Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Ma arvan, et kõik inimesed, kes Sisekosmosesse satuvad, on vähemalt korra eelnevalt kuulnud väidet “Me peame elama siin ja praegu”. Kui mõned aastad tagasi, mil Eckhart Tolle raamat “Siin ja praegu: kohaloleku jõud” välja tuli, oli selline väide veel midagi uut, siis tänaseks päevaks on praeguses hetkes elamine muutunud paljuski klišeeks. Kõik teavad, et me peame elama siin ja praegu, aga kui paljud on selleks suutelised? Ja mida see üldse tähendab?

On olemas ainult praegune hetk
Et seda selgitada, on hea alustada kõige suuremast tõest, mis meie maailmas eksisteerib, aga mille vastu me eksime kõige rohkem. See on fakt, et aega ei ole olemas. On olemas praegune hetk. Ei ole olemas minevikku ja ei ole olemas tulevikku. On vaid praegune hetk, mil me kasutame oma mälu - ja nimetame seda meenutust minevikuks - , ja on olemas praegune hetk, mil me kasutame oma ettekujutlusvõimet - ja me nimetame seda ettekujutust tulevikuks. Kuid tõsiasi on see, et mõlema - nii mineviku kui ka tuleviku - mõtleme me ise välja. Just praegu.

Kuigi väide, et aega ei ole olemas, tundub esmapilgul väga julge ning vastuoluline, on seda väga lihtne testida. Mõtle näiteks eelmise aasta peale, mida me nimetame minevikuks. Mis juhtub? Me lülitame ennast “välja” ja sukeldume enda peas mälestustesse. Mõnikord sukeldume me sinna nii sügavale, et me mõned minutid hiljem justkui ärkame sellest unest üles. Aga mida me tegime? Me lihtsalt meenutasime eelmist aastat just praegu. Jah, just praegu. Me ei läinud eelmisse aastasse tagasi, vaid praegusel hetkel kasutasime oma mälu.

Sama lugu on ka tulevikuga. Kuna tulevikku ei ole veel olnud, siis me ei saa kasutada mälu. Küll on meil selleks aga olemas teine instrument - ettekujutlusvõime. Ja see töötab sama edukalt “illusioonide” loomiseks millestki, mida veel ei ole, nagu töötab meie mälu luues meile “illusioone” millestki, mida enam ei ole. Mõtle homse peale. Ei, veel parem - mõtle järgmise aasta peale. Mida sa näed seal - kas head või halba? Õnne või ebaõnne? Rikkust või vaesust? Stopp! Ära lollita ennast. Kui sa nägid seal ebaõnne ja vaesust, siis tõenäoliselt tekkis sinus juba vastav emotsioon - hirm. Sinu meeleolu võib-olla langes ja sa hakkasid mõtlema, kuidas ebaõnne ja vaesust vältida. Stopp! Stopp! Stopp! Mida sa teed? Sa usud praegu seda, mida ma palusin sul välja mõelda, ja võtad seda tõe pähe. Usu parem siis seda, et sa võidad kahe nädala pärast 2 miljonit krooni Viking Lotoga. See on täpselt sama kaaluga väide. Oma olemuselt ei ole need aga midagi muud kui elektrilised impulsid sinu ajurakkude vahel. Kas tasub neid siis nii tõsiselt võtta?

Mida tasub tõsiselt võtta?
Jah, muidugi on minevikusündmused meie väga olulised mõjutajad, ja tulevikku tuleb planeerida, aga ei saa lasta end muutuda oma mälu ning ettekujutlusvõime orjaks. Meie oleme peremees, mitte meie mälu ja ettekujutlused. Meie oleme see, kes otsustab, mitte meie mõtted ja hirmud. Neid ei tasu iialgi väga tõsiselt võtta. Need on, need olid, ja need saavad olema ka tulevikus. On oluline teada, et need on olemas, ja on oluline olla teadlik, millest nad meile “räägivad”, aga neid liiga tõsiselt võtta ja nendest lähtuvalt elada oma elu, on sama, mis väikese söekaevanduse vaguniga otse kuristikku rallida - kõigepealt raputab väga kõvasti ning ühel hetkel käib niikuinii ka väga kõva pauk. See on mõttetu. Ja hea on olla mõttetu. Kui keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled täiesti mõttetu inimene, siis võta seda kindlasti kui komplimenti. Sest selle poole me peamegi kõik liikuma. PS. Tegin nalja natukene praegu.

Mida siis tasub tõsiselt võtta?

Tõsiselt tasub võtta meie võimet olla teadlik - teada - , et meil on mõtted, mille kaudu me loome peas oma mineviku ja tuleviku. Jah, loome. Sest kui ma mõtlen eilsest, loon ma enda pähe mineviku. Kui ma mõtlen homsest, loon ma enda pähe tuleviku. Aga need mõlemad on väljamõeldised.

Kindlasti võib keegi praegu öelda, et me ei saa eitada, mis on olnud, ja ka seda mitte, mis on tulemas. Muidugi mitte. Me ei eitagi seda. Aga meil on olla hea teadlik oma elust sellisena nagu see tegelikult on. Ja tegelikult - täiesti kogemuslikult lähenedes - mõtleme me mineviku välja. Loomulikult saame ja peamegi me kasutama minevikusündmusi selleks, et luua parem tulevik, aga isegi sellisel juhul on hea teadvustada, et tegelikult on minevik läinud. Kui sa ärkad hommikul üles ja mäletad unenägu - olgu see siis hea või halb - , ei hakka sa liialt arutlema, mida sa oleksid võinud ikka unenäos teisiti teha. Ei, sest sa tead, et see on läinud. Seda ei saa enam muuta. Aga sama on ka ju eilse päevaga. Ja eelmise aastaga. Need on mõlemad läinud, neid ei saa enam muuta. Kuid miks me siis muudame ennast nii sõltuvaks minevikust? Me karistame ennast tegevuste eest, mida me tegime, ning tunneme süüdi toimingute pärast, mis tegemata jäid. Lase olla. Kui saad, siis tee need nüüd ära. Kui ei saa, siis jäta tegemata. Aga kindlasti ei ole mõtet üleliia võimu anda oma mälule, et see hakkaks sinu elu juhtima. Juhi seda ikka ise.

Mida tasub tõsiselt võtta? Võta tõsiselt fakti, et sul on praegune hetk, mida sa saad kasutada. Ja selles praeguses hetkes saad sa olla teadlik sellest, et sul on “minevik” ja “tulevik”. Sinu peas. Ei kuskil mujal.

Kuidas aktsepteerida praegut?
See on miljoni dollari küsimus juhul, kui meie elus on probleemid. Hea ning lihtne on sõbrale soovitada, et ära muretse homse päeva või eelmise kuu pärast, aga paganama raske on seda ellu viia. Me oleme seadistatud kogu aeg mõtlema. Meie mõtted ja meenutused on nii automaatsed, et me ei saa arugi, kui me oleme praegusest hetkest lahkunud ja kolame juba ringi kas võimalikus homses või kadunud eilses.

Ja siis veel need hirmud. Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin olla pankrotis. Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin kaotada oma armastatu? Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma eile kaotasin oma tööd? Või kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma pean järgmised 25 aastat istuma vanglas?

Hoolikas lugeja nägi juba läbi vea eelnevates lausetes. Näiteks “Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin olla pankrotis”. See lause on täiesti vastuoluline, sest lause esimene pool räägib praegusest hetkest, kuid lause teine pool räägib juba homsest päevast. Kes ütleb sellise lause, see ei suuda praguses hetkes olla isegi 1 sekundit - ehk just nii kaua, kuni kulub lause esimese poole lugemise peale. Jah, me ei saa aktsepteerida praegust hetke, kui me homme oleme pankrotis. Sest homset päeva ei ole olemas. Kui sa aktsepteerid praegust hetke, siis sa ei mõtle välja, mis võib juhtuda homme. Me ei saa iialgi midagi aktsepteerida perspektiivis - kas siis ettepoole (tulevikku) või siis tahapoole (minevikku). Me saamegi aktsepteerida ainult praegust hetke. Seda päris praegust hetke. Nüüd. Siin. Ja praegu.

Kui sa oled hetkel arvuti taga, siis saadki sa aktsepteerida hetkel seda, mis on kõikide sinu tajude ulatuses - mida sa näed, mida sa kuuled, mida sa haistad, mida sa maitsed, mida sa katsud? See on sinu reaalsus praegu. See on kõik, mida sa saad ja mida sa võid praeguses hetkes aktsepteerida. Sest kõik muu, mida sa püüad aktsepteerida, mõtled sa välja. Kõik muu paned sa perspektiivi ja võrdled praegust hetke kas siis tuleviku või minevikuga. Näiteks on praegu kõik okei, aga sa kardad, et HOMME oled sa pankrotis. Või näiteks on kõik praegu okei, aga sa kardad, et järgmisel kuul lähete te oma armastatuga lahku. Või siis on kõik praegu okei - sa elad, sa loed artiklit, sul on kõht täis, sul on riided seljas -, aga kuna sa mõtled, et sa kaotasid töö, siis mõtled sa, et nüüd sureb su perekond nälga. HOMME muidugi, mitte praegu. Praegu on kõik elus. Aga sa mõtled, et homme juhtub see. Või ülehomme. Aga kindlasti mitte praegu. Praegu on kõik okei. Kõik on elus veel, ja kõhud on ka täis.

Kuidas aktsepteerida praegut? Ikka siin ja praegu.

______________________________________

Juba ülehomme põnev seminar “Kuidas luua EduTeadvust?”
Vaata siia” EduTeadvus“

Kas pole romantiline on mõelda, et me oleme oma maailma loojad? Innustust selleks annavad need umbes 20 erinevat raamatut, mida meie raamatupoed hetkel sel teemal pakuvad. Raamatupoodide riiulid sõna otseses mõttes upuvad hetkel kirjandusest, mis ütlevad: “Jah, see on võimalik! Mõtle positiivselt ning kõik need asjad juhtuvad …”.

Aga kui nüüd hetkeks enda vastu täiesti aus olla. Kui palju on sinu elus viimase poole aastaga juhtunud konkreetselt midagi sellist, millele sa oled mõelnud ning keskendunud? Kui sa teeksid hetkel väikese vahekokkuvõtte, kas siis võidaks kaootilisus sinu elus või süsteemipärane edasiliikumine just nende asjade suunas, millele sa oled teadlikult keskendunud? Ma ei tea seda vastust, aga sina tead seda kindlasti. Kahtlemata kirjutavad külgetõmbeseaduse raamatud õiget juttu väites “Me loome ise oma maailma” ning “Mõtle positiivselt ja sinu elu muutub positiivseks”, aga kahjuks annavad need selle mudeli meile nii lihtsustatud ja “igaühe jaoks söödaval” kujul, et selle ellurakendamine on praktiliselt võimatu.

Kas külgetõmbeseadus on olemas?

Asi ei ole mõtlemises, asi on olemises. Olemine on alati enne mõtlemist. Kõik need raamatud suunavad meid oma eesmärke kirja panema, nendele tähtaegasid lisama ja siis ennast vabaks laskma. Mida see õige tähendab?! Ma ei tahaks uskuda, et kirjanikud ei tea, millest nad räägivad, aga igal juhul ei ole nad pingutanud, et seda informatsiooni inimestele edasi anda viisil, mis võimaldaks hakata seda oma igapäevaelus ka rakendama. Me loeme nende raamatuid, saame esmase “laksu” sellest kätte, sest meie hinge poeb lootus, et võib-olla ongi see võimalik, kuid see lootusekiir haihtub üsna kiiresti, kui me nädalate ja tublimad isegi kuude vältel ei näe mingeid tulemusi. Ma saan kirju inimestelt, kes ütlevad, et nad ju mõtlevad positiivselt, aga mitte midagi ei juhtu, pigem liiguvad asjad isegi halvemuse suunas.

Milles on probleem? Kes oskaks sellele vastata? Ning kas vastused on üldse olemas?

Me elame materiaalses ja pragmaatilises maailmas. Ning me vajame oma usu tekkimiseks käega katsutavaid tõendeid selle kohta, et just niimoodi need asjad toimivad. Kuigi inimesed jagunevad laias laastus kahte gruppi, kellest ühed on humanitaarsemad ning võtavad info vastu ka ilma sügavamate selgitusteta, ja teised praktilisemad, kes vajavad rohkem tõestust, on igapäevaseks info ellu rakendamiseks siiski vaja konkreetseid samme, sõltumata, kuidas me seda infot vastu võtame.

Et mõista külgetõmbeseadust, on vaja mõista, et külgetõmbeseadust ei ole olemas.

Vau!!!

Kust ja kuidas me saaksime midagi endale külge tõmmata niimoodi? Kas need raamatute kirjutajad ja kirjastajad tõesti usuvad ise, et me olemegi magnetid, mis tõmbavad endale külge kaaslasi, autosid ning raha nagu magnet tõmbab enda külge kirjaklambreid? On see ikka võimalik? Jah, see on väga hea ja lihtne viis inimestele anda infot edasi selle Universumi ime kohta, aga praktikasse on seda täiesti võimatu rakendada. Ehk siis nendele inimestele, kes soovivad saada inspiratsiooni ning jõudu nendest raamatutest, on see väga kasulik, kuid nendele inimestele, kes soovivad ka reaalselt mingeid muutusi oma elus läbi viia, on need raamatud suhteliselt kasutud.

Universumi Suur Seadus
Siiski on olemas üks huvitav seadus - see on “olemise seadus”.

Selle seaduse kohaselt on kõik asjad meie Universumis olemas temale omasel kujul temale omase energeetilise struktuuri ning sagedusega. See fakt on tõestatud nii teaduslikult ehk spetsialistide poolt meie välismaailmas, kui ka joogide poolt, kes tegelevad sisekaemusega ehk nad on tippspetsialistid meie sisemaailma uurimises.

Ning just see kõikidele asjadele omane energeetiline väärtus määrab, mida me oma elus kogeme (mitte ei tõmba kuskilt midagi oma ellu). Meie ülesanne on omistada endale selline sisemine sagedus, mis resoneerub just nende sündmustega, mida me soovime oma elus kogeda. Kui me seda tehnikat kasutame, siis võime me külgetõmbeseaduse korraks kõrvale jätta, sest külgetõmbeseadus allub samuti sellele suurele Energia seadusele.

Kuidas muuta oma elu?
Ma olen kuulnud paljusid inimesi ütlevat, et ma pingutan palju, ma mõtlen ja soovin ning taotlen, kuid tulemusi ikka ei ole. Jah, ei saagi olla, sest oma sisemise sageduse muutmine on täiesti pingutusevaba tegevus ning see toimub läbi lõdvestuse, mitte läbi pingutuse.

Kunagi ma lugesin ühte raamatut, kus kirjutati Vihmameistrist, kes kutsuti ühte külla, et põud lõppeks. Enne seda Vihmameistrit oli külas käinud 5 erinevat nõida ja maagi, kes kõik lubasid vihma esile kutsuda. Küll nad võimlesid ja nõidusid, tegid erinevaid grimasse, tantsisid ja lõid trumm, aga tulemust ei olnud. Kogu küla oli jahmunud, et kuidas vihm ikka sellise suure pingutuse peale välja ei ilmunud.

Viimases hädas kutsuti külla Vihmameister, kes elas sügavas metsas ning kelle saavutustest ei olnud keegi kunagi midagi kuulnud. Ka sel korral käitus mees väga tagasihoidlikult ning liikus küla poole ilma liigse tähelepanuta. Kogu küla ootas suure huviga, mis vägitükke see meister tegema hakkab.

Aga Vihmameister ei hakanudki tegema vägitükke. Ta istus hoopis vaikselt pimedasse telki ning laskus sügavasse meditatsiooni. Järgnevatel päevadel käisid üksikud külaelanikud piilumas, kas Meistriga on kõik ikka korras ning mida ta seal niimoodi vaikselt teeb. Kuid kõik, mida elanikud nägid, oli täielikus rahus mediteeriv Vihmameister, kelle olek ja näoilme peegeldasid ainult üht - “ÜKSOLEMINE”.

Kolmandal päeval hakkas külas vihma sadama. Vihmameister väljus telgist, tänas külaelanikke, tegi kummarduse päikese poole ning seadis end minekule. Enne lahkumist jõudis vaid üks külaelanik temalt möödaminnes küsida: “Kuidas Te seda tegite?”

“Ma ei teinud midagi”, vastas Vihmameister, “ma olin Vihm”, ja liikus vaikses rahus edasi …

Ole oma eesmärk …
Kaido

_____________________________________________________________________________________

Kuidas olla oma eesmärk?
Vaata www.suurimsaladus.ee/2010

Eduteadvus on meie oskus valida teadlikult endale meelepärane teadvusseisund (meeleseisund). Eduteadvus ei tähenda ainult, et inimene on edukas äris või karjääris, suhetes või armastuses, või suurepärase tervisega. Eduteadvus iseloomustab inimese isiklikku täiuslikkust igal tasandil.

Siiski rääkida (endale) eduteadvusest, mõista eduteadvust ning seda ellu rakendada, on omakorda kolm täiesti erinevat seisundit.

Esmakordselt sain ma eduteadvuse mõistest aimu umbes aasta tagasi, kui ühe meditatsiooni käigus taipasin, et külgetõmbeseadus ei saa toimida viisil, nagu seda tavaliselt käsitletakse – sellel peab olema sügavam, kuid oluliselt lihtsam mehhanism kui pelgalt, et mõtleme õigeid mõtteid ja elu laabub. Ma olin kindel, et külgetõmbeseadus toimib, aga enamikes raamatutes ja kindlasti ka The Secret fimis on massidele esitatud selle imepärase süsteemi liialt ülelihtsustatud mudel, mistõttu miljonid inimesed üle maailma on seda sageli ka ilma tulemusteta testinud ning seejärel tembeldanud selle pseudoteaduseks. Ma mõistsin, et tegemist ei saa olla mõtlemise protsessidega, tegemist on olemise protsessiga, milleni jõudmiseks on õige mõtlemine ainult üks vahenditest.

Rääkida endale EduTeadvusest

Esimene etapp eduteadvuse kasvatamises on taipamine või sisemine lootus, et jõud on meie elus meie käes, mitte välistes tingimustes.

Meid on õpetatud 400 aastat kestnud njuutonliku füüsika valguses, mille kohaselt on meie maailm kõle ja mehhaaniline ruum, kus kehtivad Newtoni füüsikaseadused, mis annavad meile alati täpse vastuse kõikide kehade liikumise ja olemuse kohta meie Universumis. Ja inimesed on vaid samuti osa „surnud“ loodusest, kellel on teadlikkus, mile peavoolu teadlased eesotsas darvinistidega on nimetanud lihtsalt keemiliste protsesside kõrvalproduktiks.

Sellise maailmakäsitluse kohaselt oleme kasvanud meie ning kasvavad ka meie lapsed (vähemalt täna veel enamik) ning me mõistame hästi, et meil puudub igasugune võimalus mõju avaldada meie elu välistele tingimustele: kui meil ei ole elus „vedanud“, siis peame me olema õnnetud elu lõpuni. Me peame tegema tööd, mida me ei armasta, me elame elu, mida me ei naudi ning me kogeme sündmusi, mis meid ei innusta.

Eduteadvuse esimses etapis tekib inimesel lootus, et võib-olla ei ole kõik päris nii. Sageli juhtub see läbi kriisi meie elus, mille käigus „keeratakse meil hapnik nii kinni“, et meil lihtsalt ei ole võimalik teistmoodi. Me tajume, et ainuke võimalus edasi liikuda, on otsida vastuseid enda seest.

Esmaste sisemiste otsingute käigus toimub tohutu kiire areng. Me pääseme ootamatult ligi informatsioonile, mida me ei ole kunagi varem kohanud, ning isegi, kui see tundub alguses võõristav ja uskumatu, tunneme me sisemist kontakti ja rahu, sest me teame, et lõpuks oleme me Teel koju.

Kuna see informatsioon on tohutus kontrastis meie senise elukäsitlusega, siis esimeses etapis juhtub sageli, et me taandame ennast paljuski kõigest materiaalsest ja hakkame vaimseks. Siiski ei ole ma kunagi aru saanud mõistest „vaimne“, sest me oleme kõik vaimsed olendid kogemas füüsilist reaalsust. Aga kuna me oleme harjunud elama hinnangutega maailmas, siis on alguses hea ennast identifitseerida ja eristada oma „vanast minast“ selle kaudu, et me nimetame ennast vaimseks.

See on imeline aeg. Aeg lendab ja meie lendame oma elu kohal. Meil on tekkinud õhkõrn usk, et kõik senine on olnud vaid millegi suure ja palju reaalsema pinnavirvendus ning me ei pea kõike seda liiga tõsiselt võtma, kui me ei soovi. Me räägime seda endale palju ja tihti, sest meie senised uskumused on paljuski veel uue informatsiooniga vastuolus ning endale uute arusaamade pidev kinnitamine on ainuke viis, et püsida EduTeadvuse seisundis. Me räägime endale EduTeadvusest.

Mõista EduTeadvust

Eduteadvuse teises etapis me taipame, et asjad ongi nii, nagu me esimeses etapis endale rääkisime. Ja me mõistame, et me saame võtta vastutuse 100% oma elus toimuva eest.

See on ärkamine ning tagasitulek reaalsesse maailma. Kuna me oleme sündinud Euroopasse, mitte Tiibetisse, siis järelikult peame me oma elu siin elama ning oma eluülesannet siin ka täitma. Mis kasu on meist maailmale, kui me taandame ennast pärismaailmast, jätame maha oma perekonnad ja sõbrad, kuna me nimetame ennast vaimseks? Kas me saame siis kasvada? Kas me elame siis läbi kogemusi, mida me tulime siia elama? Kas me elame läbi kogemusi, mida meil on õigus kogeda läbi teadliku tegutsemise? Mis on mu eluülesanne üldse? Kuidas anda panus maailmale nautides ise igapäevaselt igat sekundit, mil me oleme ärkvel?

Need on mõned küsimused, mis kerkivad pähe eduteadvuse teises etapis, mil me tuleme tagasi oma igapäevaellu ja leiame, et tegelik vaimne olek on olla sina ise, kasvada ja pakkuda Universumile midagi head vastu selle eest, et see oli nii armuline ning kinkis sulle need teadmised, mis avaradasid sinu meelt ning lubasid sul astuda edasi Eduteadvuse teise etappi.

Eduteadvuse teises astmes hakkame me mõistma, et ehk on meil siin maailmas palju suurem roll kui lihtsalt olla ja kasvada vastavalt välistele tingimustele. Kui Unviersum on nii täiuslik, siis oleks liiga ebatäiuslik, kui inimesed tulevad siia kogemusi saama ilma ise kaasa rääkimata. Mainimata seda, et kõik religioonid räägivad ju sellest, et inimene ise loob enda maailma.

Sünteesides oma isiklikke kogemusi ja kirjandust, mida oleme lugenud, võime me taibata ühel rahulikul hetkel, et nii ongi. Ei, see pole lihtsalt järelduseni jõudmine. See on taipamine kõige selle sügavamas tähenduses, millega kaasneb kohene veendumus. Meisse tekib sügav sisemine rahu ja usk, kuna me teame nüüd, et meil on võimalus kaasa rääkida. Me saame aru, et see ongi kogu asja tuum – me oleme vaimsed olendid, kes tulevad kogema füüsilist reaalsust seda ise luues. Meie sees on osake Jumalikkusest, mille jõud ulatub meist väljapoole ning me juhime seda jõudu ise. Me teame, et me saame ja peame võtma täieliku tingimusteta vastutuse oma elu eest. Me oleme mõistnud EduTeadvust.

Ellu rakendada EduTeadvust

Isegi, kui me oleme mõistnud eduteadvust, ei tähenda see, et meie elus toimuksid kohesed välised muutused. Me ei ole veel hakanud elama ja olema eduteadvuses.

Külgetõmbeseadus ei tähenda asjade peale mõtlemist ja nende enda ellu tõmbamist. See on ülelihtsustatud käsitlus ühest Universumi võimsaimast seadusest, mida me nimetame täpselt sama nimetusega – külgetõmbeseadusest. Külgetõmbeseadus ei tööta mõtlemise tagajärjel, külgetõmbeseadus töötab olemise tagajärjel, mõtlemine on vaid vahend olemise tasandi muutmiseks.

Eduteadvuse ellu rakendamise etapis vajame me eelkõige vaprust. Kuigi me oleme endale rääkinud eduteadvusest ja seda ka sügavamal tasandil mõistnud, on selle süsteemi usaldamine paras julgustükk. See on tõeline tuleproov meie alateadlike uskumuste vahel – kas ma usun rohkem sellesse, et maailm on materiaalne ja meie elu sõltub välistest tingimustest, või on maailm mentaalne ning meie loome ise endale tingimused?

Ma isiklikult usun, et meie maailm on mentaalne ja me ise loome endale oma maailma. Oma isikliku Universumi. Me oleme selle isikliku Universumi absoluutsed keskused, mis projitseerivad kõik oma veendumused, tunded ja mõtted oma välismaailma läbi vibratsioonilise resonantsi. Elamine külgetõmbeseaduse järgi on elamine järgides oma sisemisi instinkte ja olles see, kes me soovime olla. Mitte mõelda sellest, mida me soovime saavutada. Eduteadvus on olemise seisund, mis peegeldab meile füüsilises maailmas tagasi just selle, kes me oleme otsustanud olla ja seda piinliku täpsusega igal tasandil.

EduTeadvuse I osa lõpp.

Mõnusat olemist.
Kaido

Tänane lugu võib esmapilgul tunduda ulmeromaanist pärinevat, aga see ei ole.

Kui tihti me oleme olukorras, kus peame langetama olulisi otsuseid, aga meil ei ole kelleltki seda küsida või me ei soovi seda teemat kellegagi jagada?

Kuidas seda olukorda siis lahendada? Alljärgnevalt pakun välja ühe väga lihtsa ning efektiivse meetodi, mida olen viimasel ajal edukalt kasutanud, ning see on isegi lõbus.

Me kõik unistame vahel ja kujutame endale ette, kus ja kes me oleme ühe aasta pärast või kümne aasta möödudes. Isegi, kui meil ei ole paika pandud selget eesmärgiplaani ja tegevusi nende eesmärkide saavutamiseks, on meil hinges endale enam-vähem teada, kes me tahaksime olla tulevikus. Ning see on hea, sest just temalt me hakkamegi vastuseid välja pigistama.

Kas sa arvad, et kõik leiutised, mis on iialgi tehtud, on välja mõelnud see isik? Kas Henry Ford mõtles välja tootmisliini kasutamise autode tootmisel? Kas Thomas Edison mõtles välja hõõglambi? Ma ei usu seda. Ma usun, et see informatsioon oli ammu enne neid inimesi olemas, lihtsalt nemad leidsid ligipääsu õigel hetkel sellele informatsioonile.

Kogu informatsioon on olemas üldises informatsiooniväljas. Lihtsalt inimesed on oma igapäevatoimetustega ja meelemüraga nii koormatud, et nendel puudub „ligipääs“ sellele. Mitte, et keegi piiraks seda ligipääsu, vaid nad ei anna ise endale võimalust.

On mitmeid näiteid sellest, kui maailma erinevates otstes kaks sõltumatut teadlast jõuavad praktiliselt üheaegselt samade avastusteni. Kas see on võimalik, et need inimesed lihtsalt üheaegselt mõtlesid välja sama asja? Või on võimalik, et mõlemad töötasid niivõrd eesmärgistatult ja sattusid üheaegselt vajalikku seisundisse, kus nende meel oli avatud ja arvesse võttes sarnaseid eeltingimusi (tahe, valmisolek vastu võtta, akadeemilised teadmised jt) nad lihtsalt said kontakti informatsiooniväljaga, kust ammutasid millesekundi vältel õige ja vajaliku lahenduse?

Informatsioon on olemas. Meie ülesanne on sellele informatsioonile ligi pääseda. Selleks on vaja lihtsalt uskuda ja teadvustada, et informatsioon on tõesti olemas ja meil on võimalus seda kasutada. Kerkib vaid küsimus, kuidas seda teha võimalikult veenvalt meie ratsionaalsele ajule?

Üheks võimaluseks on küsida seda oma tulevaselt minalt.

Kui sa oled enda jaoks määranud, mis on sinu suur eesmärk ning kuhu sa tahad kümne aastaga välja jõuda, siis sa tead ka üsna täpselt seda, missugune inimene sa selleks hetkeks oled. Ning just selle inimesega sa hakkadki kontakti looma. Jah, ma tean, see tundub alguses väga ebareaalne, liiga spirituaalne ning kaheldav, aga see töötab. Ning sa ei saa seda teada enne, kui sa ise seda järele ei proovi.

Kuidas seda teha?

Sa võtad iga päeva endale 10 minutit oma tulevase minaga kohtumiseks. Sa paned mängima meelepärase muusika, et sa saaksid rahuneda ning esimestel päevadel hakkad sa enda jaoks visualiseerima / ette kujutama, missugune inimene sa oled 10 aasta pärast, kui sa oled oma eesmärgi saavutanud. Sa ju tead seda praegu ning sa suudad seda isegi emotsionaalselt kogeda. Kui sa tahad.

Sa hakkad oma ajju looma uut kujutist iseendast, kes teab täpselt, kuidas seda eesmärki saavutada oli, missugused olid raskused ning millele tähelepanu pöörata selle kümne aasta vältel. Sa näed seda inimest kindlasti väga elurõõmsana, sest ta on saavutanud selle, mis sind õnnelikuks teeb. Ta on just sellistes riietes, mida sa armastad, sellises kaalus, millest sa unistad ning ta elab sellises kodus, kus sa sooviksid 10 aasta pärast elada. Ta teeb sinu unistuste tööd ning ning ta võib sõita isegi sinu unistuste autoga.

Ja sa hakkad temaga kohtuma. Igal õhtul. Ning sa lihtsalt vaatad teda 10 minutit. Sellega sa lood oma ajus uued neuronühendused ja iga päevaga muutub selle inimese jälgimine lihtsamaks. Sest meie aju on lihtsalt niimoodi üles ehitatud.

Sellist jälgimist on soovitatav teha vähemalt 10 päeva. Selle ajaga peaksid sa juba üsna vabalt suutma igal ajahetkel kergesti jõuda seisundisse, mil näha elavalt ja detailselt oma tulevast mina. Ta on osake sinust nüüd sinu enda peas.

Järgmine samm on temaga kontakti loomine. Kuna ta teab täpselt kõiki vastuseid küsimustele ja probleemidele, millega sa hetkel silmitsi oma elus seisad, siis hakkab ta sulle lihtsalt ka lahendusi pakkuma. Sa pead seda temalt vaid küsima. Sa sisened jälle sellesse rahulikku seisundisse ning kujutad ette, et te istute koos merekaldal ja naudite päikeseloojangut. Te olete head sõbrad. Ning sa esitad talle küsimuse, mis sulle huvi pakub. Ja ootad lihtsalt. Nüüd hakkavad sulle pähe tulema igasugu ideed ja vastused ning sa võid arvata, et see on sinu enda ettekujutuse vili. Jah, see ongi nii. Osaliselt. Kui sa oled edasi rahulik ja jälgid, mis ideed sulle tulevad, siis sinu eristamisvõime kasvab ning sa hakkad ühel hetkel tajuma, kuidas mõned vastused tulevad kuskilt sügavamalt. Nad justkui tulevad liftiga üles sinu seest. Need on vastused sinu alateadvusest. Need on vastused sinu „uuelt sõbralt“.

Vähendamaks müstilisust sellelt tehnikalt, siis jah, loomulikult, sa suhtled tegelikult iseendaga ning sa oled loonud selle isiku oma pähe vaid avamaks kanali oma alateadvusesse, aga see on hea kanal. Ning see töötab. Selle tehnika eesmärk on vaigistada oma igapäevane müra ning püüda kuulata oma sisemist häält.

Näiteks, sa pead langetama mingi otsuse, aga sa ei ole kindel endas. Ja sul ei ole ka kedagi, kellelt head nõu küsida. Siis tuleb sul meelde, et sa oled lugenud raamatuid selle kohta, kus soovitatakse: „Kuula oma sisemist häält!“ Jah, väga hea nõuanne, aga kuidas seda teha?

Aga just eelpool said sa teada, kuidas seda teha. Sa kohtud iseendaga kümne aasta pärast ja ta annab sulle vastused. Tema ongi sinu sisemine hääl. Tema ongi sinu võti sinu alateadvusesse. Ning tema ongi sinu vastused kõikidele keerulistele küsimustele.

Alusta juba täna. Ta ootab sind.

Elu on täis võimalusi, avastusi ja seiklusi. Me võime vaadata TV’d või kuulata oma sõprade seiklustest ning vaikides unistada: „Kui ma vaid saaksin midagi sellist kogeda!“. Aga kas sa järgmise küsimusena küsid endalt: „Mis mind takistab?“.

Enamus meist seda ei küsi. Ning seda lihtsalt seetõttu, et meie aju on üldjuhul ratsionaliseerival režiimil ning see leiab meile alati kümmekond väga loogilist ja põhjendatud argumenti, miks meil ei õnnestu midagi sellist saavutada.

Me oleme oma emotsioonidega igapäevaselt parimates suhetes. Mõnikord on emotsioonid meie sõbrad – näiteks, kui me oleme millegi üle siiralt rõõmsad – ning mõnikord võivad nad olla ka meie vaenlased – näiteks, kui me vihastame, solvume või … kardame midagi.

Emotsioonid meie igapäevaelus
Jah, me kardame midagi. Aga mida me tegelikult kardame?

Kui me püstitame endale eesmärke, siis meie keha toodab selle protsessi vältel mõnusaid rõõmuhormoone, mis teevad meid tugevaks ja julgeks. Me kirjutame paberile oma suurimad unistused, võibolla uue töökoha, uue kaaslase või uue maja, ning me oleme täiesti kindlad, et me suudame nende unistuste suunas ka liikuda.

Aga juba väga lühikese aja möödudes, mõnikord juba järgmisel hommikul, tunneme me, et see jõud on meie seest kadunud. Kõik need supervõimsad ideed ja plaanid, mis eile õhtul tundusid olevat täiesti vettpidavad ja usaldusväärsed, tunduvad meile nüüd kergelt öelda utoopiana. Me istume vaikselt voodiservale ning küsime endalt: „Kust mul küll eile sellised ideed tulid? Kuidas ma võisin arvata, et ma midagi sellist ka reaalselt teha suudaks ja julgeks. Prrr … parem lähen vaatan telekat edasi …“.

Nüüd kerkib esile üks huvitav küsimus. Sa oled täna täpselt sama inimene, kes sa olid eile. Ka välistes tingimustes ei ole mitte midagi muutunud. Täna on sinu ümber lõputus Universumis täpselt samapalju võimalusi kui oli eile. Aga ikkagi sa tunned, et sa ei ole selleks kõigeks suuteline. Järelikult ei ole tingimused need, mis on muutunud ja võimalused ei ole vähenenud … muutus on toimunud hoopis sinu sees. Täpsemini sinu peas.

Mis muutus siis?
Eile tundsid sa, et sa oled kõikvõimas. Kui sul oleks sõber või sõbranna kõrval olnud, oleksid sa talle oma idee maha müünud 5 minutiga. Sest sa tundsid ennast tugevalt.

Täna piisab sellest, kui keegi võõras ning antud valdkonnas võhiklik inimene ütleb sulle ühe nõrga argumendi sinu idee kahjuks ja sa usud teda ning veenad ennast, et seda eesmärki ei olegi võimalik täita. Sest sa tunned ennast nõrgana.

Väike vastuolu: Sa tunned ennast tugevalt vs Sa tunned ennast nõrgalt! Aga tegelikult ei ole muutunud midagi.

Me räägime siin tunnetest, see on emotsioonide mäng. Nüüd küsi endalt: „Näita mulle seda emotsiooni! Kus see emotsioon on, ma tahan sellele emotsioonile otsa vaadata, kui ta on nii julge, et ta tuleb minu ellu minu eest otsuseid langetama“

Tead, mis nüüd juhtus? Sa said teadlikuks. Sa said oma jõu tagasi.

Sel hetkel, kui sa teadvustad endale, et see on emotsioon, mis sind juhib, oled sa astunud sammu tagasi, saanud emotsioonist teadlikuks ning võid sellest lahti lasta. Sa oled asendanud emotsionaalse probleemikäsitluse teadliku eesmärgi saavutamisega.

Julgus purustab kõik meie hirmud
Kas sa oled kunagi kohanud olukorda, et sa tõsiselt kardad midagi ning kui see asi lõpuks siis juhtub, tunned, et see polnudki nii hull?

Näiteks sa pidid 25 inimese ees kõnet pidama. Sa pole seda iialgi varem teinud ning sul läheb kõhus korralikult õõnsaks, kui sa selle peale mõtled. Aga sul ei ole valikut. Sa pead seda tegema, sest ülemus käskis. Ning nüüd õhtul, kui ettekanne on läbi, mõtled sa endamisi, et see ei olnud tegelikult üldse nii hull kui ma arvasin. See oli vapper tegu ja sa õppisid sellest palju.

Selliseid olukordi on meie elus väga palju, kus me kardame midagi, milles me ise ka tegelikult ei ole kindlad, mida me kardame. Midagi tegelikult ei saa ju juhutuda. Me ei saa surma, me ei saa haiget, keegi ei solva meid. Me lihtsalt allume teatud hirmule, mis takistab meid edasi liikumast.

Kuidas teadlikult vapper olla?
Me saame oma hirmudest jagu ainult teadlikult vapper olles. Me saame teadlikuks, et see on emotsioon, mis meid hetkel tagasi hoiab, ning sel hetkel me muutume teadlikuks oma tegelikest võimalustest ja me purustame oma hirmu. Me lihtsalt läheme sellest läbi. Teadlikult.

Teadlikult vapper olla on väga lihtne. Nagu eelpool mainisin, siis üldjuhul on meie hirmud emotsionaalsed ning nendega ei kaasne tegelikku ohtu meie eludele. Seega, me oleme teadlikult vaprad ja teeme selle asja lihtsalt ära. Me ei mõtle tagajärjele, et kuidas võivad asjad välja kukkuda, kuidas me võime teistele tunduda või mis on võimalikud stsenaariumid hiljem – me lihtsalt läheme sellest hirmust vapralt läbi ning teeme selle asja ära. Kõik. Tehtud.

Et oma vaprusehormoonidele jõudu anda, võid sa praktiseerida ühte väga lihtsat, aga efektiivset vapruse treenimise meetodit. See aitab sinu vaprust kasvatada kordades.

Selle meetodi käigus võtad sa ühe oma hirmu, näiteks võõraste inimestega suhtlemine, ning teed sellest endale hirmuhierarhia.

Sa võtad paberi ja pliiatsi ning kirjutad sinna hirmu, ja selle hirmu 10 erinevat variatsiooni viisil, et number 1 on selle hirmu kõige pehmem variatsioon (näiteks: Ma ei julge seltskonnas võõra inimesega üksi jäädes temaga rääkida) ning 10 on kõige tugevam variatsioon (näiteks: Ma ei julge võõras kohas minna inimgruppi, kus on 10 inimest ja ma peaks minema ennast sinna tutvustama).

Nüüd on sul sinu HIRM ja selle 10 erinevat esinemise varianti. Ja sa hakkad neid vaprusega purustama. Sa teed läbi kõik need variatsioonid ning igal korral, kui oled ühest läbi saanud, kriipsutad selle läbi.

Ma luban sulle, et kui sa jõud kümnendani, siis sa imestad, kuidas sa number ühte üldse karta võisid. Ja kui sa kümnenda ära teed, oled sa täpselt 10x vapram kui enne.

Olge vaprad!
Kaido Pajumaa

Ja laseks elul elada ennast.

Vist juba lapsest saati õpetatakse meid olukordi kontrollima – kontrolli oma kõnet, kontrolli oma hindeid, kontrolli oma suhteid, kontrolli oma suhtumist, kontrolli, kontrolli, kontrolli. Ja me kontrollimegi.

Konventsionaalne elamise õpetus väidab, et juhul, kui me soovime elus midagi saavutada, peame me oleme karastunud terasest ning kontrollima, mis meie elus juhtub. Meile öeldi juba koolis: „Kaido, kui sa tahad elus kuhugi jõuda, pead sa olema tugev ja „kontrollima“ kõike, mis sinu elus juhtub“. Ja seda me siis teha püüamegi.

Keegi ei õpeta ju koolis, et võibolla on meie enda sees palju suurem maailm, mida me peaksime hoopis kontrollima. Aga selle maailma kontrollimehhanismid on hoopis teistsugused kui välise maailma kontrollimehhanismid.

Mulle isiklikult tundub kõige paradoksaalsem kontrollimehhanism „lahtilaskmine“. Kui me soovime kontrollida oma elu ja eesmärkide saavutamist, peame me õppima lahti laskma ning usaldama Elu ennast.

Kuidas seda teha?

Mulle endale meeldib ennast meelitada selliste väidetega:
1)    Kaido, teadvusta endale, et sa oled ühe suure süsteemi osa
2)    Kaido, ole teadlik, et iga sinu mõte loob kvantvälja võnke, mis mingil tasandil leiab viisi materialiseeruda
3)    Kaido, isegi kui sa proovid kõiki viise oma eesmärgi saavutamiseks, aga sel korral pole see sinu Tee, siis kõnnid sa ikkagi seda teed, mida Elu soovib

Teisiti öelduna – ma alistun. Juba Buddha ütles: „Alistu ja ole vaba!“. Ta küll ei defineerinud, kellele alistuda ja kuidas olla täpselt vaba, kuid läbi oma pikkade aastate, mil ta otsis elu mõtet, jõudis ta järeldusele, et kannatus on elu osa ja kannatused on tingitud sellest, et me püüame kontrollida elu.

Kannatus tekib üldjuhul, kui tegelikud sündmused meie elus ei lähe ootuspäraselt. Siis me hakkame kannatama. Me oleme kurvad, vihased ja pettunud. Aga tegelikult on see ju meie peas. Me ise püstitame endale ootuse, teeme teatud tegevusi, mis justkui peaks meid viima selle ootuse suunas, ja kui see nii ei lähe, siis oleme pettunud. Kui palju kordi oleme me vaadanud lapsi ja öelnud nendele, et kui sa nii teed, siis sa ei saavuta seda, mida sa tahad. Kas lapsed usuvad meid? Ei usu. Ta on kindel, et tema plaan on kuulikindel ja ta hakkab tegutsema. Ja meie vaatame seda kurvalt pealt, sest me juba teame, et tal see ei õnnestu. Sest meil on kogemus. Me teame, et tema ootus ei ole vastatuvuses „suure plaaniga“ – eluga.

Ehk on sama olukord ka meie eludega. Me seame endale eesmärgid ja püüame neid saavutada, aga Peadirektor teab juba ette, et me põrume. Sest ta teab juba eelnevate sadade miljonite baasil, et selliste meetoditega selle eesmärgi suunas ei liigu. Nii ta siis vaatab ja tunneb meile kurvalt kaasa, et meil on ootused, mida me iialgi ei saavuta. See on elu. Küll väga piltlikustatud, aga ehk on siin tõetera sees.

Mida siis teha võiks?

Mina isiklikult püüan võtta elu mänguliselt, sõna otseses mõttes. Ma püüan vaadata kõrvalt, mis aset leiab ning olla sellest teadlik. Sest teadlikkus on siiski kõige alus.

Ka eesmärkide püstitamine peab olema mänguline. Kui me oleme meeleheitel oma eesmärkide suhtes ja teame, et juhul, kui mingi eesmärk on meile eluliselt tähtis, siis kannab see eesmärk pigem hirmu energiat kui rõõmuenergiat. Ja mis on tulemus. Me saame seda, mida tunneme.

Seega, paneme eesmärke ja oleme lõbusad. Püüame panna sellised eesmärgid, vähemalt alguses õpiperioodil, mis on lihtsasti saavutatavad ja saavutame need. Aga me peame usaldama suurt süsteemi. Me peame olema veendunud, et maailm on just niimoodi üles ehitatud. Kuni selle veendumiseni on raske midagi ligi tõmmata. Kui sa ei anna oma alateadvusele võimalust uskuda, siis sa oled juba kaotanud. Usu saavutamiseks on igasugu võimalusi. Lugeda raamatuid, vaadata filme, lugeda saladuseblogi jpm.

Eesmärkide püstitamine ja saavutamine seestpoolt väljapoole ei ole müüt. Samuti ei ole see kukepea. See on töö selle kõige otsesemas tähenduses. Kõigepealt töö selles suunas, et me mõistaksime, mis juttu need saladusemehed kuskil Ameerikas ajavad. Siis töö selles suunas, et aru saada, millele see kõik baseerub – nt kvantfüüsika. Siis töö selles suunas, et mõista, mida me elult tahame (see polegi nii lihtne tegelikult). Siis töö oma teadlikkusega, et me suudaksime seda ohjata ja suunata. Ning siis töö selles suunas, et re-programmeerida oma alateadvust. See on kõige hullem. Eestlase ausõna.

Olge vaprad!
Kaido

Kujuta ette, et Sina oled Sina (hihii:). Sa elad oma elu. Iga päev. Aga Sa ei ela seda üksinda. Sa elad seda nii, et Sul on kogu aeg üks kaaslane. See kaaslane on Kaamera. Videokaamera. Ta on Sinuga koos igal pool. Üks kõik kus. Üks kõik, mida Sa teed. Sinuga on kaasas Kaamera. 

Nüüd mängime selle Kaameraga ühte mängu. Paneme sellele mängule nimeks Teadlikkuse Kaamera. Ehk siis, selles mängus on Sinu ülesanne vahetada välja oma asukoht oma elus. Ma tean, paljud teist teevad seda juba, aga ütleme, et Sa kuuled sellest esimest korda. Mida ma palun Sul teha on vahetada oma asukohta. Kui Sa enne elasid Iseendas ja jälgisid maailma Iseenda vaatepunktist siis nüüd kobid Sa hoopis endast veidi eemale, selle Kaamera taha. 

Just just, praegu ka. Lahku enda juurest ja mine Kaamera juurde. Piilu läbi selle - Iseennast. Kus Sa oled? Milline Sa oled? Kuidas Sa istud? On Sul jalad vastu maad või risti üle üksteise? Milline näeb välja Sinu nägu, kui Sa seda teksti loed? Mida Sa mõtled? … ohoo… just nimelt! Mida Sa mõtled?

Tead, see Kaamera ei ole mitte mingi tavaline kaamera. See on Teadlikkuse Kaamera. Sellest läbi vaadates on Sul võime näha oma mõtteid, näha on tundeid, näha oma otsuseid, näha oma suhtumist! Sa näed läbi selle Kaamera kõike, mis enne oli nähtamatu.

Mida Sa näed? Mis on Sinu suhtumine just praegu? Maailmasse? Iseendasse?

…

Mis asi on siis Teadlikkus? Ma lugesin paar päeva tagasi ühte ülihead seletust, mis aitas mul sõnastada ära, mis on see peaaegu müstiliseks kujunenud sõna, teadlikkus. Teadlikkus, minu jaoks, on minu võime jälgida iseennast kõrvalt. Võime märgata oma programme ja mustreid. Võime jälgida oma otsuseid ja teguseid. Ja teha seda nii, nagu mina ei ole mina vaid olen kõrvalseisja. Vaatleja. Jälgija.

Eelmisel nädalal sain kogeda üle pika aja füüsilist valu. Ja ma kogesin seda valu ja samal ajal ma jälgisin iseennast, selles valus. Mida ma mõtlen? Mida ma tunnen? Miks ma seda valu hoida tahan? Millest ma pean lahti laskma, et see valu lahkuks? 

Eelmisel nädalal sain ma kogeda ka ülisuurt füüsilist väsimust. Ja ma kogesin seda füüsilist väsimust ja samal ajal jälgisin iseennast. Kuidas ma istusin tol hetkel? Kuidas ma hoidsin oma keha? Missugune oli minu näoilme? Mida ma endale rääkisin? Mida ma tundsin? Miks ma seda füüsilist väsimust enda küljes hoidsin?

Mõlemad korrad, ma lihtsalt nägin kõrvalt, mida ma teen! Mida mina ISE teen, et luua neid olukordasid iseendale. Ja kui Sa näed, siis Sa saad ju muuta. Jälgisin ennast Kaamerast ja tegelesin endaga. Otsustasin valida teistsugused mõtted, muuta oma kehahoiakut, muuta oma käitumist. Kõike nii, et ma saaksin tagasi oma heasse olekusse. Ja ma sain! 

Sa lood oma elu iga päev. Ise. Kõik, mis Sul on, on Sinu loodud. Võta täna Kaamera kaasa ja jälgi, kuidas Sa lood? Mida Sa teed? Mida Sa mõtled? Iga kord, kui avastad, et vaatad maailma jälle nagu Sina, roni endast välja ja mine tagasi Kaamera taha.

Veeda see päev Iseendaga, Iseendast eemal.

Tänane lugu on inspireeritud paljudest kirjadest, mida ma olen viimasel ajal saanud, kus paljud on väitnud, et kasutavad Saladuse tehnikaid, aga tulemusi ei ole.

Kinnisvarabuum, majanduslangus. Armumine, lahkuminek. Karjäär, ebaõnnestumine. Rikkus, isiklik pankrot. Ja seda nimekirja võiks jätkata veel väga pikalt.

Kas oled tähele pannud, et me elame suures süsteemis, mis allub ühele unikaalsele omadusele – rütmile? Kõik võib meie elus muutuda, must muutub valgeks, peenikesed lähevad paksuks, noored saavad vanaks, vaesed liiguvad rikkuse poole. Palju muutub paljudes erinevates eluvaldkondades, aga sõltumata, mis on valdkond, nende ühine tunnus on RÜTM.

Universum on üles ehitatud rütmile. Inimene on üles ehitatud rütmile. Elu on üles ehitatud rütmile – sa sünnid ja teed oma esimese hingetõmbe, sa sured ja teed oma viimase hingetõmbe. Nägemist.

Ja siis, mõtled sa hetkel?

Ja siis, kui me oleme langustrendil, ei saa me aru, mis toimub ja me oleme kahtlevad oma võimetes,  elu õigluses ja Universumi armastuses. Siis meil pole aega tegelda millegi muuga kui enda „päästmisega“. Aga mille eest?

Ja siis, kui me oleme tõusutrendil, ei saa me aru, kuidas me ikkagi saime muretseda langustrendil ning kuidas elu ikka vahel viskab vingerpussi, et me justkui nagu ei teegi midagi, aga „juhuste“ tahtel võtab meie elu uue pöörde ning pimedusest saab valgus. Siis meil pole aega tegelda millegi muuga kui enda täitmisega: veel, veel, veel. Aga mille nimel?

Ja siis, kui me mõistame ühel hetkel, et see käibki nii – üles alla, üles alla - , siis me mõistame, et see on Elu rütm ning meil on lihtsal valida, kas me võitleme sellele vastu või liigume selle rütmiga kaasa. Kui läheb alla, siis lähen alla, ja õpin sellest, mis õppida on. Kui on aeg tõusta, siis hüppan ka selle rongi peale, ja õpin jällegi. Sest muud mul ei ole ju teha. Varsti on ikka lõpp. Ja nägemist.

Kuidas?

Aga mille eest, küsisid sa enne? Langustrendil tegeleme me enda päästmisega. Aga mille eest, küsin ma jälle? Sel ajal teeme me kõik endast oleneva, et päästa end välja langusrütmist ja alustada uut tõusu. Aga see ei ole vist siiski meil enne õnnestunud, kui ELU on otsustanud, et aeg on uueks tõusuks, uueks kasvuks. Kas sa suudad meenutada mõnda langusperioodi oma elus, mida sa suutsid oma tahtele allutada? Mina ei suuda. Üldjuhul ma panen ikka sajaga alla ning siis alles jälle sajaga üles.

Ahaa, aga mis saab siis külgetõmbeseadusest, küsid sa nüüd? Kas me polegi oma elu loojad? Oleme, kindlasti oleme. Aga ma usun, et me ei saa muuta rütmi.

Mida me saame teha, on muuta oma suhtumist ja seeläbi muuta oma maailma. Me saame alluda Elule ja tema rütmile. Kui minu suhtumine muutub langusesse positiivsemaks, siis minu vibratsioon tõuseb ja ma võin õppida ka langusest midagi kasulikku. Kindel on see, et kui sa vaatad 5a möödudes tagasi langusele, siis sa avastasid enda jaoks sellel raskel perioodil midagi, mille eest sa oled hiljem tänulik. Sa õppisid midagi, mis viib sind edasi ja aitab sul tõusutrendil kiiremini kasvada.

Aktsepteerides langustrendi oma elus just sellisena nagu see ON, loome me vaba ruumi oma teadvuses, mis laseb meil olla TEGELIKULT vaba. Vaba liigsest muretsemisest, vaba liigsest analüüsist ning seetõttu vaba ka oma elu kujundamisest ebasoovitud suunas.

Mitte midagi hullu ei saa juhtuda. Päris hullu, ma mõtlen. Me kaotame töö. Meil on raha vähem. Me tunneme kitsikust. Me peame kolima vanemate juurde. Me jääme oma kodust ilma. Me läheme pankrotti. Meie unistused ei täitu. Meie ärid kõrbevad põhja. Jah, kui nii peab minema, siis nii see läheb. See on ju siiski kool lõppude lõpuks. Võibolla on see kaotus või langus millegi uue ja palju suurema tõusu alguseks, mis ei oleks võimalik ilma suure krahhita.

Aga!!! Mida siis teha, mõtlevad paljud? See on ju Saladuseblogi, ning nüüd mees kirjutab, et ei olegi mõtet positiivselt mõelda, kuna see ei muuda midagi.

See on protsess. Kui ma täna otsustan oma elu muuta, siis muutus ei leia tõenäoliselt aset varem kui 1a möödudes. Heal juhul 6 kuu möödudes. See pole reegel, mina pole seda välja mõelnud. Aga mulle lihtsalt tundub, et niimoodi on. Minuga on niimoodi toimunud.

Kui me tahame oma elu muuta, siis me saame seda teha. Aga me tõesti peame seda OTSUSTAMA ja olema valmis selle muutuse nimel tööd tegema. Tegema tööd 6 kuud ning vaatama tulemusi. Kui ei ole, järelikult teen valesti. Teen edasi. Uurin ennast, mida ma tegelikult tunnen, mida me tegelikult igapäevaselt mõtlen, kuidas ma suhestun maailma ja teistesse inimestesse?

Me ju vahetame kogu oma teadvusseisundit. Kui sa soovid järve vee asemele saada apelsinimahla, kui palju sa pead apelsinimahla sinna kallama? Täpselt järve jagu. Kui palju see aega ja tööd nõuab? Ning mis sa teed veega? Lased ära voolata, et teha ruumi apelsinimahlale. Aga ka see võtab aega. Kuid ühel hetkel on vesi vahetunud apelsinimahla vastu ning samuti on muutunud sinu teadvusseisund: sa ei mõtle enam automaatselt negatiivseid mõtteid, mitte sa ei püüa mehaaniliselt mitte mõelda negatiivseid mõtteid. Sa oledki positiivne, mitte ainult ei püüa olla posiitvne. Ning sa tunned, et sa oled armastatud, hea tervise juures ja rikas, mitte ainult ei püüa mõelda, et sul on armastav kaaslane, hea tervis ning palju raha.

Kõik saab alguse sinu seest. Suures sisemises rahus ja vaikuses. Väga vaikselt. Pisikeste sammudena. Aga õiges suunas. Ning sa tead, kuidas seda suunda paika panna. See on SUURIM SALADUS.

PS. Ma olen tajumas hetkel esimesi märke, et minu praeguse ettevõtte tulemused kahanevad ning tõenäoliselt on see märk ühe perioodi lõppemiseks minu elus. Umbes 9 kuud tagasi ma otsustasin, et ma soovin oma elus läbi viia märkimisväärset muutust. Ma soovisin vahetada täielikult suunda oma elus. Ning ma lasen sellel teostuda. Kuna kaubandusettevõtlus ei saakski olla minu „uue elu“ osa, kuna see seoks mind liialt geograafiliselt, siis ma usun, et see kõik on osa protsessist. Jah, muidugi on kahju, kuna olen selle firma heaks palju vaeva näinud ja palju on investeeritud. Aga see on rütm. Ning ma otsustan sellele rütmile alluda. Ja vaadata, mida Universumil mulle asemele on pakkuda. Mõnikord on see hirmutav, kuna ma ei näe veel järgmise kurvi taha, aga see on usuproov: Ma USUN, et ma olen oma maailma LOOJA ning ma USALDAN teed, mis minu ees päev päevalt lahti rullub.

Avasta oma sisemine rütm – vaata SpiritDrums
Kaido

Kas Sina tead, kuhu Sa lähed?

Tee täna katse ja küsi kõikidelt inimestelt, kellega Sa vahetad üle 3 lause, et kas nemad teavad, mis on nende eesmärk ja kirjuta siia postitusse oma tulemus.

Mis Sa arvad, mis tulemuse Sa saad? Kas inimesed teavad, kuhu nad lähevad?

Eesmärgid on üks väga kasutatud sõna aga ma ei kohta neid eriti reaalsuses. Eesmärk, millel on kindel sõnastus ja külge pandud kuupäev. Eesmärk, mille järgi inimesed oma elu seavad ja selle saavutamise nimel tööd tehes arenevad. Eesmärgi omamise asemel on päris tavaline aga eesmärgi otsimine. Me justkui kardaks midagi ära otsustada. Mis siis kui see ei ole õige? Mis siis, kui ma ei saa seda kätte? Ja otsime edasi ilma otsuseta oma elule siht anda. 

Kui Sul ei ole eesmärki, siis Sa elad juhusliku arenguga elu. Kord Sul kogemata on siht, teine kord unustad selle aastateks määrata. Sa hakkad kusagile minema aga pöörad ümber kohe, kui esimese takistuseni jõuad. Sa hakkad kusagile minema aga pöörad ümber kohe, kui tuleb veel parem pakkumine. Sa oled justkui meeter korda meeter ringis. Sa võtad oma esimese sammu aga kuna siht ei ole paigas, jõuab Su meel Sind kõigutada enne kui ringist väljud. Ja Sa võtad oma sammu tagasi ja proovid järgmises suunas. Ja järgmises… 

Miks minul asjad ei tööta, võid Sa ehk küsida? Ma ju mõtlen positiivselt, ma ju tuletan endale meelde, mida ma teha tahan, mis mu eesmärk on. Ma ju tegutsen. Aga ringist välja ei saa… 

Ole hea ja ära pahanda endaga, juhul kui Sa tunned end ringi sees ära. Rõõmusta hoopis! Kui Sa näed siis Sa saad seda muuta. Vali siht, ära muretse kas ta on õige või mitte. Kui Sina ütled, et ta on, siis ta on! Ja mine nii, et Sa pääsed ringist välja!

2007, kui ma tegin ettevalmistusi oma USA raamatumüügisuveks, oli mul saavutatud täielik jõud. Ma tõusin hommikul üles, käisin enne tööle minekut joogas, harjutasin iga hetk autoroolis oma müügikõnet ja keelasin ära virisemise. Õhtuti käisin kolm korda nädalas jooksmas, lugesin raamatuid, arenesin.  Miks see mulle nüüd meelde tuleb? Mul on seda raske tunnistada, aga ma näen, et ma ei ole enam sama sõiduvees. Ma arvasin, et ma olen - aga kui tööd juurde tuli ei suutnud ma enam oma seisundit hoida ja tegevused hakkasid mind juhtima. Ma ei olnud piisavalt sihikindel, et mugavuse asemel järjepidevust hinnata. Ja nii ma käin ja otsin, et miks nüüd asjad enam nii kiirelt ei liigu… sest mul ei ole piisavat pühendumust oma eesmärgile, sellele, mis paneb mind tegema neid asju, mida enamus ei tee. Hoidma oma pilti:)

Ära mõista valesti, ma ei virise. Ma lihtsalt tundsin, et tahan seda jagada. Siht on oluline! Selleta ei tööta mitte midagi! Sul kas on, mille poole liikuda või Sa tammud ringi sees koha peal ja teed näo, nagu Sa järjekindlalt otsiks seda midagi, mille poole liikuda.

Tee otsus.

Võta omale siht ja püsi kursil.

Tule oma ringist välja.

Ja naerata:) Elu on ilus!