Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Artikli allikas: Telegraph UK

Paljud inimesed räägivad, et raha ei tee meid õnnelikuks. Kuid kui palju on neid inimesi, kes julgevad selle tõestamiseks ka konkreetseid samme ette võtta? Mõned siiski on. Näiteks Austria miljonär Karl Rabeder otsustas seda teha. Peale mõistmist, et raha ei muuda teda õnnelikuks, otsustas ta ära anda kogu oma varanduse, mille suuruseks on 3 miljonit inglise naela ehk umbes 50 miljonit eesti krooni.

Hetkel 47 aastane Rabeder on jõudnud mõistmiseni, et asjad ei suuda teda muuta õnnelikuks, vaid õnn on sisemine seisund. Selle tõestamiseks on ta hetkel müümas oma 310 ruutmeetri suurust villat Alpides, mille juurde kuuluvad loomulikult luksuslikud saunad, basseinid ning tenniseväljakud.

Loe edasi …

Mastermaind on koostöö vorm

Inimesed on suutelised tegema mida iganes, kuid mitte üksi. Koostöö on võtmesõna, mis annab meile jõudu, paneb silma särama ja sillutab teed parema tuleviku poole.

Mastermaind on üks koostöö vorme. Viimase kolme aasta jooksul on mastermaind puudutanud paljude inimeste elu, andnud uut lootust ja uusi ideid, toonud hinge rahu ja aidanud mõista kuidas tegutseda edasi.

Osale tasuta mastermaindi 6-nädalasel kursusel

Uurides koos meiega kuue nädala vältel Napoleon Hilli eduprintsiipe olen kindel, et sinu elu ei ole enam kunagi endine.

Pakume taaskord koos Raidoga võimalust kohtuda ja suhelda teiste positiivsete ja edasipürgivate inimestega uutes mastermaindi gruppides, mis alustavad märtsis.

Info ajakava ja registreerimise kohta leiad siit:

Mastermaindi ajakava ja registreerimine

Mastermaindi kohta saad pikemalt lugeda siit:

Mis on mastermaind?

“Kõik saavutused ja kogu teenitud rikkus saavad alguse ideest!”

N.Hill

Aasta alguses tegin oma asjades puhastustööd ning leidsin ühe väga põneva asja - nimelt umbes 3 aastat tagasi Õpetaja juures konspekteeritud materjalid. Ja siis meenus mulle kõik …

Alati, kui ma Õpetajal külas käisin, tajus ta mingil kummalisel viisil, millest ma soovisin just sel päeval rääkida. Kuna sel perioodil oli minu jaoks ALATI kõige põletavamaks teemaks, kuidas oma kaubandusfirmat käima saada (oli ju umbes aasta varem minu esimene ettevõte pankrotti läinud), siis paljud meie jutuajamised keerlesid maailma ülesehituse ümber ning inimese rollist selles. Ja 3 aastat tagasi ei teadnud ma ju ka eriti palju midagi sellest, et inimestel on võimalus oma mõtlemise kaudu maailmale mõju avaldada. Ma olin usutavasti selleks ajaks küll läbi lugenud raamatu “Mina olen muinasjutuliselt rikas”, kuid see tundus liialt ameerikalik ja liiga ilus.

Õpetaja rääkis sellest kõiges aga palju lihtsamalt ja praktilisest aspektist lähtuvalt. Ta küll ei õpetanud mulle kvantfüüsikat ja neuroteaduseid, kuhu ma nüüdseks oma uuringutega olen jõudnud, vaid rääkis sisemisest rahust ning harmoonilisest koostööst Universumiga. Ta ise oli üles kasvanud Dagestanis, kus tema ema oli teda juba lapsest saadik õpetanud elama looduse seaduste järgi ning usaldama Universumit. Mainimata muidugi seda, et ema oli tema juures juba väga varases nooruses täheldanud imelikud võimed asju ette näha ning teiste inimeste tervisehädasid tuvastada.

Head ideed raamatuks
Esialgu ma lihtsalt lugesin neid konspekte ääretu huviga. See oli nii põnev kõrvutada kõiki neid teadmisi, mida ma olen saanud nendest paljudest raamatutest, teadmistega, mida Õpetaja oli omandanud läbi meditatsiooni ning sisekaemuse. Eriti hämmastav oli see, et väga paljus osas need õpetused kattuvad. Erinevad allikad räägivad küll kõigest sellest erineva nurga alt, aga sõnum jääb samaks: “Jah, inimestel on võim oma elu üle!“.

Ühel hetkel hakkasin ma neid konspekte arvutisse kirjutama, et need oleksid paremini ning mugavamalt loetavad. Ja siis tekkis mul idee … “Võib-olla on neid õpetusi huvitav lugeda ka teistel inimestel?”, tekkis mul küsimus, “vaevalt, et Õpetaja eesmärk oli kõike seda vaid minuga jagada. Arvestades tema suhtumist maailma ning tema armastavat lähenemist kõikidesse inimestesse, oleks tal kindlasti hea meel, kui see info jõuaks võimalikult paljude inimesteni”, mõtlesin ma edasi.

Ja nii sündiski minu esimene raamat “Minu Õpetaja õpetused“. See on lihtne raamat meie elust ning meie võimalusest võtta oma elus juhtroll. See ei ole ameerikalikult ülevoolav “õpetus”, kuidas saada õnnelikuks, vaid praktiline käsiraamat, kuidas muuta oma mõtlemist, kuidas tulla toime emotsioonidega ning probleemidega oma elus. See on hea lugemine, see on kindel. Sest Õpetaja on tõeliselt tark naine.

Raamatu leiad siit: e-raamat Minu Õpetaja õpetused

Tutvu raamatu sisukorra ja sissejuhatusega: Sissejuhatus

Oi kui palju inimesi üle maailma tegeleb isikliku arenguga. Kui lüüa Google otsingumootorisse sõna Personal Development, annab tulemuseks 221 000 000 vastet. Kas pole võimas?

Aga esimese hooga me ei mõistagi ju, mida isikliku arengu all mõeldakse. Kas see on vaimne kasv? Justkui ei ole, sest vaimne kasv on siiski osa isiklikust kasvust. Kas see on enda treenimine ja enda kallal vaeva nägemine? Ei, ka seda justkui mitte, kuigi need kindlasti kuuluvad isikliku arengu alla. Aga mis see siis on?

Teadlikkus
Mulle meeldib endale öelda, et isiklik areng on igasugune endaga tegelemine, kui me kasutame teadlikkust. Me ju kasvame kogu aeg, iga päev. Meie elus ei ole mitte iialgi kahte ühesugust päeva või isegi kahte ühesugust tundi ega sekundit. Me elame ning kasvame kogu aeg. Küsimus on lihtsalt, kas me oleme ka sellest teadlikud, kuhu suunas me oma elus ning oma arenguga liigume?

Loe edasi …

Kes sa oled?

Kes küsib?

Mis mõttes? Mina muidugi … Ma arvasin, et ma olen siin üksi.

Jah, ma tean (naerdes). On aeg.

Milleks?

Mõistmiseks…

Mille mõistmiseks?

Sa tead …

Kas ikka tean? Ei tule nagu pähe …

Sa tead …

Kuidas sa siia said?

Ma olen alati siin olnud. Kus sina olnud oled?

Eee … ma olen alati siin olnud ju …

Ei, sa arvad, et sa oled siin olnud. Aga kas sa oled ka tegelikult siin olnud?

Ma arvan küll, jah.

Kuidas sa mind siis varem märganud ei ole, kullake?

Äkki ikka sina tekkisid siia nüüd?

Siis ma ju ei teaks, et ma olen alati siin olnud…

Mis nüüd saab?

Sa hakkad nüüd elu elama

Mida ma siis varem teinud olen?

Ütle sina mulle. Seda olen ma püüdnud sulle alati meelde tuletada …

Täpsusta palun!

Ega’s sa püüa ometi mulle öelda, et sa ei ole mind varem kuulnud. Sa oled mind varem kuulanud ainult siis, kui sul on tõeline häda olnud. See on inimlik. Niipea, kui valu on möödas, oled sa jälle õue tagasi läinud. Sa ei ole mõistnud, et toas on alati soe, sõltumata, mis ilm on väljas.

Jah, ehk olen ma tõesti mingeid hääli kunagi kuulda võtnud. Meie, inimesed, nimetame seda sisehääleks.

Jah, ma tean (naerdes)

Ja kuidas teie seda nimetate seal? Või kuidas teid üldse nimetada?

Sa võid mind nimetada ükskõik milleks, sellel ei ole tähtsust. Tähtis on see, et nüüd sa tead.

Tean mida?

… vaikus …

Kas tean nüüd seda, et ma ei ole enam üksi? Ja mida see teadmine mulle nüüd annab? See ajab mind hoopis rohkem segadusse … Mida ma nüüd tean? Vasta, kui sa olemas oled!

Tubli! Õige vastus … Selles ma sind veenda püüangi … tead, et Sina oled olemas … Tere tulemast koju …

Kaido

UUS SEMINAR! Tule ja avasta teadus positiivse mõtlemise taga …
“EduTeadvus: Teadus positiivse mõtlemise taga”

Mis on see üks ühine nimetaja, mis esineb igas Sinu suhtes?
Mis on see, mis võib anda tulemuseks parima mõistmise hea enesetundega või luua lõputut hingevalu täielikus mittemõistmises?

Suhtlemine. Kommunikatsioon. Minu sõnum Sinule. Sinu sõnum minule.

Me suhtleme kogu aeg. Me suhtleme isegi siis, kui me ei räägi. Me kiirgame maailmale oma energiat, mis on täidetud meie poolt hetkel kogetavaga. Ja meie soov on, et seda, mida meie väljendame, mõistetaks. Kuid kas alati mõistetakse?

Tuleb tunnistada, et suhtlemises on peidus rohkem konkse, kui me endale tunnistada tahaksime. Mind inspireeris väga OSHO video kommunikatsioonist (http://bit.ly/7v66U1). Parim osa seda filmi Lektooriumis vaadates oli see, kui sai jälgida filmijärgset arutelu ja ruumis viibivate inimeste omavahelist kommunikatsiooni. Siin on mõned mõtted, mis mind selles teemas köidavad.

Kuidas toimub kommunikatsioon?

Minul on mingi sõnum. Minu sõnum koosneb kõigest, mis minu sees parasjagu toimub. See on kompott mõtetest ja tunnetest, tajust jne. Kuna Sinul ei ole (enamasti) võimalik astud lihtsalt minu sisse, et kogeda, mida mina kogen ja näha, mida mina näen, siis panen mina selle sõnumi pakendisse ja ulatan pakendi sinule. Aga see pakend ei ole mitte enam minu sõnum vaid kood minu sõnumist. Minu mõte võib olla pikk ja sügav, sõnadesse jõuab sellest vaid pisikene osa.

Nüüd, Sina võtad selle pakendi vastu. Kuid Sa ei saa mitte puhast sõnumit, vaid koodi. (Sellest räägib väga häst Thomas Gordoni raamat “Tark lapsevanem”, http://bit.ly/6FoAIe) Sina tõlgid selle koodi lahti. Aga… siin tuleb mängu “aga”. Sa tõlgid selle lahti läbi oma taju. Sa tõlgid selle lahti läbi oma uskumuste, läbi oma kogemuste, ka läbi oma hetke emotsioonide ja tujude. Sina vaatad maailma läbi oma prisma ja kodeerid seega ka minu sõnumit Sinule läbi oma prisma.

Väljakutse

Seega, mille saatsin mina ja mille saad kätte Sina? Mina saadan Sulle sõnumi leppimisest aga Sina võid saada hoopis sõnumi rünnakust. Mina saadan Sulle sõnumi mõne oma avastusega aga Sina võid saada hoopis sõnumi targutamisest. Mina saadan Sulle sõnumi uudishimust aga Sina võid saada hoopis sõnumi armastuse avaldusest. Ja nii me “kommunikeerumegi” päevast päeva!

Oled Sa kogenud, et mõne inimesega lihtsalt läheb asi käest ära, vahet ei ole, mida Sa ütled? Ja teine mõistab Sinu justkui poolelt sõnalt? Ja mõni elab nii teises maailmas, et tema maailmaga suhtlemine tundub ilmvõimatu, kui teine, elaks justkui Sinuga ühes maailmas? See, kas meie kommunikatsioon toimib või mitte sõltub meie valmisolekust mõista iseennast ja teist inimest ning meie oskusest vaadata sõnade taha.

Mis ma siis teen?

Mind puudutas sügavalt, kui mind õpetati kuulama ja rääkima südamega. Mis on süda? Minu jaoks on see meie intuitiivne pool. Meie alateadvus, kes kommunikeerub kõigi lähemal ja kaugemal asuvate alateadvustega pidevalt. Selleks, et saata välja hea sõnum, tuleb sõnumisse panna sisse iseennast. Kui ma varem kippusin lihtsalt teoretiseerima ja jagama kõike seda, mida ma kusagilt üles olin korjanud, siis ühest hetkest õpetati mind rääkima pigem neid asju, mis tõesti mind puudutasid. Tõusis minu teadlikkus sellest, mida ma suust välja ajan.

Esimene samm on, proovida kuulama hakata, mis Sinus räägib. Kas räägid Sina oma tundega või räägivad lihtsalt infokillud läbi Sinu? Mineviku kogemused ja kellegi teise poolt öeldud asjad? Kui Sa seda kuulama hakkad, avastad nii mõndagi, mis pole Sinu. Ja Sul tekib valik. Ole teadlik.

Üks osa on Sinu sõnum teisele. Teine pool on tema sõnum Sinule. Pane tähele, kuidas Sa kuulad? Kas Sa kuulad vaid mõistusega, püüdes teise inimese sõnumit Sinule oma kasti mahutada või kuulad Sa avatud südamega ja vaatad tema sõnade taha? Kui Sa kuulad tema tunnet sõnade taga siis jõuab Sinuni kordades täpsem sõnum kui ainult sõnu kuulates. Selleks aga on vaja teadlikkust. Ja soovi teist inimest tõesti mõista.

Rohkem kui üks tõde

Iga inimene, kes seda siin loeb, tajub minu sõnumit veidi omamoodi. Parim osa tekib minu meelest siis, kui ma ise tajun erineva tajumise võimalusi. Ehk siis, Sina kommunikeerid minule midagi ja minu ette tekivad valikud, kuidas mina võin Sinu saadetud sõnumit tõlgendada. Aga ainult juhul, kui ma olen teadlik. Ja kui ma näen neid valikuid siis ma teen oma otsuse, kuidas ma otsustan Sinu sõnumit tõlgendada ning reageerin vastavalt.

Me anname igal hetkel oma hinnangu. Igale sõnumile, mis meieni jõuab. Maailm on täpselt see, mida meie otsustame seal näha. Selleks, et tajuda maailma sellisena, nagu Sina tahad seda näha, on esiteks vaja hakata märkama, kuidas ja millisena Sa maailma praegu tajud? Siis tekib valikukoht, kas see on see, kuidas Sa soovid maailma enda ümber tajuda? Kui mitte, siis muuda oma taju ja muutub ka maailm.

Teadlikku valikut ja teadlikku kommunikatsiooni kiusab vaid üks suur koll: ebateadlikkus. Kuni me toimime automaatpiloodil ja ei märka oma tõlgendusi, elame me oma väikeses maailmas, uskudes, et see ongi päris maailm. Olgem siis teadlikud. Märka, mis räägib Sinus ja kuula, mida soovivad teised Sulle tegelikult öelda? Maailm on armastust ääreni täis - kas märkad?

Kallid,
Marlen

Eelmises postituses (vaata siia) kirjutasin ma kolmest printsiibist, mis aitasid mind sisemise kasvamise teel väga palju. Nendeks printsiipideks olid Andmine, Andestamine ja Armastus.  Ma nimetasin need tinglikult 3A printsiibiks ja need oli põhimõtted, mida ma hakkasin enda juures kolm aastat tagasi teadlikult juurutama. Ning teadlikult just seetõttu, et ühel hetkel ma mõistsin, et spontaanselt me areneda ei saa. Me saame küll lugeda raamatuid ja mõtiskleda selle üle, kuidas saaks maailma paremaks muuta, aga kui ma soovin ka tegelikult maailma paremaks paigaks muutma hakata, pean ma alustama iseendast. Lihtne on mõelda, et ma andestan inimestele, kuna Deepak Chopra ütleb seda, või ma armastan kogu maailma tingimusteta, sest Eckhart Tolle soovitab seda teha. Aga kui lihtne on neid tegevusi igapäevaellu integreerida sel hetkel, kui keegi meid tõeliselt alt veab ning me kannatame, või kui keegi tundub meile oma käitumise ja olemisega nii vastik, et armastus on viimane, mida ma sel hetkel tema vastu tunnen?

Kuid just need on kasvukohad meile. Kui me suudame sellistel keerulistel eluhetkedel meelde tuletada ja jääda kindlaks 3A printsiibile, võime me enda üle uhked olla ja öelda, et ma olen midagigi meelde jätnud kõikidest nendest sadadest lehekülgedest, mida olen raamatute kujul endasse imanud.

Seestpool väljapoole
Kogu meie areng toimub seestpoolt väljapoole. Igasugune püüe areneda raamatute, seminaride ja koolituste baasil on aga liikumine väljastpoolt sissepoole. Kui me loeme raamatu läbi, võtame me informatsiooni vastu väljaspoolt ja püüame seda siis kuidagi omaks võtta. Aga ükskõik kui palju me ka ei ürita, on see keeruline, sest raamatust tulenev kiirgus on meie sisemise rütmi jaoks liig. Ja nii me siis kiiritame ennast hetkeks, kuid pikaajaliselt ei suuda seda kiirgust endas kanda.

Kui me aga võtame selle raamatutarkuse ning hakkame seda praktikasse rakendama, oleme me käivitanud sisemised mehhanismid, ja kuigi läbi suure valu, hakkame me nüüd liikuma seestpoolt väljapoole.

Heaks näiteks on siin toit. Kui sa oled tõeliselt näljane ja sa jõuad lauani, mis on söögist lookas, saabub sinu hinge korraks rahu. Sa tead, et sa saad kohe süüa ning sa tunned ennast hästi. “Lõpuks ometi midagi, mis mind “rahuldab”", võid sa endale öelda. Kuid niikaua, kuni sa ei võta seda leiavtükki, ei pista seda suhu ning ei lase oma organismil sellest hakata toitaineid imama, ei muutu sinu sees mitte midagi. Kujuta ette seda hetke, kui leib jõuab sinu sisse ja sinu organism saab seda kõike füüsiliselt tunda, mida teraviljaga kaasnevad toitained sulle pakuvad. Nüüd muutub sinu sees midagi. Sa ei kujuta enam mentaalsel tasandil ette, mida kõike võiks leib sulle teha, vaid sa koged seda füüsiliselt.

Sama on ka praktikatega, mille kohta me loeme raamatutest ja mis teevad meil hetkeks tuju heaks. Me tunneme end olevat vaimsed ja head maailma vastu, kuid see kõik on mentaalne protsess kuni me ei “leia” endale ühtegi reaalsest situatsiooni elus, kus me saame seda kõike praktikasse rakendada. Kui keegi ütleb sulle, et sa oled luuser ja sa ei saavuta oma elus midagi, on õige hetk “seedima” hakata ja andestada. Ning kui keegi, keda sa usaldasid, veab sind alt viisil, mis avaldab sulle finantsiliselt võib-olla mõju veel ka viie aasta pärast, on õige hetk endale teadvustada, et on aeg jälle praktikateks ja armastada teda nagu sa armastad oma last. Kõikide tema puuduste ning vigadega.

Vastuolulised protsessid
Algul toimuvad meie sees väga vastuolulised protsessid. Me ei ole ju harjunud ütlema mõttes suvalistele inimestele “Ma armastan sind, või sa oled väga ilus, või ma andestan sulle”. Me oleme harjunud mõtlema inimestest hoopiski midagi muud, nagu näiteks “Issand, kui ebaviisakas sa võid ikka minuga olla, või miks ka küll minuga niimoodi käitud, või ma vihkan sind, kui sa niimoodi teed …”.

Kui me hakkame aga teadlikult neid automaatseid mõtteid muutma, tekib meil sees sisemine konflikt. Jah, tegelikult toimub see konflikt egoga, sest see kurivaim on ja harjunud meid kõiges kontrollima. Ta arvab end teadvat, kes ta on ning selle kaudu püüab ta identifitseerida ka meid. Ja kui me hakkame oma teadlikkuse kaudu sisenema tema territooriumile ja hakkame purustama tema seniseid seisukohti, algab meie sees sõda. Võid seda testida kohe täna, kui sa sisened esimesse poodi sisseoste tegema. Vali endale kassapidajaks või teenindajaks inimene, kes on näha, et ta on halvas tujus ning ta ei kõhkle seda ka klientide peale välja valamast. Osta temalt ning sel hetkel, kui ta sind solvab oma käitumise ja suhtumisega, ütle talle mõttes “Ma armastan sind”. Ja siis jälgi, mis tunded sind valdavad. Sel hetkel sa mõistad, mida ma mõtlen sisemiste vastuolude all.

Muuda ise oma kiirgust
Oma sisemiste paradigmade muutmine ning nende ellu integreerimine on esimene tõsine töö enda kallal. Sageli räägitakse vaimsete praktikate kontekstis meditatsioonidest, valgusega töötamisest ning aurade transformeerimisest. Kuid selleks on veelgi lihtsam tee olemas … lihtne töö iseendaga. Igasugused kogemused, mida me saame seminaridel, koolitustel ja ravitsejate juures, on välised stiimulid, mis korraks “kõditavad” meie hinge ja me unustame selle taas. Isegi, kui sel ravitsejal on hea kiirgus ning kahtlemata mõjutab tema juures käimine meie energeetikat, ei suuda me ka parima tahtmise juures säilitada tema juures saadud seisundit. Ainuke võimalus kasvada on ise endaga tööd teha seestpoolt väljapoole kuni meie isiklik kiirgus on nii kõrge. Ja sel hetkel tajuvad hoopis sind ümbritsevad inimesed, et sinu juures on midagi teistmoodi, sa oled hea ning rahulik seestpoolt, mitte ei püüa enast sundida heaks ja rahulikuks olema. Sest see on nüüd sinu loomulik olek.

Seda suudavad kõik inimesed. Ainukesed, kes seda ei suuda, on need, kes ei ole lihtsalt veel viitsinud öelda teda vihkavale teenindajale “Ma armastan sind”. Aga sina ei ole kindlasti üks nendest. Sina muudad ennast juba täna ja teed sisemiselt rõõmsaks juba järgmise vihase teenindaja, keda sa kohtad …

Ole vapper!
Kaido

Jõulud ning aasta lõpp on kindlasti parim aeg oma elu üle järele mõtlemiseks ning nuputamiseks, mida võiks kõike korda saata järgmisel aastal ning oma elus tervikuna. Kuid isegi, kui me soovime selles selgust saada, jääb tihti vajaka ideest, kuidas seda kõike korraga hakata praktikasse viima? Hea ning lihtne on mõelda, nüüd ma hakkan tegelema oma arenguga, aga millega pihta hakata? Meie ümber on kümneid erinevaid raamatuid, mis räägivad kõik ühte ning sama juttu erineva nurga alt, kuid paljud neist ei anna meile siiski head metoodikat, tee nii ja sinu elus juhtuvad sellised asjad.

Tänases loos ei räägi ma Saladusest ning külgetõmbeseadusest. Sellest on eelneva aasta jooksul räägitud nii palju, et aasta lõpus on hea rääkida millestki palju kergemast - elust enesest.

Ma ise ka istun sageli oma toas tugitoolis ja küsin endalt: “Kuidas edasi?”. Ideid on nii palju ja mõtteid, kuidas neid ideesid realiseerida samuti, kuid selge on see, et kõike ei jõua ära teha. Millele asetada oma fookus? Kas panustada enam üha kasvavale kaubandusärile või jääda kindlaks oma põhimõtetele ning järgida oma kirge - isiklikku arengut?

Kui ma alustasin oma sisemisi otsinguid, uurisin ma väga sügavuti, kuidas on võimalik muuta oma sisemisi paradigmasid. Me oleme oma harjumuste ning uskumuste vangid. Kõik, kes osalevad EduTeadvuse e-kursuses või osalesid EduTeadvuse seminaril, teavad, kuidas meie neuronühendused loovad meie identiteedi, mille külge me siis ennast “haagime”. Ja just selle identiteedi teadlik muutmine on minu hinnangul esimene samm isikliku arenguga alustamisel. Me lihtsalt peame hakkama teadlikult muutma oma sisemisi protsesse - nn ümberkaabeldama oma neuronühendusi - , et need oleksid harmoonias meie uute huvidega. Me loeme vaimseid raamatuid, kus öeldakse, et me oleme kõik Armastus. Kuidas seda ikka mõista siis? Mida see praktikas tähendab? Ma ei saa ju alates tänasest otsustada, et ma hakkan kõikidele oma tuttavatele ümberringi ütlema, kui palju ma neid armastan. Loomulikult me saame teha ka seda, kuid see oleks või-olla liiga suur paradigma muutus meie enda jaoks ning ka meid ümbritseva keskkonna ning inimeste jaoks, kellega me oleme tänaseni suhelnud. Pikas perspektiviis see tunne kaob ning me võimegi seda teha täiesti pingevabalt, kuna me oleme taibanud oma sisemise mina tegelikku sõnumit ja me lihtsalt järgime seda instinkti.

Kuid alustamiseks võib teha läbi sisemise vaikse paradigmade muutuse. Alljärgnevalt kirjutan ma, kuidas see toimus minu puhul.

3A printsiip

Ma arvan, et see oli 2007 aasta varakevadel, kui ma istusin autos Pirital merekaldal ning lugesin Eckhart Tolle raamatut” Uus maailm”. Ma isegi ei mäleta, millest see raamat täpselt oli, kuid sealsed impulsid tekitasid minus tunde, et kui ma soovin ise edasi liikuda, siis pean ma ise teadlikult otsustama edasi liikuda ning oma tavalistest raamidest välja tulema. Me ei saa ju muuta oma maailma, kui me ei muuda mitte midagi enda juures. Kui me mõtleme kogu aeg samu mõtteid ja teeme samasid tegevusi, siis kuidas oleks võimalik saavutada teistsuguseid tulemusi? Nii ma siis otsustasin, et ma muudan ennast seestpoolt. Aga kuidas?

Vastused tekkisid kolme sõna baasil: Andmine, Andestamine ning Armastus. Ja sellest tekkis minu jaoks 3A printsiip, mida ma olen järginud alates sellest ja ma nimetasin selle sisemise paradigma muutuseks. Selle käigus muutub, õigemini muudame me esimese hooga teadlikult oma sisemist tunnetust maailma suhtes, kuid perspektiivis muutub see nihe inertseks ja kogu meie edasine tegevus hakkab lähtuma nendest kolmest printsiibist - ka väliste paradigmade muutused.

Andmine
Anna enne kui sa vastu ootad!

Tavamõistes tähendab andmine, et kui ma annan midagi ära, on mul midagi nüüd endal vähem. Kui mul on näiteks 3 õuna ja ma annan ühe sulle, siis on mul järel ainult kaks õuna ning kahest õunast saan ma vähem toitaineid ning naudinguid kui ma oleksin saanud kolmest õunast. Ehk siis “Vähem on vähem”.

Sinu uus sisemine paradigma ütleb aga, et “Vähem on rohkem”. Läbi kvantfüüsika teame me, et kõik on energia, ja energia ei saa kuhugi kaduda, vaid see ainult muundub. Kui sa annad endast midagi ära, on sul “õigus” see tagasi saada, kuna vastasel juhul tekib sinu süsteemis puudujääk. Kuid energeertilised süsteemid püüdlevad ju alati tasakaalu poole, ja nii ka sinu puhul. Sõltumata, kas sa annad ära head energiat - sa teed midagi head maailmale - või sa annad ära halba energiat - sa teed midagi halba maailmale - , on sul õigus see puudujääk kompenseerida ning see energia tagasi saada. Kuna samuti on teada, et läbi vibratsioonilise resonantsi võimenduvad energia vibratsioonid, siis me saame alati tagasi rohkem kui me andsime.

Lihtsasse keelde panduna tähendab see “Mida külvad, seda lõikad”. Ja kuna me lõikame alati rohkem kui külvame, siis kehtib alati “Vähem on rohkem”.

Andmine ja Ego
Oluline on mõista, et kui me hakkame andma ainult sel eesmärgil, et me soovime rohkem tagasi saada, oleme me oma motiivides eksinud. Tagasisaamise motiiv ei saa olla kunagi nii atraktiivne, et me suudaksime pikaajaliselt lihtsalt anda. Kui me teeme head ainult eesmärgiga 3x rohkem head tagasi saada, oleme me tegelikult keskendunud saamisele, mitte aga andmisele. Me oleme kaotanud oma kontakti Praeguga ning elame tulevikus, kus me ootame Universumilt “palgapäeva”. Aga me ei tea, kas see üldse kunagi tuleb, sest me oleme sellisel juhul ju andnud endast ära egost lähtuvalt asju, mida me ei vaja, kuna me ootame nende asjade eest saada palka. Tekib küsimus, kas see on üldse olnud piisavalt hea, mis võib meile head tagasi genereerida? Kogu maailm on ju subjektiivne ning me saame tagasi just selle, mida me ära anname. Kui me anname ära egost lähtuvalt “head” (aga tegelik motiiv on saada hoopis see “hea” kolmekordselt tagasi), siis ei ole me ju head teinud maailmale. Me istume ikkagi oma väikeses maailmas ning mõtleme sellele, kuidas endale head teha - me teeme midagi puhtalt saamise eesmärgil. Aga me räägime siin ju paradigmade muutusest - me peame orienteeruma andmisele. Ja alles siis tuleb kõik see hea meie juurde, mida me alateadlikult soovime.

Andestamine
Kui tihti oled sa teinud kellelegi teadlikult halba? Isegi siis, kui keegi sinu tuttav või pereliige on sind milleski süüdistanud, kas siis tegelikult oled sa teinud ka midagi teadlikult viisil, et see teistele halba mõju tooks? Ma arvan, et mitte.

Me kõik käitume igal hetkel enda parima äranägemise kohaselt. Me ei ole ju loomult halvad inimesed. Mitte keegi ei ole oma loomult halb inimene. Isegi, kui sinu vaenlane tundub sulle olevat kõige kurjem ning pahatahtlikum inimene maailmas, on tegelikult ta sisimas hea. Kas sa usud tõesti, et sinu vaenlane istub kodus ja mõtleb, et ta on nii kuri, õel ja vastik, ning ta tunneb selle üle rahuldust. Ei, ta vaatab oma maailma enda seisukohast lähtuvalt ning käitub vastavalt sellele. Ning juhul, kui tema tegevused ei ole kooskõlas sinu ootustega, tundub ta meile vastik ja õel. Aga täpselt samuti võime meie tunduda temale. Tema ei mõista meid täpselt samuti nagu meie ei mõista teda. Me elame lihtsalt erinevates maailmades ja kuni need maailmad ei harmoneeru, ei saavuta me iialgi kontakti.

Sellest lähtubki Andestamine universaalses tähenduses. Kui me taipame, et kõik inimesed on tegelikult oma olemuselt head ning nende teod, mis meile tunduvad ebaõiglased, valed ja õelad, on tehtud lihtsalt ebapiisavale informatsioonile või kogemusele tuginedes, saame me nendele kergesti andestada. Me teame, et nad püüavad ja soovivad teha igal hetkel head. Isegi juhul, kui meile tundub, et ta soovib meile teadlikult teha halba, lähtub ta sel hetkel oma alalhoiuinstinktidest ja lihtsalt kaitseb enda õigusi. Aga võib-olla ta pole lihtsalt veel taibanud, et tal ei ole vaja midagi kaitsta, kuna mitte keegi ei soovi teda rünnata. Ja me saame talle andestada kogu südamest …

Armastus
Universaalne armastus kogu maailma vastu.

Kui me lähtume sellest, et me oleme kogu oma maailma loojad ja see on just minu enda loodud taies, saame me aru, kui ebaloogiline on seda maailma vihata. Kui sa teed jõulude ajal oma lapsega piparkooke ja vormid ei tule ilusad, kas sa hakkad siis neid piparkooke vihkama. Ei, sa teed uued …

Nii saame me teha ka oma eluga. Kui sa ei ole rahul oma seniste tulemustega loomises, siis on õige aeg muuta oma sisemist vibratsiooni ning püüda oma tulevik joonistada selliseks, nagu sa sooviksid. Ja parim viis hoida oma vibratsioon positiivne, on teha seda läbi Armastuse printsiibi.

Armastuse printsiip ei tähenda seda, et sa pead kõiki inimesi maailmas armastama intiimsel tasandil. Intiimsus lähtub meie elus väga madalatest tshakratest ning need on paljuski egoistlikud instinktid, mis on seotud enese alalhoiuga ning sooviga olla keegi. Kuid kui me mõistame, et me oleme niikuinii keegi ja me ei vaja keegi olemiseks meid ümbritseva maailma heakskiitu, sest me loome selle heakskiidu ise vastavalt oma uskumustele, siis kaob ära igasugune vajadus ka ennast tõestada ja me saame oma maailma armastada just sellisena nagu see hetkel on.

Luba oma maailmal olla just selline nagu ta on. Aga ära lepi sellega, kui see ei ole selline, mida sa sooviksid armastada. Sel hetkel toimub sinu teadvuses nihe, sest sa mõistad, et sul on võime sekkuda. Sekku siis. Nüüd kohe. Aga läbi armastuse, andmise ja andestamise. Ning sinu maailm muutubki …

Kaido

On reede õhtul kell 15.56 ning istun Tallinnas Linnahalli taga Copterline maandumisplatsi kõrval autos ja ootan mõnusat reedeõhtust 1,5 tunnist Tai massaazi. Ma ei ole oma lemmikkohta www.orientalhouse.ee külastanud juba kuid, kuigi aasta alguses lubasin endale, et hakkan siin käima vähemalt kuus korra. Aga meil on alati ju midagi endale põhjuseks tuua, et mitte võtta seda aega ning sõita sellisesse fantastilisse kohta, kus meid tervitavad suured Buddha kujud, mõnusalt suitsevad viirukid, rahustav muusika ning malbed ning tõesti oma tööd armastavad massöörid. Hakkab hämarduma, vaatan üksikuid kalamehi kail ning tekkis tahtmatult küsimus, et huvitav, kas nad püüavad kala hobiks või toiduks? Kas tõesti on inimesi, kes istuvad hobikorras külmal kail  reostatud piirkonnas ning naudivad seda? Jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt teevad nad seda siiski toiduks.

“Milline kontrast!”, imestasin ma. Just enne siia tulekut külastasin Sushi Cat’i, mis on Tallinna üks parimaid ja mõnusamaid sushi-kohti. Ma käisin seal, nautisin Jaapani toitu, suurepärast sushit, Miso suppi ning rohelist teed. Samal ajal istub keegi kail, külmetab ja ootab, et konksu otsa jääks nälginud särg, mida õhtul oma perele supi sisse viia. Meid ühendab miski, aga samas oleme me valgusaasta kaugusel. Meid ühendab see, et me mõlemad armastame kala, kuid meid lahutab viis, kuidas me seda kala tarbime.

Võib-olla see mees ei teagi, mis asi on sushi. Ta ei ole seda iial söönud, ehk ei ole tema silmad sushit iial näinudki. Mitte seetõttu, et telekas kunagi sushit ei oleks näidatud, kuid tema jaoks seda ei eksisteeri, kuna ta teab, et see on tema “liigast” väljas. Kuid siiski me oleme täpselt ühesugused inimesed, meil on kõik sama. Ja siiski me oleme nii erinevad.

Kunagi lugesin ma üht raamatut, mille autor mainis, et kvantmehhaanilisel tasandil on kõik olemas. See, et me kogeme vaesust või rikkust, on meie enda alateadlik valik. Me oleme leppinud teatud rolliga ning mitte, et me ei suuda sellest rollist välja astuda, vaid me ei tunne vahendeid, kuidas seda lihtsalt teha. Selles raamatus kirjutati, et küllus igal tasandil (suhetes, tervises, rahas) on kõikide inimeste elus juba olemas, kuid me ei oska seda kogeda. Sel hetkel ei mõistnud ma lõpuni, mida see tähendab, aga istudes tänasel reedesel õhtul siin kail, tekkis mul taipamine, kui õigus oli sellel autoril. Ma püüdsin seda mõista raamatut lugedes liiga metafüüsilisel tasandil, aga ehk ei olegi selle väite sisu väga metafüüsiline, vaid äärmiselt praktiline.

Mida me näeme ja mida me kogeme?
Mida näeb ja kogeb see üksik kalamees kail? Kas tema maailm on täpselt samasugune nagu minu või sinu oma? Siiski elab ta ju täpselt samasuguses maailmas nagu mina ja sina. Tal on täpselt samasugused võimalused, tema jaoks kehtivad täpselt samad seadused ning tal on täpselt samasugused õigused. Kuid siiski elab ta elu, mis ei pakata küllusest ning rõõmust (vähemalt seda ei peegelda tema olek ning silmavaade). Tema silmad ei näe neid asju, mida näevad minu silmad. Ta ei kuule seda, mida mina kuulen ning ta ei koge seda, mida mina kogen. Sest ta elab täpselt samas maailmas, aga täiesti teistsuguses isiklikus maailmas. Ta lepib bussiga, kui mina lepin autoga. Tema lepib särjega, kui mina lepin sushiga. Ning tema lepib oma eluga, kui mina lepin oma eluga.

Küsimus ei ole selles, et üks on andekam või õnnelikum. Absoluutselt mitte. Ma lihtsalt ei lepiks iial selliste tingimustega ning juhul, kui ma hakkaksin sinna “kukkuma”, teeksin ma kõik, et sellest välja ronida. Tegelikult suudaks seda samahästi ka tema. Just praegusel hetkel siin kail on meil täpselt ühesugused võimalused. Ei saa öelda, et mul on rohkem võimalusi. Absoluutselt mitte. Maailm on kõikidele täpselt ühesugune anum. Ideed sellest, et mõned meist on õnnelikumad kui teised, on pelgalt mõttekonstrkutsioonid. Kui meid hetkel paljaks koorida, meilt mõlemalt kõik ära võtta, mis meil on, ning siis vaadata aasta pärast, kui kaugel me oleme, siis 99% tõenäosusega oleks endine olukord saavutatud. Mina elaksin keskpärast eestlase elu, tema elaks keskpärast kaluri elu. Kuigi sel hetkel, kui meid “vette” visati, olime me mõlemad langenud samale tasandile. Ainuke, mis meie tulemusi aasta jooksul määraks, oleks see PRAEGUNE hetk, mil me saame midagi ette võtta. Ma ei tea, mida tema oleks teinud (suure tõenäosusega läinud kalale vms, kuna muidu ta ei oleks ka praegu siin), mina aga oleksin oma pea tööle pannud ning hakanud nuputama, kuidas ma saaksin oma elu paremaks muuta. Sest ma lihtsalt ei oleks leppinud selle olukorraga, kuhu ma olin sattunud. Ma oleks lähimate kuudega astunud sellest “karbist” välja ning valinud teadlikult enda elu teises karbis. Ma ei saa väita, et ma olen nii “meister” ning elan ilma karbita. Me kõik elame teatud karpides, mille tekitavad meile meie alateadlikult uskumused.

Kuidas me parandame oma praegust olukorda?
Täpselt sama lugu on ka olemasolevast elusituatsioonist järgmisse astumisega ehk sinu praegusest karbist järgmisse karpi minemisega. Sa saad seda teha ainult siis, kui sa otsustad praegu, et sa ei lepi olemasoleva olukorraga.

Kui me vaatame enda ümber, näeme me seal mingit elu - sinu enda elu. Vaata, missugune see elu on? Kes on selles osalised, mis sündmused sinu elus aset leiavad ning kuidas sa nendesse sündmustesse suhestud? Kas sa lepid nende asjadega? Oled sa rahul kõigega? Või sooviksid midagi muuta?

See on sinu kast. Kui ma vaatan enda elu, siis näen ma samuti neid “tegelasi”, kes minu kastis elavad. Meil kõikidel on oma kast, millest me üsna kiivalt kinni hoiame uskudes, et kui me midagi liiga kardinaalset ette võtame, võib see kast laiali kukkuda ning siis …

Aga “Mis siis?” ongi minu hinnangul kõige parem küsimus selles kontekstis. Kui me soovime midagi oma elus muuta, peame me nii või naa sellest kastist välja astuma ning vaatama, mis asub väljaspool seda kasti. Kas seal on uusi võimalusi? Kas seal on midagi, mis meeldiks mulle hoopis rohkem kui sündmused minu enda kastis? Ehk saan ma mõnikord vargsi piiluda ka kellegi teise kasti ning saada sealt ideid, kuidas oma kasti lõhkuda. Aga selle lõhkumise peame me igal juhul ise ära tegema. Me ju loeme ja näeme kogu aeg tavaliste inimeste edulugusid, kes võtsid midagi ette. Nad alustasid täiesti nullist - oma kastist -, lõid selle seinad kõikuma ning ehitasid endale uue kasti. Täiesti oma reeglite kohaselt. Ning siinjuures ei räägi ma rahast ning rikkusest. Meie maailm on täis inimesi, kes järgnevad oma kirele tulgu mis tuleb. Ühel hetkel nad mõistavad, et elu on liiga lühike, et seda ära raisata elades oma elu nende reeglite järgi, mis keegi on minu kasti pannud. Ei, ma loon ise oma kasti ja elan selles just sellist elu, nagu ma soovin.

Mis on sinu elus selline, millega sa rahul ei ole?
Kui sa ei ole rahul, miks sa siis lepid sellega? Millal oli viimane kord, kui sa istusid tõsiselt maha ning mõtlesid läbi, kuidas seda olukorda muuta nii, et sa saaksid öelda, et ma olen sellega rahul? Olgu selleks siis suhted oma kaaslasega, oma ülemusega või sõpradega? Tihtipeale elame me vanast harjumusest nende vanade harjumuste järgi, mille oleme kunagi endale omaks võtnud. Ning isegi, kui me tunneme ammu, et juhul, kui ma saaksin aega tagasi kerida, muudaksin ma teatud asju, aga praegusel hetkel on seda väga tülikas teha. Kohe tekivad ju küsimused nagu “Mida nad mõtlevad sellest?” ja “Kuidas ma ikka ütlen talle otse, et ma ei armasta teda enam ning peame midagi oma suhtega ette võtma” või “Kuidas ma ütlen oma vanematele, et ma kolin ära Filipiinidele?”.

Need on küsimused, mis kerkivad meile pähe, sest konfrontatsioon on ebamugav ning me lükkame selliseid jutuajamisi kogu aeg edasi. Aga kui kaua, tekib küsimus. Me liigume ju lõpu poole, mitte alguse poole. Iga päev, mil me ei tee seda, mida me soovime teha, raiskame me oma elu. Ning seda mitte kuidagi metafooriliselt, vaid täiesti sõna otseses mõttes. Vaata, kuidas päevad ning nädalad lendavad. Miks me seda kõike teeme?

Loomulikult me ei saa võtta ette kardinaalseid samme, et tuleme töölt ära ja asi korras. Et küll siis vaatame, mis saab. See ei saa olla esimene samm. Esimene samm saab olla taipamine, mis teeks meid tegelikult rõõmsaks. Ja hakata väikeste sammudega seda enda ellu lubama. Ma ütlen omast kogemusest, et elu armastab meid. Ta toetab meie otsuseid ning eriti neid, mis on tehtud armastusest elu vastu. Meil kõikidel on ju missioon siin elus. Me kõik oskame midagi kõikidest teistest paremini. Me ei ole sõdurid kuskil reas, kellel on sama vormiriietus ning keda eristab ainult  nimi vormil. Me oleme ju täiuslikud olendid, kes on täis temale omaseid oskusi. Me peame need oskused üles leidma. See vajab natukene endaga tööd, aga kui see juhtub, muutub elus kõik. Siis me tunneme, kuidas meil on toetus taga ja meie tegevusi suunab Elu ise. Siis me hakkame ise mõistma, kuidas elu kohandub vastavalt sellele, mida me otsustame teha ja me ei pea enam alluma võõrastele reeglitele.

Aga raskused?

Paljudel võib hetkel tekkida küsimus, aga kuidas on kõikide nende raskustega, millega inimesed igapäevaselt silmitsi seisavad?

Aga äkki ongi need raskused seepärast, et me teeme valesid asju? Minu elu oli väga kaua raske ning täis probleeme. Aga see kõik muutus, kui ma leidsin enda jaoks sisemise arengu. Ma avastasin, et mulle meeldib kirjutada ja endaga tegelda. Ning mida enam ma sellele tähelepanu pöörasin ja energiat panin, seda enam hakkasid lahenema ka probleemid teistes valdkondades. Tõesti oli tunne, et mul “ei lastud” teha teisi asju hästi, kuna need olid valed asjad minu jaoks. See Tee oli lihtsalt suletud. Aga peale seda, kui ma avastasin midagi, mis tuleb mul hästi välja, läks ka teine tee lahti, mis toetab mind igapäevaelus ja aitab mul arveid maksta.

Kõik inimesed ei pea tegelema isikliku arenguga, kuigi läbi sisemiste protsesside muutumise jõuame me enda sisse ühel hetkel niikuinii. Meie maailm vajab erinevaid oskusi ja väärtusi, mida me saame üksteisele pakkuda. Mina kirjutan, kuid ma ei saaks kirjutamist nii palju nautida, kui näiteks Steve Jobs ei oleks kunagi asutanud firmat Apple ning see ei toodaks nii lahedaid arvuteid nagu MacBook Pro’d. See on väärtus minu jaoks. Ning Steve Jobs ei saaks oma geniaalset tööd teha, kui maailmas ei oleks assistente, sekretäre, müügimehi ning raamatupidajaid, kes kõik oma tööd jumaldavad. See moodustab tervikliku harmoonilise süsteemi, mis toetab ja arendab üksteist.

Ma usun, et kogu Universum on üles ehitatud koostööle ning harmooniale. Vaata kasvõi loodust - milline kooskõla ja harmoonia! Hämmastav! Iga rohulible ja putukas teab täpselt, mida ta peab tegema. Sest see on temasse programmeeritud.

Nii on ka meisse programmeeritud oskused, mida me suudame teha maailmas kõige paremini. Me oleme väikesed rohulibled ühel lõputul väljal ja me õõtsume koos tuules, mida me nimetame kokkuleppeliselt ajaks. Kuid kui igat rohuliblet eraldi vaadata, moodustab ta omaette terviku oma täiuslikkuses ning pingutusevabas tegutsemises, aidates kõikidel teitsel olla see, kes nemad on tulnud siia olema.

Mõtleme siis välja, mida paganat me siia sündisime, mida meil teistele öelda ning pakkuda on, ja hakkame seda siis tegema. Mina igatahes otsustasin aasta tagasi oma kasti puruks lüüa ning ma tunnen praegu, et kuigi aasta jooksul on olnud ka hõredaid hetki, mil ma olen kahelnud, kas ikka lõpuni saame seda käega katsutamatut Miskit usaldada, olen ma täna oma eluga enam rahul kui iial varem. Ma olen vaba, ma teen, mida ma armastan ning ma tunnen, et ma ei ole üksi. Nüüd kutsun ma ka sind oma kasti lõhkuma ning proovima, kuidas oleks elada oma elu sinu reeglite järgi. Aga käitu palun targalt. Keegi tark inimene on kunagi öelnud, et see on Tarkuse Tee, mida käies peame säilitama kaine mõistuse ning terve meele.

Ole vapper!
Kaido

_____________________________________________________________________________________

Kuidas astuda oma kastist välja?
Vaata www.suurimsaladus.ee/2010

Me kõik oleme kohanud kunagi kuskil sellist pilti 1943 - 2007 või 1815 - 1898. Mida need meile näitavad? Need numbrid näitavad, et kunagi elas kuskil keegi, kes sündis 1943 aastal ning lahkus meie seast 2007 aastal. Ja siis?

See näitab, milline vabrik elu on. See on kogemustevabrik, ja mitte midagi muud. Inimesed tulevad “peale”, ning teine hulk kaob alt ära, et uutele jälle ruumi teha. Viimase 50 aastaga on muidugi maailmas tervikuna peale tulevate inimeste hulk tohutu kiirusega kasvanud ning see progressiivne kasv ei peatu. Kui 50 aastat tagasi elas Maal 2 miljardit inimest, siis täna elab siin 6 miljardit ning 50 aasta pärast prognoositakse olevat see kolmekordistunud jälle.

Hämmastav. See kõik on märkimisväärne, kui käsitleda neid numbreid globaalselt, kuid kui vaadata individuaalselt ja ilma emotsioonideta, siis me mõistame, kui tähtsusetu on ühe indiviidi roll globaalses mõistes. Ning me saame seda tähtsust suurendada ainult individuaalsel tasandil valides, kas joon kahe numbri vahel on lühike kriips või sigri-migri sikk-sakk.

Mida sa tahaksid, et sinust räägiks sinu autobiograafia?
See on raske küsimus. Mis küsimus see üldse on, mõtleb mõni kindlasti? Ma elan praegu ning ma ei pea tegelema sellega, mis juhtub peale minu surma …

Aga siiski. Me läheme kõik niikuinii. See on üks suur illusioon, et elu on pikk. Päevad ning nädalad lendavad meist mööda ning me jõuame vaid eelmise hangunud grillvorsti rasva grillilt eemaldada, kui juba järgmine Jaanipäev taas kätte jõuab. Küsimus on ainult selles, mida me selle aastaga jõudsime ära teha, et elu enda jaoks nauditavaks muuta?

Justnimelt enda jaoks nauditavaks muuta. Mitte rohkem raha rügada ning ennast hingetuks joosta, vaid mida me jõudsime ära teha aastaga, et oma elu nauditavamaks muuta? Mida ma suutsin eelmise nädala jooksul ära teha, et oma elust rohkem rõõmu tunda? Ning mida ma tegin eile sellist, mis mind rõõmsaks tegi? Ja … mida ma saan täna teha sellist, mida ma tõeliselt naudin ning juhul, kui täna on minu viimane päeva, siis vähemalt homme minnes saan ma öelda, et eile võtsin ma oma elult kõik.

Need tegevused määravad selle, millest räägiks sinu autobiograafia. Kui seda kirjutama hakatakse, siis ju sinul on niikuinii täiesti ükskõik, kuid ainuke, mis võib meile huvitav hetkel tunduda on küsimus: “Kas lugejatel oleks seda huvitav lugeda?”.

Kui meie autobiograafia räägiks, kuidas me 50 aastat sama tööd tegime, me ei puhanud ja seigelnud kartes, et igasugune muutus lööb meie ellu ebastabiilsuse, millega me toime ei pruugi tulla, siis ei olegi seda raamatut võib-olla väga põnev lugeda.

Aga kui raamat räägiks sellest, kuidas me ühel hetkel taipasime, kui lühike elu on ning me ei tohiks sellest päevagi raisata tegevustele, mida me ei armasta, me võtsime riske ning kogesime nii kaotusi kui ka võitusid, me elasime elu ennast, mitte ei lasknud elul meid elada, siis võib see raamat olla paljudele lugejatele huvitav ning isegi inspireeriv.

Mis seal vahet on, küsid sa praegu, kuna meie oleme ju niikuinii siis surnud? Justnimelt!!! See ongi asja point - kui ei ole vahet, sest me ju läheme ühel hetkel niikuinii, siis miks mitte kohe täna alustada sellise eluga, mida me sooviksime elada, mitte aga jätkata elu, mis meid ei innusta ja ei rahulda?

Aga need hirmud ikkagi …
Kuidas me ikka saame oma elu muuta niimoodi? Me oleme ju harjunud teatud tööd tegema, meil on stabiilne elu ja kõik on justkui okei …

Aga kas see kõik on ikka okei?

Kas esimene mõte, mille sa igal hommikul ärgates mõtled, on, et “Apppiiiiii, kui lahe päev täna tuleb jälle … õnneks sai öö läbi ning ma saan lõpuks toimetama hakata? Ma ei jõudnud seda hommikut juba ära oodata …”

Kui see on nii, siis on tõesti okei. Siis me ei raiska oma aega. Kuid kui meie esimene mõte on midagi muud, siis järelikult me teeme midagi muudel põhjustel kui kirg selle asja vastu. Miks me seda teeme? Loomulikult hirmud …

Me oleme stabiilsuse ohvrid, mille tagab meile meie alateadlik psühhoküberneetiline mehhanism. Alati, kui me väljume oma turvatsoonist, eritab see mehhanism meie verre vastavat kemikaali, mida me tõlgendame ärevuse ja hirmuna … ning me läheme igaks juhuks oma turvatsooni tagasi uskudes, et uus idee midagi alustada või oma elus midagi muuta oli täiesti ebareaalne idee. Ning me elame oma vana elu edasi.

Joon kahe numbri vahel
Tagasi tulles selle joone juurde kahe numbri vahel…

Sel hetkel, kui keegi sinu joont näeb, on alles vaid ajalugu ning sinu autobiograafia. Siis ei ole enam vahet, mida sa tundsid ja mida sa ei tundunud. Selleks ajaks on kas kõik võidetud või kõik kaotatud … aga üks on kindel: mineku hetkel kaotame me niikuinii kõik. Isegi oma ilusaid silmi või head lauluhäält ei saa kaasa võtta. Seega ei ole mitte mingisugust vahet, mitu korda me eelnevalt võidame või kaotame, kuna lõpuks oleme ikkagi tühipaljas vari kellestki, kes omas teatud identiteeti ja endale külgepoogitud egopõhiseid põhimõtteid.

Me laseme lahti oma hirmust ning hakkame otsima võimalusi tegelda nende asjadega, mida me armastame. Me peaksime vältima hullumeelset tegutsemist tulles ära töölt isegi veel teadmata, mis edasi saab lootes Universumile, kes pakub meile uue töö. Seda ei juhtu, kuna meie alateadlikud uskumused ei lase meil seda uut tööd leida, sest iga päevaga süveneb meis hirm, et me ei leia tööd. Universum aitab meid igal sammul, aga ta saab teha seda oma täiuslike seaduste raames. Ning üheks seaduseks on vibratsiooni- ja külgetõmbeseadus, mis vastab meie alateadlikele uskumustele. Ning olles kõigest inimene, ja töölt ära tulles omamata uut väljundit, ei suuda me kuidagi oma uskumusi ja vibratsiooni programmeerida nii kiiresti sagedusele, mille kaudu oma ellu uus töö tõmmata.

Muutus elus saab toimuda vaid läbi teadlike tegevuste ning praktikate, millest esimene on mõista, mis oleks see, mis muudaks meie elu nauditavaks? Ning kindlasti ei ole see pelgalt suurem auto, ilusam maja või kaugem reis. See on illusioon. Kui seda ei usu, siis kujuta ette, mida sa teeksid siis, kui sa oleksid juba saanud suurema auto, ilusama kodu või kaugema reisi. Siis oleme ummikseisus, sest me peame hakkama otsima enda tegelikku olemust ja põhjust, miks me siis Maale oleme sündinud. Jah, ka selleni on võimalik jõuda, aga see on juba hoopis teise artikli teema.

Kokkuvõtvalt, meie elu on joon kahe numbri vahel, sõltumata, kas me seda soovime või mitte. Me ei saa muuta fakti, kas see on joon või see ei ole joon, aga me saame muuta selle joone kuju. Kas me lepime sellega, et see on pelgalt üks kriips või me tegutseme viisil, et see on üks suur ja võimas sikk-sakk. Üks viis seda teha on nii:

1) Tee oma 101 unistuse nimekiri ning hakka selles olevaid asju lihtsalt ära tegema. Ära alusta sellest, mida sa tahaksid omada, kuna see on illusoorne, sest materiaalsed asjad ise ei saa meile mingit kogemust pakkuda, vaid pigem mõtle, mida sa sooviksid oma elus tõeliselt kogeda: on see vabadus, on see küllus, on see armastus?

2) Mõista, mis tunne on, kui sa oled selle saavutanud. Aga ära lihtsalt korda, et mul on uus töö või ma leidsin uue kaaslase, vaid püüa aru saada, mis tunne see on, kui sa oled selle juba saavutanud … ning siis hakka teesklema. See tagab sulle vibratsioonilise resonantsi.

3) Ära karda mitte midagi. Sul ei ole kaotada mitte midagi, sest hiljemalt 80 aasta pärast kaotad sa selle niikuinii. Tee siis nii, et need 80 aastat oleksid vähemalt nauditavad ja et keegi sinu hea sõber saaks sinu matustel öelda: “Wou, oli ikka tegelane… ta võttis elult kõik, mis võtta andis … ta elas elu, mida ta elada tahtis ning proovis järele kõik, mida elu talle pakkus… jätkus tal ikka julgust neid asju ette võtta … kahju, et ma ise seda kõik ei teinud, kuna nüüd on juba hilja, sest ma’gi minemas varsti sinna, kus tema mind juba ootamas ees …”

Ütle oma elule “JAHHHH!”
Kaido