Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Kunagi kirjutasin ma artikli teemal “Tänudieet”, mis andis tehnika, kuidas olla üks päev tänulik (vaata siia). Kuid viimasel ajal praktiseerin ma selle tehnika üht variatsiooni - “Rõõmudieet”

Sõltuvuslik elu
Millegipärast on meile loomuomane olla mingitest asjadest sõltuvuses ja nende pärast muretseda. Ja mitte sõltuvuses mingitest tegevustest, vaid me paneme kogu oma seisundi ja elu sõltuvusse mingitest tingimustest.

Ma avastasin selle täiesti juhuslikult mõni päev tagasi hommikuse meditatsiooni käigus. Ma olin rahulik, kui kuskilt tuli idee “Jess, varsti on Jaanipäev … see on lahe!”. Ning selle mõtte tagajärjel tundsin ma, kuidas minu enesetunne muutus. Paremaks. “Ohh?!”, oli mu järgmine mõte. “Miks mu meeleolu muutus praegu?”

Ja siis hakkasin ma katsetama. Ma hakkasin mõtlema erinevate aspektide peale meie elus, millest me paneme oma enesetunde sõltuma. Nendeks on isegi pisiasjad nagu hea toit, mõni film või võimalus loodusesse jalutama minna. Rääkimata siis suurtest asjadest nagu töö, kaaslane või lotovõit. Need kõik mõjutavad meie elu ning enesetunnet igal hetkel. Me oleme kõikide nende aspektide meelevallas. Me oleme sõltuvuses nendest, ja me ei oska lihtsalt olla rahulikud ning õnnelikud. Isegi, kui me mõnikord tunneme ennast hästi ja rõõmsameelsena, on see siiski üldjuhul tingitud mingisugusest mõjutajast, mis hetkel meile mõju avaldab. Näiteks avastame me, kui ilus loodusvaade - ja me tunneme rõõmu elult. Mõnikord ütleme isegi, et õnneks ei ole rohkem vajagi. Jah, ainult seda looduvaadet, eks? Ilma selleta me ju ei tunneks seda rõõmutunnet hetkel …

Rõõmudieet
Oma olemuselt on inimesed kogu aeg rõõmsad. Meie rõõmuseisund muutub kurvaks ainult siis, kui me mõtleme või kogeme asju, mis meile ei meeldi, ja seetõttu karistame me ennast kurvastusega. Kuid me ei pea seda tegema.

Ja me ei pea olema sõltuvuses isegi headest asjadest enda elus. Me võime kogu aeg - sõltumata kõigest - olla rõõmsad. Ja seda nimetaksin ma “rõõmudieediks”.

Minu jaoks ei ole see lihtne. Kuna minu elu on hetkel täiesti okei, ja väga suuri muresid ei ole, siis on mul üldjuhul lihtne olla rõõmus ja õnnelik. Aga … ma olengi õnnelik ja rõõmus selle tõttu, et kõik on hästi. Ma ei ole üldse kindel, et ma oleksin rõõmus siis, kui asjad oleksid teisiti. Seega olen ma oma õnne pannud sõltuvusse teatud tingimustest oma elus. Ma olen täielikult heade asjade meelevallas. Aga kuidas olla rõõmus ning õnnelik sõltumata tingimustest?

See on praktika, mida ma teen viimaste päevade jooksul. Ja see on mind väga palju õpetanud. Et olla rõõmudieedil - ehk olla rõõmus sõltumata tingimustest -, on vaja olla kogu aeg teadlik sellest, millest me mõtleme ja mida me tunneme. Seega iga kord, kui ma tunnen, et ma olen rõõmus või “kurb”, vaatan ma kohe enda sisse, et tuvastada, mis on selle tunde põhjuseks. Ma ju otsustasin olla rõõmus sõltumata kõigest. Seega pean ma olema kindel, et ma ei lasku jällegi olukorda, kus ma luban millelgi oma enesetunnet mõjutada - ükskõik, kas positiivsetel või negatiivsetel aspektidel. Rõõmudieedil olles peame me loobuma kõikide aspektide mõjust oma enesetundele. Ja olema rõõmus lihtsalt selle üle, et me oleme elus. Kõik muu on teisejärguline …

Homme on Jaanipäev. See on rõõmus päev. Ning ma kutsun sind rõõmudieedile homme. Ole rõõmus sõltumata, kas homme sajab vihma või paistab päike (mitte seepärast, et paistab päike); sõltumata, kas tulevad kõik sinu sõbrad või jäävad mõned tulemata; ja sõltumata, kas liha kõrbeb liialt pruuniks või saad sa teha oma parima grilli maailmas. Ütle kõigele sellele “ei”. Ning lihtsalt naerata …

Oled sa kunagi tundnud, et maailmas on asju nii palju, mida sa sooviksid omada ning kogeda, et silmade ees läheb kirjuks? Vaatad ajakirjadesse, ning loed inimestest, kes reisivad ülemaailma - “Tahaks ka!!!”. Vaatad telekat, ning näed inimesi, kellel on kõik need ilusad riided, kellad, ehted, autod, majad, ärid - “Tahaks ka!!!”. Kõnnid kaubanduskeskuses, ja näed kõiki neid ilusaid ja atraktiivseid ning seksikaid mehi ja naisi - “Tahaks ka ühte sellist endale!!!” või “Miks minu oma selline ei võiks olla???”.

Kust algavad kannatused?
Kõige esimene samm on alati hakata teadvustama, et meie pea on täis ihasid. Ning mitte isegi ainult pea, vaid kogu meie keha on täis ihasid. Aga need ihad on nii automaatsed ja nii “peenekoelised”, et üldjuhul me ei saa iialgi nendest ihadest teadlikuks - me ei tea, et meil on need ihad, vaid me samastame ennast nende ihadega ja lihtsalt kannatame. Võib-olla on parem isegi sõnastada seda, et me identifitseerime ennast nende ihade - kõikide nende asjade, mida me soovime omada või kogeda - kaudu, ja täiesti automaatselt muutume nende ihade orjaks. Me ei küsi endalt, miks me neid asju tahame ja kas need on meile ka tegelikult vajalikud, vaid me astume kohe sammu edasi ja hakkame mõtlema ainult selle peale, kuidas need asjad endale saada.

Kui sa ei usu, et see nii on, siis võta üks päev ning jälgi ennast, missugused protsessid sinu sees aset leiavad. See on väga põnev. Tundma õppida iseennast.

Kuidas alustada? Kõige lihtsam on ette võtta oma praegune eesmärkide nimekiri ning vaadata, mis seal kirjas on. Ning hakka ükshaaval küsima enda käest, miks sa mingeid asju endale soovid saada või soovid neid kogeda? Sel hetkel, kui sa loed oma eesmärki, suuna oma sisemine “silm” sissepoole ja jälgi, kuidas sinu seest tõusevad teatud impulsid. Need võivad olla küll iga eesmärgiga (asjaga) natukene erinevad, kuid nende algne iseloom on täpselt ühesugune - kuskilt sügavalt (umbes 30 km sügavuselt sinu seest) tõusevad üles teatud tüüpi “nähtused”, mis panevad sind nende eesmärkide nimel tegutsema.

Kust algavad meie kannatused?

See on maailma kõige lihtsam küsimus. Kuigi jah, veel aasta tagasi oli see maailma kõige keerulisem küsimus minu jaoks.

Kannatused algavad sel hetkel, kui meie maailm - või isegi meie suutlikkus - ei vasta nendele tõusvatele nähtustele (ihadele). Kui ma näen midagi oma maailmas, mida ma TAHAN KA SAADA, ning mul on võimalus see endale lubada, siis ma olen õnnelik. Aga kui ma näen midagi oma maailmas, mida ma TAHAN KA SAADA, aga mul pole selleks võimalust - finantsilist, hariduslikku vms -, muutun ma kohe õnnetuks. See on meie meel, mis määrab ära meie õnneseisundi. Nagu sa näed, ei ole meie õnneseisund seotud asjade endaga - see asi on ikka nagu on - , vaid me muutume õnnelikuks ja õnnetuks ainult vastavalt sellele, kas me suudame oma meelt rahuldada. Lihtne, kas pole?

Elu nagu loodusvaated
Täna jagan ma sinuga ühe väga efektiivse tehnika, kuidas vabastada ennast kannatustest. Jällegi, nii nagu kõikide teiste enesearengutehnikatega, ei ole see tablett, mille sa alla neelad, ning sinu maailm muutub helesiniseks, vaid praktika, millega sa pead tegelema. Kuid kui sa praktiseerid seda piisavalt järjekindlalt, koged sa üsna varsti täielikult muutunud teadvusseisundit.

Kui sa kõnnid imeilusas paigas mere ääres või metsas või kuskil mujal, kus sul jääb ilust hing kinni, siis tunnistad sa endale, et see on imeline, see annab sulle rahu, kuid sa ei püüa seda endale saada. Sest sa tead, et see ei ole võimalik. Sa tead, et sa ei saa seda hetke, seda pilti, seda loodust, võtta endaga kaasa, ja sa ei tekita endale selle pärast ka väga muret. Sest sa tead, et see ei ole võimalik. Meie maailm on lihtsalt niimoodi üles ehitatud.

Jäta see tunne meelde. Jäta meelde see tunne, et sa pead laskma lahti soovist seda hetke kogeda kogu oma elu. See oli ilus, sa nautisid selle ilu, kuid nüüd võid sa sellest lahti lasta ja eluga edasi minna. Jah, jäta meelde, kuidas sa seda teed.

Nüüd oled sa oma igapäevases elus. Sa loed ajakirja või vaatad televiisorit, ning sinu ette kerkivad taas kõik need ilusad asjad, mida sa sooviksid ka kogeda. Või sa näed kuskil meest / naist, kes võiks olla sinu oma, või kelle sarnaseks sa tahaksid kindlasti olemasolevat meest või naist muuta. Või sa näed autot, mis tekitab sinus tunde, et selle nimel oled sa valmis kõigest loobuma. Või eksootiline reis maailma kõige ilusamasse paika. Lase lahti!!! Tuleta meelde, kuidas sa lasid lahti ihast metsas või mere ääres, ning rakenda seda sama tehnikat nüüd. Ütle endale, et jah, see on ilus, mulle meeldib see, aga ma luban sellel olla seal, kus see on.

NB! Ära hakka pikemalt arutlema, sest sa ei suuda kunagi oma meelega võistelda. Ta võidab sind 100 korral 100-st. Lihtsalt lase lahti, ning mine edasi. Sa oled juba võitnud. Sest kõik asjad sinu ümber on justkui loodusvaated. Naudi neid, vaata neid, imetle neid, aga ära samasta ennast selle tundega, mis ütleb sulle, et sa ei saa olla õnnelik enne kui sa saad selle endale. See on täielik vale. Ära usu kõiki oma mõtteid!

Kas Sina pead alati oma sõna? Või  annad vahest mõne lubaduse ja ei täida seda? Kui Sa vaatad oma elu, kas Su energia voolab vabalt või hõljub hoopis Sinu pea kohal tegemata lubaduste pilv, mis igaüks mingi aja tagant Sulle hingele koputab?

Minu inspiratsioon allikaks on taaskord Harv. Kui me olime Londonis, siis Harv rõhutas meile korduvalt, et kui Sa tahad olla edukas, siis Sa pead pidama oma lubadusi. Kui Sa ütled, et Sa midagi teed - siis seda Sa ka teed. Kui Sa ei taha seda teha, siis ütlegi, et Sa ei tee seda! Ela nii, et Sinu sõna on seadus.

Kui ma koju jõudsin siis ma hakkasin märkama, kuidas mul pidevalt meenuvad mingid tegemata asjad. Ja nad tulevad meelde just siis, kui ma olen mingi teise tegevusega hõivatud. Peast käib läbi: “Ah, Raido raamat on ikka minu käes, paks selle talle tagasi viima…” ja järgmine hetk ma märkan, et … oli mingi asi, mida ma pidin tegema… aga enam ei mäleta. Ja elu läheb edasi. Kuni 8 min pärast tuleb mingi järgmine tegemata asi “ups, ma lubasin ju Liiale helistada..” ja hetk hiljem, läinud ta ongi.

Ma hakkasin nägema, kuidas terve päev sellised mõttekillud minu antud lubadustest mind ründvad. Igaüks üritab võita minu tähelepanu. Igaüks koputab minu südametunnistusele. Igaüks kisub killukese minu energiast ja sõidab sisse minu hetkel fookuses olevatele tegevustele. Iga sellise koputusega tunnen mina end jälle halvasti, et “näe, ma ju lubasin, aga ma ei teinud ikka veel” ja minu enesekindlus kahaneb.

Mis siis teha!? Haarame aga koputajatel sabast kinni ja teeme platsi puhtaks! Võtsin oma märkmiku ja hakkasin neid kirja panema. Ma avastasin, et nende kinni püüdmine oli paras tegu! Need tüübid on kiired! Vups sisse ja vups välja ja aint sabatutt paistab, et näe, midagi oli, aga mis? Aga kindel pühendumus nad kirja saada tootis paari päevaga päris korraliku nimekirja. Esimene samm läbitud.

Nüüd seisin ma silmitsi nimekirjaga, kus oli palju erinevaid asju, mida ma ammu olin edasi lükanud. Võtsin eraldi pool päeva aega ja hakkasin järjest tegema. Minu viis oli alustada kõige lihtsamatest. Tegin ära, tõmbasin maha. Iga läbikriipsutamisega läks olemine aina kergemaks, rõõmsamaks ja vabamaks. Enesekindlus kasvas mühinal. Eesmärk: 1 asi korraga, kuni plats on puhas!

Minu oma nimekirjas on veel järgi 6 asja. Ja enesetunne on väga hea. Niipea, kui nimekiri seisma jäi ja ei vähenenud, said need koputajad jälle võimu endale. Aga ma märkasin ja korrigeerisin oma suunda, seega praegu on siht silme ees: plats puhtaks!

Kas ühined minu koristamisaktsiooniga oma peas?

“Minu sõna on seadus - ma teen seda, mida ma lubasin, et ma teen.”

Marlen:)

Naistepäeval on hea võimalus alustada õpinguid Sisekosmose kaugõppeprogrammis. Tavapäraselt maksab selle programmiga liitumine 997 krooni (vaata www.sisekosmos.ee/ekursus), kuid nüüd on võimalus saada ligipääs sellele täiesti ilma rahata. Kuidas?

Kas sa usud, et sinu sõbrad on rõõmsad, kui nad saavad ka TASUTA ligipääsu internetikursusele? Mitte küll Sisekosmose põhikursusele, vaid esialgu tasuta lühikursusele. Kui jah, ning sa soovid osaleda ka loosmises, mille käigus läheb jagamisele 10 TASUTA põhiprogrammi, siis lihtsalt teavita sõprasid Sisekosmose lühikursusest. Ma olen kindel, et nad leiavad sellest lühikursusest endale huvitavaid mõtteid ja ideid.

Loosis osalemiseks ning sõpradele info jagamiseks täida lihtsalt allpool olevad väljad ja vajuta “Saadan”. Ja ongi kõik - sõbrad saavad võimaluse liituda Eduteadvuse lühikursusega www.sisekosmos.ee lehel, ning sina oled lisatud loosirattasse. Ning juba 8. märtsil avaldan ma inimeste nimed siinsamas lehel, kellel oli loosiõnne sel korral. Aga … ma teen seda varsti jälle;)

Head loosiõnne!

Osale siin: TASUTA KURSUS

Kuigi ma olen enda uurimisega tegelenud juba 4 aastat, ei ole ma suurem asi üritustest osavõtja. Mulle meeldib pigem lugeda raamatuid, kuulata audioprogramme ning siis kõike enda sees sünteesida ja siis praktikasse rakendada. Ja juba mõne kuuga on näha, kas raamtud rääkisid õiget asja või mitte. Vähemalt minu jaoks.

Kui hetkel meenutada, siis olen viimase 3 aasta jooksul käinud ühel loengul Rahvusraamatukogus, kus oli kohal keegi Tiibetist, aasta alguses käisin mõnel korral Lektooriumis filme vaatamas ja siis olen käinud ka indiaanilaagris ja mõnel joogaseminaril. Samas vaadates kasvõi näiteks Vikerkaaresilla sündmuste kalendrit, läheb silme ees ikka täitsa mustaks.

Küsimus “Mida võtta ja mida jätta?” on kindlasti paljudel peas, kes seda listi jälgivad ja ütlevad endale, et võiks endaga midagi ette võtta, aga ei oska midagi valida, sest pakkumisi on nii palju. See on nagu autoostuga. Ma olen viimase aasta jooksul vähemalt kolm korda jõudnud mõtteni, et peaks auto välja vahetama, kuna praegune teeb ikka peavalu vahepeal oma ootamatute seiskumistega. Aga iga kord, kui võtan ette ja hakkan otsima, läheb silme ees kirjuks ja ma tunnen füüsiliselt, kuidas ma ei taha sellega tegelda. Ja nii see sinnapaika jääbki, istun oma vanasse Saabi ja sõidan rahulikult edasi (kuni järgmise korrani, kui ta mind muidugi tee peale jätab …)

Aga minu jaoks isiklikult on teatud valdkonnad, mis üritustest ma kindlasti soovin osa võtta. Ning minu jaoks läheb see piir seal, kus hakatakse õpetama konkreetseid tehnikaid, mida ma ISE saan kasutada. Mitte ei räägita pelgalt loenguid, vaid teoreetiline osa kombineeritakse konkreetsete tegevustega, mille igapäevaellu rakendamisel saavutame me konkreetseid tulemusi. Ning teine tingimus minu jaoks on see, et tulemused peavad olema ajas konkreetselt mõõdetavad.

Uskumused on meie Windows
Uskumused on meie alateadlik taustprogramm, mis juhivad kõiki teisi meie tegevusi.

Oled sa mõelnud kunagi, miks me kogeme oma elus just selliseid sündmusi, nagu me just kogeme? Miks mõni kogeb rikkust? Miks mõni kogeb vaesust? Miks mõni kogeb armastust, mõni aga üksindust?

Sellele on äärmiselt lihtne selgitus. Oma e-kursuses, kuhu ma olen koondanud kogu oma viimase 4a uurimistöö isikliku arengu ja teaduse kohta positiivse mõtlemise taga, on uskumustest materjali lehekülgede viisi. Sest see on tõepoolest, millest kõik alguse saab.

Mis on uskumus?

See on meie alateadlik meeleseisund, mille me oleme aastate jooksul omaks võtnud. Ja kogu meie maailmapilt tuleneb uskumustest. Mõned lihtsad faktid, kuidas uskumused mõjutavad meie elu:

* Me näeme seda, mida usume
Teadlased ütlevad, et me näeme tegelikku maailma ainult 49% ulatuses. Ülejäänud 51% pakub aju välja vastavalt sellele, mida me hoiame oma alateadvuses - ehk millised on meie uskumused. Kui sa oled üksik ja sa usud sisimas, et sa ei väärigi armastust, siis sinu aju “arvab”, et see on sinu soov ja ta elminieerib sinu jaoks sinu nägemisulatusest kõik, mis ei haaku sellega. Sa lihtsalt ei leia sõna otseses mõttes üles võimalusi, mis on olemas, et sa kogeksid armastust

* Retikulaarne Aktiveerimisssüsteem (RAS)
See on otseselt seotud eelmise punktiga, aga veelgi laiemas ulatuses. RAS selekteerib välja 2000 bitti infot igal sekundil 400 miljardist ja otsustab, missugune 2000 on sinu jaoks oluline. Mille põhjal langetab ta otsuse? Jah, uskumuste baasil. RAS leiab, et sinu jaoks on oluline see, millesse sa usud. Ja kui sa oled harjunud uskuma, et sa oled palgatöötaja ja teenid 7000 krooni kuus, siis igasugused ideed, võimalused ning inimesed, kes võiksid sind aidata saada ettevõtjaks ja jõukaks, elimineeritakse sinu tajuulatusest ja sa ei saa sellest lihtsalt teadlikuks

Kui sind see kõik lähemalt huvitab, kaalu võimalust liituda e-kursusega. Ma luban, et sa ei kahetse.

Seega on uskumused need, mis määravad meie tulemused. 100% kinnitan seda. Sest kuni ma ise uskusin, et minu eelmine ettevõte pankrotistus ja võib-olla mulle ei ole määratudki edukat ettevõtet juhtida, olin ma pidevalt raskustes. Aga läbi konkreetsete tehnikate, milleni ma aastatega jõudsin, sain ma paljudest vabaks. Kuid pikk tee on veel minna …

Juba mõnda aega olen ma jälginud sellist metoodikat nagu PSYCH-K, mis on spetsiaalselt välja töötatud uskumustest vabanemiseks. Ja need lood, mida räägivad kasutajad, on täiesti uskumatud. See metoodika sisaldab isegi tehnikaid, mille kaudu lapsed saavad oma vanemate kaudu vabaneda uskumustest. Ja kuna mul endal kasvab kodus kaks poissi, kellele ma soovin ilusat tulevikku, siis jälgin ma igapäevaselt, mida ma ütlen ja teen talle. Sest kuni 6 eluaastani läheb kogu informatsion lapsel otse tema alateadvusesse.

Ma olen tegelikult juba pikalt planeerinud minna ka PSYCH-K koolitusele, kuna just see on metoodika, mis annab mulle terve komplekti konkreetseid tehnikaid, mida kasutada efektiivselt oma uskumustest vabanemiseks. Kui otsida kasvõi Google’is natukene ringi, siis me näeme, kui palju isikliku arengu treenerid räägivad uskumustest ja nendest vabanemisest. Aga nendest vabanemine ei ole niisama lihtne. Ma olen seda proovinud aastaid. Ikka jääb mõni hääleke kuhugi taustale, mis elimineerib enamiku meie positiivsete mõtete ja afirmatsioonide mõjust.

Aga eile avastasin ma, et veebruari alguses on tulemas PSYCH-K koolitus, mille viib läbi otse selle meetodi looja juures õppinud norralane Iris Nordstrand Giske.  Leidsin sellise veebi nagu PSYCH-K kursus. Ja ma pikalt ei mõelnud. Kuna mul on üks teine üritus Tartus 6.veebruaril, siis otsustasin osaleda Tartu tsüklis, mis toimub 3-4.veeburar 2010.

Ma ei tea, kas on huvilisi veel, aga põnev oleks igal juhul koos Saladuseblogi inimestega, kes otsustavad ka oseleda, hiljem muljeid vahetada. Kindlasti tekib hiljem küsimusi ja mõtteid, mida omavahel jagada ja niimoodi ka üksteisele toeks olla. Eesmärk on meil ju kõikidel üks - et just sinu elu paremaks muutuks.

Emotsioonide valdamine
Kui uskumused on sügaval meie alateadvuses, ja seetõttu raskesti tuvastatavad, siis emotsioonid ja mõtted on oluliselt lihtsamalt tuvastavad nähtused, kuid nendega hakkama saamine ei ole üldse lihtsam kui uskumustest vabanemine.

Minu hinnangul on see põnev, sest uskumustest ei saa me ju niisama lihtsasti aimu. Meil on mingi maailmapilt, millega me oleme samastunud, ja et sellest üldse aimu saada, on vaja teadlikkust. See on esimene etapp. Teine etapp on kasutada vaprust ning vastavaid tehnikaid kasutades nendest vabaneda. Siiski on uskumuste eripära see, et nad on mustad täpid pimedas ruumis oleval seinal. Me teame, et need on olemas, aga me ei tea, missugused need täpselt on.

Emotsioonidega on aga selle kohapealt justkui lihtsam. Isegi, kui me oleme harjunud emotsioonidega samastuma - neid läbi elama -, ei suuda me nendest sõltumatud siiski olla. Uskumuste puhul me ei tea, et need olemas on (me teame, aga ei suuda neid tuvastada), ja seetõttu, ei suuda me nendest nii lihtsalt vabaneda. Kuid emotsioonide puhul me ju teame väga hästi, et need olemas on - me solvume, vihastame, kardame - , kuid ikkagi ei suuda neid kontrollida. Seega tekib küsimus, kumb nüüd neist siis tugevam vastane on?

Rahumeelsem elu
Miks ma sellest räägin? Sest minu hinnangul on isiklikus arengus just kaks kõike olulisemat valdkonda emotsioonidest (ja kontseptsioonidest) vabanemine ning uskumuste muutmine.

Uskumustest ma juba eelpool rääkisin. Meie uskumused määravad piinliku täpsusega, kes me oleme ja missugust elu me elame. Kas sa seda usud või mitte, aga nii see on. Ka mina ei uskunud seda pikka aega, kui minu Õpetaja kordas mulle terve aasta vältel iga päev: “Kaido, küsimus ei ole sinu klientides ja firmas, küsimus on sinus ja selles, mida sa usud”. Kuna firma tegi kahjumit ja laenud kasvasid, siis mõtlesin, et mida see mees “metsast” (sõna otseses mõttes) ka ärist teab ja raiusin oma asja edasi. Aga aeg läks ning tarkus kasvas peas. Ja ühel hetkel hakkasin mõtlema, et ehk on tal õigus. Hakkasin ennast jälgima, mida ma mõtlen, mida ma tunnen ja mida ma kardan, ning niimoodi hakkasin tasapisi jälile jõudma, mis minu peas toimub.

Aga sellest oli alguses vähe kasu, kui ma hakkasin sellele kõigele jälile lihtsalt jõudma. Ma pidin kuidagi hakkama saama selle mentaalse voo, emotsioonide ja kõikvõimalike kontseptsioonidega, mis minu peas istusid. Aga kuidas?

Ma mäletan hästi seda 2007 kevadet (see oli minu jaoks paljuski murranguline aeg), kui ei suutnud kõikide oma murede peale mõelda. Ja siis ütles hääleke peas: “Ära mõtle siis! Lase lahti! Loobu käsust mõelda”. Ja ma proovisin. Ja see töötas. Ma olin avastanud endale esimese hädavajaliku tööriista enda sisemiste protsesside kontrollimiseks.

Sellest ajast alates olen ma oma mõtete, emotsioonide ning kontseptsioonidega tegelenud igapäevaselt. See on sõna kõige otsesemas tähenduses põhitöö, mida me endaga teen. Igal sekundil toob meie alateadvus (vastavalt meie uskumustele) üles saasta, mis mõjutab meid. Ja et sellest saastast kohe vabaneda, on vaja tehnikaid. Muidu käime me ringi ja hoiame seda saasta peas ja ikkagi midagi ei muutu.

Seega on alateadlike uskumuste muutmine otseselt seotud emotsioonide valdamisega. Igasugune ülestõusev info tekitab minu mingi emotsiooni, mille ma kannan automaatselt üle oma “vibratsiooni”, mis omakorda mõjutab koheselt kogu minu olekut ja ka tulemusi. Ma vajan tööriistu, et enne emotsiooni tekkimist sellest vabaneda.

Õnneks on sellised tehnikad olemas ning need on lihtsasti omandatavad. Ainuke tingimus on, et neid peab kasutama hakkama. Kui neid kasutama ei hakka, siis ei ole nendest ka midagi kasu.

Ja emotsioonide valdamisega ongi seotud teine üritus, kuhu ma juba jaanuaris lähen. Selle viib läbi minu hea sõber Ingvar Villido, kes on tegelenud isikliku arenguga viimased 30 aastat. “Emotsioonide valdamise kunst” on  kolmepäevane (2+1) ja see toimub joogakoolis Studio 108 (www.studio108.ee). Kuna ma ise lähen sinna kindlasti, siis kutsun julgelt sind ka osalema. See on vajalik.

Panin selle kohta üles info ka meie lehele siia: www.suurimsaladus.ee/seminarid

Kokkuvõtvalt. Eestis on kümneid ja kümneid üritusi, mille kaudu saame ennast arendada ning edasi liikuda. Me peame tegema enda valiku. Olles ise endaga tegelenud juba mõnda aega, oskan ma vähemalt enda kohta öelda, mis on oluline ja mis ei ole. Ja sa võid kindel olla, et uskumused ja emotsioonid on olulised. Me võime kogeda kehaväliseid kogemusi, näha kolmanda silmaga vaime või isegi leviteerida. Aga kuidas me saame hakkama igapäevaelus, täiesti praktiliselt ning ratsionaalselt? Me ju elame siiski füüsilises maailmas ning siin peame me tegelema kõikide oma murede ja probleemidega. Uskumused ja emotsioonid ning nende valdamine on kunst, mis avaldab otseselt mõju meie igapäevaelule. Olen seda kogenud ning ei jäta neid kahte valdkonda mingil juhul juhuse hooleks.

Ole vapper ning ehk kohtume juba nendel üritustel.
Kaido

PS. Kirjutasin zenTee blogisse väikese ülevaate oma elust viimase 5a jooksul Hansapangast blogijani. Võid ka järgi vaadata: zenTee isikliku arengu blogi

Olen oma õppegruppides taas harjumuste teema juures, sest olgem ausad, kui harjumused ei muutu, jäävad ka tulemused samaks.

Olgu see siis hommikune tõusmine, mediteerimisega alustamine, e-mailide vaatamine kord päevas või mõni muu uus harjumus, mida me tahame endale juurutada, on see saavutatav vaid püsivuse ja distsiliiniga. Kui palju aga on siis ikkagi vaja aega, et uus harjumus kujuneks ja ka püsivalt meiega jääks.

Ühe selgituse ja meetodi leiad Jari Sarasvuo raamatust “Sisemine sangar”.

Ta kirjutab:

“Ühe harjumuse omaksvõtmise või selle väljajuurimise peale kulub ehk umbes viis tundi. Aga see, kuidas neid tunde kasutama peab, on paljude jaoks ebameeldiv üllatus. Ainuüksi viis tundi pidevat tööd ei aita palju edasi. Täpselt nii, nagu üks vanniskäik ei taga püsivat puhtust või nagu kord häälestatud klaver läheb taas häälest ära, on ka harjumuste muutumisega pidev tegelemine vältimatu.”

Viis tundi harjumuse muutmiseks või uue kombe hankimiseks tuleb jagada järgnevalt.

Teed (näiteks) otsuse õhtusest söömisest kogu eluks loobuda pühapäeval. Kasutad 60 minutit oma ajast enesesisenduseks ja enda muutuse lainele häälestamiseks. Istud tühja laua taga, kirjutad, mõtled, visualiseerid, mediteerid, valmistad end ette kiusatusteks, mis sind edaspidi iga argipäeva õhtul ees ootavad.

Esmaspäeval kasutad minuti enne töölt lahkumist enese häälestamiseks ja tehtud otsuse kinnistamiseks. Kordad eelmise õhtu otsust ja vaatad hetkeks oma päevikusse.

Teisipäeval enne töölt lahkumist kulub jälle minut: võtad päeviku ette ja keskendud.

Kolmapäeval kulub jälle üks minut enne töölt lahkumist ja õhtul väikese jooksu järel (uus harjumus vana ülekirjutamiseks) viis minutit värskete muljete kirjapanekuks ning uue kombe juurutamiseks.

Kokku on nüüd kulunud üks tund ja kaheksa minutit.

Jätkad esimesel ja teisel nädalal ühe minutiga enne töölt lahkumist, pühapäeviti 15 minutiga ja kolmapäeviti viie minutiga enne magamaminekut.

Kolmandal nädalal motiveerid end kolmapäeval ja pühapäeval viis minutit päeviku abil.

Neljandal nädalal kasutad kaks ja pool minutit nii kolmapäeval kui ka pühapäeval.

Nüüdseks oled kulutanud kaks tundi. Rütm jätkub nii:

Teise kuu esimesel pühapäeval viis minutit, teise kuu esimesel kolmapäeval viis minutit.

Neljanda kuu esimesel pühapäeval viis minutit.

Kuuenda kuu esimesel pühapäeval viis minutit.

Üheksanda kuu esimesel pühapäeval viis minutit.

Esimesel aastapäeval viisteist minutit.

Järgmisel aastapäeval viis minutit, kuni kümnenda aastapäevani välja.

Selle tulemusena on sul kümne aastaga kulunud viis tundi õhtuse söömise lõpetamiseks.

Viie tunni kulutamisesse tuleks suhtuda loominguliselt, sest proovisin eile neid tunde kokku arvutada ja samale tulemusele päris ei jõudnud. Kõige enam jäi mulle kõlama kaks asja: esiteks pea päevikut ja visualiseeri oma harjumusi ja tee seda regulaarselt.

Kuid kas sa jälgisid oma suhtumist! Mida sa tundsid, kui neid ridu lugesid?

Kuidas? Olles proaktiivne.

Eile möödunud tarkuste päeva ja alanud uue hooaja alguses on mul tunne alati superhea. Kuigi suvi on jällekord möödas, oli see väga ilus suvi rohke päikese ja paljude mõnusate mälestustega. Ja sügis meeldib mulle ka oma nostalgises meeleolus ja uutes võimalustes.

Kuigi inimesed on kõik erinevad, oleme me teatud tegevustes sarnased – mõnikord oleme reaktiivsed ja mõnikord proaktiivsed tegutsejad. Kuna järgnevad 9 kuud on tegutsemise aeg, et järgmisele suvele vastu minna hingelt rikkamana ja emotsioonidelt puhtamana, mõtisklen täna natukene reaktiivse ja proaktiivse tegutsemise üle. Loomulikult ei ole võimalik, et keegi meist asuks kummagi ekstreemses äärmuses, kuna meis kõigis on olemas nii reaktiivne külg kui ka proaktiivne külg. Iseküsimus on, kui palju me neid teadlikult jälgime ja kasutame oma eesmärkide saavutamiseks.

Ma usun, et reaktiivse ja proaktiivse tegutsemise peamine erinevus seisneb faktis, et reaktiivsena reageerime me automaatselt välisele stiiumulile (tegutsemise muster tulenebki sõnast reaktsioon), kuid proaktiivsena kasutame oma teadlikkust, et otsustada, kuidas ja kas stiiumulile reageerida? Proaktiivsena võtame me kontrolli oma elu üle enda kätte, me teame oma eesmärke ning teeme konkreetseid tegevused eesmärkide saavutamiseks. Olla proaktiivne tähendab minna ja luua ise enda elus sündmused ja endale soodsad võimalused, mitte lihtsalt reageerida sündmustele ja oodates võimalusi, mida elu meile võib tuua.

Kuna Saladuseblogis on palju juttu olnud alistumisest ja Universumi usaldamisest, sest me ei suuda niikuinii kontrollida, kuidas asjad lõpuks lähevad, siis tahaksin ennetavalt öelda, et proaktiivne tegutsemine ei tähenda selle seisukohaga vastuollu minemist. Proaktiivse tegutsemise võtmekoht on tegutsemine Siin & Praegu. Olles siin ja praegu on meil alati kaks võimalust: a) tegutseda b) oodata. Ning siin jookseb piir minu jaoks – kui ma olen proaktiivne, siis kasutan ma teadlikult praeguse hetke ära, et tegutseda ja mõelda õigeid mõtteid, olles aga reaktiivne vaatan ma, mis on minu võimalused ja reageerin nendele passiivselt, sageli läbi hilisemate hinnangute: „Miks küll minuga asjad niimoodi juhtuvad?“

Kui me hakkame oma teadlikkust treenima (nt igapäevase meditatsiooniga), siis me avastame üsna kiiresti, et iga välise stiimuli ning sellele järgneva meie poolse reageeringu vahel on teatud tühimik (hinnanguliselt 2 sekundit). See tühimik on „meie teadlik aeg“. Steve Covey ütleb, et see on aeg, kus proaktiivsed inimesed saavad teadlikuks välisest stiimulist ning käituvad vastavalt, luues just niimoodi ise enda elu, mitte ei reageeri pelgalt välisele.

Teadlikuks proaktiivseks tegutsemiseks pakub ta välja sellise mudeli:
1)    Me saame teadlikuks oma võimalustest
Me saame teadlikuks, et meie ellu tuli teatud väline stiimul, millele me tavaliselt reageerime „nii“, kuid tänu sellele, et me saime sellest stiimulist „tühimiku“ jooksul teadlikuks, on meil nüüd võimalus ise valida, kuidas lõpuks käituda. Näiteks, kui keegi solvab mind, siis on mul ca 2 sekundit aega, et otsustada, kas ma reageerin sellele või mitte. Reaktiivselt käitudes reageeriksime me sellele automaatselt ning hiljem analüüsiksime, kas selline reageering oli ikka objektiivne

2)    Me arutame olukorda teadlikult enda sees
See on nagu suhtlemine oma kõrgema minaga, oma sisemise kompassiga. Me saame olukorrast teadlikuks ning me peame korra aru iseendaga, kas me peaksime käituma vastavalt üldistele normidele või jääma kindlaks oma põhimõtetele. Ning alles seejärel otsustame (vastavalt punktile 1). Reaktiivselt käitudes ei ole ma teadlik, et mul on see võimalus üldse olemas ning reageerin automaatselt.

3)    Lahenduste visuaalne loomine
Saades teadlikuks oma valikutest tühimiku vältel ning pidades aru iseendaga, kuidas oleks minu jaoks kõige kasulikum praegu käituda, saan ma luua oma kujutlusse võimalikud stsenaariumid erinevate reageeringute korral.

4)    Oma unikaalse reageeringu valik
Tühimiku kasutamise viimaseks sammuks on teadlik valik, kuidas stiimulile reageerida.

See tsükkel on meile hea abimees, kui me soovime hakata treenima oma proaktiivsust ja vähendama automaatseid reageeringuid elus. Kiire areng ei ole siin võimalik, sest tühimik ei teki ühe päevaga. See võtab küll aega, kuid see tõstab meie elukvaliteeti oluliselt. Me sõna otseses mõttes avastame ühel hetkel, et meie teadlikkuse ja väliste objektide (mõtted, emotsioonid, hirmud, ideed jkm) vahel on ruum, kuhu need sattuvad enne „päris minuni“ jõudmist. Ning see on see ruum, kus me saame nendest nähtustest teadlikuks ja saame otsustada, mida nendega siis teha – kas lasta endasse või nendest vabaneda. Ning tehnika selleks annabki eelpool kirjeldatud 4 –astmeline mudel.

Hea eluline näide proaktiivse ja reaktiivse käitumise vahel on asetada ennast laevakapteni rolli. Kui ma olen reaktiivne kapten, siis sõltun ma täielikult mere olukorrast ja hoovustest. Ma liigun vaid vastavalt sellele, kuhu hoovused mind viivad. Minu peamiseks tegevuseks oleks uurida hoovuseid ja teada saada, kuhu hoovus mind kannab. Kui mõnel päeval on olukord hea, on ka kapten õnnelik, sest laev lausa lendab lainetel, kuhugi suunas. Aga kuna kapten teab, et ta sõltub välistest objektidest ja ei saa ise midagi muuta, siis enamikel päevadel on kapten stressis, kuna hoovused ei ole talle soodsad. Ta jälgib küll hoovuste suunda ning iseloomu ja püüab vastavalt sellele mõista, mis teda ees ootab, aga see ei tee teda õnnelikuks. Samas ta ei tea ka, kuidas seda kõike muuta.

Proaktiivne kapten on aga õppimas, kuidas kasutada hoovuseid, et jõuda sinna, kuhu ta tahab jõuda. Loomulikult teab ka proaktiivne kapten, et ta ei saa hoovustele vastu – ta peab neid usaldama ja nendega kaasa minema – aga ta on teadlik igal hetkel, kus ta asub ning kasutab hoovuseid navigeerimiseks, et kurss püsiks õige. Ta ei tea täpselt, millal ja mis marsruuti pidi ta jõuab sihtsadamasse, aga ta on 100% kindel, et ta sinna jõuab.

Kas proaktiivne kapten on parem kui reaktiivne? Kindlasti mitte. Me oleme kõik inimesed oma väärtustega ja eesmärkidega.

Kuid proaktiivsus ei ole kasulik ainult nendele, kes soovivad suuri asju elus saavutada – proaktiivsus on suurepärane tööriist oma teadlikkuse kasvatamiseks. Kui ma küsin igal hetkel, mida ma saan praegu ära teha, et liikuda oma eluga soovitud suunas, olen ma juba muutunud proaktiivseks. Kas tead, et 80% inimestest ei olegi eesmärke endale teadvustanud ja üles kirjutatud? Nad ei määra endale ei „Uus Aasta“ eesmärke, „Uue hooaja“ eesmärke ega isegi isilikke elueesmärke. Nad lihtsalt lähevad vooluga kaasa. Nad ei tee teadlikke tegevusi, et eesmärgi suunas liikuda, nad liiguvad sinna ainult juhul, kui hoovus neid sinna kandma peaks. Nad on kaptenid laeval, aga nad ei tea, et nad saavad seda laeva ise juhtida, mitte sõita ainult sinna, kuhu hoovused viivad.

Jah, paljud ütlevad praegu, et elu mõte ongi olla ja avastada ning areneneda. Muidugi on. Aga meil kõikidel on väikesed unistused. Isegi kõige suurematel skeptikutel on unistused, hobid ja salasoovid. Miks mitte neid siis eesmärkideks panna ja nende suunas liikuma hakata? Meil on see võimalus, sest meie maailm on niimoodi üles ehitatud. Meie hüvanguks.

Miks mitte visata peast välja mõte „See pole võimalik! Ma ei saa seda lubada! Ma peaks oma elu selleks muutma?“! Need on pelgalt uskumused!!! Ainukesed takistused, mis on meie salasoovide ja praeguse olukorra vahel, on meie uskumused. Me peame nendest vabanema ja asjad hakkavad muutuma. Selles maailmas on kõik võimalik. Absoluutselt kõik. Miks mitte seda siis endale lubada? Olles lihtsalt proaktiivne. Ja tegutseda. Iga päev natukene. Kuni ootamatult märkame, et see ongi juhtunud …

Mõnusat uut hooaega.
Kaido

Kas pole, et sellele väitele saab tõlgendusi anda kohe hulgi? Igaüks lähtuvalt oma uskumustest, lapsepõlvekogemustest ning paljud isegi vastavalt loetud kirjandusele. Kuidas loetud kirjandusele? Sest just laitmatust tegutsemisest rääkis Don Juan korduvalt ka Carlos Castandedale öeldes, et läbi laitmatuse suudame me koondada väge ja olla tõeline sõdalane.

Nüüd on laitmatus jõudnud ka minuni. Ja see on muutnud minu suhtumist aega ning oma ellu. Mida laitmatus tähendab minu jaoks?

Laitmatu tegutsemine tähendab minu jaoks pidevat praktikat olla kohal – siin ja praegu. Sa oled kindlasti kuulnud lugu kahest mungast, kus üks munk kiitleb teisele: „Kas sa tead, mida minu Õpetaja teeb? Ta kõnnib vee peal ning leviteerib 10cm kõrgusel maapinnast.“. Teine munk vastu: „Kas tead, mida aga minu Õpetaja teeb? Kui ta töötab, siis ta töötab; kui ta sööb, siis ta sööb; ning kui ta magab, siis ta magab“. Kas pole sügavalt filosoofiline lähenemine?

Me oleme harjunud elama infoga ning tegutsemisega üleküllastunud maailmas. Ning me oleme selle maailma ohvrid. Me teame, et kui me ise ei söö, siis süüakse meid. Vähemalt see on see, mida meile lapsest saadik õpetatakse. Ning sellisest õppetööst kujuneb meile arusaam, et me peame alati püüdlema millegi poole. Et saada rohkem, rohkem, rohkem … Ja selle rohkem, rohkem, rohkem … paradigmaga me tekitame endale tunde, et me peame kogu aeg kuhugi kiirustama.

Kui me hommikul silmad avame, mõtleme kohe, mida tänane päev toob. Me ei naudi seda hetke, mil keha virgub, me ei vaata rahulikult aknast välja ja ei imesta, kui ilus ikka maailm on. Me mõtleme kiirustades, et tuleb pesema minna (mõni teeb ka virgutusvõimlemist või joogat), siis kiiresti sööma ning START … päev ootab.

Kasulik praktika: „Ärka 15 minutit varem. See on minimaalne, aga sa annad sellega teadlikult oma ajule ning alateadvusele signaali, et sa ei pea kiirustama. Sul on siis kohe ärgates tunne, et võid korraks veel olla ning tähelepanu pöörata sellele mõnusale hetkele, sa ei pea kohe voodist välja hüppama dushi alla, sa võid näiteks 5 minutit ennast põrandal venitada, 5 minutit aknast välja vaadata ning 5 minutit mõelda kümne hea asja peale, mis su elus on.

Dushi alla mineku ajaks on meie aju juba sellises reziimis, et suudab ka mõelda keerulisemaid asju – seega selle asemel, et tunnetada, kuidas vesi mõnusalt turja silitab ja karge vesi nahka karastab, nuputame me juba, kuidas mingeid probleeme lahendada, mis meid päeval ees ootab.

Kasulik praktika: Korda endale pesemise ajal 100x „Ma olen dushi all ja naudin seda!“ Sellega annad sa oma ajule tegevust ning tugevdad neuronühendusi, mis toodavad sulle häid emotsioone selle asemel, et langeda juba päevavõitlusse. Sa ei saa niikuinii dushi all ilma riieteta veel ühtegi probleemi lahendada – sa oled seal täiesti abitu. Ära lase oma ajul siis ennast lollitada, kui ta püüab sulle öelda, et see on kõige õigem koht praegu arutada päevaprobleemide üle.

Söömise ajaks on isegi meie seedesüsteem täies lahinguvalmiduses, rääkimata siis impulssidega, mida teeb meiega esimene tass kohvi. Peale esimest lonksu tunneme me: Ossaaa jutt … nüüd ma hakkan tööle. Sa võid juba arvuti avada ning hakata e-kirju sorteerima või läbi lugema mingeid lepinguid, mis pidid tänaseks olema kindlasti läbi loetud. Söömise asemel tunned sa ennast juba kontoris olevat. Ja samal ajal ütleme me, et me ei ole head visualiseerijad ja me ei suuda ennast ette kujutada kohtadesse, kus me tegelikult ei ole. Me teeme seda tegelikult igal sekundil.

Kasulik praktika: Hakka enda jaoks kirjeldama erinevate toiduainete maitset. Jah, me teame, mis maitsega on leib ja mis maitsega on muna. Aga sel korral peata enda mõttetegevus ning kirjelda endale mõttes, mis maitse see ikka on, kui sa peaksid seda homme inimesele kirjeldama, kes pole kunagi varem leiba või muna söönud. Söö, jälgi oma instinkte ja sa võid avastada täiesti uusi maitseid. Ettevaatust! Sel hetkel paned sa tööle oma aju täiesti teises suunas ning samal ajal lauas istujad võivad hakata esitama küsimusi: Kas kõik on ikka korras?

Nüüd on võileib kõhule kingitud, et ta enam peale 12 tunnist öist puhkust ei laiskleks. Paljud meist isutuvad peale seda autorooli … milline suurepärane koht muretsemiseks. Omast kogemusest ütleks, et üks parimaid kohti muretsemiseks ja probleemidega tegelemiseks. Seepärast vajab autosõit erilist tähelepanu. Me armastame isegi oma muredele võimendust anda läbi muusika, mida me autostereost kuulame. Kui on ikka suured mured, paneme midagi eriti masendavat mängima. Ning kui väga palju muresid ei ole, siis paneme raadio peale, kust me kindlasti kuuleme midagi, mis halba on viimase 24h jooksul maailmas juhtunud. Ning me sõidame. Ei, tegelikult me ei sõida. Meie alateadvus sõidab, ise oleme me kas töö juures, probleemse suhte juures või pankrotistuva ettevõtte juures. Kindlasti mitte aga autos.

Kasulik praktika: Tunneta rooli! Tunneta oma keha istmes. Tunneta, kuidas sa vajutad pedaale ning tunneta, kuidas sa sõidad. Kujuta ette, et tegelikult mitte auto ei sõida, vaid maailm sõidab sinu ümber. Mitte keegi ei saa seda tõestada, et see niimoodi ei ole. Võib-olla on auto kohapeal ning selle rattad käivad ringi ning maakera liigub all nii kiiresti. Kes teab? Ning mis vahet seal on. Püüa olla autos sel ajal. Võid näiteks panna käima oma lemmikmuusika ning lugeda, mitut erinevat pilli sa suudad muusikas eristada. See on hea praktika. Sest me veedame autos päris palju aega. Eriti ummikutes, kus tekib eriline isu hakata kõiki ümbritsevaid autojuhte vihaselt põrnitsema ning ennast ohvrimeelselt kõiges süüdistama. Ära lase sel juhtuda.

Ning tööle jõudes hakkame me tööle. Me peaksime hakkama. Aga tegelikult sageli ei hakka. Kui meil on lõpuks aeg keskenduda ja teha tööd, leiame me endale tegevusi, miks mitte tööd teha. Ehk läheb mõni sõber lauast mööda, kellega nati lobiseda. Või peame kiirelt üle vaatama, mis film õhtul telekast tuleb, või isegi kinost, varsti on ju nädalavahetus. Mida õhtul teha? Mida õhtul süüa teha?

Kasulik praktika: Teha tööd töö ajal, sõita autoga autoga sõitmise ajal, süüa söömise ajal, pesta pesemise ajal, ning magada magamise ajal.

Kuidas seda teha? Me saame seda teha kasvatades oma teadlikkust, mida me just praegu teeme. See on laitmatu tegutsemine minu jaoks.

Olge vaprad!
Kaido

Viimasel ajal meeldib mulle eksperimenteerida enda mõistusega, testida oma piire ning leida uusi lahendusi, kuidas sisemiselt edasi liikuda. Alles hiljuti avastasin ma ühe huvitava ja lõbusa tehnika, mis aitab väga kiiresti tõsta meie emotsionaalset fooni ning kahtlemata muudab meid paremaks inimeseks. Jagan seda tehnikat täna ka teiega. Püüan teha sellega oma tänase kolmanda egovaba heateo. Nimetasin selle tehnika tänudieediks, sest me läheme terveks päevaks “dieedile” … oma peas

TAUST

Et saavutada kindlustunnet, et see tehnika on hea, siis soovitan alustada kahe nimekirja koostamisega. Meil kõikidel on igapäevaselt teatud hulk probleeme, millega tegelda, ning meil on terve hulk meid rõõmustavaid sündmusi, inimesi ja juhtumeid, mille eest  tänulik olla.

Et mõista, kui õnnelik inimene sa tegelikult juba oled, koosta endale kaks nimekirja:
1) Asjad, mida ma sooviksin oma elus muuta
2) Asjad, mis on minu elus hästi

Tähelepanu! Ole enda suhtes aus. Kuna meie aju töötab üldjuhul režiimil, kus see genereerib pidevalt mõtteid sellest, kui halvasti kõik on, siis võib juhtuda, et esimese hooga ei tule kohe pähegi häid asju. Aga sa võid alustada sellistest lihtsatest asjadest:

- / …kuna ma loen hetkel seda blogi, järelikult on mul kõht täis, riided seljas ja katus peakohal …
- / … mul on armastav pere, toetavad vanemad, rõõmsameelsed lapsed, kes annavad mulle iga päev uut energiat ja soovi elus edasi liikuda …
- / … mul on auto, millega sõita, mul on töö ja mul on sõbrad …

Pööra hästi palju tähelepanu pisiasjadele. Sageli mõeldakse, et me võiksime või saaksime tänulikud olla, kui midagi tõeliselt suurt meie elus juhtub. Aga kui sa korraks peatud ning enda ümber ringi vaatad, unustades ära kõik need asjad, mida sa sooviksid oma elus muuta, võid sa avastada mitu lehekülge häid asju, mille üle siiralt tänulik olla.

TÄNUDIEET

Kui sul on need kaks nimekirja valmis, võid sa endale seada eesmärgi: “Olla üks päev tänulik!”

Ära analüüsi, kellele sa tänulik oled, lihtsalt ole. Tehnika on äärmiselt lihtne. Sa teadvustad endale eelmise päeva õhtul, et alates homme hommikust, kui ma silmad avan, otsin ma pidevalt asju, mille üle tänulikkust tunda. Ja sa leiadki neid asju väga palju.

Hommikul, nii kui sa silmad avad, mõtled kohe esimese asjana, mille eest ma saaksin praegu tänulik olla? Arvatavasti tulevad sul pähe sellised mõtted: Aitäh, see oli tõeliselt magus uni! Aitäh, täna on superilus ja päikesepaisteline päev! Aitäh, et mul on kodu, kus magada! Jne, jne, jne …

Tegelikult paned sa oma alateadvuse tänulikkuse režiimi juba eelmise päeva õhtul. Ning ma luban sulle, et see on väga lahe tunne, kui sa otsustad näiteks täna õhtul, et homme ma ei pea tegelema oma probleemide ja muredega, homme ma ei pea kellegi peale vihastama ja homme ma ei pea olema kurb, sest … homme on mul paast … mul on tänulikkuse paast. Ma võin ju lubada endale ühe päeva tunda ennast hästi, tunda tänulikkust kõige selle hea eest, mis minu elus on, mitte keskenduma sellele, millest mul puudus on. Aga … luba endale kindlasti, et ülehomme saab sinust jälle muretseja. Nali, loomulikult sa ei pea ülehomme taas muretsema hakkama. Aga see vähendab lihtsalt süütunnet iseenda ees, et kuidas ma niimoodi jultunult võtan ühe päeva vabaks ja lihtsalt ei muretse.

KUIDAS SEE TOIMIB?

Huvitaval kombel võid sa isegi natukene imestada hommikul, kui lihtsalt sa leiad pisiasju, mille eest tänulikkust tunda. Asi on selles, et meie alateadlik mehhanism RAS (retikulaarne aktiveerimissüssteem) võimaldab meil end õhtul nn ära programmeerida, ning ta aitab meil hommikul kohe hakata leidma õiget “informatsiooni”, mille eest tänulik olla. Seega ei tähenda tänudieedil olemine, et sel päeval toimuks sinu elus palju rohkem asju, mille eest tänulikkust tunda võrreldes tavaliste päevadega, vaid sa lihtsalt saad nendest asjadest kergemini teadlikuks.

TÄNUDIEEDI HÜVED

Lisaks sellele, et tänudieet tõstab meie enesetunnet, on sellel ka väga tugev ja treeniv mõju meie mõistusele. Meie aju kipub olema tavaliselt negatiivsel režiimil - kui me anname talle kasvõi korraks puhkust, leiab ta kiiresti mõne probleemi või mure, mille kallal tööle hakata. Kui sa oled endaga viimasel ajal tegelema hakanud ning püüad jälgida oma mõtlemist ja emotsioone, siis võid sa alatihti avastada, et sa mõtled negatiivseid mõtteid. Täiesti iseenesest ning endale sellest aru andmata, miks sa seda teed. See lihtsalt on nii (tegelikult on sellel neuronvõrgustike tasandil ka väga loogiline seletus).

Mida me aga tänudieedil olles teeme? Me anname oma ajule teadlikult tööd. Kui muidu kipub aju laisklema ja analüüsima negatiivseid stsenaariume, siis nüüd oled sa talle ette andnud programmi - otsi, mille eest olla tänulik - ning tal ei jää aega tegelda muredega ja probleemidega. Loomulikult hajub meie tähelepanu väga tihti, nii keskmiselt 6-10 korda minutis, aga sa hakkad seda hajumist märkama ning viid ta tööpostile tagasi: otsi, mille eest olla tänulik.

Seega on tänudieedil mitu positiivset aspekti:
a) Me oleme sel päeval tõeliselt head inimesed ja ka teised märkavad seda
b) Me avastame, kui palju head tegelikult meie elus on, mis annab meile kindlustunnet olla rohkem aega positiivne
c) Me treenime oma aju, mis tagab meile kõrgema teadlikkuse, mis omakorda suurendab meie kontrolli oma elu üle.

Kas pole mitte imeline? Olla dieedil ja olla õnnelik üheaegselt. Anna tänulikkusele võimalus. Ja anna endale võimalus. Ta on sinu sees ning ta tahab leida endale objekti, mille peal end välja elada. Ära takista tal seda siis teha. Ole talle tänulik, et ta olemas on …

Näiteks olen ma praegu just sulle äärmiselt tänulik, et sa viitsisid oma arvutisse toksida www.suurimsaladus.ee ja leidsid need vabad 5 minutit, et minu artiklit lugeda. Aitäh sulle. Ma olen tänulik, et mul on mõnus ja väike sülearvuti, mis mulle meeldib ja mis muudab selle artikli kirjutamise nii lihtsaks. Ma olen tänulik selle eest, kui ma aknast välja vaatan, vaatab mulle vastu mets ja mõnus päikeseloojang. See on tõeliselt ilus. Ma olen tänulik, et ma olen niimoodi siia maailma sündinud, et mulle meeldib kirjutada ja mulle tulevad ideed, millest kirjutada. Ja ma olen tänulik, et homme on jälle üks ilus päev, mil ma kohtun enda jaoks meeldivate inimestega ja mul on üks väga põnev ärikohtumine. Ning ma olen tänulik selle eest, et ma käisin 2 nädalat tagasi indiianilaagris, sain sealt soetada mõnusat salveid, mis minu kõrval praegu tossab ja tekitab superlaheda enesetunde. Jah … ma olen lihtsalt tänulik, et ma olemas olen … just sellisena nagu ma olen. Ole sina ka. Sest see on ainuke, mis ON.

Ja lõppu üks väga inspireeriv ja ülemaailmselt populaarsust koguv “tänutüüpide” (GratiDudes - ingl keeles tänud tüübid) tänulikkuse tants:

Olge vaprad!
Kaido

Tänane lugu võib esmapilgul tunduda ulmeromaanist pärinevat, aga see ei ole.

Kui tihti me oleme olukorras, kus peame langetama olulisi otsuseid, aga meil ei ole kelleltki seda küsida või me ei soovi seda teemat kellegagi jagada?

Kuidas seda olukorda siis lahendada? Alljärgnevalt pakun välja ühe väga lihtsa ning efektiivse meetodi, mida olen viimasel ajal edukalt kasutanud, ning see on isegi lõbus.

Me kõik unistame vahel ja kujutame endale ette, kus ja kes me oleme ühe aasta pärast või kümne aasta möödudes. Isegi, kui meil ei ole paika pandud selget eesmärgiplaani ja tegevusi nende eesmärkide saavutamiseks, on meil hinges endale enam-vähem teada, kes me tahaksime olla tulevikus. Ning see on hea, sest just temalt me hakkamegi vastuseid välja pigistama.

Kas sa arvad, et kõik leiutised, mis on iialgi tehtud, on välja mõelnud see isik? Kas Henry Ford mõtles välja tootmisliini kasutamise autode tootmisel? Kas Thomas Edison mõtles välja hõõglambi? Ma ei usu seda. Ma usun, et see informatsioon oli ammu enne neid inimesi olemas, lihtsalt nemad leidsid ligipääsu õigel hetkel sellele informatsioonile.

Kogu informatsioon on olemas üldises informatsiooniväljas. Lihtsalt inimesed on oma igapäevatoimetustega ja meelemüraga nii koormatud, et nendel puudub „ligipääs“ sellele. Mitte, et keegi piiraks seda ligipääsu, vaid nad ei anna ise endale võimalust.

On mitmeid näiteid sellest, kui maailma erinevates otstes kaks sõltumatut teadlast jõuavad praktiliselt üheaegselt samade avastusteni. Kas see on võimalik, et need inimesed lihtsalt üheaegselt mõtlesid välja sama asja? Või on võimalik, et mõlemad töötasid niivõrd eesmärgistatult ja sattusid üheaegselt vajalikku seisundisse, kus nende meel oli avatud ja arvesse võttes sarnaseid eeltingimusi (tahe, valmisolek vastu võtta, akadeemilised teadmised jt) nad lihtsalt said kontakti informatsiooniväljaga, kust ammutasid millesekundi vältel õige ja vajaliku lahenduse?

Informatsioon on olemas. Meie ülesanne on sellele informatsioonile ligi pääseda. Selleks on vaja lihtsalt uskuda ja teadvustada, et informatsioon on tõesti olemas ja meil on võimalus seda kasutada. Kerkib vaid küsimus, kuidas seda teha võimalikult veenvalt meie ratsionaalsele ajule?

Üheks võimaluseks on küsida seda oma tulevaselt minalt.

Kui sa oled enda jaoks määranud, mis on sinu suur eesmärk ning kuhu sa tahad kümne aastaga välja jõuda, siis sa tead ka üsna täpselt seda, missugune inimene sa selleks hetkeks oled. Ning just selle inimesega sa hakkadki kontakti looma. Jah, ma tean, see tundub alguses väga ebareaalne, liiga spirituaalne ning kaheldav, aga see töötab. Ning sa ei saa seda teada enne, kui sa ise seda järele ei proovi.

Kuidas seda teha?

Sa võtad iga päeva endale 10 minutit oma tulevase minaga kohtumiseks. Sa paned mängima meelepärase muusika, et sa saaksid rahuneda ning esimestel päevadel hakkad sa enda jaoks visualiseerima / ette kujutama, missugune inimene sa oled 10 aasta pärast, kui sa oled oma eesmärgi saavutanud. Sa ju tead seda praegu ning sa suudad seda isegi emotsionaalselt kogeda. Kui sa tahad.

Sa hakkad oma ajju looma uut kujutist iseendast, kes teab täpselt, kuidas seda eesmärki saavutada oli, missugused olid raskused ning millele tähelepanu pöörata selle kümne aasta vältel. Sa näed seda inimest kindlasti väga elurõõmsana, sest ta on saavutanud selle, mis sind õnnelikuks teeb. Ta on just sellistes riietes, mida sa armastad, sellises kaalus, millest sa unistad ning ta elab sellises kodus, kus sa sooviksid 10 aasta pärast elada. Ta teeb sinu unistuste tööd ning ning ta võib sõita isegi sinu unistuste autoga.

Ja sa hakkad temaga kohtuma. Igal õhtul. Ning sa lihtsalt vaatad teda 10 minutit. Sellega sa lood oma ajus uued neuronühendused ja iga päevaga muutub selle inimese jälgimine lihtsamaks. Sest meie aju on lihtsalt niimoodi üles ehitatud.

Sellist jälgimist on soovitatav teha vähemalt 10 päeva. Selle ajaga peaksid sa juba üsna vabalt suutma igal ajahetkel kergesti jõuda seisundisse, mil näha elavalt ja detailselt oma tulevast mina. Ta on osake sinust nüüd sinu enda peas.

Järgmine samm on temaga kontakti loomine. Kuna ta teab täpselt kõiki vastuseid küsimustele ja probleemidele, millega sa hetkel silmitsi oma elus seisad, siis hakkab ta sulle lihtsalt ka lahendusi pakkuma. Sa pead seda temalt vaid küsima. Sa sisened jälle sellesse rahulikku seisundisse ning kujutad ette, et te istute koos merekaldal ja naudite päikeseloojangut. Te olete head sõbrad. Ning sa esitad talle küsimuse, mis sulle huvi pakub. Ja ootad lihtsalt. Nüüd hakkavad sulle pähe tulema igasugu ideed ja vastused ning sa võid arvata, et see on sinu enda ettekujutuse vili. Jah, see ongi nii. Osaliselt. Kui sa oled edasi rahulik ja jälgid, mis ideed sulle tulevad, siis sinu eristamisvõime kasvab ning sa hakkad ühel hetkel tajuma, kuidas mõned vastused tulevad kuskilt sügavamalt. Nad justkui tulevad liftiga üles sinu seest. Need on vastused sinu alateadvusest. Need on vastused sinu „uuelt sõbralt“.

Vähendamaks müstilisust sellelt tehnikalt, siis jah, loomulikult, sa suhtled tegelikult iseendaga ning sa oled loonud selle isiku oma pähe vaid avamaks kanali oma alateadvusesse, aga see on hea kanal. Ning see töötab. Selle tehnika eesmärk on vaigistada oma igapäevane müra ning püüda kuulata oma sisemist häält.

Näiteks, sa pead langetama mingi otsuse, aga sa ei ole kindel endas. Ja sul ei ole ka kedagi, kellelt head nõu küsida. Siis tuleb sul meelde, et sa oled lugenud raamatuid selle kohta, kus soovitatakse: „Kuula oma sisemist häält!“ Jah, väga hea nõuanne, aga kuidas seda teha?

Aga just eelpool said sa teada, kuidas seda teha. Sa kohtud iseendaga kümne aasta pärast ja ta annab sulle vastused. Tema ongi sinu sisemine hääl. Tema ongi sinu võti sinu alateadvusesse. Ning tema ongi sinu vastused kõikidele keerulistele küsimustele.

Alusta juba täna. Ta ootab sind.