ütlesin „jah“. Selleks ajaks olime päevaga maha kõndinud 20 km ning söönud olin hommikul natuke pähkleid ja õhtul hankisime kuskilt mõned tomatid. Aga enesetunne oli kõigele vaatamata hea ning valmis raskeks katsumuseks alustada 1,5h järjepidevat tõusu mäkke, et siis mõned tunnid puhata ning kell 03.30 uuesti ärgata ja alustada pikka päiksemeditatsiooni.

Tõus oli tohutult raske. Samas mäletan, et energiat oli väga palju ning kuigi väljas oli ammu juba pime, läkskime sageli isegi ohtlikest kohtadest üles ja üle vaid kätega kaljunukke kombates.

Selgeks sai esimene oluline õppetund: Meie kehas on energiavarud, mida me tavarežiimil ei võta mitte kunagi kasutusse. Isegi, kui me tunneme ennast väsinuna ja usume, et meie kõik varud on ammendatud, oleme tegelikult kaugel sellest. Aga sel õhtul mu keha läks nende varude kallale. See oli tunne, nagu oleks vanale autole uue aku peale pannud. Kõndisin ja mõtlesin, et kust see jaks tuleb? Siis jõudsin järeldusele, et järelikult olen elu tippvormis. Aga ma eksisin rängalt. Kui meie keha on juba aetud viimase piirini ning ta hakkab kulutama hädavarusid, siis peale seda tahab ta taastuda ning pikalt, et energiavarusid taastada. Keha vajab energiat, mida saame talle anda toidust toitainete kaudu. Seda ma muidugi ei teinud. Me tegime küll fantastilise meditatsiooni pimedas kaljutipus, aga kahjuks ma ei ole veel nii meister, et suudaksin taastada keha energiavarusid neljandast või viiendast dimensioonist.

Kui kell 03.00 äratus oli, tundsin, et midagi on korrast ära. Kõik oli segamini. Ainuke, mida ma teha suutsin, oli tõusta istuli. See oli üsna halb tunne. Kuna magasime kaljutipus, siis et jõuda vähemalt sellise kohani, kus on rohkem ruumi kui 2×2 meetrit, pidin leidma endast varud, mille abil ca 50 m mööda kitsast rada kaljude vahel ning raudtreppidest allapoole liikuda. Seda ma suutsin, aga see oli ka kõik.

Me kõik tunneme vahepeal peale pikka tööpäeva või treeningut, et enam ei jõua. Kõik varud on otsas. Ei jaksa ennast liigutada. Nüüd ma naeran selle tunde peale, sest see on sõna otseses mõttes ülekantud tähenduses. Sel hommikul tundsin sõna otseses mõttes, et peaks minema põõsasse, aga ei jaksa. Lihtsalt ei jaksa. See oli samaaegselt oma uudsuselt väga huvitav tunne, kui ei jõua kätt maast tõsta 2 cm kõrgusele, aga ka hirmutav, sest ma ei teadnud, kuidas see lõppeb. Otsustasin, et kannatan põõsahäda ning kukkusin maha tagasi.

Kuna hommik hakkas kätte jõudma ning me olime täiesti avalikus kohas, siis tekkis väike probleem, et mida siis teha? Sakslased kutsuvad päästeteenistuse, kui mind sellisena näevad. Aga puudus valik, sest ma ikka ei jaksanud kätt liigutada isegi 10 cm. Õnneks vaatasid sakslased meid hoopis kaastundlikult kui vaeseid idaeurooplasi Tšehhist ning liikusid edasi. Aga minu teine maailma alles hakkas avanema.

Meie rännaku teise päeva õhtuks hakkas minu mõttemaailm juba harjuma uue olukorraga ning olemine muutus üha mõnusamaks. Kuna juttu räägiti vähe, siis jäi palju aega enda elu ning olemuse üle arutamiseks. Siiski olin võtnud eesmärgiks mitte tegelda igapäevaste teemadega, mille olin otsustanud kaugele koju jätta. Pühendasin kogu tähelepanu sisekaemusele, et avastada, mis siis tegelikult minu sees toimuma hakkab.

Teise päeva õhtuks olime jõudnud sihtkohta Bad Schandau, mis on tuntud oma Tšehhi äärse lummava maastiku ning mägedega. Kohale jõudes avastasime üllatusega, et kõikjal olid sildid „Lõkke tegemine ning kämpimine keelatud“. Ohh, mõtlesime, põnevus tõuseb veelgi. Lisaks sellele, et peame mõtlema, kuidas toiduvarudega ning emotsioonidega hakkama saada, peame nüüd ennast ka õhtuti peitma hakkama.

Kuna kohti oli vähe, kus saavutada täielik privaatsus ning vältimaks varahommikuste sakslaste puurivaid pilke, pidime alati ööbimiseks otsima hästi varjatud paikasid. Üldjuhul lõppesid otsingud paikadega, mis olid järsakute peal ning vältimaks öösel mati pealt veerema hakkamist, olime sunnitud matid paigutama langenud puude taha, mille miinuseks oli samas see, et langenud puude sees armastavad pesitseda sipelgad ning muud putukalised, kes tulid heameelega uudistama ka külalisi lähemalt. Jah, esimesel ja teisel ööl oli see harjumatu, edaspidi aga harjusid sellega ära ning seljal kõndivad sipelgad enam und ei seganud.

Neljanda päeva hommikuks olid kõik toiduvarud otsas välja arvatud mõned pähklid ning üks Snickers seljakotis. Viskasin selle mõtte peast, et ma pean sööma ja kõndisin edasi. Olime jalgsi kõndinud Bad Schandaust Tšhehhi mägedesse ning tagasitee oli pikk. Kuna keha põletas pidevalt energiat, aga juurde seda kuskilt ei saanud, läks see muidugi varude kallale. Hakkasin tundma kerget nõrkust ning meeleolu hakkas langema. Tagasi oli kõndida ca 10 km. Sooja oli väljas 25 kraadi ning viimane söögikord oli hommikul. Aga me jõudsime tagasi. Ma tundsin ennast väsinult. Õpetaja aga ütles, et ta tunneb ennast suurepäraselt ning tal on mitu päeva trenn vahele jäänud ning otsustas jooksma minna. „Anna minna!“, vastasin.

Sama päeva õhtul otsustasime minna hommikust päikesetõusu vaatama kõrgeima tipu otsa, mis sai mulle aga kergelt öeldes saatuslikuks

Palju on kirjutatud raamatuid teemal, kuidas meiesugused tavalised inimesed soovivad kogeda enda tegelikku olemust ning asuvad seda kogemust otsima Aasiasse. Ise olen lugenud kahte eesti keeles ilmunud raamatut „Ma olin budist“, Martin Kamphuis ja „Tühi peegel“, JanWillem Van De Wetering, mis mõlemad kirjeldasid eurooplase otsinguid budistlikes kloostrites. Kas nad leidsid oma tegeliku olemuse? Ei. Aga haarasin mõlemad raamatud siiski kahe õhtuga, kuna temaatika oli väga põnev.

Olin ka ise tahtnud midagi sarnast kogeda, aga Aasiasse minek ei olnud võimalik. Kuna olen aktiivselt tegelnud igapäevase meditatsiooniga 3 aastat, siis uskusin, et juhul, kui rahu on leitav, leian selle ka lühema ajaga ning lähemalt.

Seetõttu otsustasime eelmise aasta suvel minna 7 päevaks Saksamaale Bad Schandau mägedesse ennast otsima. Reeglid olid lihtsad. Kaasa võetakse 2 päeva jagu toitu, matt, mõned vahetusriided ning elementaarsed hügieenitarbed. „Keelatud“ olid telgid, liialt üleliigne kandam ning liiga palju toitu (et mitte end liiga mugavalt tunda). Seltskond koosnes 4 liikmest, grupijuhiks oli inimene, kes näitas mulle Tee kätte 3 aastat tagasi ning kes ise on Teed käinud 25 aastat.

Põhimõtted retkeks olid: a) kui kõht läheb tühjaks ja meil endal enam ei ole, siis otsime kuskilt midagi süüa ning kui ei leia, siis ei söö ja jälgime, mis tunded meil selle peale tekivad; b) kõnnime nii kaua, kuni ära väsime, siis võtame mati, viskame selle maha ning magame, kuni und on; c) kui kotti kandes ära väsid, siis teadvustad, et see on minu emotsionaalne esmakiht ning tegelikult on varusid veel küllalt ning kõnnid edasi.

Mis siis juhtus?

Mälestused on suurepärased. See oli midagi enamat kui enese leidmise rännak. Esimesed kaks päeva kulusid enese Ego lõhkumise ja sisemise võitlusega tegelemiseks, mis algas, kui lennujaamast kell 23.20 maha astusime ning pidime otsustame, kuhu matid saame panna, et magada hommikuni ilma, et keegi politseid kutsuks ja meid lihtsalt minema veaks. Leidsime koha lennujaama kõrval kõrgema heinaga kaetud lagendikul. Olime seal 10 minutit pärast maandumist ning pidime uinuma. See ei olnud kerge, kuna emotsioonid olid üleval. Aga need tuli lahti lasta, taastada rahu, teha üks meditatsioon ning uinuda.

Hommik algas muidugi inimliku sisemise dialoogiga: „Miks ma pidin selle jama ette võtma? Tahaks duši alla! Tahaks süüa ja kohvi!“ Ja nii edasi! Mis olid valikud? … jälgida emotsioone, need lahti lasta, hommikune meditatsioon ning teele. Mäed ootasid.