EduTeadvus I: Mis on EduTeadvus?
Eduteadvus on meie oskus valida teadlikult endale meelepärane teadvusseisund (meeleseisund). Eduteadvus ei tähenda ainult, et inimene on edukas äris või karjääris, suhetes või armastuses, või suurepärase tervisega. Eduteadvus iseloomustab inimese isiklikku täiuslikkust igal tasandil.
Siiski rääkida (endale) eduteadvusest, mõista eduteadvust ning seda ellu rakendada, on omakorda kolm täiesti erinevat seisundit.
Esmakordselt sain ma eduteadvuse mõistest aimu umbes aasta tagasi, kui ühe meditatsiooni käigus taipasin, et külgetõmbeseadus ei saa toimida viisil, nagu seda tavaliselt käsitletakse – sellel peab olema sügavam, kuid oluliselt lihtsam mehhanism kui pelgalt, et mõtleme õigeid mõtteid ja elu laabub. Ma olin kindel, et külgetõmbeseadus toimib, aga enamikes raamatutes ja kindlasti ka The Secret fimis on massidele esitatud selle imepärase süsteemi liialt ülelihtsustatud mudel, mistõttu miljonid inimesed üle maailma on seda sageli ka ilma tulemusteta testinud ning seejärel tembeldanud selle pseudoteaduseks. Ma mõistsin, et tegemist ei saa olla mõtlemise protsessidega, tegemist on olemise protsessiga, milleni jõudmiseks on õige mõtlemine ainult üks vahenditest.
Rääkida endale EduTeadvusest
Esimene etapp eduteadvuse kasvatamises on taipamine või sisemine lootus, et jõud on meie elus meie käes, mitte välistes tingimustes.
Meid on õpetatud 400 aastat kestnud njuutonliku füüsika valguses, mille kohaselt on meie maailm kõle ja mehhaaniline ruum, kus kehtivad Newtoni füüsikaseadused, mis annavad meile alati täpse vastuse kõikide kehade liikumise ja olemuse kohta meie Universumis. Ja inimesed on vaid samuti osa „surnud“ loodusest, kellel on teadlikkus, mile peavoolu teadlased eesotsas darvinistidega on nimetanud lihtsalt keemiliste protsesside kõrvalproduktiks.
Sellise maailmakäsitluse kohaselt oleme kasvanud meie ning kasvavad ka meie lapsed (vähemalt täna veel enamik) ning me mõistame hästi, et meil puudub igasugune võimalus mõju avaldada meie elu välistele tingimustele: kui meil ei ole elus „vedanud“, siis peame me olema õnnetud elu lõpuni. Me peame tegema tööd, mida me ei armasta, me elame elu, mida me ei naudi ning me kogeme sündmusi, mis meid ei innusta.
Eduteadvuse esimses etapis tekib inimesel lootus, et võib-olla ei ole kõik päris nii. Sageli juhtub see läbi kriisi meie elus, mille käigus „keeratakse meil hapnik nii kinni“, et meil lihtsalt ei ole võimalik teistmoodi. Me tajume, et ainuke võimalus edasi liikuda, on otsida vastuseid enda seest.
Esmaste sisemiste otsingute käigus toimub tohutu kiire areng. Me pääseme ootamatult ligi informatsioonile, mida me ei ole kunagi varem kohanud, ning isegi, kui see tundub alguses võõristav ja uskumatu, tunneme me sisemist kontakti ja rahu, sest me teame, et lõpuks oleme me Teel koju.
Kuna see informatsioon on tohutus kontrastis meie senise elukäsitlusega, siis esimeses etapis juhtub sageli, et me taandame ennast paljuski kõigest materiaalsest ja hakkame vaimseks. Siiski ei ole ma kunagi aru saanud mõistest „vaimne“, sest me oleme kõik vaimsed olendid kogemas füüsilist reaalsust. Aga kuna me oleme harjunud elama hinnangutega maailmas, siis on alguses hea ennast identifitseerida ja eristada oma „vanast minast“ selle kaudu, et me nimetame ennast vaimseks.
See on imeline aeg. Aeg lendab ja meie lendame oma elu kohal. Meil on tekkinud õhkõrn usk, et kõik senine on olnud vaid millegi suure ja palju reaalsema pinnavirvendus ning me ei pea kõike seda liiga tõsiselt võtma, kui me ei soovi. Me räägime seda endale palju ja tihti, sest meie senised uskumused on paljuski veel uue informatsiooniga vastuolus ning endale uute arusaamade pidev kinnitamine on ainuke viis, et püsida EduTeadvuse seisundis. Me räägime endale EduTeadvusest.
Mõista EduTeadvust
Eduteadvuse teises etapis me taipame, et asjad ongi nii, nagu me esimeses etapis endale rääkisime. Ja me mõistame, et me saame võtta vastutuse 100% oma elus toimuva eest.
See on ärkamine ning tagasitulek reaalsesse maailma. Kuna me oleme sündinud Euroopasse, mitte Tiibetisse, siis järelikult peame me oma elu siin elama ning oma eluülesannet siin ka täitma. Mis kasu on meist maailmale, kui me taandame ennast pärismaailmast, jätame maha oma perekonnad ja sõbrad, kuna me nimetame ennast vaimseks? Kas me saame siis kasvada? Kas me elame siis läbi kogemusi, mida me tulime siia elama? Kas me elame läbi kogemusi, mida meil on õigus kogeda läbi teadliku tegutsemise? Mis on mu eluülesanne üldse? Kuidas anda panus maailmale nautides ise igapäevaselt igat sekundit, mil me oleme ärkvel?
Need on mõned küsimused, mis kerkivad pähe eduteadvuse teises etapis, mil me tuleme tagasi oma igapäevaellu ja leiame, et tegelik vaimne olek on olla sina ise, kasvada ja pakkuda Universumile midagi head vastu selle eest, et see oli nii armuline ning kinkis sulle need teadmised, mis avaradasid sinu meelt ning lubasid sul astuda edasi Eduteadvuse teise etappi.
Eduteadvuse teises astmes hakkame me mõistma, et ehk on meil siin maailmas palju suurem roll kui lihtsalt olla ja kasvada vastavalt välistele tingimustele. Kui Unviersum on nii täiuslik, siis oleks liiga ebatäiuslik, kui inimesed tulevad siia kogemusi saama ilma ise kaasa rääkimata. Mainimata seda, et kõik religioonid räägivad ju sellest, et inimene ise loob enda maailma.
Sünteesides oma isiklikke kogemusi ja kirjandust, mida oleme lugenud, võime me taibata ühel rahulikul hetkel, et nii ongi. Ei, see pole lihtsalt järelduseni jõudmine. See on taipamine kõige selle sügavamas tähenduses, millega kaasneb kohene veendumus. Meisse tekib sügav sisemine rahu ja usk, kuna me teame nüüd, et meil on võimalus kaasa rääkida. Me saame aru, et see ongi kogu asja tuum – me oleme vaimsed olendid, kes tulevad kogema füüsilist reaalsust seda ise luues. Meie sees on osake Jumalikkusest, mille jõud ulatub meist väljapoole ning me juhime seda jõudu ise. Me teame, et me saame ja peame võtma täieliku tingimusteta vastutuse oma elu eest. Me oleme mõistnud EduTeadvust.
Ellu rakendada EduTeadvust
Isegi, kui me oleme mõistnud eduteadvust, ei tähenda see, et meie elus toimuksid kohesed välised muutused. Me ei ole veel hakanud elama ja olema eduteadvuses.
Külgetõmbeseadus ei tähenda asjade peale mõtlemist ja nende enda ellu tõmbamist. See on ülelihtsustatud käsitlus ühest Universumi võimsaimast seadusest, mida me nimetame täpselt sama nimetusega – külgetõmbeseadusest. Külgetõmbeseadus ei tööta mõtlemise tagajärjel, külgetõmbeseadus töötab olemise tagajärjel, mõtlemine on vaid vahend olemise tasandi muutmiseks.
Eduteadvuse ellu rakendamise etapis vajame me eelkõige vaprust. Kuigi me oleme endale rääkinud eduteadvusest ja seda ka sügavamal tasandil mõistnud, on selle süsteemi usaldamine paras julgustükk. See on tõeline tuleproov meie alateadlike uskumuste vahel – kas ma usun rohkem sellesse, et maailm on materiaalne ja meie elu sõltub välistest tingimustest, või on maailm mentaalne ning meie loome ise endale tingimused?
Ma isiklikult usun, et meie maailm on mentaalne ja me ise loome endale oma maailma. Oma isikliku Universumi. Me oleme selle isikliku Universumi absoluutsed keskused, mis projitseerivad kõik oma veendumused, tunded ja mõtted oma välismaailma läbi vibratsioonilise resonantsi. Elamine külgetõmbeseaduse järgi on elamine järgides oma sisemisi instinkte ja olles see, kes me soovime olla. Mitte mõelda sellest, mida me soovime saavutada. Eduteadvus on olemise seisund, mis peegeldab meile füüsilises maailmas tagasi just selle, kes me oleme otsustanud olla ja seda piinliku täpsusega igal tasandil.
EduTeadvuse I osa lõpp.
Mõnusat olemist.
Kaido
Ma olen juba üsna kaua uskunud ja rakendanud külgetõmbeseadust (loomulikult vahel ka ligi tõmmates asju/olukordi mida ei soovinud :)), kuid ma jäin sügavalt pärast selle artikli lugemist mõttesse teemal, et kas on võimalik 100% uskuda, et see töötab… et sa tõesti usudki ja ei kahtle. Ma olen elus kogenud selle võimsa seaduse töötamist, kuid alati arvab pisike osa minust ikkagi, et äkki mul lihtsalt vedas…JÄLLE
Kas see kahtlus üldse kaob? Inimene on ju loomult ratsionaalne ja see hääleke peas ütleb, et kuule ära kujuta ette :). Loomulikult oleks võimalik ju otsustada lihtsalt, et ma nüüd usun 100%, rakendan seda oma elus ja nii ongi. Kas sina Kaido ja teised ka ei kahtle vahel…kas te ei arva, et teil lihtsalt veab keskmisest rohkem või et tegemist on mingisuguste soodsate tegurite kokkulangemisega vms? 
Päikest!
Kristina, iga kord, kui sa kahtled, alustad sa nullist
Need on täiesti võrdsed seisukohad a) kahtlen b) ei kahtle.
Sinu enda teadlik valik on, kumma tähtede kombinatsiooni sa oma peas valid. Tähenduse nendele tähtedele annad sina ja vastavalt sellele tähendusele sa ise valid, kas sa lubad asjadel juhtuda või mitte. Mina usun isiklikult niimoodi
Super, Kaido! Aitäh, oled hästi neid mõtteid kirjutanud, millesse minagi usun
Kristinale
See, et vahel kahtlused tekivad on minu arvates super, sest see näitab lihtsalt inimlikkust. Ja inimestega on palju meeldivam suhelda kui masinatega:)
Ja veel: seda võib võtta kui märki, et oled liikunud suunaga väljapoole oma tavapärasest mugavustsoonist, mille n.ö ülesanne on hoida sind paigal ja muutumatuna. Mugavus ja paigalseis paraku suurt arengut kaasa ei too;) Ja ka sellest pole midagi, sest selle otsuse teeb niikuinii igaüks ise, kas ta tahab areneda, muutuda ja õppida või olla seal, kus ta on harjunud olema, kõige selle juures, mis on tuttav ja tundub turvaline. Kumbki variantidest pole hea ega halb, lihtsalt kaks valikut:) Ja kui valid esimese, siis on loomulikult väike kahtlusepisik platsis…Härra mugavustsoon, kes tõstab pead:)
Isiklikult mina kokkulangemisi ja juhuseid ei usu, pigem saab ise need “soodsad kokkulangevused” ja “vedamise” enda ellu tõmmata oma suhtumise ja olekuga. NB! Kehtib ka asjade ja inimeste puhul, mida ei soovinud, sest teada on - millele energiat annad, see kasvab:)
Nii et, absoluutselt kahtlen vahel ja samal hetkel naeratan sisemiselt, sest tunnen, et olen inimene ja liigun mugavustsioonist välja uutele jahimaadele põnevaid inimesi, asju ja olukordi tajuma.
K
Aitäh Kristel, et tabasid minu küsimuse tõelist olemust ja vastasid ausalt ja südamest
Ma ei kahtle enne tegutsema asumist peaaegu kunagi. Tean, et kõik millega ma alustan, läheb edukalt. See kahtluse tunne tekib pärastpoole, et uskumatu, et läkski korda. Eriti lahe 
Huvitav, kuidas see koguaeg minuga juhtub? 
Sellist laadi mõtted käivad mu peas, seega kahtlusel ja kahtlusel on ka vahe.
Kaidole: Kahtlemise kohta veel nii palju, et ma kahtlen tavaliselt siis, kui järjekordselt midagi väga head on juhtunud ja siis ma mõtlen, et kellele ma peaksin siis tegelikult tänulik olema: kas iseendale, universumile, juhustele, õnnele, headele inimestele, headele geenidele, külgetõmbeseadusele jne
Mulle sellised kahtlused meeldivad
Sa oled õnnelik, kui spontaanselt sellistest “peamistest” kahtlustest oled üle läinud
Võta heaks Kristina. Mul on hea meel, et leidsid midagi, mis just sinu jaoks oli
Aga jah minu poolt tulevadki ausad vastused, olgu need siis kergelt rõõmsad või vahedalt teravad. Kindel on see, et südamest 
K
Tsitaat: “Külgetõmbeseadus ei tööta mõtlemise tagajärjel, külgetõmbeseadus töötab olemise tagajärjel, mõtlemine on vaid vahend olemise tasandi muutmiseks.” oli mu lemmik. Enamasti leian mu Su tekstist seisukoha v paar, mis on ülilihtsalt, arusaadavalt ja samas jahmatavalt selgelt päralejõudvalt kirja pandud.
Ma ei väsi imetlemast Su teatavaid isiksuseomadusi, Su visadust Otsida ja sihikindlust eesmärgi saavutamisel. Ja ma olen Su õde, kes vaatab Sind avatud silmadega, mitte pimestatud fännitar
Tsitaati puudutavalt veel, et mõtlemist muuta, vähemalt mõneks ajaks, ei ole väga raske. Tasub vaid automaatpiloodilt maha tulla ja mingi nihe tekib juba siis. Õige mõtlemise läbi õige olemise tasandi saavutamine on juba `advanced level´ ;p
jah see kõik on sulatõsi,need elustaatiumid tulevad üksteise järel,esimene viib teiseni ja teine kolmandani,aga olen kuulnud et lõpu staadium ongi see staadium,kus sa avastad miks sa siia maailma tulid,ja kes sa tõeliselt oled,aga see vaat viimane staadium pidi väga hingetuks tõmbama,kui avastad,et inimloomus võib ka nii võimas olla,enam inimesi löövad jahetaks küll:)
Descartes tegi omal ajal paraja vea, öeldes: mõtlen järelikult olen.
Olemine on alati suurem kui mõtlemine.
Usun, et Kaido on õigel teel.
Saladus on OLEMINE.
Olgu siis eduteadvuses.
Minu jaoks olulisem ehk OLEMINE ARMASTUSES.
Aga see ei ütle palju midagi.
See on üks OLEMISE viis,
kus kõik su mõtted, tunded ja teod on ARMASTUSES.
Ja ARMASTUS on valgus ja tee ja tõde je elu.
Ja see ei ütle taas suuremat midagi, kui Sa pole seda kogenud.
Eduteadvus on hea.
See on heas vooluses olemine
Mulle isiklikult aga meeldib armastusteadvus rohkem.
A selles vooluses on üsna raske püsida
ARMASTUSE TEADVUSES
on kõik su tunded ka armastuses
ka nn, tumedad tunded
viha ON olemas
aga täitsa armastuses…:-)
Seega iseenesest on SEE
ARMASTUSE TEADVUS
enam kui armastuse tunne
SEE ON OMAETTE MODAALSUS
ÜKS OLEMINE
Seda polegi nii raske kätte saada
sest see on eelkõige hingeseisund
ja jube mõnus
natuke meelsõge ehk ka
- heas mõttes -
sest tavateadvus jääb allapoole
a selles püsida on juba kunst,
sest vahest tundub, et kõik
on otseki programmerit
seda sult röövima…
Miks kiidan seda EDU TEADVUSE kõrval,
sest ARMASTUSE TEADVUS
annab mu meelest parima edu…
no vahest Sa isegi ei tea,
mis Su jaoks parim on…
Või kuis?
Tead küll, mis hea
ja mis väga hea ja
nii edasi…
aga UNIVERSUMIL
VÕIB OLLA VEEL MIDAGI
VEEL PAREMAT VARUKS
sealpool teadvust
tagapool
see AVATUD OLEMINE siis
ja EDU loomulikkus
ja Sinu UNIKAALSUS
ja Sinu
isikliku EDU UNIKAALSUS
oma uks ja oma tee
eesmärkide mängulisus
sest see on ka
LOOVUSES OLEMINE
Ma tahaks juurde öelda mis Härra Raivo ütles,mida ta tahav öelda on väga ilusad sõnad.ARMASTUS.
Armastus ei ole alati tunne ,vaid midagi enamad.Se on isik ja sellel on ka omad tunded ja ka tema tahab,et teda keegi armastaks ja temast tähele paneks,kui me seda teeme siis me ei ole isekad vaid tema annab meile rohkem armastust ja me suudame ka armastada esiti ennas ja siis ka teisi,siis suudame sallida ennast ja ma kordan veel kord ka teisi.seda teeb armastus.Mis või Kes on ARMASTUS ja kus ta tuleb ja mõni kord vaatad ringi ja näed igal pool elu püsib ARMASTUSEST ja me ise oleme selle sees aga kui ei oleks seda mis oleks üks KURJUS ja häving jne:Mis siis on armastus ma arvan,et tema loomus on selline;;
et ta on pikameelega,ta on helde,ta ei kadetse,ta ei suurustle,ega ole ennast täis,Ta püüjab mitte ärrituda,ta on viisakas,ei otsi oma kasu,ei pea meele pahata ei rõõmutse teise eba õnnes,vaid rõõmustab kui sul hästi läheb,se on minu arvamus,et ta vabantab,sallib kõik ja vabantab siis ma arvan,et siis ARMASTUS ei hävi ehk ei kao kuhugi.Ainus küsimus kas me oskame seda ka hinnata ja kas oskame aru saada kes se on ja ka lugu pidada.Ma saan aru,et ta ei ole lihtsald armastus ta on midagi enamad.
Te räägite Armastusest,milline ta on iga üks selgitab kuidas tahab seda,kes räägib sellest millesse ta on ennast sisse mässinud kes usub mida talle pähe tuleb.Aga mida ma tahan öelda ,et ilma armastuseta te ei sa hakkama,kuidas te seda ka ei nimetaks.Kuid üks päev te seisate TEMA ees kes on ise ARMASTUS keegi juba teist mainis sellest ja siis juhtub se mida te siin valisite.Elu ei ole nii pikk kui teile se tundub täna on aga homme? Elu ja surmaingel käivad käsi kääs ja võitlus käib teie elu pärast mitte armastuse pärast,set armastus on teie seas kas te tunnete ta ära, küsimus ei ole mõted filosoveerida,se ei too ARMASTUSE juurde vaid viib sellest kaugele,.
Edu,mis on edu kes ülistab seda,kes mida iganes.Mõned usuvad ja armastavad edu aga ise on puru vaesed ja isegi võlgades ja muutkui edu ja edu,Ma väga vabandan aga loen ja mõtlen te olete nagu kommunistid neil oli loosung teist moodi aga mõtte sama,Leenin rääkis õpige ja õpige,aga teil teistes sõnades edu ja edu.Ma saaks aru kui te räägiks Jumala,Jeesus,Püha Vaim või Kurat ( Lutsiveer ).Rääkike millest te tahate aga tulete ikka samasse kohta tagasi JUMAL ja KURAT.Mul on selline tunne,et te ise ka ei tea mida te tahate oma elus,Armastusest veel saab aru aga mu on laste mäng.
Vat sellepärast ongi armastud imeline, et see on kirjeldamatu. Pole olemas nii palju sõnu või nii täpseid sõnu, et kõike seletada, kirjeldada, edasi anda, ikka on tunne, et midagi jäi sellest täiuslikkusest ütlemata. Ja siiski püütakse läbi aegade seda teha - leida ideaalne definitsioon ja ikkagi, see ei õnnestu:) Sellepärast ongi armastus imeline…
K
Minu arust juba palju elulisem lugu:)
Ja nii palju, kui palju on inimesi, nii palju on ka arvamusi;)
Tere.
Ma teadsin seda juba 18a et see mida väga taht see juhtub.
2a tagasi tahtsin ma omale väga mootorratast,nüüd käisin teda vaatamas ja istusin ja mõtlesin kuidas ma ta sain.
Peale seda kui saatsin oma e-maili ja loen täna 4 peatükki on minu suu täiesti lahti ma tõmmban kõike seda millest ma mõtlen.Kui nüüd mõelda oma elus juhtunu läbi siis avastad isegi et kõik ongi ju nii nagu sa mõtled. uskumatu.
Aitäh nende e-õpetunndide eest loen ja rakendan neid.