Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Mul on heameel teatada, et mind kutsus esinema Pärnu Enesetäiendajate Selts ning esinen neljapäeval 29. juuli 2010 kell 18.30 Pärnu Keskraamatukogu saalis. Lühikoolituse teema on “Kuidas elust rõõmu tunda?”. See on 1.5h pikkune loeng teemadel, mis aitavad anda oma elule sügavam tähendus ning leida vastused küsimustele, mis piiravad meid elust rõõmu tunda ning oma unistuste poole liikuda.

Lühikoolitus “Kuidas elust rõõmu tunda?”

Maailmas on kahte tüüpi inimesi – need, kellel silmad säravad, ja need, kellel ei sära. Kõik vahepealsed variandid – nagu mõnikord säravad ja mõnikord ei sära -, kategoriseeruvad tegelikult teise gruppi. Nende silmad ei sära.

Silmad saavad aga särada ainult juhul, kui  oleme leidnud oma elus midagi, mis pakub meile tõeliselt rõõmu. Püsivalt. Teadlased on uurinud viimased 100 aastat, mis muudab inimesed õnnelikuks. Ja mis on tulemus? Nad ütlevad, et õnnelikud on need, kes oskavad end vabastada ühiskondlikest “programmidest”, millega pannakse meid uskuma, et õnnelikuks olemise eeltingimuseks on kindlasti saavutada “edu” ning omada “neid” ja “neid” asju”. Kuidas aga vabastada end nendest programmidest?

Kõikidel on olemas  isiklik sisemine kompass, mis näitab meile alati õiget suunda. Me lihtsalt ei tea, et see olemas on. Kui aga selle avastame, võib meie elu muutuda väga kiiresti. Kõik hakkab laabuma -  hakkame kogema kulgemist …

“Kulgemiseks” nimetavad teadlased seisundit, kus me naudime iseennast ja oma maailma. Kulgemine on seisund, milles kaob meie ajataju, meie sisemine dialoog vaikib ning me siseneme uude maailma –  saame üheks sellega, mida me teeme.

Aga kuidas leida üles oma sisemine suunataju ning kogeda kulgemist? Kuidas mõista igapäevase rutiini ning harjumusliku elu kõrvalt, mida ma tegelikult elult soovin? Mis tekitab minus rõõmu? Mis paneb mind naeratama? Ja lisaks, ning mitte vähetähtsam: “Kuidas astuda esimene samm, et soovitud muutus sisse viia?”

Meiega  vestleb  ja jagab oma teadmisi, Eesti suurima enesearengu blogi asutaja KAIDO PAJUMAA.

Kohtumine toimub  neljapäeval, 29 juulil, kell 18.30,  Pärnu Keskraamatukogu saalis, Akadeemia 3

Osalustasu 100 krooni võib maksta kohapeal või ettemaksuna  MTÜ “ Enesetäiendajate Selts”   a/a  10220095828012

Olete oodatud!

Enesetäiendajate Klubi
www.enesetaiendajad.ee

Kui sa oled üritanud oma elus kasvõi midagi tähtajaks ära teha, siis sa tead väga hästi, kui oluline on suutlikkus keskenduda tegevusele ning säilitada eneses distsipliin. Väga lihtne on püstitada eesmärke ja neid siis paberi peal vaadata. Aga kuidas me tuleme toime eesmärkide saavutamisega?

Eesmärkide püstitamine vs eesmärkide saavutamine
Valdav enamus eesmärgistamise raamatuid räägib sellest, kuidas me peame seadma endale hiiglasuured eesmärgid ja nende poole siis pürgima hakkama. Kuid isiklik kogemus näitab mulle, et eesmärkide püstitamine on väga lihtne ja lõbus osa, aga kuidas astuda esimene samm, ja veel olulisem: kuidas astuda kahekümne viies samm?

Kahekümne viies samm on esimesest sammust veel olulisem seetõttu, et peale inspireeriva raamatu lõpetamist või mõne huvitava seminari läbimist oleme me niikuinii entusiastlikud ja valmis kasvõi kiviseinast läbi minema. Kuid kui vaadata enda motivatsioonimäära kaks nädalat hiljem, on seal toimunud oluline nihe - me justkui ei mäleta enam endale antud lubadusi ja kuidagi ei suuda ka tagasi saada seda võimast ning motiveerivat enesetunnet, mis ütles meile, et me ei anna iialgi alla.

Jah, eesmärke püstitada on lihtne. See on isegi lõbus. Aga asju ära teha on hoopis teine asi.

Distsipliin: suurim vaenlane ja suurim sõber
Et asjad saaksid tehtud, on vaja omandada distsipliin. Ainult distsiplineeritud ja plaanipärane tegevus viib meid sihile. Mitte ühtegi teist võimalust ei ole olemas. Mitte keegi ei tee meie eest mitte ühtegi asja ära. Ja nii kaua, kuni me vaid unistame, kuidas me kunagi midagi ära kindlasti teeme ja siis õnnelikuks saame, jääbki vaid unistuseks. Oluline on siiski astuda see esimene samm, ja olla kindel, et sa jõuaksid ka kahekümne viienda sammuni.

Distsipliin on meie vaenlane juhul, kui me ei suuda distsipliini hoida. Sellisel juhul kiusame me end distsipliini puudumise pärast. Me räägime endast kui kolmandast isikust: “Mul ei ole distsipliini!”. Kellel ei ole distsipliini? Me justkui taandame ennast iseendast ja hakkame ennast niimoodi lollitama. Kui me saame aru, et meil ei ole distsipliini, siis on ju väga lihtne seda omandada. See on umbes sama olukord, kui inimene on haige, aga ta ei ole nõus minema arsti juurde. Ta ütleb, et mul on see tõbi kallal … ja siin jutt lõppebki. Täie mõistuse juures olles läheb inimene arsti juurde ja leiab endale lahenduse. Ainult inimene, kes ei tea, et tal on mingi haigus, võib end lollitada ja käituda haiguse mõju all.

Sama olukord on ka distsipliiniga. Kui me juba teame endale tunnistada, et meil ei ole distsipliini, siis me ju oleme teadlikud oma “haigusest”, mis ei luba meil asju ära teha. Mida muud siis nüüd veel teha, kui mitte võtta ravimit - hoida distsipliini? Teha neid asju, mis on endale eesmärgiks võetud. Meie eesmärgid ei ole ju midagi muud kui teatud tegevuste tagajärjel asetleidvad sündmused. Aga kui me neid tegevusi ära ei tee, siis ei ole lootust ka jõuda eesmärkidele lähemale.

Kuidas hoida distsipliini?
Kindel viis distsipliini hoida ja asju ära teha, on kasutada oma teadlikkust. Iga kord, kui sa oled valiku ees - kas teha või mitte - , vali teadlikult teha.

Muidugi tundub see väga lihtne kirjutada, aga ellu rakendada on seda palju keerulisem. Miks siis? Mitte seetõttu, et raske oleks valida “kas teha või mitte” vahel, vaid seetõttu, et tavaliselt ei teadvusta me endale, et meil üldse see valik olemas on. Sel hetkel, kui me oleme mingit distsipliini vajavat tegevust alustamas - näiteks ärkama mingil ajal, trenni minema, magusast loobuma -, oleme me samastunud nii tugevasti impulsiga, mis töötab meile vastu, et me ei saa arugi, et hetkel on dilemma. Näiteks, kui sa võtad eesmärgiks ärgata igal hommikul kell 6.00, sest niimoodi saad sa rohkem asju ära teha, siis peale kella helisemist ei teadvusta sa endale, et sinu peas on kaks valikut - ärgata või mitte. Sel hetkel pakub sulle hoopis mõistus välja 3 head põhjust, miks võiks edasi magada, ning muidugi sa usud neid mõtteid, sest sa arvad sel hetkel, et valikut ei ole. Alles hiljem mõtled sa end süüdistades, et miks ma ikka hommikul edasi magasin.

Et kasvatada oma distsipliini, on vaja kasvatada oma teadlikkust. Teadlikkus on meie võime märgata selgelt nähtuseid, mis leiavad aset meie peas ja kehas - mõtted, hirmud, ihad, emotsioonid jt. Kui me hakkame saama teadlikuks nendest nähtustest, muutub meie elu märkimisväärselt. Esiteks me saame aru, et meie ei ole meie mõtted ja hirmud, ning teiseks tekib meil valikuvõimalus. Ja läbi valikuvõimaluse saame me hoida ka distsipliini. Üha enam hakkame me saama teadlikuks valikutest teha nii või naa. Kui varem tundus meile täiesti loomulik käituda teatud olukordades ainult “naa”, siis läbi teadlikkuse tekib meie pähe “ruum”, kus me saame hakata valima kas “naa” või “nii” vahel. Ning iga kord, kui sa suudadki valida “nii”, astud sa sammu lähemale ka eesmärgile.

Nüüd tekib muidugi küsimus, kuidas kasvatada teadlikkust? Kõige kindlam viis selleks on meditatsioon.

_____________________________________

Kuidas asju ära teha?

Juba sel nädalal Tartus “Kuidas luua EduTeadvust?“

Ära jää ilma, vaata siia: EduTeadvus

Reisimine on vahva. Sel aastal on mul eriti vedanud, sest ma olen käinud juba kahes väga eksootilises paigas - Sri Lankal ja Sitsiilias. Muidugi ei saa neid kahte kohta omavahel kuidagi võrrelda, sest need on lihtsalt nii erinevad. Ja sama erinevad olid ka minu eesmärgid, kui ma neid reise planeerisin. Nüüd on need aga mõlemad tehtud ja tuleb öelda, et hea on olla kodus. Eriti, kui ka meie kohalik suvi näitab tõelist ekvatoriaalset kuumust ja kõik inimesed naeratavad palju rohkem kui tavaliselt. Aga võib-olla see ei olegi päikesest, võib-olla on see lihtsalt sellest, et inimesed on tegelikult kõik meie ümber positiivsed ja heasoovlikud. Jah, ma usun siiralt viimasesse.

Ma õppisin mõlemalt reisilt väga väga palju. No jah, muidugi õpime me iga päev midagi uut - vastupidisel juhul oleks ju elu mõttetu -, aga kui meil on võimalus eemalduda igapäevasest ning keskenduda iseendale ja oma sisemaailma jälgimisele, võime me teha suured avastused. Siinsamas iseenda sees.

Sri Lanka oli imeline. Selle kohta kirjutasin ma artikli siin. Aga Sitsiilia on fantastiline. Ja sellest kirjutan ma nüüd.

Kahjuks ei oska ma Sitsiilia kohta kirjutada midagi põhjapanevat - see on üks paljudest Euroopa riikidest, kus isegi teenindusasutustes ei räägita inglise keelt, kus teenindus on palju halvem kui Eestis ning kus päikest on keskpäeval rohkem kui ükski inimene taluda suudaks. Just seepärast on isegi rannad Vahemere ääres keskpäeval kohalikest inimestest tühjad ning ainult “hullumeelsed” ja hullumeelselt ärapõlenud selgadega turistid võtavad viimast enne, kui hilisõhtuse lennuga jälle kodumaale naasevad.

Jah, ma ei oska Sitsiilia kohta väga palju öelda. Aga kuna reis sinna kuumale maale oli paljuski seotud paikse ajaveetmisega 8 magamistoaga villas, oli mul imeliselt palju aega tegelda mitte midagi tegemisega ning lihtsalt elu üle järele mõtlemisega. Ja vot see oli tõeline kvaliteetaeg.

Mänguasjad meie elus
Meile meeldivad mänguasjad. Oleks ilmne liialdus väita, et me kaotame huvi mänguasjade vastu peale seda, kui me oleme täiskasvanuks saanud. Vastupidi - alles siis meie piinad algavad. Me unistame kogu aeg uutest mänguasjadest oma ellu, kuna me usume, et nende mänguasjade kaudu saavutame me tunde, et me oleme õnnelikud. Missugused need mänguasjad siis on? Muidugi on need täiesti individuaalsed. Kuid kõige levinumad neist on riided, autod, ehted, parfüümid, reisid, sisustus jms. Ehk siis kõik need asjad, mida me ostame üldjuhul mitte vajadusest, vaid emotsioonidest lähtuvalt. Kui me suudaksime iga uue “mänguasja” soetamise hetkel olla teadlikud ning küsida endalt, kas me ikka tõesti vajame seda, ja kas me hetkel lihtsalt ei allu oma “ihale”, jääksid paljud mänguasjad ostmata. Mis oleks tulemus? Ega palju tegelikult ei muutuks - meile jääks võib-olla rohkem raha alles ja me ei kuhjaks ennast nii paljude asjadega. Seega ei ole asjade ostmine ning neid mänguasjadena omamine midagi väga pöörast ja valet - me oleme kõik ju inimesed. Mina näiteks ostan kokku budakujusid. Kui keegi küsiks minult, miks mul nii palju neid vaja on, ei oska ma vastata. Aga mulle lihtsalt meeldib neid oma “altari” peale lisada, ning lisaks veel ka igale poole mujale, kuhu need “sobivad”.

Pikk jutt lühidalt kokku võtta - meile meeldivad mänguasjad. Ja need mänguasjad on valdavalt kõiksugu asjad meie välises maailmas. Kuid viimasel ajal, ja eriti hakkasin ma seda praktiseerima Sitsiilias basseinis või Vahemeres naudeldes, olen ma teadlikult püüdnud leida endale uue mänguasja - minu iseenda.

Mina kui mänguasi
Kui sa peatud hetke ja mõtled iseenda peale, saad sa aru, missugune ime sa oled. Jah, sõna otseses mõttes tõeline ime. Kujutad sa ette, et enne oma sündi, näiteks 10 kuud enne oma sündi, ei olnud sinust justkui mitte midagi olemas. Aga nüüd oled sa olemas.

Või vaata oma last, või oma tuttava last. Ta on inimene. Tal on eneseteadvus, tal on soovid, ihad, vajadused, hirmud, emotsioonid, mõtted ja kõik muu, mis teeb temast inimese. Aga veel mõned aastad tagasi ei olnud teda olemas. Kust ta siis niimoodi ilmus? Kas see pole mitte kõige suurem ime maailmas?

Ja sellest varasest lapsepõlvest on ka hea alustada, kui me soovime saada iseenda kõige kallimaks mänguasjaks - et mõista, kuidasmoodi ma ikkagi täpselt funktsioneerin?

Võib-olla tundub see liiga lihtne ja kummaline, aga mõtle nende küsimuste peale:
1. Miks sa reageerid, kui keegi sind solvab?
2. Miks sa mõtled?
3. Mida sa valdavalt mõtled?
4. Miks sa ei saa oma mõtlemist kontrollida - soovi korral välja lülitada?
5. Miks sul on hirmud?

Need on vaid 5 kõige esimest küsimust, mis mul pähe kerkisid, kui ma mõtlesin inimese kui instrumendi peale. Jah, just instrumendi, sest nii peent mehhanismi ja nii täpset instrumenti kui inimene, ei ole suuteline isegi Apple välja töötama. Miks just Apple? Sest palju on artikleid sellel teemal, kuidas Apple on geniaalne firma, osates tarbijates tekitada tunde, et nad ei saa ilma nende mänguasjadeta - iPhone, MacBook, iPad, iPod jt - hakkama. Saladuskatte all ütlen, et olen isegi seda kogenud, kuna mul on nii iPhone, MacBook kui ka iPod. Hmm … ilusad ja mugavad mänguasjad.

Jah, Sina kui mänguasi oled tõeline ime. Ja kui sa otsustad, et sa asendad samm sammult kõik need mänguasjad, mida sa ihaldad, iseenda kui mänguasjaga, oled sa astunud suure sammu vabaduse poole. Sest sellisel juhul tabad sa kaks kärbest ühe hoobiga:

1. Sul jääb palju raha alles, sest sa ei osta asju puhtalt emotsioonist lähtuvalt
2. Sa õpid iseennast tundma, mis tõstab sinu elukvaliteeti kordades
3. Sa vabaned kannatusest, sest valdav enamus meie hädadest ja kannatustest tulenevad sellest, et me ihaldame endale midagi, mida meil ei ole.

Nagu sa näed, tuli välja hoopis 3 kärbest. Seda parem.

Kuidas olla iseenda mänguasi?
Kõige lihtsam on alustada eelpool oleva 5 küsimusega. Sageli, kui me hakkame tegelema enesearenguga, otsime me sügavaid tõdesid raamatutest ning mõttevälgatusi kehavälistelt rännakutelt. Kuid me ju unustame sellisel juhul midagi väga olulist - meie reaalsus on see, mida me hetkel näeme, kuuleme, katsume, haistame ja tunneme. Miks mitte elada siis selles reaalsuses ja leida tee vabaduse ning rahu poole siin maailmas? Ning seda väga lihtsal viisil - õppides tundma iseennast.

Miks sa reageerid, kui keegi sind solvab? Mõtle selle peale. Või miks sa mõtled? Ära mõtle. Proovi mitte mõelda järgmised 5 minutit. Kas see õnnestub sul?

Nagu sa näed, ei ole see justkui võimalik. No aga siis oled sa ju oma mõtlemise vang. Ja mõned räägivad vabast tahtest meie elus. Ei, see pole vaba tahe. See on hoopis tingitud millestki, mida me ei suuda isegi kontrollida.

Ning muide kõik need mänguasjad, mida me tavaliselt oma ellu soovime - vaata näiteks kriitilise pilguga üle oma eesmärkide nimekiri - , on samuti tingitud sellest, et me ei oska kontrollida oma mõtlemist, oma ihasid ja soove. Need on täiesti automaatsed.

Sellise mõtisklemise kaudu märkame me lihtsalt, kui käest ära me iseendalt oleme. Me oleme justkui mingi ülipeen aparaat, mida kasutaja ei oska kasutada. Ja kuna ta ei oska seda kasutada, saab ta kogu aeg valesid nuppe vajutades haiget. Nii öelda “vastu näppe”. Kuid süüdi ei ole siin aparaat, vaid kasutaja, kes ei ole seda “mänguasja” endale selgeks teinud, et osata sellega piisavalt hästi mängida. Ta teab küll, et see aparaat on väga võimekas ja suutlik, kuid ta on ära kaotanud selle aparaadi kasutusjuhendi. Ja nüüd peab ta hakkama ise nuputama, kuidas aparaat töötab. Ta teab, et mänguasja õigesti kasutades tagaks see talle väga rõõmsameelse, rahumeelse ja küllusliku elu, aga võta näpust … iga kord, kui ta mänguasjaga mängib, saab ta hoopis vastu näppe.

Ole iseenda mänguasi. Kõige kallim ja väärtuslikum mänguasi. Ära unusta kunagi, et sinus on “mehhaanika”, mis ületab kõikide arvutite suutlikkuse terves maailmas. Sa lihtsalt ei tea, kuidasmoodi see mänguasi enda jaoks tööle saada. Ja seepärast käitub see sageli sinu jaoks arusaamatul viisil. Aga sa võid sellele lõpu teha. Võta üks nupp korraga. Näiteks emotsioonide nupp, ja püüa mõista, miks sa midagi tunned ja millal sa seda tunned. Ole teadlik oma emotsioonidest, ja püüa nendega sõber olla.

Ära püüa ennast kui mänguasja selgeks õppida ühe päevaga. See ei ole võimalik. See mänguasi on liiga “rikkis” ning liiga valesti seadistatud selleks. Võta alati üks nupp korraga, ja tee see nupp endale korralikult selgeks. Siis liigu edasi. Ning ühel päeval märkad sa naeratusega, kuidas sinust on saanud täiuslik mänguasi sinule endale. Sa oled teada saanud, et sa oled olemas. Päriselt.

Kui sind huvitab, mida on teadlased avastanud meie kui mänguasja kohta, ja selle kohta, kuidas seda mänguasja kasutada tähendusliku elu loomiseks, vaata lähemalt siit: EduTeadvuse loomine

Mõnikord tekib küsimus, mis värk siin maailmas ikka toimub? Kuidas meie maailm on üles ehitatud? Mis on elu mõte ja kas Jumal on olemas? Ma usun, et selliseid lihtsaid küsimusi on teatud hetkel igaüks meist küsinud püüdes mõista meie maailma imelisust ja paradoksaalsust ning lihtsust. Aga võib-olla ei ole ka …

Mulle meeldib öelda, et meie maailm on meie poolt füüsiliselt väljendatud mõtted. Absoluutselt kõik asjad meie maailmas saavad alguses ideest ning sõnadest meie peas. Tõesti, absoluutselt kõik. Mis iganes hetkel sa enda ümber ringi vaatad, näed sa sündmusi, situatsioone ning objekte, mis on kellegi poolt loodud läbi jämedakoelise materialismi. Aga igale sellele sündmusele, situatsioonile või objektile on eelnenud idee kellegi peas. Isegi, kui me teeme midagi täiesti spontaanselt, eelneb sellele tegevusele teatud laadi informatsioon meie peas, olgu see siis kujutluspilt või sõna pildis või hääles. Kõik algab meie peast. Kuigi tavaliselt öeldakse eelkõige spirituaalses kontekstis, et meie maailma loomine algab meie peas, saab seda väita ka täiesti praktilise elu kohta - kogu meie maailm algab meie mõtetest. Ka kõik igapäevased tegevused kodus ja tööl, suhted oma perekonnaga ning sõpradega, ja suhtumine tervesse maailma enda ümber. Kõik lähtub sellest, et meil on sisemine informatsioon, mis on taustaks ja platvormiks kogu meie ülejäänud eksistentsile.

Jah, tavaliselt räägitakse oma elu loomisest “saladuse” kontekstis, mille järgi me suudame oma elu kujundada metafüüsilisel viisil ja justkui tõmbame oma ellu sellist elukogemust nagu me alateadlikult soovime. Aga tihtipeale unustame me ära, et loomine sõna otseses tähenduses toimub ka praegu - just sellel hetkel - ning lähtuvalt nendest tegevustest, mille me igal sekundil ette võtame, sõltub tegelikult, mis juhtub homme, ülehomme või aasta pärast.
Näiteks praegune artikkel ja Saladuseblogi. Minu eesmärk oli täpselt aasta tagasi alustada isikliku arengu blogi ning jagada artiklite kaudu sarnaste huvidega inimestega oma mõtteid ja kogemusi.

Sellel näite puhul on suurepäraselt esindatud eesmärkide saavutamise mõlemad aspektid: a) füüsiline tegutsemine b) mentaalne tegutsemine.

Füüsiline tegutsemine
Kui ma soovin arendada seda blogi, siis ma pean pakkuma inimestele väärtust. Minu eesmärk on, et hiljemalt iga kahe päeva möödudes peab olema blogi uuendatud ning andma lugejatele uut sisu. Mina, Marlen ja Helina peame selle elus hoidmiseks tegema reaalselt tööd ning kirjutama. Me võtame selle aja, paneme kõik muu seisma ning kirjutame. Lisaks me vastame kommentaaridele ja kirjadele, mis on samuti reaalne tegutsemine. See on füüsiline tegutsemine füüsilises maailmas. Ilma nende tegevusteta ei oleks saanud see blogi tekkida ning see ei saaks elus püsida.

Kuidas see on seotud eesmärkide saavutamisega?

See on hea näide, sest ilmestab olukorda, kus inimesed peavad oma eesmärkide nimel reaalseid tegevusi tegema, mitte ainult kirjutama eesmärgid märkmikusse ja uskuma, et asjad juhtuvad. Isegi, kui me oleksime Marleni ning Helinaga maailma parimad visualiseerijad, uskujad ja eesmärkide püstitajad, kas selle abil oleks võimalik arendada blogi ilma füüsiliselt sekkumata? Kahtlemata mitte.

Me peame ette võtma konkreetseid samme, et oma eesmärkide suunas liikuda. Kui see blogi sai aasta tagasi loodud, ei teadnud keegi täpselt, kuidas see hakkab arenema. Ma ei teadnud, kas inimestel on üldse huvi isikliku arengu vastu, kas keegi leiab need artiklid olevat üldse lugemisväärsed ning kuidas lugejad reageerivad kõigele sellele? Ma ei teadnud seda. Kuid oli olemas idee peas, et selline blogi teha. Ja see idee lõi selle blogi. Täpselt samamoodi oleks võinud aasta aega istuda ning visualiseerida ja uskuda, et  ma käivitan blogi, kuid kui ma ei oleks astunud ühtegi reaalset sammu, poleks midagi juhtunud. Tegelikult alustasin ma üldse aadressil rahulooja.blogspot.com täpselt 1 aasta tagasi (esimene postitus oli 05.12.2008a). Kuid juba ühe kuuga kasvas mu usk sellesse projekti nii palju, et ma mõistsin, et blogi aadress peaks olema lihtsam ning formaat mugavam. Nii valmis Saladuseblogi www.suurimsaladus.ee

Eesmärkide suunas tegutsemisel füüsilisel tasandil on lisaks oluline mõista, et me saame oma panuse eesmärki anda ainult praegusel käesoleval hetkel - NÜÜD. Näiteks ei saa ma kuidagi kirjutada seda artiklit tulevikus või minevikus. Kui ma soovin, et blogi areneks, inimesed saaksid lugeda ja võib-olla uusi ideid ning inspiratsiooni, pean ma tegutsema praegu. Mitte praegu 03.12.2009 kell 07.22, aga ka näiteks 05.12.2009 kell 22.22 või 09.12.2009 kell 12.34. Kuupäevad ning kellaajad on kõigest kokkuleppelised määrangud, et me saaksime oma eksistentsi lineaarsust kuidagi mõõta ning selleks annab aeg ühe võimaluse. Kuid sõltumata, mida näitab kalender seinal või kell käe peal, tegutseda saame me ainult praegu. Sest praegu jaoks ei ole olemas mitte mingisuguseid kuupäevi, tunde või sekundeid. On ainult NÜÜD. Kui ma soovin kirjutada artiklit, saan ma seda teha nüüd. Kui ma ei tee seda nüüd, siis ei saa see artikkel iialgi valmis. Ma ei saa seda kuidagi homme teha. See on suur illusioon, et ma teen selle homme. Ka homme sel ajal, kui ma kirjutama hakkan, on Nüüd.

Mentaalne tegutsemine
Isegi, kui teine samm (esimene samm on idee meie peas) toimub füüsilises maailmas, peab kolmas samm olema taas mentaalne.

Kuna kogu loomise protsess algab meie peast, peab meie pea seda protsessi ka järjepidevalt toetama. Kui meil on suurpärane idee, millele me ka reaalse mõõtme füüsilises maailmas anname, aga me “toidame” seda ideed pidevalt oma hirmude ja kahtlustega, siis missuguse kuju võtab see idee meie peas? Ning missuguse kuju see võtab seejärel meie elus?

Kui meil tekib idee - me taipame, me saavutame hetkeks kontakti üldise infoväljaga, kust me murdsekundi jooksul ammutame informatsiooni -, on see idee täiuslik. Meil on hetkeks selge nägemus, missugune peaks olema selle idee materiaalne väljendus ning kuidas me peaksime käituma, et see idee teostada. See töö toimub üliteadvuse tasandil.

Kui me aga sellest hetkest edasi liigume, sekkub meie tavapärane teadlik mõistus, mis on läbi meie uskumuste, hirmude ning kogemuse nii “risustatud,” et see leiab kiiresti kümme põhjust, miks see idee ikka hea ei ole ning missugused on kõikvõimalikud takistused, et see idee ei võiks teostuda. Ja paljudel juhtudel inimesed loobuvadki sel hetkel. Nad usuvad tõepoolest, et see idee, mis tuli lõputust intelligentsiväljast, ei ole reaalne, ning reaalne on hoopis see “jama”, mille me ise hiljem välja mõtlesime. Ning laseme sel võimalusel minna. Taaskord.

Nii juhtub väga tihti. Seepärast on oluline jääda oma peas esmase idee juurde ning hoida seda “pilti” kuni lõpuni. Millal on lõpp? Lõpp puudub … sa hoiad seda pilti igavesti kuni see muutub alateadlikuks pildiks ning sa ei pea seda enam hoidma, vaid see püsib seal ise.

Tulles tagasi Saladuseblogi näite juurde, siis kuidas oleks võinud see areneda, kui meil ei oleks olnud sellesse usku? Kui me oleks pidevalt keskendunud sellele, et keegi ei loe seda, kedagi ei huvita see enesearengu temaatika ning mis jamaga me üldse siin tegeleme …

Aga me ei teinud seda. Isegi, kui mõnikord eksivad siia ära õelad ning äärmuslikult negatiivsed inimesed, ei kaota ma usku. See on minu jaoks kasvukoht ning ma ei muuda oma pilti. See on täiesti normaalne, et me elame polaarses maailmas ning igale asjale on olemas vastand. Teisiti see ei saakski olla. See on tõeline Yin Yang igapäevakehastuses.

Minu eesmärk oli 2008 aasta lõpus, et blogi on oma esmase ülesande täitnud, kui seda külastab igapäevaselt 500 inimest. Ma olen terve selle aasta teinud tööd, kirjutanud artikleid, vastanud kirjadele ning kommentaaridele eesmärgiga inimesi aidata. Ma olen soovinud, et inimesed saaksid oma küsimustele vastused ning nad leiaksid inspiratsiooni alustada teadlikult oma sisemise arenguga. Ma teadsin, et juhul, kui me ei genereeri kogu aeg uut ning kasulikku sisu, läheb siin inimestel igavaks, seega tegin ma alati kõik endast oleneva, et värske sisu oleks iga kahe päeva tagant olemas.

Ning lisaks sellele hoidsin mittefüüsilisel tasandil alati õiget pilti. Ma uskusin, et see on võimalik, kuna ma sain selle idee, ja selle idee kohaselt inimesed saavad sellisest blogist kasu. Ning kui see info oli olemas minu peas, pidi olema see teostatav materiaalses maailmas, sest materiaalne maailm ei ole midagi muud kui meie poolt väljendatud mõtted ning ideed.

Allpool olevalt pildilt näed sa tulemust. See graafik näitab Saladuseblogi igapäevaseid külastusi (kliki peale suurendamiseks). Nagu näha, on perioodil 03.11-03.12 külastanud blogi iga päev 350 kuni 700 inimest ehk keskmine jääbki umbes 500 juurde. Seega julgen ma väita, et idee tuli õigest kohast ning usk sellesse andis ideele õiget kütust.

Füüsilise ja mentaalse tegutsemise kombineerimine
Et muuta idee materiaalseks tulemuseks, peame me osavalt kombineerima kaks maailma - füüsilise ning mentaalse. Loomulikult saame me sellise lahutatud käsitluse luua vaid näitlikustamise eesmärgil, sest tegelikult ei ole kvanttasandil olemas mittemateriaalset ning materiaalset maailma. On vaid üks maailm - see on sinu maailm. Kuid et see meie jaoks lihtsaks ning mõistetavaks muuta, on see suur intelligentne süsteem loonud meile keskkonna, kus me saame areneda uskudes siiralt, et me oleme oma maailmast ning selle objektidest lahutatud. Meile on jäänud mulje, nagu oleksime me üksinda selles kõledas ning vaenulikus maailmas, nagu Darwin seda kirjeldas, ja me peame ellujäämise nimel pingutama ja vaeva nägema, sest võidavad ainult tugevamad. Milline absurd! Me oleme kõik sama tugevad, sama võimekad ning sama armastatud. Me lihtsalt ei ole seda taibanud veel ja ujume vastuvoolu. Aga mitte enam pikalt. On aeg …

Võta oma idee vastu juba täna ning alusta kohe praegu.
Kaido

_____________________________________________________________________________________

Kuidas kombineerida füüsiline ja mentaalne tegutsemine?
Vaata www.suurimsaladus.ee/2010

Ma usun siiralt, et tegutsemine on parim viis õppida. Parim viis ei tähenda aga seda, et see alati kõige lihtsam viis oleks. Pigem ma tajun, et lihtne oleks mitte tegutseda ja end selle asemel hoopis “ette valmistada”. Ma tean, et väga paljudele meist on just see programm sisse istutatud - tuleb plaan paika panna ja alles siis uksest välja astuda. Aga kuhu see meid viib?

Ettevalmistus vs tegutsemine
Mina arvan, et ettevalmistus on oluline aga vähemtähtsam, kui otsus ja julgus tegutseda. Julge lause, ma tean, aga see on see, mida mina oma elus iga päev tunda saan. Kui ma alustasin 2008 novembris oma esimeste gruppidega, siis uskuge mind, isegi, kui sel kooskäimisel oli ilus nimi, seal juhtus rohkem kui palju apsakaid, läbikukkumisi, piinlikke momente ja ebaõnnestumist. Aga ma ei andnud alla. Hoolimata oma pea olematust ettevalmistusest koolitajana, ma hüppasin pea ees vette, ma tegutsesin.

Nüüd, kui ma olen oma gruppide ees, siis ma usun, et paljud võivad kinnitada - ma saan sellega täitsa hästi hakkama. Sellest on saanud minu elu loomulik osa, ollagi inimeste ees. Samas, ma kasvan iga kord, kui ma taas ühe kohtumise läbi olen viinud. See on parim võimalus õppida. Ma õpin läbi tegevuste. Minu ettevalmistus on tulnud läbi minu tegutsemise. Tegutsemine kasvatab mind, iga päev.

Julgus
Aga mis on tegutsemisel pistmist julgusega? Miks ma pean olema julge, selleks, et tegutseda? Kas ma üldse pean olema julge? Minu kogemus ütleb, et just julgus on see, mis eristab tegutsejad ettevalmistujatest. Kui Sa tõesti tahad kasvada ja õppida, siis ainus viis on alustada siin ja kohe. Mitte homme. Vaid täna. Ja just nende teadmistega, mis Sul on! Ja selleks, usu mind, on Sul vaja julgust. Aga rohkem isegi kui julgust on Sul lihtsalt vaja otsust, et Sa julged proovida.

Õppimine
 Me õpime, kui me teeme. Ja me arvame, et me õpime, kui me niisama oma peas heietame. Tegelikult on parim viis õppida teha see miski praktikas läbi. Ise. Sest just siis teed Sa vigu. Ja nendest vigadest saadki Sa õppida. Läinud laupäeval juhtisin ma Saladuseblogi teist kohtumist koos Kaido ja Helinaga. Kui ma istusin autos, tagasiteel Tartumaale, siis ma nägin, kui raske mul olla oli. Minu peas kerisin kõik need apsakad, mida ma tol päeval korda saatnud olin.

“Sa oleks ikka pidanud inimesed varem küpsiste juurde lubama, grupitööde aeg jäi vist liiga pikaks - äkki neil hakkas igav, kas oleks pidanud hoidma teema ikka rohkem teemakesksena - äkki me olime liiga mitteametlikud” jne jne jne

Kuulasin ja lasin lahti, kuulasin ja lasin lahti aga need tunded kerkisid ikka ja jälle. Mul oli raske lahti lasta, sest ma uskusin, et 60 inimest on piisavalt suur kogus, et ma oleksin pidanud suutma olla ikka väga hea. Ja siis ma ärkasin. Naeratus tuli näole. Ma sain aru, et ma olin väga tubli, sest ma hüppasin vette ja ujusin sealt välja! Ma juhtisin 60 inimesega üritust esimest korda elus ja ma julgesin teha oma vead, et saada paremaks! Milline kergendus:)

Valik on Sinu!
Nagu ikka, kõik hakkab meie tajust. Vaata, kas Sina teed seda, mida Sa tahad teha või oled Sa alles ettevalmistuste faasis - võib olla, et sinna isegi kinni jäänud? Ja kuidas suhtud Sina oma läbitud õppetundidesse - kas need on Sind innustavad ja inspireerivad, sisestades Sinusse usku, et Sa saad iga korraga paremaks või lubad Sa endal käsitleda oma õppetunde kui vigu, mille pärast endaga pahandada, lubamata endal kasvada?

Tegutse. Katseta. Kuku läbi. Naerata. Mine uuesti. Kuku jälle. Tõuse püsti. Mine uuesti. Elu on seiklus! Vali nautida oma julgust teha vigu.

PS. Anna meile teada, kuidas õppimine edeneb:) Ootame Sinu lugusid Edulugude lehele - lihtsad lood, suur tänu lugejatelt.

Kuidas? Olles proaktiivne.

Eile möödunud tarkuste päeva ja alanud uue hooaja alguses on mul tunne alati superhea. Kuigi suvi on jällekord möödas, oli see väga ilus suvi rohke päikese ja paljude mõnusate mälestustega. Ja sügis meeldib mulle ka oma nostalgises meeleolus ja uutes võimalustes.

Kuigi inimesed on kõik erinevad, oleme me teatud tegevustes sarnased – mõnikord oleme reaktiivsed ja mõnikord proaktiivsed tegutsejad. Kuna järgnevad 9 kuud on tegutsemise aeg, et järgmisele suvele vastu minna hingelt rikkamana ja emotsioonidelt puhtamana, mõtisklen täna natukene reaktiivse ja proaktiivse tegutsemise üle. Loomulikult ei ole võimalik, et keegi meist asuks kummagi ekstreemses äärmuses, kuna meis kõigis on olemas nii reaktiivne külg kui ka proaktiivne külg. Iseküsimus on, kui palju me neid teadlikult jälgime ja kasutame oma eesmärkide saavutamiseks.

Ma usun, et reaktiivse ja proaktiivse tegutsemise peamine erinevus seisneb faktis, et reaktiivsena reageerime me automaatselt välisele stiiumulile (tegutsemise muster tulenebki sõnast reaktsioon), kuid proaktiivsena kasutame oma teadlikkust, et otsustada, kuidas ja kas stiiumulile reageerida? Proaktiivsena võtame me kontrolli oma elu üle enda kätte, me teame oma eesmärke ning teeme konkreetseid tegevused eesmärkide saavutamiseks. Olla proaktiivne tähendab minna ja luua ise enda elus sündmused ja endale soodsad võimalused, mitte lihtsalt reageerida sündmustele ja oodates võimalusi, mida elu meile võib tuua.

Kuna Saladuseblogis on palju juttu olnud alistumisest ja Universumi usaldamisest, sest me ei suuda niikuinii kontrollida, kuidas asjad lõpuks lähevad, siis tahaksin ennetavalt öelda, et proaktiivne tegutsemine ei tähenda selle seisukohaga vastuollu minemist. Proaktiivse tegutsemise võtmekoht on tegutsemine Siin & Praegu. Olles siin ja praegu on meil alati kaks võimalust: a) tegutseda b) oodata. Ning siin jookseb piir minu jaoks – kui ma olen proaktiivne, siis kasutan ma teadlikult praeguse hetke ära, et tegutseda ja mõelda õigeid mõtteid, olles aga reaktiivne vaatan ma, mis on minu võimalused ja reageerin nendele passiivselt, sageli läbi hilisemate hinnangute: „Miks küll minuga asjad niimoodi juhtuvad?“

Kui me hakkame oma teadlikkust treenima (nt igapäevase meditatsiooniga), siis me avastame üsna kiiresti, et iga välise stiimuli ning sellele järgneva meie poolse reageeringu vahel on teatud tühimik (hinnanguliselt 2 sekundit). See tühimik on „meie teadlik aeg“. Steve Covey ütleb, et see on aeg, kus proaktiivsed inimesed saavad teadlikuks välisest stiimulist ning käituvad vastavalt, luues just niimoodi ise enda elu, mitte ei reageeri pelgalt välisele.

Teadlikuks proaktiivseks tegutsemiseks pakub ta välja sellise mudeli:
1)    Me saame teadlikuks oma võimalustest
Me saame teadlikuks, et meie ellu tuli teatud väline stiimul, millele me tavaliselt reageerime „nii“, kuid tänu sellele, et me saime sellest stiimulist „tühimiku“ jooksul teadlikuks, on meil nüüd võimalus ise valida, kuidas lõpuks käituda. Näiteks, kui keegi solvab mind, siis on mul ca 2 sekundit aega, et otsustada, kas ma reageerin sellele või mitte. Reaktiivselt käitudes reageeriksime me sellele automaatselt ning hiljem analüüsiksime, kas selline reageering oli ikka objektiivne

2)    Me arutame olukorda teadlikult enda sees
See on nagu suhtlemine oma kõrgema minaga, oma sisemise kompassiga. Me saame olukorrast teadlikuks ning me peame korra aru iseendaga, kas me peaksime käituma vastavalt üldistele normidele või jääma kindlaks oma põhimõtetele. Ning alles seejärel otsustame (vastavalt punktile 1). Reaktiivselt käitudes ei ole ma teadlik, et mul on see võimalus üldse olemas ning reageerin automaatselt.

3)    Lahenduste visuaalne loomine
Saades teadlikuks oma valikutest tühimiku vältel ning pidades aru iseendaga, kuidas oleks minu jaoks kõige kasulikum praegu käituda, saan ma luua oma kujutlusse võimalikud stsenaariumid erinevate reageeringute korral.

4)    Oma unikaalse reageeringu valik
Tühimiku kasutamise viimaseks sammuks on teadlik valik, kuidas stiimulile reageerida.

See tsükkel on meile hea abimees, kui me soovime hakata treenima oma proaktiivsust ja vähendama automaatseid reageeringuid elus. Kiire areng ei ole siin võimalik, sest tühimik ei teki ühe päevaga. See võtab küll aega, kuid see tõstab meie elukvaliteeti oluliselt. Me sõna otseses mõttes avastame ühel hetkel, et meie teadlikkuse ja väliste objektide (mõtted, emotsioonid, hirmud, ideed jkm) vahel on ruum, kuhu need sattuvad enne „päris minuni“ jõudmist. Ning see on see ruum, kus me saame nendest nähtustest teadlikuks ja saame otsustada, mida nendega siis teha – kas lasta endasse või nendest vabaneda. Ning tehnika selleks annabki eelpool kirjeldatud 4 –astmeline mudel.

Hea eluline näide proaktiivse ja reaktiivse käitumise vahel on asetada ennast laevakapteni rolli. Kui ma olen reaktiivne kapten, siis sõltun ma täielikult mere olukorrast ja hoovustest. Ma liigun vaid vastavalt sellele, kuhu hoovused mind viivad. Minu peamiseks tegevuseks oleks uurida hoovuseid ja teada saada, kuhu hoovus mind kannab. Kui mõnel päeval on olukord hea, on ka kapten õnnelik, sest laev lausa lendab lainetel, kuhugi suunas. Aga kuna kapten teab, et ta sõltub välistest objektidest ja ei saa ise midagi muuta, siis enamikel päevadel on kapten stressis, kuna hoovused ei ole talle soodsad. Ta jälgib küll hoovuste suunda ning iseloomu ja püüab vastavalt sellele mõista, mis teda ees ootab, aga see ei tee teda õnnelikuks. Samas ta ei tea ka, kuidas seda kõike muuta.

Proaktiivne kapten on aga õppimas, kuidas kasutada hoovuseid, et jõuda sinna, kuhu ta tahab jõuda. Loomulikult teab ka proaktiivne kapten, et ta ei saa hoovustele vastu – ta peab neid usaldama ja nendega kaasa minema – aga ta on teadlik igal hetkel, kus ta asub ning kasutab hoovuseid navigeerimiseks, et kurss püsiks õige. Ta ei tea täpselt, millal ja mis marsruuti pidi ta jõuab sihtsadamasse, aga ta on 100% kindel, et ta sinna jõuab.

Kas proaktiivne kapten on parem kui reaktiivne? Kindlasti mitte. Me oleme kõik inimesed oma väärtustega ja eesmärkidega.

Kuid proaktiivsus ei ole kasulik ainult nendele, kes soovivad suuri asju elus saavutada – proaktiivsus on suurepärane tööriist oma teadlikkuse kasvatamiseks. Kui ma küsin igal hetkel, mida ma saan praegu ära teha, et liikuda oma eluga soovitud suunas, olen ma juba muutunud proaktiivseks. Kas tead, et 80% inimestest ei olegi eesmärke endale teadvustanud ja üles kirjutatud? Nad ei määra endale ei „Uus Aasta“ eesmärke, „Uue hooaja“ eesmärke ega isegi isilikke elueesmärke. Nad lihtsalt lähevad vooluga kaasa. Nad ei tee teadlikke tegevusi, et eesmärgi suunas liikuda, nad liiguvad sinna ainult juhul, kui hoovus neid sinna kandma peaks. Nad on kaptenid laeval, aga nad ei tea, et nad saavad seda laeva ise juhtida, mitte sõita ainult sinna, kuhu hoovused viivad.

Jah, paljud ütlevad praegu, et elu mõte ongi olla ja avastada ning areneneda. Muidugi on. Aga meil kõikidel on väikesed unistused. Isegi kõige suurematel skeptikutel on unistused, hobid ja salasoovid. Miks mitte neid siis eesmärkideks panna ja nende suunas liikuma hakata? Meil on see võimalus, sest meie maailm on niimoodi üles ehitatud. Meie hüvanguks.

Miks mitte visata peast välja mõte „See pole võimalik! Ma ei saa seda lubada! Ma peaks oma elu selleks muutma?“! Need on pelgalt uskumused!!! Ainukesed takistused, mis on meie salasoovide ja praeguse olukorra vahel, on meie uskumused. Me peame nendest vabanema ja asjad hakkavad muutuma. Selles maailmas on kõik võimalik. Absoluutselt kõik. Miks mitte seda siis endale lubada? Olles lihtsalt proaktiivne. Ja tegutseda. Iga päev natukene. Kuni ootamatult märkame, et see ongi juhtunud …

Mõnusat uut hooaega.
Kaido

Töötab, ei tööta. Ühel töötab, teisel ei tööta. Miks? Sellele küsimusele on sadu vastuseid, ma lisan siia ühe neist:)

Mul oli sel nädalavahetusel täiesti fantastiline kogemus teha koos 27 naisega metsas kolmepäevast seminari. Kui me tegime lõpuringi, kus kõik jagasid, mis see kogemus neile andis, jäin ma neid kuulama - nii paljud kiitsid ja ütlesid, et fantastiline seminar ja fantastiline rahvas. Ja alles siis, kui umbes 5 nii juba öelnud oli, hakkasin mina ringi vaatama ja uurima, millest nad räägivad?

Ja ma ärkasin ning märkasin. Ma olin hakanud võtma kõiki neid fantastilisi inimesi iseenesest mõistetavalt! Ma arvasin, et kõik inimesed ongi sellised, aga ei ole ju. St, kõigis on alati potentsiaali olemas aga kas nad seda ka kasutavad? Need naised olid täiesti erakordsed. Nemad tegi selle seminari vägevaks, sest neil oli täielik pühendumus. Nad Tegutsesid Täiega!

Kas Sa oled kuulnud lauset, et kui Sa paned natukene sissse, saad Sa natukene tagasi? Ja kui Sa paned palju sisse, saad Sa palju tagasi? Just nii see toimibki! Need naised panid sellesse nädalavahetusse kogu oma jõu ja seda oli terve ruum täis, tegelikult on suur osa neist ikka veel “kergelt hoos”:)

Aga mis on see võti, mis paneb inimesed niimoodi tegutsema? Nii, et investeeridki kogu oma tähelepanu ja energia?

Kui ma seminarilt koju jõudsin, tundsin, et nüüd on ruttu vaja juurde õppida. Janunesin uute teadmiste järgi. Ja paar päeva hiljem oli minu postkastis popsti üks uus kiri, mis soovitas vaadata ühte Anthony Robbinsi videot. Ja ma vaatasin. Ja oh millest ta seal rääkis! Üks osa videost rääkis just nimelt minukeeli Täiega Tegutsemisest.

Nimelt. Kõik hakkab pihta sellest, mida inimene Usub, et on võimalik saavutada. Kui Sina uurid neid materjale, siis on neid võimalik uurida vähemalt kahte moodi: üks osa teist TEAB, et see töötab. Teine osa tahaks uskuda, et see töötab. Kolmas ehk usub, et see ei tööta. Nüüd, räägime täna neist, kes vähemalt natukene usuvad ja mis tulemusi nad saavad.

Nagu Anthony seletab, on tegemist spiraaliga, mida mööda on võimalik liikuda nii üles kui alla. Selles valemis on 4 komponenti: Usk , Potentsiaal,  Tegevus ja Tulemus.

Kui Sinul on sellesse loomisprotsessi USK, mis on täiesti kindel, Sul on teadmine, et see töötab, siis kuidas Sa näed enda potentsiaali seda rakendada? Suure või väiksena? Tõenäoliselt suurena, sest kui Sa TEAD, et see töötab ja Sa tead, et see töötab igaühega, siis Sa tajud, et see töötab ka Sinuga! Nüüd, kui Sina tajud oma potentsiaali suurena, kui palju energiat paned Sina tegevusse, mida Sa tegema läheb? Palju või vähe? Tõenäoliselt palju! Sest Sa usud, et Sa saad sellega hakkama ja Sul on võimalik saada väga hea tulemus, ja Sa panedki kõik mängu. Sa ei kahtle, Sa panustad kõik, mis Sul on! Ja mis Sa arvad, mis tulemused Sa saad, kui Sa oled investeerinud tegevusse kogu oma jõu ja energia? Kas hea või halva? Loomulikult HEA, isegi väga hea, sest millele iganes Sa energiat annad - see kasvab! Ja valemi viimane samm - Sinu väga hea tulemus TUGEVDAB Sinu teadmist / usku, et see, mida iganes Sa tegid, töötab. Sa vaatad oma tulemusi ja ütled teistele: ma ju ütlesin teile, et see töötab! Ja see kogemus tõstab Sind järgmiseks tegevuseks veel kõrgemale tasemele, kus Sa paned endast veel rohkem mängu ja saad veel paremad tulemused. 

See on Spiraal, mida mööda Sa ronid üles!
Aga. Kui see on spiraal, siis seda sama spiraali pidi saad Sa tulla ju ka alla!?

Just nimelt. Ütleme, et Sul ei ole väga tugevat usku, kas see, mida Sa ette kavatsed võtta, ikka töötab. Kuidas Sa tajud oma potentsiaali sel hetkel? Pigem vist madalana, sest kui Sa ei usu, et see töötab ei usu Sa ka, et Sina võiks sellest tegevusest tulemusi saada. Nüüd, kui Sina läheb tegevusse vähese usuga ja tajudes end pigem vähese potentsiaaliga, kui palju energiat Sa paned oma tegevusse? Palju või vähe? Õige vastus! Väga vähe, sest Sa ei taha ju pärast tobe välja näha - mis siis kui ma panustan täiega, aga tegelt see ikka ei tööta!? Ja mis tulemuse Sa saad, kui Sa oma tegevusse vähe energiat panustasid? Kas hea või halva? Pigem halva, sest Sa ise ei ole oma energiaga seda kasvatanud! Ja kui Sa saad oma halva tulemuse, mida teeb see Sinu usuga? Sa vaatad oma tulemust ja ütled: näe, ma ütlesin ju teile, et see ei töööööta! Ja järgmine ring on Sul veel veidi vähem usku ja investeerid veel veidi vähem energiat ja nii sa mööda seda spiraali allapoole tuledki.

Lihtne, kas pole?

Teate, meie blogis on väga hea näide ühest mehest, kes paneb mängu kogu oma energia, kui ta siin midagi teeb. Ja mina tajusin ära, et mina kippusin pigem iga korraga endasse tõmbuma, sest ma panin iga kord aina vähem mängu, kui ma siin kirjutasin. Ja see on sõna otseses mõttes isetäituv ennustus. Mida enam ma tajusin, et minul ei tule see kõik ikka nii hästi välja, seda vähem ma panustasin ja seda vähem sain ma oma kirjutistele tagasisidet. See ei ole kiituse norimise koht, see on õppimise koht! 

Kuidas on lood Sinuga? Kas Sul on lood sellest, miks see materjal ei tööta? Vaata ausalt, kui palju Sa oled selle tööle panemisse panustanud? Kas Sa oled kuulanud Kaido mp3-me, kus ta oma päevakavast räägib? Minul kukkus suu lahti ja on ikka veel lahti. Kas Sina tõused hommikul vara, et iga päev mediteerida, joogat teha, õppida? Ja võtad uuesti aega tegeleda endaga ka õhtul? Kui Su tulemused ei ole nii head, nagu Sa soovid, et nad oleks, siis vaata üle, kui palju oled Sa nende loomisesse panustanud? Sa tead ise oma vastuseid. 

Täiega Teie,
Marlen

See on miljoni dollari küsimus. Ning sellele küsimusele on vastuseid otsitud vähemalt miljonis erinevas raamatus üle maailma. Enamus nendest raamatutest räägivad sarnast juttu, aga natukene erinevas võtmes. Ei ole ju tegelikult nii palju lõppkokkuvõttes vaja teada, mida teha, et edukaks saada. Tuleb teha õigeid asju õiges järjekorras ja õigel ajal. Lihtne öelda ju:)

Alljärgnevalt pakun välja nimekirja 25’st tegevusest, mis jooksevad läbi väga paljudest isikliku arengu materjalidest ning mida järgides muudad sa enda elu üsna kiiresti. Ning kui sa rakendad neid tegevusi järgneva 6 kuu vältel, siis ma julgen isegi garanteerida, et sinu elu on liikunud selles suunas, kuhu sa soovid

Kuidas siis saada edukaks?
1)    Ärka varakult ning alusta oma tegemistega varakult
2)    Tee endale täpselt selgeks, mida sa tahad saavutada
3)    Tee selge ja struktuurne plaan oma eesmärkidest ja nende saavutamise viisidest
4)    Võta igal õhtul 30 minutit ning mõtle läbi, mis sa tegid täna õigesti ning mida oleks saanud paremini teha?
5)    Igal õhtul enne uinumist küsi endalt: „Mida ma saaksin homme teha paremini võrreldes tänasega?“
6)    Igal hommikul enne voodist üles tõusmist mõtle läbi stsenaarium, kuidas tänane päev võiks kulgeda? Mõtle läbi päeva olulisemad sündmused positiivses võtmes ning visualiseeri sinu jaoks kasulikud lahendused
7)    Alusta päeviku pidamist, kuhu kirjutad oma ideed, mõtted ja eesmärgid ning sinu senised tulemused
8)    Tööta oma projekti kallal usinamalt ning vajadusel ka rohkem tunde
9)    Koosta endale „Tänased tegevused“ nimekiri, mida sa täidad igapäevaselt ning teed ka need tegevused ära, mis on tänaseks määratud
10)    Käsitle aega, nagu see oleks puhas kuld – Planeeri oma aega!
11)    Alati mõtle läbi tagavaraplaan, kui asjad ei lähe täpselt nii, nagu planeerisid
12)    Õpi ütlema „Ei“ ning tee seda vajadusel kiiresti
13)    Sea endale vähemalt 2 korda aastas eesmärke. Võta selleks vähemalt pool päeva vabaks ja ole omaette, kuni sul on plaan paigas järgmiseks 6 kuuks
14)    Osta sisse (kasuta teenust, palka inimene) kõik tegevused, mida keegi teine suudab teha sinust kiiremini
15)    Kasuta kõik enda isiklikud ressursid (oskused, teadmised) ära maksimaalselt
16)    Tegutse rääkimise asemel – kui sul on valida, kas arutleda korduvalt ideest ning selle teostamise võimalikkusest, alusta parem kohe pihta. Nüüd ja praegu.
17)    Kasuta soovitahvlit oma eesmärkide kirjeldamiseks
18)    Suhtle inimestega, kes on sel alal juba edukad, kus sina soovid edukaks saada
19)    Loe ja uuri ainult neid raamatuid ja materjale hetkel, mis on sulle vajalikud. Ära raiska oma aega selle peale, mis ei toida sinu eesmärki hetkel
20)    Mõtle välja igale oma tegevusele süsteem, kuidas seda kõige efektiivsemalt teha
21)    Unista suurelt – kujuta elavalt ette, kuidas sa oled oma eesmärgid juba saavutanud
22)    Ole kohal. Kui sa tegeled tööga, tee seda 100% võimsusega. Kui sa oled kodus oma pere juures, ole ka seal 100%
23)    Alati lõpeta, mida alustasid. Poolikud projektid on kõige suuremad aja- ja energiaröövlid
24)    Ära kuluta oma raha millegi peale, mida sa ei kasuta kohe. Ära osta iialgi midagi, mida sa võid kunagi vajada
25)    Programmeeri oma alateadvus edule. Tööta oma mõtete ja emotsioonidega, et need toidaksid sinu eesmärki

Need on lihtsad ja kergesti järgitavad tegevused. Kõik, mida nad eeldavad, on mõningane enda jälgimine ja distsipliin. Aga me vajame distsipliini, et saavutada eesmärke.

Seda artiklit lugedes võivad tekkida küsimused, et kuhu jääb siis külgetõmbeseadus, kui ma pean nii palju pingutama?

Ei, külgetõmbeseadus ei kao mitte kunagi. Külgetõmbeseadus ei kao mitte iialgi mitte kuhugi. Ta on alati olemas ning töötab sinu hüvanguks igal sekundil. Aga töö pead sa ise ära tegema. Läbi külgetõmbeseaduse lood sa soodsad tingimused, kutsud ellu õiged inimesed ja mõjutad tulemusi, aga tööd pead sa ise tegema. Me elame jätkuvalt füüsilises ja väga jämemateriaalses maailmas, kus edu saavutamiseks tuleb käed mullaseks teha.

Aga ka käsi saab mullaseks teha kahel viisil: a) Rabeldes, närvitsedes ja kiirustades; b) Rahulikult ning uskudes iseenda ja Universumi loovasse jõudu.

Kõik need tegevused, mis on ülevalpool kirjeldatud, on tehtavad rahulikult olles kohal ning uskudes enda jõudu. Need on justkui toetavad tegevused sinu põhitegevusele, mis toimub siiski sinu peas, milleks on rahu saavutamine ja sõlmimine iseendaga ning alateadvuse programmeerimine. Ja alles siis on mõtet tegutsema hakata. Mitte ühtegi nendest tegevustest ei ole mõtet teha, kui sa ei ole enda sees valmis tulemusi vastu võtma. Me räägime Saladuseblogis alati eesmärkide saavutamisest seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi. Töö algab meie peas ning südames. Kui seal on kõik „äriasjad“ paigas, on meil mõtet pöörata fookus väljapoole ja hakata tegutsema. TEGUTSE, TEGUTSE, TEGUTSE. Sul ei ole kaotada mitte midagi. Võita on aga terve elu.

Kas võib juhtuda, et 30 aasta pärast on meie koolisüsteemis suur osa haridusprogrammist inimese mõttesüsteemi juhtimine ning selle kaudu oma maailma hoidmine? Tõenäoline või vähetõenäoline?

Kahjuks ma ei mäleta täpselt andmeid, aga mõned kuud tagasi lugesin artiklit meie kiirest infotehnoloogiaarengust, kus öeldi, et umbes aastal 1980 ütles IBM, maailma esimene personaalarvutite tootja, et maailmas on võimalik müüa kokku umbes 1000 personaalarvutit. Mis on see number täna? Eestis on peaaegu igas kodus arvuti, lisaks kõikide firmades. Kui palju on neid kokku terves maailmas? Arvuti on tänapäeval esmatarbekaup, mille väitmine oleks 30 aastat tagasi olnud umbes samasugune utoopia nagu hetkel väita, et läbi pidevalt tehtavate uute avastuste teaduses inimese mõttesüsteemi ja kvantmaailma kohta jõuab arusaam meie võimest ise oma maailma muuta 30 aastaga iga inimese teadvusse.

Sest me peame uskuma imedesse.

Ka kõige raskemal ajal tuleb uskuda imedesse. Sest paljuski on see ainuke, mis meil on jäänud teha. Lisaks sellele, et inimesed kaotavad tööd, kaotavad paljud ka usku iseendasse ning oma võimetesse. Nende enesehinnang langeb, emotsionaalne foon kahaneb ja inimene liigub depressiooni poole.

Aga kui oleks võimalik selle inimese peas sisse lülitada üks heledalt särav lambike – usk imedesse - , aitaks see teda palju. Aga kust leida lüliti sellele imelisele lambile?

Kõik inimesed, kes loevad külgetõmbeseaduse kohta raamatuid ning vaatavad Saladuse filmi, peaks läbima vähemalt baaskursuse kvantfüüsikast. Minu hinnangul on kvantfüüsika kõige algus. Sellest saab alguse meie loomine ning seal see ka toimub. Kui pragmaatilise meelega inimesed saavad kinnitust imede võimalusse otse teaduslikest allikatest, mõjutab see otseselt nende uskumusi ja seekaudu ka reaalseid tulemusi.

Kui me tunneme kvantfüüsika ABC’d, siis me saame teada, et imed on võimalikud ja peab uskuma imedesse. Me saame teada, miks on imed võimalikud ning kuidas me oma ellu ise imesid loome. Töötades kvantfüüsikaga anname me praktilise mõõtme Saladusele ja külgetõmbeseadusele ning meie hinge siseneb USK IMEDESSE.

Me võime hakata uskume, et me oleme tõepoolest oma maailma loojad. Me võime hakata uskuma, et meie teadvuses toimuvad tõepoolest alalised protsessid, mille kaudu me filtreerime informatsiooni välismaailmas ja peegeldame sinna tagasi just seda, mida me „soovime“, üldjuhul alateadlikult. Me võime hakata uskuma, et me saame muuta enda tervist, enda majanduslikku seisu või suhteid inimestega. Võib juhtuda, et mingid asjad hakkavad sinu elus ka aset leidma.

Näiteks sa mõtled, et sa ootad ellu ühte inimest. Sa ei tea täpselt, kes ta on, mida ta teeb või kust ta peaks sinu ellu ilmuma. Sa lihtalt teatad endale, et sa oled valmis vastu võtma uusi sõpru, kellega sul on hea koos aega veeta ning kellega sa tunned tõelist ühendust. Mitte pelgalt füüsiliselt atraktiivset inimest, vaid kedagi, kellega koos aega veetes tunned sa ennast hästi. Sa kujutad ette, kuidas te kohtute, kuidas te koos mere ääres istudes kive merre loobite ja lihtsalt räägite juttu. Sest teile meeldib seda teha. Sa lased selle tunde endale nii sügavale hinge, et silmad sulgedes sa tunnedki, et ta on su kõrval. Sa ei tea ikka veel, kes ta on, missugune ta välja näeb ja mil viisil ta sinu ellu tuleb. Aga sel polegi tähtsust. Sa lihtsalt usud seda. Sest peab uskuma imedesse.

Ning siis võib juhtuda tõeline ime. Igapäevases elusituatsioonis kohtud sa inimesega, keda sa pead üheks miljonist. Näiteks kohtad sa teda täiesti juhuslikult tänaval ajalehekioski ees. Sest talle meeldivad ajakirjad ning sinagi oled tulnud sirvima ajalehti, et midagi huvitavat leida. Ja te lihtsalt komistate üksteisele otsa. Nagu kõndides metsas ja komistades vastu langenud puud. Aga igal puul meie elus on tähtsus. Nii ka sellel inimesel, kelle otsa sa ajalehekioski ees komistad. Vabandades küsid sa, „Mis ajakirja te loete?“, ja sa avastad, et tal on käes täpselt sama ajakiri, mis sul endalgi. Ja sa tunned, et sa tead seda inimest juba 100 aastat. Lihtsalt. Seestpoolt. Ja sa oled rõõmus. Sest ime on sündinud. Sest peab uskuma imedesse.

See on vaid üks näide uskumisest imedesse. Mitte vaid kirjutades üles soove ja eesmärke ning igal hommikul ärgates oma unistusi deklareerides, vaid uskudes imedesse ning elades selles imes juba ette. Nagu töö juurest avanssi saades. Sa tead, et sul ei ole veel palgapäev, aga sa küsid ülemuselt natukene, et saaksid juba ette nautida neid rõõme, mida raha meile annab. Samamoodi on imedega meie elus. Kui me tahame midagi tõesti päriselt korda saata, peame me seda uskuma ja elama selles tundes juba kaua enne tegeliku sündmuse aset leidmist. Sest see saab ju alguse meie peast. Mitte kuskilt 100 km kauguselt, kust me hakkame seda inimest näiteks enda poole sikutama, aga ikka kõige lähemalt meile – meie peast ja meie südamest. Siit saavad alguse imed. Ja peab uskuma imedesse.

Siin on 5 asja, millesse mina usun täie veendumusega:
1)    Minu välismaailm on 100% minu teadvuse peegeldus
2)    Ma olen 100% vastutav iga pisimagi sündmuse eest minu elus (ka teiste inimeste käitumine)
3)    Universum armastab mind tingimusteta ning teeb kõik, et ma saaksin olla õnnelik
4)    Enne pean ma andma, siis saan alles vastu
5)    Isegi, kui asjad ei lähe nii, nagu ma soovin, usaldan ma seda suurt süsteemi, et järelikult jõuan ma selleni teist teed kaudu, mida ma hetkel veel ei näe

Kirjuta kommentaari 5 asja, millesse sina usud!

PS. Mul oli suur rõõm sõita eelmise laupäeva õhtul 10 päevaks Hispaaniasse mägedesse järjekordsele retkele, et lihtsalt kõndida seljakott seljas ja uurida mõttes, kes ma tegelikult olen. See on kindlasti lõbus. Kehtib ainult üks reegel: EI TELKIDELE JA HOTELLIDELE. Seega kirjutan jälle 20.juuni paiku. Olge vaprad. Ja peab uskuma imedesse.

Eelmise aasta retkest saad lugeda siit:
http://www.suurimsaladus.ee/rannak-enesesse-vol-1/

http://www.suurimsaladus.ee/rannak-enesesse-vol-2/

http://www.suurimsaladus.ee/rannak-enesesse-vol-3/

http://www.suurimsaladus.ee/rannak-enesesse-viimane-osa/

Kaido