Millegipärast on välja kujunenud, et Saladuse filmi ja kogu külgetõmbeseadust seosestatakse valdavalt rahaga ning edu saavutamisega majanduslikus mõõtmes. Siiski on universaalsed maailma seadused absoluutsed ning need ei piira end valdkonnaga. Rahast räägitakse selle kõige juures peamiselt kahel põhjusel, milleks on, et ca 90% inimestest soovivad oma majanduslikku olukorda muuta ning teiseks, kuna raha kogust on oluliselt lihtsam mõõta.
Raha on meie ühiskonnas kujunenud paljude väärtuste mõõdupuuks. Lisaks otsesele ostujõu väärtuse mõõdupuuks mõõdab raha paljude jaoks edukust, ilu, seksikust, võimu, enesekesksust jpm. Just seetõttu peavad suurteks saladuse meistriteks end inimesed, kes oskavad palju raha teha. Samas on palju inimesi, kes saavutavad nende samade sisemiste seadustega edu teistes valdkondades, aga vastavalt meie ühiskonnas domineerivatele arusaamistele ei usuta sageli kedagi enne, kui ta on tõestanud, et ta on edukas – finantsiliselt. Kummaline maailm.
Viimase paari nädala jooksul olen saanud mitmeid kirju inimestelt, kes on küsinud just, et miks ma räägin ainult rahast ja edust oma blogis ning miks ei puudutata teisi teemasid nagu armastus ja kaaslase leidmine. Jah, peab tunnistama, et lõin kirju lugedes pilgu maha. Maailm on palju suurem ju.
TÜDRUKU LUGU
Tüdruk oli selles maailmas nagu üks kuues miljardist. Ta ei erinenud teistest omavanustest mitte millegi poolest, ehk siis ainult sellega, et ta lähenes oma kahekümne viiendale eluaastale, kuid ta elas üksi. Ei, ta ei olnud õnnetu. Veel. Tal oli palju sõpru, kellega mõnusalt aega veeta ning elu avastada. Aga viimasel ajal hakkas ta üha enam hommikuti ja õhtuti tundma, et elu on poolik. Miski temast oli puudu ning see oli midagi võimast. Üha sagedamini vaatas ta romantilise sisuga filme ning nuttis filmide lõppedes. See oli tema jaoks midagi täiesti uut. Kuidas sai ta nutta? Tüdruk oli terve oma elu olnud tugev, keskendunud karjäärile ja eesmärkidele ning tahtnud võita tervet maailma. Aga nüüd vaatas ta filmi, kus mängitakse tõelist armumist ja armastust ning temast kerkivad esile täiesti uutmoodi emotsioonid. „Miski on minus muutumas ja ma pean selle välja selgitama“, mõtles ta nuuksudes ja tõstis taldrikule uue portsu jääkülma maasikajäätist.
Tüdruku jaoks hakkas avanema uus maailm. „Miks mul ei ole veel kaaslast? Miks keegi ei soovi mind? Ma olen ju ilus, ma olen ju sõbralik ning ma olen meestega alati hästi läbi saanud. Ning mul on ju isegi olnud suhteid. Ma olen elanud koos mitmete toredate meestega, aga miks ei ole need suhted püsima jäänud?“, olid küsimused tema peas järgmise kolme kuu vältel. Tüdruk oli enesekindel. Ta oli saavutanud suures ettevõttes töötades märkimisväärse edu ning tundis end majanduslikult kindlustatud. Ehk oli ka see põhjuseks, miks polnud ta eelnevalt selliste küsimuste peale liiga pikalt mõelnud. „Ma saan ka ise hakkama, mul on kõik okei“, oli ta vastus alati sisemisele häälelel, mis juba tegelikult umbes aasta varem ühel toredal peol oli hakanud sama küsimust esitama.
Möödusid kuud. Tüdruk oli hakanud avatud silmadega enda ümber ringi vaatama ning nägi seal toredaid mehi pidevalt. Aga see jäigi vaid vaatluseks. Keegi ei tulnud temaga rääkima, keegi ei kutsunud teda välja ning keegi ei armastanud teda. Tüdruk elas oma igapäevast elu, ta käis tööl, ta käis trennis ning külastas aeg ajalt oma sõbrannasid. Aga tema elus ei muutunud mitte midagi. Ta oli jätkuvalt seesama tüdruk, kes ta oli olnud 4 kuud varem, aga tema pähe hakkas tekkima huvitav tunne – „Kui keegi mind välja ei kutsu, järelikult ma olen kole. Kui keegi ei taha minuga koos olla, järelikult ma olen paks. Kui keegi ei armasta mind, järelikult ma olen loodud üksi olema. See on minu raske saatus“. Tüdruk tundis, kuidas tema enesehinnang kukkus suure kolinaga. Ta oli olnud terve oma elu edukas ning teiste poolt hinnatud inimene ja oli harjunud tundega, et ma saavutan kõik. Aga nüüd oli elu Tüdruku lükanud uuele mänguväljakule. Sellisele, kus ei tule kasuks Oxfordist saadud PhD või Cambridgeist omandatud suurepärased läbirääkimisoskused. Tüdruk tundis, et ta ei olegi täiuslik ja kõikvõimas. Miski on sisenenud tema ellu, mis kinnitab talle, et ta on kole, paks ning loll. Ning seda kõike vaatamata sellele, et ta oli kunagi keskkoolis võitnud missivõistlustel II Printsessi tiitli, kaalus 55 kg ning oli lõpetanud kaks ülikooli. Aga see ei lugenud antud hetkel. Ta vaatas oma tulemusi armastuses ning need olid nõrgad. Järelikult ma olen ikkagi kole, paks ja loll. Siis ta veel ei teadnud, et ta kohtus uue mängijaga väljakul – HIRM.
Möödusid jälle kuud. Igakord, kui tüdruk nägi sõbrannasid oma meestega, armastusfilme või täiesti võõraid inimesi käsikäes jalutades, käis temast jõnks läbi ning alateadvusest kerkis mõte: „Ma olen, üksik. Kas ma üldse saan kunagi õnnelikuks? Sellist meest vist ei olegi, kes mind sooviks … ma ei tahagi neid paarikesi koos vaadata … nad tekitavad minus vastikust … mulle meeldibki üksi olla, olen iseenda peremees ning keegi ei ütle, mida ma teen ja mida ma ei tee. Ma olen õnnelik just sellisena, nagu ma olen“
Ja niimoodi lõi Tüdruk oma peas oma esimese alateadliku programmi. Programm oli lihtne oma olemuselt – kuigi Tüdruk igatses armastuse ning helluse järele ning oli valmis armumise nimel kõigeks, oli ta oma pähe tekitanud alateadliku refleksi, millega iga kord, kui ta nägi mõnda tema poolt igatsetud hetke või situatsiooni, tekitas see temas hoopis tülgastust ning alateadlikku hirmu. See on elu paradoks. Kui me midagi väga soovime, siis meil tekib hirm, et me ei pruugi seda saavutada ning me hakkame seda peas ise blokeerima.
Möödus 2 aastat. Tüdruku elu liikus edasi tõusude ja mõõnadega, tema elus oli mehi, tema elus oli isegi üks armastus, vähemalt ta nimetas seda alguses nii, aga iga kord peale 4 kuud hakkasid meestega probleemid. Tekkisid ebakõlad ning arusaamatused kõige tühisemate asjade üle maailmas. Aga need tekkisid siiski. Ning see kordus niimoodi alati ja viis lõpuks lahkuminemiseni. „Mis pagan mul küll viga on, et kõik minu suhted purunevad“, hakkas tüdruk mõtlema. „Miks tulevad minu ellu ainult luuserid ning elumehed, miks ei võiks ma kohtuda inimesega, kes mind tõesti armastab? Armastus on ju olemas. Ning see mees on kuskil olemas. Ma ju tunnen seda. Ma ju armastan teda“, istus tüdruk õhtuti oma hubases korteris ja mõtiskles oma raske elu üle.
Lähenes tüdruku 28 sünnipäev. Tüdruk oli viimaste aastatega palju muutunud. Kui 3 aastat tagasi oli ta olnud rõõmsameelne ning alati positiivne inimene, siis nüüd olid isegi tema sõbrannad sageli mures, mis Tüdrukuga juhtunud on. Ta oli muutunud mõtlikuks, ta tahtis palju üksi olla ning ta eraldus sageli oma sõbrannadest, kes käisid kõikjal oma meestega. Paljudel olid isegi juba lapsed. Tüdruk tundis, et ta ei sobi sinna seltskonda. Ta ei ole pereinimene ning tema saatus on jääda vanatüdrukuks. Ning ta hakkas jälle nutma. Nagu ta oli juba teinud sadu korda viimase 3 aasta jooksul.
Oli Tüdruku sünnipäevale järgnenud päev. Tüdruk oli oma korteri ilusti korda teinud ning oli aeg avada kingitusi. Üks kingitustes jäi talle silma juba eelmisel õhtul. See oli pisike, kuid miski selles köitis Tüdruku tähelepanu. Ta avas selle ettevaatlikult püüdes mitte isegi selle paberit kahjustada ning sellest tuli välja raamat. Selle pealkiri oli SALADUS.
Esimest korda luges tüdruk raamatu läbi juba samal õhtul. See vapustas teda. „Kui see kõik on tõsi, siis kuidas ma saaksingi praegu õnnelik olla? Ma olen ju alates keskkoolist mõelnud, et mulle meeldib teha karjääri ning olla edukas. Ma kinnitasin alati, et pere loomiseks on aega piisavalt ning küll ma ka selle projekti kunagi edukalt lõpule viin …“.
Raamatust sai jägnevate kuude jooksul Tüdrukule Piibel. Ta oli seda lugenud nii palju kordi, et ta teadis peast, mis leheküljel keegi millestki rääkis. Iga kord, kui ta Saladust luges, tundis ta, kuidas temasse sisenes uus jõud ja usk. Usk iseenesesse ning usk maailma ja selle võimalustesse. Ta hakkas uuesti uskuma, et küsimus ei ole meestes, kellega ma kohtun ning kellega mu suhted purunevad, vaid minus ja minu alateadlikes mõtetes. Küsimus ei ole heade ja armastavate meeste puuduses selles külluslikus maailmas, vaid minu suutmatuses ning tegelikus soovis oma ellu tuua see õige inimene. „Kuidas ma saaksin leida õiget inimest, kui ma mõtlen pidevalt, et keegi vist ei tahagi mind ning ma meenutan ainult neid aegasid, kui ma veetsin aega valede meestega ja analüüsin, mida ma valesti tegin? See on muster, mida ma oma ellu loon. Ma olen kinnises ringis ning sellest välja pääsemiseks on ainult üks tee – MUUTA ISEENNAST. Muuta oma mõtlemist, oma arusaamasid, oma usku ning ootusi“.
Ja Tüdruk hakkas raamatutega tööle. Ta ostis kokku kõik raamatud, mis oli kirjutatud külgetõmbeseadusest ning enda sisemisest jõust. Ta mitte pelgalt ei lugenud, vaid töötas need läbi. Samamoodi, nagu oli ta ülikoolis läbi töötanud kõige keerulisemad ainepeatükid. See andis talle jõudu ning ta nautis seda.
Ning Tüdruk hakkas iseendaga tööle. Ta tegi täpselt seda, mis raamatud kirjutasid. Ta ütles endale, et tal ei ole mitte midagi kaotada. Ta on proovinud kõiki teisi teid, aga need ei ole tulemust andnud. Nüüd proovib ta leida vastuseid seestpoolt väljapoole. Ta muudab iseennast ning on kindel, et siis muutub ka maailm tema ümber.
Esimese asjana kirjeldas ta endale täpselt – pisimagi detaili täpsusega - , mida ta tegelikult tahab. Ta tahtis armastavat meest – ning ta kirjeldas ära selle mehe nii välimuselt kui hingeliselt. Ta tahab ilusat ühist kodu – ning ta kirjeldas ära selle maja, kus nad koos elama hakkavad. Ning ta soovib kahte imearmast last – ning ta kirjeldas ära täpselt, kuidas nad õnnelikult koos lapsi kasvatavad. Ta läks isegi nii kaugele, et otsis ajakirjadest ja internetist välja kõikide välimuselt talle atraktiivsed meeste pildid ning kleepis need märkmikusse. Ta leidis internetist majapildid, kus ta soovib kunagi selle ilusa mehega elada ning lisaks terve portsu kõige armsamaid perepilte. See oli tema UUS ELU. Ning ta uskus, et ta saavutab selle.
Olles endale täpselt ära kirjeldanud, mida ta soovib, pani ta endale kirja ka, mida ta ei soovi, vältimaks, et tema mõtted salamisi selle peale triivivad. Ta teadis, et ta peab OLEMA VALVEL, mis tema peas toimub. Ta oli raamatutest õppinud, et meel on salakaval ning anna talle võimalus ning ta leiab probleemi, millega tegelda. Aga Tüdruk oli tugev. Ta pani kirja kõik asjad, mida ta ei soovi iialgi enam elus kogeda ning ta vältis nende peale mõtlemist iga hinnaga. Ja see oli seda väärt.
Tüdruk töötas endaga iga päev. Igal hommikul enne voodist tõusmist kujutas ta 5 minutit ette oma uut elu ja armastavat perekonda. Ta vaatas oma märkmikku ning elas selle 5 minuti vältel oma uut elu. Mis siis, et see ei olnud reaalsus. „See on vaid aja küsimus“, ütles ta alati ning kallistas oma unistuses oma kallist abikaasat.
Kui päeva jooksul tekkisid tema pähe hirmud, et kas ta pole mitte kaotanud selget mõistus, tõrjus ta need mõtted kiiresti, otsis portfellist oma unistuste märkmiku, sulges silmad ning viis end tagasi oma unistusse, kus oli hea ja turvaline. Ta visualiseeris. Ta programmeeris oma alateadvust. Ta lõi oma uut reaalsust.
Õhtuti võttis Tüdruk iga päev endale 15 minutit ning istus rahulikult tugitooli või põrandale, sulges oma silmad ja tundis tänulikkust. Ta tänas elu selle eest, et ta oli ilus, sportlik ning tark. Ta tänas Universumit selle eest, ta tal olid toredad sõbrannad, toetavad vanemad ning ilus kodu. Ning ta tänas Universumit selle eest, et varsti, juba väga varsti, on tema elus mees, kes teda armastab. Ta tänas kõikide nende ilusate hetkede eest, mida nad koos veedavad, kõikide nende päevade eest, mis nad kasvatavad oma toredaid lapsi ning elu eest, mis saab olema täiuslik.
Möödus 3 kuud. See oli raske töö, aga uute avastuste aeg.
Oli keadine reede ning Tüdruk jalutas oma tavapärast teed pidi kontorisse. Ta jalutas mõtlikult, kuna ta oli juba harjunud oma peas toimuvat kontrollima. Ta oli paljudest oma hirmudest võitu saanud ning tema enesekindlus oli taastunud.
Ootamatult peatus tema kõrval auto. Juht avas kõrvalistuja akna ning küsis: „Vabandage, preili, kust ma võiksin leida maja sellel aadressil?“ ning näitas paberile kirjutatud aadressit. „Hmm“, mõtiskles Tüdruk, „see on ju see sama maja, kus minu kontorgi asub. Lihtsalt mees otsib firmat, mis asub tema kontorist 2 korrust kõrgemal. „Jah, see on siinsamas nurga taga, ma lähen täpselt samasse kohta“, vastas Tüdruk. „Suurepärane!“, vastas mees, „ma võin teile küüti pakkuda, kui te vastu ei ole“. Tüdruk tundis kohmetust ja kerget ehmumist, sest tegemist oli ju siiski võõra mehega, kes teda autosse kutsub. Siiski, arvestades automarki ning mehe seljas olevat kallist ülikonda, ei saa tegemist olla pätiga. Ning imelikul kombel tõmbas Tüdrukut midagi selle mehe juures. Isegi, kui ta polnud meest korralikult näost näinudki, oli tema juures midagi, mis tekitas Tüdrukus hea tunde. Ning ta riskis. „See on ju vaid 500m sõitu uue ja uhke autoga“, mõtles ta ja istus autosse.
Autosse istudes ning meest lõpuks lähedalt nähes tabas Tüdrukut kuumalaine. „Kuidas see võimalik on? See on ju välimuselt praktiliselt identne mees mehele, kelle pildi ma 3 kuud tagasi ühest ajakirjareklaamist oma märkmikku kleepisin? See ei ole lihtsalt reaalne …“, karjus Tüdruku süda tema põues samal ajal lüües kiirusega 140 lööki minutis.
Jägnevate kuude jooksul nende kohtumised sagenesid. Tüdruk oli õnnelik ning sama paistis olevat ka mees. Nad olid üksteise vastu avatud ning ausad, nad said rääkida kõigest ning neid köitsid väga paljud sarnased asjad. Nad armusid ning 4 kuu möödudes kolisid kokku. Tüdruk oli leidnud oma hingesugulase ning ta tundis tänulikkust. Tänulikkust Universumi ees, kes oli kõik selle võimalikuks teinud. Tänulikkust nende õppetundide eest, mida ta eelnevate aastate jooksul oli saanud ning tänulikkust sõbrannadele, kes olid talle kinkinud selle imelise raamatu.
Kuid imed ei olnud veel lõppenud. Kokkukolimise päeval korrastas tüdruk nende uut kodu ja tõstis mehe korterist toodud raamatuid riiulisse. Ta oli juba lõpetamas, kui miski märkmiku või päeviku moodi asi kasti põhjast tema tähelepanu köitis. Ta teadis, et see on midagi väga isiklikku mehele ja ei olnud kindel, kas ta peaks seda vaatama. Aga ta tegi seda siiski.
Ta avas ettevaatlikult märkmiku ning seal oli kirjas: „Minu unistused“. Ta pööras ette märkmiku esimese lehekülje … ning pisarad valgusid tema silmadesse. Seal oli pilt temast. See oli pilt, mis oli temast tehtud tema ainukesel intervjuul ühes äriajakirjas umbes pool aastat tagasi. Ning mees oli selle leidnud internetist ja kleepinud oma unistuste märkmikku. Tüdruk tundis, kuidas kogu maailm tema sees soojaks läks ning täitus ereda valgusega. „See ongi Tema“, hüüatas ta ning jooksis esimesele korrusele, et teatada oma kallile juba tuhandetat korda, kui palju Tüdruk teda armastab.
Olge vaprad!
Kaido
NB! Kui soovid kogeda midagi täiesti uut … siis vaata siia SpiritDrums - Spirituaalne Eksootika!
Kes sa oled?
kasutada efektiivselt alateadvust