Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Kes sa oled?

Kes küsib?

Mis mõttes? Mina muidugi … Ma arvasin, et ma olen siin üksi.

Jah, ma tean (naerdes). On aeg.

Milleks?

Mõistmiseks…

Mille mõistmiseks?

Sa tead …

Kas ikka tean? Ei tule nagu pähe …

Sa tead …

Kuidas sa siia said?

Ma olen alati siin olnud. Kus sina olnud oled?

Eee … ma olen alati siin olnud ju …

Ei, sa arvad, et sa oled siin olnud. Aga kas sa oled ka tegelikult siin olnud?

Ma arvan küll, jah.

Kuidas sa mind siis varem märganud ei ole, kullake?

Äkki ikka sina tekkisid siia nüüd?

Siis ma ju ei teaks, et ma olen alati siin olnud…

Mis nüüd saab?

Sa hakkad nüüd elu elama

Mida ma siis varem teinud olen?

Ütle sina mulle. Seda olen ma püüdnud sulle alati meelde tuletada …

Täpsusta palun!

Ega’s sa püüa ometi mulle öelda, et sa ei ole mind varem kuulnud. Sa oled mind varem kuulanud ainult siis, kui sul on tõeline häda olnud. See on inimlik. Niipea, kui valu on möödas, oled sa jälle õue tagasi läinud. Sa ei ole mõistnud, et toas on alati soe, sõltumata, mis ilm on väljas.

Jah, ehk olen ma tõesti mingeid hääli kunagi kuulda võtnud. Meie, inimesed, nimetame seda sisehääleks.

Jah, ma tean (naerdes)

Ja kuidas teie seda nimetate seal? Või kuidas teid üldse nimetada?

Sa võid mind nimetada ükskõik milleks, sellel ei ole tähtsust. Tähtis on see, et nüüd sa tead.

Tean mida?

… vaikus …

Kas tean nüüd seda, et ma ei ole enam üksi? Ja mida see teadmine mulle nüüd annab? See ajab mind hoopis rohkem segadusse … Mida ma nüüd tean? Vasta, kui sa olemas oled!

Tubli! Õige vastus … Selles ma sind veenda püüangi … tead, et Sina oled olemas … Tere tulemast koju …

Kaido

UUS SEMINAR! Tule ja avasta teadus positiivse mõtlemise taga …
“EduTeadvus: Teadus positiivse mõtlemise taga”

Me kõik oleme kohanud kunagi kuskil sellist pilti 1943 - 2007 või 1815 - 1898. Mida need meile näitavad? Need numbrid näitavad, et kunagi elas kuskil keegi, kes sündis 1943 aastal ning lahkus meie seast 2007 aastal. Ja siis?

See näitab, milline vabrik elu on. See on kogemustevabrik, ja mitte midagi muud. Inimesed tulevad “peale”, ning teine hulk kaob alt ära, et uutele jälle ruumi teha. Viimase 50 aastaga on muidugi maailmas tervikuna peale tulevate inimeste hulk tohutu kiirusega kasvanud ning see progressiivne kasv ei peatu. Kui 50 aastat tagasi elas Maal 2 miljardit inimest, siis täna elab siin 6 miljardit ning 50 aasta pärast prognoositakse olevat see kolmekordistunud jälle.

Hämmastav. See kõik on märkimisväärne, kui käsitleda neid numbreid globaalselt, kuid kui vaadata individuaalselt ja ilma emotsioonideta, siis me mõistame, kui tähtsusetu on ühe indiviidi roll globaalses mõistes. Ning me saame seda tähtsust suurendada ainult individuaalsel tasandil valides, kas joon kahe numbri vahel on lühike kriips või sigri-migri sikk-sakk.

Mida sa tahaksid, et sinust räägiks sinu autobiograafia?
See on raske küsimus. Mis küsimus see üldse on, mõtleb mõni kindlasti? Ma elan praegu ning ma ei pea tegelema sellega, mis juhtub peale minu surma …

Aga siiski. Me läheme kõik niikuinii. See on üks suur illusioon, et elu on pikk. Päevad ning nädalad lendavad meist mööda ning me jõuame vaid eelmise hangunud grillvorsti rasva grillilt eemaldada, kui juba järgmine Jaanipäev taas kätte jõuab. Küsimus on ainult selles, mida me selle aastaga jõudsime ära teha, et elu enda jaoks nauditavaks muuta?

Justnimelt enda jaoks nauditavaks muuta. Mitte rohkem raha rügada ning ennast hingetuks joosta, vaid mida me jõudsime ära teha aastaga, et oma elu nauditavamaks muuta? Mida ma suutsin eelmise nädala jooksul ära teha, et oma elust rohkem rõõmu tunda? Ning mida ma tegin eile sellist, mis mind rõõmsaks tegi? Ja … mida ma saan täna teha sellist, mida ma tõeliselt naudin ning juhul, kui täna on minu viimane päeva, siis vähemalt homme minnes saan ma öelda, et eile võtsin ma oma elult kõik.

Need tegevused määravad selle, millest räägiks sinu autobiograafia. Kui seda kirjutama hakatakse, siis ju sinul on niikuinii täiesti ükskõik, kuid ainuke, mis võib meile huvitav hetkel tunduda on küsimus: “Kas lugejatel oleks seda huvitav lugeda?”.

Kui meie autobiograafia räägiks, kuidas me 50 aastat sama tööd tegime, me ei puhanud ja seigelnud kartes, et igasugune muutus lööb meie ellu ebastabiilsuse, millega me toime ei pruugi tulla, siis ei olegi seda raamatut võib-olla väga põnev lugeda.

Aga kui raamat räägiks sellest, kuidas me ühel hetkel taipasime, kui lühike elu on ning me ei tohiks sellest päevagi raisata tegevustele, mida me ei armasta, me võtsime riske ning kogesime nii kaotusi kui ka võitusid, me elasime elu ennast, mitte ei lasknud elul meid elada, siis võib see raamat olla paljudele lugejatele huvitav ning isegi inspireeriv.

Mis seal vahet on, küsid sa praegu, kuna meie oleme ju niikuinii siis surnud? Justnimelt!!! See ongi asja point - kui ei ole vahet, sest me ju läheme ühel hetkel niikuinii, siis miks mitte kohe täna alustada sellise eluga, mida me sooviksime elada, mitte aga jätkata elu, mis meid ei innusta ja ei rahulda?

Aga need hirmud ikkagi …
Kuidas me ikka saame oma elu muuta niimoodi? Me oleme ju harjunud teatud tööd tegema, meil on stabiilne elu ja kõik on justkui okei …

Aga kas see kõik on ikka okei?

Kas esimene mõte, mille sa igal hommikul ärgates mõtled, on, et “Apppiiiiii, kui lahe päev täna tuleb jälle … õnneks sai öö läbi ning ma saan lõpuks toimetama hakata? Ma ei jõudnud seda hommikut juba ära oodata …”

Kui see on nii, siis on tõesti okei. Siis me ei raiska oma aega. Kuid kui meie esimene mõte on midagi muud, siis järelikult me teeme midagi muudel põhjustel kui kirg selle asja vastu. Miks me seda teeme? Loomulikult hirmud …

Me oleme stabiilsuse ohvrid, mille tagab meile meie alateadlik psühhoküberneetiline mehhanism. Alati, kui me väljume oma turvatsoonist, eritab see mehhanism meie verre vastavat kemikaali, mida me tõlgendame ärevuse ja hirmuna … ning me läheme igaks juhuks oma turvatsooni tagasi uskudes, et uus idee midagi alustada või oma elus midagi muuta oli täiesti ebareaalne idee. Ning me elame oma vana elu edasi.

Joon kahe numbri vahel
Tagasi tulles selle joone juurde kahe numbri vahel…

Sel hetkel, kui keegi sinu joont näeb, on alles vaid ajalugu ning sinu autobiograafia. Siis ei ole enam vahet, mida sa tundsid ja mida sa ei tundunud. Selleks ajaks on kas kõik võidetud või kõik kaotatud … aga üks on kindel: mineku hetkel kaotame me niikuinii kõik. Isegi oma ilusaid silmi või head lauluhäält ei saa kaasa võtta. Seega ei ole mitte mingisugust vahet, mitu korda me eelnevalt võidame või kaotame, kuna lõpuks oleme ikkagi tühipaljas vari kellestki, kes omas teatud identiteeti ja endale külgepoogitud egopõhiseid põhimõtteid.

Me laseme lahti oma hirmust ning hakkame otsima võimalusi tegelda nende asjadega, mida me armastame. Me peaksime vältima hullumeelset tegutsemist tulles ära töölt isegi veel teadmata, mis edasi saab lootes Universumile, kes pakub meile uue töö. Seda ei juhtu, kuna meie alateadlikud uskumused ei lase meil seda uut tööd leida, sest iga päevaga süveneb meis hirm, et me ei leia tööd. Universum aitab meid igal sammul, aga ta saab teha seda oma täiuslike seaduste raames. Ning üheks seaduseks on vibratsiooni- ja külgetõmbeseadus, mis vastab meie alateadlikele uskumustele. Ning olles kõigest inimene, ja töölt ära tulles omamata uut väljundit, ei suuda me kuidagi oma uskumusi ja vibratsiooni programmeerida nii kiiresti sagedusele, mille kaudu oma ellu uus töö tõmmata.

Muutus elus saab toimuda vaid läbi teadlike tegevuste ning praktikate, millest esimene on mõista, mis oleks see, mis muudaks meie elu nauditavaks? Ning kindlasti ei ole see pelgalt suurem auto, ilusam maja või kaugem reis. See on illusioon. Kui seda ei usu, siis kujuta ette, mida sa teeksid siis, kui sa oleksid juba saanud suurema auto, ilusama kodu või kaugema reisi. Siis oleme ummikseisus, sest me peame hakkama otsima enda tegelikku olemust ja põhjust, miks me siis Maale oleme sündinud. Jah, ka selleni on võimalik jõuda, aga see on juba hoopis teise artikli teema.

Kokkuvõtvalt, meie elu on joon kahe numbri vahel, sõltumata, kas me seda soovime või mitte. Me ei saa muuta fakti, kas see on joon või see ei ole joon, aga me saame muuta selle joone kuju. Kas me lepime sellega, et see on pelgalt üks kriips või me tegutseme viisil, et see on üks suur ja võimas sikk-sakk. Üks viis seda teha on nii:

1) Tee oma 101 unistuse nimekiri ning hakka selles olevaid asju lihtsalt ära tegema. Ära alusta sellest, mida sa tahaksid omada, kuna see on illusoorne, sest materiaalsed asjad ise ei saa meile mingit kogemust pakkuda, vaid pigem mõtle, mida sa sooviksid oma elus tõeliselt kogeda: on see vabadus, on see küllus, on see armastus?

2) Mõista, mis tunne on, kui sa oled selle saavutanud. Aga ära lihtsalt korda, et mul on uus töö või ma leidsin uue kaaslase, vaid püüa aru saada, mis tunne see on, kui sa oled selle juba saavutanud … ning siis hakka teesklema. See tagab sulle vibratsioonilise resonantsi.

3) Ära karda mitte midagi. Sul ei ole kaotada mitte midagi, sest hiljemalt 80 aasta pärast kaotad sa selle niikuinii. Tee siis nii, et need 80 aastat oleksid vähemalt nauditavad ja et keegi sinu hea sõber saaks sinu matustel öelda: “Wou, oli ikka tegelane… ta võttis elult kõik, mis võtta andis … ta elas elu, mida ta elada tahtis ning proovis järele kõik, mida elu talle pakkus… jätkus tal ikka julgust neid asju ette võtta … kahju, et ma ise seda kõik ei teinud, kuna nüüd on juba hilja, sest ma’gi minemas varsti sinna, kus tema mind juba ootamas ees …”

Ütle oma elule “JAHHHH!”
Kaido

Eduteadvus on meie oskus valida teadlikult endale meelepärane teadvusseisund (meeleseisund). Eduteadvus ei tähenda ainult, et inimene on edukas äris või karjääris, suhetes või armastuses, või suurepärase tervisega. Eduteadvus iseloomustab inimese isiklikku täiuslikkust igal tasandil.

Siiski rääkida (endale) eduteadvusest, mõista eduteadvust ning seda ellu rakendada, on omakorda kolm täiesti erinevat seisundit.

Esmakordselt sain ma eduteadvuse mõistest aimu umbes aasta tagasi, kui ühe meditatsiooni käigus taipasin, et külgetõmbeseadus ei saa toimida viisil, nagu seda tavaliselt käsitletakse – sellel peab olema sügavam, kuid oluliselt lihtsam mehhanism kui pelgalt, et mõtleme õigeid mõtteid ja elu laabub. Ma olin kindel, et külgetõmbeseadus toimib, aga enamikes raamatutes ja kindlasti ka The Secret fimis on massidele esitatud selle imepärase süsteemi liialt ülelihtsustatud mudel, mistõttu miljonid inimesed üle maailma on seda sageli ka ilma tulemusteta testinud ning seejärel tembeldanud selle pseudoteaduseks. Ma mõistsin, et tegemist ei saa olla mõtlemise protsessidega, tegemist on olemise protsessiga, milleni jõudmiseks on õige mõtlemine ainult üks vahenditest.

Rääkida endale EduTeadvusest

Esimene etapp eduteadvuse kasvatamises on taipamine või sisemine lootus, et jõud on meie elus meie käes, mitte välistes tingimustes.

Meid on õpetatud 400 aastat kestnud njuutonliku füüsika valguses, mille kohaselt on meie maailm kõle ja mehhaaniline ruum, kus kehtivad Newtoni füüsikaseadused, mis annavad meile alati täpse vastuse kõikide kehade liikumise ja olemuse kohta meie Universumis. Ja inimesed on vaid samuti osa „surnud“ loodusest, kellel on teadlikkus, mile peavoolu teadlased eesotsas darvinistidega on nimetanud lihtsalt keemiliste protsesside kõrvalproduktiks.

Sellise maailmakäsitluse kohaselt oleme kasvanud meie ning kasvavad ka meie lapsed (vähemalt täna veel enamik) ning me mõistame hästi, et meil puudub igasugune võimalus mõju avaldada meie elu välistele tingimustele: kui meil ei ole elus „vedanud“, siis peame me olema õnnetud elu lõpuni. Me peame tegema tööd, mida me ei armasta, me elame elu, mida me ei naudi ning me kogeme sündmusi, mis meid ei innusta.

Eduteadvuse esimses etapis tekib inimesel lootus, et võib-olla ei ole kõik päris nii. Sageli juhtub see läbi kriisi meie elus, mille käigus „keeratakse meil hapnik nii kinni“, et meil lihtsalt ei ole võimalik teistmoodi. Me tajume, et ainuke võimalus edasi liikuda, on otsida vastuseid enda seest.

Esmaste sisemiste otsingute käigus toimub tohutu kiire areng. Me pääseme ootamatult ligi informatsioonile, mida me ei ole kunagi varem kohanud, ning isegi, kui see tundub alguses võõristav ja uskumatu, tunneme me sisemist kontakti ja rahu, sest me teame, et lõpuks oleme me Teel koju.

Kuna see informatsioon on tohutus kontrastis meie senise elukäsitlusega, siis esimeses etapis juhtub sageli, et me taandame ennast paljuski kõigest materiaalsest ja hakkame vaimseks. Siiski ei ole ma kunagi aru saanud mõistest „vaimne“, sest me oleme kõik vaimsed olendid kogemas füüsilist reaalsust. Aga kuna me oleme harjunud elama hinnangutega maailmas, siis on alguses hea ennast identifitseerida ja eristada oma „vanast minast“ selle kaudu, et me nimetame ennast vaimseks.

See on imeline aeg. Aeg lendab ja meie lendame oma elu kohal. Meil on tekkinud õhkõrn usk, et kõik senine on olnud vaid millegi suure ja palju reaalsema pinnavirvendus ning me ei pea kõike seda liiga tõsiselt võtma, kui me ei soovi. Me räägime seda endale palju ja tihti, sest meie senised uskumused on paljuski veel uue informatsiooniga vastuolus ning endale uute arusaamade pidev kinnitamine on ainuke viis, et püsida EduTeadvuse seisundis. Me räägime endale EduTeadvusest.

Mõista EduTeadvust

Eduteadvuse teises etapis me taipame, et asjad ongi nii, nagu me esimeses etapis endale rääkisime. Ja me mõistame, et me saame võtta vastutuse 100% oma elus toimuva eest.

See on ärkamine ning tagasitulek reaalsesse maailma. Kuna me oleme sündinud Euroopasse, mitte Tiibetisse, siis järelikult peame me oma elu siin elama ning oma eluülesannet siin ka täitma. Mis kasu on meist maailmale, kui me taandame ennast pärismaailmast, jätame maha oma perekonnad ja sõbrad, kuna me nimetame ennast vaimseks? Kas me saame siis kasvada? Kas me elame siis läbi kogemusi, mida me tulime siia elama? Kas me elame läbi kogemusi, mida meil on õigus kogeda läbi teadliku tegutsemise? Mis on mu eluülesanne üldse? Kuidas anda panus maailmale nautides ise igapäevaselt igat sekundit, mil me oleme ärkvel?

Need on mõned küsimused, mis kerkivad pähe eduteadvuse teises etapis, mil me tuleme tagasi oma igapäevaellu ja leiame, et tegelik vaimne olek on olla sina ise, kasvada ja pakkuda Universumile midagi head vastu selle eest, et see oli nii armuline ning kinkis sulle need teadmised, mis avaradasid sinu meelt ning lubasid sul astuda edasi Eduteadvuse teise etappi.

Eduteadvuse teises astmes hakkame me mõistma, et ehk on meil siin maailmas palju suurem roll kui lihtsalt olla ja kasvada vastavalt välistele tingimustele. Kui Unviersum on nii täiuslik, siis oleks liiga ebatäiuslik, kui inimesed tulevad siia kogemusi saama ilma ise kaasa rääkimata. Mainimata seda, et kõik religioonid räägivad ju sellest, et inimene ise loob enda maailma.

Sünteesides oma isiklikke kogemusi ja kirjandust, mida oleme lugenud, võime me taibata ühel rahulikul hetkel, et nii ongi. Ei, see pole lihtsalt järelduseni jõudmine. See on taipamine kõige selle sügavamas tähenduses, millega kaasneb kohene veendumus. Meisse tekib sügav sisemine rahu ja usk, kuna me teame nüüd, et meil on võimalus kaasa rääkida. Me saame aru, et see ongi kogu asja tuum – me oleme vaimsed olendid, kes tulevad kogema füüsilist reaalsust seda ise luues. Meie sees on osake Jumalikkusest, mille jõud ulatub meist väljapoole ning me juhime seda jõudu ise. Me teame, et me saame ja peame võtma täieliku tingimusteta vastutuse oma elu eest. Me oleme mõistnud EduTeadvust.

Ellu rakendada EduTeadvust

Isegi, kui me oleme mõistnud eduteadvust, ei tähenda see, et meie elus toimuksid kohesed välised muutused. Me ei ole veel hakanud elama ja olema eduteadvuses.

Külgetõmbeseadus ei tähenda asjade peale mõtlemist ja nende enda ellu tõmbamist. See on ülelihtsustatud käsitlus ühest Universumi võimsaimast seadusest, mida me nimetame täpselt sama nimetusega – külgetõmbeseadusest. Külgetõmbeseadus ei tööta mõtlemise tagajärjel, külgetõmbeseadus töötab olemise tagajärjel, mõtlemine on vaid vahend olemise tasandi muutmiseks.

Eduteadvuse ellu rakendamise etapis vajame me eelkõige vaprust. Kuigi me oleme endale rääkinud eduteadvusest ja seda ka sügavamal tasandil mõistnud, on selle süsteemi usaldamine paras julgustükk. See on tõeline tuleproov meie alateadlike uskumuste vahel – kas ma usun rohkem sellesse, et maailm on materiaalne ja meie elu sõltub välistest tingimustest, või on maailm mentaalne ning meie loome ise endale tingimused?

Ma isiklikult usun, et meie maailm on mentaalne ja me ise loome endale oma maailma. Oma isikliku Universumi. Me oleme selle isikliku Universumi absoluutsed keskused, mis projitseerivad kõik oma veendumused, tunded ja mõtted oma välismaailma läbi vibratsioonilise resonantsi. Elamine külgetõmbeseaduse järgi on elamine järgides oma sisemisi instinkte ja olles see, kes me soovime olla. Mitte mõelda sellest, mida me soovime saavutada. Eduteadvus on olemise seisund, mis peegeldab meile füüsilises maailmas tagasi just selle, kes me oleme otsustanud olla ja seda piinliku täpsusega igal tasandil.

EduTeadvuse I osa lõpp.

Mõnusat olemist.
Kaido

Viimasel ajal meeldib mulle eksperimenteerida enda mõistusega, testida oma piire ning leida uusi lahendusi, kuidas sisemiselt edasi liikuda. Alles hiljuti avastasin ma ühe huvitava ja lõbusa tehnika, mis aitab väga kiiresti tõsta meie emotsionaalset fooni ning kahtlemata muudab meid paremaks inimeseks. Jagan seda tehnikat täna ka teiega. Püüan teha sellega oma tänase kolmanda egovaba heateo. Nimetasin selle tehnika tänudieediks, sest me läheme terveks päevaks “dieedile” … oma peas

TAUST

Et saavutada kindlustunnet, et see tehnika on hea, siis soovitan alustada kahe nimekirja koostamisega. Meil kõikidel on igapäevaselt teatud hulk probleeme, millega tegelda, ning meil on terve hulk meid rõõmustavaid sündmusi, inimesi ja juhtumeid, mille eest  tänulik olla.

Et mõista, kui õnnelik inimene sa tegelikult juba oled, koosta endale kaks nimekirja:
1) Asjad, mida ma sooviksin oma elus muuta
2) Asjad, mis on minu elus hästi

Tähelepanu! Ole enda suhtes aus. Kuna meie aju töötab üldjuhul režiimil, kus see genereerib pidevalt mõtteid sellest, kui halvasti kõik on, siis võib juhtuda, et esimese hooga ei tule kohe pähegi häid asju. Aga sa võid alustada sellistest lihtsatest asjadest:

- / …kuna ma loen hetkel seda blogi, järelikult on mul kõht täis, riided seljas ja katus peakohal …
- / … mul on armastav pere, toetavad vanemad, rõõmsameelsed lapsed, kes annavad mulle iga päev uut energiat ja soovi elus edasi liikuda …
- / … mul on auto, millega sõita, mul on töö ja mul on sõbrad …

Pööra hästi palju tähelepanu pisiasjadele. Sageli mõeldakse, et me võiksime või saaksime tänulikud olla, kui midagi tõeliselt suurt meie elus juhtub. Aga kui sa korraks peatud ning enda ümber ringi vaatad, unustades ära kõik need asjad, mida sa sooviksid oma elus muuta, võid sa avastada mitu lehekülge häid asju, mille üle siiralt tänulik olla.

TÄNUDIEET

Kui sul on need kaks nimekirja valmis, võid sa endale seada eesmärgi: “Olla üks päev tänulik!”

Ära analüüsi, kellele sa tänulik oled, lihtsalt ole. Tehnika on äärmiselt lihtne. Sa teadvustad endale eelmise päeva õhtul, et alates homme hommikust, kui ma silmad avan, otsin ma pidevalt asju, mille üle tänulikkust tunda. Ja sa leiadki neid asju väga palju.

Hommikul, nii kui sa silmad avad, mõtled kohe esimese asjana, mille eest ma saaksin praegu tänulik olla? Arvatavasti tulevad sul pähe sellised mõtted: Aitäh, see oli tõeliselt magus uni! Aitäh, täna on superilus ja päikesepaisteline päev! Aitäh, et mul on kodu, kus magada! Jne, jne, jne …

Tegelikult paned sa oma alateadvuse tänulikkuse režiimi juba eelmise päeva õhtul. Ning ma luban sulle, et see on väga lahe tunne, kui sa otsustad näiteks täna õhtul, et homme ma ei pea tegelema oma probleemide ja muredega, homme ma ei pea kellegi peale vihastama ja homme ma ei pea olema kurb, sest … homme on mul paast … mul on tänulikkuse paast. Ma võin ju lubada endale ühe päeva tunda ennast hästi, tunda tänulikkust kõige selle hea eest, mis minu elus on, mitte keskenduma sellele, millest mul puudus on. Aga … luba endale kindlasti, et ülehomme saab sinust jälle muretseja. Nali, loomulikult sa ei pea ülehomme taas muretsema hakkama. Aga see vähendab lihtsalt süütunnet iseenda ees, et kuidas ma niimoodi jultunult võtan ühe päeva vabaks ja lihtsalt ei muretse.

KUIDAS SEE TOIMIB?

Huvitaval kombel võid sa isegi natukene imestada hommikul, kui lihtsalt sa leiad pisiasju, mille eest tänulikkust tunda. Asi on selles, et meie alateadlik mehhanism RAS (retikulaarne aktiveerimissüssteem) võimaldab meil end õhtul nn ära programmeerida, ning ta aitab meil hommikul kohe hakata leidma õiget “informatsiooni”, mille eest tänulik olla. Seega ei tähenda tänudieedil olemine, et sel päeval toimuks sinu elus palju rohkem asju, mille eest tänulikkust tunda võrreldes tavaliste päevadega, vaid sa lihtsalt saad nendest asjadest kergemini teadlikuks.

TÄNUDIEEDI HÜVED

Lisaks sellele, et tänudieet tõstab meie enesetunnet, on sellel ka väga tugev ja treeniv mõju meie mõistusele. Meie aju kipub olema tavaliselt negatiivsel režiimil - kui me anname talle kasvõi korraks puhkust, leiab ta kiiresti mõne probleemi või mure, mille kallal tööle hakata. Kui sa oled endaga viimasel ajal tegelema hakanud ning püüad jälgida oma mõtlemist ja emotsioone, siis võid sa alatihti avastada, et sa mõtled negatiivseid mõtteid. Täiesti iseenesest ning endale sellest aru andmata, miks sa seda teed. See lihtsalt on nii (tegelikult on sellel neuronvõrgustike tasandil ka väga loogiline seletus).

Mida me aga tänudieedil olles teeme? Me anname oma ajule teadlikult tööd. Kui muidu kipub aju laisklema ja analüüsima negatiivseid stsenaariume, siis nüüd oled sa talle ette andnud programmi - otsi, mille eest olla tänulik - ning tal ei jää aega tegelda muredega ja probleemidega. Loomulikult hajub meie tähelepanu väga tihti, nii keskmiselt 6-10 korda minutis, aga sa hakkad seda hajumist märkama ning viid ta tööpostile tagasi: otsi, mille eest olla tänulik.

Seega on tänudieedil mitu positiivset aspekti:
a) Me oleme sel päeval tõeliselt head inimesed ja ka teised märkavad seda
b) Me avastame, kui palju head tegelikult meie elus on, mis annab meile kindlustunnet olla rohkem aega positiivne
c) Me treenime oma aju, mis tagab meile kõrgema teadlikkuse, mis omakorda suurendab meie kontrolli oma elu üle.

Kas pole mitte imeline? Olla dieedil ja olla õnnelik üheaegselt. Anna tänulikkusele võimalus. Ja anna endale võimalus. Ta on sinu sees ning ta tahab leida endale objekti, mille peal end välja elada. Ära takista tal seda siis teha. Ole talle tänulik, et ta olemas on …

Näiteks olen ma praegu just sulle äärmiselt tänulik, et sa viitsisid oma arvutisse toksida www.suurimsaladus.ee ja leidsid need vabad 5 minutit, et minu artiklit lugeda. Aitäh sulle. Ma olen tänulik, et mul on mõnus ja väike sülearvuti, mis mulle meeldib ja mis muudab selle artikli kirjutamise nii lihtsaks. Ma olen tänulik selle eest, kui ma aknast välja vaatan, vaatab mulle vastu mets ja mõnus päikeseloojang. See on tõeliselt ilus. Ma olen tänulik, et ma olen niimoodi siia maailma sündinud, et mulle meeldib kirjutada ja mulle tulevad ideed, millest kirjutada. Ja ma olen tänulik, et homme on jälle üks ilus päev, mil ma kohtun enda jaoks meeldivate inimestega ja mul on üks väga põnev ärikohtumine. Ning ma olen tänulik selle eest, et ma käisin 2 nädalat tagasi indiianilaagris, sain sealt soetada mõnusat salveid, mis minu kõrval praegu tossab ja tekitab superlaheda enesetunde. Jah … ma olen lihtsalt tänulik, et ma olemas olen … just sellisena nagu ma olen. Ole sina ka. Sest see on ainuke, mis ON.

Ja lõppu üks väga inspireeriv ja ülemaailmselt populaarsust koguv “tänutüüpide” (GratiDudes - ingl keeles tänud tüübid) tänulikkuse tants:

Olge vaprad!
Kaido

Külgetõmbeseadus sätestab „Sa saad selle, millest sa domineerivalt mõtled“. Eelkõige tähendab see, et tuleb jägida meie peas olevaid mõtteid ning neid mõtteid võimendavaid emotsioone. Kui me tunneme ennast kurvalt ja teeme seda väga emotsionaalselt ehk kogu meie kehast ja olemisest õhkub kurbust, siis võime kindlad olla, et meie vibratsioon on sel hetkel väga madal ja me resoneerume kõigega, mis on madal ning negatiivne. Et seda muuta, peame me muutma oma mõtteid ning sellele järgnevad positiivsemad emotsioonid.

Viimasel ajal olen üha enam mõistmas ja saamas kinnitust subjektiivse reaalsuse teooriale, mille kohaselt me teadvustame oma olemist igal tasandil ning meie välismaailm on pelgalt meie sisemaailma projektsioon. Viimase 3 kuu vältel olen seda teooriat analüüsinud, katsetanud ja püüdnud leida seoseid kõikide teise vaimsete seadustega ning julgen kinnitada, et läheb aina huvitavamaks. Lisaks leian igal sammul kinnitust, et just niimoodi see maailm tegelikult toimibki.

Subjektiivse reaalsuse kohaselt on võimalik saavutada ka eesmärke täiesti uuel tasandil – teadvusnihke kaudu. Kuna see annab tulemused väga kiiresti, siis nimetasingi selle tehnika enda jaoks tinglikult „Kiireks eesmärkide saavutamiseks“.

Kuidas see toimub?

Võtame aluseks, et  MINA (ja ka SINA) olen teadvus. Sa teadvustad seda, mis toimub sinu ümber, sa meenutad ning sa suudad arvata, mis võib tulevikus juhtuda. Sa oled teadvus. Sa oled teadvus, mis on seotud ühe konkreetse füüsilise kehaga. Miks sa oled just seotud selle kehaga, millega sa oled parajasti seotud, on raske öelda ning antud juhul see ei olegi väga oluline. Oluline on, et sa oled oma mineviku kogemuste, harjumuste, mõtete, uskumuste ning hirmude summa. Sul on tekkinud endast teatud minapilt, mida me kaitseme oma egoteadvuse kaudu – näiteks, ma olen näitleja, ma olen ärimees, ma olen ilus või kole, ma olen hea suhtleja, ma armastan hiina toitu, ma kardan kõrgust, mulle meeldivad lilled, jne jne. Me oleme endast loonud teatud minapildi, mida me kaitseme iga hinna eest, sest me kardame, et kui see minapilt puruneb, siis kaotame me oma identiteedi.

Meie identiteet on samal ajal meie egoteadvuse kaitseingel ja meie suurim takistus eesmärkide saavutamisel.

Oletame, et ma töötan kaevanduses ning teenin kuus 5 000 krooni. Ma teen oma tööd ning olen sellega harjunud. Mind on lapsest saadik õpetatud, et juba sinu isa töötas kaevanduses ning ka sina töötad kaevanduses, sest sul on vastav haridus, sa oskad seda, sa ei suudaks muud teha jne jne.

Me oleme oma identiteedi sidunud tasandiga, kus me oma elu elame. Töötades kaevanduses üldjuhul ei tule me selle peale, et ah kurat, ma lähen ülikooli ja sealt edasi panka tööle. See tundub täiesti teine reaalsus. Võite proovida näiteks mõnele kaevurile öelda, et lähme sügisel koos ülikooli, et võibolla 4 aasta pärast pangas töötada. Nad ei võta seda omaks. See on nende maailmast väljas ning nad isegi ei mõtle selle peale. Nende mõistus hakkab sellise ettepaneku peale tööle täiesti teises suunas tuues esile vähemalt 10 põhjust, miks seda ei ole võimalik teostada.

Miks?

Sest nende identiteet – nende MINA teadvus – on seotud teatud uskumuste, hirmude ning harjumuste kaudu eluga, mida nad elavad ning nad ei suuda üldjuhul sellest situatsioonist välja tulla. Kindlasti on väga palju erandeid, ma ei püüa praegu väita, et need inimesed ei ole selleks võimelised, on, just selleni ma tahan välja jõuda.

Teise näite tooksin seoses kaaluga. Kui inimene kaalub näiteks 150 kg (mees) või 100 kg (naine), siis ta on leppinud, et ma olen selline. Inimene on harjunud, et teda võetakse just sellisena nagu ta on ning eriti, kui ta on proovinud erinevaid dieete ja trenne, mis ei ole õnnestunud, on ta kukkunud tagasi „oma tsooni“, kus ta lepib tegelikkusega – MINA identiteediga – ja elab seal oma elukest. Raske on seda inimest veenda, et kasuta oma tahtejõudu ning hakka sööma ainult tervislikku toitu ja tegema trenni 3x nädalas. Kui nad isegi alustavad sellise programmiga, siis uuringud näitavad, et keskmiselt 6 nädalaga on inimesed tagasi oma tsoonis ja midagi ei ole muutunud.

Miks? Sest me identifitseerime ennast just sellisena, nagu me oleme harjunud. Me usume, et meie saatus on olla ülekaaluline ning me peame sellega leppima. See lihtsalt olen mina.

Kõik see muutuks, kui me kasutaksime teadvusnihet. Kujutage ette, kui oleks võimalik kasutada näiteks Urmas Sõõrumaa ning Argo Aderi teadvust eelpool kirjeldatud inimeste juures.

Missugune on Urmas Sõõrumaa ja Argo Aderi MINA identiteet? Kellena ning kuidas nad ennast identifitseerivad? Las ma pakun:

Urmas Sõõrumaa: Ma olen edukas. Ma olen jõukas. Mul on külluslikult raha. Mul on kontaktid. Mul on ideed. Mul on kõige ilusamad autod. Mul on Hispaanias villa ja Ferrari. Ma saan endale kõike lubada.

Argo Ader: Ma olen fitnessi treener ja mitmekordne võistluste võitja. Ma söön tervislikult, kuna ma tean, et see on mulle kasulik. Ma teen iga päev trenni. Ma olen superheas vormis. Ma olen eeskujuks paljudele noortele sportlastele.

Kas nägite erinevust? Meil kõikidel on samad võimalused, aga meie minapildid on väga erinevad.

Nüüd kujutage ette, kui oleks võimalus panna Urmas Sõõrumaa MINA-pilt kaevuri füüsilisse kehasse ning Argo Aderi MINA-pilt 150 kg mehe kehasse. Mis juhtuks, kui Sõõrukas ärkab üks hommik üles ning avastab, et ta elab kuskil väikeses korteris vaesuses ning tal ei ole piisavalt raha. Mida ta teeks? Kas läheks kaevandusse tööle? Vaevalt! Ta hakkaks tegutsema. Ta paneks oma pea tööle ja hakkaks toimetama. Ta ei lepiks olukorraga, milles ta on, sest ta identifitseerib ennast eduka ja jõukana. Ta pea töötaks ainult selles suunas, kuidas hakata olukorda muutma. Ta prooviks ja tegutseks, kuni ta saavutab teda rahuldava olukorra. Ta ei lepiks olemasoleva olukorraga ka miljoni aasta jooksul. Sest see pole tema. Tema on edukas, jõukas ning selleks ta ka saab.

Sama lugu on ka Argo Aderiga, kes ärkab ükspäev 50kg üleliigse kiloga. Mis ta teeks? Ta hakkaks trenni tegema, ta paneks endale uue toidukaardi ning hakkaks elame selle inimesena, kellena ta elas Argo Aderi kehas. Ning mis oleks tulemused? Kilod lendaksid mühinal minema ja ta oleks vormis hiljemalt 6 kuuga ning püsiks seal.

Miks see kõik nii toimub? Need on ju samad kehad, mis olid enne vaene ning ülekaaluline? Ning nüüd saavutavad nad nii kiiresti edu?

Vastus peitub teadvuses. Nihe on toimunud teadvuses. Küsimus on selles, kellena me ennast identifitseerime ja arvame ennast olevat. Küsimus ei ole välistes tingimustes ja võimalustes. Need on kõikidele võrdsed. Aga muudatus saab toimuda ainult meie peas. Kui seal toimub teadvushine, siis hakkab meie maailm muutuma.

Kuidas seda teha praktikas? Me ei saa ju minna ja laenata Sõõruka ja Aderi MINA, et seda siis oma elu muutma panna?

Ei saa. Aga me saame endale ette kujutada, kuidas võiks ennast tunda hetkel, mil me oleme juba eesmärgi saavutanud. Me saame ette kujutada, kuidas võiks tunduda olla edukas, sale ja hea tervise juures. Me peame nihutama oma teadvust eesmärkide suunas, mitte muutma pelgalt oma mõtteid nendest eesmärkidest. See oleks puhtalt teadvuslik tegevus ning me mõtleksime asjadest, mida võiks saavutada. Aga nende saavutamine oleks keeruline, sest raske on panna emotsiooni mängu.

Aga tunne seda. Pane silmad kinni ja kujuta ette, te sa oled Urmas Sõõrumaa või Armin Karu, kui sa soovid olla edukas. Kui sa kohtud klientidega ja lahendad keerulisi olukordasid töös, siis kujuta ette, et sa oled Urmas Sõõrumaa. Sa ju ei kardaks siis oma kliente ning neid raskeid olukordasid. See oleks sulle kukepea. Kui sa soovid olla sale, siis kujuta ette, et sa oled Argo Ader või Riina Suhhotskaja. Sale ning energiline. Ja nii edasi iga sinu eesmärgiga. Kirjuta endale lahti sinu uus identiteet. Ja ela selles. Ela sellesse sisse ning mängi seda rolli. See tundub võlts, aga see paneb su mõistuse teisel tasandil tööle. See tõstab sinu vibratsiooni ning aitab sul hoida õiget meeleseisundit. See on lihtsalt super.

Inglise keeles on väljend „Fake it until you make it!“ ehk Teeskle kuni sa selle tegelikult saavutad. Ning see on superhea alus eesmärkide saavutamisele teadvusnihke kaudu.

Kuna meie reaalsus on subjektiivne – see on just selline, nagu me ise otsustame, siis ei saa keegi meil keelata muuta oma maailma ilusaks ja õnnelikuks paigaks. See on sinu õigus. See on sinu maailm. Ela selles ja ära kahetse ühtegi hetke. Sa oled see, keda sa otsustad olla. Sinu peas. Siin ja praegu.

Kaito (kirjutades seda postitust olen ma munk Tiibeti budistlikust kloostrist)