Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Mind on alati inspireerinud edulood, mis toovad välja ka raskused, mida edu saavutamiseks tegelikult tuleb ületada.

Jagan sinuga üht lugu, milles leiad üles ka Hilli printsiibid.

Lugu Madam C. J. Walker’st

Hei:)

Kuidas läheb?

Saladuseblogi on ilmselgelt vallutanud suvi ja mul on hea meel, et õues paitavad meid päris mõnusad ilmad. See lause käib sissejuhatuseks küll, onju:)?

Minu viga on selles, et ma arvan, et ma ei suuda end siin trükisõnas kuidagi Sulle mõistetavaks teha. Tahaks Sind hoopis näha, kuulda ja vaadata - näha Sinu reaktsioone igale minu mõttele. Ja siis ma leian end jälle siit ekraaniga tõtt vahtimas. Muutus. See on koht, mis vajab muutust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Mul on suur vajadus olla otsekoheselt aus. Kõik tahaks kogu aeg letti laduda. Miski ei jää peitu. Või siiski? Minu üllatuseks tuli mõni aeg tagasi päevavalgele, et sellel suurel aususel on vähemasti üks auk. Jah, neid võib kindlasti veel olla aga vähemasti üks on sooja ilmaga välja sulanud. Nimelt. Ma ei ole osanud olla aus iseenda vastu, et tunnistada: ma vajan abi.

Üks huvitav asi, mis kogu selle enesearengumaailmaga minu jaoks kaasa tuli, oli see lõputu vastutuse võtmine oma elu eest. Ehk siis ükskõik, mis ka ei toimu, ma olen selle loonud. Ja siiani ma usun, et kuidagipidi on kõik kogemused minu jaoks just need, mis nad olema peavad. Aga ma olin suutnud selle vastutuse põhimõtte oma peas üle võlli keerata. Ma arvasin, et kui mul on raske, siis ma vastutan üksi ja ma pean selle ka lahendama. Üksi.

Aga lahendust ei tulnud. Keerlesin ja pöörlesin, otsisin vastust. Aga ei näinud. Pime oli ju. Ma olin ise oma pähe ära eksinud. Ja peas olles pähe võtnud, et ma ise ikka ise pean hakkama saama. Nüüd ma näen, ma pole mitte ainus, kes arvab, et ise ise ise on vaja kõigega toime tulla. Ja uskuge mind. Suur oli mu üllatus, kui leidus lõpuks inimene, kes ütles: Marlen, küsi abi.

Küsida abi? Mismõttes? Mida see veel tähendab? “Keegi teine ei saa ju mind korda teha!” jne …

Aga see mõte haakis end ära ja me tegime kokkuleppe. Ma ei ütelnud seda kellelegi teisele, ma ütlesin seda tasakesi iseendale, kui olukord hakkas tõesti jälle pead murdma… tasakesi sosistasin: Ma vajan abi.

Kummaline rahu tekkis. Tunne, et ma ei ole siin maailmas ju üksi. Keegi kusagil kuuleb. Ja ta kindlasti vastab, kui aeg on käes. Muutused ilmnesid päevadega. Vihjeid lahendustele hakkas sadama uksest ja aknast. Kas nad olid kogu aeg olemas olnud? Tõenäoliselt! Aga mina ju ei näinud ega kuulnud, sest ma arvasin, et ma pean ise ise ise hakkama saama! Suur oli minu üllatus, kui ainuüksi sosistatud sõnad avasid uue vaate elule…

Ära karda küsida abi, kui Sa tunned, et Sul seda vaja on. Hoolimata Saladustest ja mittesaladustest ja kogu maailma heast ning targast kraamist, mida me nii usinad õppima oleme. Enda seest ja maailmast me ümber. On täitsa OK olla inimene:)

Kallid,
Marlen

Olen sageli maininud Jim Rohni kui üht oma lemmikõpetajatest. Nii ka seekord on need lihtsad tõed temalt pärit.

Kui Jimilt küsiti põhjust, mis aitas tal edu saavutada oli tema vastus järgmine: “kõik need asjad, mis mulle tundusid olevat lihtsad teha, tundusid teistele olevat lihtsad mitte teha.”

“Mina leidsin, et seada eesmärke, mis muudaksid minu elu, on lihtne. Teised leidsid, et eesmärke mitte seada on lihtne. Mina leidsin, et on lihtne lugeda raamatut, mis mõjutaks mõtteid ja looks uusi ideid. Teised leidsid, et on lihtne jätta see tegemata. Mina leidsin, et on lihtne käia seminaridel ja võtta osa loengutest ja ümbritseda end teiste edukate inimestega. Teised leidsid, et seda on lihtne mitte teha. Kuus aasat hiljem olin mina miljonär ja nemad süüdistasid majandust, valitsust ja firmapoliitikat, kuid nemad olid need, kes jätsid tegemata põhitegevused, lihtsad asjad.”

Põhiline põhjus, miks inimestel ei lähe nii hästi nagu võiks on ilmselge - hooletus (edasilükkamine, asjade hooletusse jätmine, ressursside mitte kasutamine).

Põhjus ei ole raha puuduses - pangad on raha täis. Põhjus ei ole võimaluste puuduses - iga päev pakub meile üha uusi võimalusi. Tegemist ei ole info puudumisega - raamatukogud on täis raamatuid - kusjuures need on tasuta! Meil on ka piisavalt õpetajaid, nõustajaid, liidreid, keda järgida.

Kõik, mida me vajame, et olla rikas, edukas ja elutark on meie käe ulatuses. Ja ainus põhjus, miks nii vähesed seda kasutavad on hooletus.

Hooletus on justkui viirus. Kui me sellele järele anname, hakkab ta vaikselt levima ja vallutab kogu meie distipliinisüsteemi ja viimaks kogu meie elu.

Kui me jätame tegemata need asjad, mida me teame, et me peame tegema, tekib meil süütunne, see aga omakorda viib enesehinnagu langusele. Kui meie enesehinnang aga kaob, kaob ka tegevus, mis peaks viima meid edasi. Ja kui ei ole tegevust, ei ole ka tulemusi. Kui meie tulemused kannatavad, muutub meie suhtumine hapuks. Ja kui meie suhtumine muutub positiivsest negatiivseks, kahaneb meie enesekindlus veelgi, mis viibki meid rattasse.

Seega kui sa oled järjekordse valiku ees kas “teha seda, mis on lihtne” või jätta tegemata, sest see on lihtne” vali esimene. Ära lükka vajalike sammude tegemist edasi .

_______________________________

Kui sulle tundub, et väikesi igapäevast distipliini nõudvaid samme on raske teha, siis loe järgmist lugu:
Kuidas saabub tulemus?. Loodetavasti saad siit innustust.

Mõtted, tunded, elu. Kui kiiresti on meil võimalik loobuda kõigest ilusast ja näha kohutavaid musti pilvi kõiges - ka selles, mis alles eile oli ilus ja helge. Ja kui vähe on vaja, et päike taas särama lööks ja rinnus hakkaks kerge.

Olen nüüdseks õppinud Bob Proctori materjale ligi kolm aastat ja mind ikka hämmastab kui lihtsalt ta väljandab kõiki igapäevaseid asju, nii lihtsalt, et esmapilgul tahan alati öelda, et mind see ei puuduta.

Bob räägib pidevalt, kuidas me kõik teeme üht tavalist viga ehk lubame oma välistel tingimustel oma elu mõjutada. Ta ütleb, et see on viga, mida tema teeb (isegi tema) ja mida teevad kõik, mõned isegi mitu korda päevas. Jah, täna oli see minu päevas.

Vaatasin end kõrvalt, tundsin kuidas raskus minusse tungis, tunded olid muserdunud, kuid kuidagi nendest lahti ei saa. Üks negatiivne teade. Teine. Kolmas. Mõtlen sellest, mida ma mõned nädalad või päevad tagasi tegin, et seda oma ellu kutsusin, mis on selles sõnumis minu jaoks, kuni jõuan mõtteni - midagi pole ju tegelikult muutunud.

Tõepoolest - midagi pole ju muutunud võrreldes eilsega. Tasapisi hakkan leebuma, luban oma tütrel end lohutada, kuid päris lahti sellest tundest ikkagi veel ei saa.

Siis annab endast märku Skype aken ja vana sõber soovib minuga rääkida. Tõepoolest - teised inimesed võivad imet teha. Ilma, et ma oleksin oma tänastest väljakutsetest sõnagi maininud, hakkasid tunded paremaks muutuma ja nüüd tajun juba selgelt, et midagi ei ole ju katki.

Järgmiseks piilun oma mailboxi ja leian eest energiast pakatava maili. Tänan lugejat, kes mulle täna õhtul kirja saatis:). Juba ongi tume äikesepilv hajunud ning kergus ja valgus selle asemel.

Loodan, et said siit mõned mõtteterad. Hakates oma päeva üksikasju siia maili kirjutama tundsin, kuidas see halb tunne taas tagasi tuleb, seega jätsin üksikasjad välja. Blogi sõnum on lihtne - sinu mõtted loovad sinu tunde ja need tunded justkui olekski sinu maailm. Mõtteid saab aga muuta ja seeläbi ka maailma, kuid sageli on meil selleks teiste inimeste abi vaja.

Ilusat päikest sulle südamesse:)

Helina

____________________________________________________________________

Mõtteid aitab muuta e-mastermaind
www.kasvarikkaks.ee

Inimesed on õnne otsinud oma elus aegade algusest peale. Ja hämmastav on see, et seda otsitakse siiani. Vaatamata meie ülikiiresti arenevale ühiskonnale on kõik - teadlased, arstid ning psühholoogid - nõutud, kuidas inimesi aidata. Teadlased töötavad välja uusi mudeleid, arstid kirjutavad välja uusi retsepte ning psühholoogid annavad igal nädalal uut nõu - kuid missugused on tulemused? Sellele küsimusele oskab igaüks ise vastata.

Aristoteles ütles 2300 aastat tagasi niimoodi: “Inimesed otsivad õnne õnne enese pärast. Kõigi teisi eesmärke - rikkust, armastust, võimu jt - soovitakse saavutada ainult seepärast, et need peaksid meid õnnelikuks tegema”.

Nagu näha, said inimesed juba nii ammu aega tagasi aru, et midagi on inimeste peas valesti. Nad mõistsid, et inimesed otsivad püsivat rahulolu valest kohast. Aga kust kohast seda siis otsida?

Miks me ei ole oma eluga rahul?
Peamine (tegelikult vist ainuke) põhjus, miks inimesed kogevad elus rahulolematust, seisneb faktis, et nende elu ei vasta nende ootustele. Meil kõikidel on teatud tüüpi nägemus elust, ning juhul, kui meie elu tegelikult ei ole selline, tekib kohe meis trots ning rahulolematus.

Seda on väga lihtne testida. Võta ükskõik, missugune eluline juhtum enda elust, mis tekitab sulle praegu muret, ja sa avastad, et see tekitab sulle muret ainult seetõttu, et olemasolev olukord ei ole selline, nagu sa sooviks. Sa soovid midagi oma elus muuta - järelikult on lõhe sinu ootusel elule ning tegelikul elul. Kogu müsteerium. Kui me suudaksime võtta oma elu igal hetkel sellisena, nagu see on, kaoks ära hetkega igasugune kannatus ja me kogeksime ainult rõõmu.

Millest kannatus alguse saab?
Okei, kui me isegi teame, et meie kannatused ja mured saavad alguse lõhest ootuse ja tegelikkuse vahel, siis tekib küsimus, millest see lõhe alguse saab. Jah, igapäevaste murede suhtes on see arusaadav, aga miks meie suured eesmärgid ning nende saavutamise võimalikkus on meile murettekitavad?

Et sellele küsimusele vastata, on hea vaadata, millest saavad meie eesmärgid alguse. Millest lähtuvalt me püstitame endale eesmärke - kas enda sisemistest tunnetustest, või millestki muust? Kas me soovime oma elus saavutada midagi, mis resoneerub meiega ning paneb meil südame põksuma, või me allume millelegi suurele?

Muidugi allume millelegi suuremale. Me ju allume sotsiaalsetele programmidele, mis ütlevad meile lapsest saati ette, missuguseks me peame saama, et olla edukad. Meid “õpetatakse” juba lasteaias, et tugevamad jäävad ellu; koolis, et praegu õppimine toob tulevikus edu; meedias, et rikkad ja kuulsad on ihaldusväärsed ja me soovime olla ka ju ihaldusväärsed, ning muidugi reklaamiagentuurid, kes ütlevad meile igal sekundil, et meil on vaja “seda asja”, sest alles siis saame me õnnelikuna ning täielikuna tunda.

Järelikult on meilt ära võetud vaba tahe otsustada, missugused eesmärgid üldse püstitada. Me soovime olla edukad, kuulsad ning ilusad mitte seepärast, et me tõesti tunneme, et me seda vajame, vaid selleks, et vastasel juhul oleme me väärtusetud. Kui me soovime olla Keegi meie ühiskonnas, peame me ennast upitama sellele redelipulgale, kus on kõik teised edukad Keegid - vastasel juhul meil ei ole lootustki olla Keegi. Ning isegi sellele pulgale upitamine ei sõltu enam meie vabast tahtest - kogu ühiskond programmeerib meid sinna tahtma. Vaid mõned üksikud ärkavad ühel hetkel ning küsivad endalt, mis toimub? Miks ma sinna tahan minna? Mis on minu motivatsioon - kas ma ise tahan seda, või seab selle mulle ette ühiskond eeltingimusena?

Kulgemine - kunst olla õnnelik.
Kulgemiseks nimetavad inimesed seda tunnet, mis kaasneb tegevusega, kus meie sisemise ja välise maailma vahel tekib harmoonia. Me ei saa kogeda kulgemist tegeldes eesmärkidega, mis meid tegelikult ei innusta. Ja isegi, kui me arvame, et mõned eesmärgid on meie enda omad - saada kuulsaks ning edukaks, omada selliseid asju ning tuttavaid - , siis ennast uurima hakates võime me avastada, et see pole minu enda tegelik soov. Ma olen seda kõike tahtnud vaid seepärast, et olla Keegi. Sellisel hetkel on hea endalt küsida, et kui ma elaksin üksikul saarel, kas ma siis ka sooviksin kõiki neid asju? Kui vastus on “ei”, siis järelikult ei soovi me neid enda pärast.

Kulgemist on uuritud enam kui 100 aastat ning selle käigus on püütud mõista, mis teeb inimesed õnnelikuks. Kuna ühiskond on õnnetu, siis on see valdkond lihtsalt teadlastele palju huvi pakkunud. Ning tulemused on väga põnevad.

Kulgemist saame me kogeda nende tegevuste korral, kus meie tähelepanu on vabalt suunatud eesmärkide saavutamisele ning meie tähelepanu kui psüühilise energia kasutamist eesmärgipäraselt ei sega häirivad faktorid.

Kui see tundus liiga keeruline, siis lihtsamini öelduna tähendab see, et me saame kulgeda - nautida oma elu - juhul, kui me suudame väljuda ühiskonna poolt meie pähe installeeritud programmist ning avastame eesmärgid enda seest, mis tõeliselt innustavad meid. Sellisel juhul on meie eesmärgid seotud meie oskuste ning võimetega, ja me saame nautida seda, mida me teeme.

Aga kõik need autod, majad ja lennukid
Uudishimulik lugeja võib nüüd küsida, et mis saab kõikidest nendest unistustest, mis tal on - palju raha, suured autod, kauged reisid jms?

Mitte midagi ei saa. Kuid nii kaua, kuni me usume, et meie sisemine viis laulab sellest, kuidas saaks uuema automudeli või suurema maja, oleme me jätkuvalt ühiskondliku programmi meelevallas. Vaevalt saaks keegi oma suurimaks kireks nimetada 3 korruselist maja ookeani kaldal? Mida see annaks talle? Ma mõtlen peale peavalu ning üüratute hoolduskulude. Tõenäoliselt soovime me sellist maja seetõttu, et meie peas jookseb programm, mis ütleb läbi meedia, Hollywoodi filmide ning interneti, et sellistes majades elavad õnnelikud inimesed. Kuid seadeski endale eesmärgiks selle maja saamise, siis kuidas me saaksime kogeda kulgemist? Kuidas me saaksime kogeda nauditavat teekonda, mis toob meil silma särama ning naeratuse näole? Parimal juhul saab olla maja meie nauditava teekonna tulemus - me kunagi ostame selle, sest meie kulgemine oma tõeliselt inspireeriva eesmärgi suunas on kogunud meile nii palju raha, et me saame sellise maja endale osta. Ja selles pole ju midagi halba. Ega asjad oma olemuselt halvad ei ole. Jutt käib ju motiividest, mitte asjadest. Asjad on kõik head oma olemuselt. Ja täiesti neutraalsed.

Usalda iseennast
Seega esimene samm on alati mõista, mida ma tegelikult oma elult tahan. Ei, mitte kõiki neid asju, mida ma tahan omada, ja mis peaks minu “valu” vähendama, vaid mida mulle meeldib teha? Sest kulgemine on otseselt seotud tegutsemisega - mitte tulemustega. Kulgevad inimesed on autoteelilised - nad naudivad tegevust ennast, ja nende jaoks on tulemus teisejärguline.

Ehk siis hea on jätta korraks kõrvale oma Suurte Unistuste nimekirjas olevad suured majad ning uhked eralennukid, vaid püüda kuulata seda viisi, mida laulab meie süda. See ei ole lihtne, sest meid pommitatakse kogu aeg erineva infoga, mis ei luba meil iseennast usaldada. Kuid see on väärt proovimist. Ja kui see avaneb, siis tagasiteed enam ei ole.

_______________________________________

Soovid kulgemise kohta rohkem teada?
Vaata Kompass

Hej.

Marlen siin.

Ma tunnen, et ma vajan muutust.
Vajan muutust siin lehel.
Vajan muutust tajus selle lehe suhtes.

Mida Sina vajad? Mida Sina tahad? Mis Sind siia toob? Mis Sind siit viib?

Tahaks nii väga suud puhtaks rääkida …

ainult enda nimel,
Marlen

Napoleon Hill kirjutab oma raamatus “Mõtlemist muutes rikkaks” leheküljel 37 eduvalemi: kuus juhist kuidas ihaldust täide viia ehk kuidas saavutada oma eesmärki. Ja teises punktis küsib ta - mida sa oled nõus vastutasuks pakkuma, selleks, et saada seda, mida sa tahad. Olen alati lähenenud sellele puhktile nn tööalaselt, et kui soovin oma äri üles ehitada, pean teenust vastu pakkuma, kuni taipasin asja sügavamat sisu …

Loe edasi…

Mina olin täna tubli. Koristasin abijõududega koos esiku kohe otsast lõpuni ja viskasin minema terve posu kogunenud pahna.

Onju, et ma olin tubli ? absoluutselt: ) Marlen

vaata videot, miks küsida ise kiitust:
(vajuta nuppu: “view subtitles” ja vali “estonian”, et näha ka tõlget)

häid ideid igas keeles: www.ted.com

häid ideid eesti keeles: http://www.ted.com/translate/languages/est

Mul on hea meel sulle teatada, et nüüd saab igaüks osaleda mastermaindis hoolimata sellest, kus ta ka parajasti ei ela.

Iga kord, kui saatsin välja teate, et alustame uute gruppidega, sain mitu maili küsimusega, kas grupis on võimalik käia ka Valgas, Võrus, Haapsalus või Rakveres.

Mul oli tõeliselt kahju, et ka minu päevas on kõigest 24 tundi ja kui ma soovin elada täisväärtuslikku elu, mis hõlmab ka minu pere ja kodu, pean leidma teise lahenduse.

Ja leidsingi :). Pakun sulle võimalust osaleda TASUTA e-mastermaindis. Vaata video ja tee oma otsus!

Vaata lisa: E-mastermaind

Mind valdab hämming. Ma ju tean, et kehakaal on naiste teema aga sel nädalal sain ma teada, et kehakaal on tõesti ja täiega naiste teema! Kuidas küll on me maailm selle saavutanud? Seda ei ole ju raske mõista, vaadates meedia poolt esitatud ideaalse modell ja populaarse näitleja välimust - naistele on seatud võimatud standardid ja uskuge või mitte, need on neile hinge pugenud!

Kas Sina vaatad peeglisse ja särad armastusest iseenda vastu?
Või vaatad Sa peeglisse ja näed pigem seda, mida Sul “tuleks parandada”?

Minu välimus on olnud mulle nii või naa pidi väljakutse. 9. klassis läks mu klassiõde modelliks ja sai ning minus tärkas iha, ma tahan ka. Astusin Eesti Modelli Agentuuri uksest sisse ja pääsesin ka nimekirja. Ma olin nüüd ametlikult modell. Ma olin noor, ilus, sale, kena ja meeldisin vastassugupoolele. Kurvaks läks lugu, kui stressi täis elu tõi mulle +10 kg. Ma kaotasin oma ilu ja enesekindluse koos sellega. Algas ralli. Paaniline toidu jälgimine ja trenni tegemine, iga kord tõi projekt kaasa paar kaotatud kilo ja paari kilo võrra rohkem lisanunud kilosid. Ehk 2 all, 3 juurde - sammuga üles.

Ma olin õnnetu ja ebakindel. Ma vajasin oma ilusat keha, et olla see, kes ma arvasin, et ma pean olema. Koorem oli raske, sest järgmise 8a jooksul ei saavutanudki ma püsivat kaalu ja iga kaalumuutuse lõpuks olin paar kilo raskem. See teema tundus nii raske ja vastik. Ja kuidas ma ei suutnud taluda isenda peegelpilti. Nägin vaid läbikukkumist ja tõelist luusrit. Kunagine modelli staatus oli nagu raske koorem, mis tuletas meelde, et kord ma olin “ilus”.

Tekkis trots. Mind ajas see närvi, et kui ma olin sale siis ma “sobisin” ja kui ma olin trullakam, siis ma enam nii väga ei sobinudki. Tahtsin olla kindel, et mind hinnataks minu sisemiste väärtuste järgi, mitte minu säärejooksu järgi. Korjasin internetist ära kõik ilusad pildid ja tegin end nii tavaliseks, kui oskasin. Uskuge mind, see polnud üldse raske. Meigitud näo asemel üks tavaline nägu ja oledki tavaline tüdruk.

Ma olin ilma sellest tähelepanust, mis mul enne  välimuse tõttu oli ja hakkasin kogu seda kehakaalu asja lähemalt uurima. Teemad nagu, miks ma end ei armasta? Miks ma nii väga vajan välist tunnustust? Miks ma kardan, mida teised minust arvavad? Miks ma endaga kogu aeg pahandan? jne jne jne

Retk oli pikk ja põhjalik. Ja minu eneseavastusetee üks pöördepunkte. Ma sain aru, miks mu kehakaalu teema nii lootusetult läbi oli kukkunud. Ma ju nii väga vihkasin oma trullakat vormi. Kuhu ma panin sellega energia? Oma trullakale vormile muidugi! Mida enam ma soovisin sellest vabaneda, seda enam ma sellele mõtlesin ja seda juurde lõin. Kui ma avastain, et mina ise oma paanikaga lõin iga oma lisakilo, oli valgus uksepraost sisse tunginud. Algas tee enesearmastuse juurde, mis vabastas hirmud ja liigsed kilod.

Täna olen ma täitsa kobe:) Ma naudin oma keha. Ma vaatan peeglisse ja tunnen ennast hästi. Ma ei muretse, kas kilo on juurde tulnud või kadunud, ma tean, et mu keha on täpselt selles kaalus nagu tal parasjagu hea on. Ma söön seda, mida ma tahan. Ma söön nii palju, kui ma tahan. Ja ma jätan poole suutäie pealt pooleli, kui ma enam ei taha. Minu keha reguleerib. Ja mina olen kohal, pannes tähele, kuidas toit mulle maitseb. Ma tean 100%, et minu alateadvus hoiab mind tegemas täpselt seda, mida mul vaja on, et olla oma parimas kaalus.

Mul on tagasi tulnud julgus olla ilus. Ja mul alles minu julgus olla täiesti tavaline. Ma armastan ennast sellisena nagu ma olen:) Ma olen lahe:P

Kui Sa tunned, et toitumine esitab väljakutseid, siis otsi selline raamat: Paul McKenna “Ma teen su saledaks“. Või, tule esmaspäeval Tartusse, kus stardib eesti esimene “Kaalust Vabaks” projekt ehk Kehakaalu Mastermind. Vaata “Kaalus Vabaks” kohta infot  SIIT.

Sa oled ilus!

Vabaduse terviseks,
Marlen