Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Kas pole mitte tore, kui Sa kuuled, kuidas teistel on hästi läinud? Ja kas pole mitte veel toredam teisi inspireerida pajatades neile oma juhtumustest, kus Sinul on hästi läinud? Just nendele jutukestele ongi Edulugude leht mõeldud. Väikesed võidud igas päevas!

Kas Sinul on reaalsed elus juhtunud lugusid külgetõmbeseaduse kasutamisest, positiivsest mõtlemisest ja eesmärkide saavutamisest seestpoolt väljapoole? Jaga neid meie kõigiga!

Saada oma lugu juba täna: kaido[at]suurimsaladus.ee

Tea,  et väga mitmed inimesed on tänulikud, et Sa oma loo jagasid. Aitäh:)

____________________________________________________________________________________________

Annely lugu / 11.02.2010a

Sõitsin täna 10 veebruaril 2010 kodu poole. See maa on umbes 15 km ja nii iga päev, nii hommikul kui ka õhtul. Ja mõtlesin kirjutada, kuidas ma iga päev sõites kujutan endale ette pilti, kuidas metsloomad, kes teele lähenevad tagasi metsa keeravad. Et kui mina olen roolis, ei tule loomad teele ja kui mu mees juhib ja jälgib metsaservi, et kitsed võivad teele joosta, siis ka tema märkab neid. Õppisin hiljuti, et kui soovid midagi, siis kujuta seda ette positiivselt ja olevikus. “VAATA POSITIIVSET PILTI !!!” Ja siis korraga näen paar meetrit autost paremal, kuidas suur kari suuri metssigu kahte lehte tagasi teelt ära keeravad !!!??? Tänasin mitu korda kaitseingleid ja ka ennast, et olin õiget pilt ette kujutanud. Loodan, et mu lugu aitab paljudel autojuhtidel ellu jääda. Ja alati palun ma kaitseingleid, et nad mind kaitseksid ja aitaks mind koju jõuda. SEE toimib.

Annely

Mariti lugu / 25.10.2009a

See oli eile hommikul, kui  ma ärkasin järjekordse migreenihooga. Ma tean, mida selliselt alanud päev endaga kaasa toob. Võtsin kohe ome keha mürgistavad migreenirohud sisse ja olin valmis selleks, et minu ülejäänud päev kontoris möödub võideldes iiveldusega, mida need rohud tekitavad. Kuigi ravimid leevendavad valu, siis migreeni täielikult ära ei võta siin maailmas vist ükski imerohi. See päev tõotas tulla raske.

Sõitsin autoga tööle ja palusin Jumalat, et ma nüüd keset sõitu ei oksendaks. Siis meenus mulle aga Saladus ja ma otsustasin proovi teha. Kaotada pold ju midagi. Kas vaevlen terve päeva halva enesetundega, või äkki külgetõmbeseadus siiski mõjub.
Ma kujutasin endale ette, et alanud on minu elu kõige õnnelikum päev. Ma olen rõõmus, puhanud, endaga rahul. Keerasin muusika valjuks ja püüdsin ette kujutada seda joovastavat heaolutunnet, mis valdab mind reede õhtul, kui on peole minek. Ma laulsin muusika saatel ja särasin. “Ma tunnen ennast kuradima hästi” korrutasin endale uuesti ja uuesti. Mõtlesin, et oleks kõik hommikud nii ilusad. Kujutasin isegi ette, et kui ma kontorisse jõuan, siis teen endale ühe elu maitsvaima latte ja söön sinna kõrvale shokolaadimuffini (mis on sellise iivelduse kõrval tegelikult vastunäidustatud).
Minu sõit tööle kestab hommikuti 20 minutit. Viis minutit sellest ajast ma kannatasin ja ülejäänud 15 ma rakendasin Saladust. Kontorisse jõudes polnud jälgegi ei iiveldusest ega peavalust. Kollegid küsisid, mis mul viga on, et ma nii säran. Ja mis peamine- ma tegingi endale kohe elu kõige maitsvaima latte. Muffini asemel oli küll sprotisai, aga seegi maitses sel hommikul hea:)

See värk tõesti toimib. Ei ühtegi halli ja masendavat päeva minu elus.

See värk tõesti toimib. Ei ühtegi halli ja masendavat päeva minu elus. Aitäh!

Marit

____________________________________________________________________________________________

Airi lugu / 23.10.2009a

„Kirjutan“ iga päev ja iga minut oma edulugu”

Aga reaalselt kirjutama ajendas mind Marleni poolt korraldatud eludisaineri kiirkoolitus.

Saime koolituse lõpus ülesande panna kirja mida teeme täna muutmaks oma elu.

Kuna eelnevalt oli mul oma eesmärkide sõnastamisel segadus, siis kirjutasin, et panen täna kirja eesmärgid ja aja.

Koolitusel kirjutasime asju, mille eest oleme tänulikud. Panin kirja nii need asjad, mis juba on, kui ka need mis hetkel veel pole käega katsutavad, kuid on olemas minu tunnetes. Just tunnetes, mitte vaid soovides.

Seega kui ma tunnen, et nad on olemas, järelikult nad ongi ka reaalselt mingi ajahetke pärast.

Meie grammatikagi kinnitab seda. Oleviku vorm sõnast „olema“ on ON. Tuleviku vorm sõnast „olema“ on samuti ON. Seega see, mida tunnen olevikus (mul ON küllaldaselt raha), saab olema ka tulevikus(mul ON küllaldaselt raha). Räägin asjadest nii kaua, et usun ise ja tunnen ja olen veendunud ning ühel hetkel need mul ongi.

Tsiteerides koolitusel kirja pandut on järjekord: mõte- tunne- tegevus- tulemus.

Mõte ja tunne. Hästi, mõlemad on olemas ja selged minu jaoks. Mõttes väljendan oma tänulikkust asjade eest, mis on ja on

Endale väga ootamatult sattusin seda kinnitama ca kahesaja inimese ees, mis on siis kolmas loetelust- tegevus. Seda siis Marleni lause peale- jagage mõtteid, kasutage võimalust muutuda, see on siinsamas. Järsku kuulsin ennast kõva häälega midagi piuksumas, tundes, et ma lihtsalt pean seda tegema, teadmata, mida ma üldse öelda kavatsen, olles samas eelnevalt sõbrannale väitnud, et mina kardan igasugust võimalikku personaalset pöördumist kus pean kõvasti vastama ja üldse oleks parem tagareas istuda jne.

Tahan kokkuvõttes öelda koolitusel kuuldut, et meil on iga hetk võimalus valida, kas olla nendes faktides (just selline kodu, töö, suhtlusringkond jne) mis on hetkel või muuta neid.

IGA hetk mõtetele ja elusituatsioonidele reageerides, valikuid tehes loome oma lugu.. elulugu.. edulugu…

Marlen, tänan Sind võimaluse eest!

Selgust ja julgust kõigile!

Airi

____________________________________________________________________________________________

Helle lugu / 13.09.2009a

Olen alati püüdnud kõike nii teha, et oleks rahul nii ise kui ka teised. Nii on mind kasvatatud. Tööd olen alati teinud korralikult ja vastutustundega, aga… oskasin alailma selle hea imago ära rikkuda… kroonilise hilinemisega. Lausa nii, et kui mina mõnikord õigeks ajaks kohale jõudsin, vaatasid kõik kella - ei või olla. Väga, väga häiriv olukord…

Nii ka Marleni jätku-mastermindis, ikka mina siis kohale lehvimas kui teised juba mõnusalt hoos…Kuni ühel heal korral Marlen teatas, et aega pole olemas, aeg on filosoofiline mõiste (sellest olin ennegi kuulnud) ja teda saab “väänata”, tehes sinna juurde iseloomuliku käeliigutuse nagu väänaks pikka meetripikkust pehmest materjalist toigast. Jäin teda kui lummutist vaatama ja tundsin, kuidas tema antud uus info mu täiesti vallutas.

Kogu kodutee värisesin äratundmirõõmust - ma olin seda ju ALLES suutnud, teadmata, mis tegin.

Nimelt elan ma Tallinnast 60 kilomeetri kaugusel ja tööle sõidan kell 6:10 bussiga. Ühel tööpäeval tegin voodis silmad lahti  õige aja asemel …kell 6:00. Minut kulus ärkveleehmumiseks ja otsuse vastuvõtmiseks - ma jõuan bussile! Minut tualetikülastuseks, minut riidessepanekuks (vaatasin hoolega, et alukad saaksid enne teksasid jalga!), minut telefoni, ridiküli ja võtmete haaramiseks ning välisukse sulgemiseks ja 5 minutit 1 kilomeetri läbimiseks joostes. Täpselt 6:10 astusin bussi. Tööl on mul sahtlis hambahari ja -pasta, R-kioskist ostsin näksimist, tegin kohvi ja meikisin… Kui kolleegid tööle jõudsid, tegi üks neist komplimendi, et ma näen nii hea ja värske välja…

Nüüd läheb asi lausa “igavaks” - ma jõuan igale poole lausa 10 minuti varem ja olen hakanud hommikul ärkama 10 minuti hiljem, sest muidu jääb kodus aega üle.

Proovige järele, mida saab teha 10 minutiga. Mitte midagi erilist, aga… mina seekord sain - nihutasin endas ajatelge. See on imelihtne!

Kui lastele seda rääkisin, sain endale hüüdnime - ajaväänaja.

Helle

____________________________________________________________________________________________

Renna lugu / 11.08.2009a

Lugesin juuni keskel Marleni lugu, kus ta rajas endale kiviktaimlat ja selle rajamise tähtaeg oli tal täpselt määramata.

Tänu sellele loole täitus minu unistus külastada Norramaad!

Juuni alguses lugesin Marleni lugu. Minu suurim unistus oli Norramaad külastada juba tegelikult kümekond aastat tagasi. Marleni lugu lugedes panin ma kõiksusesse ülesse, et selle aasta juuli keskpaiku lähen ma reisile Norrasse … ja vastuse sain juba 5 päeva pärast. Minu tuttav ütles, et ta läheb 17.juulil Norra reisile (mul käis külmavärin kohe läbi). Ta helistas minu soovil reisibüroosse ja oli veel vabu kohti.

Nüüd on mul 10 päevasel bussi reisil Põhja - Norras käidud. Minu unistused on täitunud (tänu Marlenile). Kogu eluks  jääb fantastiline mälestus Norramaast. Olen energiast tulvil.

Olen tänulik kõigile , et minu unistus täitus !

Renna

____________________________________________________________________________________________

Kelly lugu / 20.7.2009a

Tere  Kaido!

Ma olen Kelly, kui mind mäletad:)

Ma lugesin saladuse raamatu läbi ja tahtsin sulle rääkida, et ma vahepeal sünnitasin ja tegin katset et ma suudan haavad ära parandada peale sünnitust, ma olin tänulik juba ette ja kujutasin ette et on paranenud ja järgmine päev oli kõik korras mis on nii uskumatu, ma siiani ei usu, samamoodi suutsin oma suhet parandada, ma ei saa aru kuidas see võimalik on olen natukene shokeeritud aga see on võimalik ja tundub uskumatuna:)

Tahtsin tänada, et suunasid mind õigele teele !:D

____________________________________________________________________________________________

Annika lugu / 29.6.2009a

Tere Saladuse-rahvas!

Hästi vahva, et saadate mulle „Saladuse“-raamatu õppetükke! Olen näinud filmi. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ma teie leheküljele sattusin, aga see tekitab minus tõeliselt emotsionaalse, aktiivse ja rõõmsa südantavava tunde. Igati inspireeriv! Aitähh! Kanaldasin isegi luuletuse inspireerituna teie leheküljest. (Mulle tundub, et luuletusi saadetakse otsekui torust läbi minu, ja see on vahva kõditav tunne:D  Siin see on:

Sinu sees on tuum
Südame püha ruum.
Oled kõiksuse kübeke
Universumi särav täheke.

Siruta tiivad
ja lenda
Jalad mis viivad
Rändaja rända.

Puhasta meel
Veel ja veel
Täna ja tänades
täna täna.

Juured mudas
õied tähtede poole
Nautimas päikese paitust
Pole kiitust pole laitust.

Maailmas radu
Tallatud sadu
Koos jõuame koju.

Mõtlesin, et oleks siis viisakas ka endast kirjutada. Ma arvan, eks minu lugu ole samasugune nagu teistelgi – et alguses olin väga vana ja eluraskused rõhusid turjale, tahtsid maadligi litsuda nagu Alice raamatus, kus lõug kopsatab vastu varbaid, aga nüüd olen noorem ja elu on  imeväel kergemaks läinud.

Alguses oli vist sõna – affirmatsioon? Ja usk. Rohkem midagi ei olnudki.

Siis tulid ahaa-elamused, et see „ükskord kindlasti juhtub nii“ – see „ükskord“ jõudiski aegajalt ükskord kätte.  Siis hakkas elu põnevam tunduma. Ajapikku hakkas suhtumine ja mõtlemine muutuma, muutusin enesega rahumeelsemaks.  Mind, nagu teisigi,  aitas palju kinesioloogia ja jooga ja hingamine ja looming ja idamaade tervenduskunstid ja  säärased asjad. Üks viis teiseni ja lisas ellu uue värvi. Keskkond minu ümber muutis ennast harmoonilisemaks ja inimesed armastavamateks. Tean, kui raske töö see on iseenda jaoks!

Sellega ma olen täiesti nõus, et meie meeleseisund loob kogemused meie ümber, meie maailma. Ja mitte ainult meie, vaid ka meie lähedaste inimeste maailma! Nii et igal inimesel lasub sel kombel vastutus oma lähedaste õnne eest. Kahjuks on kerge hoida ennast armastavana siis, kui kõik ümberringi sujub, kui aga miskit probleemsemat ette tuleb, on tasakaal kohe kadunud.  Olen ka märganud, et harmoonilisemate asjade, inimeste ja olukordadeni tuleb ise kasvada, ise  sirutuda nende poole. Enamasti soovitakse midagi, aga vibratsioon selleni ei ulatu ja mõeldakse sellest, mida ei soovita. Taban ennast pidevalt sääraselt saboteerimiselt.  Enda vastu armastavamaks olen muutunud alles hiljuti, ja siiski ei suuda ennast veel täiesti üleni armastada. See on üks eesmärk, mille poole püüdlen.

Märkan, milline hüplev ahvimeel ei lase mõtetel sügavamalt peatuda, uurida, süveneda. Hakkan aru saama, kui suur jõud peitub mõtetes, kuigi olen arvanud, et saan sellest ammugi aru! Ja see, et andes teistele, annan iseendale – selge ju! Aga sügavam arusaamine tuleb oi kui ajapikku! Ja ahvimeel hüpleb ikka sellelt teadmiselt minema, ajab silmad pärani ja küsib – mis see oligi nüüd?

Imestan, kas Universumil on erakordne huumorisoon või vastupidi, ääretu tõsidus? Kas ta võtab kõike sõnasõnalt või ta ise muheleb oma vimkade üle – võtta kõike sõnasõnalt?  Olen võtnud elu mitmeid kordi hästi tõsiselt ja pidanud Universumiga tõsist monoloogi teemal „miks sina võisid luua kõik taevad ja maad ja asjad, s.h. minu, aga minul sa ei lase millegagi toime tulla, midagi luua?“ Ja vastuseks sain näiteks  mingi ootamatult süttinud  aianduskire koos aiaga, kuhja seemnetega ja teiste aiandushuvilistega. Möllasin oma paradiisiaias rakud pihus,  tundes rõõmu. Mõtelda – see ongi just see, mida Looja tegi – lõi elu meie ümber! Ja näitas seda nüüd mulle säärasel humoorikal otsesel viisil. Mina ei mõelnud küll päris seda….

Üks õpetaja ütles: „õnnista ja täna oma raskustes ja imed hakkavad juhtuma“ – tänada ka raskuste eest,  mis muudavad mind (loodetavasti) paremaks inimeseks! Ja veel: „Tahtmine on nagu vundament majale. Kui on suur tahtmine, on suur vundament, tuleb suur  maja. Kui midagi ei taha, ongi jama käes.“ Ja olen nõus selle targa inimesega, kes avastas – olge oma soovidega ettevaatlikud, sest neil on kalduvus täituda!!!  Mõnigi kord oleks mõtekam jätta soovimata, kui et soovida järelemõtlematult!

Õpin iga päev elamisekunsti! Maailm on minu peegel ja inimesed minu õpetajad. (Ja arenguruum on üks asi, mida on lõpmatult palju).
Rõõmsat suve teile kõigile! Aitähh veelkord, et püüate  muuta paljude inimeste maailma kaunimaks!

Annika.
(Tartust)

____________________________________________________________________________________________

Gitta lugu / 21.05.2009a

Minu lugu algab sellest, kuidas mul ühel heal päeval telekas katki läks. Pilt lihtsalt kadus ja vaatamiseks oli ainult must ekraan. Tol ajal veel polnud nii, et kui vana telekas katki läks, siis joosti kohe poodi, uut, kaasaegsemat ja uhkemat ostma. Otsiti hoopis parandaja, kes asja korda teeks. Nii ka mina. Leidsin ühe sõbra kaudu parandaja, kes pidavat oi kui hea ja kindel olema. Mäletan et see väga kiidetud parandaja elas kahjuks linnast veidi maad väljas, mistõttu mul teleka temani toimetamine võttis veidi aega. Võibolla mõned nädalad, et auto leida, millega ära viia. Nende nädalate jooksul aga panin aeg ajalt telekat siiski korra käima, lootuses, et pilt on tagasi tulnud. -no mine sa neid vene mehhanisme tea, eks…siis oli ju täitsa võimalik näiteks rusikahoobiga makki tööle saada või teleka pilti selgeks Aga kahjuks midagi sellist ei juhtunud ja ma viisin oma teleka siiski parandaja kätte. Möödusid mõned nädalad, mille jooksul ma pidevalt ja kannatamatult sõbra käest pärisin, et kuidas mu teleka olukord on. Sõber ikka alati vastas, et pole seda parandajat nägema juhtunud, et küsida (tol ajal ju mobiile polnud veel, vähemalt mitte kõigil, et lihtsalt helistada ja küsida). Lõpuks siis sain vastuse, et telekas on siiski lootusetult korrast ära ja sellega pole enam midagi teha. et võin sellele järele minna. no kuna sellega polnud enam midagi teha, siis venis see järele minek mul päris pikaks. Vist kahe kuu pärast, peale korduvaid meeldetuletusi alles suutsin leida transpordi ja oma teleka taas koju tuua. Panin teise siis mööbli peale tagasi niisama iluasjaks. Midagi targemat ka sellega peale hakata ei osanud. Mäletan, et korra veel proovisin, et mine tea, äkki on transportimisega miskit paika põrutanud aga ei, pilti polnud.

Ja siis, ühel õhtul, kui sõpradega taas minu pool väikest olengut pidasime, küsis üks sõber et kas mul telekas mängib. Seletasin siis, et ei kahjuks mitte, kogub teine niisama tolmu riiulil. Olime veidi vipsis ja hakkasime miskipärast mängima sellist mängu nagu vaataksime telekat. No tegime näo nagu näeksime seal pilti, kommenteerisime nähtut, naersime ja lollitasime niisama. Ja siis hakks sõber äkki teleka ees kätega vehkima nagu võlur ja tsimm salabrimmi taolisi sõnu pomisema. Ütles, et tahate, ma võlun päris pildi telekasse tagasi. Ja tol hetkel, olgugi et tegu oli lollitamisega, ma mäletan, et tundsin selgelt, et me kõik kolm, kes me seal olime, hetke uskusime seda, nagu oleks see tõesti võimalik. Lihtsalt, nalja viluks, uskusime imesse. Niisama. Ja peale seda kätega võlumist tuli äkki minul loll mõte, et kontrolliks nüüd asja, kas mängib. Muidugi ei uskunud siis enam keegi, et see tegelikult ka mängida võiks. Aga lugu lõppes imega…telekas, mis polnud juba pea poole aasta jooksul pilti ette võtnud, mille parandaja oli ka lootusetuks tunnistanud, hakkas äkki mängima. Ja mängis! Ja see pole väljamõeldis. See tõepoolest oli nii. Müstika. Pilt oli absoluutselt vaadatav, täiesti selge.

Vot nii. Tookord ma seda asja nii ei analüüsinud, et mis, miks ja kuidas. Ainsa loogilise seletusena kujutasin ette et jah, vene tehnikaga juhtubki imesid. Nüüd, kus olen tutvunud külgetõmbe ja visualiseerimise jõududega, olen hakanud oma elule tagantjärele vaatama ja olen nii mõnelegi asjale seletuse leidnud. Teleka lugu pole ainus ime, mis minuga on juhtunud. Ja ma oskan nii mõnelegi asjale nüüd seletuse anda. ka sellele teleka loole.

Nii et inimesed, uskuge, visualiseerige - kaotada pole sellest absoluutselt mittemidagi. Pigem võita!

Gitta

____________________________________________________________________________________________

Merle lugu / 03.05.2009a

Natuke minust ja „Saladusest“ ja minu enda saladustest.

Sõnasättimise olen saanud kaasa oma isalt, sealtpoolt selts on äärmiselt lõbus, positiivne ja vaimukas.

Ja me laulame TÄIEGA!!!

Sünnipäevapeod on kui väiksed laulupeod .. .. Pillid ja mängud ja muud värgid veel lisaks nagunii

Arvan, et see ongi see, mis mind lapsest saadik saadab ja pole lasknud kurjaks minna.. kuigi kõrvaltvaatajatele tundub, et mul olevat raske elu.. Noo ma ei tea.

Kord Mastermindis küsis Marlen, kas keegi on endale midagi välja mõelnud. Selle küsimuse vastuseks kuulsin ennast ütlemas: mina mõtlesin endale mehe välja!

Mõne nädala möödudes küsis üks naine: Merle, kuidas sa selle mehe endale välja mõtlesid?

Mõtlesin, suhtlesin inimestega ja panin talle vastuse kirja, edastan siinkohal ka teistele. Ehk inspireerib neid naisi ja ka mehi, kes sel teemal virisevad ja oma mustrit kordavad ning korduvalt sarnaseid ebaõnnestuvaid suhteid loovad.

Mu esimene abielu oli paras proovikivi – looduslik valik, selle vastu ei saa. Lühidalt öeldes: Olen laste (pojad 19 ja 22) isale äärmiselt tänulik, et ta minu eest sugugi asju ära ei teinud, sain ise elu kujundada ja proovida, kas saan 4-liikmelise pere ülalpidamisega hakkama. SAIN HAKKAMA!!! :).

Samas hoidis ta mind korralikult maas kinni, kuigi ma oma fantaasiates oleks OiOiOi! Mis kõik ära teinud. Ilmselt oleksingi, kuigi ei teadnud „Saladusest“ midagi, lihtsalt elasin selliselt.

Aga maal püsides kasvatasin oma pojad sellisteks meesteks, kelle üle aina rõõmu tunnen. Sellest võiks tunde rääkida ja kirjutada, aga see pole täna peamine.

Ma ei kaevelnud peaaegu kunagi, vedasin oma koormat (Tulihobune 1966) Abiellusime 1986, ära kõndisin ta juurest 2002.. hoolikalt läbimõeldud ja vettpidava plaaniga, ise koos lastega endale korterit välja mõeldes.

Siis nautisin abielupuhkust, transformeerisin oma seksuaalenergia eluenergiaks, tegin kiirelt karjääri, teenisin uskumatult palju raha, maksin pangalaenu, mis lõpeb juba 2012 (10 aastat vaid),

Minu ümber ilmusid inimesed, kes toetasid mind nii sõna kui teoga. Kui kuuldi, et lahutan ja kolin .. ..Esimene ja Parim lause ühelt minu pikaajaliselt kliendilt (Lõvi-mees 53) “Kui sul on vaja raha, autot ja tugevaid mehi … Me oleme olemas! Jne.. Jne.. just samas vaimus. 2 maksid aasta palga ette ja muid huvitavaid juhtumisi.Usun, enamus jutust tundus loogiline, aga seksuaalenergia muundamine tekitab inimestes uskumatult mõtte-takistusi.. Loe veel Mastermindi-Aabitsast [Napoleon Hill „Mõtlemist muutes rikkaks“] 10.SAMM lk 147.

Suguinstinkti 3 võimalust:

1) Inimsoo säilitamine - TEHTUD!! 2 tugevat ja tervet noort meest

2) Tervise hoidmine - TOIMIS! Mul oli kohustustevaba seksisuhe (vajab pikemat seletust), et minu alluvatest raamatupidajate (17 tk) ja teiste kolleeegide hulgast ei saaks keegi öelda: “Mis sel viga on, pole ammu saand või?”

3) Keskpärasuse muutmine genisaalsuseks - mul ei olnud seda raamatut ega ka muud sellesarnast sel ajal,AGA just seda ma tegin, tuletan meelde, et kogu informatsioon on Universumis, meeletu  energia on Kosmoses .. .. neid kahte kasutasingi. Ja MÕTE!!! see KõigeVägevam :))

Uskumatud saavutused tööl, ümbritsevad aina imestasid.

Ja kui see tase sai saavutatud olin muutnud teisitimõtlevaks-käituvaks naiseks. Võrdlesin ennast oma emase koeraga (9aastane), keda indluse vastu süstisin, et isased ei jookseks ümber maja.

Ehk siis. Milline ma olin? Samasugune nagu mu koer Susi (Susanne), kes ühele liialt lärmakale isasele rotveilerile kõige otsesemas mõttes varba peale pissis :))

Vaba oma mõtetes, jumaldasin oma lapsi, teenisin raha, kõik mis ette võtsin, laabus suurepäraselt !!! Kõrvalvaatajad ainult oigasid - eriti ema. Ja ikka see, et kuhu ma pidin jõudma MEES!!

Kuna ma olin sugutungist ja mehelemineku mõttest vabanenud, siis. SIIS .. S I I S . justnimelt alles siis 

Ma hakkasin kõiki oma meestuttavaid oma mõõdupuuga mõõtma. Nagu mulle omane, et olnud see test-küsitlus kirjalik (suurema effekti saavutamiseks soovitaksin teistel seda kirjalikult teha) Just nimelt KÕIKI, kes mu teele sattusid, ei huvitanud mind see, kas vaba või abielus või .. Ehk siis.. olles ise vabal turul ei seadnud ma teistele sama tingimust, lihtsalt analüüsisin meessugu. Ja kus ma siis oskaksin hinnata, kes kui vaba oma hinges on. See nägutegemise komme on inimestele väga omane. Paljud oma elu sellega ära raiskavadki. Ja ei saagi teha MITTE KUNAGI seda, mida ise tahab.. .. ikka muudkui kõigi teiste jaoks.

Tagasi mehe väljamõtlemise juurde.

TEST!

Enamus mehi langesid välja juba esimese 3 tingimuste juures Pikkus alla 1,80, Kaal alla 90, Tarkus :)) - nooo, piisav, ma lihtsalt ei salli rumalaid mehi.

Siis tulid veel mõned punktid, millele vastavusega said edasijõudnud hakkama.. ja siis tuli suurem komistuskivi: “kuidas ma esitleksin teda oma õemehele !! Millest oleks neil omavahel rääkida?” (see vajaks ka ehk huvi korral pikemat seletust, aga lühidalt käib see nii, et minu õel on Super Mees, aga minule ta ei sobi, sest mina ei ole piisavalt Naine, õde on).

Kogu see toiming oli kantud äärmiselt positiivsest suhtumisest, heatahtlikkusest, aitasin mitmeid sõpru ja nende sõpru psühholoogiliselt .. SEST .. ma olin ju see ilma sugutungita naine, mõjusin meestele vägagi imelikult.

Ja minu tänane KALLIS on just üks neist, kelle puhul ma arvasin, et ta on lihtsalt üks väga hea vanem meestuttav, kellega on ülihea rääkida. Mõistus keeldus teda päriselt endale tahtmast, sest silmad olid näinud tema abikaasat. Alateadvus teadis ilmselt esimesest kohtumisest, et see on õige, millega muidu seletada järjest tihenevadi kokkusattumisi (see oleks juba liiga pikk uskumatute sündmuste jada, jätan ära, liiga isiklik ka)

Ja oma mõistusele andsin algse takistava-tegevuse andeks, sest kust ta pidi teadma, et nii osavalt kena kooselu katte alla peidetud abielu oli ammu lõhki mis lõhki.

Ja see minu poolt taas eelmise Mastermindi eel väljaöeldud väide, et teine naine ei saa abielunaise meest ära võtta, kui mees on hoitud, soovitud, tahetud oma kodus.

OkOk!! See lugu sai pikem kui arvasin, aga nüüd on see ka sõnastatud, mida olen juba paljudele  hädasolijatele erinevate väikeste juppidena rääkinud. Nüüd suudan seda juba järjest paremini seostada.

Ole Tubli ja POSITIIVNE! Armasta inimesi ja sa saad tunda tõeliselt suurt armastuse energiat, sellele on ainukesena võimeline vastu panema Kosmose energia

Inimene reeglina ei tunneta  ja ei oska kasutada kosmose energiat, küll aga teame me hästi, mis toimub, kui armud!

ARMUGE PALUN !!!  Ja tehke seda korduvalt!

Merle

____________________________________________________________________________________________

Taneli lugu / 29.03.2009a

Minu kokkupuude Saladusega sai alguse 2008. aasta augustis, kui ma vaatasin Youtube’ist ühe tuntud kasutaja videosid, mis andsid mulle inspiratsiooni ning laiendasid mu vaimset silmaringi. Ma hakkasin üha rohkem kiruma neid, kes teevad selle maailma tumedamaks paigaks ning soovisin, et mina ei peaks jääma selle kätte kannatama, kuna mul oli enda ettekujutus harmoonilisest maailmast, mille ma tahtsin enda jaoks luua oma käitumise, tõekspidamiste ja olemusega. Peale videode vaatamist võtsin ma need juhuslikult teemaks parima sõbra õega rääkides. Kui jutt käis maailma paremaks muutmisest, siis soovitas ta mul vaadata filmi “The Secret.” Pärast filmi vaatamist jäin ma ükskõikseks. Ma teadsin, et me oleme küll vastutavad oma tegude eest ning olin nõus ütlusega “kõik, mis teed, teed endale”, kuid ma ei uskunud, et nii kergelt saaks enda elu paremaks muuta, saada kõik ihaldatu ning nautida elu täiel rinnal. Niisiis jätsin ma selle filmi sinnapaika.

Kooliaasta algus, 2 september, 2008: Klassivend küsis juhslikult vestluse käigus, et kas ma olen vaadanud seda samust filmi. Kui ma talle rääkisin paari lausega, et eriti ei usu seda värki, siis ta hakkas mind iga hinna eest moosima, et ma vaataks veelkord filmi läbi ning mõtleks selle peale. Ta lisas, et on ise selle mõjuga tuttav ja see pidi tõesti toimima. Sel hetkel mõtlesin, et kui see oleks tõsi, siis ma jääks nendele inimestele elu lõpuni tänulikuks. Vaatasin filmi ära ning alustasin uut elu. Valisin sõnu, mõtteid, tegusid hoolikalt ning üritasin negatiivset mitte tähele panna, viia halva mõju minimaalseks ning olla optimist. Seadsin endale ka mõned soovid katsetamiseks. Mõned suured, mõned väikesed..

Möödas oli umbes 8 nädalat, kui ma võtsin aja maha ning mõtlesin, kas mu elu on läinud paremaks. Ja nii oligi. Üha rohkem oli mu päevas positiivsust ning võimalusi unistuste täideviimiseks. Soovide rida oli kirju: Saada kokku elektrikitarri raha, kitarri võimu raha, saada klassikaaslastega paremini läbi, soov olla populaarsem, soov suhelda paljude tüdrukutega, lisaks veel head tervist jne. Sel hetkel tundusid enamus minu soovidest utoopilistena, kuid ma panin Saladuse proovile. Möödusid nädalad ning nagu imeväel, hakkasid soovid ühekaupa täituma. Hämmastavaks tegi selle ka tõestus, et mõni soov oli paika pandud tähtajaliselt ning kui päev kätte jõudis, oli soov täitunud. Protsessi edu oli märgata juba mõni nädal peale soovimist. Iga positiivne kogemus ning tõdemus andis hoogu ning tahtmist saada see, mida olen ihaldanud.. Raha pole probleemiks, mul on olemas kitarr, mida tahtsin, võim, mida soovisin, msn kiilus vahepeal kinni tüdrukutega rääkimisest + palju, palju soove, mis on nüüdseks täitunud.

Kõige parem on selle juures see, et see kasvab meie mõistusesse kinni ning võib heas mõttes ka “pinda käia.” Meenub üks juhtum, kus Saladus tõestas enda olemasolu ning võib-olla päästis mind halba tegemast. Nimelt oli möödunud juba 3 kuud Saladusega tutvumisest. Olin rõõmus ning leidnud endale tüdruku, kellega oli meil palju ühist. Armusin, kuid sattusim pimestava armastuse ohvriks. Detailidesse ei soovi laskuda, kuid probleemi tekitas see, kui minult külmakäeliselt tüdruk üle löödi. Tüdruk ei teinud mitte midagi ülelööja eemaletõukamiseks ning jäi siis temaga. Peale lahkumist oli mul pikk vestlus selle tüdrukuga ning ma sain teada, milline ta tegelikult oli, miks ta niimoodi minuga käitus. Seda oli kohutav ning valus kuulata. Kuid siin tuli mängu Saladus. Pinda käimine avaldus selles, et ma ei suutnud vihata, ma ei suutnud süüdistada, ma ei suutnud isegi nutta, kui tahtsin! Ma isegi vihkasin seda, et ma ei suutnud seda kuidagi välja elada. Järgmine päev aga mõtlesin hoolikalt järgi, rääkisin klassivennaga ning ta ütles mulle järgmised sõnad: “sind pandi proovile,pi sellest.” Tol hetkel ei olnud mul tekkinud kindlat argumenteeringuid saatuse uskumisest, kuigi küsimise peale “kas ma usun saatust?” oleksin ma vastanud jaatavalt. Mõtlesin siis tükk aega ning sain tõesti aru, mida ma ise olin valesti teinud ning kui palju ma olin lohakalt lootnud. Minu uskumus Saladusse ainult kasvas. Muutusin tugevamaks, ettevaatlikumaks ning valisin hoolikat enda tulevikku.

Tänaseks on möödunud Saladusega tutvumisest juba 6 kuud ning nüüdseks on mul olemas peaaegu kõik, mida olen ihaldanud. Kõige viimane soov on juba käe ulatuses. Mu elu on läinud ülesmäge. Muidugi, on olemas ootamatuid ning vältimatuid negatiivseid juhtumisi, kuid oskan nendega vapustavalt hästi toime tulla, tõrjuda või viia kahju miinimumini. Ma ei saa vist kirjeldada, kui tänulik ma olen nendele kahele inimesele, kes mulle sellest filmist rääkisid. Ma ei kujuta ette, kes ma oleks ning milline oleks mu maailm, kui ma ei oleks filmist teada saanud. Kuid sellele ma ei mõtle, sest ma sain sellest teada! Minu saatus on minu kätes ning ma olen iga hommik valmis vastu minema uuele ning huvitavalt päevale, mille ma enda jaoks olen mõelnud. Nüüdseks olen ma filmist rääkinud mitmetele oma sõpradele ning enamus nendest on tõdenud, et nende elu on muutunud paremaks! Seda on suur rõõm kuulda! Saladus on süsteem, mis levib kiirelt. Päris suur rõõm on kohtuda inimesega, kes saab sellest aru ning kasutab seda. Parim kingitus on see, kui Sina saad sellest osa!

Tanel

____________________________________________________________________________________________

Raivo lugu / 16.03.2009a

Ma avastasin enda jaoks külgetõmbeseaduse kristliku prosperity ehk edukuse õpetuse osana.

Asja tuum oli, et edukus on Jumala õnnistus ja tema annab ka võime raha teha. Ma võtsin usus vastu tõdemuse, et „raha tuleb” ja küllus on Jumala plaan. „Jehoova on mu karjane ja mul pole millestki puudust,” kordasin üht kuningas Taaveti laulu.

Põhiasi oli, et jõukus on Jumala tahe ja teine, et ma ei mõtleks enam puuduste kategooriais.
Nõuka ajal oli rohkem niisugune intellektuaali-boheemlase tüüp ja ma isegi rääkisin, et mina ei saa kunagi rikkaks. See lihtsalt ei huvitanud mind ja pealegi oli see tollal ka suht halb toon – olla mingi ärikas.

Siis küsisin endalt, et mis see on, mis see on mida teha tahan? Ma olin elu aeg tegelenud raamatutega ja ka vanavaraga ning tunnetasin, et on sobib aeg alustada Eestis vanavara oksjoneid. Nägin vaimusilmas suurt amfiteatri tüüpi saali rahvast täis tõstmas käsi, tegemas pakkumisi ja rikkalikult väärtuslikku antiikkaupa oksjonil.

Asutasin firma ja alustasime kauba kokkuostu. Esimene oksjon oli suht tagasihoidlik – pidasime selle Kirjanike Majas. Keegi kritiseeris, et meil olid kataloogis esemetel ebatäpsed nimetused. Palkasime kriitiku eksperdiks, näitleja Hans Kaldoja humoorikalt oksjonihaamrit
viibutama jms. Asi läks tõusvas joones, oli kadedaid ja oli ka tunnustajaid. Üks tuntud antiigikaupmees ütles, et oleme ainsad, kes oskavad Eestis oksjoneid korraldada. Teenisime nii hästi, et ühe ürituse sissetuleku eest või auto osta.

Nägime vaimusilmas veel vanavara laatu ja väljamüüke – mida ka korraldasime kuni avasime kaks kauplust: ühe Tallinnas ja teise Tartus. Äri läks hästi. Üksvahe haldasin Tallinna vanalinnas kaht suur maja, rentisin ruume välja ja ühes neist oli ka meie oma kauplus, pluss kaks vanalinna korterit: üks kontori ja teine laona jms. Asi läks nii hästi, et ei viitsinudki sellega eriti enam tegeleda. Arvasin, et see kõik jääbki nii edasi käima. Prosperity ju.

Kuna mul olid tõsiseid huvid vaimsete asjade vastu ja olin olnud mingil määral Uku Masingu õpilane, siis läksin teoloogiat õppima. Poed töötasid otsekui abimajandid. Edasi tuli magistriõpe. Siis sotsioloogia ja filosoofia huvi ja doktoriõpe. Kaupluste jaoks polnud ei aega ega huvi ja see äri jäi soiku. Lõpetasime tegevuse, sest sain uue väljakutse: mind valiti toonase Tallinna Pereraadio peatoimetajaks ja õpetasin TLÜ- s selle
kolledžides Rakveres ja Haapsalus ja  üsna menukalt ning arvasin, et see on nüüd kõrgem tase. Eks ta ole..

Ainult, et raha nappis. Mõistsin, et vaimne ja materiaalne on ühe asja kaks poolt. Tegelesime kinnisvaraga oma pere jaoks ja mingil hetkel võis vara hinnata juba kuskil 15 miljoni kanti.
Kinnisvaraga on aga alati seotud kohustused ja läinud aastal tajusime, et meil on raske nendega hakkama saada – olime ostnud küll soodsalt, aga renoveerimised venisid õige kulukateks. Üks visioon eestiaegsest renoveerit majast Nõmmel sai ometi täidet.

Minu meetod oli lihtne: kõigepealt kindlaks teha, mida tahad – ja siis keemistemperatuuri tõusnud tahe, täpne visioon ja selle slaidi kordamine kuni südames on rahu. Ja siis lahti laskmine ja tänurežiimile üleminek. Justkui asi oleks juba käes.

See töötas. Kusjuures ei tohtinud visiooni külge klammerduda ehk sel lasta keema minna. Tahe keemistemperatuuri ja siis tulelt maha ja tänu. Võimalik oli saada vaid usumõõtu mööda. Kui asi tundus kahtlane, siis polnud kindlat maad jalge all ja asja ei saanud ette võtta.
Usumõõt aga kasvas samm sammult nii materiaalsete kui vaimsete asjade osas.

Siiski leidsin, et mul oli küllalt piiravaid alateadlikke uskumusi materiaalse maailma osas.
Ikkagi ei pidanud ma seda vaimsega võrdseks ja põlastasin pisut. No muidugi sai mulle mu alateadlikku usku mööda.

Vast nüüd ütlen, et raha on kui naine: kui sa temast ei hooli – läheb ta minema. Ja võta näpust: raha on ka kui mees – kui sa teda ei austa – jääd tast ilma. Võtsin vastu isegi ühe raha austamise rituaali – mul tundub, et see töötab aga veel on vara sellest rääkida.

Aga asja juurde kuulus ka pidev vaimne puhastus. Tervis ja sõltuvustest vabanemine  (nii tubakas kui alkohol)  olid selle tulemiks

Raivo

____________________________________________________________________________________________

Heliose lugu / 15.02.2009a

Tere,

Minu nimi on Helios, kuidagi olen ma sattunud siia webilehele…algul lihtsalt uudishimust lugema, uurima…ja nüüd äkki palutakse mul juba oma lugu kirja panna.

Mis seal ikka…eks meil kõigil ole ju OMA lugu..või õigupoolest mitmeid.

Niisiis, aastaid tagasi, sattusin lugema Visualiseerimisest, ( “Saladusest” ei rääkinud siis veel keegi midagi, kuigi see ongi üks ja seesama) olin juba kooliajast huvitunud esoteerikast ja see Visualiseerimine puudutas mind sügavalt - kuidagi nii lihtne tundus see. Me kõik ju unistame,kujutame oma tulevikku ette, kes rohkem-kes vähem, kuid fakt on see, et me kõik. Niisiis on see midagi, mida me kõik oskame ja mõistsin, et tegelikult juba kasutasin seda. Kuid miks siis minu suurejoonelised unistused ei täitunud? Muidugi mõtlesin ma suurtest asjadest: kes ja kus ja milline inimene ma saan olema ja tihti küpses peas juba uus soovunelm kui eelmine vajus märkamatult unustusse. Iialgi ei tulnud mulle pähe, panna oma unistusi kirja!  See veel puuduks, kui keegi juhtub neid nägema, lugema…mis nad küll siis mõelda võivad…Põhjus oli ju selge - need olid minu unistused, täpselt nii tobedad ja nii imelikud kui mulle just tol hetkel vaja oli….need polnud kõrvalistele silmadele! Kuid on väga tähtis panna oma soovid kirja!

Olin oma eluga jõudnud parajasse madalseisu….minu 12 aastat kestnud kooselu oli purunenud. Meie 9 a.tütar jäi elama koos minuga, sõitsin iga päev hommikul ca 7.30 kodust välja linna / 45km / tööle ja jõudsin reeglina 19.00 paiku koju tagasi. Muserdatud ja üksikuna oli tõesti raske leida jõudu veel eeskujulik lapsevanem olla…andku tütreke mulle palun andeks! Eks lapsekasvatamine käis suuresti telefoni  ja msn- teel. Õnneks olid lapse vana-vanemad lähedal ja suureks abiks toetades mind kõiges. Siinkohal suur, suur tänu neile!

Vaatamata elu keerulisusele tol hetkel ja hingevalule ja kannatustele, mida kogesin kooselu purunemise tõttu, teadsin kindlalt, et ma ei soovi üksikvanem olla elu lõpuni. Ma vajasin kaaslast, MEEST  enda kõrvale, kellele toetuda, kellega jagada rõõme ja muresid…Ma soovisin olla ÕNNELIK, selle sõna kõige otsesemas tähenduses.

Niisiis, kust see mees leida? Ega ma ei soovinud ju suvalise kutiga kokku kolida ja asi korras! Ei, ma tahtisn ikka ARMASTADA…

Sõbranna soovitusel leidus lahendus selles kardetud internetis, see oli mugav, kodune, käepärane suhtluskoht, mida oma üksinduses just vajasin. Ega ma esimese hooga ei tunnistanud endalegi, et meest sealt leida loodan. Lihtsalt soovisin suhelda, mul oli vaja kedagi kellega lihtsalt aegajalt rääkida oma suures üksinduses.

Muidugi tekkis peatselt ka soojemaid suhteid. Oli nii-ja naasuguseid inimesi, oli toredaid, väga toredaid ja mitte üldse toredaid. Ma leidsin ja kaotasin…palju kordi.

Vaatamata valule ja pettumusele mida seal suheldes kogesin kummutan ma jutud internetisuhete koledusest. Leidisn väga lahkeid inimesi, kes lihtsalt niisama, ilma igasuguse põhjuseta olid valmis abikäe ulatama, küsimata vastutasu. Aga see on juba omaette teema.

Ja nüüd “Saladus”e. visualiseerimine:
Just tänu sellele valule ja pettumusele võtsin ma pärast paljukordseid südamehaavu PABERI ja PLIIATSI ja panin kirja MILLIST MEEST ma oma elus näha soovin. No ikka põhjalikult kirjutasin: et hea ja lahke ja hell ja täpne ja põhimõttekindel ja endaga hakkama saav - maj. kindlustatud ja seltskondlik ja huumorimeelega ja pikk ja tugev ja karvase rinnaga ja sooja südamega….jne.

Oma 2-3 lehekülge sai sinna kirja. Uskumatu, mis… Jah, kuid mul oli lihtne kirjutada, ma teadsin täpselt millist Meest ma ei taha!

Niisiis oli see kõik kirja pandud…põhjalikult ja see kiri ise kadus kummalisel kombel kuhugi ära. Tänase päevani pole ma seda leidnud.

Aga ma võin Teile avaldada Saladuse: ma leidsin TEMA. Sealtsamast - Internetist, just siis kui olin nii pettunud, et olin valmis elulõpuni üksi olema. Mõttes andsin veel sellele kauaaegsele kirjatuttavale nn. võimaluse esimeseks ja viimaseks kohtinguks ja siis ma lõpetan, sest ei talu enam südamevalu….

Praeguseks oleme koos olnud 3,5 aastat. Jah, ta on täpselt niisugune nagu ma soovisin….kui ma vahel tunnen, et vaidluses temaga nagu ” peaga vastu seina” jookseksin, siis mõtlen, et SELLIST ( põhimõttekindel) MA JU JUST SOOVISIN! Meie laulatus toimus 08.08.08 Kaarli Kirikus ja igasse meie päeva toob päiksesära praegu 2-a saav tüdrukutirts.Meil on ilus kodu ja kass ja koer ja palju häid sõpru ja tuttavaid.

Olen väga õnnelik.

Selline on minu lugu, soovin Teile unistuste täitumist, millised need iganes ka ei ole, kuid vaadake ette, olge ettevaatlikud oma “tellimustega”, ka pisiasjadel on tähendus!

Õnne ja armastust!

Helios

____________________________________________________________________________________________

Anne lugu / 13.02.2009a

Lapsena mängisime vennaga hommikust õhtuni liivakastis, see oli meie elu. Ehitasime liivalosse. Minu lossil oli juures alati tiik, suur aed, kus õitsesid lilled, kasvasid viljapuud-andes varju lõõskava päikese eest, ja välisukse ees kaarjas trepp.

Aastaid hiljem  panin tähele üht kummalist maja, mille ümber laius pajuvõsa ja mis tundus veidi tontlikuna ja õudsena. Kõik, mis sellel krundil asus, oli kuidagi vildak ja räämas. Mõtlesin tollal, et huvitav, milliseks see kohake võiks küll saada, kui vaeva näha. Ma tundsin, et saaksin seal midagi muuta ja ma tahtsin seda. See mõte muudkui painas ja painas ja ma aina veeretasin silme ees pilte. Viimaks oli mõte nii selge, et ma teadsingi, milline see räämas lapike võiks välja näha. Kahjuks aga ei olnud ühtegi niiti, mis mind selle kohakesega sidunud oleks. Ühel suveõhtul viis saatus mind kokku ühe noormehega. Saime sõpradeks ja olime armunud. Suvi edenes. Suur oli minu üllatus, kui selgus, et noormehe juured on otsapidi  just selles kummalises “tondilossis”. Lähemalt ümbrust uurides leidsin pajuvõsast ka tiigikese, mis täis allikaid. Aastakümneid hiljem oleme selle maja seaduslikud omanikud ja mõni suvi tagasi tuli minu juurde ka minu kaarjas trepike. Majal on teha veel väikesed kosmeetilised operatsioonid, pajuvüsa on kadunud, aed  on täis lilli, puukesed sirutavad oma latvu taevasse, ning sellega on elule tagasi võidetud minu abikaasa lapsepõlvekodu ja lõpule jõudnud minu liivakastiunistus.  Loo kohta niipalju - justkui muinasjutt! Aga minu meelest saatis universum mulle just selle, millest ma NII VÄGA KOGU HINGEST LÄBI PÄEVADE UNISTANUD OLIN!

Anne

____________________________________________________________________________________________

Potsu lugu / 09.02.2009a

Tere!

Kirjutan väikse loo, kuidas mina kasutasin Saladust.

Esiteks, esimene raamat, mis mind sinna teele juhtis, oli Jim Rohn „7 kava rikkuse ja õnne jaoks“. See raamat inspireeris mind tohutul määral nii, et ma kupatasin suurest õnnest üles, et elus on veel midagi teistsugust, millest mul enne õrna aimugi ei olnud. Peale selle raamatu läbi lugemist ma juba tundsin, et ma olen nii suurel positiivsel lainel, et see peab tähendama midagi head ja nii see oligi. Esimesel päeval hakkas kohe mu rahaline seis paranema, iga sent ja iga kroon oli minu jaoks hingelise väärtusega ning mul tekkis armastus terve inimkonna ja maailma vastu. Tundsin tohutut vabadust, küllust ja turvalisust. Kui ma sain koolis stipendiumi 600 kr, oli see raha minu jaoks tohutu väärtusega  ning mul tekkisid igasuguseid ideid, mis selle rahaga on kõik võimalik teha. Korraga tekkis mõte, et ostan mobiiltelefoni ja proovin maha müüa kallimalt – ning asi õnnestus ja niimodi juba mitu kuud ja selle pealt teenisin juba 5000 kr. Kui ma esmalt sellega tegelema hakkasin, hakkasid kokkusattumused või imed kogu aeg juhtuma, inimesed kogu aeg helistasid tahtsid telefone osta ja sain aru, et külgetõmbe seadus tõepoolest töötab.

Minu soovitus: Esmalt vali välja, mida sa tahad, armasta seda ja ülejäänu tehakse sinu eest ära, nii lihtse see ongi:)

Potsu
____________________________________________________________________________________________

Liisu lugu / 05.02.2009a

Tere Kaido ja Marlen!

Otsustasin kirjutada Teile mõlemale, kuna Teie mõlema kirjutised lehel www.suurimsaladus.ee ja kohtumine Kaidoga inspireerisid mind kirjutama. Miski minu sees pani mind Teile seda kirja kirjutama.

Saladusega puutusin esmakordselt teadlikult kokku umbes aasta tagasi, kui käisin Katrin Aedma loengul ja tema seal sellest rääkis ja ka Secreti filmist klippe näitas. Juba sellel päeval lubas üks mu tuttav mulle Saladuste filmi plaadile tõmmata ja selle minuni toimetada. Ootasin seda, aga meie teed ei ristunud kuidagi ja ei ole ristunud siiani. Soov filmi näha oli endine. Keerulised olukorrad isiklikus elus viisid mind taas Katrin Aedma juurde, kuid seekord erakonsultatsioonile ja teate ta kinkis mulle Saladuste filmi. Tema juurde pöördusin seetõttu, et esmakordsest kohtumisest temaga oli jäänud unustamatu kogemus, ta suutis lihtsalt oma positiivse olekuga anda mulle niipalju energiat ja usku endasse, et ma tundsin ennast täiesti teise inimesena ja mulle meeldis olla see teine inimene. Tundsin, et olen üle pika aja mina ise, positiivne ja rõõmsameelne ja täis usku iseendasse. Ja seda ma nüüd vajasingi, sest olin teelt kõrvale kaldunud. Kõige naljakam selle loo juures on aga see, et kuigi ma sain Katrinilt Saladuste filmi ei vaadanud ma seda pea kuu aega ja siis kui lõpuks otsustasin seda vaatama hakata avastasin, et plaat on tühi, seal ei olegi filmi peal. Sain aru, et millegipärast ei taha see film minuni veel jõuda, aga lootsin edasi. Vahepeal oli ilmunud juba eestikeelne raamat ja sellekaudu olin ma juba teemaga lähemat tutvust teinud. Aga siiski see film, see jõudis minuni. Seda küll täiesti ootamatul hetkel ja täiest teist teed pidi, aga ma sain selle ja see suurendas mu usku Saladusse veelgi. See on minu tee Saladuse leidmiseni samm-sammult.

Mida Saladus minu elus muutnud on? Ma olen muutunud oluliselt positiivsemaks ja rõõmsameelsemaks kõige ümbritseva suhtes ja muidugi ka enda suhtes. Juba esimesel päeval kui ma kuulsin Saladusest Katrin Aedma loengul, siis ma teadsin, et olen leidnud selle mida ma elus teha tahan. Tahan tuua Saladuse enda lähedasteni ja võimalikult paljude inimesteni meie ümber. Ma teadsin, et soovin saada samasuguseks säravaks ja positiivseid elamusi pakkuvaks koolitajaks ja teejuhiks nagu seda on Katrin. Ma olin leidnud ühe oma suurtest eesmärkidest. Kui ma nägin filme “The Secret”, “What the Pleep do we know” ja “The Opus”, siis teadsin, et sellistelt inimestelt soovin ma seda õppida, et saada ise üha enam teada Saladusest ja seeläbi anda seda edasi ka teistele. Praeguseks olen ma sellele sammukese lähemal, minu postkasti tulevad iga päev automaatkirjad Joe Vitalelt ja olen ka The Secreti meililistis. Need on esimesed sammud, mis mind neile lähemale aitavad ja inspiratsiooni annavad.

Filmidest rääkides, soovin juba väga näha uut ja kõiki eelmisi filme igakülgselt ületavat filmi  “The Compass” (http://thecompass.tv/) ja tean, et ka see päev tuleb varsti. Ideedest rääkides, siis paar kuud tagasi tuli mulle idee, et võiks olla selline internetilehekülg, mis ühendab neid inimesi, kes Eestis juba Saladust teavad ja saaksid jutustada oma lugusid, et olla abiks neile, kes on alles oma teekonna alguses või pole Saladusest veel teadlikudki. Ja nüüd sain ma sellest lehest teada läbi Kaido, kes istus pühapäeval peale filmi Oopus vaatamist vestlusringis minu kõrval ja rääkis sellest lehest. Ma mõtlesin, et appi, see on olemas. See on juba olemas ja mind valdas tohutu rõõm, et ma saan õppida nendelt inimestelt ja näha neid inimesi kes Saladust siin minu kõrval juba igapäevalselt kasutavad. Aitäh Sulle Kaido, Sina olid see kes mulle selle info tõi ja selle suurepärase idee teoks tegi. Esimese asjana koju jõudes läksin sellele lehele ja registreerisin ennast ning hakkasin asja uurima.

Järgmistel pävadel uurisin Teie lugusid ja Marleni lugu tekitas mulle taas hämmastust. Lugesin ja mõtlesin, et ta on LifeSuccess Konsultant, täpselt see mida mina olin mõelnud, kui olin lugenud Joe Vitale raamatut “Külgetõbeseadus”. See oli suur äratundmisrõõm, näha et algus on juba Eestis tehtud ja just nii nagu ka mina seda mõelnud olin. Nüüd järgmise sammuna loodan ma, et saan osaks sellest ja et saan ise pidevalt end täiendades ja arenedes hakata levitama Saladust  ja selle järgi elamist.

Minu soov on, et meie ümber oleks iga päevaga aina rohkem ja rohkem inimesi, kes tunnevad oma elust täielikku rõõmu. Ja selle alguseks olen ma ise, sest olles ise positiivne on ka inimesed minu ümber positiivsemad

Igatahes tundsin, et tahan oma lugu Teiega jagada ja siin see siis oligi

Liis

____________________________________________________________________________________________

Sireti lugu / 04.02.2009a

Tere,

mina olen Siret. Ma otsustasin samuti teiega jagada enda lugu, kuna Saladuse rakendamine on minu elu väga palju muutnud ja see tõesti toimib!

Filmi “The Secret” vaatasin ma esmakordselt 2008 a. sügisel. Tegelikult olin ma juba kaks aastat tagasi sellest filmist kuulnud, kuid vaatamiseni jõudsin alles nüüd. Ja tegelikult see lihtsalt turgatas mulle pähe, et mul on see film veel siiani vaatamata. Suurest uudishimust hankisin lõpuks omale filmi ja asusin vaatama. Ju ma siis olin lõpuks selle jaoks valmis. “The Secret” andis mulle esiteks kohe hiigelsuure energialaengu. Vaatasin seda umbes 5 korda, alati kui tuju jälle morn oli ja kellegi turgutust vajasin. Oma suureks üllatuseks avastasin, et iga kord leidsin ma sellest filmist midagi uut, mis eelmistel kordadel kahe silma vahele oli jäänud. Kuna ma filmi nii palju kordi vaatasin, siis tegelikult ju samal ajal õppisin seda materjali ja külgetõmbeseadust. Ühtlasi asusin seda oma argipäevas rakendama.

Peale seda kui olin hakanud vaikselt mõtlema, mida ma siis elult ootan ja mida ma tahan, hakkasid asjad juhtuma. Kõigepealt tulid mu ellu õiged inimesed, kes tõid minuni selle, mida hetkel just vajasin. Lisaks tutvusin Marleniga, kes kutsus mind oma Mastermind seminari. See oli parim asi, mille jaoks aega võtta. Esiteks käivad seal kõik sarnaselt mõtlevad inimesed, on grupi toetus ning õpitakse põhjalikult Saladust rakendama.

Peale kõiki neid sündmusi hakkas minu elu aina ülesmäge minema. Ma leidsin endas julguse, hakata tegelema sellega, mida ma tõeliselt armastan. Eesmärkide saavutamine on tegelikult lihtne, sest pidevalt tulevad minu ellu uued inimesed, kes toovad minuni selle, mida olen küsinud. Näiteks 5 päeva tagasi hakkasin endamisi kordama, et “ma olen avatud uutele sissetulekuvõimalustele just nüüd”. 3 päeva hiljem tutvusin ma täiesti võõra inimesega, tuli ja säras nagu päike, pakatas energiast, ning pakkus mulle tööd.

Enne seda, paar nädalat tagasi, tahtsin ma omale suusasaapaid osta. Mitu päeva keerles peas mõte, et ma saan suusasaapad tasuta. Käisin siis laupäeval shoppamas, pool päeva valisin omale saapaid välja, läksin kassasse, et maksta ja siis kõrval seisev mees maksis need minu eest kinni ja ütles, et see on kingitus. Kiivri sain ka veel lisaks! Ja selliseid fantastilisi juhtumeid on veel ja veel.

Siinkohal pean ma mainima oma lemmiklause: “kui midagi ei taha, siis ei saa ka”. Nii et asuge aga julgelt unistama ja fantaseerima! KÕIK ON VÕIMALIK! Meie ülesanne on lihtsalt oma soov esitada ja Universum korraldab kõik ülejäänu ise. Kui kasutada Saladust õigesti, siis hakkab kõik müstilise kiirusega toimuma.

Ja mis kõige olulisem, viimased paar nädalat tunnen ma end üliõnnelikuna. Elu on imeilus, põnev ja täis rõõmu ning kirge. Ma teen seda, mida ma armastan, mu ellu tuleb kõik see, millest julgen unistada, mul on unistuste mees ja paar kuud tagasi ostsime endale oma unistuste kodu.

Olge avatud uuele ja õppige külgetõmbeseadust oma elus rakendama, sest see toimib alati, vahet pole, kas Sa usud seda või kas Sa saad sellest aru või mitte. Sinu elu ja õnn on Sinu enda kätes!

Rõõmu ja päikest igasse päeva,
Siret

____________________________________________________________________________________________

Oke lugu / 04.02.2009a

Üks minu päris mitmetest lugudest, kus Saladus on end ilmutanud oma täies hiilguses, on päris praktilist laadi, veidi kohmakas ja mitte päris “by-the-book”, kuid asi seegi.

Nimelt - paar aastat tagasi töötasin positsioonil, mis oli ennast täielikult ammendanud minu jaoks, kuid mugavuse ja muutuste-kartuse lõks töötas alles täiel raual. Ehk siis - ma ei tegutsenud, kuid õnneks julgesin juba unistada ning visualiseerida töökohast, mis pakuks rohkem rahuldust. Tegin siis nii nagu The Secretis õpetatud ning kirjutasin nimekirja paberile - “Mida soovin oma tulevaselt töökohalt”.

Tegelikult väga kaua aega ei läinudki mööda, kui ühel esmaspäeval hakkas telefoni teel tülitama üks personaliotsingu firma. Esialgne mulje pakutavast positsioonist ei olnud piisav, et kõigutada mugavat ja sooja situatsiooni, mille leemes ennast nii mugavalt tundsin ja pealegi - oli kevad ning vilets töökoht ei tundunudki enam nii viletsana sirava päikese kumas, pealegi - kes see vastu suve ikka nii suuri otsusi vastu võtab, mis siis, et sügisel ootaks vana töökoht kaks korda vähem ahvatlevana kui kunagi varem. Saatsin agendi pikalt.

Minu õnneks oli tegemist järjekindla tegelasega, kes helistas juba paar tundi hiljem täpsema töökoha kirjeldusega, lubaduste ning moosimise saatel. Siinkohal pean mainima, et ükski punkt minu “Mida soovin oma tulevaselt töökohalt” nimekirjast selles kirjelduses ei kajastunud, ja muidu tundus ka mõtetu pakkumine. Kui käes oli neljapäev, teadsin juba ette oodata oma “armsaks” saanud agendi igahommikust kõnet, kes tundus, et oli oma elu eesmärgiks võtnud minu ülelöömise uue firma kasuks, maksku mis maksab.

Kuid siis juhtus midagi - enne seda kõnet hommikukohvi juues tekkis selline tõe äratundmise ere hetk (kahju, et ma meelde ei jätnud, mis kohvisorti sel hetkel tarbisin, peaks uuesti katsetama) - teate küll see hetk, kus täies hiilguses valgub meelde kõik see, mis see Universum tegelikult endast kujutab ja mis seaduspärasused siin tegelikult toimivad - selles entusiasmi täis hetkes peitub selgus, läbinähtavus ja konkreetsus. Ei jää kübetki kahtlust või hirmu, sest sisimas on teada, mis nüüd edasi peab tegema. Ühesõnaga kui Universum pakub, siis tuleb vastuvõtta või vähemalt minna lähemale uudistama.

Tund aega hiljem võtsin vastu pakkumise minna intervjuule ning ööpäev hiljem juba vestlesin. Veel paar tundi hiljem kirjutasin juba lahkumisavaldust vanas töökohas, sest pakkumine oli igat pidi super.

Sealjuures kõige olulisem point kogu selle kogemuse juures on see, et töökoht vastas viimsele kui punktile minu nimekirjas “Mida soovin oma tulevaselt töökohalt”, müstilisema aspekti lisab juurde fakt, et osasid punkte oma nimekirjast ma intervjuu hetkel isegi ei mäletanud, kui alles mõni aeg hiljem selle paberilipaka üles leidsin.

Oke

____________________________________________________________________________________________

Kaido lugu / 03.02.2009a

Nägin Saladust esimest korda 2007 aasta algul. Üks hirmutavamaid mõtteid esmapilgul oli see, et kõik mis mu elus toimub, olen ma ise endale ligi tõmmanud. Kuigi oleks tahtnud sellele vastu vaielda, tuli pärast mõningast mõtlemist leppida, et nii see tõesti on. Tundus, et see avastus teeb elu raskemaks — et peab ju ise oma elu eest vastutuse võtma!

Tänane päev näitab, et kartus oli asjata. Elu läks hoopis kergemaks.

Muretsemine, kartused ja ärevus homse päeva ees, mis veel hiljuti olid igapäevased kaaslased, on taandunud. Nende asemel on koha sisse võtnud usk, lootus ja teadmine, et kõik juhtub siis kui peab ja kõigel siin elus on põhjus. Sisemuses on kindlustunne homse päeva suhtes - tean, et saan hakkama ükskõik millega, kui jälgin neid nõuandeid, mis alates “Saladusega” on minuni jõudnud. Loomisprotsessi mõistmine on aidanud näha kindlat süsteemi ja seaduspära seal, kus varem tundus olevat vaid kaos ja kontrollimatud juhused. Tööd on veel palju teha, aga tean, et liigun õiges suunas. Ja ma naudin iga minutit sellest!

Kaido

____________________________________________________________________________________________

Ervo lugu / 02.02.2009a

Tere, mina olen Ervo ja mõtlesin, et kirjutaks siia ka oma loo.

Hetkel ei ole maailma majanduses just kõige helgem seis, kuid mõtlesin, et teie innustamiseks räägin pisut enda kogemustest ja külgetõmbe seaduse positiivsest mõjust.

Ei saaks öelda, et elu olen elanud läbi lillede ja kõik, mida teinud olen, oleks olnud imelihtne. Iga inimese mõttes on elus liikuda edasi aina paremuse poole. Nagu on ka ütlus: „Läbi raskuste tähtede poole.”

Meist igaüks on alustanud kord iseseisvat elu ja soovinud saavutada kõige paremad tingimused elamiseks. Ka mina olen juurelnud, kuidas elus läbi lüüa ning iseseisvalt hakkama saada.

Kord olin minagi juba selles eas, kus soovisin endale toetavat naist, oma kodu ja autot. Egas siis rohkem osanud tahtagi, see oli juba omaette suur unistus. Esmalt leidsin endale töökoha, kus võis palgaga rahule jääda ja ööbimiskohaks oli üürikorter. Igapäevaselt olid ikka mõtted peas, et korteris võiks midagi muuta, aga kuna ei olnud ise omanik, siis jäi see variant ära. Igal õhtul kui töölt koju läksin mõtlesin, missugune võiks minu elamine olla ja kuidas ma seda kujundaksin.

Ühel päeval tuli töökaaslane jutuga, et tema elukoha läheduses on üks korter müügis ja super soodsa hinnaga. Tundus nagu oleks korter ise minu juurde tulnud, ei olnud vaja isegi kuulutust otsida.

Mõni päev hiljem võtsin ühendust korteri omanikuga ning selgus, et tal müügiga kibekiire ja oli nõus hinnast veel nõks alla laskma. Tundus, et paremaks minna enam ei saagi. Ei läinud kahte nädalatki, kui sai alustatud sissekolimisega.

Külgetõmbe seadust kasutades ning läbi selle oma unistusi taotledes tuleb olla üsna täpne. Minu eesmärgiks oli saada lihtsalt oma elamine, selle suurus ei olnud minu jaoks määrav.

Nii huvitav kui see ka pole, olen tähele pannud, et probleemide lahendused tulevad ise minu juurde, kui osata külgetõmbe seadust kasutada. Läbi elu on olnud päris palju positiivseid juhtumeid, millele ma enne ei osanud vastust anda. Ja just on see juhtunud siis, kui ma olen ise mõelnud lahendustele, kuid mitte kuulutanud terve ilmale, et näe ma otsin lahendust või olen hädas – aidake.

Samas olen ka proovinud variante, kus olen rääkinud oma suurtest ootustest, võimalustest ja eesmärkidest ning hiljem avastanud, et kõik on läinud vett vedama.

Kuna olen palju puutunud kokku müügiga, siis sellest valdkonnast on lõpmatult lugusid, kuidas ei jõua eesmärkideni või siis õigesti mõeldes hoopiski ületad oma eesmärgid mitmekordselt. See kõik on meis endis kinni, kuidas me mõtleme ja kui palju me laseme mõjutada välistel teguritel.

Praeguseks hetkeks olen ma tegelenud külgetõmbe seadusega alateadlikult juba pikaldaselt, kuid teadlikult ja oma mõtteid suunates pool aastat ning maja ees seisab mul lemmikauto, mul on oma kodu, mis on kujundatud vastavalt minu unistustele ja ma olen leidnud endale ka unistuste elukaaslase.

Usk iseendasse ja oma eesmärkidesse viib meid sihini.

Ervo

____________________________________________________________________________________________

Merili lugu / 02.02.2009a

Minu nimi on Merili. Esimest korda puutusin ma kokku “Saladusega” sügisel, kui nägin “The Secret” filmi. Peagi ostsin “Saladuse” raamatu ja olen kordi neid mõlemaid lugenud ja vaadanud. Keskooli õpilasena on mul mitmeid erinevaid unistusi ja eesmärke, mida nii tuleviku kui ka juba praegu teoks tahan teha. Seetõttu püüdsin kõike sealset juba rakendada enda ellu ja võtsin enda kauaaegse suurema unistuse käsile - minna välismaale õppima. Oma otsuse teinud ja sellega tegelema hakates täie hooga, kuulsin ma üllatunult,et minu kodulinnas toimub Napoleon Hilli raamatu “Mõtlemist muutes rikkaks” põhjal Mastermindi seminar. Suurima hea meelega liitusin grupiga, mis on siiani ülirohkete emotsioonidega ja tohutult motiveeriv olnud.

Küllaltki noorena käivad tunded üles ja alla ning kõige õnnetum oleks see, kui minu teekond jääks pooleli vaid seetõttu, et arvaksin, et ei saa sellega hakkama. Aga just ongi võimalik muuta läbi selle teekonna endasse, kus asetatakse rõhku vaid positiivsetele emotsioonidele ja õpitakse käsitlema kõike negatiivset. Igapäevaselt rakendades olen nii mõndagi tunda saanud, kuivõrd vajalik on teadlikult mõtlema hakates leida uusi lahendusi, tõmbama ligi vajalikke inimesi ja võimalusi saavutamaks oma eesmärke.

Mastermindist õppisin ma kõige enam:

* kuivõrd palju mõjutavad minu mõtted ja tunded mu elu

* iga inimene võib saavutada mida tahes,kui ta seda ette kujutab ja sellesse usub

* kuidas ideid ja tegevuskavu teostada

* kuidas usu, armastuse, tänulikkuse, püsivuse, ihalduse, otsustusvõime, ajutrusti ja organiseeritud kavandamisega oma eesmärki saavutada

* kuidas juhtida enda elu seestpoolt väljapoole - ja seda kõike igapäevaselt oma elus rakendada!

Ükskõik, kas sa oled otsustanud, et suudad või ei suuda, mõlemal juhul on õigus (Henry Ford)

Tahad Sa midagi tõeliselt? Siis hakka tegutsema kohe, siin ja praegu. Homset ei ole olemas.

Merili

____________________________________________________________________________________________

Maire lugu / 01.02.2009a

Film Saladus on mu elule uue värvi andnud. Asjad on hakanud liikuma suunas, mis mulle meeldib ja kiiresti! Tõepoolest külgetõmbe seadus toimib! Filmi olen vaadanud juba kolm korda ja teinud endale isegi väikese konspekti, et lihtsam oleks kasulikke näpunäiteid vajadusel üle lugeda. Kui siiani arvasin, et vanust juba piisavalt ja võin varsti pensionile jääda, siis nüüd tundub, et elu alles algab koos unistuste täitumistega.

Maire

____________________________________________________________________________________________

Katsi lugu / 31.01.2009a

Tere,

mina olen Kats ja minu lugu on üsna tavapärane, kuid ma siiski otsustasin siia kirjutada, kuna ma usun, et minusuguseid on väga palju.

Ma olen vaimsuse seadustest üsna palju kuulnud ning ka paar raamatut lugenud. Mõnel korral ka juurdlenud selle üle, kuid pikemalt peatuma pole jäänud. Külgetõmbe seaduse aga avastasin ma enda jaoks alles mõned kuud tagasi ning ma suurima heameelega teatan kõigile, et juba praegu on tulemusi märgata.

Minu elus on suurimaks probleemiks olnud alati kehakaal, ta on mul kõikunud üles ja alla, kuid pigem ikka ülespoole. Olen üritanud pidada ka erinevaid dieete, kuid edutult. Ning pärast mitmekordseid läbikukkumisi otsustasin, et mina olengi loodud kogukamana ja ma ei saa iialgi selliseks nagu ma sisimas tahaksin. Iga kord, kui ma kohtasin kedagi saledat nt rannas, suvistel väliüritustel või tööl olles, kordasin endale, et mina pole loodud selliseks ja üritasin lihtsalt leppida faktiga, et olengi paksuke.

Minu elu tegi kannapöörde tänu Kaidole, keda ma tunnen juba aastaid ja kellega on meil saanud traditsiooniks ikka aeg-ajalt kokku saada, teed juua ja arutleda erinevatel teemadel. Üks hetk hakkasin ma temas nägema muutusi. Nimelt iga kord, kui me taas teetassi taha sattusime, avastasin ma, et ta absoluutselt ei räägi enam nendest asjadest, mis ta elus on halvasti, vaid pigem rääkis sellest, kui suurepärane on elu ja kui fantastilised olukorrad tema ellu lihtsalt tulevad. Temast õhkus meeletut headust, lahkust ja positiivsust. Hakkasin siis minagi huvi tundma, et kust selline positiivsus ja ääretu rõõmsameelsus tulnud on. Peale seda Kaido rääkiski mulle külgetõmbe seadusest ja sellest, kuidas see tema elu muutnud on. Kaido on sellega tegelikult juba aastaid tegelenud, aga et ma varem ei märganud, oli tingitud sellest, et ma ei olnud ise muutuseks valmis. Sel korral aga olin.

Peale seda saatuslikku õhtut ühes Tartu kohvikus, mõtlesin ka mina, et mis mul kaotada on ja hakkasin lugema külgetõmbe seadusega seotud internetilehekülgi, raamatuid ja artikleid ning katsetama enda peal erinevaid praktikaid.

Number üks asi, mida ma enda juures muutsin ja mida ka Kaido rõhutas oli, et ma ei mõtleks enam, et ma olengi loodud paksukeseks. Mitte keegi ei pea olema selline, milline ta olla ei taha! Ma taotlesin, et tahan olla sale. Ja ma pean ütlema, et elu on fantastiline ja ma saan seda tõdeda juba praegu, peale mõne kuu möödumist.

Kuna kehakaal oli minu suurim probleem, siis võtsingi eesmärgiks, et katsetan külgetõmbe seadust selle peal. Paljudes raamatutes mainiti, et väga oluline aspekt külgetõmbe seadust praktiseerides on meditatsioon  ( või loomise treening). Ja seda ma tegema ka hakkasin. Otsustasin, et iga õhtu 20 minutit kuni pool tundi istun vaikses, pimedas toas ja kujutan ette, et olen oma ideaalkaalus. Kujutasin ette, kuidas ma j u b a  olen selle kaalu saavutanud ja kui hea ning kerge on mul olla. Ka päevasel ajal ei mõelnud ma enam, et ma olen paks, vaid iga kord peegli ette sattudes, ütlesin endale ( tõsiselt mõeldes ning tundes seda), et kaalun 58 kg ja naeratasin endale.

Praeguseks hetkeks on kuu möödunud sellest, kui alustasin aktiivset külgetõmbeseaduse praktiseerist kehakaalu langetamise eesmärgil ning ma olen kaotanud 4,5 kilo. Ma tunnen ennast suurepäraselt! Ka kõik mu tuttavad ütlevad, et ma näen väga hea välja. Kõige selle juures on oluliseim asjaolu see, et kõike seda tehes, ei tundnud ma kordagi, et end jubedalt piitsutaksin. Ma sõin kõike, aga lihtsalt väiksemates kogustes ja tervislikumalt (ma ei soovinudki enamat). Ma panin oma kehale programmi peale, et ma kaalun 58 kg ning ma ka uskusin sellesse. Samuti välistasin ma igasugused negatiivsed mõtted iseendast, oma elust vms.

Loomulikult, on mul veel 6 kilo minna, aga hetkel ma teen seda juba suure mõnuga ja praktiliselt üldse kaalukaotusele ei mõtle. Minu meelest ongi kaalukaotuse juures kõige olulisem tunda end hästi. Enne külgetõmbe seadust ei suutnud ma kuidagi alla võtta ilma stressi langemata. Ning hetkel mul tuleb iga nädal kuskil pool kilo kuni kilo alla, kuna ma lihtsalt usun endasse ja külgetõmbe seadusesse.

Pange ka teie külgetõmbe seadus enda kasuks tööle ja te näete, et unistused on käega katsutavad. Elu on sõna otseses mõttes FANTASTILINE!

Kõike kaunist!
Kats