Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Oled sa mõelnud sellele, millised on sinu põhiväärtused? Pead sa oluliseks tööd ja karjääri või perekonda ja sõpru? Suhtlemist või enesega olemist?

Kui paljud meist pühendavad kogu oma aja tööle, kuid ise räägivad, et perekond on neile kõige olulisem?

Siis on veel ühiskondlikult kujunenud justkui “peab” väärtused nagu - perekond peab olema tähtis või lapsed peavad olema esikohal. Ma ei taha sellega öelda, et perekond ei pea olema või ei ole tähtis, vaid ainult seda kas sa tead kumb on sinu jaoks tähtsam - töö või pere?

Nii nagu me oleme rääkinud sellest, et meil tuleb väga täpselt teada, mida me tahame, selleks, et saaksime seda oma ellu tuua, tuleb meil endale teadvustada ka seda, mida me väärtustame ja kas see on ikka see, mida me arvame, et me väärtustame.

Kui me ei ela oma väärtushinnangtega kooskõlas oleme me rahulolematud, kuid me ei tea isegi põhjust.

Puutusin põhiväärtustega kokku mõned aastad tagasi, kui pingutasin parajasti selle nimel, et panna paberile oma elueesmärk. Sõnastada midagigi. Kuskilt ei hargnenud. Siis pakkus minu personaaltreener välja järgmise harjutuse. Ta ütles, et mul tuleks üles kirjutada kõik olulised sõnad, milles sisaldub minu jaoks väärtus, nagu - sõprus, hoolivus, iseseisvus, lojaalsus, perekond, planeerimine, edu, andestus, kirg, turvalisus, uudishimu jne. Peale nende sõnade väljakirjutamist elimineerida vähemolulisi senikaua, kuni on järgi jäänud viis kõige olulisemat väärtust. Viimaks tuleb need väärtused nummerdada ühest viieni tähtsuse järjekorras. Nüüd kui sa oled leidnud need viis, siis see ei tähenda, et teised väärtused ei oleks sinu jaoks olulised, kuid üsna suure tõenäousega domineerivad need viis kõigi sinu poolt tehtud otsuste üle.

Toon siin oma näite. Sel perioodil, kui ma seda harjutust tegin, pidasin “sõda” nö enesearendamise ja pere vahel. Tundsin, et pere peaks ikka kõige olulisem olema, kuid leidsin end istumas pidevalt arvuti taga, lugemas erinevaid materjale, kuulamas mp3-e, osalemas kõnedes, seminarides ning iga kord, kui tütar palus, et ma temaga mängiksin tundsin iseenda sees tohutut võitlust - ma justkui pean mängima, aga tegelikult tahan lugeda. See tekitas frustratsiooni, pahameelt, mis väljendus selles, et hakkasin torisema lapsega süüdistades teda, et ta mind segab. Asi ei olnud ju üldse selles, asi oli minus. Minus oli segadus ja ma ei osanud sellega toime tulla, sest ma ei teadnud tõde. Ma ei teadnud, et enesearendamine on minu kõige olulisem põhiväärtus. Sellepärast olen ma töökohti vahetanud, asju pooleli jätnud ja uuesti alustanud, väljakutseid vastu võtnud ja nii edasi. Teinud selle avastuse küsisin endalt - aga kuidas siis nii? Perekond peab ju kõige tähtsam olema? Rääkides sellest oma treeneriga ütles ta väga ilusasti - see, et ma teadvustan endale, et eneseareng on minu jaoks kõige olulisem, ei tähenda, et ma oleksin halb ema või oma perekonnast ei hooli. Ma lihtsalt teadvustan endale, et eneseareng on minu jaoks kõige olulisem, saades seeläbi oma teadvusesse korra ning olles seeläbi veelgi parem abikaasa ja ema.

Sel hetkel sain ma teada, miks ma tundsin end halvasti, kui pidin justkui “valima” pere ja õppimise vahel - see tuli pelgalt segadusest, valedest arusaamadest.

Tegin mõned ümberkorraldused oma elus ning sain lahti sellest häirivast tundest, mis mind nii pikka aega häirinud oli.

Üheks suurimaks takistuseks, mis ei lase inimestel oma unistuse järgi minna, on meie füüsiline reaalsus. Me mõtleme korraks sellele, mida meil meeldib teha - kokata, õmmelda, laulda, näidelda - ning meile meenub, et me oleme korra üritanud või keegi meie tuttavatest on sel alal üritanud ning ebaõnnestunud. Ja kuna meil on see FÜÜSILINE tõend, ei hakka me oma unistust mitte realiseerima, vaid mõtleme kõigile neile põhjustele, miks me ei saa seda, mida me tahame. Meie kutsume seda järgmiselt: me lubame oma praegustel tulemuste mõjutada oma mõtlemist.

Me lubame oma praegustel tulemustel mõjutada oma mõtlemist? Mida see meie jaoks tähendab? Kuna loomisprotsess käib mittefüüsiliselt - mõtte tasandilt - füüsilisele materiaalsele tasandile, siis lubades sellel madalal tasandil - füüsilistel faktidel enda ümber öelda endale, mida me saame või ei saa luua, on täielik hukatus. Kui me teeme järeldusi oma võimete ja tulevaste saavutuste kohta oleviku tulemuste põhjal ei kasva me iialgi suuremaks.

Teine oluline viga, mida ma näen ikka ja jälle, on ühe olulise universumi seaduse rikkumine, millele ma viitasin ka oma eelmises blogis: esmalt KORD ja siis LIIKUMINE. Sageli me arvame, et üks või teine tegevus - kui ma saan selle ülikooli kraadi, või kui ma vaid teen 25 kõnet nädalas, või kui ma käin kolm korda nädalas jõusaalis - viib meid eduni ning me ruttame neid tegevusi tegema ilma, et me täpselt teaksime, mis on siis see tulemus, mida me soovime. Me tõenäoliselt ähmaselt aimame, et sooviks parandada oma müügitulemust või võtta kaalust alla, kuid me ei ole seda pilti niivõrd lihvinud, et me näeksime end selle eesmärgi omanikuna. Sellest lähtuvalt üritan ma oma tulemust parandada läbi LIIKUMISE, ilma, et ma oleksin loonud oma teadvusesse selle KORRA, mida ma tegelikult materialiseerida tahan.

Mõlema juhtumi korral oleme me ära unustanud küsimuse: mis on lõpptulemus? Mida ma tahan saavutada? Selle asemel ruttame pigem tegevusse ja VÄLDIME mõtlemist.

Tõepoolest on väga raske leida vastust küsimusele “kus ma tahan olla 2010. aasta lõpus”, kui ma ei ole iseendalt harjunud küsima isegi seda, kus ma tahan olla selle nädala lõpus. Kuid harjutamine teeb tõepoolest meistriks. Kolm aastat tagasi tegin (st üritasin teha) oma esimese äriplaani firmale, mille sisu tegelikult oli vaid kaardistada ära, mida ma oma firmaga saavutada tahan. Tulemus oli kohutav, sest mul polnud aimu ka, mida sinna kirjutada. Eelmise aasta kohta tegin uue katse ning pean tunnistama, see oli juba tunduvalt parem. Loomulikult panin tugevalt mööda ning nüüd tulemusi mõõtes näen, et vaid 50% eesmärkidest on saavutatud, kuid see ei olegi tähtis. Kõige olulisem on see, et ka 2010. aastaks tegin ma plaani ja kuigi ma tean, et ka see ei ole päris selline nagu selge pilt välja näeb, on tohutu vahe minu esimese katse ja nüüd uue katse vahel. Mul on tõepoolest tekkinud läbi püsivuse selge siht ja arusaamine, kuhu ma minna tahan.

Ja veel üks võit. Ma tean, et paljud teist on mures oma lähedaste pärast, kes ei haaku selle teemaga. Mina olen oma abikaasat ja tütart (9.a) innustanud eesmärke kirja panem kõik need kolm aastat, kui ma seda ise tegema hakkasin. Selle aasta 31. detsembriks olid meie pere ühsed ja igaühe individuaalsed eesmärgid paberil. Vau! Visadus ikkagi kandis vilja!

Käisin täna ühel koolitusel, kus osales kakskümmend inimest ning lektor küsis, kui paljudel teist on eesmärgid kirjalikult - ainult kaks kätte tõusis. Kuidas on lood sinuga? Kas sinu elu, ei ole seda väärt, et vähemalt proovida, hoolimata sellest, et see on alguses raske? Mida sa tahad teha ja saavutada 2010. aastal?

Bob Proctor esitas toreda küsimuse: kui meie planeedile saabub inimene, kes ei tea siinsetest seadustest ega reeglitest midagi, mida sa talle soovitaksid? Kas sa ütleksid talle, et ta kuulaks raadiot, loeks ajaleheuudiseid ja lubaks kõigil neil majandusanalüütikutel määrata milline saab olema tema aasta sellel planeedil? Või pigem selgitaksid talle, et meil on võime valida oma mõtted ise ja viia ellu mis tahes plaane - selliseid, mis on meie poolt valitud ning meile olulised?

Loomulikult ei kohta sa ühtki tulnukat, kellel seda nõu vaja läheks, kuid kuidas on sinuga? Uue aasta alguses oleme me kõik uueks alguseks valmis, kuid mida teed sa see aasta teisiti, et sinu innustuks jätkuks ja unistus täituks?

Kindlasti üheks oluliseks komponendiks on edu planeerimine. Napoleon Hill ütleb, et “Mis tahes valdkonnas, kus kogutakse rikkust, tuleb tegevust arukalt kavandada.” Seda tsitaati võib laiendada ja öelda, et mis tahes valdkonnas, kus tahetakse saavutada edu, tuleb tegevust arukalt planeerida.

Planeerimine aitab kaasa KORRA loomisele sinu teadvuses. KORD ja LIIKUMINE on aga kaks liikumapanevat jõudu universumis. Igaüks, kes soovib saautada oma unistust, peab esmalt looma korra oma teadvusesse (looma kujutluspildi, tegevusplaani) ning siis hakkama tegutsema.

Alusta sellest, et sa istutad oma teadvusesse mõne ilusa unistuse ja oled sellele keskendunud. Siis ole valvas, et märgata milliseid vihjeid universum sulle saadab. Pea meeles, sa ei loobu sellest pildist ka siis, kui füüsilisel pinnal läheb raskeks ja ettevõetud tegevused ei anna soovitud tulemust.

Viimase kolme aasta jooksul olen endale leidnud kolm suurepärast abimeest, mis aitab edu planeerida, hoida teadvuses korda ja tagada liikumise:

1. aastakalender - aitab vaadata pidevalt ettepoole ning hoida positiivset fookust

2. kalendermärkmik - aitab planeerida nädalat ja päeva, kuhu kirjutada oma kuus eesmärgile orienteeritud tegevust

3. ja mastermind, mis aitab kasvada ning vajadusel innustab ning lükkab õigele teele tagasi.

Mastermindiga saad algust teha juba järgmise nädala esmaspäeval või neljapäeval.

Vaata lisainfot siit: MASTERMIND

Turvalist ja külluslikku uut aastat sulle!

Jõulud ja aastavahetus on soovide aeg. Mida me endale küsime? Kas seda, mida me vajame või seda, mida me tahame? Ja kuidas me küsime? Kas lihtsalt mentaalselt soovi esitades või sisemiselt universumit usaldades ja teadmisega, et see soov täitub.

Igaüks on kindlasti oma elus tähele pannud juhtumeid, kus piisas vaid korra soovi välja ütlemisest (mõtlemisest) ja soov täituski. Samas kui mõned soovid ei taha kuidagi realiseeruda. Olen sageli endalt küsimud, miks see nii on ja üha sagedamini jõuan järelduseni, et ühel puhul suudan ka tegelikult mõelda (alateadvuses) seda, mida ütlen ja teisel puhul mitte.

Üks minu mõtteseemneid realiseerus nädalavahetusel. Nimelt soovisin endale eraldi töötuba või nn (kodu)kontorit. Soovisin juba eelmise aasta algusest saati, kuid midagi ei juhtunud. Kujutluspilt nägi vinge välja, kuid ma ei teinud ühtki sammu selle saamiseks. Hoolimata oma soovist, toitsin salaja kahtlusi oma südames - kodus pole ühtki vaba tuba; kas ikka tasub kulutusi teha, et üürida; kui kontor on Tallinnas siis pean ju kella üheksaks juba tööle minema, millal ma siis oma perega suhtlen kui terve päeva kodust eemal viibin. Paljudest nendest takistavatest mõtetest sain alles siis teadlikuks, kui märkasin, et minupoolne tegevus puudub. Napoleon Hill räägib erinevatest eduprintsiipidest ja üheks nendest on usk. Sageli me küll ütleme endale, et usume oma eesmärki ja sellesse, et me selle saavutame, kuid sügaval sisimas siiski kahtleme. Üks test, mida saab üsna kergelt teha on järgmine: kui ütled endale, et usud millessegi, siis küsi kas minu tegevus ka seda näitab. Esitades iseendale selle küsimuse märkasin, et vastus on ei. Ja kui põhjust otsima hakkasin jõudisngi nende piiranguteni.

Piirangutest aitab vabaneda teadmine, et Universmilt võib küsida ükskõik mida (mitte ainult puhkust kaks korda aastas, vaid ka palgalist puhkust kaks korda aastas) ja nõnda tegingi. Panin paika tingimused, mis pidid olema täidetud, üks nendest selline - hommikul peab olema koht töötamiseks Keilas, õhtul vajadusel Tallinnas. Kuid üks komponent jäi puudu: otsus. Kas ma ikka tahan? Otsuseni jõudsin septembris. Otsustasin, et mul on oktoobriks oma kontor olemas. Ja ennäe - sain idee. Kontorit küll oktoobriks ei jõudnud, kuid minu silmad avati ja näidati kohta, kuhu kodukontor teha. Novembris sain ruumid Tallinnasse, eile kolisin sisse kodukontorisse.

Iga seeme, mille soodsasse pinnasesse istutame, hakkab idanema ja kasvama. Vaja on vaid hooldamist ning mõtteseemne puhul tähendab see seaduste järgimist.

Nüüd on taas uus aasta algamas ja aeg uued seemned külvata. Küsida võib ükskõik mida, kuid kui küsid porandeid, ei tasu aasta lõpus kapsaid oodata.

Tänan südamest kõiki meie lugejaid. Ilusaid valgeid ja rõõmurikkaid jõule!

Helina

Kas pole romantiline on mõelda, et me oleme oma maailma loojad? Innustust selleks annavad need umbes 20 erinevat raamatut, mida meie raamatupoed hetkel sel teemal pakuvad. Raamatupoodide riiulid sõna otseses mõttes upuvad hetkel kirjandusest, mis ütlevad: “Jah, see on võimalik! Mõtle positiivselt ning kõik need asjad juhtuvad …”.

Aga kui nüüd hetkeks enda vastu täiesti aus olla. Kui palju on sinu elus viimase poole aastaga juhtunud konkreetselt midagi sellist, millele sa oled mõelnud ning keskendunud? Kui sa teeksid hetkel väikese vahekokkuvõtte, kas siis võidaks kaootilisus sinu elus või süsteemipärane edasiliikumine just nende asjade suunas, millele sa oled teadlikult keskendunud? Ma ei tea seda vastust, aga sina tead seda kindlasti. Kahtlemata kirjutavad külgetõmbeseaduse raamatud õiget juttu väites “Me loome ise oma maailma” ning “Mõtle positiivselt ja sinu elu muutub positiivseks”, aga kahjuks annavad need selle mudeli meile nii lihtsustatud ja “igaühe jaoks söödaval” kujul, et selle ellurakendamine on praktiliselt võimatu.

Kas külgetõmbeseadus on olemas?

Asi ei ole mõtlemises, asi on olemises. Olemine on alati enne mõtlemist. Kõik need raamatud suunavad meid oma eesmärke kirja panema, nendele tähtaegasid lisama ja siis ennast vabaks laskma. Mida see õige tähendab?! Ma ei tahaks uskuda, et kirjanikud ei tea, millest nad räägivad, aga igal juhul ei ole nad pingutanud, et seda informatsiooni inimestele edasi anda viisil, mis võimaldaks hakata seda oma igapäevaelus ka rakendama. Me loeme nende raamatuid, saame esmase “laksu” sellest kätte, sest meie hinge poeb lootus, et võib-olla ongi see võimalik, kuid see lootusekiir haihtub üsna kiiresti, kui me nädalate ja tublimad isegi kuude vältel ei näe mingeid tulemusi. Ma saan kirju inimestelt, kes ütlevad, et nad ju mõtlevad positiivselt, aga mitte midagi ei juhtu, pigem liiguvad asjad isegi halvemuse suunas.

Milles on probleem? Kes oskaks sellele vastata? Ning kas vastused on üldse olemas?

Me elame materiaalses ja pragmaatilises maailmas. Ning me vajame oma usu tekkimiseks käega katsutavaid tõendeid selle kohta, et just niimoodi need asjad toimivad. Kuigi inimesed jagunevad laias laastus kahte gruppi, kellest ühed on humanitaarsemad ning võtavad info vastu ka ilma sügavamate selgitusteta, ja teised praktilisemad, kes vajavad rohkem tõestust, on igapäevaseks info ellu rakendamiseks siiski vaja konkreetseid samme, sõltumata, kuidas me seda infot vastu võtame.

Et mõista külgetõmbeseadust, on vaja mõista, et külgetõmbeseadust ei ole olemas.

Vau!!!

Kust ja kuidas me saaksime midagi endale külge tõmmata niimoodi? Kas need raamatute kirjutajad ja kirjastajad tõesti usuvad ise, et me olemegi magnetid, mis tõmbavad endale külge kaaslasi, autosid ning raha nagu magnet tõmbab enda külge kirjaklambreid? On see ikka võimalik? Jah, see on väga hea ja lihtne viis inimestele anda infot edasi selle Universumi ime kohta, aga praktikasse on seda täiesti võimatu rakendada. Ehk siis nendele inimestele, kes soovivad saada inspiratsiooni ning jõudu nendest raamatutest, on see väga kasulik, kuid nendele inimestele, kes soovivad ka reaalselt mingeid muutusi oma elus läbi viia, on need raamatud suhteliselt kasutud.

Universumi Suur Seadus
Siiski on olemas üks huvitav seadus - see on “olemise seadus”.

Selle seaduse kohaselt on kõik asjad meie Universumis olemas temale omasel kujul temale omase energeetilise struktuuri ning sagedusega. See fakt on tõestatud nii teaduslikult ehk spetsialistide poolt meie välismaailmas, kui ka joogide poolt, kes tegelevad sisekaemusega ehk nad on tippspetsialistid meie sisemaailma uurimises.

Ning just see kõikidele asjadele omane energeetiline väärtus määrab, mida me oma elus kogeme (mitte ei tõmba kuskilt midagi oma ellu). Meie ülesanne on omistada endale selline sisemine sagedus, mis resoneerub just nende sündmustega, mida me soovime oma elus kogeda. Kui me seda tehnikat kasutame, siis võime me külgetõmbeseaduse korraks kõrvale jätta, sest külgetõmbeseadus allub samuti sellele suurele Energia seadusele.

Kuidas muuta oma elu?
Ma olen kuulnud paljusid inimesi ütlevat, et ma pingutan palju, ma mõtlen ja soovin ning taotlen, kuid tulemusi ikka ei ole. Jah, ei saagi olla, sest oma sisemise sageduse muutmine on täiesti pingutusevaba tegevus ning see toimub läbi lõdvestuse, mitte läbi pingutuse.

Kunagi ma lugesin ühte raamatut, kus kirjutati Vihmameistrist, kes kutsuti ühte külla, et põud lõppeks. Enne seda Vihmameistrit oli külas käinud 5 erinevat nõida ja maagi, kes kõik lubasid vihma esile kutsuda. Küll nad võimlesid ja nõidusid, tegid erinevaid grimasse, tantsisid ja lõid trumm, aga tulemust ei olnud. Kogu küla oli jahmunud, et kuidas vihm ikka sellise suure pingutuse peale välja ei ilmunud.

Viimases hädas kutsuti külla Vihmameister, kes elas sügavas metsas ning kelle saavutustest ei olnud keegi kunagi midagi kuulnud. Ka sel korral käitus mees väga tagasihoidlikult ning liikus küla poole ilma liigse tähelepanuta. Kogu küla ootas suure huviga, mis vägitükke see meister tegema hakkab.

Aga Vihmameister ei hakanudki tegema vägitükke. Ta istus hoopis vaikselt pimedasse telki ning laskus sügavasse meditatsiooni. Järgnevatel päevadel käisid üksikud külaelanikud piilumas, kas Meistriga on kõik ikka korras ning mida ta seal niimoodi vaikselt teeb. Kuid kõik, mida elanikud nägid, oli täielikus rahus mediteeriv Vihmameister, kelle olek ja näoilme peegeldasid ainult üht - “ÜKSOLEMINE”.

Kolmandal päeval hakkas külas vihma sadama. Vihmameister väljus telgist, tänas külaelanikke, tegi kummarduse päikese poole ning seadis end minekule. Enne lahkumist jõudis vaid üks külaelanik temalt möödaminnes küsida: “Kuidas Te seda tegite?”

“Ma ei teinud midagi”, vastas Vihmameister, “ma olin Vihm”, ja liikus vaikses rahus edasi …

Ole oma eesmärk …
Kaido

_____________________________________________________________________________________

Kuidas olla oma eesmärk?
Vaata www.suurimsaladus.ee/2010

Kaido kirjutas just artikli harjumustest ja mul on hea meel, et ta väitis, et hommikune tõusmine ei ole kuidagi tahtejõuga seotud, vaid hoopiski mõtetega. Olen temaga täiesti nõus. Lugedes veel sellest, et kell 5:30 tõusmine ei tähenda mitte vähem magamist, vaid tegelikult varem magama minemist, sain aru, miks mul varane tõusmine ei õnnestu. Ma lihtsalt ei ole loonud endale harjumust kell 10 õhtul magama minna.

Harjumus, jah. Harjumuse loomine nõuab aga distsipliini ja sellest tahtsingi täna kirjutada. Olete kindlasti kuulnud, et mida ei oska, seda õpeta. Mitte, et ma kedagi väga õpetama kipuksin, kuid jagades oma mõtteid taipan ise ja saavad ehk teisedki häid ideid.

Mind on motiveerinud edasi arenema ja edasi minema üks asi siin elus ja see on vabadus valitseda oma keha ja mõtteid või tegelikult peaks olema teistpidi - mõtteid ja keha. Miks minu keha ei tee seda, mida ma tean, et ta peaks tegema oli üks mu põhiküsimusi. Bob Proctori materjalidega tutvudes, sain teada, miks see nii on, kuid selle rakendamine nõuab distsipliini. Mis on distsipliin? Jällegi Bobilt kuulsin definitsiooni - distsipliin on see, kui ma annan endale käsu ja täidan selle. Mõtisklen vaikselt selle üle, kuidas selleni jõuda. Mõnede ülesannetega on see lihtsam, mõnedega raskem, lihtsam on distsiplineerida end millegi tegemisele siis, kui aega on vähe ja raskem ikka siis, kui ajaline joon veel kaugem. Aga kuidas on veel uute harjumuste loomisega?

Kaks aastat tagasi olin tõeliselt hädas oma tööasjade juhtimisega (oma firmas), sest paistis, et ma ei suutnud ühtegi asja lõpetada varem kui päev enne selle tähtaega või veelgi hullem samal päeval mõned tunnid enne. Teadvustasin probleemi ja alustasin asjade tegemist varem, algus oli tohutult konarlik, projekt projekti järel ikka sama tulemus - mitte grammigi varem kui viimasel minutil.

Seda lugu kirjutades tuli mulle see pingutus meelde ja vaatasin oma praegust olukorda, jah, asi ei ole küll ideaalne, kuid on paranenud. Asjad kuhjuvad küll viimasele nädalale, kuid alustanud olen juba varem ja isegi õnnestub teinekord lõpetada varem kui vahetult enne tähtaega, kuigi jah, siis tundub kogu aeg, et ikka oleks nagu midagi parandada.

Osalesin eelmine nädal kursusel, kus räägiti täiskasvanute nõustamisest ja ka seal oli teemaks muutus. Arvan, et igaühel meist on mingi soov, mida me oleme tahtnud realiseerida juba pikka aega, olgu see töökoha vahetus, hommikune tõusmine, uue mööbli ostmine, hakata tervislikult toituma, minna jõusaali jne, kuid mingil põhjusel ei ole see õnnestunud või siis püsiv muutus ei ole tekkinud. Miks see on nii?

Peagi on taas saabumas aastavahetus ja tuhanded inimesed kirjutavad üles või annavad iseendale uusaasta lubadusi, kahjuks vaid selleks, et need peatselt unustada. Miks need ei toimi? Minu arvamus on, et need on liiga pealiskaudsed. Isegi selline täpne soov nagu tõusta hommikuti tööpäevadel kell seitse, on liiga pealiskaudne, kui me ei süüvi selle põhjustesse. Seega tasuks selle üle alati enne juurelda, mõtiskleda ja seada end mõttes valmis, enne kui hakata end tahtejõuga suruma.

Eeltöö distsipliini saavutamiseks

Esmane küsimus võiks olla, miks ma soovin tõusta kell seitse? Vastused võivad olla erinevad, näiteks võibolla sellepärast, et siis on mul rohkem aega iseenda jaoks, jõuan rahulikult teha endale tervisliku hommikueine või vestelda oma tütrega, võibolla tunnen ma end paremini, kui tõusen hommikuti varem, saan mõne raamatu läbi lugeda, mis minu jaoks oluline on või midagi muud. Ka siit on võimalik sügavamale minna, kui ma tundsin, et tahan hommikuti varem tõusta sellepärast, et tunnen end siis paremini, võib endalt küsida: Mida see tähendab? Kuidas paremini? Mis annab mulle selle parema tunde, kui ma hommikul varem tõusen?

Kui tunnen nüüd, et olen leidnud õige põhjuse, saan endalt küsida, mis mind takistab? Vastused võivad jällegi olla erinevad, kuid mõned võimalikest - olen hommikuti väga väsinud, toas on liiga pime ja külm, teki all aga hea soe; mul ei ole ju tegelikult kuhugi kiiret vm. Nendest põhjusest võiks välja võtta kõige olulisema, näiteks olen hommikuti tõeliselt väsinud ega jõua tõusta.

Järgmine küsimus võiks olla - mis seda põhjustab, miks ma olen hommikuti nii väsinud? Mitu tundi ma magada sain? Mitu tundi ma vajan magamiseks? Võibolla on põhjus selles, et uneaeg jäi lihtsalt liiga lühikeseks. Minnes magama kell kaks öösel on arusaadavalt raske tõusta kell seitse, kui keha nõuab uneajaks kaheksa tundi. Võibolla ei saa ma öösel korralikult magada, sest ase ei ole mugav või olen söönud õhtul liiga hilja või midagi muud. Kui küsime endalt, saame ka vastused.

Kui nüüd põhjuseks oli hiline magamaminek, siis on jällegi põhjust uurida, mis seda põhjustab. Miks ma lähen magama kell üks-kaks öösel aga mitte varem? Kas seda annab muuta ja mida annab teha?

Siis saame asuda probleemi lahendama ning leida esimene samm.

Seega eesmärk võib olla tõusta hommikul kell seitse, kuid samm, millele keskendume on distsiplineeritult minna magama kell kümme, mis on tunduvalt kergem, kui sundida end väsinult tõusma kell seitse.

Kas sa mäletad, kuidas sa õppisid võõrkeele sõnu? Mulle tuli see meelde eile õhtul, kui minu tütar pöördus minu poole murega, et ma aitaksin tal inglise keele kodutööd õppida. Võtsin siis muidugi kohe harjumusest vanemliku hoiaku ja hakkasin erinevaid õpetussõnu jagama, mõtlemata, mida ma lapsele ütlen. Minu tähelepanu köitis aga tema küsimus: kuidas sina õppisid?

Inglise keel oli üks mu lemmikainetest, kuid sõnade päheõppimisest ma sellegipoolest ei pääsenud. Ning kui hakkasin meenutama, kuidas ma seda tegin siis … läbi kordamise. Võtsin sõna, vaatasin ta tähendust ning kirjutasin läbi. Mitte üks kord ega kaks korda vaid mitu korda. Seda meenutades tuli mul silme ette terve hulk pabereid, mis oli tihedasti sõnu täis kirjutatud.

Mida see tähendas? Ma lõin endale uut programmi, kui hääldasin sõna üht moodi, siis käsi harjus kirjutama teistmoodi, ikka hääldus ja kirjutamine, hääldus ja kirjutamine …. kuni olingi loonud uue seose teatud sõna - häälduse  - kirjapildi vahel. Me kõik õpime läbi kordamise. Meie tulemused muutuvad läbi kordamise.

See tõi mind eesmärkide ja eesmärkide saavutamise juurde. Kuidas inimesed saavad teada, mida nad tahavad, kui neil esmalt aimugi pole, mis see on? Ikka läbi kordamise. Sa küsid endalt üks kord ja siis teine kord ja siis …. kuni vaikselt, kuid kindlalt hakkab sul tekkima ettekujutus nendest asjadest, mida sa oma ellu tahad. Siis sa küsid uuesti ja pilt selgineb.

Kuidas me eesmärke saavutame? Jällegi läbi kordamise. Mõtlen oma eesmärgist, mis algselt on hägune, kuid mõeldes sellest,  saan mõne idee, mida proovida. Teen tegevuse ja saan tagasiside. Asi toimis või ei toiminud. Võibolla on mul vaja omandada uus oskus, et tulemus oleks parem. Et uut oskust omandada, tuleb mul õppida ja tegevust korrata, õpin ja kordan tegevust, õpin ja kordan tegevust. Kordamine, kordamine, kordamine…

Mõtete kordamine, piltide (tunnete) kordamine, tegevuste kordamine.

Ei piisa kui ma vaid üks kord mõtlen ma eesmärgist, panen ta kirja ja hakkan lootma, et see materialiseeruks. Mul tuleb pidevalt oma eesmärgist mõelda, seda kirjutada ja seda visualiseerida.

Ei piisa kui ma teen vaid ühe sammu, ühe tegevuse oma eesmärgi suunas ning kui see ei õnnestu, jään paremaid aegu ootama. Mul tuleb korduvalt mõelda ja korduvalt tegutseda. Uuesti ja uuesti, et kinnistada uued mõtted ja uus käitumine.

Kui sul on lemmikraamat, mis tundus sulle tõeliselt inspireeriv, siis mitu korda sa seda lugesid? Kui oled soetanud endale audioCD või DVD, siis mitu korda sa seda vaatasid?

Kordamine nõuab püsivust. Tsiteerides Napoleon Hilli “Kui inimesel puudub püsivus, ei saavuta ta ühelgi alal märkimisväärset edu.”

Bob Proctor ütleb, et kui tema hakkas Napoleon Hilli raamatut üha uuesti ja uuesti lugema, siis inimesed tema ümber ei saanud aru, miks ta seda teeb. Miks ta loeb üht ja sama raamatut nii mitu korda. Bob muutis selle tagajärjel oma elu, teised aga olid endiselt kinni oma vanade programmide ja uskumuste küüsis.

Ehk on siinkohal hea vaadata milles sina püsiv oled: kas vanade mõtete ja harjumuste kordamisel või sihikindlalt uute mõtete, harjumuste ja tulemuste loomise protsessis.

Igal meie arengu- ja kasvutasandil on omad probleemid. Mina räägin nendest, mis minu elu kõige enam mõjutanud ning üha enam näen, et ka teistele probleeme valmistavad. See on tegutsemine.

Informatsiooni enesearendamise kohta, külgetõmbeseaduse kohta, mõtte jõu kohta jne ilmub iga päev üha rohkem ja me käime üha enam koolitustel, kuid tulemusi saavad endiselt vaid vähesed. Miks?

Miks informatsioon ei taga tulemusi

Wattles on minu meelest sõnastanud selle põhjuse kõige paremini: see on meie suutmatus ühendada mõtet isikliku tegevusega. Me küll unistame ja mõtleme oma soovidest, kuid tegutsemiseni ei jõua.

Miks siis on nii, et me ei jõua kuidagi tegevuseni? Üheks põhjuseks on tõenäoliselt see, et me ütitame ette ära planeerida kogu oma teekonna. Mõtle sellele, et kui sa alustad tundmatu inimesega vestlust, siis sa ei ole ju valmis mõelnud oma teist, kolmandat ja neljandat repliiki. Sa mõtled välja esimese sammu, mida sa sellele inimesele öelda tahad ning siis, vestluse käigus leiad järgmise lause, võibolla mõne küsimuse, tsitaadi jne. Sulle justkui näidatakse teed. Sama on ka meie eesmärkidega. Kui ma olen enam-vähem teada saanud kuhu poole ma minna tahan, tuleb mul tegutseda. Mis tegevus? Minu vastus oleks - ükskõik milline, mis pähe tuleb. Kui oled oma rutiinis niivõrd kinni ja kõik päevad on ühesugused, siis tuleb sul teha midagi, mis muidu sinu päeva ei mahu.

Hakka tegutsema – sega vett!

Olen märganud iseenda elus, et selleks, et teha universumiga koostööd ja täita oma osa – tegutsedes, ei ole väga palju pingutust vaja, kuid midagi siiski.

Kui sa kaebled selle üle, et pere ei toeta ja kellegagi pole rääkida, siis otsi võimalus, kuidas seda muuta. Näiteks, need, kes on mastermindis osalenud, nendel on terve grupp inimesi, keda kohvile kutsuda. Helista neile või saada mail! See on tegevus, mis võib sinu elu hoopis teise suunda paisata. Me oleme kõik niivõrd tugevalt seotud oma harjumustega, mis meid enda kammitsates hoiab, et hakata liikuma teises suunas tundub ületamatult raske. Kuid väikeste sammudega minema hakkamine toob sinu ellu lõpuks tohutu pöörde, mida sa enne oodatagi ei osanud.

Kas Universum kannab mind edasi?

Vesteldes ühe oma coachingu-partneriga Belgiast, kerkis üles küsimus, kas ma saan Univesumit alati usaldada. Kas ta kannab mind edasi igal juhul, kui olen keskendunud oma eesmärgile? Arvan, et vastus sõltub meie usust sellesse. Kui ma usun, et kannab, siis kannabki. Kui ma usun, et mitte, siis näen, et ei kanna. Võid leida palju igasugust kirjandust erinevatel teemadel ja kui kõigesse süvened, siis võib pea ringi käima hakata ning ei oska enam valida, mida uskuda, mida mitte. Olin mõni aeg tagasi sellises segaduses ega teadnud, kuidas selle segadusega hakkama saada. Siis aga jõudsin järeldusele, et kui minu alustõde on: mõte loob tulemuse, siis pole ju tähtis, mida ma usun. Kui ma usun, et Universum toetab mind ja tuleb mulle vastu, kui mina teen oma osa, siis nii juhtubki. Järelikult tegutsen, teen ära oma osa, olgu see nii väike kui tahes ning usun, et läbi selle ma kasvan ning mulle saadetakse uusi olukordi, sündmusi ja võimalusi, mis kannavad mind edasi uuele tasemele. Minu elus on nii juhtunud. Väikestest sammudest on saanud tohutu muutus.  Tegutse!

Kui tihti me oleme olukorras, kus me püstitame endale suured eesmärgid, aga nende saavutamiseni iial ei jõua? Olgu selleks siis uusaasta lubadused hakata trenni tegema, vahetada töökoht inspireerivama vastu või hakata lihtsalt paremaks inimeseks. Meile meeldib endaga niimoodi mängida, sest sel hetkel, kui me eesmärgi püstitame, tunneme me ennast väga hästi, kuna hetkeks identifitseerime me ennast selle isikuna, kes on juba eesmärgi saavutanud. Kuid kahjuks see vaid jääbki hetkeks. Mis siis juthub, et me tihti oma eesmärkide saavutamiseni ei jõua?

Eesmärkide püstitamine vs eesmärkide saavutamine
Meie aju koosneb kahest täiesti erineva funktsiooniga osast – teadlik mõistus ja alateadvus. Kuigi  neid ajuosasid liigitatakse kaheks justkui oleks nendel meie üle võrdne võim, siis tegelikkuses on see suhe suuresti alateadvuse kasuks. Nimelt moodustab meie aju massist umbes 17% teadlik teadvus ja 83% alateadvus. Ning mis veelgi hämmastavam, me kasutame teadlike otsuste tegemiseks, analüüsimiseks ja eesmärkide püstitamiseks vaid 2-4% oma ajust, ülejäänud 96-98% kuulub alateadlikele protsessidele. Seega peame me olema suutelised oma väga väikese osa teadlike kavatsustega konkureerima 98% alateadlike kehaprotsessidega. Ja mis on tulemus, kui alateadvus satub vastuollu teadliku mõistusega? Alateadvus võidab alati. Sajal juhul sajast.

Just sellisel kujul tuleb alateadvus mängu ka eesmärkide püstitamisel ja saavutamisel. Nimelt me püstitame oma eesmärgid teadlikul tasandil kasutades oma aju 2-4%, kuid me saavutame need alati läbi alateadlike protsesside (harjumused ning uskumused).

Näiteks me püstitame eesmärgi, et kaotame kaalu järgneva 4 kuu jooksul 10 kg. See on täiesti teadlik otsus ning selle püstitamise hetkel tunneme me, et see on saavutatav. Jah, me oleme teadlikud sel hetkel ja kasutame eesmärgi püstitamiseks oma aju teadlikku osa.

Kuid kui me peame järgmisel päeval või isegi juba samal päeval hakkama selle eesmärgi poole liikuma – eelkõige läbi toidukaardi muutmise ning treeningute alustamisega – jõuame me oma uskumuste ja harjumusteni, mis on alateadlikul tasemele meisse kultiveeritud võibolla viimased 10-20 aastat. Me oleme harjunud sööma teatud ajal ning teatud asju, me oleme harjunud mitte trenni tegema, me oleme harjunud mõtlema endast kui inimesest, kellel on raskusi kaalu langetamisega ning võib-olla oleme me uskunud terve elu, et meie saatus ongi olla natukene vormikam. Need on uskumused, mille muutmine ei toimu enam teadliku otsuse läbi. Ka tahtejõudu kasutades jääb meil jõudu väheks, sest tahe on samuti osa teadlikust mõistusest, millega alateadvuse vastu võitlusse ei astu.

Me oleme need, kellena me ennast identifitseerime olevat
Kuidas siis oleks võimalik üldse edukalt kaalu langetada?

Üks olulisemaid tegureid meie isiklikus arengus on teadlikustamine, et me oleme just need, kellena me ennast identifitseerime. Ja seda eelkõige alateadlikul tasandil läbi oma uskumuste.

Kui me usume ennast olevat volüümikas ja identifitseerime ennast sellisena, siis on see fakt ja meie jaoks alateadlikult kivisse raiutud. Kui me soovime ennast muuta muutmata seda kivisse raiutud informatsiooni, raiskame me pelgalt enda energiat. Me peame muutma oma uskumusi selle kohta, kes me oleme ja mida me saavutame. Ehk kellena me ennast näeme, kui me endast mõtleme? Mida me enda kohta tunneme, kui me ennast peeglist vaatame? Ja kas me oleme valmis endale teadvustama, et meid juhib alateadvus ning selle võimsad mehhanismid?

Kuidas muuta alateadvust?
Alateadvuses olevaid uskumusi ning harjumusi saame me muuta asendamise kaudu. Me saame teadlikuks nendest uskumustest ja harjumustest, mis meid hetkel kammitsevad, ja me asendame need meie eesmärki toetavate uskumuste ning harjumustega kordamise läbi.

Kordamine on hädavajalik seetõttu, et meie uskumused on meie ajus olevad ajurakkude omavahelised ühendused sarnaselt igale teisele mõttele, mälestusele ja kogemusele meie elus. Ning viimase dekaadi aju-uuringud on tõestanud, et me suudame neid ühendusi muuta kogu oma eluea jooksul. Seega neuroteadusele tuginedes on meie ülesandeks alateadvuse muutmisel muuta oma ajus olevaid struktuure – neuronvõrgustikku. Ja me saame seda teha ainult läbi kordamise.

Jah, see võib tunduda alguses liiga primitiivsena, et kordan mingeid asju ning need muutuvad minu alateadlikeks uskumusteks. Aga nii see tõesti on. Kui me hetkel usume, et me oleme volüümikad ja olemegi loodud sellistena, siis ainuke viis seda uskumust muuta on läbi teadliku sisendamise ja kinnituste, mille kaudu me sisestame oma alateadvusse uue informatsiooni. Ja kui me oleme alateadvusse sisestanud uue informatsiooni ning selle omaks võtnud, allub kogu ülejäänud meie käitumine just sellele informatsioonile.

Kui sa võtad läbi kindlate praktikate omaks informatsiooni, et sa oled sportlik, tervislik ning kaalud näiteks 60 kg, siis iga kõrvalekalle nendest omadustest tekitab sinus ebamugavustunde. Kui sa aga kannad oma alateadvuses praegu infot, et mulle ei meeldi väga sporti teha, mulle meeldib süüa, mis maitseb hästi ja ma lepin sellega, et kaalun 75 kg, siis toimub vastupidine protsess – igasugune ebakõla nende uskumustega tekitab sinus stressi ja vastuseisu. Kui sa pead tegema sporti, leiab sinu aju sulle hulga põhjusi, miks sa ei saa sporti teha. Kui sa pead sööma aurutatud juurvilju hamburgeri asemele, leiab sinu aju sulle ideed, miks on vaja ikkagi praegu see burger võtta. Ning kui sa mõtled sellele, kuidas on kaaluda 60 kg näiteks 75 kg asemel, tunned sa lihtsalt viha ja vastikust kõikide nende saledate sõbrannade suhtes. See kõik on täiesti normaalne. Need on meie alateadlikud ja füsioloogilised protsessid, mille vangid me oleme. Kuid me saame seda muuta.

Me saavutame tulemused, mida me eeldame ennast saavutavat
Esimene samm oma alateadvuse ümberprogrammeerimisel on teadlikustada endale, kellena me ennast soovime identifitseerida ja me eeldame pidevalt, et me oleme need inimesed juba. Kui meie eesmärgiks on kaotada kaalu 10 kg, siis me kujutame endale ette, mis tunne on olla 10 kg kergem. Me teeme seda igal hetkel sõltumata, kas me istume töö juures arvuti taga, jalutame koju või jookseme õhtul trenažööril – me eeldame, et me oleme 10 kg kergem.

See võib alguses tunduda veider, sest meie ratsionaalne mõistus kipub ütlema, et ma valetan endale ju. See on täiesti okei, sest meie vanad neuronühendused on veel piisavalt tugevad, et meid hoida sellel kursil. Kuid mida kauem me seda praktikat teeme, seda lihtsamaks nende eelduste hoidmine muutub (meie uued neuronvõrgustikud tugenevad) ning ühel hetkel me identifitseerimegi ennast täielikult selle uue inimesena. Selleks hetkeks on meie alateadvus ümberprogrammeeritud ning me oleme muutunud. Me oleme muutnud seestpoolt, ning me hakkame seda muutust edasi kandma väljapoole. Ja see on oluliselt lihtsam kui eesmärkide saavutamine väljastpoolt sissepoole, mis ebaõnnestub 99% juhtudest. Sest me lihtsalt oleme niimoodi siia loodud.

Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole on protsess, mille käigus me kasvame ise ja kasvavad meie eesmärgid. See tee ei ole alguses lihtne, aga see on nauditav, kui me oleme enda arendamisega algust teinud. Me võime enda juures märgata ja avastada omadusi, millest me polnud varem teadlikud ning mida me arvasime olevat ainult teiste inimeste privileegiks. Ei, sa oled täiuslik juba praegu. Sa pole seda võib-olla lihtsalt veel avastanud ja seda maailmale kinkinud. Tee seda siis kohe. Nüüd ja praegu.

See on miljoni dollari küsimus. Ning sellele küsimusele on vastuseid otsitud vähemalt miljonis erinevas raamatus üle maailma. Enamus nendest raamatutest räägivad sarnast juttu, aga natukene erinevas võtmes. Ei ole ju tegelikult nii palju lõppkokkuvõttes vaja teada, mida teha, et edukaks saada. Tuleb teha õigeid asju õiges järjekorras ja õigel ajal. Lihtne öelda ju:)

Alljärgnevalt pakun välja nimekirja 25’st tegevusest, mis jooksevad läbi väga paljudest isikliku arengu materjalidest ning mida järgides muudad sa enda elu üsna kiiresti. Ning kui sa rakendad neid tegevusi järgneva 6 kuu vältel, siis ma julgen isegi garanteerida, et sinu elu on liikunud selles suunas, kuhu sa soovid

Kuidas siis saada edukaks?
1)    Ärka varakult ning alusta oma tegemistega varakult
2)    Tee endale täpselt selgeks, mida sa tahad saavutada
3)    Tee selge ja struktuurne plaan oma eesmärkidest ja nende saavutamise viisidest
4)    Võta igal õhtul 30 minutit ning mõtle läbi, mis sa tegid täna õigesti ning mida oleks saanud paremini teha?
5)    Igal õhtul enne uinumist küsi endalt: „Mida ma saaksin homme teha paremini võrreldes tänasega?“
6)    Igal hommikul enne voodist üles tõusmist mõtle läbi stsenaarium, kuidas tänane päev võiks kulgeda? Mõtle läbi päeva olulisemad sündmused positiivses võtmes ning visualiseeri sinu jaoks kasulikud lahendused
7)    Alusta päeviku pidamist, kuhu kirjutad oma ideed, mõtted ja eesmärgid ning sinu senised tulemused
8)    Tööta oma projekti kallal usinamalt ning vajadusel ka rohkem tunde
9)    Koosta endale „Tänased tegevused“ nimekiri, mida sa täidad igapäevaselt ning teed ka need tegevused ära, mis on tänaseks määratud
10)    Käsitle aega, nagu see oleks puhas kuld – Planeeri oma aega!
11)    Alati mõtle läbi tagavaraplaan, kui asjad ei lähe täpselt nii, nagu planeerisid
12)    Õpi ütlema „Ei“ ning tee seda vajadusel kiiresti
13)    Sea endale vähemalt 2 korda aastas eesmärke. Võta selleks vähemalt pool päeva vabaks ja ole omaette, kuni sul on plaan paigas järgmiseks 6 kuuks
14)    Osta sisse (kasuta teenust, palka inimene) kõik tegevused, mida keegi teine suudab teha sinust kiiremini
15)    Kasuta kõik enda isiklikud ressursid (oskused, teadmised) ära maksimaalselt
16)    Tegutse rääkimise asemel – kui sul on valida, kas arutleda korduvalt ideest ning selle teostamise võimalikkusest, alusta parem kohe pihta. Nüüd ja praegu.
17)    Kasuta soovitahvlit oma eesmärkide kirjeldamiseks
18)    Suhtle inimestega, kes on sel alal juba edukad, kus sina soovid edukaks saada
19)    Loe ja uuri ainult neid raamatuid ja materjale hetkel, mis on sulle vajalikud. Ära raiska oma aega selle peale, mis ei toida sinu eesmärki hetkel
20)    Mõtle välja igale oma tegevusele süsteem, kuidas seda kõige efektiivsemalt teha
21)    Unista suurelt – kujuta elavalt ette, kuidas sa oled oma eesmärgid juba saavutanud
22)    Ole kohal. Kui sa tegeled tööga, tee seda 100% võimsusega. Kui sa oled kodus oma pere juures, ole ka seal 100%
23)    Alati lõpeta, mida alustasid. Poolikud projektid on kõige suuremad aja- ja energiaröövlid
24)    Ära kuluta oma raha millegi peale, mida sa ei kasuta kohe. Ära osta iialgi midagi, mida sa võid kunagi vajada
25)    Programmeeri oma alateadvus edule. Tööta oma mõtete ja emotsioonidega, et need toidaksid sinu eesmärki

Need on lihtsad ja kergesti järgitavad tegevused. Kõik, mida nad eeldavad, on mõningane enda jälgimine ja distsipliin. Aga me vajame distsipliini, et saavutada eesmärke.

Seda artiklit lugedes võivad tekkida küsimused, et kuhu jääb siis külgetõmbeseadus, kui ma pean nii palju pingutama?

Ei, külgetõmbeseadus ei kao mitte kunagi. Külgetõmbeseadus ei kao mitte iialgi mitte kuhugi. Ta on alati olemas ning töötab sinu hüvanguks igal sekundil. Aga töö pead sa ise ära tegema. Läbi külgetõmbeseaduse lood sa soodsad tingimused, kutsud ellu õiged inimesed ja mõjutad tulemusi, aga tööd pead sa ise tegema. Me elame jätkuvalt füüsilises ja väga jämemateriaalses maailmas, kus edu saavutamiseks tuleb käed mullaseks teha.

Aga ka käsi saab mullaseks teha kahel viisil: a) Rabeldes, närvitsedes ja kiirustades; b) Rahulikult ning uskudes iseenda ja Universumi loovasse jõudu.

Kõik need tegevused, mis on ülevalpool kirjeldatud, on tehtavad rahulikult olles kohal ning uskudes enda jõudu. Need on justkui toetavad tegevused sinu põhitegevusele, mis toimub siiski sinu peas, milleks on rahu saavutamine ja sõlmimine iseendaga ning alateadvuse programmeerimine. Ja alles siis on mõtet tegutsema hakata. Mitte ühtegi nendest tegevustest ei ole mõtet teha, kui sa ei ole enda sees valmis tulemusi vastu võtma. Me räägime Saladuseblogis alati eesmärkide saavutamisest seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi. Töö algab meie peas ning südames. Kui seal on kõik „äriasjad“ paigas, on meil mõtet pöörata fookus väljapoole ja hakata tegutsema. TEGUTSE, TEGUTSE, TEGUTSE. Sul ei ole kaotada mitte midagi. Võita on aga terve elu.