Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Kujutluspildid, millest oli juba eelnevates blogides juttu, määravad meie elu. Üheks kujutluspildiks, mis meie tulemused kinnitab, on meie minapilt. Oled sa mõelnud millist minapilti sina omad?

Mis on minapilt?

Minapilt on viis, kuidas sa iseennast näed. See on vaimne kujutluspilt ja see ei pea olema “tõene”, nii nagu ka kõik muud meie kujutluspildid. Ometi on sellel pildil tohutu jõud. Minapilt on kujutluspilt sinust enesest, mida sina ise hoiad oma teadvuses.

Dr. Maxwell Maltz on kirjutanud sellel teemal ühe suurepärase raamatu “Psycho-cybernetics”. Nimelt töötas ta 1900-ndate keskel ilukirurgina ja pakkus oma teenuseid inimestele, kellel väline viga - mingi füüsiline kõrvalekalle - tekitas neis alaväärtusliku tunde ega lubanud elada täisväärtuslikku ja õnnelikku elu. Ta opereeris paljusid inimesi, kellel oli ebatavalise välimuse tõttu kujunenud iseendast vähem väärtuslik arusaam. Paljudel inimestel, keda ta opereeris, ei olnud aga mitte väga suuri kõrvalekaldeid, pigem oli see nende minapilt, mis suurendas proportsioone sellest, kuidas nad mõnd oma kehaosa nägid. Nad olid lihtsalt kasutanud oma kujutlusvõimet, et luua ohtlikult vale arusaam sellest, kuidas nad välja näevad.

Kõik need inimesed tulid doktori vastuvõtule teadmisega, et kui füüsiline viga eemaldada, saab nende elu korda. Kuid inimesed, keda ta opereeris, reageerisid operatsioonile erinevalt.

Paljud neist nõudsid peale esmast operatsiooni uut lõikust, sest neile tundus, et midagi ei ole muutunud, samas kui mõned patsiendid said oma emotsionaalsed haavad parandatud isegi ilma lõikuseta.

See tekitas Dr Maxwellis huvi. Teda huvitas küsimus, miks mõnede inimeste elu muutus peale lõikust ja nad said alaväärsuskompleksist lahti, kuid teistel ei muutnud lõikus midagi.

Uurimistööd, mida Dr Maltz oma küsimusele vastuse leidmiseks ette võttis, tõid välja visualiseerimise, loova kujutlusvõime, sisekõne ja minapildi olulisuse.

Sinu minapilt kontrollib täpselt seda, mida sa saad ja ei saa teha. Kui sa näed end teistest alaväärsemana, nõrgemana, ebakindlamana … siis sinu minapilt kindlustab selle, et selliseks sa ka jääd.

Sinu minapildil on tõepoolest tohutu jõud. Kui sa tunned end ebakindlana, sest omad mingit “vale”  uskumust, siis minapilt tagab selle, et sinu ebakindlus säilib. Nii nagu minapilt hoiab sinus ebakindlust, omab ta ka väga olulist rolli eesmärkide saavutamisel, mida sa endale sead.

Iga eesmärk, mille sa endale võtad, peab olema kooskõlas sinu minapildiga, sest just minapilt kontrollib seda, mida sa saavutad.

Dr. Maxwell Maltz selgitab minapilti järgmiselt: Minapilt kontrollib, mida sa suudad ja mida sa ei suuda saavutada, mis on sinu jaoks kerge ja mis on raske, isegi seda, kuidas teised sinusse suhtuvad. Minapilt toimib nagu termostaat, mis kontrollib sinu kodust temperatuuri. Kõik sinu tegevused, tunded, käitumine, isegi võimed on alati harmoonias sinu minapildiga. Pane tähele sõna alati. Lühiajaliselt võid sa küll käituda nagu inimene, keda sa kujutled, et sa oled, justnagu lühiajaliselt võib toatemperatuur langeda, sõltuvalt sellest kui sageli välisust avatakse ja sulgetakse, kuid pikemaajaliselt toatemperatuur taastub.

Heaks näiteks on keegi, kes on kasutanud oma tahtejõudu, et võtta alla 10 kilo. Tahtejõuga on võimalik lühiajaliselt paljusid asju ellu viia, kuid kui tulemus on saavutatud pelgalt tahtejõudu kasutades, on peatselt vanad tulemused - mis on kooskõlas minapildiga - taastatud, ehk 10 kilo on taas tagasi.

Sama reegel kehtib kõigi meie tulemuste kohta - treenitud välimuse saavutamine või rahalise olukorra paradamine jne.

Kui sa oled seadnud endale eesmärgi ja hakkad selle poole liikuma ilma, et sa looksid uue ja sinu eesmärgiga kooskõlas oleva kujutluspildi, on sinu üritus hukule määratud. Kujutluspilt ja tegevus peavad käima käsikäes. Negatiivne kujutluspilt võida iga kell tahtejõu pingutuse.

Tuues avalikkusest mõne näite inimesest, kes kujutluspildi loomist edukalt valdab, võiks mainida Arnold Schwarzeneggerit. Viieteist aastasena oli tema keha väga kondine ja kõhn, mis ei andnud talle sugugi lootust saavutada edu kulturismis. Kuid see, mis teda teistest eristas, oli tema minapilt. Tema visualiseeris oma musklis keha iga kord, kui ta jõusaalis trenni tegi, samal ajal kui teised, seda ei teinud. Tulemus - 1980ndal aastal sai ta seitsmenda Mr Olympia tiitli.

Vaadates tema edasist karjäär on selgelt näha, et vana minapildiga ei oleks ta neid tulemusi loonud, mida ta siiani saavutanud on. Tundub justkui, et ükskõik millise võimatuna näiva ülesande ta ette võtab, selle ta saavutab. See on võlujõud, mida minapildi muutmise oskus sulle anda võib.

Ole tähelepanelik, kas sinu minapilt ikka toetab eesmärki, mille poole sa liigud. Kui ei, siis muuda seda.

Kuigi ma olen enda uurimisega tegelenud juba 4 aastat, ei ole ma suurem asi üritustest osavõtja. Mulle meeldib pigem lugeda raamatuid, kuulata audioprogramme ning siis kõike enda sees sünteesida ja siis praktikasse rakendada. Ja juba mõne kuuga on näha, kas raamtud rääkisid õiget asja või mitte. Vähemalt minu jaoks.

Kui hetkel meenutada, siis olen viimase 3 aasta jooksul käinud ühel loengul Rahvusraamatukogus, kus oli kohal keegi Tiibetist, aasta alguses käisin mõnel korral Lektooriumis filme vaatamas ja siis olen käinud ka indiaanilaagris ja mõnel joogaseminaril. Samas vaadates kasvõi näiteks Vikerkaaresilla sündmuste kalendrit, läheb silme ees ikka täitsa mustaks.

Küsimus “Mida võtta ja mida jätta?” on kindlasti paljudel peas, kes seda listi jälgivad ja ütlevad endale, et võiks endaga midagi ette võtta, aga ei oska midagi valida, sest pakkumisi on nii palju. See on nagu autoostuga. Ma olen viimase aasta jooksul vähemalt kolm korda jõudnud mõtteni, et peaks auto välja vahetama, kuna praegune teeb ikka peavalu vahepeal oma ootamatute seiskumistega. Aga iga kord, kui võtan ette ja hakkan otsima, läheb silme ees kirjuks ja ma tunnen füüsiliselt, kuidas ma ei taha sellega tegelda. Ja nii see sinnapaika jääbki, istun oma vanasse Saabi ja sõidan rahulikult edasi (kuni järgmise korrani, kui ta mind muidugi tee peale jätab …)

Aga minu jaoks isiklikult on teatud valdkonnad, mis üritustest ma kindlasti soovin osa võtta. Ning minu jaoks läheb see piir seal, kus hakatakse õpetama konkreetseid tehnikaid, mida ma ISE saan kasutada. Mitte ei räägita pelgalt loenguid, vaid teoreetiline osa kombineeritakse konkreetsete tegevustega, mille igapäevaellu rakendamisel saavutame me konkreetseid tulemusi. Ning teine tingimus minu jaoks on see, et tulemused peavad olema ajas konkreetselt mõõdetavad.

Uskumused on meie Windows
Uskumused on meie alateadlik taustprogramm, mis juhivad kõiki teisi meie tegevusi.

Oled sa mõelnud kunagi, miks me kogeme oma elus just selliseid sündmusi, nagu me just kogeme? Miks mõni kogeb rikkust? Miks mõni kogeb vaesust? Miks mõni kogeb armastust, mõni aga üksindust?

Sellele on äärmiselt lihtne selgitus. Oma e-kursuses, kuhu ma olen koondanud kogu oma viimase 4a uurimistöö isikliku arengu ja teaduse kohta positiivse mõtlemise taga, on uskumustest materjali lehekülgede viisi. Sest see on tõepoolest, millest kõik alguse saab.

Mis on uskumus?

See on meie alateadlik meeleseisund, mille me oleme aastate jooksul omaks võtnud. Ja kogu meie maailmapilt tuleneb uskumustest. Mõned lihtsad faktid, kuidas uskumused mõjutavad meie elu:

* Me näeme seda, mida usume
Teadlased ütlevad, et me näeme tegelikku maailma ainult 49% ulatuses. Ülejäänud 51% pakub aju välja vastavalt sellele, mida me hoiame oma alateadvuses - ehk millised on meie uskumused. Kui sa oled üksik ja sa usud sisimas, et sa ei väärigi armastust, siis sinu aju “arvab”, et see on sinu soov ja ta elminieerib sinu jaoks sinu nägemisulatusest kõik, mis ei haaku sellega. Sa lihtsalt ei leia sõna otseses mõttes üles võimalusi, mis on olemas, et sa kogeksid armastust

* Retikulaarne Aktiveerimisssüsteem (RAS)
See on otseselt seotud eelmise punktiga, aga veelgi laiemas ulatuses. RAS selekteerib välja 2000 bitti infot igal sekundil 400 miljardist ja otsustab, missugune 2000 on sinu jaoks oluline. Mille põhjal langetab ta otsuse? Jah, uskumuste baasil. RAS leiab, et sinu jaoks on oluline see, millesse sa usud. Ja kui sa oled harjunud uskuma, et sa oled palgatöötaja ja teenid 7000 krooni kuus, siis igasugused ideed, võimalused ning inimesed, kes võiksid sind aidata saada ettevõtjaks ja jõukaks, elimineeritakse sinu tajuulatusest ja sa ei saa sellest lihtsalt teadlikuks

Kui sind see kõik lähemalt huvitab, kaalu võimalust liituda e-kursusega. Ma luban, et sa ei kahetse.

Seega on uskumused need, mis määravad meie tulemused. 100% kinnitan seda. Sest kuni ma ise uskusin, et minu eelmine ettevõte pankrotistus ja võib-olla mulle ei ole määratudki edukat ettevõtet juhtida, olin ma pidevalt raskustes. Aga läbi konkreetsete tehnikate, milleni ma aastatega jõudsin, sain ma paljudest vabaks. Kuid pikk tee on veel minna …

Juba mõnda aega olen ma jälginud sellist metoodikat nagu PSYCH-K, mis on spetsiaalselt välja töötatud uskumustest vabanemiseks. Ja need lood, mida räägivad kasutajad, on täiesti uskumatud. See metoodika sisaldab isegi tehnikaid, mille kaudu lapsed saavad oma vanemate kaudu vabaneda uskumustest. Ja kuna mul endal kasvab kodus kaks poissi, kellele ma soovin ilusat tulevikku, siis jälgin ma igapäevaselt, mida ma ütlen ja teen talle. Sest kuni 6 eluaastani läheb kogu informatsion lapsel otse tema alateadvusesse.

Ma olen tegelikult juba pikalt planeerinud minna ka PSYCH-K koolitusele, kuna just see on metoodika, mis annab mulle terve komplekti konkreetseid tehnikaid, mida kasutada efektiivselt oma uskumustest vabanemiseks. Kui otsida kasvõi Google’is natukene ringi, siis me näeme, kui palju isikliku arengu treenerid räägivad uskumustest ja nendest vabanemisest. Aga nendest vabanemine ei ole niisama lihtne. Ma olen seda proovinud aastaid. Ikka jääb mõni hääleke kuhugi taustale, mis elimineerib enamiku meie positiivsete mõtete ja afirmatsioonide mõjust.

Aga eile avastasin ma, et veebruari alguses on tulemas PSYCH-K koolitus, mille viib läbi otse selle meetodi looja juures õppinud norralane Iris Nordstrand Giske.  Leidsin sellise veebi nagu PSYCH-K kursus. Ja ma pikalt ei mõelnud. Kuna mul on üks teine üritus Tartus 6.veebruaril, siis otsustasin osaleda Tartu tsüklis, mis toimub 3-4.veeburar 2010.

Ma ei tea, kas on huvilisi veel, aga põnev oleks igal juhul koos Saladuseblogi inimestega, kes otsustavad ka oseleda, hiljem muljeid vahetada. Kindlasti tekib hiljem küsimusi ja mõtteid, mida omavahel jagada ja niimoodi ka üksteisele toeks olla. Eesmärk on meil ju kõikidel üks - et just sinu elu paremaks muutuks.

Emotsioonide valdamine
Kui uskumused on sügaval meie alateadvuses, ja seetõttu raskesti tuvastatavad, siis emotsioonid ja mõtted on oluliselt lihtsamalt tuvastavad nähtused, kuid nendega hakkama saamine ei ole üldse lihtsam kui uskumustest vabanemine.

Minu hinnangul on see põnev, sest uskumustest ei saa me ju niisama lihtsasti aimu. Meil on mingi maailmapilt, millega me oleme samastunud, ja et sellest üldse aimu saada, on vaja teadlikkust. See on esimene etapp. Teine etapp on kasutada vaprust ning vastavaid tehnikaid kasutades nendest vabaneda. Siiski on uskumuste eripära see, et nad on mustad täpid pimedas ruumis oleval seinal. Me teame, et need on olemas, aga me ei tea, missugused need täpselt on.

Emotsioonidega on aga selle kohapealt justkui lihtsam. Isegi, kui me oleme harjunud emotsioonidega samastuma - neid läbi elama -, ei suuda me nendest sõltumatud siiski olla. Uskumuste puhul me ei tea, et need olemas on (me teame, aga ei suuda neid tuvastada), ja seetõttu, ei suuda me nendest nii lihtsalt vabaneda. Kuid emotsioonide puhul me ju teame väga hästi, et need olemas on - me solvume, vihastame, kardame - , kuid ikkagi ei suuda neid kontrollida. Seega tekib küsimus, kumb nüüd neist siis tugevam vastane on?

Rahumeelsem elu
Miks ma sellest räägin? Sest minu hinnangul on isiklikus arengus just kaks kõike olulisemat valdkonda emotsioonidest (ja kontseptsioonidest) vabanemine ning uskumuste muutmine.

Uskumustest ma juba eelpool rääkisin. Meie uskumused määravad piinliku täpsusega, kes me oleme ja missugust elu me elame. Kas sa seda usud või mitte, aga nii see on. Ka mina ei uskunud seda pikka aega, kui minu Õpetaja kordas mulle terve aasta vältel iga päev: “Kaido, küsimus ei ole sinu klientides ja firmas, küsimus on sinus ja selles, mida sa usud”. Kuna firma tegi kahjumit ja laenud kasvasid, siis mõtlesin, et mida see mees “metsast” (sõna otseses mõttes) ka ärist teab ja raiusin oma asja edasi. Aga aeg läks ning tarkus kasvas peas. Ja ühel hetkel hakkasin mõtlema, et ehk on tal õigus. Hakkasin ennast jälgima, mida ma mõtlen, mida ma tunnen ja mida ma kardan, ning niimoodi hakkasin tasapisi jälile jõudma, mis minu peas toimub.

Aga sellest oli alguses vähe kasu, kui ma hakkasin sellele kõigele jälile lihtsalt jõudma. Ma pidin kuidagi hakkama saama selle mentaalse voo, emotsioonide ja kõikvõimalike kontseptsioonidega, mis minu peas istusid. Aga kuidas?

Ma mäletan hästi seda 2007 kevadet (see oli minu jaoks paljuski murranguline aeg), kui ei suutnud kõikide oma murede peale mõelda. Ja siis ütles hääleke peas: “Ära mõtle siis! Lase lahti! Loobu käsust mõelda”. Ja ma proovisin. Ja see töötas. Ma olin avastanud endale esimese hädavajaliku tööriista enda sisemiste protsesside kontrollimiseks.

Sellest ajast alates olen ma oma mõtete, emotsioonide ning kontseptsioonidega tegelenud igapäevaselt. See on sõna kõige otsesemas tähenduses põhitöö, mida me endaga teen. Igal sekundil toob meie alateadvus (vastavalt meie uskumustele) üles saasta, mis mõjutab meid. Ja et sellest saastast kohe vabaneda, on vaja tehnikaid. Muidu käime me ringi ja hoiame seda saasta peas ja ikkagi midagi ei muutu.

Seega on alateadlike uskumuste muutmine otseselt seotud emotsioonide valdamisega. Igasugune ülestõusev info tekitab minu mingi emotsiooni, mille ma kannan automaatselt üle oma “vibratsiooni”, mis omakorda mõjutab koheselt kogu minu olekut ja ka tulemusi. Ma vajan tööriistu, et enne emotsiooni tekkimist sellest vabaneda.

Õnneks on sellised tehnikad olemas ning need on lihtsasti omandatavad. Ainuke tingimus on, et neid peab kasutama hakkama. Kui neid kasutama ei hakka, siis ei ole nendest ka midagi kasu.

Ja emotsioonide valdamisega ongi seotud teine üritus, kuhu ma juba jaanuaris lähen. Selle viib läbi minu hea sõber Ingvar Villido, kes on tegelenud isikliku arenguga viimased 30 aastat. “Emotsioonide valdamise kunst” on  kolmepäevane (2+1) ja see toimub joogakoolis Studio 108 (www.studio108.ee). Kuna ma ise lähen sinna kindlasti, siis kutsun julgelt sind ka osalema. See on vajalik.

Panin selle kohta üles info ka meie lehele siia: www.suurimsaladus.ee/seminarid

Kokkuvõtvalt. Eestis on kümneid ja kümneid üritusi, mille kaudu saame ennast arendada ning edasi liikuda. Me peame tegema enda valiku. Olles ise endaga tegelenud juba mõnda aega, oskan ma vähemalt enda kohta öelda, mis on oluline ja mis ei ole. Ja sa võid kindel olla, et uskumused ja emotsioonid on olulised. Me võime kogeda kehaväliseid kogemusi, näha kolmanda silmaga vaime või isegi leviteerida. Aga kuidas me saame hakkama igapäevaelus, täiesti praktiliselt ning ratsionaalselt? Me ju elame siiski füüsilises maailmas ning siin peame me tegelema kõikide oma murede ja probleemidega. Uskumused ja emotsioonid ning nende valdamine on kunst, mis avaldab otseselt mõju meie igapäevaelule. Olen seda kogenud ning ei jäta neid kahte valdkonda mingil juhul juhuse hooleks.

Ole vapper ning ehk kohtume juba nendel üritustel.
Kaido

PS. Kirjutasin zenTee blogisse väikese ülevaate oma elust viimase 5a jooksul Hansapangast blogijani. Võid ka järgi vaadata: zenTee isikliku arengu blogi

Eduteadvus on meie oskus valida teadlikult endale meelepärane teadvusseisund (meeleseisund). Eduteadvus ei tähenda ainult, et inimene on edukas äris või karjääris, suhetes või armastuses, või suurepärase tervisega. Eduteadvus iseloomustab inimese isiklikku täiuslikkust igal tasandil.

Siiski rääkida (endale) eduteadvusest, mõista eduteadvust ning seda ellu rakendada, on omakorda kolm täiesti erinevat seisundit.

Esmakordselt sain ma eduteadvuse mõistest aimu umbes aasta tagasi, kui ühe meditatsiooni käigus taipasin, et külgetõmbeseadus ei saa toimida viisil, nagu seda tavaliselt käsitletakse – sellel peab olema sügavam, kuid oluliselt lihtsam mehhanism kui pelgalt, et mõtleme õigeid mõtteid ja elu laabub. Ma olin kindel, et külgetõmbeseadus toimib, aga enamikes raamatutes ja kindlasti ka The Secret fimis on massidele esitatud selle imepärase süsteemi liialt ülelihtsustatud mudel, mistõttu miljonid inimesed üle maailma on seda sageli ka ilma tulemusteta testinud ning seejärel tembeldanud selle pseudoteaduseks. Ma mõistsin, et tegemist ei saa olla mõtlemise protsessidega, tegemist on olemise protsessiga, milleni jõudmiseks on õige mõtlemine ainult üks vahenditest.

Rääkida endale EduTeadvusest

Esimene etapp eduteadvuse kasvatamises on taipamine või sisemine lootus, et jõud on meie elus meie käes, mitte välistes tingimustes.

Meid on õpetatud 400 aastat kestnud njuutonliku füüsika valguses, mille kohaselt on meie maailm kõle ja mehhaaniline ruum, kus kehtivad Newtoni füüsikaseadused, mis annavad meile alati täpse vastuse kõikide kehade liikumise ja olemuse kohta meie Universumis. Ja inimesed on vaid samuti osa „surnud“ loodusest, kellel on teadlikkus, mile peavoolu teadlased eesotsas darvinistidega on nimetanud lihtsalt keemiliste protsesside kõrvalproduktiks.

Sellise maailmakäsitluse kohaselt oleme kasvanud meie ning kasvavad ka meie lapsed (vähemalt täna veel enamik) ning me mõistame hästi, et meil puudub igasugune võimalus mõju avaldada meie elu välistele tingimustele: kui meil ei ole elus „vedanud“, siis peame me olema õnnetud elu lõpuni. Me peame tegema tööd, mida me ei armasta, me elame elu, mida me ei naudi ning me kogeme sündmusi, mis meid ei innusta.

Eduteadvuse esimses etapis tekib inimesel lootus, et võib-olla ei ole kõik päris nii. Sageli juhtub see läbi kriisi meie elus, mille käigus „keeratakse meil hapnik nii kinni“, et meil lihtsalt ei ole võimalik teistmoodi. Me tajume, et ainuke võimalus edasi liikuda, on otsida vastuseid enda seest.

Esmaste sisemiste otsingute käigus toimub tohutu kiire areng. Me pääseme ootamatult ligi informatsioonile, mida me ei ole kunagi varem kohanud, ning isegi, kui see tundub alguses võõristav ja uskumatu, tunneme me sisemist kontakti ja rahu, sest me teame, et lõpuks oleme me Teel koju.

Kuna see informatsioon on tohutus kontrastis meie senise elukäsitlusega, siis esimeses etapis juhtub sageli, et me taandame ennast paljuski kõigest materiaalsest ja hakkame vaimseks. Siiski ei ole ma kunagi aru saanud mõistest „vaimne“, sest me oleme kõik vaimsed olendid kogemas füüsilist reaalsust. Aga kuna me oleme harjunud elama hinnangutega maailmas, siis on alguses hea ennast identifitseerida ja eristada oma „vanast minast“ selle kaudu, et me nimetame ennast vaimseks.

See on imeline aeg. Aeg lendab ja meie lendame oma elu kohal. Meil on tekkinud õhkõrn usk, et kõik senine on olnud vaid millegi suure ja palju reaalsema pinnavirvendus ning me ei pea kõike seda liiga tõsiselt võtma, kui me ei soovi. Me räägime seda endale palju ja tihti, sest meie senised uskumused on paljuski veel uue informatsiooniga vastuolus ning endale uute arusaamade pidev kinnitamine on ainuke viis, et püsida EduTeadvuse seisundis. Me räägime endale EduTeadvusest.

Mõista EduTeadvust

Eduteadvuse teises etapis me taipame, et asjad ongi nii, nagu me esimeses etapis endale rääkisime. Ja me mõistame, et me saame võtta vastutuse 100% oma elus toimuva eest.

See on ärkamine ning tagasitulek reaalsesse maailma. Kuna me oleme sündinud Euroopasse, mitte Tiibetisse, siis järelikult peame me oma elu siin elama ning oma eluülesannet siin ka täitma. Mis kasu on meist maailmale, kui me taandame ennast pärismaailmast, jätame maha oma perekonnad ja sõbrad, kuna me nimetame ennast vaimseks? Kas me saame siis kasvada? Kas me elame siis läbi kogemusi, mida me tulime siia elama? Kas me elame läbi kogemusi, mida meil on õigus kogeda läbi teadliku tegutsemise? Mis on mu eluülesanne üldse? Kuidas anda panus maailmale nautides ise igapäevaselt igat sekundit, mil me oleme ärkvel?

Need on mõned küsimused, mis kerkivad pähe eduteadvuse teises etapis, mil me tuleme tagasi oma igapäevaellu ja leiame, et tegelik vaimne olek on olla sina ise, kasvada ja pakkuda Universumile midagi head vastu selle eest, et see oli nii armuline ning kinkis sulle need teadmised, mis avaradasid sinu meelt ning lubasid sul astuda edasi Eduteadvuse teise etappi.

Eduteadvuse teises astmes hakkame me mõistma, et ehk on meil siin maailmas palju suurem roll kui lihtsalt olla ja kasvada vastavalt välistele tingimustele. Kui Unviersum on nii täiuslik, siis oleks liiga ebatäiuslik, kui inimesed tulevad siia kogemusi saama ilma ise kaasa rääkimata. Mainimata seda, et kõik religioonid räägivad ju sellest, et inimene ise loob enda maailma.

Sünteesides oma isiklikke kogemusi ja kirjandust, mida oleme lugenud, võime me taibata ühel rahulikul hetkel, et nii ongi. Ei, see pole lihtsalt järelduseni jõudmine. See on taipamine kõige selle sügavamas tähenduses, millega kaasneb kohene veendumus. Meisse tekib sügav sisemine rahu ja usk, kuna me teame nüüd, et meil on võimalus kaasa rääkida. Me saame aru, et see ongi kogu asja tuum – me oleme vaimsed olendid, kes tulevad kogema füüsilist reaalsust seda ise luues. Meie sees on osake Jumalikkusest, mille jõud ulatub meist väljapoole ning me juhime seda jõudu ise. Me teame, et me saame ja peame võtma täieliku tingimusteta vastutuse oma elu eest. Me oleme mõistnud EduTeadvust.

Ellu rakendada EduTeadvust

Isegi, kui me oleme mõistnud eduteadvust, ei tähenda see, et meie elus toimuksid kohesed välised muutused. Me ei ole veel hakanud elama ja olema eduteadvuses.

Külgetõmbeseadus ei tähenda asjade peale mõtlemist ja nende enda ellu tõmbamist. See on ülelihtsustatud käsitlus ühest Universumi võimsaimast seadusest, mida me nimetame täpselt sama nimetusega – külgetõmbeseadusest. Külgetõmbeseadus ei tööta mõtlemise tagajärjel, külgetõmbeseadus töötab olemise tagajärjel, mõtlemine on vaid vahend olemise tasandi muutmiseks.

Eduteadvuse ellu rakendamise etapis vajame me eelkõige vaprust. Kuigi me oleme endale rääkinud eduteadvusest ja seda ka sügavamal tasandil mõistnud, on selle süsteemi usaldamine paras julgustükk. See on tõeline tuleproov meie alateadlike uskumuste vahel – kas ma usun rohkem sellesse, et maailm on materiaalne ja meie elu sõltub välistest tingimustest, või on maailm mentaalne ning meie loome ise endale tingimused?

Ma isiklikult usun, et meie maailm on mentaalne ja me ise loome endale oma maailma. Oma isikliku Universumi. Me oleme selle isikliku Universumi absoluutsed keskused, mis projitseerivad kõik oma veendumused, tunded ja mõtted oma välismaailma läbi vibratsioonilise resonantsi. Elamine külgetõmbeseaduse järgi on elamine järgides oma sisemisi instinkte ja olles see, kes me soovime olla. Mitte mõelda sellest, mida me soovime saavutada. Eduteadvus on olemise seisund, mis peegeldab meile füüsilises maailmas tagasi just selle, kes me oleme otsustanud olla ja seda piinliku täpsusega igal tasandil.

EduTeadvuse I osa lõpp.

Mõnusat olemist.
Kaido

Ma armastan sind. Sa oled kõige ilusam terves maailmas. Ma tahan sinuga alati koos olla.

Ma vihkan sind. Sa oled vastik. Issand, kui kole sa oled. Ma ei taha sind enam kunagi näha.

Need on tähtede read, mille omavaheline kombineerimine annab lausetele sisu. Aga millest sõltub, kas me kombineerime oma peas tähed kokku viisil, et nad sattuvad ritta meie sõnades ja lausetes, nagu esimeses – armastust täis – reas,  või teises – viha kiirgavas – reas?

Meie kõikide elus on häid ja halbu perioode. See vist on elu paratamatus. Kust ja kuidas need olukorrad meie ellu tekivad? Selle üle võib filosofeerida tunde ja päevi. Mõned ütlevad, et see on meie karma, mõned ütlevad, et see on juhus ning paljud ütlevad, et see on meie mõtlemise tagajärg. Ma ise kipun langema viimasesse gruppi ning usun, et kogu meie välismaailm on meie sisemaailma täpne peegelpilt. Jah, mida mõjutab karma. Aga juhusesse ma ei usu.

Kes ma ikka olen
Kuid sõltumata sellest, kuidas on meie tänane olukord kujunenud – kas karma, juhuse või mõtlemise tagajärjel –, kas mitte kõige olulisem pole, kuidas me selles praeguses olukorras toime tuleme? Kas me allume depressioonile ning läheme kurjusega kaasa? Või me laseme sellest lahti ning teadlikustame, et tegelik mina ei saa olla kurjus, tegelik mina ei ole mitte midagi. Kui see oleks kuidagi teisiti, peaks olema võimalik see tegelik mina tõmmata rambivalgusse ja talle otsa vaadata ning küsida: „Kle, mis värk siin toimub?“. Aga see on võimatu. Kõik, mida me teha saame, on istuda vaikselt meditatsioonis ja küsida endalt: „Kes ma olen?“, „Kes praegu küsib?“ või „Kes praegu mõtleb?“. Nende küsimuste kaudu me taipame, et on Keegi, kes on, kes küsib ja kes mõtleb … aga see on ka kõik. Rohkem me temast teada ei saa.

Aga võib-olla ei olegi meil vaja temast rohkemat teada saada. Võib-olla sellest piisab. Kõik ülejäänu on meie vaba tahte küsimus – mida ma usun, kas ma usun ning kuidas ma sellest usust lähtuvalt oma elu elan.

Ma olen hea
Ühe võimalusena saan ma valida olla hea inimene. Ma otsustan, ei, mitte Kaido ei otsusta, vaid MINA otsustan, et Kaido on hea inimene. Selle teadliku otsuse kaudu saan ma „pookida“ Kaido külge kõik need omadused, mis on ühel tõeliselt heal inimesel. See on puhtalt teadlik valik. Teadvustades, et tegelik mina on täiesti sõltumatu ning tal pole üldse mingeid omadusi, saan ma ise valida, mis omadused ma võtan omaks Kaidona.

Näiteks, Kaido on sõbralik. Olla sõbralik sügavamas tähenduses ei ole midagi muud kui „mängida“ rolli. Aga tehes seda spontaanselt. Ma ei suru maha oma viha ning ei peida oma tujukust, vaid ma otsustan teadlikult, et minu ainuke omadus on sõbralikkus. Ja ma elan seda rolli läbi. Ning ma naudin seda rolli, sest see peegeldub vastu minu välismaailmas sõbralikkusena ka kõikide inimeste ja olukordade kaudu, millega ma suhestun.

Ma olen kuri
Ma küll ei tea, kes teeks teadliku valiku olla kuri, kuid tundub, et meie maailmas elab inimesi, kes naudivad olla kurjad. Siiski ma usun, et nad ei ela kurjust läbi spontaanselt, vaid näitlikult, kuna nad elavad rolli oma rollis.

Ma tean isiklikult inimesi, kes on sisimas väga mõnusad ja sõbralikud, aga nad kiirgavad väljapoole üleolekut, kurjust ning viha. Kas sa oled näiteks märganud, et mida kallima autoga inimesed Eestis sõidavad, seda vihasemad näod on nendel peas? Millegipärast on meie ühiskonnas kollektiivne uskumus, et kui sa oled edukas, siis pead sa olema kuri ja ülbe. Arvatakse, et edukad inimesed ei saa olla sõbralikud. Kuid … kui sa nende inimestega tuttavaks saad, siis selgub, et nad on maailma parimad inimesed. Kas pole imelik?

Võib-olla on siis kurjus tegelikult nende kaitseülikond, mis lubab nendel edukas olla. Ehk on see uskumus, et sõbralikud inimesed on nõrgad. Ülbed inimesed on tugevad ja edukad. Aga see on kõigest uskumus. See on hea viide sellele, et edukad ja rikkad inimesed ei ole sageli õnnelikud. Kuigi paljud jahivad raha ja kuulsust, aga saavutades edu ainult materiaalsel tasandil, jääb sellest väheks. Sest sees kumiseb tühjus. Ma mõtlen päris sees. Mitte pelgalt peas, mis on täis akadeemilisi teadmisi ning ärilisi kogemusi. Aga päris sees on midagi puudu, mis ei luba olla sõbralik ja enesekindlalt edukas samaaegselt.

Loomulikult ei ole see absoluutne. On ju väga palju edukaid inimesi, kes on oma olekult kõige toredamad inimesed, keda me teame. Nad on saavutanud nii sisemise kui välise külluse. Ning nad teavad seda. Ja nad on tõeliselt õnnelikud. Neist paistab välja armastus ja sõbralikkus kohe, kui me neid näeme sõltumata kas nad sõidavad Opel Asconaga või Mercedes Benziga. Nad teavad täpselt, kes nad on ja mis on nende sisemine ning väline väärtus.

Ma olen kuri, aga ma näitlen, et ma olen hea

Mõnikord saab elu veelgi huvitavamaid vingerpusse visata. See on olukord, kus näiteks Kaido, mitte MINA, aga Kaido (egofaktor) ei ole veel taibanud, kes ta tegelikult on. Kaido arvab, et kõik välised objektid on kaljukindlad, tal puudub igasugune võimalus neid mõjutada ning ta on selle olukorra pärast nukker. Tema elu ei ole selline, nagu ta sooviks ning ta ei oska kuskilt ka seda muutma hakata. Ta on spontaanselt kuri. Ta ei ole kuri mitte sellepärast, et ta on tegelikult kuri, aga ta ARVAB, et tema loomulik olek on kuri.

Et oma elu vähegi elamisväärseks muuta, surub Kaido oma kurjuse alla ning püüab käituda heana. Ta mõtleb negatiivseid mõtteid, ta on kuri iseenda ja kogu maailma vastu ning ta vihkab kõike enda elus. Kuid ta teeb selle kõige juures head nägu. Mis omakorda muudab teda veelgi vihasemaks ja kurjemaks.

Ma usun, et see on MINA’le kõige keerulisem juhtum, sest see on lõks. Kaido istub lõksus ning ta ei tea, et ta on lõksus. Iga mõttega, mida ta mõtleb, sõnaga, mida ütleb ja teoga, mida ta teeb, surub ta lõksu kinni poole ning tema valu kasvab. Kaido on ohver.

Kaidot ei ole olemas
Viimast kahte lõiku kirjutades tunnen ma füüsiliselt survet.
Meie tegelik loomulik olek on vaikus ja rahu. Alguses ei olnud ju midagi. Päris alguses, ma mõtlen.

Vaadates loomi, väikseid lapsi ning tõeliselt edukaid inimesi, kes on saavutanud sisemise ja välise tasakaalu, näeme me, et nad on rõõmsad, positiivsed ja sõbralikud. See on meie loomulik olek. Kõik muu on illusioon. Isegi Kaido on illusioon. On ainult MINA. Ning minu ainuke omadus on see, et ma olen olemas. Ülejäänud omadused valime me ise. Teadlikult või alateadlikult. See on meie vaba tahe.

Oleme olemas!
Kaido

Täna on esimene oktoober. Kell on 6.48 hommikul, istun tavapäraselt oma hubases kodukontoris sülearvuti taga ja avastan, kui neutraalne on meie maailm. Hommikune jooga, meditatsioon ja kerge hommikusöök tunduvad olevat juba minevik, algav päev tulevik ning aknast paistev imeline vaade sügiseselt unne vajuvale metsatukale toob minu teadvusse ühe äratuntavalt soojendava idee – Me elame neutraalses Universumis.

Vaata hetkeks enda ümber ja märka mõningate esemete värve. Mis värvi on sinu arvuti? Mis värvi on ruumi seinad? Mis värvi on särk sinu seljas?

Nüüd sulge hetkeks oma silmad ning vaheta mõttes kõikide nende esemete värv. Kui sülearvuti oli must, siis muuda see mõttes valgeks. Kui toa seinad on kollased, muuda need oranziks. Ning kui su seljas on tumesinine lemmiksärk, muuda see mõttes heleroheliseks. Sa suutsid seda teha? Jah, muidugi suutsid. Järelikult ei ole ei arvuti, ruumi seinad ega ka riided sinu seljas oma olemuselt mustad, kollased ega tumesinised, vaid see on meie tõlgendus nendest värvitoonidest, mida me tajume.

Mis näiteks juhtuks, kui me hakkaksime lapsele väikesest peale õpetama värve teistmoodi? Me näitaksime talle punast ja nimetaksime selle siniseks. Sinise värvi nimetaksime halliks, ja kollase mustaks. Kui laps kasvaks üles teadvustades endale seda pidevalt, muutuks see tema metaprogrammiks ja need oleksid tema jaoks kaljukindlad.

Järelikult ei ole must tegelikult must. Punane ei ole tegelikult punane. Ja valge ei ole valge. Kõik need asjad lihtsalt ON. Kõik asjad meie Universumis ON. Nad on oma olemuselt täiesti neutraalsed ning meie ise anname kõikidele asjadele hinnangu ühikondlikest kokkulepetest, tavadest või alateadlikest uskumustest lähtuvalt.

Kas ma saavutan selle eesmärgi?
Eesmärkide saavutamine tundub mõnikord olevat lihtne, sest me teame, et me saavutame selle, kuid mõnikord väga raske, sest me tunneme oma sees, et see ei ole kerge ülesanne. Tegelikult on need oma olemuselt aga täiesti võrdsed, sest ka hinnangud saavutamise lihtsusele või raskusele on meie subjektiivsed uskumused.

Igal hetkel on meil vähemalt kaks valikut. Tegelikult on neid valikuid lõpmatult, aga kahte on meie mõistusel lihtsam käsitleda kui lõpmatut. Ja need mõlemad valikud on oma olemuselt neutraalsed.

Kui ma soovin saavutada mõnda eesmärki, aga see tundub äraütlemata raske olevat, siis järelikult olen ma ette rutates valinud juba raske tee. See on teadlik valik. Täpselt sama võrdse kaaluga oleks olnud otsus: „See on väga kerge!“.

Kuidas? Palu iseendal näidata endale seda „raskust“, mis kaasneb selle eesmärgi saavutamisega, või seda „lihtsust“, mis kaasneb mõne teise ülesandega. Ei saa? Jah, muidugi ei saa, sest need on pelgalt ju mingid mõttekonstruktsioonid meie peas, mida reaalselt ei ole olemas. Need on virtuaalsed uskumused, millest lähtuvalt me anname sellele eesmärgi saavutamisele hinnangu: „Seda on raske saavutada!“ ja „Seda on kerge saavutada“. Tegelikult on mõlemate eesmärkide saavutamine oma olemuselt täiesti neutraalsed ja saavutatavad. Ei ole olemas „rasket“ Teed ja ei ole olemas „lihtsat“ Teed. On olemas ainult Tee. Ja see on praegune hetk, mil sa saad tegutsema hakata. Igasugune hinnang selle tegutsemise edukuse, võimalike stsenaariumite ja raskusastme üle on hinnang, mis mõjutab pikemas perspeksiivis sinu käitumist. Mitte eesmärki ennast, vaid meie käitumist, millest tulenevalt me selle eesmärgi kas saavutame või mitte. Sest „eesmärk“ on ka oma olemuselt mitte midagi muud kui mõttekonstruktsioon sellest, kuidas läbi meie tegutsemise mingid sündmused meie elus aset leiavad.

Raha
Kas sa oled kuulnud mõnikord ütlusi: „Raha on halb“, või „Ma olen vaimne, ma ei vaja raha“?

Kuidas saab raha halb olla? Kui võtta miljon eesti krooni ja panna see lauale, siis ükskõik, kui palju me ka ei ürita, see 20 viiesajaste pakki ei saa mitte kuidagi kellelegi halba teha. Ta istub seal laual oma uhkes neutraalsuses ning ootab, et temaga midagi tehtaks.

Ja nüüd toimub muutus. Sõltuvalt, mida inimene selle rahaga teha otsustab.

Mõni võtab selle raha ja ehitab templi ning hakkab seal hädavajajaid aitama. Teine võtab selle raha ning ostab uue Mercedese ning läheb sellega sõitma peas vaid üks mõte: „Look at me!“. Kolmas võtab selle raha ning maksab selle palgamõrvarile, et see ta abikaasa maha koksaks, kuna niimoodi päriks ta veel 2000 viiesajaste pakki.

Raha ei saa ise olla hea võib halb. Inimesed annavad rahale tähenduse. Rahaga saab teha väga palju häid asju. Ning rahaga saab teha palju halbasid asju.

Rääkides vaimsusest ja rahast, siis raha on oma olemuselt täpselt sama neutraalne kui vaimsus. Rahaga saab endale ja teistele toitu ning riideid selga osta. Rahaga saab ehitada üles munitsipaalmajad inimestele, kes seda vajavad. Rahaga saab ehitada üles linnad ning riigid, mis on tornaadodes ja tulekahjudes hävinenud. Rahaga saab toetada ühiskonna arengut, et teadlased saaksid rahus oma laborites 20h päevas tegelda uurimistööga. Ning rahaga saab tuua vaimsuse inimesteni kutsudes meile esinema Dalai-lama või Deepak Chopra.

On aga olemas vaimseid inimesi, kes on koondanud enda ümber sadu teisi inimesi ning sooritanud siis massisuitsiidi oma usu nimel. On vaimseid rühmitusi, kes nälgivad ja näljutavad uskudes, et askeetlus viib valgustumiseni. Ning on palju vaimseid, kes on vaimsed ainult seetõttu, et see toob nendele tähelepanu ja kuulsuse, mitte seetõttu, et kasvada läbi oma sisemise realisatsiooni.

Kui väike laps õpiks kümme aastat kahe eelmise lõigu põhjal, siis kumba ta arvaks, kas raha on halb või vaimsus on halb?

Mitte ükski asi ei ole oma olemuselt hea või halb. Kõik asjad on neutraalsed.

Vaatlejad
Rahu saabub sel hetkel, kui me taipame, et me oleme vaatlejad selles neutraalses maailmas. Me väldime hinnangute andmist ning me õpime ja läheme edasi. Sõltumata, kas me soovime saavutada oma unistusi ja suuri eesmärke, või me soovime kulgeda rahulikult oma pisikest ja mõnusaks saanud rada, saame me teha seda rõõmsameelselt ja positiivselt. Sest me teame, et meie välismaailm on meie sisemaailma peegelpilt. Me teame, et meil on võimalus oma uskumuste muutmise kaudu muuta oma hinnanguid, ning läbi hinnangute muutmise muuta oma maailmapilti.

Järgmine kord, kui sa tunned, et miski sind vihastab, siis peatu hetkeks ning küsi, mis mind tegelikult vihastab? Kas see inimene, sündmus või tagajärg, või on selleks hoopis sinu sisemine hinnang sellele inimesele, sündmusele või tagajärjele. Kui me hakkame harjutama välismaailma neutraalset vaatlemist, avastame me üsna pea, kui lihtne on maailm tegelikult. Me mõistame, et paljud asjad, mis varem tundusid olevat kaljukindlad, on tegelikult virtuaalsed mõttevirvendused ja nende muutmine on vaid otsustamise vaev. Tee see otsus. Ja sa hakkad puhkama. Iseendast, ja iseenda väljamõeldud virtuaalmaailmast.

Olge vaprad!
Kaido

Kuidas? Olles proaktiivne.

Eile möödunud tarkuste päeva ja alanud uue hooaja alguses on mul tunne alati superhea. Kuigi suvi on jällekord möödas, oli see väga ilus suvi rohke päikese ja paljude mõnusate mälestustega. Ja sügis meeldib mulle ka oma nostalgises meeleolus ja uutes võimalustes.

Kuigi inimesed on kõik erinevad, oleme me teatud tegevustes sarnased – mõnikord oleme reaktiivsed ja mõnikord proaktiivsed tegutsejad. Kuna järgnevad 9 kuud on tegutsemise aeg, et järgmisele suvele vastu minna hingelt rikkamana ja emotsioonidelt puhtamana, mõtisklen täna natukene reaktiivse ja proaktiivse tegutsemise üle. Loomulikult ei ole võimalik, et keegi meist asuks kummagi ekstreemses äärmuses, kuna meis kõigis on olemas nii reaktiivne külg kui ka proaktiivne külg. Iseküsimus on, kui palju me neid teadlikult jälgime ja kasutame oma eesmärkide saavutamiseks.

Ma usun, et reaktiivse ja proaktiivse tegutsemise peamine erinevus seisneb faktis, et reaktiivsena reageerime me automaatselt välisele stiiumulile (tegutsemise muster tulenebki sõnast reaktsioon), kuid proaktiivsena kasutame oma teadlikkust, et otsustada, kuidas ja kas stiiumulile reageerida? Proaktiivsena võtame me kontrolli oma elu üle enda kätte, me teame oma eesmärke ning teeme konkreetseid tegevused eesmärkide saavutamiseks. Olla proaktiivne tähendab minna ja luua ise enda elus sündmused ja endale soodsad võimalused, mitte lihtsalt reageerida sündmustele ja oodates võimalusi, mida elu meile võib tuua.

Kuna Saladuseblogis on palju juttu olnud alistumisest ja Universumi usaldamisest, sest me ei suuda niikuinii kontrollida, kuidas asjad lõpuks lähevad, siis tahaksin ennetavalt öelda, et proaktiivne tegutsemine ei tähenda selle seisukohaga vastuollu minemist. Proaktiivse tegutsemise võtmekoht on tegutsemine Siin & Praegu. Olles siin ja praegu on meil alati kaks võimalust: a) tegutseda b) oodata. Ning siin jookseb piir minu jaoks – kui ma olen proaktiivne, siis kasutan ma teadlikult praeguse hetke ära, et tegutseda ja mõelda õigeid mõtteid, olles aga reaktiivne vaatan ma, mis on minu võimalused ja reageerin nendele passiivselt, sageli läbi hilisemate hinnangute: „Miks küll minuga asjad niimoodi juhtuvad?“

Kui me hakkame oma teadlikkust treenima (nt igapäevase meditatsiooniga), siis me avastame üsna kiiresti, et iga välise stiimuli ning sellele järgneva meie poolse reageeringu vahel on teatud tühimik (hinnanguliselt 2 sekundit). See tühimik on „meie teadlik aeg“. Steve Covey ütleb, et see on aeg, kus proaktiivsed inimesed saavad teadlikuks välisest stiimulist ning käituvad vastavalt, luues just niimoodi ise enda elu, mitte ei reageeri pelgalt välisele.

Teadlikuks proaktiivseks tegutsemiseks pakub ta välja sellise mudeli:
1)    Me saame teadlikuks oma võimalustest
Me saame teadlikuks, et meie ellu tuli teatud väline stiimul, millele me tavaliselt reageerime „nii“, kuid tänu sellele, et me saime sellest stiimulist „tühimiku“ jooksul teadlikuks, on meil nüüd võimalus ise valida, kuidas lõpuks käituda. Näiteks, kui keegi solvab mind, siis on mul ca 2 sekundit aega, et otsustada, kas ma reageerin sellele või mitte. Reaktiivselt käitudes reageeriksime me sellele automaatselt ning hiljem analüüsiksime, kas selline reageering oli ikka objektiivne

2)    Me arutame olukorda teadlikult enda sees
See on nagu suhtlemine oma kõrgema minaga, oma sisemise kompassiga. Me saame olukorrast teadlikuks ning me peame korra aru iseendaga, kas me peaksime käituma vastavalt üldistele normidele või jääma kindlaks oma põhimõtetele. Ning alles seejärel otsustame (vastavalt punktile 1). Reaktiivselt käitudes ei ole ma teadlik, et mul on see võimalus üldse olemas ning reageerin automaatselt.

3)    Lahenduste visuaalne loomine
Saades teadlikuks oma valikutest tühimiku vältel ning pidades aru iseendaga, kuidas oleks minu jaoks kõige kasulikum praegu käituda, saan ma luua oma kujutlusse võimalikud stsenaariumid erinevate reageeringute korral.

4)    Oma unikaalse reageeringu valik
Tühimiku kasutamise viimaseks sammuks on teadlik valik, kuidas stiimulile reageerida.

See tsükkel on meile hea abimees, kui me soovime hakata treenima oma proaktiivsust ja vähendama automaatseid reageeringuid elus. Kiire areng ei ole siin võimalik, sest tühimik ei teki ühe päevaga. See võtab küll aega, kuid see tõstab meie elukvaliteeti oluliselt. Me sõna otseses mõttes avastame ühel hetkel, et meie teadlikkuse ja väliste objektide (mõtted, emotsioonid, hirmud, ideed jkm) vahel on ruum, kuhu need sattuvad enne „päris minuni“ jõudmist. Ning see on see ruum, kus me saame nendest nähtustest teadlikuks ja saame otsustada, mida nendega siis teha – kas lasta endasse või nendest vabaneda. Ning tehnika selleks annabki eelpool kirjeldatud 4 –astmeline mudel.

Hea eluline näide proaktiivse ja reaktiivse käitumise vahel on asetada ennast laevakapteni rolli. Kui ma olen reaktiivne kapten, siis sõltun ma täielikult mere olukorrast ja hoovustest. Ma liigun vaid vastavalt sellele, kuhu hoovused mind viivad. Minu peamiseks tegevuseks oleks uurida hoovuseid ja teada saada, kuhu hoovus mind kannab. Kui mõnel päeval on olukord hea, on ka kapten õnnelik, sest laev lausa lendab lainetel, kuhugi suunas. Aga kuna kapten teab, et ta sõltub välistest objektidest ja ei saa ise midagi muuta, siis enamikel päevadel on kapten stressis, kuna hoovused ei ole talle soodsad. Ta jälgib küll hoovuste suunda ning iseloomu ja püüab vastavalt sellele mõista, mis teda ees ootab, aga see ei tee teda õnnelikuks. Samas ta ei tea ka, kuidas seda kõike muuta.

Proaktiivne kapten on aga õppimas, kuidas kasutada hoovuseid, et jõuda sinna, kuhu ta tahab jõuda. Loomulikult teab ka proaktiivne kapten, et ta ei saa hoovustele vastu – ta peab neid usaldama ja nendega kaasa minema – aga ta on teadlik igal hetkel, kus ta asub ning kasutab hoovuseid navigeerimiseks, et kurss püsiks õige. Ta ei tea täpselt, millal ja mis marsruuti pidi ta jõuab sihtsadamasse, aga ta on 100% kindel, et ta sinna jõuab.

Kas proaktiivne kapten on parem kui reaktiivne? Kindlasti mitte. Me oleme kõik inimesed oma väärtustega ja eesmärkidega.

Kuid proaktiivsus ei ole kasulik ainult nendele, kes soovivad suuri asju elus saavutada – proaktiivsus on suurepärane tööriist oma teadlikkuse kasvatamiseks. Kui ma küsin igal hetkel, mida ma saan praegu ära teha, et liikuda oma eluga soovitud suunas, olen ma juba muutunud proaktiivseks. Kas tead, et 80% inimestest ei olegi eesmärke endale teadvustanud ja üles kirjutatud? Nad ei määra endale ei „Uus Aasta“ eesmärke, „Uue hooaja“ eesmärke ega isegi isilikke elueesmärke. Nad lihtsalt lähevad vooluga kaasa. Nad ei tee teadlikke tegevusi, et eesmärgi suunas liikuda, nad liiguvad sinna ainult juhul, kui hoovus neid sinna kandma peaks. Nad on kaptenid laeval, aga nad ei tea, et nad saavad seda laeva ise juhtida, mitte sõita ainult sinna, kuhu hoovused viivad.

Jah, paljud ütlevad praegu, et elu mõte ongi olla ja avastada ning areneneda. Muidugi on. Aga meil kõikidel on väikesed unistused. Isegi kõige suurematel skeptikutel on unistused, hobid ja salasoovid. Miks mitte neid siis eesmärkideks panna ja nende suunas liikuma hakata? Meil on see võimalus, sest meie maailm on niimoodi üles ehitatud. Meie hüvanguks.

Miks mitte visata peast välja mõte „See pole võimalik! Ma ei saa seda lubada! Ma peaks oma elu selleks muutma?“! Need on pelgalt uskumused!!! Ainukesed takistused, mis on meie salasoovide ja praeguse olukorra vahel, on meie uskumused. Me peame nendest vabanema ja asjad hakkavad muutuma. Selles maailmas on kõik võimalik. Absoluutselt kõik. Miks mitte seda siis endale lubada? Olles lihtsalt proaktiivne. Ja tegutseda. Iga päev natukene. Kuni ootamatult märkame, et see ongi juhtunud …

Mõnusat uut hooaega.
Kaido

Viimasel ajal mulle kohe meeldib tegelda selliste lihtsate küsimustega nagu Mis on elu mõte? Kuidas maailm loodi? Kes maailma lõi? Ning mida kuramust ma siin Maa peal üldse teen?

Kõige enam on mulle tekitanud viimase 3a jooksul ja tekitab siiani küsimusi, kas ja mis on iga üksiku indiviidi roll selles suures süsteemis? Jah, paljud usuvad reinkarnatsiooni ja karmasse ning paljudesse muudesse headesse ja üllastesse asjadesse, aga need kõik on siiski meie pelgad oletused. Me usume, et meie roll on olla hea inimene ja kasvada ning areneda ja teha kõike seda head, kuna me oleme just selleks siia Maa peale tulnud. Aga kas me ikka teame seda? Lugedes paljusid erinevaid raamatud ning jälgides oma sisekaemusi tekib meil ühel hetkel tunne (vähemalt mul tekkis), et ma hakkan aru saama, mis pull see kõik siin käib. Aga asja kurvem pool on see, et ka see möödub. Mida enam uurid ja jälgid, seda enam tundub, et tegelikult me ei tea ikka üldse mitte midagi. Kõik, mida gurud räägivad raamatutes, on väga ilus ja paitab meid seestpoolt, aga siiski kellegi arvamus. Kellegi täpselt samasuguse lihtsa inimese nagu mina või sina, kes on võibolla natukene kauem otsingutega tegelenud ja omandanud natukene kõrgema teadlikkuse.
Et heade otsijate kolleegide arvamusi teada saada, küsisin ka mõned nädalad tagasi üsna otsekoheselt, kas keegi teab, mis on elu mõte? Mina isiklikult ei tea seda siiani.

Mis minu jaoks asja lihtsamaks muutis, oli Elu Suure Eesmärgi määramine endale. Kuigi ma ei tea, mis on elu mõte ja miks ma seda kõike siin teen ja toimetan, on mul võimalus ise endale eesmärk valida ning selle nimel tegutsema hakata. Kui me määrame endale eesmärgi, muutuvad paljud asjad lihtsamaks. Sest meil on olemas suund.

Mulle meeldib elu eesmärgi püstitamise mudel, mille kohaselt me määrame oma elule Suure Üldise Eesmärgi ehk vastame küsimusele „MIDA?“ ning seejärel täidame selle nelja spetsiifilise eesmärgiga ehk vastame küsimusele „KUIDAS?“

Elu Suur Eesmärk – MIDA MA TAHAN TEHA ELUS?
Sellega me määrame ära üldise eesmärgi iseendale ehk miks üldse igal hommikul üles tõusta ja tegutsema hakata? Miks ma elan?

Mina isiklikult ei näe ühtegi muud eesmärki elus kui kasvada sisemiselt. Ma olen selle teema üle pead vaevanud päris palju ning alati jõuan ma ühte kohta tagasi: „Tee kõik, et sa saaksid sisemiselt kasavada ning seeläbi oma välismaailma realiseerida.“ Ma usun, et kõik saab alguse meie peast – kui me saame peas asjad paika, siis muudab see ka meie välismaailma.

Arvestades, et meie eksistents Maal on lühike – isiklikult on mul jäänud hinnanguliselt 50 aastat, siis mida muud kui sisemiselt kasvada ma saaksin järgneva 50 aastaga ära teha, mis oleks tõesti püsiv ja hea? Absoluutselt kõik muu, mille ma seaksin esiplaanile, oleks ajutine. Ainuke, mis on püsiv kuni selle hetkeni, mil ma viimase hingetõmbe teen, on sisemine rahu ning rõõm. Kõik muu võib haihtuda hetkega. Ning ma usun, et see hea valik.

Spetsiifilised eesmärgid – KUIDAS MA TÄIDAN SUURT EESMÄRKI?
Spetsiifilised eesmärgid näitavad meile, kuidas me saame elu suurt eesmärki täita. Kui me oleme tasakaalus ning rahul kõigi nelja valdkonnaga, siis võime öelda, et me oleme oma isiklikud eesmärgid saavutanud ning meil on hea olla. Nii lihtne see ongi. Me saame olla rõõmsad ning teha seda, mis teeb meid õnnelikuks.

Spetsiifilised eesmärgid saab jagada nelja gruppi:
1)    Sinu füüsilised vajadused
2)    Sinu intellektuaalsed oskused
3)    Sinu kirg ja inspiratsioon
4)    Sinu panus maailma

Füüsilised vajadused
Meie tegevus peab katma ära meie normaalsed füüsilised vajadused. Eelkõige puudutab see finantse, et meil oleks riided seljas, toit laual, kodu, auto ning kõik muu, mida me soovime, et me tunneksime ennast turvaliselt. Kui me alustame oma eesmärgi poole liikumist, siis me peame läbi mõtlema ka selle poole, kas tegevus sellisel kujul pakub meile elatist nii palju, nagu me seda soovime (see tase võib muidugi olla väga erinev). Kui me selle peale ei mõtle ja me peame pidevalt muretsema raha pärast, ei saa me olla rõõmsad ja vabad.

Mina isiklikult püüan oma sisemise kasvu siduda ettevõtlusega. Ma olen saanud ettevõtlusest väga palju „peksa“, aga see on olnud minu suurimaks Õpetajaks. Kogu minu sisemine realisatsioon on seotud ettevõtlusega, sellega seotud väljakutsetega ja tagasilöökidega. Ma soovin õppida tundma protsessi, kuidas kasutada ja programmeerida oma alateadvust viisil, et see meie hüvanguks tööle panna. Ning ma õpin seda. Mõnikord ma näen kiireid tulemusi, mõnikord aeglsemaid. Aga ma näen tulemusi kogu aeg. Ma liigun õiges suunas. Ning ma olen elus. Samal ajal omandades iga päev uusi kogemusi meie sisemistest ressurssidest, alateadvuse tööst, ärist ja paljust muust. Ei saa öelda, et ma iga päev naudiks ja nautleks, sest äri on juba kord selline, aga ma ei oleks see inimene, kui ma poleks seda teed läbi käinud.

Intellektuaalsed oskused
Intellektuaalsed oskused näitavad, milleks me oleme suutelised? Mis tööd ma oskan ning suudan teha üldse? Millised on mu teadmised sellest alast, milles ma soovin tegutseda. Kui need ei ole piisavad, siis pean ma neid juurde omandama. Me ei saa valida endale eesmärgiks valdkonda, milles me iial ei suuda olla edukad. See oleks enese petmine ning ei viiks meid sihile.

Kuna mul on TÜ majandusharidus ja ettevõtlus meeldib mulle, siis on mulle see loomulik valik. Ma soovin ennast realiseerida ettevõtluses ning mul on selleks olemas baasteadmised. Ma ei saaks praegu otsustada, et ma hakkan homme südamekirurgiks. Jah, see oleks pikemaajaliselt võimalik, aga mitte kohe.

Ning mulle meeldib kirjutada. Seepärast sai loodud ka www.suurimsaladus.ee. Ma lihtsalt arvasin, et võib-olla saab keegi kasu, kui ma katsetan kõike enda peal ning jagan siis oma kogemusi sellest kirjutades. Ma ei kirjuta teooriat raamatutest, ma kirjutan oma rõõmudest ja valudest. See on vahetu ning mõnikord on see kasulikum kui lugeda raamatust, kuidas mingeid asju teha. Mõnikord on parem, kui kõrvaltoas on võtta üks inimene, kes proovib kõike enda peal ning jagab siis sõpradega, kuidas tasub teha ning kuidas ei tasu. Mis viib edasi ja mis ei vii. Kui ma saan kellelegi sellega kasulik olla, tunnen, et ma olen ka maailmale midagi head teinud.

Kirg ja inspiratsioon
Siin me peame endalt küsima, mis tõmbab meid tõeliselt käima? Kas see valdkond, milles me tegutseme, on tõesti see, millega ma tegeleksin ka siis, kui ma ei peaks seda tegema raha pärast? Kas ma tegeleksin sellega hobikorras? Kas see on midagi, millega ma tunnen tõelist kontakti otse südamest?

Mulle meeldib kõik, mis on seotud sisemise kasvuga. Mulle meeldib zen, mulle meeldib budism, mulle meeldib info, mis käsitleb kvantfüüsikat ja alateadvust jpms. Mind tõmbab käima kõik, mis annab mulle kinnitust, et me ise oleme oma maailma loojad. See inspireerib mind, sest selle kaudu saan ma maailmaga astuda interaktiivsesse suhtlusse. Ma ei pea enam kodus TV’d vaatama ning kõike lihtsalt vaatama, mis seal juhtub. Teadvustades, et ma ise olen oma elu looja, saan ma ju teha oma „TV show“. Ma saan valida oma ellu osalised, asjad ning sündmused. See on ju super. Ning kõik, mis annab mulle lisainfot, kuidas seda kõike teha ja katsetada, on minu mootoriks. Ma olen kõike proovinud, mis kirjutatakse raamatutes ja näidatakse filmides. Ma proovin kõik järgi. Siis ma tean, kas see toimib või ei toimi.

Ning mulle meeldib ettevõtlus. Mulle meeldib ettevõtete hingeelu. Mulle meeldib lugeda, kuidas ettevõtteid luuakse, mis on ärimudelid ning kuidas need pankrotti lähevad. Ma olen ise ettevõtteid asutanud, teinud äri ning pankroti läbi elanud. See lihtsalt meeldib mulle (eee … pankroti osa oli tegelt üsna karm …). Ning seepärast ma olengi oma sisemise kasvu sidunud ettevõtlusega.

Panus maailma
Selle valdkonnaga saan ma vastata küsimusele, kas ka maailmal ja teistel inimestel on kasu sellest, mida ma teen?

Kui ma tegelen oma sisemise kasvuga ning jagan seda teiste inimestega, siis võibolla on keegi, kes sellest kasu saab. Ma ei kirjuta kunagi eesmärgiga öelda, et vot elu käib nii või naa. Ma ei tea seda iialgi. Aga ma tean, mida ma olen tundnud ja kogenud. Minu katsetused iseendaga inspireerivad mind ning võibolla on keegi, kes saab sellest veel inspiratsiooni ja ta leiab sellest ideid. Äkki leiab ta võimalused ise edasi liikuda kiiremini jättes vahele need etapid, mida mina rumalusest proovisin. Nagu näiteks 2a tagasi arvates, et miljoni manifesteerimine on lihtne. Ei, see ei ole lihtne. Selleks on vaja tunda tervet süsteemi. See on võimalik, aga see ei ole lihtne. Ning paljud võivad vahele jätta ning säästa ennast pettumustest, mis kaasneb, kui kuu aega järjest kordavad, et teenin miljoni, aga tegelikult ei teeni. Sest saladus ei toimi nii. See toimib teistmoodi. Eelkõige seestpoolt väljapoole, mitte väljastpoolt sissepoole. Minu jaoks on see suurim saladus.

Ning ettevõtluse kaudu saan ma samuti anda panuse maailmale. Ma loon töökohti, ma maksan makse, ma pakun tooteid ja teenuseid, mis muudavad inimesed rõõmsamaks ja aitavad neid. Ma ei läheks iial näiteks kasiinoärisse, kuna ma tean, et raha tuleb seal teiste õnnetusest. Ma pigem eelistan ärisid, mis pakuvad inimestele midagi. Mis aitavad neid edasi ning teevad neid rõõmsaks.

Sest ma usun, et rõõm on kõige alus. Kui ma midagi saaksin valida, siis valiksin iga päev olla lihtsalt rõõmus ja õnnelik. Sest paremat seisundit ei ole olemas. Miks raisata oma aega ja energiat päevast päeva sellele, et teha tööd, mida me ei armasta, suhelda inimestega, kes meist ei hooli ning elades läbi sündmusi, mis meid lõhuvad. Sellel ei ole lihtsalt mõtet, sest mul on ju vaid 50 aastat.

Et seda muuta, tuleb alustada protsessi. See ei ole kiire, see on aeglane, aga see viib sihile ning protsess ise juba on nauditav. Me ei pea ootama, kuni me kohale jõuame, sest seda ei juhtu iial. Aga me saame oma elu jagada päevades, tundideks, minutiteks ja sekunditeks ja valida alati siin ja praegu, mida mõelda, mida tunda ning mida teha. Jõud on selles hetkes. Selles samas hetkes, mil sa loed seda blogi. Sa saad tegutseda praegu. Kui sa oled mingit tegevust pikalt edasi lükanud, kuna sind on takistanud hirm või kahtlused, siis ära tee seda enam. Isegi, kui see ei õnnestu, saad sa siis teada, et niimoodi see ei käi. Sul ei ole kaotada mitte midagi. Võita on aga terve elu.

Olge vaprad!
Kaido

Kui tihti me kohtame mõnes seltskonnas inimesi, kes on „kahe jalaga maa peal“ ning äärmiselt skeptilised kõige suhtes, mis jääb väljapoole nende maailma? Mina isiklikult olen kohanud selliseid palju. Nende peamine küsimus on alati: „Aga tõesta mulle, et see nii on!“.

Kas ma näen nendele tõestamiseks vaeva? Ei, mitte kunagi. Parim, mida ma saan vastu küsida, on: „Tõesta mulle, et see nii on“ Esmalt nad ei saa aru, mida ma mõtlen, aga hetke möödudes nad mõistavad, et nende pärismaailm on samasugune kaardimajake nagu minu maailm. Selles on trikk. Nad ei suuda mulle mitte midagi tõestada, kui ma ei lase seda enda teadvusse.

Ma usun, et kõik sündmused ja kogu maailm leiab aset meie teadvuses ning minu maailm on minu teadvuse 100% peegeldus. Igal tasandil ning pisimagi detailini.

Kuidas saaks minu vestluspartner mulle tõestada midagi, millest ma ei tee ennast teadlikuks? Lihtsustatult öelduna, kui mu vestluspartner soovib mulle midagi või kedagi tõestada, pean ma selle peale mõtlema. Juhul, kui ma ei mõtle selle peale, ei eksisteeri seda minu jaoks. Isegi, kui ma 3 sekundi möödudes ei mõtle enam selle vestluskaaslase peale, ei eksisteeri isegi teda enam minu jaoks. Ta on uuesti olemas minu jaoks alles jälle sel hetkel, kui ma otsustan temast uuesti teadlikuks saada.

Inimesed meie maailmas
Sama lihtne lugu on absoluutselt kõikide nähtustega meie nii objektiivses ja kindlas maailmas. Ka kõikide teiste inimestega. Lugedes seda artiklikt, kas sa saad kindel olla, et mina olen olemas? Sa usud seda, sest seda on meile õpetatud, aga kuidas seda tõestada? Sa saad tõestada, et ma inimesena – Kaido Pajumaa – eksisteerin SINU jaoks ainult siis, kui sa tuled minu juurde ja tood mind füüsilisel kujul enda teadvusse. Sa katsud mind, sa räägid minuga ning ma räägin sulle vastu – aga kõik see toimub sinu teadvuses. Sa saad oma tajude kaudu vahetut informatsiooni – siin ja praegu – ning töötled seda siis oma peas. Ja arvad, et see on tõeline.

Kõikidel teistel juhtudel (kui sa ei tule mu juurde) olen ma sinu poolt sinu peas välja töötatud mingi subjektiivne mudel – keegi, kes kirjutab, kes räägib ja teeb midagi Saladuseblogis. Kas ma ka tegelikult sellisel kujul eksisteerin? Selles sa ei saa kuidagi kindel olla ning kellelegi seda tõestada. Hirmutav, kas pole?

Mõtted ja hirmud
Kuna meie teadvus loob kogu meie subjektiivse maailma, siis meie enda teadvus loob ka kõik meie mõtted, hirmud ja emotsioonid. See on lihtne osa. Huvitavam on see, et sellisel juhul loob meie teadvus ka kõik mõtted, hirmud ning emotsioonid teiste inimeste pähe. Me arvame inimesi mingit moodi mõtlemas ja tundmas. Kui tihti on olnud olukordi, kus me arvame, et inimene mõtleb või tunneb mingil viisil, mis hiljem selgub olevat hoopis teistmoodi? Lähtudes oma taustsüsteemist me projitseerisime teise inimese peale mingid tunded ja mõtted. Aga need on meie enda omad tegelikult. Sinu subjektiivses maailmas projitseerid sa absoluutselt kõik mõtted ja emotsioonid teistele inimestele. Kui keegi mõtleb sinust halvasti, siis saab ta seda teha ainult siis, kui sa seda teadvustad. Kui sa enam ei teadvusta, et see inimene mõtleb sinust halvasti (ehk sa ei mõtle selle peale), kuidas sa saad siis kindel olla, et ta mõtleb sinust halvasti? Kas pole hämmastav?

Külgetõmbeseadus
Eeldades, et külgetõmbeseaduse baasmehhanismiks on fakt, et meie domineerivad mõtted ja emotsioonid leiavad viisi materialiseeruda, siis konfliktseks muutub see mehhanism hetkel, kui erinevatel inimestel on konfliktsed taotlused. Näiteks Mari ja Margus tahavad võita loteriiga peavõitu. Kui mõlemad on treeninud viimased aastad ennast manifesteerimise alal, siis kumb võidab? Näiteks Mari kutsub endale appi ka 3 sõbrannat. Aga Margus kutsub endale appi  terve firmatäie inimesi – koguni 10 inimest. Kes nüüd võidab?

Sinu subjektiivses maailmas ei saa seda olukorda iialgi tekkida. Kui sina oled Mari, siis sina lood oma teadvuses taotluse, et Margus soovib ka peavõitu võita. Kui sa ei too seda võimalust (taotlust) üldse oma teadvusse, siis ei saa see iialgi juhtuda. Sa keskendud ainult sellele, et sina – Mari – võidab ja sa võidadki (muidugi ainult juhul, kui sinu usk võitu on suurem kui uks tõenäosusteooriasse, mille kohaselt on sul siiski väga väike võimalus). Kui sa teadlikustad endale, et kuskil on Margus, kes toob veel endale 5 sõpra appi, nõrgendad sellega sa vaid oma usku ning lood oma subjektiivsesse maailma osalisi, kes ei ole sulle kasulikud. Parem ära tee seda. Sa ei pea seda tegema. See on sinu teadlik valik.

Tõesta, et kõik ei ole nii, nagu ma kirjutasin.

Olge vaprad!
Kaido

„Nii nagu inimene mõtleb, see ta on; nii nagu ta jätkab mõtlemist, selleks ta saab.” As A Man Thinketh

See on James Alleni filosoofia põhialus, millega kõik teised suured mõtlejad läbi aegade on nõustunud. Earl Nightingale, Bob Proctori mentor, kutsus seda „Kummaliseks saladuseks” ja kui lugeda Napoleon Hilli raamtut „Mõtlemist muutes rikkaks”, siis ta ütleb, et „rikkus saab alguse vaimsest seisundist”.

Kui me mõtleme nende sõnade üle, siis me saame aru, et see mida me loome läbi oma mõtete, see mis materialiseerub meie elus, on tegelikult see mida me usume, meie uskumuste süsteem. Ja just see uskumuste süsteem määrab meie elukvaliteedi, selle kuidas me elame.

Kui meie uskumuste süsteem ütleb, et ma olen paks, sest mulle öeldi seda lapseeas ikka ja jälle ja jälle, lõime me endale selle uskumuse. Laskmata sellest uskumusest lahti ei aita meid ükski dieet ega füüsiline harjutus püsivalt kaalust alla võtta. Kuigi, jah, range distsipliin võib küll aidata kaotada mõned kilod, kuid nii nagu paljud on ka kogenud, tulevad need üsna pea tagasi. Meie uskumuste süsteem on kui range valvur, kes vaatab, et kõik tulemused on kooskõlas sellega, mida tema arvab.

Sama kehtib ka kõigi meie vigade kohta. Vali milline iganes. Edasilükkamine, visaduse puudumine, suutmatus viia asju lõpuni, ebaõnnestumise kartus. Need on kõik need omadused mis saavad alguse meie mõtetest, muutuvad veendumusteks ja saavad osaks meie uskumuste süsteemist ning muutuvad takistuseks, et me saaksime luua elu, mida tahame elada.

Loomulikult saab meie uskumuste süsteemi muutmine alguse meie mõtetest. Orison Swett Mardenilt on pärist suurepärane tsitaat: „Lõpeta muredele mõtlemine, kui sa tahad ligi tõmmata rõõmu; lõpeta vaesusele mõtlemine kui sa soovid ligi tõmmata küllust. Keeldu mõtlemast ükskõik millele, mida sa kardad, asjadele, mida sa ei taha.”

Selle asemel mõtle asjadele mida sa tahad enda ellu tõmmata. Kõik saab alguse muidugi sellest küsimusest: Kas sa mõtled sellele, mida sa mõtled? Loe seda lauset veelkord ja mõtle sügavalt selle üle järele. Kas sa mõtled sellele, mida sa mõtled? Üha enam saame me infot selle kohta kui võimsad on meie mõtted, kuid enamik meist isegi ei tea, mida me päev läbi mõtleme.

Kui me vaatame enda ümber ringi, vaadeldes enda ja teiste tulemusi, näeme me kui palju meie mõtted mõutavad meie tulemusi. Meil on kalduvus mõelda mõnede inimeste kohta, et kõik mis tema ette võtab, õnnestub. Miks? Sellepärast, et ta näeb end pidevalt õnnestumas ükskõik millega ta ka ei alusta ning ta ka toetab oma visiooni tegevustega. Hoides oma visioonist kinni ja tehes seda kindlalt ja jäjepidevalt, muudab ta iseenda selleks magnetiks, mis tõmbab soovitu tema ellu. Nõnda saame me kõik kasutada seda Piititut Mõistust, Universumit või mis iganes jõudu, mis meid ümbritseb, mille abil võime vormida iseennast ja oma keskkonda täpselt selliseks, nagu on joonis meie teadvuses.

James Allenilt on pärit ka need värsiread:

„Inimene mõtleb vaikselt ja sellest saab minevik, meie keskkond ei ole midagi muud kui meie teadvuse peegelpilt”