Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Armastus. Kõige ilusam sõna maailmas. Miljonitele. Ei, isegi miljarditele.

Kas keegi on seda kogenud, kogemas või unistab selle kogemisest? Ma arvan, et mingil ajahetkel oma elus oleme me kõik need faasid läbi teinud. Kuid kas me oleme enda jaoks iialgi teadvustanud, mis asi armastus meie jaoks üldse on?

Armumine
Vau! Esimene armastus, mis meid üldjuhul vahemikus 14-18 eluaastat tabab, on tappev. See on nii magus, nii võimas ning nii unustamatu. Me siseneme armudes sõna otseses mõttes teistusugusesse teadvusseisundisse, mis lubab meil teha ja korda saata asju, mida keegi normaalses seisundis ei teeks. Jah, ma arvan, et “lubab” on siinjuures isegi õige sõnakasutus, sest armumise perioodil ei ole me ju meie ise - hiljem me vaid meenutame mõnusalt nostalgiliselt, milleks kõik me sel ajal valmis ei olnud. Seega, me justkui lubasime endal nautida seda aega, kui me ei olnud päris normaalsed, ja me saame aru, et sel ajal teostatu ei saagi kannatada alati kriitilist meelt, sest me olime uimastite mõju all. Aga neid uimasteid ei tarvitanud me mitte välispidiselt, vaid meie enda keha toodab neid armumise ajal nii palju, et me ei vajagi midagi muud. Meile piisab meie mõtetest, meie unistusest ning armastatu üksikust riideesemest, kust me ei väsi nuusutamast tema parfüümi, mis automaatselt aktiveerib meie ajus neuronühendused manades meie silmade ette taas ja taas hetked, mille nimel me oleme valmis kasvõi surema. Sest ilma temata ei ole ma meil midagi enam siin Maa peal teha.

Jah, me oleme sel ajal hullud. Täpselt samasugused hullud nagu iga teisegi emotsiooni mõju all - kadedus, viha, solvumine, petumus jpt. Hinnanguliselt on meil umbes 300 erinevat emotsiooni, mida me läbi elame. Inimesed tapavad ju armukadedusest, vihast ning pettumusest teisi inimesi; emad-isad ei räägi oma lastega järgnevad 30 aastat, sest laps valis oma abikaasaks kellegi, keda tema vanemad ei aktsepteeri; ning me kolime hetkeajel elama Iisraeli, sest me kohtasime Hispaania ööklubis kedagi, kes meile ühe öö jooksul seitseteist korda ütles, kui ilus ning veetlev me ikka oleme. Need on kõik emotsioonid, mida me elame läbi, ja mis teevad meid ühel hetkel kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas, kuid järgmisel hetkel võivad nad muuta meie maailma väljakannatamatuks põrguks.

Jah, armumine ei ole armastus. Armumine on emotsioon, ning seda tuleb niimoodi ka võtta.

Sõprus
Üks inimene sajast, kes hetkeajel Iisraeli kolib, leiab uues kaaslases oma tõelise sõbra ning hingesugulase. Peale seda, kui armumine on otsa saanud, ning mees-naine on kaineks “maganud”, märkavad nad, et nende vahel on midagi veel peale pelga emotsiooni, mis hoidis neid eelnevad neli kuud tegutsemas. Üks avastab, et ta ei soovigi Eestisse tagasi kolida, sest talle mitte ei tundu teine inimene lihtsalt müstiline ning eksootiline, vaid ta leiab selle inimesega tõesti ühise kokkupuutepunkti ja neil on koos hea olla. Ning teine inimene märkab, et teda ei köida esimese juures mitte ainult põhjamaised silmipimestavalt ilusad blondid juuksed ning tema helesinised silmad koos imetlusväärse vormiga, vaid ta naudib temakese seltskonda rohkem kui on seda teinud ühegi naisterahvaga kunagi varem. Nendel on tõesti midagi, millest omavahel rääkida, mida koos teha ning kuidas aega veeta, ning üksteist isegi õpetada. Nad on lihtsalt hingesugulased, ja nendel on omavahel koos niiiii hea olla. Nad tunneksid teineteist nagu eelmised 20 aastat. Või isegi 200 aastat. Kas see on armastus?

Samad omadused - hea klapp, põnevad jutuajamised ning koosveedetud aeg - kuuluvad aga ka sõpruse juurde, mida jagavad samast soost inimesed. Miks muidu me veedame aega oma sõpradega? Sest meil on koos mõnus olla - me tunneme üksteist hästi, ja me oleme justkui hingesugused. Justkui me teaksime teineteist juba eelnevad 20 aastat. Või isegi 200 aastat.

Mis on see osa, mis muudab siis sõpruse armastuseks? Kas tõesti seks ning intiimsus mehe ning naise vahel? Meie eesmärk on ju leida enda kõrvale tõeline sõber, kes mõistab meid alati, ning jagab meiega nii meie muresid kui ka rõõmusid. Aga see on ju sõprus, mitte armastus. Kas siis armastus = seks?

Jah, sõprus ei ole ka armastus. Sõprus on siiras usalduse ning ühiste väärtuste jagamine teise inimesega.

Armastus laste vastu
Kui mulle 2004. aasta juunis minu esimene poeg peale sündimust kätele pandi, avastasin ma enda juures midagi täiesti uut - armastuse oma lapse vastu. Ma olin olnud korduvalt armunud, ning mul oli palju sõpru - kuid see, mida ma nüüd kogesin, oli midagi täiesti uut. Ma isegi ei teadnud, et inimene võib midagi sellist üldse tunda. See oli piiritu armastus kellegi vastu, keda sa isegi ei tunne. See oli nii tugev, et see lausa koormas mind - ma ei tahtnud seda tunnet mitte kunagi kaotada. Ja ma olin valmis endast kõik andma, et seda ei saaks mitte kunagi minu elus ka juhtuda. See tunne oli tingimusteta, kõike ületav ning kõiki alistav - mitte miski ja mitte keegi ei olnud mulle olulisem kui tema. Tema, keda veel 15 minutit tagasi ei olnud meie maailmas olemaski, ning keda ma arvasin olevat lihtsalt üks inimene minu elus, kelle eest hoolitseda. Kas see on siis armastus?

Aga sedasama “tunnevad” ju loomad oma poegade vastu. Emasloom teeb endast kõik, et oma poegade eest hoolitseda - ta on valmis isegi nende eest surema.

Kuidas meie - inimesed - arvame siis endast nii palju, et nimetame ennast tõelisteks armastajateks oma laste vastu? Ei, see ei ole armastus - see on instinkt, mis meisse on programmeeritud. Kui meie, ja kogu loomariik, ei “armastaks” oma lapsi-poegi nii palju, siis kes neid kaitseks ja üles kasvataks? See on täiuslik mehhanism, mis looduses aset leiab, mille kaudu iga lapsevanem hoolitseb just tema poegade eest. Ja see tagab, et kõik on lõppkokkuvõttes kaitstud. Kuid meie, inimesed, muudame selle kõik väga romantiliseks ning suuremeelseks - me armastame oma lapsi. Ei, me lihtsalt jumaldame neid, sest see on meie ürgne ning loomupärane kohus ning omadus. Mitte keegi ei armastaks neid ju, kui isegi meie seda ei teeks. Vaid meie suureks rõõmuks on see, et me tunneme ennast oma lapsi armastades nii hästi. Me nimetame ennast õnnistatuteks ja õnnelikeks, et meil on lapsed, keda me saame armastada. Jah, see kõik tundub tõesti niiiii hea, kuid see on kõigest programm, millele me allume. Koos meie kodus pikutavate koerte-kassidega ning keldris toitu otsivate hiirte ning putukatega. Meie erinevus nendest on vaid see, et me mõtleme asju välja. Kogu loomariik kaitseb ja armastab oma poegasid spontaanselt, tingimustega, kuid meie pöörame selle egoistlikult enda kasuks, et MEIE oleme õnnelikud, et me saame kogeda armastust. Ja sageli ei olegi meie armastus oma laste vastu ju tingimusteta - me seame nendele palju tingimusi, et nad vastaksid meie ootustele. Kas see on siis armastus?

Jah, instinktid ka ei ole armastus. Instinkt on meie geneetiline kohustus kanda hoolt oma poegade eest, et saaks realiseeruda jumalik plaan ning inimkonna jätkuvus.

Hmmm … kas armastus on üldsegi siis olemas?

____________________________________________________________________

Kompass Rakveres: Kuidas anda elule tähendus?
www.sisekosmos.ee/kompass

Kui ma 2006 aastal teadliku enesearengu, meditatsiooni ning positiivse ellusuhtumisega tegelema hakkasin, oli minu suurim eesmärk jätkuvalt palju raha teenida. Just oli esimene minu ettevõte pankroti läinud, kuid ma uskusin ja lootsin siiralt, et olin oma õppetunni saanud, ja nüüd olen valmis tähelennuks.

Ma eksisin. Ka 2010 aastal on minu kaubandusettevõte väike ning katab minu jaoks vaid olulised kulud - auto, telefoni, kütuse jms. Vastasel juhul oleksin ma selle juba ammu kinni pannud, sest kirest selle firmaga seotud tegevuste juures rääkida ei saa.

Eksperiment elu enesega
Minu peamine rõhk on läinud alates 2008 aasta sügisest elu korraldamisele viisil, et ma saaksin seda nautida igal hetkel. Ma otsustasin 2008 aasta oktoobris, et osalen suures isiklikus eksperimendis. Ma olin selleks ajaks tänu oma ebaõnnestunud äriprojektidele kaotanud enam kui miljon krooni, ja ma mõtlesin, et mida enam mul kaotada on. Raha oli nii palju kulunud, et juhul, kui ma veel seda kaotan, ei oma see enam minu jaoks märkimisväärset tähendust. Seega otsustasin ma hakata oma elu elama minu poolt seatud tingimustel.

Eksperimendi sisu oli kogeda isiklikult, kas elu muutmine läbi kõikide nende “õpetuste” on võimalik. Küsimus minule endale oli: “Kui ma usun ja usaldan neid seadusi, mida räägitakse - me oleme ise oma elu loojad - , kas ma siis suudan oma elu kujundada selliseks, mida ma saan nautida?“

Kuni selle ajani - umbes 2 eelnevat aastat siis - olin ma oma eesmärkidena näinud ainult asjadega seotud ning finantsilisi eesmärke. Kuid sel hetkel - 2008 aasta oktoobris - hindasin ma esimest korda oma eesmärgid ümber. Kuna ma olin just kuu aega tagasi üle 4 aasta vabakutseliselt “palgatööle” läinud, ei andnud mulle rahu minu olukord. Ma olin kokku 4 aastat ettevõtja olnud, millest esimene firma lõpetas pankrotiga, ning ka teine ei käivitunud ootuspäraselt. Ma võtsin otsuse vastu, et ma ei viitsi selle tagaajamisega enam tegelda - ma hindasin eesmärgid ümber ning seadsin uued sihid:

1. Ma ei soovi teha suurt äri, vaid soovin olla vaba (ka finantsiliselt)
Kui minu senine nägemus edust oli olnud suur firma ja palju töötajaid ning muidugi tohutult palju raha, siis nüüd seadsin ma eesmärgiks vabaduse. Ma ei soovinud oma pead vaevata, kuidas firmat teha, vaid ma soovisin olla oma tegemistes vaba, millega kaasneks piisavalt raha, et ma ei peaks mõtlema selle peale, kuidas igakuiselt arveid maksta.

2. Ma soovin tegelda valdkonnaga, mis mind innustab
Ma otsustasin, et ma ei soovi tegelda kaubandusega, kuna ma alustasin seda ainult selleks, et raha teenida, mitte, et see oleks mind väga huvitanud. Ma soovisin tegelda valdkonnaga, mida ma teeksin ka tasuta ning vabal ajal - isiklik areng (selleks ajaks olin ma enesearenguga tegelenud täiesti vabatahtlikult 2 aastat).

Tänaseks olen ma eksperimendis osalenud 1,5 aastat ning sageli ei usu ma ka ise, mis on toimunud. Kas seda uskuda või mitte, aga minu elu on läinud just selles suunas, kuhu ma ta suunasin. Ma ei saa kuidagi öelda, et ma seadsin sellele täpsed tingimused ja “tõmbasin” kõik need juhtumid enda ellu - ei, on olnud tõususid ja mõõnasid, aga peale teadlikku otsust ning “jahi” lõpetamist rikkusele ja edule, juhtusid minu elus asjad, millest ma 3 aastat tagasi ei osanud isegi unistada. Ma olen oma tegemistes vabam kui kunagi varem, mul ei ole ühtegi töötajat, mul ei ole suurt firmat, mul on palju vaba aega - ning boonusena, mul on ka raha. Kuidas see kõik võimalik on? Kahjuks sellele ei oska ma ka ise sageli vastata. Kui keegi küsiks minult, kuidas ma seda tegin, siis oskaksin ma nimetada ainult kaks märksõna - usk ning vaprus. Kõik. Kõik ülejäänud on Elu minu eest ise ära teinud.

Kuid isegi, kui minu elus on toimunud viimase 1,5 aasta jooksul põnevad arengud, hindasin ma mõned nädalad tagasi taas kõik oma eesmärgid ümber. Kuna see toimus alles hiljuti, siis tulemusi ma hinnata veel ei oska, kuid ma usun parimat.

Anna endast kõik, et teisi aidata
Minu 2008 aastal püstitatud sihid olid siiski paljuski sissepoole suunatud - ma tahtsin olla vaba, teenida piisavalt sissetulekut ning tegelda valdkonnaga, mis mind innustab. Ning ma sain selle. Aitäh selle eest sellele, kes selle eest vastutav on. Kuid nüüd tunnen ma, et ma soovin edasi liikuda. Ma ei usu, et mulle meeldib kirjutada ning ma naudin koolitustel esinemist vaid seepärast, et sellest naudingut saada. Jah, kahtlemata saan ma sellest naudingut, kuna see on minu jaoks lihtne ja see kukub mul okeilt välja, aga see ei saa olla minu suur eesmärk selles elus. Ma soovin oma eesmärgid ümber seada.

Ma soovin suunata oma tähelepanu inimeste aitamisele. Ning seda mitte kitsas tähenduses - läbi oma artiklite või seminaride - , vaid kõige laiemas tähenduses, mida mõelda saab. Meie kõikide tegelik eesmärk on küsida igal hommikul endalt: “Kuidas ma saan täna kedagi aidata? Mida ma saan täna ära teha, et teised inimesed oleksid õnnelikud ja nende unistused täituksid? Kuidas ma saan täna anda endast maksimumi, et vähemalt üks inimene naeratama panna?”

Ja kui mul on tõesti lisaks veel midagi, mida inimesed soovivad lugeda või kuulda, saan ma endast parima teha, et seda nendega jagada. Ma ei tohi endale seada ühtegi takistust - hirmu, himu või ideed - , mis segaks mul anda endast maksimumi. Ma pean ära unustama mõtted sellest, kas ma ikka teen õigesti, mida ütlevad minu kohta skeptikud või kas ma saan sellega hakkama - ei, mul on minu eesmärk, mul on minu praegune hetk ning mul on võimalus seda kasutada. Ja ma teen seda.

Vaata ka sina enda praegu püstitatud eesmärke ning küsi endalt, miks ma ei ole neid saavutanud? Võib-olla oled sa samuti “jahtimise” faasis, mille paratamatu tagajärg on kättesaamatus. Me ei saa kätte seda, mida me taga ajame. Me peame lubama asjadel ise meie juurde tulla. See vist on hoopis suurim saladus.

___________________________________________________________________

Soovid ka midagi oma elus muuta?
Vaata siia www.sisekosmos.ee/kompass

Ma usun, et iga inimene, kes loeb seda artiklit, on kuulnud midagi Eckhart Tollest - geeniusest, kes kolmekümne aastaselt valgustus ning sai aru, mis meie maailmas tegelikult toimub. Loomulikult ei ole Tolle ainuke valgustunud eurooplane maailmas, kuna erinevaid zeniraamatuid lugedes võib näha hulganisti kogemusi inimestelt, kes on sõitnud Jaapanisse zenikloostritesse sesshinitele ning seal virgunud.

Siin ja praegu
Me elame oma elu kas tulevikus või minevikus. Vähe on neid hetki, kui me oleme tõeliselt käesolevas hetkes ning tunneme seda ilu ning võlu. Mõned sellised hetked võivad olla, kui me jalutame looduses ning satume peale millelegi tõeliselt ilusale - päikeseloojangule, imekenale aasale või kuuvalgele ööle. Sel hetkel me peatume, seistame ning ka kõik meie elus peatub. Me suudame vaid kuuldavale tuua “Vau!”. Need on tõeliselt väärtuslikud hetked.

Kuid kohe, võib-olla juba kaks sekundit hiljem, siseneme me taas oma tavapärasesse režiimi - meie mentaalsus käivitub ning me leiame võib-olla isegi mõned huvitavad mõtted, kuidas seda hunnitut vaadet veelgi ilusamaks teha: “Oleks mul praegu kaaslane siin, siis oleks see täiuslik pilt…”, “Poleks mul ühtegi muud muret, siis ma võiksin täiel rinnal seda vaadet nautida …”, ning võib-olla midagi põnevat veel.

Aga tekib küsimus, kuhu me siis niimoodi kaome uuesti sellest käesolevast hetkest? Kus me oleme siis, kui me ei ole siin ja praegu.

Kas aeg on olemas
Kui me räägime minevikust, siis me räägime millestki, mis on meie elus toimunud. Ja me saame sellest rääkida seetõttu, et meil on mälu, mis on selle sündmuse talletanud. Kuid me saame oma mälu kasutada ainult siin ning praegu.

Kui me räägime tulevikust, siis me räägime millestki, mis võib kunagi toimuda. Ja me saame sellest rääkida ainult seetõttu, et meil on ettekujutlusvõime, mis suudab luua meie pähe pildi millestki, mida ei ole veel tegelikult juhtunud. Kuid me saame seda pilti luua ainult siin ja praegu.

Nagu näha, ei ole olemas minevikku ning tulevikku. On olemas praegune hetk, kus me kasutame oma mentaalseid tööriistasid - mälu ning ettekujutlusvõimet - , mille kaudu me tekitame endale tunde, nagu oleks olemas minevik ja tulevik. Kõik sündmused, mis toimusid “minevikus”, toimusid tegelikult ühel konkreetsel käesoleval hetkel, ning kõik sündmused, mis kunagi aset leiavad, toimuvad ainult ühel konkreetsel käesoleval hetkel. On ainult praegune hetk. Kõik muu on mentaalne projektsioon.

Aga isegi, kui me suudame mõista seda kõike intellektuaalsel tasandil, ei ela me selle järgi ja just see on üks peamisi põhjuseid, miks me ei ole õnnelikud. Me ei luba endal olla siin ning praegu, vaid tükime kogu aeg minevikku, kuna me arvame, et ehk saame me midagi veel parandada, või siis tulevikku, sest me arvame, et ehk õnnestub meil midagi ära hoida. Aga isegi sellised mõtted on meie peas ainult siin ja praegu.

Miks on keeruline olla siin ja praegu
Teoreetiliselt on olla siin ja praegu väga lihtne, kuid praktikasse rakendada äärmiselt keeruline. Miks? Sest meie meel ei leia käesolevas hetkes piisavalt materjali, millega tegelda. Käesolevas hetkes on meie pea tühi - me saame ainult vastu võtta välisinformatsiooni. Kuid meel vajab midagi, millega tegelda - ja selleks on olemas hea võimalus mälu ning ettekujutlusvõime kaudu. Meel läheb “minevikku” ning tegeleb sealsete olnud sündmustega, või läheb see “tulevikku” ja korraldab seal midagi. Kuid talle ei meeldi olla siin ja praegu. Aga sellisel juhul oleme me kaotanud meele üle kontrolli - mitte meie ei juhi oma meelt, vaid meel juhib meid.

Iga kord, kui me ei ole teadlikud, mis meie peas toimub, oleme me nagu kontrolli alt väljas hävituslennuk. See võib täiesti juhuslikult tulistada igas suunas ning tekitada niimoodi palju kahju. Sama toimub ka meie peas - läbi mentaalsete nähtuste tekitame me endale kogu aeg probleeme. Me meenutame midagi, mis meile ei meeldinud ning me muutume seetõttu emotsionaalseks. Me kujutame ette mingeid asju, mis suure tõenäosusega ei realiseeru mitte kunagi, aga kuna see on teoreetiliselt võimalik, oleme me jällegi avaldanud selle kaudu otsest mõju oma seisundile. Läbi selliste protsesside mõjutame me igal hetkel enda elukvaliteeti. Kuid üldjuhul me isegi ei teadvusta seda.

Kui sa ei ole siin ja praegu, ei ole sind olemas
Jah, seda väidet võib võtta täiesti sõna sõnalt. Iga kord, kui me kaotame teadlikkuse, oleme me meele kontrolli all ning meid ei ole olemas. Me ei tea, mida me teeme ning kuhu suunas me liigume. Kuid kas me soovime ikka elada sellist elu?

Veel palju põnevat lugemist - enesearengu veebiajakiri www.sisekosmos.ee

Õppimine on elukestev protsess. Me õpime oma esimesest hingetõmbest alates ning lõpetame õppimise alles peale oma viimast hingetõmmet. Sageli on täitsa nii, et inimene avastab uute asjade teadliku õppimise alles oma elu viimastel aastatel ning selle tagajärjel “neelab” kirjandust sadades lehekülgedes isegi oma surivoodil. Jah, me õpime kogu aeg - mina praegu, kui ma kirjutan seda artiklit, ning sina siis, kui sa loed artiklit. Igasugune uus informatsioon stimuleerib meie aju ning loob uusi seoseid ning annab seeläbi võimalusi näha oma maailma taaskord natukene teistsuguse nurga alt.

Isolatsioon kui õppimine
Pikka aega olin ma seisukohal, et õppimiseks ei ole vaja kaugele ära sõita. Tihti ei mõistnud ma neid lugusid inimestest, kes sõitsid ära Tiibetisse või Indiasse, et õppida midagi uut ning “leida” iseennast. Jah, ma pole tänagi veel kindel, kas äraminemine võimaldab meil leida iseennast, aga umbes kaks kuud tagasi võtsin ma otsuse vastu sõita vähemalt kaheks nädalaks täiesti üksinda Eestist ära, et ma saaksin tegelda ilma igasuguse “mürata” meditatsiooniga. Ma ei usu, et need kaks nädalat aitavad mul leida mind või vabastada mind mingit tüüpi probleemidest, sest probleemid on meil alati peas, mitte Eestis, kuid mõned põhjused on siiski, miks ma otsustasin selle retke ette võtta. Mõnikord on hea ennast isoleerida kõigest ja kõigist, et meel saaks rahuneda ning sügavam taipamine saaks tekkida.

Loe edasi …

Just praegu, kui sa loed seda artiklit, tekib sul pähe iga mõne sekundi järel uus mõte. Need mõtted võivad olla seotud otseselt selle artikliga, need võivad olla seotud sinu poolt varasemalt loetud raamatute ning artiklitega, need võivad olla seda juttu toetavad, aga väga hästi ka sellele loole vastu hakkavad. Ning need mõtted ei teki pähe ainult seda artiklit lugedes. Kindlasti oled sa märganud, et sinu peas on kogu aeg mingid mõtted. Olgu need siis sinu poolt teadlikult mõeldud mõtted, või automaatsed analüüsid ning enesega jutustamine, aga need on olemas.

Kas mõtteid tasub uskuda?
Ma usun, et keegi ei vaidle endale vastu, nagu temal ei oleks mõtteid. Sest mõtete omamine on täiesti loomulik. Kuid huvitavaks läheb sel hetkel, kui sa hakkad jälgima, mis tüüpi mõtted sul on ja kas nendest 10%-gi vastab tõele. Või on need täis ideid, hirme ning analüüse, millel pole sinu päris eluga mitte midagi pistmist?

Püüa näiteks meenutada enda viimast mõtet, mis sul praegu oli. Ning nüüd kasuta oma teadlikkust ja ütle, et sa oled Ameerika Ühendriikide president.

Mis oli sinu eelmine mõte? Ning kuidas see on seotud mõttega USA presidendist?

Loe edasi …

Mõnikord aetakse omavahel segi kaks mõistet - laisklemine ning vaikne olemine.

Me oleme harjunud elama materialistlikus maailmas, kus kõik muu peale püüdluse ja pingutuse materiaalse paremuse poole samastatakse koheselt laisklemisega. Meile ju räägitakse juba lapsest peale, et mida sa laiskled, ja ära istu niisama, parem tee midagi kasulikku. Lisaks nendele kahele on lapsevanematel veel varuks umbes sadakond väljendit, millega lapsele märku anda, et juhul, kui see niisama aknast välja vaatab, tegeleb ta logelemisega.

Aga mina isiklikult tegelen logelemisega viimasel ajal rohkem kui kunagi varem. Ning ma isegi ei nimeta seda logelemiseks, vaid teadlikuks aja kasutamiseks maailma vaatlemiseks. Olgu selleks siis autoroolis ummikus, kohvikus sõbra ootamine või lihtsalt kodus tugitoolis istudes, ma võtan aja, peatan mõttejoru ning vaatlen, mis minu elus praegu aset leiab. Ja seda praegut tuleks defineerida väga täpselt antud kontekstis, sest ma mitte ei “kola” sel ajal oma peas, vaid kasutan igat oma keharakku, et tunnetada seda, mis toimub minu elus just praegu. Ma kuulan, missugused on helid minu ümber, ma hingan sisse erinevaid aroome minu ümber ning vaatan tähelepanelikult, mis minu ümber toimub. Teisiti öelduna ma laisklen täie keskendumisega.

Kuidas laiselda täie keskendumisega?
Täie keskendumisega laisklemine on täiesti oskus omaette. Kuigi see tundub esmapilgul väga lihtne, sest justkui kõik teeksid seda kogu aeg, ei ole see niisama istumine. Sest niisama istudes kasutame me üldjuhul kas siis oma kujutlusvõimet ja jalutame “tulevikus”, või kasutame oma mälu ning jalutame “minevikus”. Aga kes jalutab “olevikus”, tekib küsimus? Mitte keegi, sest sa ei tea isegi sel ajal, et see eksisteerib.

Kõige ilusam aeg teadlikuks laisklemiseks Eestis on kevad. See on tõeliselt ilus aeg ning see on väärt kohe võtta aega laisklemiseks. Millal siis?

1. Peatu korraks kohe hommikul
Kohe peale seda, kui kell on helisenud ja sa oled suutnud juba istukile tõusta, või isegi end püsti ajada, mine akna juurde ja vaata sealt välja. Ükskõik, mis sealt sulle paistab, VAATA seda. Vaata kohe lähedalt. Jälgi objektide liikumist, kuula helisid, mis kostavad ning pane tähele asjade kontuure. Püüa ühelegi asjale mitte anda hinnangut. Veel parem, kui sa suudaksid isegi sildistamise ära jätta. Lihtsalt vaata oma maailma just sellisena nagu see on. Ära võitle sellele vastu, mis ON, vaid luba oma elul olla nii nagu see on ja mine sellega kaasa, kuhu see sind kutsub.

2. Peatu kohe, kui sa tunned, et asjad lähevad käest
Isegi, kui sa laiskled teadlikult 5 minutit hommikul, võid sa 10 minutit hiljem olla sukeldunud igapäevatoimetustesse nii sügavale, et hommikused laisklushetked on oma mõju ammu kaotanud. Seetõttu on hea seda korrata päeva jooksul. Eriti aga nendel hetkedel, kui sa tunned, et asjad hakkavad üle pea kasvama. Need hetked on sinu jaoks kõige olulisemad.

Kui keegi ütleb sulle midagi väga halvasti, kui sind tabab ootamatu negatiivne uudis või sa tunned, et asjad kuhjuvad üle pea, ütle endale julgesti “Stopp!”. Jäta kõik need mõtted, mured ja tegemised sinnapaika ja võta endale järgnevad 5 minutit taas vabaks, et sa saaksid laiselda. Aga tee seda teadlikult ning keskendunult. Sa üllatud isegi, kuidas teadlikud 5 minutit sinu meeleolule mõjuvad.

3. Peatu isegi siis, kui asjad ei lähe käest
Kui asjad lähevad käest, vajad sa kindlasti laisklust, et taas end korda seada. Ära iialgi ütle, et asjad taas kontrolli alla saada, sest sellisel juhul oled sa juba vastuolus elu suurima reegliga - mine vooluga kaasa. Ütle endale lihtsalt, et sa võtad endale 5 minutit, et mõista uuesti, kes sa oled. Veel parem, et mõista, kes sa ei ole. Sest nendel kõige ärevamatel hetkedel samastame me end automaatselt emotsioonide, hirmude ning kõikvõimalike negatiivsete stsenaariumitega, mida meie mentaalsus suudab välja töötada.

Aga mine veelgi sammuke edasi ja laiskle päeva jooksul paar-kolm korda isegi siis, kui asjad ei lähegi käest. Sellesse olukorda jõuad sa paratamatult, sest see juhtub kohe, kui sa lõpetad enda samastamise sellega, mis sa ei ole. Võta rahulikult iga tunni või paari tagant aeg maha ja laiskle. Ära surfa sel ajal internetis ja ära mine ka kohvilauda jutustama, vaid ela oma elu need minutid iga oma ihurakuga. Jälgi vorme enda ümber - inimesed, asjad, helid, lõhnad jpm. Vaata, mis sinu elus toimub. Vaata, millest sa mõtled, mida sa tunned ja kuidas sa ennast jälgid. Ole sõltumatu, ära anna hinnanguid, vaid lihtsalt eemaldu kõigest ning vaata oma maailma just sellisena nagu on. Laiskle nii, nagu sinu elus ei olekski mitte ühtegi muret, mille pärast pead vaevata. Sest tegelikult ei olegi. Kõik sinu mured on sinu peas.

Ole vapper!
Kaido

Artikli allikas: Telegraph UK

Paljud inimesed räägivad, et raha ei tee meid õnnelikuks. Kuid kui palju on neid inimesi, kes julgevad selle tõestamiseks ka konkreetseid samme ette võtta? Mõned siiski on. Näiteks Austria miljonär Karl Rabeder otsustas seda teha. Peale mõistmist, et raha ei muuda teda õnnelikuks, otsustas ta ära anda kogu oma varanduse, mille suuruseks on 3 miljonit inglise naela ehk umbes 50 miljonit eesti krooni.

Hetkel 47 aastane Rabeder on jõudnud mõistmiseni, et asjad ei suuda teda muuta õnnelikuks, vaid õnn on sisemine seisund. Selle tõestamiseks on ta hetkel müümas oma 310 ruutmeetri suurust villat Alpides, mille juurde kuuluvad loomulikult luksuslikud saunad, basseinid ning tenniseväljakud.

Loe edasi …

Mastermaind on koostöö vorm

Inimesed on suutelised tegema mida iganes, kuid mitte üksi. Koostöö on võtmesõna, mis annab meile jõudu, paneb silma särama ja sillutab teed parema tuleviku poole.

Mastermaind on üks koostöö vorme. Viimase kolme aasta jooksul on mastermaind puudutanud paljude inimeste elu, andnud uut lootust ja uusi ideid, toonud hinge rahu ja aidanud mõista kuidas tegutseda edasi.

Osale tasuta mastermaindi 6-nädalasel kursusel

Uurides koos meiega kuue nädala vältel Napoleon Hilli eduprintsiipe olen kindel, et sinu elu ei ole enam kunagi endine.

Pakume taaskord koos Raidoga võimalust kohtuda ja suhelda teiste positiivsete ja edasipürgivate inimestega uutes mastermaindi gruppides, mis alustavad märtsis.

Info ajakava ja registreerimise kohta leiad siit:

Mastermaindi ajakava ja registreerimine

Mastermaindi kohta saad pikemalt lugeda siit:

Mis on mastermaind?

“Kõik saavutused ja kogu teenitud rikkus saavad alguse ideest!”

N.Hill

Aasta alguses tegin oma asjades puhastustööd ning leidsin ühe väga põneva asja - nimelt umbes 3 aastat tagasi Õpetaja juures konspekteeritud materjalid. Ja siis meenus mulle kõik …

Alati, kui ma Õpetajal külas käisin, tajus ta mingil kummalisel viisil, millest ma soovisin just sel päeval rääkida. Kuna sel perioodil oli minu jaoks ALATI kõige põletavamaks teemaks, kuidas oma kaubandusfirmat käima saada (oli ju umbes aasta varem minu esimene ettevõte pankrotti läinud), siis paljud meie jutuajamised keerlesid maailma ülesehituse ümber ning inimese rollist selles. Ja 3 aastat tagasi ei teadnud ma ju ka eriti palju midagi sellest, et inimestel on võimalus oma mõtlemise kaudu maailmale mõju avaldada. Ma olin usutavasti selleks ajaks küll läbi lugenud raamatu “Mina olen muinasjutuliselt rikas”, kuid see tundus liialt ameerikalik ja liiga ilus.

Õpetaja rääkis sellest kõiges aga palju lihtsamalt ja praktilisest aspektist lähtuvalt. Ta küll ei õpetanud mulle kvantfüüsikat ja neuroteaduseid, kuhu ma nüüdseks oma uuringutega olen jõudnud, vaid rääkis sisemisest rahust ning harmoonilisest koostööst Universumiga. Ta ise oli üles kasvanud Dagestanis, kus tema ema oli teda juba lapsest saadik õpetanud elama looduse seaduste järgi ning usaldama Universumit. Mainimata muidugi seda, et ema oli tema juures juba väga varases nooruses täheldanud imelikud võimed asju ette näha ning teiste inimeste tervisehädasid tuvastada.

Head ideed raamatuks
Esialgu ma lihtsalt lugesin neid konspekte ääretu huviga. See oli nii põnev kõrvutada kõiki neid teadmisi, mida ma olen saanud nendest paljudest raamatutest, teadmistega, mida Õpetaja oli omandanud läbi meditatsiooni ning sisekaemuse. Eriti hämmastav oli see, et väga paljus osas need õpetused kattuvad. Erinevad allikad räägivad küll kõigest sellest erineva nurga alt, aga sõnum jääb samaks: “Jah, inimestel on võim oma elu üle!“.

Ühel hetkel hakkasin ma neid konspekte arvutisse kirjutama, et need oleksid paremini ning mugavamalt loetavad. Ja siis tekkis mul idee … “Võib-olla on neid õpetusi huvitav lugeda ka teistel inimestel?”, tekkis mul küsimus, “vaevalt, et Õpetaja eesmärk oli kõike seda vaid minuga jagada. Arvestades tema suhtumist maailma ning tema armastavat lähenemist kõikidesse inimestesse, oleks tal kindlasti hea meel, kui see info jõuaks võimalikult paljude inimesteni”, mõtlesin ma edasi.

Ja nii sündiski minu esimene raamat “Minu Õpetaja õpetused“. See on lihtne raamat meie elust ning meie võimalusest võtta oma elus juhtroll. See ei ole ameerikalikult ülevoolav “õpetus”, kuidas saada õnnelikuks, vaid praktiline käsiraamat, kuidas muuta oma mõtlemist, kuidas tulla toime emotsioonidega ning probleemidega oma elus. See on hea lugemine, see on kindel. Sest Õpetaja on tõeliselt tark naine.

Raamatu leiad siit: e-raamat Minu Õpetaja õpetused

Tutvu raamatu sisukorra ja sissejuhatusega: Sissejuhatus

Oi kui palju inimesi üle maailma tegeleb isikliku arenguga. Kui lüüa Google otsingumootorisse sõna Personal Development, annab tulemuseks 221 000 000 vastet. Kas pole võimas?

Aga esimese hooga me ei mõistagi ju, mida isikliku arengu all mõeldakse. Kas see on vaimne kasv? Justkui ei ole, sest vaimne kasv on siiski osa isiklikust kasvust. Kas see on enda treenimine ja enda kallal vaeva nägemine? Ei, ka seda justkui mitte, kuigi need kindlasti kuuluvad isikliku arengu alla. Aga mis see siis on?

Teadlikkus
Mulle meeldib endale öelda, et isiklik areng on igasugune endaga tegelemine, kui me kasutame teadlikkust. Me ju kasvame kogu aeg, iga päev. Meie elus ei ole mitte iialgi kahte ühesugust päeva või isegi kahte ühesugust tundi ega sekundit. Me elame ning kasvame kogu aeg. Küsimus on lihtsalt, kas me oleme ka sellest teadlikud, kuhu suunas me oma elus ning oma arenguga liigume?

Loe edasi …