Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Viimased kaks kuud on olen aru saanud, et elu on tõeliselt imeline. Mäletan, kui 2007. aastal Vic Johnsoni programmiga Champions Club liitusin, rääkis Vic ikka “Momentumist”. Võin nüüd väita, et minu Momentum on nüüd. Kolm aastat pühendunud õppimist ja edumaterjalidega tegemist on totaalselt muutnud minu mõttemaailma sellest, kes ma olen ja milleks ma olen suuteline.

Kas sina tead tegelikult, kes sa oled ja milleks sa suuteline oled?

Mäletan, kui hakkasin endale esitama küsimusi, kuidas eesmärke seada ning sukeldusin raamatutesse, mis sellest rääkisid, siis väga paljud neist pajatasid missioonist, ühiskonda panuse andmisest, jälje jätmisest jne. Kuid see tõepoolest ei haakunud minuga. Kuid viimane nädal, mil ma tegin tööd oma järgmise Praksise koolitusega, mis alustab järgmine nädal, kogesin ma kummalist tunnet, justkui ma tõepoolest töötaksin millegi suure nimel.

Kui sulle tundub, et sinus ei ole ühtki suurt ideed, siis usu mind, sinus on. Sest need ideed, mis minus viimase kahe kuuga lõkkele on löönud, on olnud minus olemas juba pikka aega, vähemalt viimased kolm aastat. Need olid need ideed, mispärast ma üldse sain LifeSuccess konsultandiks.

Kuid mis siis on muutunud, küsisn endalt? Miks alles nüüd näen ma asju nii selgelt? Miks minu kujutluspilt on alles nüüd võtnud kindlad jooned ja tegevuskava, just nii nagu räägib Napoleon Hill?

Sellele on ainult üks vastus: olen suutnud oma alateadvusesse edastada piisavalt positiivseid sõnumeid, mis elimineeriks sealt piirangud ja puuduse ning võimaldaks mul mõelda tõeliselt suurelt ja sellest, mida ma südames tahan. Ka sina saad eemaldada need piirangud.

Kas tead, millise lõksu ma endas avastasin, seda küll juba mõni aeg tagasi, mistõttu tegin konkreetselt selle kallal tööd. Me ütleme endale, et teame sellest universumist palju, sest me oleme õppinud nii palju, me usume ise, et meie mõtlemine on positiivne ja et me töötame oma eesmärkide ja unistuste suunas, kuid tegelikkus on hoopis vastupidine. Me teame nii vähe sellest suurepärasest universumist ja imelisest maailmast, mida me kutsume elusks ja veel vähem mõistame me, mida see kõik tähendab, sest meile ei ole kunagi õpetatud, kuidas sellest kõigest aru saada.

Kuid meie suletud meel ei luba meil näha, et tegelikult see, millega me iga päev tegeleme on negatiivsed kujutluspildid, pildid sellest, et meil ei ole raha, aega, võimalusi, et hakata oma unistuste poole minema. Me loeme raamatutest, et ei, meie ümber valitseb küllus ja me justkui mõistusega võttes saame aru, kuid asi selles ongi, et mõistus ei mõista. Meil tuleb oma maailma tunnetada südamega (alateadvusega), et kõigest sellest, mida me loeme tegelikult aru saada.

Olen juba sageli maininud, et olen mastermaindi fänn ja ma olen südamest tänulik kõigile neile inimestele, kes kunagi minu mastermaindõppes on olnud, sest igaüks teist on aidanud jõuda mul siia, kus ma täna olen, aidanud minul kasvada.

Selles seisnebki mastermaindi imepärane jõud, teiste inimeste toetus ja teadmised, arusaamad, mis saavad minu omaks, kui ma teiste edasipürgivate ja edukate, st selge visiooniga inimestega suhtlen.

Tänan sind, et saan siin blogis oma mõtteid ja ideid väljendada ning ka oma rõõmu sinuga jagada.

Innustan ka sind igapäevaselt õppima ja endale innustunuid, entusiastlikuid ja looval tasandil tegutsevaid ligi tõmbama.

_____________________________________________________________________

Minu võimalus sulle: Osale 8 nädalasel kursusel “Küllusliku mõtteviisi olemus”. Aitame läbi tegevuse jõuda mõistmiseni, mida külluslik mõtteviis tähendab. Õpe põhineb loomulikult:) mastermaindi printsiibil.

Mul on heameel teatada, et mind kutsus esinema Pärnu Enesetäiendajate Selts ning esinen neljapäeval 29. juuli 2010 kell 18.30 Pärnu Keskraamatukogu saalis. Lühikoolituse teema on “Kuidas elust rõõmu tunda?”. See on 1.5h pikkune loeng teemadel, mis aitavad anda oma elule sügavam tähendus ning leida vastused küsimustele, mis piiravad meid elust rõõmu tunda ning oma unistuste poole liikuda.

Lühikoolitus “Kuidas elust rõõmu tunda?”

Maailmas on kahte tüüpi inimesi – need, kellel silmad säravad, ja need, kellel ei sära. Kõik vahepealsed variandid – nagu mõnikord säravad ja mõnikord ei sära -, kategoriseeruvad tegelikult teise gruppi. Nende silmad ei sära.

Silmad saavad aga särada ainult juhul, kui  oleme leidnud oma elus midagi, mis pakub meile tõeliselt rõõmu. Püsivalt. Teadlased on uurinud viimased 100 aastat, mis muudab inimesed õnnelikuks. Ja mis on tulemus? Nad ütlevad, et õnnelikud on need, kes oskavad end vabastada ühiskondlikest “programmidest”, millega pannakse meid uskuma, et õnnelikuks olemise eeltingimuseks on kindlasti saavutada “edu” ning omada “neid” ja “neid” asju”. Kuidas aga vabastada end nendest programmidest?

Kõikidel on olemas  isiklik sisemine kompass, mis näitab meile alati õiget suunda. Me lihtsalt ei tea, et see olemas on. Kui aga selle avastame, võib meie elu muutuda väga kiiresti. Kõik hakkab laabuma -  hakkame kogema kulgemist …

“Kulgemiseks” nimetavad teadlased seisundit, kus me naudime iseennast ja oma maailma. Kulgemine on seisund, milles kaob meie ajataju, meie sisemine dialoog vaikib ning me siseneme uude maailma –  saame üheks sellega, mida me teeme.

Aga kuidas leida üles oma sisemine suunataju ning kogeda kulgemist? Kuidas mõista igapäevase rutiini ning harjumusliku elu kõrvalt, mida ma tegelikult elult soovin? Mis tekitab minus rõõmu? Mis paneb mind naeratama? Ja lisaks, ning mitte vähetähtsam: “Kuidas astuda esimene samm, et soovitud muutus sisse viia?”

Meiega  vestleb  ja jagab oma teadmisi, Eesti suurima enesearengu blogi asutaja KAIDO PAJUMAA.

Kohtumine toimub  neljapäeval, 29 juulil, kell 18.30,  Pärnu Keskraamatukogu saalis, Akadeemia 3

Osalustasu 100 krooni võib maksta kohapeal või ettemaksuna  MTÜ “ Enesetäiendajate Selts”   a/a  10220095828012

Olete oodatud!

Enesetäiendajate Klubi
www.enesetaiendajad.ee

Kui sa oled üritanud oma elus kasvõi midagi tähtajaks ära teha, siis sa tead väga hästi, kui oluline on suutlikkus keskenduda tegevusele ning säilitada eneses distsipliin. Väga lihtne on püstitada eesmärke ja neid siis paberi peal vaadata. Aga kuidas me tuleme toime eesmärkide saavutamisega?

Eesmärkide püstitamine vs eesmärkide saavutamine
Valdav enamus eesmärgistamise raamatuid räägib sellest, kuidas me peame seadma endale hiiglasuured eesmärgid ja nende poole siis pürgima hakkama. Kuid isiklik kogemus näitab mulle, et eesmärkide püstitamine on väga lihtne ja lõbus osa, aga kuidas astuda esimene samm, ja veel olulisem: kuidas astuda kahekümne viies samm?

Kahekümne viies samm on esimesest sammust veel olulisem seetõttu, et peale inspireeriva raamatu lõpetamist või mõne huvitava seminari läbimist oleme me niikuinii entusiastlikud ja valmis kasvõi kiviseinast läbi minema. Kuid kui vaadata enda motivatsioonimäära kaks nädalat hiljem, on seal toimunud oluline nihe - me justkui ei mäleta enam endale antud lubadusi ja kuidagi ei suuda ka tagasi saada seda võimast ning motiveerivat enesetunnet, mis ütles meile, et me ei anna iialgi alla.

Jah, eesmärke püstitada on lihtne. See on isegi lõbus. Aga asju ära teha on hoopis teine asi.

Distsipliin: suurim vaenlane ja suurim sõber
Et asjad saaksid tehtud, on vaja omandada distsipliin. Ainult distsiplineeritud ja plaanipärane tegevus viib meid sihile. Mitte ühtegi teist võimalust ei ole olemas. Mitte keegi ei tee meie eest mitte ühtegi asja ära. Ja nii kaua, kuni me vaid unistame, kuidas me kunagi midagi ära kindlasti teeme ja siis õnnelikuks saame, jääbki vaid unistuseks. Oluline on siiski astuda see esimene samm, ja olla kindel, et sa jõuaksid ka kahekümne viienda sammuni.

Distsipliin on meie vaenlane juhul, kui me ei suuda distsipliini hoida. Sellisel juhul kiusame me end distsipliini puudumise pärast. Me räägime endast kui kolmandast isikust: “Mul ei ole distsipliini!”. Kellel ei ole distsipliini? Me justkui taandame ennast iseendast ja hakkame ennast niimoodi lollitama. Kui me saame aru, et meil ei ole distsipliini, siis on ju väga lihtne seda omandada. See on umbes sama olukord, kui inimene on haige, aga ta ei ole nõus minema arsti juurde. Ta ütleb, et mul on see tõbi kallal … ja siin jutt lõppebki. Täie mõistuse juures olles läheb inimene arsti juurde ja leiab endale lahenduse. Ainult inimene, kes ei tea, et tal on mingi haigus, võib end lollitada ja käituda haiguse mõju all.

Sama olukord on ka distsipliiniga. Kui me juba teame endale tunnistada, et meil ei ole distsipliini, siis me ju oleme teadlikud oma “haigusest”, mis ei luba meil asju ära teha. Mida muud siis nüüd veel teha, kui mitte võtta ravimit - hoida distsipliini? Teha neid asju, mis on endale eesmärgiks võetud. Meie eesmärgid ei ole ju midagi muud kui teatud tegevuste tagajärjel asetleidvad sündmused. Aga kui me neid tegevusi ära ei tee, siis ei ole lootust ka jõuda eesmärkidele lähemale.

Kuidas hoida distsipliini?
Kindel viis distsipliini hoida ja asju ära teha, on kasutada oma teadlikkust. Iga kord, kui sa oled valiku ees - kas teha või mitte - , vali teadlikult teha.

Muidugi tundub see väga lihtne kirjutada, aga ellu rakendada on seda palju keerulisem. Miks siis? Mitte seetõttu, et raske oleks valida “kas teha või mitte” vahel, vaid seetõttu, et tavaliselt ei teadvusta me endale, et meil üldse see valik olemas on. Sel hetkel, kui me oleme mingit distsipliini vajavat tegevust alustamas - näiteks ärkama mingil ajal, trenni minema, magusast loobuma -, oleme me samastunud nii tugevasti impulsiga, mis töötab meile vastu, et me ei saa arugi, et hetkel on dilemma. Näiteks, kui sa võtad eesmärgiks ärgata igal hommikul kell 6.00, sest niimoodi saad sa rohkem asju ära teha, siis peale kella helisemist ei teadvusta sa endale, et sinu peas on kaks valikut - ärgata või mitte. Sel hetkel pakub sulle hoopis mõistus välja 3 head põhjust, miks võiks edasi magada, ning muidugi sa usud neid mõtteid, sest sa arvad sel hetkel, et valikut ei ole. Alles hiljem mõtled sa end süüdistades, et miks ma ikka hommikul edasi magasin.

Et kasvatada oma distsipliini, on vaja kasvatada oma teadlikkust. Teadlikkus on meie võime märgata selgelt nähtuseid, mis leiavad aset meie peas ja kehas - mõtted, hirmud, ihad, emotsioonid jt. Kui me hakkame saama teadlikuks nendest nähtustest, muutub meie elu märkimisväärselt. Esiteks me saame aru, et meie ei ole meie mõtted ja hirmud, ning teiseks tekib meil valikuvõimalus. Ja läbi valikuvõimaluse saame me hoida ka distsipliini. Üha enam hakkame me saama teadlikuks valikutest teha nii või naa. Kui varem tundus meile täiesti loomulik käituda teatud olukordades ainult “naa”, siis läbi teadlikkuse tekib meie pähe “ruum”, kus me saame hakata valima kas “naa” või “nii” vahel. Ning iga kord, kui sa suudadki valida “nii”, astud sa sammu lähemale ka eesmärgile.

Nüüd tekib muidugi küsimus, kuidas kasvatada teadlikkust? Kõige kindlam viis selleks on meditatsioon.

_____________________________________

Kuidas asju ära teha?

Juba sel nädalal Tartus “Kuidas luua EduTeadvust?“

Ära jää ilma, vaata siia: EduTeadvus

Uhh, see on olnud maailma kiireim kuu, ma mõtlen alates mai keskelt kuni tänaseni. Või saabki juba varsti kaks kuud. See aeg on läinud tõeliselt kiiresti ning see on olnud tõeline nauding. Ma olen olnud päevade kaupa eemal arvutist ja internetist, mis oli juba omaette kergendus, sest tavaliselt on arvuti ja internet minu lahutamatu osa. Vahepeal isegi nii palju, et tunnen ennast sõltuvana sellest - mul on täiesti vajadus kogu aeg kontrollida, kas kõik on ikka okei minu mailiboksis, Sisekosmoses ja Facebookis. Milline rumalus, kas pole? Muidugi on kõik korras. Isegi siis oleks kõik korras, kui ma enam mitte kunagi ei vaataks neid kolme kohta. Kuid meie hirmud ja kontrollivajadus ütlevad meile lihtsalt midagi muud. Aga eks see ole ka lihtsalt üks kasvukoht mulle, nagu neid on lisaks sellele veel kümneid ja kümneid. Me ju kasvame iga päev, eks?

Kuidas me muutume
Kasvamine on minu elus muutunud minu lemmiktegevuseks. Mulle meeldib jälgida iseennast ja kasutada ennast mänguasjana, nagu ma kirjutasin ka eelmises artiklis. Täiesti hämmastav on vaadata, kuidas inimene muutub kuudega ja aastatega. See, mis oli minu jaoks oluline 3 aastat tagasi, ei ole enam üldse oluline. See, mis oli minu jaoks oluline 2 aastat tagasi, on muutnud oma kuju ja tähenduse. Ning see, mis oli minu jaoks oluline 1 aasta tagasi, on saanud tegelikkuseks. Kas elu pole mitte imeline?

Jälle need eesmärgid
Kui ma 2 aastat tagasi tegelesin oma eesmärkidega peaaegu igapäevaselt - sest Saladuse raamat ju soovitas seda - , siis nüüdseks olen ma õppinud iseenda vigadest ja tühja töö tegemisest väga palju ning ma olen mõistnud, mis on oluline eesmärkide püstitamise ja saavutamise puhul. Nagu paljud inimesed, vist isegi miljonid üle maailma, nii võtsin ka mina kogu seda külgetõmbeseaduse temaatikat väga tehniliselt ja arvasin, et niimoodi saavutan ma kõik oma unistused. Kuid ajapikku hakkasin ma mõistma, et ei ole olemas mitte mingisugust “nähtamatut kätt”, kes meie eest kõik eesmärgid täidab, kui me teeme lihtsalt nii, nagu raamatus on kirjutatud. Ei ole olemas seda meest, keda paljud nimetavad hellitavalt Universumiks, kes tuleb meile oma piiritus lahkuses vastu ning kingib meile meie unistused. Ei, kahjuks see ei ole nii lihtne. Tundub, et tegelikkuses on see veel lihtsam.

Me peame lihtsalt asjad ise ära tegema. Me ei saa oodata kellegi abile või müstilistele jõududele, vaid peame ise härjal sarvist haarama ning hakkama tegutsema. Ja siis, ja siis … juhtub midagi imelikku. Võib isegi öelda, et imelist. Täiesti kummalisel kombel hakkavad meie ellu tulema inimesed, sündmused ja kokkusattumused, mis pakuvad meile võimalused oma eesmärgid saavutada. Jah, see on väga tähtis - need pakuvad meile võimaluse eesmärgid saavutada. Ei tule kuskilt Mr. Universum, kes toob meile kandiku peal meie täitunud unistused, vaid me peame ise need asjad ära tegema. Aga see kõik kukub välja väga lihtsalt ja pingutusevabalt. Sest läbi õige mõtlemise ja meeleseisundi oleme me loonud eesmärkide täitumisele sooduspinnase - me oleme seda väetanud korralikult ning nüüd on vaja läbi tegutsemise istutada sinna pinnasesse õiged seemned, et siis juba näiteks järgmisel hooajal vilju nautida.

Aga mis on eesmärkide saavutamise juures kõige kummalisem, on asjaolu, et praegusel hetkel - nüüd ja praegu - , ei saa me aru, et me liigume õiges suunas. Ainult tagasi vaadates näeme me kõiki neid juhuseid, inimesi ja kokkusattumusi, mis tõid meid praegusesse hetke ja me avastame, et me oleme jõudnud olukorda, millest me kunagi nii piiritult unistasime. Aga kuna me oleme ise kogu töö ära teinud, siis tundub meile saavutatud tulemus loomulik - me ei näe siin mingit müstikat ega esoteerikat.

Siiski on mõned “imed”. Näiteks aasta tagasi kujutasime me ette, et selline asi võiks meie elus juhtuda. Ning meil oli ka selge nägemus, kuidas me peaksime selle tulemuseni jõudma. Kuid lõpuks selgus, et me jõudsime sinna hoopis teist teed pidi. Ning seetõttu ütleme me, et näed, see värk ei tööta. Ma mõtlesin nii ja soovisin nii, aga asjad läksid hoopiski naa. Ja see, et ma praegu olen olukorras, mida ma alati olen soovinud, ei lähe arvesse. Sest ma saavutasin selle ISE ja see isegi ei juhtunud sel viisil, nagu ma “programmeerisin”.

Jah, eesmärkide saavutamine on kõige imelisem ja saladuslikum nähtus meie elus. Kuidas me püüame mängida “jumalat” ja kõik asjad ära teha nii, nagu me seda oma parima äranägemise järgi ette kujutame. Aga tundub, et kuskil on midagi veel suuremat kui see MINA, ja teda huvitab ainult see, et sa saavutaksid lõpptulemuse. Ta ei saa tagada sinu poolt valitud teekonda, aga ta saab tagada sinu poolt valitud tulemuse. Aga selleks on vaja siiski ka ise “mees” olla. Ning tegutseda, tegutseda, tegutseda.

Kuidas saavutada eesmärke?
Ma ütlen sulle täiesti ausalt ja siiralt: “Ma ei tea”. Kõik, mida ma saan teha, et sind aidata, on jagada printsiipe, mida ma oma elus olen kasutanud ja kasutan, et soovitud asjad ära teha.

1. Leia see õige asi
Jah, ma tunnistan, et see on samas kõige lihtsam ja samas kõige keerulisem punkt. “Kuidas ma tean, mida ma tahan ja mis on minu kirg?” - selliseid küsimusi saan ma väga palju. Inimesed lihtsalt ei tea, millest pihta hakata. Nad küll tunnevad, et praegune elu ei rahulda neid, aga nad ei tea ka, mis on siis see asi, mis neid inspireerib ja mis paneks neil silma särama. Jah, muidugi võiks siia laduda hulga erinevaid tehnikaid, kuidas seda teada saada, aga kas sellest ka tegelikult kasu oleks. Need on kõik ju vaid tehnikad - ja seepärast on need väga tehnilised ning üheksal korral kümnest ei aita meid.

Minu soovitus on see. Lõpeta selle valdkonna otsimine, ja lihtsalt otsusta. Lõpeta ära püüdlemine avastada, milles sa hea oled ja miks sa oled siia maailma sündinud. Kui sa pole seda seni avastanud, siis iga päev, mis sa seda otsid, raiskad sa enda aega. Lähene nüüd teistmoodi - OTSUSTA, MIS ON SINU ALA.

Võta aluseks, mis sind huvitab või mis oleks sinu arvates lahe. Või lähene praktilisest aspektist - mida sa juba teha oskad. Mida iganes, aga vali see valdkond välja. Ning kui selgub hiljem, et sa tegid vale valiku, ei ole sellest ka midagi. Sa oled igatahes võitnud ja saanud palju kogemusi. See ainult rikastab sind.

Kuidas alustada? Vali see valdkond välja ning saa selles eksperdiks. Alusta sellest, et loe selles valdkonnas läbi 10 raamatut. Sellisel juhul tead sa sellest valdkonnast juba rohkem kui 99% ülejäänud elanikkonnast. Ja kui sa oled suutnud juba huviga 10 raamatut läbi töötada, oled sa saanud tõenäoliselt lisaks eksperdi staatusele ka selle valdkonna tõeliseks fänniks. Ja seejärel hakka tegutsema. Ära hoia oma teadmisi endale. Jaga ennast teiste inimestega. Sind oodatakse juba.

2. Hirmuta hirmusid
Minu hinnangul on kõige suurem takistus, miks me asju ei saavuta, HIRM. Me kardame tuhandet üht asja, ja seetõttu ei astu me esimest sammu. Kuid kui sa ei astu esimest sammu, ei saa sa astuda ka teist ning kolmandat sammu. Ja sa ei näe iialgi tulemust.

Ma ütlen sulle täiesti ausalt, et ma kardan kogu aeg. Iga uue asjaga, kui ma midagi teen, kaasnevad hirmud. Ka praegu, seda artiklit kirjutades, on minus hirm, sest ma ei tea, kas see on õige, mida ma räägin. Kuid ma ei pane seda hirmu tähele. Las ta olla siin. Mina ikkagi teen oma asja. Kui ma hakkasin plaanima raamatut kirjutama, oli mul kabuhirm, sest me ei kujutanud ette, kes võiks minu raamatut osta. Aga mind ei huvita see. Ma kirjutan selle ära, ja eks siis paistab. Ma ei allu hirmule. Iga kord, kui ma seminari teen, kardan ma, et sinna tulevad inimesed, kes mind ära “lintšivad” ja ma jään lolliks. Kas ma jätan sellepärast seminari tegemata? Muidugi mitte. Las see hirm olla siin. Temal on oma elu. Ja mul on oma elu. Ärgu ta püüdkugi minu elu mõjutada. Las tema tegeleb oma hirmude maailmaga. Mina tegelen oma maailmaga.

Ausalt, kui sa kardad, et mingid asjad ei õnnestu, ja sa usud seda hirmu, siis sa ei suuda mitte kunagi mitte midagi ära teha. Juba meie alateadlikud mehhanismid on vastavalt seadistatud, et me ei saa hirmudele alludes tulemusi saavutada. Ja kõik muu lisaks sellele. Me peame oma hirmudest üle olema. Need on tõelised monsterid. Sa pead kõik oma hirmud ära hirmutama öeldes nendele, et sind ei huvita, et nad on siin. Sa tegutsed ikkagi. Ja siis tegutsedki.

3. Usk
See on kõige peenem ning keerulisem aspekt. Usul ei ole midagi pistmist religiooniga. See on lihtsalt usk sellesse, et meie maailm on üles ehitatud viisil, et meie mõtlemine mõjutab maailma; et head asjad juhtuvad, kui ma olen hea inimene; ning kõikidel inimestel on õigus olla õnnelik. See on usk sellesse, et kuskil on kõrgem intellekt, mis ei ole Jumal taevas, vaid see on üldine keskkond, mis soosib meie kasvu ja meie õnnelik olemist. Me peame mõistma, et meil on õigus olla õnnelik, mis iganes selleks õnneks vaja ei ole. Me ei saa karta, et võib-olla olen ma määratud olema üksik, vaene või haige. Ei, meil on kõikidel õigus olla õnnelik.

Ja just see “minu” õnn on kõige tähtsam. Kõige tähtsam on olla rõõmus. Kogu aeg. Ükskõik mida, aga ära lase oma rõõmul oma elust kaduda. Sest olles rõõmus, on sinu alateadlik meeleseisund alati positiivne ning iga mõte, mida sa selles seisundis mõtled, saab väe materialiseeruda. Luba sellel siis juhtuda. Rõõm ja positiivsus on kõige alus. Kui sa tunned, et sa teed midagi, mis teeb sind õnnetuks, siis püüa välja mõelda, kuidas seda muuta. Ära ole mitte ühelgi tingimusel õnnetu. Isegi, kui sinu elus on rasked ajad, siis usu, et kui sa teed õigeid tegusid ning oled positiivne ja õnnelik, on vaid aja küsimus, et kõik muutub. Sest me lihtsalt elame muutuvas maailmas. Kõik muutub siin - hea muutub halvaks, ning ka halb muutub heaks. Mitte midagi ei ole meie maailmas kivisse raiutud. See on väga sügav tõde meie elust. See, kes praegu on rikas, võib olla aasta pärast vaene. Ja see, kes praegu on vaene, võib olla aasta pärast rikas. Selleks ei ole mitte ühtegi takistust. Sest see on meie maailma olemus - ajutilisus ja muutuvus. Mine siis selle muutuvuse vooluga kaasa, omanda õige meeleseisund ning tõmba enda ellu täiesti spontaanselt kõik need sündmused, inimesed ja miks mitte ka asjad, mis teevad sind õnnelikuks. Usu, et sa võid olla õnnelik. Ja olegi.

Rohkem ma ei tea. Ausalt. See on kõik. Ma ei varja sinu eest mitte midagi. Need on kolm printsiipi, mida ma kasutan. Jah, aeg-ajalt kirjutan ma üles, mida ma soovin ära teha ja kuhu suunas liikuda, sest see hoiab pea ning tegevusplaani selge. Aga ma juba ammu ei sisene liigselt tehnikatesse, mida soovitavad kõik need 200 raamatut külgetõmbeseadusest meie poodides. Ma tean kümneid inimesi, kes on kõik need raamatud läbi lugenud, aga nende elus ei ole mitte midagi muutunud. Ja ei saagi muutuda. Sest kõik need raamatud käsitlevad meie mentaalseid protsesse. Kuid muutus meie elus ei saa toimuda läbi mentaalsuse. See saab siiski alguse usust meie maailma toimimismehhanismidesse, meie enda suutlikkusesse hirmudest üle olla ja lihtsalt meie enda tegutsemisele. Olgu selleks siis 10 tundi päevas või 20 tundi päevas. Kui on vaja, siis me tegutseme kogu aeg. Kuid see ei ole töö. See on midagi, mida me kõige rohkem armastame. Ja mina armastan kirjutamist. Ja ma armastaks kõige rohkem maailmas seda, kui ka sina saaksid juba hiljemalt aasta pärast vaadata möödunud aastale tagasi ja muiates öelda: “Ehh … see töötaski. Ma tegin selle ära …”

Kui sind huvitab täpsemalt, kuidas uskuda meie maailma toimemehhanismidesse ja kuidas olla hirmudest üle ning kuidas lihtsalt asjad ära teha, vaata siia: EduTeadvus

Alustades kolm aastat tagasi oma õpinguid ja teekonda mõttetreeneriks, tekkis mul aimdus, et ainus, mida me teadma peame on järgmine: mis on see, mida mina tahan. Kõik probleemid saavad alguse sellest, et meil puudub sellele lihtsale küsimusele vastus.

Nüüd kolm aastat hiljem, olen ma selles täiesti veendunud.

Andrew Carnegie märkis, et ühiskonna suur tragöödia seisnebki selles, et sajast inimesest 98 käib läbi elu ilma, et nad omaksid vähimatki ettekujutust sellest, mis võiks olla nende elu eesmärk.

Sa võid ise selle väite õigsuses veenduda küsitledes oma tuttavaid. Küsi oma tuttavatelt, kuhu nad oma eluga suunduvad või miks nad teevad seda, mida nad teevad ja tõenäoliselt ei oska enamus nendele küsimustele vastata.

Paratamatu aga on, et ilma vastust teadmata, ei ole meil võimalik teadlikult oma elu luua ega ka panna end tegutsema nii, nagu me tahame, et me tegutseksime. Kuid ka vastupidine on tõde. Kui meil on selge eesmärk ja me teame kuhu me läheme, ei ole meil võimalik takistada keha tegemast vajalikke tegevusi ja seda isegi siis, kui me kardame seda tegevust teha. Keha leiab oma viisi, kui meie oleme leidnud kujutluspildi, mida järgida.

Keha allub teadvusele ja on 100% meie käsutuses, kuid meil tuleb teda õigesti suunata.

Tea, mida tahad

Kui Charles M. Schwab esimest korda Carnegielt kõrgemat ametikohta küsis, ütles Carnegie: “Kui sa oled fikseerinud oma südames selle, mida sa tahad, ei ole minul võimalik sind peatada”. Schwab teadis, mida ta tahtis ja ta sai selle. Võid selle kohta lugeda Hilli raamatust Mõtlemist muutes rikkaks usu peatükist.

Kuid milles on siis probleem, et nii paljud inimesed ei suuda endale eesmärki seada, kuigi sellel on nii imepärane võlujõud ja sellest räägitakse kõikjal?

Enamik pakuks, et need inimesed lihtsalt ei tea, mida nad tahavad, kuid mina ei ole sellega nõus. Arvan, et igaüks meist teab, mida ta tahab, kuid me lihtsalt ei kuule seda häält, mis meiega räägib. Miks?

Kõigepealt me ei ole õppinud seda kuulma ja kogu väline müra hajutab meie tähelepanu ja hoiab meid hõivatud valede asjadega. Teiseks ma arvan, et me ei julge panna paberile neid soove, mida me tegelikult tahame, sest me ei tea kuidas neid saada. Ja kolmandaks, usun ma, on meil mingil kummalisel viisil kujunenud arvamus sellest, milline see eesmärk olema peaks ja milline mitte.

Õpi kuulama

Esimesest väljakutsest saab üle vaikusega. Õpi lõdvestuma või mediteerima. Võta endale aega, et küsida - mida ma tahan ja kuula siis vastust. Hoiatan sind, et kogu meie areng on protsess ja kui sa sellega alustad, oled sa kindlasti kannatamatu ja tahad tulemusi kiiresti, kuid asjad ei käi nii. Selleks, et saavutada püsivaid tulemusi, pead sa olema kannatlik.

Kasuta paberit ja pliiatsit

Teise väljakutse lahendab paber ja pliiats ja kirjandus, mis aitab sul mõista, et sul tõepoolest on piiritu potentsiaal, mis võimaldab sul teha, olla ja saada kelleks iganes sa soovid. Ja need ei ole pelgalt sõnad, mida sa loed, katsu mõista nende sõnade tähendust. Ja kui sa veel ei mõista, siis soovitan sul lugeda neid raamatuid, kus sellest räägitakse, minu lemmikud on Wallace Wattles koos oma triloogiaga, olen kaks esimest raamatut tõlkinud ka eesti keelde ja kui sul on nende vastu huvi, siis külasta seda lehekülge siin: http://mottetreening.ee/tooted/raamatud/

Kasutades paberit ja pliiatsit, pane kõik soovid kirja ilma, et sa mõtleksid sõnale kuidas. Lihtsalt usalda mind ja hakka proovima ja sa koged kuidas asjad hakkavad muutuma. Sinu teadlikkus tõuseb.

Alusta ja usu

Ja kolmandaks. Eesmärkidest räägitakse pea igal koolitusel ja mulle tundub, et pildid, mis meil eesmärkidega seonduvad, on et eesmärk peab olema justkui suur ja võimas. Tegelikult võib eesmärk olla ükskõik kui suur või ükskõik kui väike, oluline on, et see on sinuga ühenduses. See peab olema sinu eesmärk, sina pead seda tahtma. Ja kui sulle on hetkel oluline vaid see, et sa saaksid hakata “minema”, nii nagu oli minuga kolm aastat tagasi, siis võtagi see eesmärgiks. Kolm aastat tagasi teadsin mina vaid üht: tahan teenida raha oma firmast. Kuidas, millega jne, nendele küsimustele mul vastust ei olnud.

Mul on hea meel, kui Paul Martinelli, kes oli minu esimene mentor LifeSuccessis, ütles kord, et kui tema oma teekonda alustas, oli tal kaasas 200 dollarit ja suur unistus ja siis ta täpsustas: see suur unistus oli saada rohkem kui 200 dollarit. Kuid ta teadis suunda. Nõnda see algab. Nõnda see oli minuga ja nõnda on see ka sinuga.

Võta paber ja pliiats, tee seda kohe ja pane oma südamesoovid kirja.

Juhendades erinevaid grupp viimase kahe aasta jooksul, on üks enim esile kerkivaid probleeme - aeg. Meil on nii palju tegemisi, toimetusi, kohustusi, et tundub - olulistele asjadele ei jää aega. Tegelikult taandub kõik kahele asale - kui teadlik sa oled, mida sa teed ja kui teadlik sa oled, kuhu sa tahad jõuda.

Iseennast kõrvalt jälgides, olen märganud mõningaid tegureid, mis aitavad mul oma aega paremini kasutada.

Praegugi osaledes ühel nelja-nädalasel intensiivkursusel, panen tähele, et kui vaja, on aeg olemas.

Siin siis mõned mõtted:

Kontrolli seda, mida saad

Kui meil on palju asju, mis nõuavad meie tähelepanu, käime tõenäoliselt ringi peas ainult üks mõte - mul ei ole kõige selle jaoks aega (mina vähemalt taban end küll sellelt mõttelt). Meil on tunne, et midagi ei saa tehtud - ja ei saagi või kui saab siis kiirustades ja isegi hilinenult - ja justkui keegi teine lükkaks ja tõukaks meid päev läbi ringi. Midagi ei tundu sõltuvat minust. Mõte - mul ei ole aega, ei aita muide selle juures mitte üks raas. Vastupidi, aeg lendab mööda, sel ajal kui meie oleme hõivatud mõtlemisega, et me ei saa selle tööga alustatud, sest meil on kõigest 30 minutit jne.

Oluline punkt selle asja juures on see - lõpeta mõtlemine sellele, et sul ei ole piisavalt aega ja tee algust sellega, mille jaoks sul aega vaja on - ükskõik kui palju sa ka ei arva, et selleks aega kulub.

Mulle meeldib lause - me ei saa aega kontrollida, kuid me saame kontrollida oma tegevusi, milleks siis muretseda aja pärast. Tegutse!

Mõtle mida sa teed

Enamik inimesi tormab ringi liikudes ühe ülesande juurest teise juurde ilma mõtlemata. Oleme autopiloodil. Mõtlemine on võti, mis aitab keskenduda sellele, mis on oluline, mis mitte. Võta iga päev 20-30 minutit ja tõepoolest mõtle, mida sa teed, kuhu poole sa tüürid ja millised on sinu eesmärgid, kuhu sa jõuda tahad. See väike paus aitab meil kasutada aega nii, et me ka oma tegemistes edasi jõuame. Ma ei oska küll täpselt öelda, mitu tundi sa sellega säästad (ühest artiklist lugesin, et koguni 4-7 tundi nädalas), kuid olen kindel, et igaüks on kogenud, kui hästi kõik sujub (kui palju asjatuid sekeldusi jääb ära), kui meil on selge ettekujutus oma päevast ja me teame, et teeme olulisi asju.

Kord on universumi esimene seadus ning mitte ainult eesmärgi seadmisel, vaid igal pool, seal hulgas ka eduka päeva planeerimisel. Korda aga saab luua ainult läbi mõtlemise.

Ütle ei ebaolulistele asjadele

Tõenäoliselt enam kui 50% sellest, mida sa teed on ebaoluline ega aita sind sinu eesmärgile lähemale. Kui sa oled koostanud endale olulistest tegevustest nimekirja, ära luba endal minna oma teelt kõrvale. Tean, kui ahvatlev on lasta esimesel huvitaval e-mailil end internetti kanda, kuid usu, kui sa jääd endale kindlaks, on tulemus seda väärt. Niisiis õpi ütlema ei ka iseendale. Loo endale harjumus küsida endalt aeg-ajalt kas see tegevus, millega ma hõivatud olen, on ikka oluline? Ole teadlik!

Hakka kohe pihta

Edasilükkamine röövib meilt rohkem aega, kui miski muu. Lugedes oma esimest ülesannet, ära lippa veel kohvi tegema, e-maili vaatama, ära luba oma mõistusel endale üht vabandust teise järgi ette sööta. Lõpeta oma peas see vingumine ja tee otsus. Hakka kohe pihta!

Ja viimaseks üks minu lemmikuid, mis on aidanud mul ebameeldivaid asju palju meeldivamalt teha:

Tee ülesannete vahepeal meeldivaid lühiajalisi pause.

Premeeri ennast. Elu ei ole ainult töötamiseks, vaid eelkõige nautimiseks. Naudi töö tegemise protsesse, kuid naudi ka puhkuse aegu. Ja mitte ainult siis, kui mõni suur ülesanne on täidetud, vaid ka ülesannete vahepeal. Keskendumine peab vahelduma lõdvestumisega. Niisiis, millega sa oma keskendumist premeerid?

Efektiivset, kuid nauditavat ajakasutust kõigile!

Helina

Oled sa mõelnud sellele, millised on sinu põhiväärtused? Pead sa oluliseks tööd ja karjääri või perekonda ja sõpru? Suhtlemist või enesega olemist?

Kui paljud meist pühendavad kogu oma aja tööle, kuid ise räägivad, et perekond on neile kõige olulisem?

Siis on veel ühiskondlikult kujunenud justkui “peab” väärtused nagu - perekond peab olema tähtis või lapsed peavad olema esikohal. Ma ei taha sellega öelda, et perekond ei pea olema või ei ole tähtis, vaid ainult seda kas sa tead kumb on sinu jaoks tähtsam - töö või pere?

Nii nagu me oleme rääkinud sellest, et meil tuleb väga täpselt teada, mida me tahame, selleks, et saaksime seda oma ellu tuua, tuleb meil endale teadvustada ka seda, mida me väärtustame ja kas see on ikka see, mida me arvame, et me väärtustame.

Kui me ei ela oma väärtushinnangtega kooskõlas oleme me rahulolematud, kuid me ei tea isegi põhjust.

Puutusin põhiväärtustega kokku mõned aastad tagasi, kui pingutasin parajasti selle nimel, et panna paberile oma elueesmärk. Sõnastada midagigi. Kuskilt ei hargnenud. Siis pakkus minu personaaltreener välja järgmise harjutuse. Ta ütles, et mul tuleks üles kirjutada kõik olulised sõnad, milles sisaldub minu jaoks väärtus, nagu - sõprus, hoolivus, iseseisvus, lojaalsus, perekond, planeerimine, edu, andestus, kirg, turvalisus, uudishimu jne. Peale nende sõnade väljakirjutamist elimineerida vähemolulisi senikaua, kuni on järgi jäänud viis kõige olulisemat väärtust. Viimaks tuleb need väärtused nummerdada ühest viieni tähtsuse järjekorras. Nüüd kui sa oled leidnud need viis, siis see ei tähenda, et teised väärtused ei oleks sinu jaoks olulised, kuid üsna suure tõenäousega domineerivad need viis kõigi sinu poolt tehtud otsuste üle.

Toon siin oma näite. Sel perioodil, kui ma seda harjutust tegin, pidasin “sõda” nö enesearendamise ja pere vahel. Tundsin, et pere peaks ikka kõige olulisem olema, kuid leidsin end istumas pidevalt arvuti taga, lugemas erinevaid materjale, kuulamas mp3-e, osalemas kõnedes, seminarides ning iga kord, kui tütar palus, et ma temaga mängiksin tundsin iseenda sees tohutut võitlust - ma justkui pean mängima, aga tegelikult tahan lugeda. See tekitas frustratsiooni, pahameelt, mis väljendus selles, et hakkasin torisema lapsega süüdistades teda, et ta mind segab. Asi ei olnud ju üldse selles, asi oli minus. Minus oli segadus ja ma ei osanud sellega toime tulla, sest ma ei teadnud tõde. Ma ei teadnud, et enesearendamine on minu kõige olulisem põhiväärtus. Sellepärast olen ma töökohti vahetanud, asju pooleli jätnud ja uuesti alustanud, väljakutseid vastu võtnud ja nii edasi. Teinud selle avastuse küsisin endalt - aga kuidas siis nii? Perekond peab ju kõige tähtsam olema? Rääkides sellest oma treeneriga ütles ta väga ilusasti - see, et ma teadvustan endale, et eneseareng on minu jaoks kõige olulisem, ei tähenda, et ma oleksin halb ema või oma perekonnast ei hooli. Ma lihtsalt teadvustan endale, et eneseareng on minu jaoks kõige olulisem, saades seeläbi oma teadvusesse korra ning olles seeläbi veelgi parem abikaasa ja ema.

Sel hetkel sain ma teada, miks ma tundsin end halvasti, kui pidin justkui “valima” pere ja õppimise vahel - see tuli pelgalt segadusest, valedest arusaamadest.

Tegin mõned ümberkorraldused oma elus ning sain lahti sellest häirivast tundest, mis mind nii pikka aega häirinud oli.

Üheks suurimaks takistuseks, mis ei lase inimestel oma unistuse järgi minna, on meie füüsiline reaalsus. Me mõtleme korraks sellele, mida meil meeldib teha - kokata, õmmelda, laulda, näidelda - ning meile meenub, et me oleme korra üritanud või keegi meie tuttavatest on sel alal üritanud ning ebaõnnestunud. Ja kuna meil on see FÜÜSILINE tõend, ei hakka me oma unistust mitte realiseerima, vaid mõtleme kõigile neile põhjustele, miks me ei saa seda, mida me tahame. Meie kutsume seda järgmiselt: me lubame oma praegustel tulemuste mõjutada oma mõtlemist.

Me lubame oma praegustel tulemustel mõjutada oma mõtlemist? Mida see meie jaoks tähendab? Kuna loomisprotsess käib mittefüüsiliselt - mõtte tasandilt - füüsilisele materiaalsele tasandile, siis lubades sellel madalal tasandil - füüsilistel faktidel enda ümber öelda endale, mida me saame või ei saa luua, on täielik hukatus. Kui me teeme järeldusi oma võimete ja tulevaste saavutuste kohta oleviku tulemuste põhjal ei kasva me iialgi suuremaks.

Teine oluline viga, mida ma näen ikka ja jälle, on ühe olulise universumi seaduse rikkumine, millele ma viitasin ka oma eelmises blogis: esmalt KORD ja siis LIIKUMINE. Sageli me arvame, et üks või teine tegevus - kui ma saan selle ülikooli kraadi, või kui ma vaid teen 25 kõnet nädalas, või kui ma käin kolm korda nädalas jõusaalis - viib meid eduni ning me ruttame neid tegevusi tegema ilma, et me täpselt teaksime, mis on siis see tulemus, mida me soovime. Me tõenäoliselt ähmaselt aimame, et sooviks parandada oma müügitulemust või võtta kaalust alla, kuid me ei ole seda pilti niivõrd lihvinud, et me näeksime end selle eesmärgi omanikuna. Sellest lähtuvalt üritan ma oma tulemust parandada läbi LIIKUMISE, ilma, et ma oleksin loonud oma teadvusesse selle KORRA, mida ma tegelikult materialiseerida tahan.

Mõlema juhtumi korral oleme me ära unustanud küsimuse: mis on lõpptulemus? Mida ma tahan saavutada? Selle asemel ruttame pigem tegevusse ja VÄLDIME mõtlemist.

Tõepoolest on väga raske leida vastust küsimusele “kus ma tahan olla 2010. aasta lõpus”, kui ma ei ole iseendalt harjunud küsima isegi seda, kus ma tahan olla selle nädala lõpus. Kuid harjutamine teeb tõepoolest meistriks. Kolm aastat tagasi tegin (st üritasin teha) oma esimese äriplaani firmale, mille sisu tegelikult oli vaid kaardistada ära, mida ma oma firmaga saavutada tahan. Tulemus oli kohutav, sest mul polnud aimu ka, mida sinna kirjutada. Eelmise aasta kohta tegin uue katse ning pean tunnistama, see oli juba tunduvalt parem. Loomulikult panin tugevalt mööda ning nüüd tulemusi mõõtes näen, et vaid 50% eesmärkidest on saavutatud, kuid see ei olegi tähtis. Kõige olulisem on see, et ka 2010. aastaks tegin ma plaani ja kuigi ma tean, et ka see ei ole päris selline nagu selge pilt välja näeb, on tohutu vahe minu esimese katse ja nüüd uue katse vahel. Mul on tõepoolest tekkinud läbi püsivuse selge siht ja arusaamine, kuhu ma minna tahan.

Ja veel üks võit. Ma tean, et paljud teist on mures oma lähedaste pärast, kes ei haaku selle teemaga. Mina olen oma abikaasat ja tütart (9.a) innustanud eesmärke kirja panem kõik need kolm aastat, kui ma seda ise tegema hakkasin. Selle aasta 31. detsembriks olid meie pere ühsed ja igaühe individuaalsed eesmärgid paberil. Vau! Visadus ikkagi kandis vilja!

Käisin täna ühel koolitusel, kus osales kakskümmend inimest ning lektor küsis, kui paljudel teist on eesmärgid kirjalikult - ainult kaks kätte tõusis. Kuidas on lood sinuga? Kas sinu elu, ei ole seda väärt, et vähemalt proovida, hoolimata sellest, et see on alguses raske? Mida sa tahad teha ja saavutada 2010. aastal?

Bob Proctor esitas toreda küsimuse: kui meie planeedile saabub inimene, kes ei tea siinsetest seadustest ega reeglitest midagi, mida sa talle soovitaksid? Kas sa ütleksid talle, et ta kuulaks raadiot, loeks ajaleheuudiseid ja lubaks kõigil neil majandusanalüütikutel määrata milline saab olema tema aasta sellel planeedil? Või pigem selgitaksid talle, et meil on võime valida oma mõtted ise ja viia ellu mis tahes plaane - selliseid, mis on meie poolt valitud ning meile olulised?

Loomulikult ei kohta sa ühtki tulnukat, kellel seda nõu vaja läheks, kuid kuidas on sinuga? Uue aasta alguses oleme me kõik uueks alguseks valmis, kuid mida teed sa see aasta teisiti, et sinu innustuks jätkuks ja unistus täituks?

Kindlasti üheks oluliseks komponendiks on edu planeerimine. Napoleon Hill ütleb, et “Mis tahes valdkonnas, kus kogutakse rikkust, tuleb tegevust arukalt kavandada.” Seda tsitaati võib laiendada ja öelda, et mis tahes valdkonnas, kus tahetakse saavutada edu, tuleb tegevust arukalt planeerida.

Planeerimine aitab kaasa KORRA loomisele sinu teadvuses. KORD ja LIIKUMINE on aga kaks liikumapanevat jõudu universumis. Igaüks, kes soovib saautada oma unistust, peab esmalt looma korra oma teadvusesse (looma kujutluspildi, tegevusplaani) ning siis hakkama tegutsema.

Alusta sellest, et sa istutad oma teadvusesse mõne ilusa unistuse ja oled sellele keskendunud. Siis ole valvas, et märgata milliseid vihjeid universum sulle saadab. Pea meeles, sa ei loobu sellest pildist ka siis, kui füüsilisel pinnal läheb raskeks ja ettevõetud tegevused ei anna soovitud tulemust.

Viimase kolme aasta jooksul olen endale leidnud kolm suurepärast abimeest, mis aitab edu planeerida, hoida teadvuses korda ja tagada liikumise:

1. aastakalender - aitab vaadata pidevalt ettepoole ning hoida positiivset fookust

2. kalendermärkmik - aitab planeerida nädalat ja päeva, kuhu kirjutada oma kuus eesmärgile orienteeritud tegevust

3. ja mastermind, mis aitab kasvada ning vajadusel innustab ning lükkab õigele teele tagasi.

Mastermindiga saad algust teha juba järgmise nädala esmaspäeval või neljapäeval.

Vaata lisainfot siit: MASTERMIND

Turvalist ja külluslikku uut aastat sulle!