Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Keegi vist ei sea kahtluse alla väidet, et me elame asjadest üleküllastunud maailmas, me püstitame endale eesmärke, mille poole püüdlemine näib sageli olevat võimatu, ja me unistame elust, mille olemasolu me ei oska täpselt isegi endale lahti seletada. Kust see kõik tekib? Miks me tahame kogu aeg veel, veel ja veel, ning rohkem, rohkem, rohkem?

Elu pöörasel kiirteel
Kui me oleme väikesed lapsed, lubatakse meile kõiki asju homme. Ema ütles mulle ikka: “Kaido, kui sa oled hea poiss, saad sa homme shokolaadi.” Ent naljakas on see, et kuigi me oleme kasvanud suureks, ei ole meile antavad lubadused palju muutunud. Nüüd ütleb meile õpetaja gümnaasiumis, et kui sa pingutad, saad sa heasse ülikooli. Ning kui me oleme juba ülikoolis, ütlevad õppejõud meile, kui sa oled piisavalt tubli, saad sa hea töökoha. Jah, see ei lõppe mitte iialgi. Meile lubatakse alati midagi homme. Aga kuhu jääb siis praegune hetk? See hetk, mis on päriselt olemas, mitte aga meie peas välja mõeldud tulevik.

Läbi marketingi, meedia ning ühiskonna ootuste programmeeritakse meid tahtma kõiksugu erinevaid asju - uuel hooajal uued riided, kuigi eelmise hooaja rõivastega jõudsime me vaid kaks korda käia; iga paari aasta tagant uus auto, kuna üle kolme aasta vanuse autoga sõitmine ei näita, et me oleksime piisavalt edukad; meile on vaja koju alati paremat sisustust; meile on vaja kiiremat internetti; magusamat shokolaadi ning efektiivsemaid kaalulangetamise programme. Ja see ei ole veel kõik. Hollywood on suurepärane õpetaja naistele ütlemaks, et kui sa ei kaalu nii palju nagu Kate Moss, ei ole sa meeste jaoks atraktiivne. Ja meie, mehepojad, laseme ju sama ree peal - kui Hollywood, Bollywood ja kohalik meedia esindab naisi, kes ühe õunaga päevas hakkama saavad, arvame ka meie, et see ongi standard. Järelikult ei saa me rahul olla ka oma kodus oleva normaalse inimesega, kes soovib lisaks õunale võtta õhtul ka kaks banaani, kuid selle tõttu ei kaalu ta mitte 45 kilo, vaid kohutavad 55 kilo.

See on pöörane, mis meie peades ja eludes toimub. Me loome enda pähe mingit tüüpi ootused, kontseptsioonid ja lood ideaalidest, mille poole me siis püüdleme. Olgu need siis asjad, reisid või kehakaal - meile meeldib seada endale ühiskonna standarditest lähtuvalt eesmärgid ja nende kaudu end siis piinata. Ja me ei anna alla enne kui me need saavutame. Või sureme südame infarkti. Kuid mida muud me saamegi sirguvalt noorest põlvkonnast oodata, kui üks Ameerika tuntumaid muusikuid 50Cent on korduvalt oma noortele fännidele kinnitanud: “Get Rich or Die Trying”, mis eesti keeles tähendab “Saa rikkaks, või sure üritades …”. Ja seda nad kõik ka üritavad.

Peatu. Ja vaata, mis on olemas
Stopp! Saa teadlikuks, just nüüd. Pane korraks see ajakiri käest ja küsi endalt, miks sa mingisuguseid asju soovid omada, ja mida sa oma elult tegelikult tahad? Mõtle korraks enda elus olevatele kolmele kõige suuremale probleemile ja küsi endalt, kas need probleemid oleksid olemas ka siis, kui sa ei püüaks vastata mingitele standarditele, mis on sinu alateadvusse programmeeritud. Ehk soovid sa uut kodu, kiiremat autot või uhkemat kleiti. Aga küsi endalt, miks sa tegelikult neid asju tahad? Mida need asjad tegelikult sinu elus muudaksid, kui sa need saaksid? Ja kas kolme kuu möödudes ei oleks sa ootamatult samas seisus - sa tahad jälle asju. Samu asju, aga uuemaid, suuremaid ning kallemaid?

Kõik meie probleemid saavad alguse sellest, et me ei suuda aktsepteerida seda, mis on. Ei usu? Okei, proovime järgi. Oletame, et sa soovid kaalu langetada. Jah, sul on probleem. Aga probleem tekib sellest, et sul on nägemus peas oma kehakaalust, mis on erinev sinu praegusest kaalust. Seega  ei ole probleem selles, missugune on sinu kehakaal, vaid selles, et sinu ootus oma kehakaalule on teistsugune. Ja sa ei suuda aktsepteerida enda praegust kehakaalu. Veel lihtsam näide. Sul pea valutab. Oot-oot, kas peavalu on ikka probleem, või see, et sa soovid, et sinu pea ei valutaks. Jällegi, sul on peas nägemus mingist olukorrast, mis ei vasta olemasolevale. Jah, muidugi ei püüa ma öelda, et me peame leppime peavaluga, vaid lihtsalt näitan väga igapäevase olukorra baasil, et probleemid ei teki väljaspool meid, vaid need tekivad alati sellest, et meil on nägemus elust, mis on kardinaalselt erinev olemasolevast. Ja mida kardinaalselt erinev see on, seda rohkem me kannatame.

Teadlik elamise viis
Aga on olemas veel üks elamise viis. See on teadlik elamise viis.

Läbi teadliku eluviisi oleme me teadlikud sellest, mis meie elus toimub. Me ei usu ideaalidesse, kontseptsioonidesse ja ühiskonna poolt programmeeritud ootustesse, vaid me kuulame iseennast ning lähtume enda isiklikest soovidest. Me laseme ennast vabaks kriitikast, mida me võime saada, kuna me julgeme jääda iseendaks, ja me keskendume sellele, kes me tegelikult oleme ja milleks me tegelikult oleme siia maailma sündinud.

Kuidas seda teha?

See ei ole kiire ning ühekordne tablett, mille neelamisel me saame vabaks ja õnnelikus. Ei, see on töö iseendaga, läbi enda sisemaailma avastamise ja oma tegeliku võimekuse realiseerimise. Siin on mõned ettepanekud, kuidas alustada.

1. Sinu mõtted.
Keskmiselt on igal inimesel päevas umbes 50 000 mõtet. Neid kontrollida on lootusetu. Aga on hea olla teadlik, mis tüüpi mõtted on meil valdavalt. Kas negatiivsed või positiivsed? Ära püüa oma mõtetest vabaneda, vaid püüa neid jälgida justkui kõrvalt. Mida sa mõtled, millal sa mõtled ja miks sa neid mõtled? Kuid ära süüdista ennast, kui sa ei suuda seda kohe teha. See ei ole alguses lihtne. Aga astu esimene samm. Just nüüd - vaata, mida sa praegu mõtled? Ka millest on selline mõtlemine tingitud?

2. Sinu emotsioonid
Emotsioonid saavad alguse üldjuhul mõtlemisest. Kui sa mõtled mõne minevikus aset leidnud negatiivse juhtumi peale, võid sa hetkega läbi elada negatiivse emotsiooni. Kui sa aga mõtled mõne ilusa hetke peale, mis näiteks juhtub homme, läheb sul tuju heaks. Jah, sinu emotsioonid vahelduvad. Aga sina ju ei muutu. Sa lihtsalt koged emotsioone, mis on üldjuhul tingitud sinu mõtlemisest. Luba ka oma emotsioonidel olla. Ära ole vihane emotsiooni peale, kui sa oled vihane, ja ära süüdista ka ennast, et sa ei suuda olla alati rahulik. Me oleme kõik tavalised inimesed. Kuid püüa lihtsalt jälgida, mida sa tunned ning miks sa miimoodi tunned? Niimoodi saad sa sõbraks iseendaga.

3. Tee mikromeditatsioone
Mediteerimine kõlab müstiliselt, aga oma olemuselt on see väga lihtne ning äärmiselt kasulik. Mediteerimine ehk sinu tähelepanu teadlik juhtimine aitab sind väga jõudsalt edasi justnimelt eelmise kahe punkti juures. Kuna meie tähelepanu on üldjuhul väga heitlik - see hüppab ühelt mälestuselt teisele, ühelt mõttelt kolmandale jne - , siis läbi tähelepanu keskendamise suudame me paremini eristada nii oma mõtteid kui ka emotsioone.

Sa võid päeva jooksul korduvalt teha mikromeditatsioone. Tee üks neist kohe praegu. Vaata oma käsi, mis hoiavad seda ajakirja. Keskendu täielikult kätele. Vaata, kas need on suvisest päikesest juba pruuniks läinud. Vaata nahka oma kätel, ja vaata rannet, kus sinu käsi läheb üle käsivarreks. Oled sa kunagi ennast varem niimoodi vaadanud? Ei ole? Just nüüd tegid sa oma esimese mikromeditatsiooni. Selliseid tähelepanu juhtimise harjutusi võid sa teha iga tund või mõne tunni möödudes. See on lihtne ja väga lõbus.

Tee teadliku elu juurde ei ole tee pöörasel kiirteel. Ei, vastupidi, see hoopis toob sind tagasi lähemale iseendale, kaugele ära artikli alguses kirjeldatud pöörasest kiirteest. Mida enam sa hakkad jälgima oma mõtlemise mustreid ja nendega seotud emotsioone, seda enam hakkad sa mõistma, kuidas me reageerime väljamõeldud võimalikele sündmustele tulevikus, ja juba aset leidnud juhtumitele minevikus. Sinu enesekindlus kasvab, sinu emotsionaalne foon muutub positiivsemaks ning mitmed seni ületamatuna tundunud probleemid hakkavad lahenema. Sest selge peaga tulevad meile ideed, kuidas asju ära teha. Mida tihedamini sa leiad aega peatuda ning vaadata, mis tegelikult just praegu aset leiab, seda kiiremini liigud sa vabanemise suunas. Ja vabanemine on magus. See on tõeline magustoit.

Viimased kaks kuud on olen aru saanud, et elu on tõeliselt imeline. Mäletan, kui 2007. aastal Vic Johnsoni programmiga Champions Club liitusin, rääkis Vic ikka “Momentumist”. Võin nüüd väita, et minu Momentum on nüüd. Kolm aastat pühendunud õppimist ja edumaterjalidega tegemist on totaalselt muutnud minu mõttemaailma sellest, kes ma olen ja milleks ma olen suuteline.

Kas sina tead tegelikult, kes sa oled ja milleks sa suuteline oled?

Mäletan, kui hakkasin endale esitama küsimusi, kuidas eesmärke seada ning sukeldusin raamatutesse, mis sellest rääkisid, siis väga paljud neist pajatasid missioonist, ühiskonda panuse andmisest, jälje jätmisest jne. Kuid see tõepoolest ei haakunud minuga. Kuid viimane nädal, mil ma tegin tööd oma järgmise Praksise koolitusega, mis alustab järgmine nädal, kogesin ma kummalist tunnet, justkui ma tõepoolest töötaksin millegi suure nimel.

Kui sulle tundub, et sinus ei ole ühtki suurt ideed, siis usu mind, sinus on. Sest need ideed, mis minus viimase kahe kuuga lõkkele on löönud, on olnud minus olemas juba pikka aega, vähemalt viimased kolm aastat. Need olid need ideed, mispärast ma üldse sain LifeSuccess konsultandiks.

Kuid mis siis on muutunud, küsisn endalt? Miks alles nüüd näen ma asju nii selgelt? Miks minu kujutluspilt on alles nüüd võtnud kindlad jooned ja tegevuskava, just nii nagu räägib Napoleon Hill?

Sellele on ainult üks vastus: olen suutnud oma alateadvusesse edastada piisavalt positiivseid sõnumeid, mis elimineeriks sealt piirangud ja puuduse ning võimaldaks mul mõelda tõeliselt suurelt ja sellest, mida ma südames tahan. Ka sina saad eemaldada need piirangud.

Kas tead, millise lõksu ma endas avastasin, seda küll juba mõni aeg tagasi, mistõttu tegin konkreetselt selle kallal tööd. Me ütleme endale, et teame sellest universumist palju, sest me oleme õppinud nii palju, me usume ise, et meie mõtlemine on positiivne ja et me töötame oma eesmärkide ja unistuste suunas, kuid tegelikkus on hoopis vastupidine. Me teame nii vähe sellest suurepärasest universumist ja imelisest maailmast, mida me kutsume elusks ja veel vähem mõistame me, mida see kõik tähendab, sest meile ei ole kunagi õpetatud, kuidas sellest kõigest aru saada.

Kuid meie suletud meel ei luba meil näha, et tegelikult see, millega me iga päev tegeleme on negatiivsed kujutluspildid, pildid sellest, et meil ei ole raha, aega, võimalusi, et hakata oma unistuste poole minema. Me loeme raamatutest, et ei, meie ümber valitseb küllus ja me justkui mõistusega võttes saame aru, kuid asi selles ongi, et mõistus ei mõista. Meil tuleb oma maailma tunnetada südamega (alateadvusega), et kõigest sellest, mida me loeme tegelikult aru saada.

Olen juba sageli maininud, et olen mastermaindi fänn ja ma olen südamest tänulik kõigile neile inimestele, kes kunagi minu mastermaindõppes on olnud, sest igaüks teist on aidanud jõuda mul siia, kus ma täna olen, aidanud minul kasvada.

Selles seisnebki mastermaindi imepärane jõud, teiste inimeste toetus ja teadmised, arusaamad, mis saavad minu omaks, kui ma teiste edasipürgivate ja edukate, st selge visiooniga inimestega suhtlen.

Tänan sind, et saan siin blogis oma mõtteid ja ideid väljendada ning ka oma rõõmu sinuga jagada.

Innustan ka sind igapäevaselt õppima ja endale innustunuid, entusiastlikuid ja looval tasandil tegutsevaid ligi tõmbama.

_____________________________________________________________________

Minu võimalus sulle: Osale 8 nädalasel kursusel “Küllusliku mõtteviisi olemus”. Aitame läbi tegevuse jõuda mõistmiseni, mida külluslik mõtteviis tähendab. Õpe põhineb loomulikult:) mastermaindi printsiibil.

Meil kõikidel on igapäevaselt kasutada ainult 24 tundi. Sellest me kulutame puhkamiseks ja taastumiseks umbes 8 tundi, ja töö juures veedame me 8-10 tundi. Võta allesjäänud tundidest maha veel töö juurde ning tagasi koju sõitmised, laste lasteaeda viimine ja järele, poodides käimine, toidu valmistamine jm igapäevased tegemised. Kui palju jääb alles? Jah, vaid üksikud tunnid. Seega on selge, et juhul, kui me soovime oma elust rõõmu tunda, peame me väga tähelepanelikult ja teadlikult otsustama, kuidas me veedame valdava enamuse oma ajast - töö juures veedetud aja.

Miks me peame tööd tegema?
Selle küsimuse üle olen ma viimasel aastal mõelnud väga palju. Miks inimesed peavad tööd tegema? Või veelgi laiendades seda küsimust: “Kui meie maailm on loodud täiuslikuks, siis miks me sõltume ikkagi rahast?”

Ma usun, et me tunneme end olevat rahast sõltuvuses seetõttu, et raha teenimine on meile vaevarikas. Kui jälgida inimesi ja nende ameteid, siis suur hulk nendest teevad tööd ainult palga teenimise ja arvete maksmise eesmärgil. Vaid väike osa on need õnnelikud ja rõõmsad, kes saavad öelda, et nad ärkavad igal hommikul üles ja ootavad ärevusega, kui saaks juba hakata toimetama, sest nende töö inspireerib neid lihtsalt nii palju.

Ja siit tuleneb ka vastus küsimusele “Miks me peame tööd tegema?”. Tegelikult ei peagi. Sest just niimoodi tunnevad inimesed, kes on oma kire ja hobi osanud elatise teenimise vahendiks muuta - nad ei tööta enam mitte ühtegi päeva oma elus. Nende kirg ja hobi on muutunud “tööks”, mis neid elatab.

Ideaalne ühiskonna mudel
Oled sa kunagi mõelnud, mis on see jõud, mis “loob” viljastatud munarakust lapse? Kuskilt tuleb vägi, mis määrab ära lapse füüsilise keha, tema füüsilised ning intellektuaalsed võimed, tema iseloomu ja veel palju muud. Esimese üheksa kuu jooksul toimub ema üsas tõeline ime - mitte millestki saab keegi.

Ning siis üheksa kuud hiljem on meie kätel täisväärtuslik inimene kõikide temale loomuomaste omadustega. Kuid ühte me üldjuhul ei usu. Me ei usu, et sellele lapsele on lisaks täiuslikule füüsilisele vormile ja täiuslikule intellektile kaasa sündinud täiuslikud oskused pakkuda ühiskonnale midagi, mida ainult tema oskab teha. Kas tõesti võib olla niimoodi, et ainult 1% inimestest on sündinud andekatena, ja ülejäänud 99% on keskpärased? Kes on need 1%? Jah, need on meie jaoks kuulsad, tuntud ja rikkad inimesed, kes teevad midagi tõeliselt hästi - lauljad, näitlejad, kunstnikud, ärimehed jt. Kas me tõesti usume, et ainult nemad on sündinud omadustega, mille väljendamisel suudavad nad ülejäänud inimestest nii palju eristuda, et neid peetakse geeniusteks? Või on pigem küsimus selles, et see 1% on lihtsalt “üles leidnud” tema unikaalsed oskused, ja nad on need julgenud ka realiseerida? Näiteks šotlane Susan Boyle, kes üllatas kogu maailma oma lauluoskusega Inglismaa Superstaari saates. Temast ei teadnud mitte keegi, ja ta isegi ei uskunud kunagi, et ta suudab inimesi inspireerida oma imelise lauluoskusega. Siiski on Susan üdini andekas inimene, kes ei lubanud lihtsalt oma andekusel välja paista. Kuid piisas vaid ühest laulust, ning ta oli ülemaailma kuulus ja edu ei jäta teda enam iialgi maha.

Ideaalne ühiskonnamudel on tõenäoliselt väärtusel põhinev mudel. Selles ühiskonnas teeksid kõik inimesed ainult seda, mida nad oskavad kõige paremini teha - olgu ta siis müügimees, sekretär või kirjanik. See töö inspireerib teda, ning ta ei tunne, et ta peab tööl käima. Ta armastab enda tööd, ning ta teeks seda isegi siis, kui talle selle eest palka ei makstaks.

Miks me valime valed ametid?
Paratamatult tekib küsimus “Miks me siis valime valed ametid?” Miks me ei keskendu enda tugevatele oskustele ja ei teeni elatist nende oskuste realiseerimise kaudu?

Ma usun, et siin on mitu aspekti. Oluliseimad neist on kindlasti ühiskondlikud ootused meile, ja ühiskondlikud programmid, mis motiveerivad meid tegutsema.

Ühiskondlike ootuste küüsis oleme me siis, kui me püüame teha midagi, mis on ühiskondlikul tasandil kõrgelt hinnatud. Me otsime tööd ja positsioone mitte seetõttu, et see meid inspireeriks, vaid seetõttu, et siis on meil võimalus olla Keegi. Ja kui me juba oleme Keegi, küll sellega kaasneb siis ka piisavalt raha, edu ning võim. Kuid sellisel juhul jätame me tahaplaani selle, kes me tegelikult oleme. Meil on küll piisavalt raha, tunnustus ja edu, kuid sisemiselt tunneme me ennast ikkagi tühjana. Võib-olla üksikutel hetkedel leiame me enda jaoks aega, klimberdame klaverit, kirjutame mõne luuletuse või istutame aeda lille või kaks. Need on hetked, mis lubavad meil olla meie ise, me vabaneme kõigest teadaolevast ja saame üheks selle tegevusega. Me isegi ei oska seda tunnet kirjeldada, ning üldjuhul ei ole see ka vajalik, sest päris “tööasjad” ootavad ju tegemist, kuid me tunneme selle tunde alati ära. See on vaikus meie hinges, võib-olla pisar meie silmanurgas, ja me ütleme endale vaikselt “Mul on õigus olla õnnelik”. Kuid kui paljud meist lubavad olla endal kogu aeg õnnelik?

Ühiskondlike programmide küüsis oleme me aga siis, kui me usume kõike seda, mida ütlevad meile Hollywoodi filmid, meedia ning marketing. Ükskõik, kas sa avad mõne ajakirja, televiisori või sisened kaubanduskeskusesse - meid pommitatakse miljonite sõnumitega. Meid programmeeritakse kogu aeg tahtma midagi, ja ikka rohkem, rohkem, rohkem. Meile ei anta iialgi võimalust küsida iseendalt, mida ma tegelikult tahan? Isegi, kui me püstitame endale eesmärke, ei ole need tegelikult üldse meie enda eesmärgid, vaid ühiskondlike programmide poolt ette antud eesmärgid. Me püüame olla sarnased Hollywoodi 45 kg kaaluvate näitlejatega, mehed samastavad ennast rikaste ning kuulsatega, ja nende luksuslike autodega, ja meie kodu, riided ning reisid peavad olema täpselt sellised, nagu ütlevad meile reklaamid ja igapäevane marketing. Ning siiski on kuskil inimesed, kes räägivad vabast tahtest. Ei, vaba tahet ei ole inimestel juba ammu - see on ühiskondlik tahe, mida me hellitavalt nimetame enda vabaks tahteks.

Ja see kõik kandub üle ka ametite valikule. Kui me soovime vastata ühiskondlikele ootustele, ja me püüame realiseerida ühiskondlikke programme, siis ei jää meil aega tegelda küsimusega “Mida mina soovin, ja mida ma teha oskan?”. Ei, me lähtume sellest, mis on meile “kasulik” ühiskondlikus kontekstis - mis aitab meil teenida rohkem raha, ning mis tagab meile suurema võimu ja tunnustuse.

Kuid vaid vähesed suudavad need ootused täita ja programmid realiseerida. Valdav enamus meist elab terve elu sügavas stressis, sest meil puuduvad vastavad oskused, eeldused, kontaktid ja kapital, mis aitaks meil vastata nendele ootustele. Ja nii kaua, kuni me ei vasta nendele ootustele, tunneme me ennast tühjana ja tühisena. “Näed, kuskil on edukad, kuulsad ja rikkad, kes on kõik õnnelikud, aga mina olen siin lihtne ning tühine inimene”, ütleme me endale. Ja me kiusame ennast selle pärast kogu aeg - me soovime olla ka nagu nemad, aga see ei õnnestu meil. Siit algavad stress, depressioon, vähid ja infarktid.

Kas me võime olla õnnelikud?
Kui sinu puhkus on algamas, või selleks korraks juba lõppemas, siis leia endale vähemalt üks päev, et sa saaksid tõeliselt rahuneda ning küsida endalt “Mida ma tegelikult oma elult soovin?”. Ära mõtle selle peale, mis asju sa endale soovid, sest need asjade soovid on kõik sinu pähe programmeeritud, vaid seekord tegele tõesti iseendaga. Mõtle selle peale, mis on sinu tugevad küljed, ja mida sa teed tõeliselt hästi? Ole isegi nii julge, et küsi endalt, kas sinu praegune töö teeb sind õnnelikuks? Kas sa teed seda ainult palga pärast, või inspireerib see sind tõesti?

Jah, muidugi ei ole siin kiireid lahendusi ja otsuseid, kui sa tõesti avastad, et sinu töö on sinu jaoks vangla. Me ei saa päeva pealt töölt lahkuda ning hakata otsima oma kirge. Ei, see käib teistpidises suunas - ikka seestpoolt väljapoole, mitte väljastpoolt sissepoole. Kõigepealt hakkame me mõistma ennast, avastama ennast ja oma tegelikke võimeid, ning alles siis hakkavad meie ellu jõudma uued võimalused. Need tulevad nii vaikselt ja tasahilju, et me ei märkagi neid. Kuid nad tulevad. See on kindel. Sest sa sündisid siia maailma täiuslikuna. Ja sinu maailm võib olla täiuslik. Kui sa vaid ise lubad sellel olla.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kui sa oled Tartust ja sa oled huvitatud enesearengust,
siis ära jää ilma põnevast EduTeadvuse seminarist!

Juba sel laupäeval, vaata siia: EduTeadvus

Ma arvan, et kõik inimesed, kes Sisekosmosesse satuvad, on vähemalt korra eelnevalt kuulnud väidet “Me peame elama siin ja praegu”. Kui mõned aastad tagasi, mil Eckhart Tolle raamat “Siin ja praegu: kohaloleku jõud” välja tuli, oli selline väide veel midagi uut, siis tänaseks päevaks on praeguses hetkes elamine muutunud paljuski klišeeks. Kõik teavad, et me peame elama siin ja praegu, aga kui paljud on selleks suutelised? Ja mida see üldse tähendab?

On olemas ainult praegune hetk
Et seda selgitada, on hea alustada kõige suuremast tõest, mis meie maailmas eksisteerib, aga mille vastu me eksime kõige rohkem. See on fakt, et aega ei ole olemas. On olemas praegune hetk. Ei ole olemas minevikku ja ei ole olemas tulevikku. On vaid praegune hetk, mil me kasutame oma mälu - ja nimetame seda meenutust minevikuks - , ja on olemas praegune hetk, mil me kasutame oma ettekujutlusvõimet - ja me nimetame seda ettekujutust tulevikuks. Kuid tõsiasi on see, et mõlema - nii mineviku kui ka tuleviku - mõtleme me ise välja. Just praegu.

Kuigi väide, et aega ei ole olemas, tundub esmapilgul väga julge ning vastuoluline, on seda väga lihtne testida. Mõtle näiteks eelmise aasta peale, mida me nimetame minevikuks. Mis juhtub? Me lülitame ennast “välja” ja sukeldume enda peas mälestustesse. Mõnikord sukeldume me sinna nii sügavale, et me mõned minutid hiljem justkui ärkame sellest unest üles. Aga mida me tegime? Me lihtsalt meenutasime eelmist aastat just praegu. Jah, just praegu. Me ei läinud eelmisse aastasse tagasi, vaid praegusel hetkel kasutasime oma mälu.

Sama lugu on ka tulevikuga. Kuna tulevikku ei ole veel olnud, siis me ei saa kasutada mälu. Küll on meil selleks aga olemas teine instrument - ettekujutlusvõime. Ja see töötab sama edukalt “illusioonide” loomiseks millestki, mida veel ei ole, nagu töötab meie mälu luues meile “illusioone” millestki, mida enam ei ole. Mõtle homse peale. Ei, veel parem - mõtle järgmise aasta peale. Mida sa näed seal - kas head või halba? Õnne või ebaõnne? Rikkust või vaesust? Stopp! Ära lollita ennast. Kui sa nägid seal ebaõnne ja vaesust, siis tõenäoliselt tekkis sinus juba vastav emotsioon - hirm. Sinu meeleolu võib-olla langes ja sa hakkasid mõtlema, kuidas ebaõnne ja vaesust vältida. Stopp! Stopp! Stopp! Mida sa teed? Sa usud praegu seda, mida ma palusin sul välja mõelda, ja võtad seda tõe pähe. Usu parem siis seda, et sa võidad kahe nädala pärast 2 miljonit krooni Viking Lotoga. See on täpselt sama kaaluga väide. Oma olemuselt ei ole need aga midagi muud kui elektrilised impulsid sinu ajurakkude vahel. Kas tasub neid siis nii tõsiselt võtta?

Mida tasub tõsiselt võtta?
Jah, muidugi on minevikusündmused meie väga olulised mõjutajad, ja tulevikku tuleb planeerida, aga ei saa lasta end muutuda oma mälu ning ettekujutlusvõime orjaks. Meie oleme peremees, mitte meie mälu ja ettekujutlused. Meie oleme see, kes otsustab, mitte meie mõtted ja hirmud. Neid ei tasu iialgi väga tõsiselt võtta. Need on, need olid, ja need saavad olema ka tulevikus. On oluline teada, et need on olemas, ja on oluline olla teadlik, millest nad meile “räägivad”, aga neid liiga tõsiselt võtta ja nendest lähtuvalt elada oma elu, on sama, mis väikese söekaevanduse vaguniga otse kuristikku rallida - kõigepealt raputab väga kõvasti ning ühel hetkel käib niikuinii ka väga kõva pauk. See on mõttetu. Ja hea on olla mõttetu. Kui keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled täiesti mõttetu inimene, siis võta seda kindlasti kui komplimenti. Sest selle poole me peamegi kõik liikuma. PS. Tegin nalja natukene praegu.

Mida siis tasub tõsiselt võtta?

Tõsiselt tasub võtta meie võimet olla teadlik - teada - , et meil on mõtted, mille kaudu me loome peas oma mineviku ja tuleviku. Jah, loome. Sest kui ma mõtlen eilsest, loon ma enda pähe mineviku. Kui ma mõtlen homsest, loon ma enda pähe tuleviku. Aga need mõlemad on väljamõeldised.

Kindlasti võib keegi praegu öelda, et me ei saa eitada, mis on olnud, ja ka seda mitte, mis on tulemas. Muidugi mitte. Me ei eitagi seda. Aga meil on olla hea teadlik oma elust sellisena nagu see tegelikult on. Ja tegelikult - täiesti kogemuslikult lähenedes - mõtleme me mineviku välja. Loomulikult saame ja peamegi me kasutama minevikusündmusi selleks, et luua parem tulevik, aga isegi sellisel juhul on hea teadvustada, et tegelikult on minevik läinud. Kui sa ärkad hommikul üles ja mäletad unenägu - olgu see siis hea või halb - , ei hakka sa liialt arutlema, mida sa oleksid võinud ikka unenäos teisiti teha. Ei, sest sa tead, et see on läinud. Seda ei saa enam muuta. Aga sama on ka ju eilse päevaga. Ja eelmise aastaga. Need on mõlemad läinud, neid ei saa enam muuta. Kuid miks me siis muudame ennast nii sõltuvaks minevikust? Me karistame ennast tegevuste eest, mida me tegime, ning tunneme süüdi toimingute pärast, mis tegemata jäid. Lase olla. Kui saad, siis tee need nüüd ära. Kui ei saa, siis jäta tegemata. Aga kindlasti ei ole mõtet üleliia võimu anda oma mälule, et see hakkaks sinu elu juhtima. Juhi seda ikka ise.

Mida tasub tõsiselt võtta? Võta tõsiselt fakti, et sul on praegune hetk, mida sa saad kasutada. Ja selles praeguses hetkes saad sa olla teadlik sellest, et sul on “minevik” ja “tulevik”. Sinu peas. Ei kuskil mujal.

Kuidas aktsepteerida praegut?
See on miljoni dollari küsimus juhul, kui meie elus on probleemid. Hea ning lihtne on sõbrale soovitada, et ära muretse homse päeva või eelmise kuu pärast, aga paganama raske on seda ellu viia. Me oleme seadistatud kogu aeg mõtlema. Meie mõtted ja meenutused on nii automaatsed, et me ei saa arugi, kui me oleme praegusest hetkest lahkunud ja kolame juba ringi kas võimalikus homses või kadunud eilses.

Ja siis veel need hirmud. Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin olla pankrotis. Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin kaotada oma armastatu? Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma eile kaotasin oma tööd? Või kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma pean järgmised 25 aastat istuma vanglas?

Hoolikas lugeja nägi juba läbi vea eelnevates lausetes. Näiteks “Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin olla pankrotis”. See lause on täiesti vastuoluline, sest lause esimene pool räägib praegusest hetkest, kuid lause teine pool räägib juba homsest päevast. Kes ütleb sellise lause, see ei suuda praguses hetkes olla isegi 1 sekundit - ehk just nii kaua, kuni kulub lause esimese poole lugemise peale. Jah, me ei saa aktsepteerida praegust hetke, kui me homme oleme pankrotis. Sest homset päeva ei ole olemas. Kui sa aktsepteerid praegust hetke, siis sa ei mõtle välja, mis võib juhtuda homme. Me ei saa iialgi midagi aktsepteerida perspektiivis - kas siis ettepoole (tulevikku) või siis tahapoole (minevikku). Me saamegi aktsepteerida ainult praegust hetke. Seda päris praegust hetke. Nüüd. Siin. Ja praegu.

Kui sa oled hetkel arvuti taga, siis saadki sa aktsepteerida hetkel seda, mis on kõikide sinu tajude ulatuses - mida sa näed, mida sa kuuled, mida sa haistad, mida sa maitsed, mida sa katsud? See on sinu reaalsus praegu. See on kõik, mida sa saad ja mida sa võid praeguses hetkes aktsepteerida. Sest kõik muu, mida sa püüad aktsepteerida, mõtled sa välja. Kõik muu paned sa perspektiivi ja võrdled praegust hetke kas siis tuleviku või minevikuga. Näiteks on praegu kõik okei, aga sa kardad, et HOMME oled sa pankrotis. Või näiteks on kõik praegu okei, aga sa kardad, et järgmisel kuul lähete te oma armastatuga lahku. Või siis on kõik praegu okei - sa elad, sa loed artiklit, sul on kõht täis, sul on riided seljas -, aga kuna sa mõtled, et sa kaotasid töö, siis mõtled sa, et nüüd sureb su perekond nälga. HOMME muidugi, mitte praegu. Praegu on kõik elus. Aga sa mõtled, et homme juhtub see. Või ülehomme. Aga kindlasti mitte praegu. Praegu on kõik okei. Kõik on elus veel, ja kõhud on ka täis.

Kuidas aktsepteerida praegut? Ikka siin ja praegu.

______________________________________

Juba ülehomme põnev seminar “Kuidas luua EduTeadvust?”
Vaata siia” EduTeadvus“

Reisimine on vahva. Sel aastal on mul eriti vedanud, sest ma olen käinud juba kahes väga eksootilises paigas - Sri Lankal ja Sitsiilias. Muidugi ei saa neid kahte kohta omavahel kuidagi võrrelda, sest need on lihtsalt nii erinevad. Ja sama erinevad olid ka minu eesmärgid, kui ma neid reise planeerisin. Nüüd on need aga mõlemad tehtud ja tuleb öelda, et hea on olla kodus. Eriti, kui ka meie kohalik suvi näitab tõelist ekvatoriaalset kuumust ja kõik inimesed naeratavad palju rohkem kui tavaliselt. Aga võib-olla see ei olegi päikesest, võib-olla on see lihtsalt sellest, et inimesed on tegelikult kõik meie ümber positiivsed ja heasoovlikud. Jah, ma usun siiralt viimasesse.

Ma õppisin mõlemalt reisilt väga väga palju. No jah, muidugi õpime me iga päev midagi uut - vastupidisel juhul oleks ju elu mõttetu -, aga kui meil on võimalus eemalduda igapäevasest ning keskenduda iseendale ja oma sisemaailma jälgimisele, võime me teha suured avastused. Siinsamas iseenda sees.

Sri Lanka oli imeline. Selle kohta kirjutasin ma artikli siin. Aga Sitsiilia on fantastiline. Ja sellest kirjutan ma nüüd.

Kahjuks ei oska ma Sitsiilia kohta kirjutada midagi põhjapanevat - see on üks paljudest Euroopa riikidest, kus isegi teenindusasutustes ei räägita inglise keelt, kus teenindus on palju halvem kui Eestis ning kus päikest on keskpäeval rohkem kui ükski inimene taluda suudaks. Just seepärast on isegi rannad Vahemere ääres keskpäeval kohalikest inimestest tühjad ning ainult “hullumeelsed” ja hullumeelselt ärapõlenud selgadega turistid võtavad viimast enne, kui hilisõhtuse lennuga jälle kodumaale naasevad.

Jah, ma ei oska Sitsiilia kohta väga palju öelda. Aga kuna reis sinna kuumale maale oli paljuski seotud paikse ajaveetmisega 8 magamistoaga villas, oli mul imeliselt palju aega tegelda mitte midagi tegemisega ning lihtsalt elu üle järele mõtlemisega. Ja vot see oli tõeline kvaliteetaeg.

Mänguasjad meie elus
Meile meeldivad mänguasjad. Oleks ilmne liialdus väita, et me kaotame huvi mänguasjade vastu peale seda, kui me oleme täiskasvanuks saanud. Vastupidi - alles siis meie piinad algavad. Me unistame kogu aeg uutest mänguasjadest oma ellu, kuna me usume, et nende mänguasjade kaudu saavutame me tunde, et me oleme õnnelikud. Missugused need mänguasjad siis on? Muidugi on need täiesti individuaalsed. Kuid kõige levinumad neist on riided, autod, ehted, parfüümid, reisid, sisustus jms. Ehk siis kõik need asjad, mida me ostame üldjuhul mitte vajadusest, vaid emotsioonidest lähtuvalt. Kui me suudaksime iga uue “mänguasja” soetamise hetkel olla teadlikud ning küsida endalt, kas me ikka tõesti vajame seda, ja kas me hetkel lihtsalt ei allu oma “ihale”, jääksid paljud mänguasjad ostmata. Mis oleks tulemus? Ega palju tegelikult ei muutuks - meile jääks võib-olla rohkem raha alles ja me ei kuhjaks ennast nii paljude asjadega. Seega ei ole asjade ostmine ning neid mänguasjadena omamine midagi väga pöörast ja valet - me oleme kõik ju inimesed. Mina näiteks ostan kokku budakujusid. Kui keegi küsiks minult, miks mul nii palju neid vaja on, ei oska ma vastata. Aga mulle lihtsalt meeldib neid oma “altari” peale lisada, ning lisaks veel ka igale poole mujale, kuhu need “sobivad”.

Pikk jutt lühidalt kokku võtta - meile meeldivad mänguasjad. Ja need mänguasjad on valdavalt kõiksugu asjad meie välises maailmas. Kuid viimasel ajal, ja eriti hakkasin ma seda praktiseerima Sitsiilias basseinis või Vahemeres naudeldes, olen ma teadlikult püüdnud leida endale uue mänguasja - minu iseenda.

Mina kui mänguasi
Kui sa peatud hetke ja mõtled iseenda peale, saad sa aru, missugune ime sa oled. Jah, sõna otseses mõttes tõeline ime. Kujutad sa ette, et enne oma sündi, näiteks 10 kuud enne oma sündi, ei olnud sinust justkui mitte midagi olemas. Aga nüüd oled sa olemas.

Või vaata oma last, või oma tuttava last. Ta on inimene. Tal on eneseteadvus, tal on soovid, ihad, vajadused, hirmud, emotsioonid, mõtted ja kõik muu, mis teeb temast inimese. Aga veel mõned aastad tagasi ei olnud teda olemas. Kust ta siis niimoodi ilmus? Kas see pole mitte kõige suurem ime maailmas?

Ja sellest varasest lapsepõlvest on ka hea alustada, kui me soovime saada iseenda kõige kallimaks mänguasjaks - et mõista, kuidasmoodi ma ikkagi täpselt funktsioneerin?

Võib-olla tundub see liiga lihtne ja kummaline, aga mõtle nende küsimuste peale:
1. Miks sa reageerid, kui keegi sind solvab?
2. Miks sa mõtled?
3. Mida sa valdavalt mõtled?
4. Miks sa ei saa oma mõtlemist kontrollida - soovi korral välja lülitada?
5. Miks sul on hirmud?

Need on vaid 5 kõige esimest küsimust, mis mul pähe kerkisid, kui ma mõtlesin inimese kui instrumendi peale. Jah, just instrumendi, sest nii peent mehhanismi ja nii täpset instrumenti kui inimene, ei ole suuteline isegi Apple välja töötama. Miks just Apple? Sest palju on artikleid sellel teemal, kuidas Apple on geniaalne firma, osates tarbijates tekitada tunde, et nad ei saa ilma nende mänguasjadeta - iPhone, MacBook, iPad, iPod jt - hakkama. Saladuskatte all ütlen, et olen isegi seda kogenud, kuna mul on nii iPhone, MacBook kui ka iPod. Hmm … ilusad ja mugavad mänguasjad.

Jah, Sina kui mänguasi oled tõeline ime. Ja kui sa otsustad, et sa asendad samm sammult kõik need mänguasjad, mida sa ihaldad, iseenda kui mänguasjaga, oled sa astunud suure sammu vabaduse poole. Sest sellisel juhul tabad sa kaks kärbest ühe hoobiga:

1. Sul jääb palju raha alles, sest sa ei osta asju puhtalt emotsioonist lähtuvalt
2. Sa õpid iseennast tundma, mis tõstab sinu elukvaliteeti kordades
3. Sa vabaned kannatusest, sest valdav enamus meie hädadest ja kannatustest tulenevad sellest, et me ihaldame endale midagi, mida meil ei ole.

Nagu sa näed, tuli välja hoopis 3 kärbest. Seda parem.

Kuidas olla iseenda mänguasi?
Kõige lihtsam on alustada eelpool oleva 5 küsimusega. Sageli, kui me hakkame tegelema enesearenguga, otsime me sügavaid tõdesid raamatutest ning mõttevälgatusi kehavälistelt rännakutelt. Kuid me ju unustame sellisel juhul midagi väga olulist - meie reaalsus on see, mida me hetkel näeme, kuuleme, katsume, haistame ja tunneme. Miks mitte elada siis selles reaalsuses ja leida tee vabaduse ning rahu poole siin maailmas? Ning seda väga lihtsal viisil - õppides tundma iseennast.

Miks sa reageerid, kui keegi sind solvab? Mõtle selle peale. Või miks sa mõtled? Ära mõtle. Proovi mitte mõelda järgmised 5 minutit. Kas see õnnestub sul?

Nagu sa näed, ei ole see justkui võimalik. No aga siis oled sa ju oma mõtlemise vang. Ja mõned räägivad vabast tahtest meie elus. Ei, see pole vaba tahe. See on hoopis tingitud millestki, mida me ei suuda isegi kontrollida.

Ning muide kõik need mänguasjad, mida me tavaliselt oma ellu soovime - vaata näiteks kriitilise pilguga üle oma eesmärkide nimekiri - , on samuti tingitud sellest, et me ei oska kontrollida oma mõtlemist, oma ihasid ja soove. Need on täiesti automaatsed.

Sellise mõtisklemise kaudu märkame me lihtsalt, kui käest ära me iseendalt oleme. Me oleme justkui mingi ülipeen aparaat, mida kasutaja ei oska kasutada. Ja kuna ta ei oska seda kasutada, saab ta kogu aeg valesid nuppe vajutades haiget. Nii öelda “vastu näppe”. Kuid süüdi ei ole siin aparaat, vaid kasutaja, kes ei ole seda “mänguasja” endale selgeks teinud, et osata sellega piisavalt hästi mängida. Ta teab küll, et see aparaat on väga võimekas ja suutlik, kuid ta on ära kaotanud selle aparaadi kasutusjuhendi. Ja nüüd peab ta hakkama ise nuputama, kuidas aparaat töötab. Ta teab, et mänguasja õigesti kasutades tagaks see talle väga rõõmsameelse, rahumeelse ja küllusliku elu, aga võta näpust … iga kord, kui ta mänguasjaga mängib, saab ta hoopis vastu näppe.

Ole iseenda mänguasi. Kõige kallim ja väärtuslikum mänguasi. Ära unusta kunagi, et sinus on “mehhaanika”, mis ületab kõikide arvutite suutlikkuse terves maailmas. Sa lihtsalt ei tea, kuidasmoodi see mänguasi enda jaoks tööle saada. Ja seepärast käitub see sageli sinu jaoks arusaamatul viisil. Aga sa võid sellele lõpu teha. Võta üks nupp korraga. Näiteks emotsioonide nupp, ja püüa mõista, miks sa midagi tunned ja millal sa seda tunned. Ole teadlik oma emotsioonidest, ja püüa nendega sõber olla.

Ära püüa ennast kui mänguasja selgeks õppida ühe päevaga. See ei ole võimalik. See mänguasi on liiga “rikkis” ning liiga valesti seadistatud selleks. Võta alati üks nupp korraga, ja tee see nupp endale korralikult selgeks. Siis liigu edasi. Ning ühel päeval märkad sa naeratusega, kuidas sinust on saanud täiuslik mänguasi sinule endale. Sa oled teada saanud, et sa oled olemas. Päriselt.

Kui sind huvitab, mida on teadlased avastanud meie kui mänguasja kohta, ja selle kohta, kuidas seda mänguasja kasutada tähendusliku elu loomiseks, vaata lähemalt siit: EduTeadvuse loomine

Kui mulle 2004 aastal minu esimene poeg 10 minutit peale tema sündi kätele asetetati, avastasin ma selles maailmas midagi täiesti uut - armastuse. Jah, muidugi olin ma kuulnud tingimusteta armastusest laste vastu ka varem, kuid nüüd oli see kogemuslik. Ma ei arvanud tõesti, et ma võin kellegi vastu tunda nii palju armastust, et lausa koormav on. Ma ju isegi ei tundunud teda veel - ma nägin lihtsalt, et seal teki sees on keegi, kes nohiseb ja aeg-ajalt end liigutab. Ta ei olnud ei minu nägu, tal ei olnud veel nime, ning ta ei teadvustanud, et mina olen ta isa. Aga see ei olnudki vajalik. Mu silmad valgusid pisaraid täis ja ma ütlesin vaid vaikselt: “Aitäh!”.

Mida me oma lastelt ootame?
Meil kõikidel on ootused kõige vastu. Olgu selleks siis meie töökoht, meie ülemused või alluvad, meie abikaasad ning isegi meie enda vanemad. Rääkimata siis meie lastest, kes “pakuvad” meile nüüd nii hea võimaluse kõike seda tasa teha, mis meil endal kogemuste puudumise või tehtud vigade tõttu tegemata jäi. Ja sageli ma alustame juba üsna varakult. Me paneme nad trennidesse, mida me ise noorena oleksime tahtnud teha, me paneme nad huviringidesse, mis meile kõige perspektiivikamad tunduvad, ja me arutame nendega teemasid, mis meile huvi pakuvad. Või siis me arvame, et see teema peaks aitama meie lapsel olla tulevikus parem inimene.

Aga kuhu jäävad lapse õigused valikutele oma elus? Kas tema valikuvabadus tekib tõesti alles 18-aastaselt, kui ta on juba küps ise lapsi saama? Kas kuni 18-eluaastani on tõesti lapsed pelgalt meie mänguasjad, kelle kaudu me elame enda elu, mitte ei aita lapsel elada tema elu - olla see, kes ta on sündinud olema?

Laste minateadvuse kasv
Ma avastasin imestusega, kui väikesel lapsel on juba eneseteadvus. Ta teab, et ta on olemas. Ning ta teab, et tal on soovid, ihad ning unistused. Aga kas meie oleme ka olemas, et aidata temal neid soove, ihasid ning unistusi täide viia? Või jääme me ikkagi kindlaks enda subjektiivsele tõele: “MINA tean, mis on minu lapsele parim?”.

Aga me ei saa seda ju mitte kuidagi teada. Kõik, mida me teha saame, on aktsepteerida oma pisikest just sellisena nagu ta on. Mitte sellisena, nagu me tahaksime teda näha, vaid sellisena, nagu ta tegelikult on - oma vigadega, oma väikeste veidrustega ning oma miljoni küsimusega, mida ta tuleb alati esitama siis, kui me oleme kõige väsinumad.

Mida me oma lastelt ootame? Ärme oota parem mitte midagi - aitame tal pigem olla see, kes ta juba praegu on. Ärme mõtle selle peale, kuidas teda muuta, vaid ainult selle peale, kuidas tal lasta kasvada selleks, kelleks ta kasvama peab. See on meie võimalus muuta tema elu õnnelikuks. Isegi, kui meie enda vanemad ei aidanud seda teha meil.

Kas lapsed on õnnelikud?
Kuidas me teame, kas meie lapsed on õnnelikud? Ainuke viis seda teada saada, on seda nendelt küsida. Ma küsin oma 5,5 aastaselt pojalt väga tihti, kas ta on õnnelik. Ning tema vastused üllatavad mind iga kord.

Minu suur rõõm on see, et valdavalt annab ta mulle jaatava vastuse. Ja isegi kui mõnikord seob ta oma õnne ära mänguasjadega, sõprade ja emme-issiga, siis täpsustades, mida ta õnnelikkuse all täpsemalt mõtleb, jääb ta alati “kinni” samasse kohta - armastus.

Kaido: “Martin, kas sa oled õnnelik?”
Martin: “Jaaa”
Kaido: “Aga mida see tähendab, et sa oled õnnelik? Mis on õnn sinu jaoks”
Martin: “Eeee … see tähendab, et ma armastan …”
Kaido: “Okei, väga hea, aga mida see tähendab, et sa armastad … mis tunne see on?”
Martin: “Eee … ma ei tea … see tähendab, et ma olen armunud …”
Kaido: “Jah, see on kindlasti õige, aga mis tunne see siis sul on, kui sa armastad oma venda või emmet?”
Martin: “Eee, siis ma olen õnnelik …”

Ja niimoodi võime me rääkida 10 minutit järjest ühest ja samast asjast - õnnest armastuseni, ja sealt tagasi õnneni. Ja lõppkokkuvõttes on see tema jaoks üks ja sama - kui ta saab kedagi armastada, on ta õnnelik. Ning ma usun, et sellest peaks piisama ka täiskasvanutele. Kuid kas sellest piisab meile alati?

Kas täiskasvanud on õnnelikud?
Mida aga seostavad täiskasvanud õnnega? Jah, üldjuhul asju. Rohkem asju, asju, asju! Suurem maja, rohkem riideid, kallim auto, prestiižem töökoht … Need on asjad, mida me arvame end õnnelikuks tegevat. Mitte enam see, et meil on kodus lapsed ning kaasa, keda armastada, või meie ümber on sõbrad ning loodus, mida armastada. Lapsed saavad väga hästi aru, et õnneks ei ole muud vaja kui armastust. Kuid kahjuks mitte kauaks?

Aita lapsel valida elukutse
Ma ootan suure ettevaatlikkusega oma poisi arengus seda hetke, kui käib raks, ning ühiskondlik surve samastada õnne edu ning rikkusega murrab läbi õnne samastamisest armastusega. Paratamatult käib see raksatus ühel hetkel niikuinii, me ei saa seda täielikult vältida, kuid me saame seda kindlasti leevendada.

Hea on olla oma laste jaoks olemas. Nagu artikli alguses juttu oli, on igal lapsel oma eesmärk, tal saab olema oma elu. Me ei saa elada meie elu ning unistusi tema kaudu, sest seeläbi me soodustame tema kaugenemist õnnetundest üha enam. Üle maailma on viimase 100 aasta jooksul läbi viidud kümneid tuhandeid uuringuid õnne olemusest ja selle kogemisest, ning tulemused näitavad üheselt, et õnnelikud on need inimesed, kes on leidnud oma kutsumuse, ja sellele ka täielikult pühenduda saavad. Uuringud näitavad, et õnn ei ole seotud saavutustega, õnn on seotud saavutustele tähenduse andmisega. Miks ma mingeid asju teen? Kas ma teen mingeid tegevusi ainult lõpptulemuse pärast - näiteks raha -, või teen ma seda seetõttu, et mulle meeldib seda teha? Mis on minu motiivid elus? Missugused on minu loomulikud anded, ja kuidas ma saan neid arendada?

Need on küsimused, mis aitavad meie lastel kasvada keskkonda, mis soodustavad kulgemist ning õnne kogemist. Selle asemel, et mõelda ning muretseda kogu aeg selle pärast, kuidas mu laps ikka tulevikus hakkama saab, sest mul endal on see ebaõnnestunud, saame me uurida ja jälgida, milles mu laps tugev on? Ja aidata tal arendada just neid külgesid. Me kõik sünnime meile loomuomaste tugevustega - olgu selleks siis müügioskus, maalimine või kirjutamine - , me oleme kõik unikaalsed. Ja meie kui lastevanemate ülesanne esimese 18 aasta jooksul on aidata lastel need anded üles leida ja neid treenida, mitte aga oma kasutamata jäänud andeid nende peal realiseerida.

Kui laps mõistab juba noorelt, et ta on milleski andekas, kasvab ta seeläbi enesekindlaks ja edukaks loomulikul viisil. Kui me aga püüame temast “voolida” kedagi, kes kõikide ühiskondlike normide järgi peaks olema edukas, kukume me läbi selles nii ise, kui kukutame läbi elus ka oma lapse. Tal ju puuduvad sünnipärased võimed olla “keegi”, keda me temast soovime teha. Ning kuna tal puuduvad need oskused ja võimed, siis on selles valdkonnas tegutsemine tema jaoks alati seotud raskuste, pingutuse ja ebaõnnestumisega. Me paneme selle kaudu oma lapsele “peale” programmi, mis ei haaku tema operatsioonisüsteemiga, ja ühel hetkel jooksevad need programmid paratamatult kinni, lõpetades psühholoogide, psühhiaatrite ning kurjategijate juures. Nad tunnevad lihtsalt, et nad ei saanud hakkama. Nad ei saanud hakkama sellega, mida neilt oodati. Ja miks see juhtus? Sest me ei lubanud nendel olla see, kes nad tegelikult olid …

Hmmm … nüüd on see siis tehtud. Ma olin ammu, ehk juba kaks aastat, mõelnud põnevusega selle peale, kuidas võiks ühel päeval lennata kuhugi kaugele maale, eemale kõigest, millega ma olen harjunud, ja olla lihtsalt üksinda ning üksinduses. Ma usun, et mingil eluperioodil mõtlevad ning unistavad samast asjast paljud inimesed, kuid tihti ei leita selleks siiski õiget aega, finantsilisi võimalusi või lihtsalt pealehakkamist. Ning see on täiesti loomulik. Ka mina ise lükkasin seda reisi pikka aega edasi, kuni märtsis 2010 jõudsin ma järeldusele, et ma pean ära käima, sest vastasel juhul jäängi ma sellest ainult mõtlema. Ma tegin selle ära, ning ma ei kahetse hetkegi. See oli fantastiline.

Vaesus vs Tolerants
Kas sa oled enda juures märganud, et maru lihtne on õnnelik ning rõõmsameelne olla, kui kõik asjad elus laabuvad? Kui töö juures on asjad korras, kui kodus on kõik kombes, ning meil on piisavalt aega, raha ja võimalusi tegelda asjadega, mis meid inspireerivad ning teevad meid õnnelikuks - siis on lihtne on võtta elu just sellisena nagu see on.

Aga kui edukad me oleme sallivuses siis, kui meie elu on täis vaesust, puudust ning raskusi? Kui me peame iga päev sõitma bussiga tööle näiteks 20 km kaugusele, aga selle läbimiseks kulub bussil 1,5 tundi? Ja seetõttu peame me ärkama igal hommikul kell 5.00, kuna vastasel juhul me lihtsalt ei jõua õigeks ajaks tööle. Ja hea, kui meil üldse on töö - Sri Lankal on töötuse määr näiteks 40 protsenti.

Jah, sallivus, heasoovlikkus ning teiste inimeste mõistmine oli kõige suurem õppetund minu jaoks Sri Lankal. Mitte eurooplased, kes sõidavad maha 10 000 km, et istuda päevade kauba meditatsioonis, et olla spirituaalsed, vaid need inimesed, kes peavad selle spirituaalsuse igapäevaselt praktikasse rakendama, kuna vastasel juhul oleksid nad kõik vaimuhaiglates. Ja sa ei taha ettegi kujutada, missugune võib välja näha haigla või vaimuhaigla Sri Lankal.

Vaatamata tohutule vaesusele, puudusele ning ühiskonna primitiivsusele on srilankalased õnnelikud ja rõõmsameelsed. Sõites mööda maanteesid ja jalutades linnas, näed sa pidevalt naeratavaid inimesi. Kui keegi kellelegi autoga ette sõidab, või keegi kellelegi sõna otseses mõttes kuuma tee ülikonna peale kallab, ei ole see probleem - see on hoopis võimalus kasvatada oma sallivust ning mõistmist teiste inimeste suhtes. Kui meie - eurooplased - püüame seda teha läbi teadlikkuse, sest vaimsed raamatud soovitavad meil seda teha, siis srilankalased on budismist ja selle heasoovlikkusest nii läbi imbunud, et see on muutunud nende loomulikuks olekuks - olla hea ning sõbralik.

Õppetund number üks minu jaoks: “Me võime olla rõõmsad ja õnnelikud ka siis, kui meie maailm kokku variseb, ja sellest jääb järele ainult vaesus ning viletsus”

Religioon on religioon
Sri Lanka on maailmas kõige pikema järjestikuse budistliku traditsiooniga riik. Ja see kumab läbi kõikjalt, kui selles väikeses, aga väga tiheda asustusega riigis ringi liikuda (Eestis on inimesi ühe ruutkilomeetri kohta 31, Sri Lankal aga 316; Eesti pindala on 45 000 km2, Sri Lanka pindala 65 000 km2). Tohutusuured buda-kujud on kõikjal, kuhu vaadata saab - keset linnasid, linnadesse sissesõitudel, kodudes, hoovides, restoranides, loomulikult bussides ja tuk-tuki meeste lenksude peal. Kõikjal. Jääb tõesti tunne, et kõik inimesed on seal meie mõistes vaimsuse suurkujud.

Aga üllatus oli minu jaoks suur, kui rääkides kohalike inimestega selgus, et see on nende jaoks pelgalt religioon. Just samasugune religioon, nagu meie jaoks Eestis, Euroopas ning Ameerikas, on kristlus - inimesed peavad ju millessegi uskuma. Lihtsalt Sri Lankal on budism nii levinud, et keegi ei varja seda, et ta on “usklik”, mis läänekultuuris on sageli justkui “häbiasi”, kui keegi nimetab end usklikuks. Kõik inimesed on ju tegelikult usklikud - ühed usuvad, et jumal on olemas, teised aga usuvad, et jumalat ei ole olemas. Olemuselt ei ole siin mitte mingisugust vahet - mõlemad on mentaalsed konstruktsioonid.

Üllatus minu jaoks ei olnud aga see, et tõesti 80% elanikkonnast olid avatud ning avalikud usklikud uskudes budismi (ülejäänud 20% on moslemid, kristlased jt), vaid see, et Buddha peamine sõnum “Tunne iseennast!” tuleneb eelkõige läbi meditatsiooni, kuid 95% nendest usklikest inimestest mediteerivad ainult Buddha sünnipäeval 27. mail, sarnaselt meile, kes me käime igaks juhuks jõulude ajal korra kirikus ära, sest me oleme ju lõppkokkuvõttes kristlased. Vot see oli minu jaoks üllatus. Rääkides kohalikega selgus, et nende jaoks on budism täpselt samasugune lihtsalt religioon, nagu meil kristlus. Tavainimesed (mitte mungad) ei ole seal grammigi rohkem vaimsed kui meie inimesed siin. Kui jah, muidugi mainimata jätta see, et kuna inimestele õpetatakse budismi juba lapsest alates, siis lihtsalt kogu inimkond on budismist ja selle õpetusest nii läbi imbunud, et see on loomupäraselt muutunud osaks nende elust. Ja seetõttu käituvad nad meie mõistes tihti hämmastavalt sallivalt, armastavalt ja heasoovlikult.

Õppetund number kaks minu jaoks Sri Lankalt: “Keskkond ei muuda kedagi “vaimseks” inimeseks. Vaimsus saab alguse meie seest ja meie enda soovist ja suutlikkusest endaga tööd teha”

Elu on lihtne
Lihtne on olla Sri Lankal rõõmsameelne ning õnnelik. Sest seda soodustab keskkond sinu ümber - positiivsed ja sallivad inimesed, soe kliima ning päike, ja ühtlane “vaesus”, mis ei tekita inimestes vajadust püüelda kellegi eeskujude suunas.

Seda aspekti olen ma kuulnud paljudelt inimestelt, kes on reisinud Aasia riikidesse. Nad ütlevad tihti, et olles kaugel maal, tunnevad nad, et nad on rõõmsad ja õnnelikud, ning nad on võtnud eesmärgiks seda enesetunnet kindlasti säilitada edasi ka Eestisse tagasi tulles. Kuid see ei õnnestu nendel. Miks?

Väga lihtne on olla positiivne ning rõõmsameelne, kui kõik inimesed sinu ümber on õnnelikud ja positiivsed. Sellisel juhul sulandume me massi ja positiivsus kandub läbi kollektiivse alateadvuse meile automaatselt üle. Kui kõik naeratavad sinu ümber, ning keegi ei ole kuri ja vihane, siis ei teki ka meil endal “vajadust” kaitsta end kurja ja viha eest. Me võime olla vabad, rõõmsad ja õnnelikud - me võime olla inimesed. Elu on lihtne, kui me saame olla rõõmsad ning õnnelikud.

Kahtlemata mõjub päike meile positiivselt. Mina isiklikult olen suur päikese fänn - olgu Eestis väljas soe või külm, minu enesetunne on alati parem siis, kui paistab päike. Kogu loodus vajab päikest, et õitseda ning kasvada, ja meie - inimesed -, ei ole mingid erandid. Seetõttu öeldakse ka, et soojadel maadel nagu Hispaania ja Itaalia Euroopas, ning rääkimata ekvaatorilähedased riigid nagu Sri Lanka, kus on aasta keskmine temperatuur 25 kraadi (Eestis on see 5 kraadi), soodustavad meie õnnehormoonide tootmist ja lubavad ka meil endil õitseda kogu aastaringselt. See on mõnus tunne, kui päike paistab, ning sul on hea olla. Elu on lihtne, kui me tunneme päikest ja sooja.

Kevadel viisin ma läbi kolm seminari teemal “Kompass - kuidas leida sisemine kirg?”, millele ma sain väga palju positiivset tagasisidet. See seminar käsitles eelkõige küsimust “Miks me ei tea, mida me elult soovime, ja miks me ei saavuta oma eesmärke?”. Ning lihtne vastus sellele on, et üldjuhul ei ole inimeste poolt püsitatavad eesmärgid nende enda eesmärgid, vaid ühiskonna poolt programmeeritud eesmärgid, mida me peame ekslikult enda omaks. Meid pommitatakse kogu aeg ideaalidega, mille poole me püüdleme - olgu selleks siis kool, meedia ning marketing. Kõik need kanalid annavad meile “aimdust”, missugused me peame olema, mida me peame omama ning kui palju raha meil peab olema, et me saaksime olla õnnelikud.
Kuid Sri Lankal ei ole seda kaugeltki nii suures mahus. Seal on 70% inimestest ühtlaselt vaesed. Ja kui kõik on ühtlaselt vaesed, ei teki kellelgi ka väga kiusatust mõelda, et ma ei ole väärtuslik sellisena nagu ma juba olen, vaid pean ostma selle, omama seda või suhtlema nendega, et keegi mind väärtustaks. Ei, Sri Lankal on väärtused paigas teistmoodi.

Jah, loomulikult ei saa öelda, et srilankalastel ei ole muresid. Muidugi on nendel mured, ja tõenäoliselt palju suuremad mured kui meil. Aga nad on “õppinud” elama muredega kui millegagi, mis on osa elust. Ja nad ei lase muredel või õigemini väljendatuna eluväljakutsetel vähendada rõõmu oma elus. Mured on kõikidel. Juba 2500 aastat tagasi olid inimestel mured, millega tegeldes toimus ju kuningapoja Siddharta Gautama valgustumine, ja ta muutus Buddhaks (”Virgunud inimene”).

Mured on meie elu loomulik osa. Küsimus on ehk pigem selles, mis tüüpi muredega me tegeleme, ja kas me loome neid muresid oma ellu ise tehislikult juurde. Kui sa vaatad enda tutvusringkonnas ringi, siis võid sa märgata, et paljude inimeste mured on seotud sellega, et nad soovivad, et nende elu oleks parem kui praegu. Ja see parem elu ei tähenda midagi muud kui seda, et ühiskond programmeerib meile alateadvusse, mida me peame omama ning tegema, et me saaksime olla õnnelikud, kuid enamikul inimestest ei ole võimalik iialgi kõikidele nendele “rikaste ja kuulsate” reeglitele vastata. Ja sealt algavad nende kannatused. Nad ei suuda aktsepteerida elu sellisena nagu see on.

Õppetund number kolm: “Meil ei tasu uskuda kõiki meie mõtteid, ja elu ei tasu liiga tõsiselt võtta”

Nilambe - peidupaik paradiisis
Kokkuvõtte meditatsioonikesusest jätsin ma teadlikult viimaseks. Miks? Sest ma õppisin sealt kordades vähem kui ma oleksin osanud arvata. Ja see on tõeliselt vabastav tunne.

Ma olin pikka aega “unistanud” minemast kaugele tundmatule maale, et seal siis kogeda midagi spirituaalset ja võimast. Ja jällegi, kust oli mul see idee tekkinud? Jah, muidugi olin ma lubanud kõikidel nendel raamatutel, artiklitel ja filmidel ennast programmerida seda tahtma. On kirjutatud kümneid kui mitte sadu raamatuid eurooplaste poolt, kes on sõitnud kloostritesse, aašramitesse ja meditatsioonikeskustesse, et seal siis leida oma elule spirituaalne mõõde, või ehk isegi valgustuda. Ja nüüd soovisin seda minagi. Ma uskusin siiralt, et kuskil kaugel budistlikul maal on mingi teistsugune vägi, mis annab minu elule uue tähenduse. Ma lootsin siiralt, et kui ma tulen tagasi, olles mitu päeva vaikinud, istunud ning mõtisklenud elu mõtte üle, olen ma parem ning vaimsem inimene. Ehhh … milline naiivsus minu poolt. Ei, mitte keegi või miski ei saa meid muuta vaimsemaks kui me juba oleme. Nagu öeldakse “Meie probleemid ei ole seotud asukohaga, vaid need on kõik meie peas”. Ja nii juhtus ka minuga.

Kuna ma olen enesearenguga tegelenud väga aktiivselt viimased 4 aastat, siis on mul välja kujunenud väga kindel distsipliin kõikide praktikate jaoks, mida ma teen - meditatsioonid 2x päevas, visualisatsioonid, teesklus, jooga, 5 tiibetlast, sõbralikkuse arendamine, sallivuse kasvatamine jpm. Ja esimesel päeval, kui ma istusin ülejäänud 25 inimesega suures meditatsioonisaalis, mille kõige eksootilisem osa olid kaks budamunka, kerkisid täiesti tahtmatult minu pähe küsimused: “Mida ma siin teen? Mida ma teen siin keskuses teistmoodi, mida ma ei teeks juba kodus? Ma mediteerin, ma mõtisklen, ma veedan palju aega vaikuses, ma püüan olla hea inimene ka kodus Eestis …”. Ma olin suures segaduses. Ma olin reisinud 24h, et jõuda Sri Lankale ja avastada enda spirituaalne pool ja muutuda paremaks inimeseks, kuid nüüd istusin ma seal saalis ning avastasin, et siin ei ole mitte midagi uut. Kõiki neid asju, mida siin tehakse, saame me täiesti vabalt teha Eestis, Saksamaal või Gröönimaal. Selleks ei ole vaja sõita 10 000 km. Et mediteerida, ei ole vaja lennata ekvaatori peale, ja siis istuda seal vaikselt ning kuulata lindude laulu. Ei, me saame mediteerida rahulikult oma toas, kas kõrvaklappidega või ilma, või minna metsa või mere äärde. Et naeratada inimestele, keda sa veel ei tunne, ja andestada oma vaenlastele, kuna nad ei ole meie arvates olnud meie suhtes õiglased, ei ole vaja sõita isolatsiooni ning kõndida vaikuses ja magada 5m2 “vangikongis”. Ei, mõista oma kaaslast, sõpru ning vaenlasi saame me ka siinsamas väikeses Eestis. Kõik see toimub meie sees, mitte midagi ei saa tulla väljastpoolt, ja meid lihtsalt muuta sõbralikuks ning sallivaks inimeseks.

Kokkuvõte
Ma tunnen tohutut vabanemist. Eelkõige vabanemist järjekordsetest programmidest, mis ütlesid mulle varem, et mine sinna, ja tee seda, sest see teeb su õnnelikuks, spirituaalseks ning targaks. Ma saan lahti lasta ühest järjekordsest illusioonist, mida ma olin endaga kaasas kandnud.

Kuigi me mediteerisime päevas umbes 6 tundi, tundsin ma sageli oma kongi jõudes, et peaksin vist mediteerima. Sest istudes 25 inimesega ühes ruumis, oli minu jaoks liiga palju tähelepanu eemale juhtivaid tegureid, mis ei võimaldanud mul üldsegi käivitada neid protsesse enda sees, mis käivituvad siis, kui ma istun vaikuses üksinda, ja mis toovad mulle naeratuse näole, ja ütlevad mulle, et ma olen üks väike osake sellest kõigest, mida me nimetame hellitavalt oma Universumiks.

Oli siiski üks aspekt, mis vastas ning isegi ületas minu ootused Nilambe meditatsioonikeskuse kohta - see oli õpetaja Upul. Õpetaja ei viinud küll läbi regulaarseid loenguid, kuid mul õnnestus temaga kohtuda, ja küsida temalt eelmisel õhtul kirja pandud 15 küsimust, mis olid mul tekkinud eelneva nelja aasta jooksul meie maailma, inimeste ja nende rõõmude ja kannatuste kohta. Upul on täielik headuse kehastus. Tema rahu, kohalolek ning tarkus kiirgavad temast kümnete meetrite kaugusele, ja tema vastused tekitavad sisemise vabanemise, mida peaks meist kogema igaüks. Jah, see oli tõeliselt võimas kogemus.

Hea oli olla Sri Lankal, aga hea on olla ka tagasi. Eile tegin ma üle pika aja meditatsiooni, mis küttis minu mootorit rohkem kui ma kordagi kogesin Nilambes, ja lõpetades tundsin ma siirat tänulikkust järjekordse õppetunni eest, mis sai mulle võimalikuks. Kogu reis oli super. Nilambe oli super. Inimesed olid super. Ning budism on super. Aga mis kõige tähtsam - elus on olla super, sõltumata, kas Sri Lankal või Eestis.

Videost, mille Kaido tegi Janno Seederiga jäi mulle eredalt meelde Janno lause, kus ta ütles, et inimesed käivad seminaridel ja koolitustel ja loodavad, et muudavad sohval edasi laiseldes oma elu.

Tõepoolest muutustega alustamine tundub vägagi riskantne (ja ka tööd nõudev). Riskid on üsna silmanähtavad ja võivad olla üsnagi hirmutavad, kuid sul tuleks võrrelda neid varjatud riskidega, mida sa võtad siis, kui otsustad elada sama moodi edasi.

Küsi endalt, millega sa riskid, kui sa ei järgne oma südamesoovile? Sa riskid kohe kindlasti sellega, et sa ei saa seda, mida elult tahad.

Kas tead, et sa ei saa kunagi riski vältida. See ei ole midagi sellist, mis on sinu otsustada. Sina ei otsusta, kas elada koos või ilma riskita. Alati on midagi kaalul. Sina saad vaid otsustada, milliseid riske võtta.

Hoolimata sellest, kas sa otsustad järgida oma elu uut suunda või sa otsustad jätkata oma igapäeva rutiinidega, igal juhul paned sa midagi kaalule. Niisiis vali hoolikalt ja ära peta end sellise ideega, et “turvaliselt” elamine, tagab sulle parimad võimalused. Just see on kõige kindlam viis kaotada.

Kui sa otsustad teha oma elus muutuse, tähendab see tõepoolest seda, et sul tuleb liikuda väljapoole tuttavat tsooni, väljuda turvalisest ja mugavast keskkonnast. Kuid sa saad seda teha ilma, et tegutseksid hulljulgelt või impulsiivelt.

Ausalt, riskimine oma uue elu nimel ei ole õnnemäng. Sa liigud pelgalt võimaluse suunas, mida sa oled ignoreerinud. Heida kõrvale oma vabandused. Sõnasta ümber oma probleemid. Ja võta totaalselt teine pööre. Uut moodi mõtlemine on riskantne ainult sel moel, et ta paljastab sulle tõe, näidates kuidas ainus märkimisväärne asi, mis seisab sinu teel ees, oled sa ise.

Riski, uskudes iseendasse. Riski, tegutsedes oletuste ajel, et sina võid saavutada edu. Vastasel juhul riskid sa sellega, et rahuldud ainult murdosaga sellest, mida elu võib sulle pakkuda.

Tegelikult ei räägi ma hoopiski suure riski võtmisest; ma räägin iseendale suure võimaluse andmisest.

Meie suurimaks takistuseks ületamaks “probleeme” on see, et me ei esita neile kunagi väljakutset. Seni kuni sa ei testi neid piiranguid (piiranguid, mida sa usud, et suudad saavutada), ei saa sa iialgi tõeliselt teada, millised sinu võimed tegelikult on. Ja kui sa esitad neile väljakutse, on tõenäosus alati sinu kasuks, see tähendab, et sa saad igal juhul hakkama.

Kuid kui sa üritad minimaliseerida oma haavata saamist vältides riskide võtmist, tapad sa oma võimalused elada suurepärast elu.

____________________________________________________

Kas usk iseendasse on ikka nõrk? Loe, kuidas seda muuta:

Kuidas kasutada usu jõudu?

Feng Shui on iidne Hiina õpetus elu printsiipidest. Kuigi sageli samastatakse feng shuid vaid sisekujundamise elementidega, on tegelikult feng shui kui õpetus tuulest ja veest alus terviklikule elule - harmoonilisele, tasakaalus ning külluslikule.

Külastasin ühel suvisel kevadpäeval oma head sõpra Janno Seederit, kes on feng shuid õppinud, praktiseerinud ja õpetanud viimased kümme aastat, ning küsisin temalt: “Mis feng shui on, ja kuidas see aitab meil oma elu täisväärtuslikumaks ja tähenduslikumaks muuta?”. Janno vastused inspireerisid mind väga - usun, et ka sind.

Janno alustas õpinguid ning feng shui printsiipide praktiseerimist juba 10 aastat tagasi, ning on tänaseks tõusnud kõrgelt hinnatud septsialistiks Eestis. Ta on koos oma naise Siretiga külastanud üle Eesti enam kui 1500 kodu, kus on aidanud tasakaalustada energiaid. Samuti on nendelt ilmunud väga edukas raamat “Eesti oma feng shui”, mida on müüdud juba enam kui 11 000 eksemplari.

Vaata inspireerivat intervjuud Janno Seederiga (kestus 21 minutit)

_______________________________________

Kuidas anda oma elule sügavam tähendus?
Nüüd Tartus “Sisemine kirg“

Me suhtleme üksteisega kogu aeg. Sageli jah, nimetatakse suheteks ainult intiimseid suhteid oma kallimaga, kuid kui suhetele vaadata laiema pilguga, võib tekkida küsimus, mis aitab suhteid luua ja neid ka hoida?

Miks me ei oska suhelda?
Suhete loomine oli minu jaoks pikka aega väljakutse. Isegi, kui ma välja paistsin hea suhtleja - tegelikult küll hea small talker -, siis pikemaajaliste suhete loomises ei olnud ma kuigi hea. Ning hetkel ei räägi ma niivõrd intiimsetest suhetest, vaid pigem suhetest üldisemas tähenduses - suhetest teiste inimestega.

Väga lihtne on alustada võõra inimesega vestlust ning küsida temalt mõned igapäevased küsimused. Aga mis edasi, oli mul alati järgmine mõte. Kui ma töötasin Hansapangas, siis tekkis terve hulk nn liftisõprasid, kellega teretasid ja vahetasid mõned sõnad peaaegu iga päev, kuid me ei teadnud üksteisest tegelikult midagi. Ja ma ei olnud kindel, kas ma tahangi nendest rohkem teada - millest ma üldse nendega rääkima peaksin?

Ja nii juhtuski, et mõnikord oli vaja siiski selliste juhututtavatega kuhugi ka pikemalt minna või koos aega veeta. Sel hetkel algas minu jaoks piin. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas käituda ja mida rääkida.

Ma usun, et ma ei olnud ainuke inimene maailmas sellises olukorras, aga ma tõesti ei suutnud kunagi õigeid teemasid välja mõelda, millest ma peaksin rääkima. Mida ma kartsin? Nüüd, 6 aastat tagasi vaadates saan ma aru, et ma kartsin eelkõige seda, kuidas ma ise sealjuures välja näen. Ja mida teine arvab, kui ma millestki sellisest rääkima hakkan? Ja kas see üldse huvitab teda - äkki ta mõtleb, et ma olen rumal. Jah, hirmusid oli liiga palju, et neid kõiki siin hakata üles loetlema.

Ma usun, et seda võib nimetada egoistlikuks eneseteadlikkuseks - ma ei suutnud inimestega põnevaid teemasid ja arutelusid luua, sest kogu minu energia läks selle peale, et kaitsta oma ego ning identiteeti: “Kuidas MINA ikka siinjuures välja paistan?”

Mõtle teise peale
Ma sain väga hea suhtlemise kooli oma äripartnerilt esimeses firmas, kes oli minu mõistes maailma parim suhtleja. Ta leidis alati teise inimesega õige keele ja võis tundide kaupa võõra inimesega millestki rääkida. Millest siis? Tegelikult mitte millestki.

Kuna me käisime äripartneriga koos kõikidel üritustel ja kokkusaamistel, ja ma teadsin, et mul on probleem suhtlemisega, hakkasin ma teda teadlikult jälgima, et aru saada, mida ta teeb teistmoodi kui mina. Ma teadsin väga hästi, et viga on minus, kuid ma ei suutnud panna diagnoosi.

Mida ta siis tegi?

Ta avas inimese tema enda võtmega. Ta ei mõelnud selle peale, mida inimene, kellega ta suhtleb, või inimesed tema ümber antud juhul mõtlevad - ta keskendus oma vestluspartneri avastamisele. Ta “pommitas” oma vestlustpartnerit nii pikalt erinevate juhuslike teemadega, kuni ta avastas teema, mis haakus vastasega maksimaalselt - olgu selleks siis tema töö, hobi, perekond vms. Ta otsis valdkonda, millest soovis rääkida partner, mitte ei mõelnud selle peale, millest tema ise võiks või tahaks rääkida.

Ning teiseks, ta võttis vabalt. Kui mõni nali ei tulnud välja või valitud teema oli tõesti tobe, ei “kukkunud” ta seepärast veel auku. Ta läks edasi teiste teemadega. Ta ei hakanud oma peas analüüsima, et issakene, ma nüüd tegin endal margi täis. Ei, ta ei muretsenud selle üle, mis MINA tema sees tunneb või ütleb - ta lihtsalt suhtles.

Ning loomulikult hakkasin ka mina tema käitumist jäljendama oma suhetes. Ma muutsin oma tähelepanu suunda suhetes - kui varem oli see suunatud oma ego kaitsmisele, siis nüüd suunasin ma selle teise inimese ego paitamisele. Et tema ennast hästi tunneks, mitte MINA, MINA, MINA …

Kuidas suhteid hoida?
Enda samastamine oma Egoga on meie kõikide probleemide allikas. Ei, mitte enamiku probleemide, vaid absoluutselt kõikide meie probleemide allikaks. Me ei teadvusta endale, kes me tegelikult oleme - ja laseme seetõttu maailmal endale haiget teha, uskudes lihtsameelselt, et meie maailm on meist eraldiseisev nähtus.

Ja nii toimus ka minuga, kui ma kartsin kogu aeg inimestega suheldes, et ma pean iseennast ja oma maailma kaitsma. Kelle eest, tekib ju küsimus? Jah, õige - iseenda eest. Sest ma mõtlesin ju välja nii oma Ego, keda kaitsta, kui ka kõik hirmud, mille eest teda kaitsta. Milline absurd!

Enam ma nii palju ei karda. Ja lisaks mõistmisele, et suhete loomiseks on vaja partner tõsta enda huvidest kõrgemale, olen ma avastanud minu jaoks suhtlemise kõige olulisema komponendi - austus teise inimese vastu.

Ausus vs austus
Sageli öeldakse, et kõikide suhete aluseks on ausus. Jah, ma olen sellega pooleldi nõus. Pooleldi aga seetõttu, et me ei saa inimestega paratamatult lõpuni ausaks jääda. Kuna me ka ise oleme inimesed, ja meie mentaalsus toodab meie pähe igasugust “prügi” - hinnangud, arvamused, hirmud jms -, siis juhul, kui me jääksime lõpuni ausaks, võiksime me lihtsalt teistele inimestele tahtmatult haiget teha.

Meie maailm on subjektiivne, ja see subjektiivsus lähtub meist - ja selle subjektiivsuse kaudu näeme me oma maailma. See aga tähendab, et see, mis on tõde meie jaoks, ei pruugi kaugeltki olla tõde teise inimese jaoks. Ning kui me hakkame alati oma tõde talle kuulutama - näiteks tema enda kohta -, võib juhtuda, et me püüame teda suruda oma maailma raamidesse, mis aga ei haaku üldsegi tema raamidega. Tekib konflikt. Seega, kuna meie maailm on subjektiivne, on seda ka meie tõde, ning ka meie ausus. See lähtub alati meist. Meie egost.

Kui me aga seame austuse suhetes esikohale, lubame me teistel inimestel olla just sellised nagu nad on - me aktsepteerime neid just sellistena nagu nad on. Me ei anna neile “oma ausaid” hinnanguid, me ei avalda neile ” oma ausaid” arvamusi ning me ei keelita neid elama nende elu sama “ausalt”, nagu me seda ise teeme. See ei oleks võimalik, sest meie ausus võib olla hoopis midagi muud kui nende ausus.

Me saame vaid austada ning respekteerida meie jaoks kalleid inimesi. Olgu tegemist siis parima sõbra, abikaasa või armukesega - ma luban sul olla just selline, nagu sa oled. Kui sul on vead (minu ausast arvamusest lähtuvalt), siis luban ma sulle neid vigasid. Kui sa teed oma vigadest lähtuvalt otsuseid, mis teevad mulle haiget, siis luban ma sul ikkagi olla see, kes sa oled, sest sa teed neid vigasid ju oma “aususest” lähtuvalt. Kõik inimesed teevad kõiki oma tegusid oma parima äranägemise järgi - lihtsalt sel hetkel tundub neile nende tegu igati õige ja õigustatud. Nende aususest lähtuvalt. Isegi kui see on risti vastuolus meie aususega .

Austuse väljakutsed
Loomulikult on austust kõige raskem rakendada enda jaoks kõige lähedasemate inimestega - eriti oma “kaasadega” ja kindlasti ka lastega.

Meil on kõikidel ju suhetest ja maailmast oma nägemus, ning raske on lubada teise inimese nägemusi sellesse mudelisse. Lihtsam on püüda pidevalt teist inimest muuta ning temaga ausaks jääda - teisitiöelduna erinevate vahendite kaudu välja näidata, et me ei lepi tema maailmanägemusega, ja õige viis elada on ainult nii, nagu meie tõde ette näeb.

Kuid austust rakendades ei kuuluta me enda tõde talle, vaid aktsepteerime tema tõde sellisena nagu see on. Jah, kindlasti kerkib nüüd üles küsimus, et aga mis siis, kui mees on tõbras, ta ei armasta mind ning on kuri ja vägivaldne?

Küsimus on põhjendatud. Aga kas me usume, et me saame teisi inimesi muuta talle oma tõde  kuulutades? Vaevalt.

Lähisuhtes saame me rahu kogeda ainult kahel viisil - a) jäädes kokku ning aktsepteerides teda sellisena nagu ta on (sellisel juhul ei ole trotsi ja viha, sest me aktsepteerime teda tegelikult ka, mitte ei suru oma tundeid maha), või b) meie teed lähevad lahku. Rohkem võimalusi ei ole. Jah, on, aga teised teed viivad kannatuseni. Kuid kas elu on kannatust väärt?

Teine aspekt lähisuhetes on lapsed. Sageli püüame me enda vigasid ja tegematajätmisi välja elada oma laste peal - olles nendega taas ausad, ja öeldes nendele, mis on maailmas õige ja vale. Aga kuhu jääb jällegi austus lapse kui isiksuse vastu? Mis on tema tegelik kutsumus? Miks on tema siia sündinud? Need küsimused kipuvad ausust esikohale seades teisejärguliseks jääma. Et nendele küsimustele piisavat tähelepanu pöörata, saame me ka oma last aktsepteerida just sellisena nagu ta on.

Austuse kasv = Ego kahanemine
Teiste inimeste austamine on alati seotud meie enda ego vähenemisega. Me ei saa toita oma ego, kui me oleme otsustanud aktsepteerida teisi inimesi nii nagu nad on. Toon ühe äärmiselt äärmusliku näite.

Kui meie naine või mees petab meid, siis järelikult on tal selleks sisemine vajadus. Kui me lähtume oma egost, siis me karjume ta peale, ja jätame ta maha, sest ta on tõbras.

Kui me lähtume aga austusest, siis me mõistame, et tal on järelikult mingid vajadused / impulsid kodus rahuldatama (seks, lähedus, austus vms), ning me võime temaga rääkida sel teemal ja küsida, miks ta seda teeb. Mitte selleks, et tema peale karjuda, vaid et teda mõista. Kasvõi näiteks mõista seda, miks ta ei olnud meiega aus - miks ta ei tulnud ütlema, et tal on midagi puudu, vaid läks seda otsima meie seljataga. Siin tuleb väga tugevasti mängu suhete teine aspekt - ausus. Ja kui jutuajamise käigus selgub, et ta ei armasta meid enam, ja pole ka ühtegi muud aspekti, mille kaudu suhet elus hoida, siis on tõesti võib-olla mõistlik lahku minna.

Seega, kui naine/mees petab, siis järelikult on tal midagi, mida me ei suuda talle pakkuda. Vastasel juhul ta ju ei petaks! Kuid pane tähele, et “meie ei suuda talle midagi pakkuda”. Siin on fookuse asetamise küsimus - kas me lähtume endast (egost), ja oleme kurjad, et ta nii teeb, või me lähtume temast (tegelikult tema egost), ning püüame mõista teda.

Nüüd on küsimus, kas me saame selles olukorras süüdistada teda? Või ennast? Või üldse kedagi? Kui tema lemmiktoit oli näiteks 10 aastat tagasi friikartulid, aga nüüd on ta muutunud nii palju, et tema lemmiktoit on riisipuder - kas me siis oleme tema peale vihased? Ei, me lubame tal olla see, kes ta on. Aga kui ta 10 aastat tagasi pidas meid maailma kõige paremaks ja ilusamaks abikaasaks, kuid nüüd ta seda enam ei arva, siis me nimetame teda tõpraks. Miks? Sest suhtesse on sisenenud meie ego. Temal on kõik okei - see on meie ego, mis haiget saab. Ja siit kerkib üles miljoni dollari küsimus: “Kui meie naine/mees petab meid, kas sellisel juhul on egoist tema, et ta ei arvesta meie tunnetega ning ta lähtub ainult enda vajadustest, või meie, sest me ei luba tal olla see, kes ta on?”. Ära kiirusta vastamisega, sest sa kasutad hetkel oma subjektiivset tõde …

____________________________________________

Soovid veel inspiratsiooni?
www.siskosmos.ee