Elu pöörasel kiirteel
Kui me oleme väikesed lapsed, lubatakse meile kõiki asju homme. Ema ütles mulle ikka: “Kaido, kui sa oled hea poiss, saad sa homme shokolaadi.” Ent naljakas on see, et kuigi me oleme kasvanud suureks, ei ole meile antavad lubadused palju muutunud. Nüüd ütleb meile õpetaja gümnaasiumis, et kui sa pingutad, saad sa heasse ülikooli. Ning kui me oleme juba ülikoolis, ütlevad õppejõud meile, kui sa oled piisavalt tubli, saad sa hea töökoha. Jah, see ei lõppe mitte iialgi. Meile lubatakse alati midagi homme. Aga kuhu jääb siis praegune hetk? See hetk, mis on päriselt olemas, mitte aga meie peas välja mõeldud tulevik.

Läbi marketingi, meedia ning ühiskonna ootuste programmeeritakse meid tahtma kõiksugu erinevaid asju - uuel hooajal uued riided, kuigi eelmise hooaja rõivastega jõudsime me vaid kaks korda käia; iga paari aasta tagant uus auto, kuna üle kolme aasta vanuse autoga sõitmine ei näita, et me oleksime piisavalt edukad; meile on vaja koju alati paremat sisustust; meile on vaja kiiremat internetti; magusamat shokolaadi ning efektiivsemaid kaalulangetamise programme. Ja see ei ole veel kõik. Hollywood on suurepärane õpetaja naistele ütlemaks, et kui sa ei kaalu nii palju nagu Kate Moss, ei ole sa meeste jaoks atraktiivne. Ja meie, mehepojad, laseme ju sama ree peal - kui Hollywood, Bollywood ja kohalik meedia esindab naisi, kes ühe õunaga päevas hakkama saavad, arvame ka meie, et see ongi standard. Järelikult ei saa me rahul olla ka oma kodus oleva normaalse inimesega, kes soovib lisaks õunale võtta õhtul ka kaks banaani, kuid selle tõttu ei kaalu ta mitte 45 kilo, vaid kohutavad 55 kilo.

See on pöörane, mis meie peades ja eludes toimub. Me loome enda pähe mingit tüüpi ootused, kontseptsioonid ja lood ideaalidest, mille poole me siis püüdleme. Olgu need siis asjad, reisid või kehakaal - meile meeldib seada endale ühiskonna standarditest lähtuvalt eesmärgid ja nende kaudu end siis piinata. Ja me ei anna alla enne kui me need saavutame. Või sureme südame infarkti. Kuid mida muud me saamegi sirguvalt noorest põlvkonnast oodata, kui üks Ameerika tuntumaid muusikuid 50Cent on korduvalt oma noortele fännidele kinnitanud: “Get Rich or Die Trying”, mis eesti keeles tähendab “Saa rikkaks, või sure üritades …”. Ja seda nad kõik ka üritavad.

Peatu. Ja vaata, mis on olemas
Stopp! Saa teadlikuks, just nüüd. Pane korraks see ajakiri käest ja küsi endalt, miks sa mingisuguseid asju soovid omada, ja mida sa oma elult tegelikult tahad? Mõtle korraks enda elus olevatele kolmele kõige suuremale probleemile ja küsi endalt, kas need probleemid oleksid olemas ka siis, kui sa ei püüaks vastata mingitele standarditele, mis on sinu alateadvusse programmeeritud. Ehk soovid sa uut kodu, kiiremat autot või uhkemat kleiti. Aga küsi endalt, miks sa tegelikult neid asju tahad? Mida need asjad tegelikult sinu elus muudaksid, kui sa need saaksid? Ja kas kolme kuu möödudes ei oleks sa ootamatult samas seisus - sa tahad jälle asju. Samu asju, aga uuemaid, suuremaid ning kallemaid?

Kõik meie probleemid saavad alguse sellest, et me ei suuda aktsepteerida seda, mis on. Ei usu? Okei, proovime järgi. Oletame, et sa soovid kaalu langetada. Jah, sul on probleem. Aga probleem tekib sellest, et sul on nägemus peas oma kehakaalust, mis on erinev sinu praegusest kaalust. Seega  ei ole probleem selles, missugune on sinu kehakaal, vaid selles, et sinu ootus oma kehakaalule on teistsugune. Ja sa ei suuda aktsepteerida enda praegust kehakaalu. Veel lihtsam näide. Sul pea valutab. Oot-oot, kas peavalu on ikka probleem, või see, et sa soovid, et sinu pea ei valutaks. Jällegi, sul on peas nägemus mingist olukorrast, mis ei vasta olemasolevale. Jah, muidugi ei püüa ma öelda, et me peame leppime peavaluga, vaid lihtsalt näitan väga igapäevase olukorra baasil, et probleemid ei teki väljaspool meid, vaid need tekivad alati sellest, et meil on nägemus elust, mis on kardinaalselt erinev olemasolevast. Ja mida kardinaalselt erinev see on, seda rohkem me kannatame.

Teadlik elamise viis
Aga on olemas veel üks elamise viis. See on teadlik elamise viis.

Läbi teadliku eluviisi oleme me teadlikud sellest, mis meie elus toimub. Me ei usu ideaalidesse, kontseptsioonidesse ja ühiskonna poolt programmeeritud ootustesse, vaid me kuulame iseennast ning lähtume enda isiklikest soovidest. Me laseme ennast vabaks kriitikast, mida me võime saada, kuna me julgeme jääda iseendaks, ja me keskendume sellele, kes me tegelikult oleme ja milleks me tegelikult oleme siia maailma sündinud.

Kuidas seda teha?

See ei ole kiire ning ühekordne tablett, mille neelamisel me saame vabaks ja õnnelikus. Ei, see on töö iseendaga, läbi enda sisemaailma avastamise ja oma tegeliku võimekuse realiseerimise. Siin on mõned ettepanekud, kuidas alustada.

1. Sinu mõtted.
Keskmiselt on igal inimesel päevas umbes 50 000 mõtet. Neid kontrollida on lootusetu. Aga on hea olla teadlik, mis tüüpi mõtted on meil valdavalt. Kas negatiivsed või positiivsed? Ära püüa oma mõtetest vabaneda, vaid püüa neid jälgida justkui kõrvalt. Mida sa mõtled, millal sa mõtled ja miks sa neid mõtled? Kuid ära süüdista ennast, kui sa ei suuda seda kohe teha. See ei ole alguses lihtne. Aga astu esimene samm. Just nüüd - vaata, mida sa praegu mõtled? Ka millest on selline mõtlemine tingitud?

2. Sinu emotsioonid
Emotsioonid saavad alguse üldjuhul mõtlemisest. Kui sa mõtled mõne minevikus aset leidnud negatiivse juhtumi peale, võid sa hetkega läbi elada negatiivse emotsiooni. Kui sa aga mõtled mõne ilusa hetke peale, mis näiteks juhtub homme, läheb sul tuju heaks. Jah, sinu emotsioonid vahelduvad. Aga sina ju ei muutu. Sa lihtsalt koged emotsioone, mis on üldjuhul tingitud sinu mõtlemisest. Luba ka oma emotsioonidel olla. Ära ole vihane emotsiooni peale, kui sa oled vihane, ja ära süüdista ka ennast, et sa ei suuda olla alati rahulik. Me oleme kõik tavalised inimesed. Kuid püüa lihtsalt jälgida, mida sa tunned ning miks sa miimoodi tunned? Niimoodi saad sa sõbraks iseendaga.

3. Tee mikromeditatsioone
Mediteerimine kõlab müstiliselt, aga oma olemuselt on see väga lihtne ning äärmiselt kasulik. Mediteerimine ehk sinu tähelepanu teadlik juhtimine aitab sind väga jõudsalt edasi justnimelt eelmise kahe punkti juures. Kuna meie tähelepanu on üldjuhul väga heitlik - see hüppab ühelt mälestuselt teisele, ühelt mõttelt kolmandale jne - , siis läbi tähelepanu keskendamise suudame me paremini eristada nii oma mõtteid kui ka emotsioone.

Sa võid päeva jooksul korduvalt teha mikromeditatsioone. Tee üks neist kohe praegu. Vaata oma käsi, mis hoiavad seda ajakirja. Keskendu täielikult kätele. Vaata, kas need on suvisest päikesest juba pruuniks läinud. Vaata nahka oma kätel, ja vaata rannet, kus sinu käsi läheb üle käsivarreks. Oled sa kunagi ennast varem niimoodi vaadanud? Ei ole? Just nüüd tegid sa oma esimese mikromeditatsiooni. Selliseid tähelepanu juhtimise harjutusi võid sa teha iga tund või mõne tunni möödudes. See on lihtne ja väga lõbus.

Tee teadliku elu juurde ei ole tee pöörasel kiirteel. Ei, vastupidi, see hoopis toob sind tagasi lähemale iseendale, kaugele ära artikli alguses kirjeldatud pöörasest kiirteest. Mida enam sa hakkad jälgima oma mõtlemise mustreid ja nendega seotud emotsioone, seda enam hakkad sa mõistma, kuidas me reageerime väljamõeldud võimalikele sündmustele tulevikus, ja juba aset leidnud juhtumitele minevikus. Sinu enesekindlus kasvab, sinu emotsionaalne foon muutub positiivsemaks ning mitmed seni ületamatuna tundunud probleemid hakkavad lahenema. Sest selge peaga tulevad meile ideed, kuidas asju ära teha. Mida tihedamini sa leiad aega peatuda ning vaadata, mis tegelikult just praegu aset leiab, seda kiiremini liigud sa vabanemise suunas. Ja vabanemine on magus. See on tõeline magustoit.

Kas sina tead tegelikult, kes sa oled ja milleks sa suuteline oled?

Mäletan, kui hakkasin endale esitama küsimusi, kuidas eesmärke seada ning sukeldusin raamatutesse, mis sellest rääkisid, siis väga paljud neist pajatasid missioonist, ühiskonda panuse andmisest, jälje jätmisest jne. Kuid see tõepoolest ei haakunud minuga. Kuid viimane nädal, mil ma tegin tööd oma järgmise Praksise koolitusega, mis alustab järgmine nädal, kogesin ma kummalist tunnet, justkui ma tõepoolest töötaksin millegi suure nimel.

Kui sulle tundub, et sinus ei ole ühtki suurt ideed, siis usu mind, sinus on. Sest need ideed, mis minus viimase kahe kuuga lõkkele on löönud, on olnud minus olemas juba pikka aega, vähemalt viimased kolm aastat. Need olid need ideed, mispärast ma üldse sain LifeSuccess konsultandiks.

Kuid mis siis on muutunud, küsisn endalt? Miks alles nüüd näen ma asju nii selgelt? Miks minu kujutluspilt on alles nüüd võtnud kindlad jooned ja tegevuskava, just nii nagu räägib Napoleon Hill?

Sellele on ainult üks vastus: olen suutnud oma alateadvusesse edastada piisavalt positiivseid sõnumeid, mis elimineeriks sealt piirangud ja puuduse ning võimaldaks mul mõelda tõeliselt suurelt ja sellest, mida ma südames tahan. Ka sina saad eemaldada need piirangud.

Kas tead, millise lõksu ma endas avastasin, seda küll juba mõni aeg tagasi, mistõttu tegin konkreetselt selle kallal tööd. Me ütleme endale, et teame sellest universumist palju, sest me oleme õppinud nii palju, me usume ise, et meie mõtlemine on positiivne ja et me töötame oma eesmärkide ja unistuste suunas, kuid tegelikkus on hoopis vastupidine. Me teame nii vähe sellest suurepärasest universumist ja imelisest maailmast, mida me kutsume elusks ja veel vähem mõistame me, mida see kõik tähendab, sest meile ei ole kunagi õpetatud, kuidas sellest kõigest aru saada.

Kuid meie suletud meel ei luba meil näha, et tegelikult see, millega me iga päev tegeleme on negatiivsed kujutluspildid, pildid sellest, et meil ei ole raha, aega, võimalusi, et hakata oma unistuste poole minema. Me loeme raamatutest, et ei, meie ümber valitseb küllus ja me justkui mõistusega võttes saame aru, kuid asi selles ongi, et mõistus ei mõista. Meil tuleb oma maailma tunnetada südamega (alateadvusega), et kõigest sellest, mida me loeme tegelikult aru saada.

Olen juba sageli maininud, et olen mastermaindi fänn ja ma olen südamest tänulik kõigile neile inimestele, kes kunagi minu mastermaindõppes on olnud, sest igaüks teist on aidanud jõuda mul siia, kus ma täna olen, aidanud minul kasvada.

Selles seisnebki mastermaindi imepärane jõud, teiste inimeste toetus ja teadmised, arusaamad, mis saavad minu omaks, kui ma teiste edasipürgivate ja edukate, st selge visiooniga inimestega suhtlen.

Tänan sind, et saan siin blogis oma mõtteid ja ideid väljendada ning ka oma rõõmu sinuga jagada.

Innustan ka sind igapäevaselt õppima ja endale innustunuid, entusiastlikuid ja looval tasandil tegutsevaid ligi tõmbama.

_____________________________________________________________________

Minu võimalus sulle: Osale 8 nädalasel kursusel “Küllusliku mõtteviisi olemus”. Aitame läbi tegevuse jõuda mõistmiseni, mida külluslik mõtteviis tähendab. Õpe põhineb loomulikult:) mastermaindi printsiibil.

Mul on heameel teatada, et mind kutsus esinema Pärnu Enesetäiendajate Selts ning esinen neljapäeval 29. juuli 2010 kell 18.30 Pärnu Keskraamatukogu saalis. Lühikoolituse teema on “Kuidas elust rõõmu tunda?”. See on 1.5h pikkune loeng teemadel, mis aitavad anda oma elule sügavam tähendus ning leida vastused küsimustele, mis piiravad meid elust rõõmu tunda ning oma unistuste poole liikuda.

Lühikoolitus “Kuidas elust rõõmu tunda?”

Maailmas on kahte tüüpi inimesi – need, kellel silmad säravad, ja need, kellel ei sära. Kõik vahepealsed variandid – nagu mõnikord säravad ja mõnikord ei sära -, kategoriseeruvad tegelikult teise gruppi. Nende silmad ei sära.

Silmad saavad aga särada ainult juhul, kui  oleme leidnud oma elus midagi, mis pakub meile tõeliselt rõõmu. Püsivalt. Teadlased on uurinud viimased 100 aastat, mis muudab inimesed õnnelikuks. Ja mis on tulemus? Nad ütlevad, et õnnelikud on need, kes oskavad end vabastada ühiskondlikest “programmidest”, millega pannakse meid uskuma, et õnnelikuks olemise eeltingimuseks on kindlasti saavutada “edu” ning omada “neid” ja “neid” asju”. Kuidas aga vabastada end nendest programmidest?

Kõikidel on olemas  isiklik sisemine kompass, mis näitab meile alati õiget suunda. Me lihtsalt ei tea, et see olemas on. Kui aga selle avastame, võib meie elu muutuda väga kiiresti. Kõik hakkab laabuma -  hakkame kogema kulgemist …

“Kulgemiseks” nimetavad teadlased seisundit, kus me naudime iseennast ja oma maailma. Kulgemine on seisund, milles kaob meie ajataju, meie sisemine dialoog vaikib ning me siseneme uude maailma –  saame üheks sellega, mida me teeme.

Aga kuidas leida üles oma sisemine suunataju ning kogeda kulgemist? Kuidas mõista igapäevase rutiini ning harjumusliku elu kõrvalt, mida ma tegelikult elult soovin? Mis tekitab minus rõõmu? Mis paneb mind naeratama? Ja lisaks, ning mitte vähetähtsam: “Kuidas astuda esimene samm, et soovitud muutus sisse viia?”

Meiega  vestleb  ja jagab oma teadmisi, Eesti suurima enesearengu blogi asutaja KAIDO PAJUMAA.

Kohtumine toimub  neljapäeval, 29 juulil, kell 18.30,  Pärnu Keskraamatukogu saalis, Akadeemia 3

Osalustasu 100 krooni võib maksta kohapeal või ettemaksuna  MTÜ “ Enesetäiendajate Selts”   a/a  10220095828012

Olete oodatud!

Enesetäiendajate Klubi
www.enesetaiendajad.ee

Miks me peame tööd tegema?
Selle küsimuse üle olen ma viimasel aastal mõelnud väga palju. Miks inimesed peavad tööd tegema? Või veelgi laiendades seda küsimust: “Kui meie maailm on loodud täiuslikuks, siis miks me sõltume ikkagi rahast?”

Ma usun, et me tunneme end olevat rahast sõltuvuses seetõttu, et raha teenimine on meile vaevarikas. Kui jälgida inimesi ja nende ameteid, siis suur hulk nendest teevad tööd ainult palga teenimise ja arvete maksmise eesmärgil. Vaid väike osa on need õnnelikud ja rõõmsad, kes saavad öelda, et nad ärkavad igal hommikul üles ja ootavad ärevusega, kui saaks juba hakata toimetama, sest nende töö inspireerib neid lihtsalt nii palju.

Ja siit tuleneb ka vastus küsimusele “Miks me peame tööd tegema?”. Tegelikult ei peagi. Sest just niimoodi tunnevad inimesed, kes on oma kire ja hobi osanud elatise teenimise vahendiks muuta - nad ei tööta enam mitte ühtegi päeva oma elus. Nende kirg ja hobi on muutunud “tööks”, mis neid elatab.

Ideaalne ühiskonna mudel
Oled sa kunagi mõelnud, mis on see jõud, mis “loob” viljastatud munarakust lapse? Kuskilt tuleb vägi, mis määrab ära lapse füüsilise keha, tema füüsilised ning intellektuaalsed võimed, tema iseloomu ja veel palju muud. Esimese üheksa kuu jooksul toimub ema üsas tõeline ime - mitte millestki saab keegi.

Ning siis üheksa kuud hiljem on meie kätel täisväärtuslik inimene kõikide temale loomuomaste omadustega. Kuid ühte me üldjuhul ei usu. Me ei usu, et sellele lapsele on lisaks täiuslikule füüsilisele vormile ja täiuslikule intellektile kaasa sündinud täiuslikud oskused pakkuda ühiskonnale midagi, mida ainult tema oskab teha. Kas tõesti võib olla niimoodi, et ainult 1% inimestest on sündinud andekatena, ja ülejäänud 99% on keskpärased? Kes on need 1%? Jah, need on meie jaoks kuulsad, tuntud ja rikkad inimesed, kes teevad midagi tõeliselt hästi - lauljad, näitlejad, kunstnikud, ärimehed jt. Kas me tõesti usume, et ainult nemad on sündinud omadustega, mille väljendamisel suudavad nad ülejäänud inimestest nii palju eristuda, et neid peetakse geeniusteks? Või on pigem küsimus selles, et see 1% on lihtsalt “üles leidnud” tema unikaalsed oskused, ja nad on need julgenud ka realiseerida? Näiteks šotlane Susan Boyle, kes üllatas kogu maailma oma lauluoskusega Inglismaa Superstaari saates. Temast ei teadnud mitte keegi, ja ta isegi ei uskunud kunagi, et ta suudab inimesi inspireerida oma imelise lauluoskusega. Siiski on Susan üdini andekas inimene, kes ei lubanud lihtsalt oma andekusel välja paista. Kuid piisas vaid ühest laulust, ning ta oli ülemaailma kuulus ja edu ei jäta teda enam iialgi maha.

Ideaalne ühiskonnamudel on tõenäoliselt väärtusel põhinev mudel. Selles ühiskonnas teeksid kõik inimesed ainult seda, mida nad oskavad kõige paremini teha - olgu ta siis müügimees, sekretär või kirjanik. See töö inspireerib teda, ning ta ei tunne, et ta peab tööl käima. Ta armastab enda tööd, ning ta teeks seda isegi siis, kui talle selle eest palka ei makstaks.

Miks me valime valed ametid?
Paratamatult tekib küsimus “Miks me siis valime valed ametid?” Miks me ei keskendu enda tugevatele oskustele ja ei teeni elatist nende oskuste realiseerimise kaudu?

Ma usun, et siin on mitu aspekti. Oluliseimad neist on kindlasti ühiskondlikud ootused meile, ja ühiskondlikud programmid, mis motiveerivad meid tegutsema.

Ühiskondlike ootuste küüsis oleme me siis, kui me püüame teha midagi, mis on ühiskondlikul tasandil kõrgelt hinnatud. Me otsime tööd ja positsioone mitte seetõttu, et see meid inspireeriks, vaid seetõttu, et siis on meil võimalus olla Keegi. Ja kui me juba oleme Keegi, küll sellega kaasneb siis ka piisavalt raha, edu ning võim. Kuid sellisel juhul jätame me tahaplaani selle, kes me tegelikult oleme. Meil on küll piisavalt raha, tunnustus ja edu, kuid sisemiselt tunneme me ennast ikkagi tühjana. Võib-olla üksikutel hetkedel leiame me enda jaoks aega, klimberdame klaverit, kirjutame mõne luuletuse või istutame aeda lille või kaks. Need on hetked, mis lubavad meil olla meie ise, me vabaneme kõigest teadaolevast ja saame üheks selle tegevusega. Me isegi ei oska seda tunnet kirjeldada, ning üldjuhul ei ole see ka vajalik, sest päris “tööasjad” ootavad ju tegemist, kuid me tunneme selle tunde alati ära. See on vaikus meie hinges, võib-olla pisar meie silmanurgas, ja me ütleme endale vaikselt “Mul on õigus olla õnnelik”. Kuid kui paljud meist lubavad olla endal kogu aeg õnnelik?

Ühiskondlike programmide küüsis oleme me aga siis, kui me usume kõike seda, mida ütlevad meile Hollywoodi filmid, meedia ning marketing. Ükskõik, kas sa avad mõne ajakirja, televiisori või sisened kaubanduskeskusesse - meid pommitatakse miljonite sõnumitega. Meid programmeeritakse kogu aeg tahtma midagi, ja ikka rohkem, rohkem, rohkem. Meile ei anta iialgi võimalust küsida iseendalt, mida ma tegelikult tahan? Isegi, kui me püstitame endale eesmärke, ei ole need tegelikult üldse meie enda eesmärgid, vaid ühiskondlike programmide poolt ette antud eesmärgid. Me püüame olla sarnased Hollywoodi 45 kg kaaluvate näitlejatega, mehed samastavad ennast rikaste ning kuulsatega, ja nende luksuslike autodega, ja meie kodu, riided ning reisid peavad olema täpselt sellised, nagu ütlevad meile reklaamid ja igapäevane marketing. Ning siiski on kuskil inimesed, kes räägivad vabast tahtest. Ei, vaba tahet ei ole inimestel juba ammu - see on ühiskondlik tahe, mida me hellitavalt nimetame enda vabaks tahteks.

Ja see kõik kandub üle ka ametite valikule. Kui me soovime vastata ühiskondlikele ootustele, ja me püüame realiseerida ühiskondlikke programme, siis ei jää meil aega tegelda küsimusega “Mida mina soovin, ja mida ma teha oskan?”. Ei, me lähtume sellest, mis on meile “kasulik” ühiskondlikus kontekstis - mis aitab meil teenida rohkem raha, ning mis tagab meile suurema võimu ja tunnustuse.

Kuid vaid vähesed suudavad need ootused täita ja programmid realiseerida. Valdav enamus meist elab terve elu sügavas stressis, sest meil puuduvad vastavad oskused, eeldused, kontaktid ja kapital, mis aitaks meil vastata nendele ootustele. Ja nii kaua, kuni me ei vasta nendele ootustele, tunneme me ennast tühjana ja tühisena. “Näed, kuskil on edukad, kuulsad ja rikkad, kes on kõik õnnelikud, aga mina olen siin lihtne ning tühine inimene”, ütleme me endale. Ja me kiusame ennast selle pärast kogu aeg - me soovime olla ka nagu nemad, aga see ei õnnestu meil. Siit algavad stress, depressioon, vähid ja infarktid.

Kas me võime olla õnnelikud?
Kui sinu puhkus on algamas, või selleks korraks juba lõppemas, siis leia endale vähemalt üks päev, et sa saaksid tõeliselt rahuneda ning küsida endalt “Mida ma tegelikult oma elult soovin?”. Ära mõtle selle peale, mis asju sa endale soovid, sest need asjade soovid on kõik sinu pähe programmeeritud, vaid seekord tegele tõesti iseendaga. Mõtle selle peale, mis on sinu tugevad küljed, ja mida sa teed tõeliselt hästi? Ole isegi nii julge, et küsi endalt, kas sinu praegune töö teeb sind õnnelikuks? Kas sa teed seda ainult palga pärast, või inspireerib see sind tõesti?

Jah, muidugi ei ole siin kiireid lahendusi ja otsuseid, kui sa tõesti avastad, et sinu töö on sinu jaoks vangla. Me ei saa päeva pealt töölt lahkuda ning hakata otsima oma kirge. Ei, see käib teistpidises suunas - ikka seestpoolt väljapoole, mitte väljastpoolt sissepoole. Kõigepealt hakkame me mõistma ennast, avastama ennast ja oma tegelikke võimeid, ning alles siis hakkavad meie ellu jõudma uued võimalused. Need tulevad nii vaikselt ja tasahilju, et me ei märkagi neid. Kuid nad tulevad. See on kindel. Sest sa sündisid siia maailma täiuslikuna. Ja sinu maailm võib olla täiuslik. Kui sa vaid ise lubad sellel olla.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kui sa oled Tartust ja sa oled huvitatud enesearengust,
siis ära jää ilma põnevast EduTeadvuse seminarist!

Juba sel laupäeval, vaata siia: EduTeadvus

Eesmärkide püstitamine vs eesmärkide saavutamine
Valdav enamus eesmärgistamise raamatuid räägib sellest, kuidas me peame seadma endale hiiglasuured eesmärgid ja nende poole siis pürgima hakkama. Kuid isiklik kogemus näitab mulle, et eesmärkide püstitamine on väga lihtne ja lõbus osa, aga kuidas astuda esimene samm, ja veel olulisem: kuidas astuda kahekümne viies samm?

Kahekümne viies samm on esimesest sammust veel olulisem seetõttu, et peale inspireeriva raamatu lõpetamist või mõne huvitava seminari läbimist oleme me niikuinii entusiastlikud ja valmis kasvõi kiviseinast läbi minema. Kuid kui vaadata enda motivatsioonimäära kaks nädalat hiljem, on seal toimunud oluline nihe - me justkui ei mäleta enam endale antud lubadusi ja kuidagi ei suuda ka tagasi saada seda võimast ning motiveerivat enesetunnet, mis ütles meile, et me ei anna iialgi alla.

Jah, eesmärke püstitada on lihtne. See on isegi lõbus. Aga asju ära teha on hoopis teine asi.

Distsipliin: suurim vaenlane ja suurim sõber
Et asjad saaksid tehtud, on vaja omandada distsipliin. Ainult distsiplineeritud ja plaanipärane tegevus viib meid sihile. Mitte ühtegi teist võimalust ei ole olemas. Mitte keegi ei tee meie eest mitte ühtegi asja ära. Ja nii kaua, kuni me vaid unistame, kuidas me kunagi midagi ära kindlasti teeme ja siis õnnelikuks saame, jääbki vaid unistuseks. Oluline on siiski astuda see esimene samm, ja olla kindel, et sa jõuaksid ka kahekümne viienda sammuni.

Distsipliin on meie vaenlane juhul, kui me ei suuda distsipliini hoida. Sellisel juhul kiusame me end distsipliini puudumise pärast. Me räägime endast kui kolmandast isikust: “Mul ei ole distsipliini!”. Kellel ei ole distsipliini? Me justkui taandame ennast iseendast ja hakkame ennast niimoodi lollitama. Kui me saame aru, et meil ei ole distsipliini, siis on ju väga lihtne seda omandada. See on umbes sama olukord, kui inimene on haige, aga ta ei ole nõus minema arsti juurde. Ta ütleb, et mul on see tõbi kallal … ja siin jutt lõppebki. Täie mõistuse juures olles läheb inimene arsti juurde ja leiab endale lahenduse. Ainult inimene, kes ei tea, et tal on mingi haigus, võib end lollitada ja käituda haiguse mõju all.

Sama olukord on ka distsipliiniga. Kui me juba teame endale tunnistada, et meil ei ole distsipliini, siis me ju oleme teadlikud oma “haigusest”, mis ei luba meil asju ära teha. Mida muud siis nüüd veel teha, kui mitte võtta ravimit - hoida distsipliini? Teha neid asju, mis on endale eesmärgiks võetud. Meie eesmärgid ei ole ju midagi muud kui teatud tegevuste tagajärjel asetleidvad sündmused. Aga kui me neid tegevusi ära ei tee, siis ei ole lootust ka jõuda eesmärkidele lähemale.

Kuidas hoida distsipliini?
Kindel viis distsipliini hoida ja asju ära teha, on kasutada oma teadlikkust. Iga kord, kui sa oled valiku ees - kas teha või mitte - , vali teadlikult teha.

Muidugi tundub see väga lihtne kirjutada, aga ellu rakendada on seda palju keerulisem. Miks siis? Mitte seetõttu, et raske oleks valida “kas teha või mitte” vahel, vaid seetõttu, et tavaliselt ei teadvusta me endale, et meil üldse see valik olemas on. Sel hetkel, kui me oleme mingit distsipliini vajavat tegevust alustamas - näiteks ärkama mingil ajal, trenni minema, magusast loobuma -, oleme me samastunud nii tugevasti impulsiga, mis töötab meile vastu, et me ei saa arugi, et hetkel on dilemma. Näiteks, kui sa võtad eesmärgiks ärgata igal hommikul kell 6.00, sest niimoodi saad sa rohkem asju ära teha, siis peale kella helisemist ei teadvusta sa endale, et sinu peas on kaks valikut - ärgata või mitte. Sel hetkel pakub sulle hoopis mõistus välja 3 head põhjust, miks võiks edasi magada, ning muidugi sa usud neid mõtteid, sest sa arvad sel hetkel, et valikut ei ole. Alles hiljem mõtled sa end süüdistades, et miks ma ikka hommikul edasi magasin.

Et kasvatada oma distsipliini, on vaja kasvatada oma teadlikkust. Teadlikkus on meie võime märgata selgelt nähtuseid, mis leiavad aset meie peas ja kehas - mõtted, hirmud, ihad, emotsioonid jt. Kui me hakkame saama teadlikuks nendest nähtustest, muutub meie elu märkimisväärselt. Esiteks me saame aru, et meie ei ole meie mõtted ja hirmud, ning teiseks tekib meil valikuvõimalus. Ja läbi valikuvõimaluse saame me hoida ka distsipliini. Üha enam hakkame me saama teadlikuks valikutest teha nii või naa. Kui varem tundus meile täiesti loomulik käituda teatud olukordades ainult “naa”, siis läbi teadlikkuse tekib meie pähe “ruum”, kus me saame hakata valima kas “naa” või “nii” vahel. Ning iga kord, kui sa suudadki valida “nii”, astud sa sammu lähemale ka eesmärgile.

Nüüd tekib muidugi küsimus, kuidas kasvatada teadlikkust? Kõige kindlam viis selleks on meditatsioon.

_____________________________________

Kuidas asju ära teha?

Juba sel nädalal Tartus “Kuidas luua EduTeadvust?“

Ära jää ilma, vaata siia: EduTeadvus

On olemas ainult praegune hetk
Et seda selgitada, on hea alustada kõige suuremast tõest, mis meie maailmas eksisteerib, aga mille vastu me eksime kõige rohkem. See on fakt, et aega ei ole olemas. On olemas praegune hetk. Ei ole olemas minevikku ja ei ole olemas tulevikku. On vaid praegune hetk, mil me kasutame oma mälu - ja nimetame seda meenutust minevikuks - , ja on olemas praegune hetk, mil me kasutame oma ettekujutlusvõimet - ja me nimetame seda ettekujutust tulevikuks. Kuid tõsiasi on see, et mõlema - nii mineviku kui ka tuleviku - mõtleme me ise välja. Just praegu.

Kuigi väide, et aega ei ole olemas, tundub esmapilgul väga julge ning vastuoluline, on seda väga lihtne testida. Mõtle näiteks eelmise aasta peale, mida me nimetame minevikuks. Mis juhtub? Me lülitame ennast “välja” ja sukeldume enda peas mälestustesse. Mõnikord sukeldume me sinna nii sügavale, et me mõned minutid hiljem justkui ärkame sellest unest üles. Aga mida me tegime? Me lihtsalt meenutasime eelmist aastat just praegu. Jah, just praegu. Me ei läinud eelmisse aastasse tagasi, vaid praegusel hetkel kasutasime oma mälu.

Sama lugu on ka tulevikuga. Kuna tulevikku ei ole veel olnud, siis me ei saa kasutada mälu. Küll on meil selleks aga olemas teine instrument - ettekujutlusvõime. Ja see töötab sama edukalt “illusioonide” loomiseks millestki, mida veel ei ole, nagu töötab meie mälu luues meile “illusioone” millestki, mida enam ei ole. Mõtle homse peale. Ei, veel parem - mõtle järgmise aasta peale. Mida sa näed seal - kas head või halba? Õnne või ebaõnne? Rikkust või vaesust? Stopp! Ära lollita ennast. Kui sa nägid seal ebaõnne ja vaesust, siis tõenäoliselt tekkis sinus juba vastav emotsioon - hirm. Sinu meeleolu võib-olla langes ja sa hakkasid mõtlema, kuidas ebaõnne ja vaesust vältida. Stopp! Stopp! Stopp! Mida sa teed? Sa usud praegu seda, mida ma palusin sul välja mõelda, ja võtad seda tõe pähe. Usu parem siis seda, et sa võidad kahe nädala pärast 2 miljonit krooni Viking Lotoga. See on täpselt sama kaaluga väide. Oma olemuselt ei ole need aga midagi muud kui elektrilised impulsid sinu ajurakkude vahel. Kas tasub neid siis nii tõsiselt võtta?

Mida tasub tõsiselt võtta?
Jah, muidugi on minevikusündmused meie väga olulised mõjutajad, ja tulevikku tuleb planeerida, aga ei saa lasta end muutuda oma mälu ning ettekujutlusvõime orjaks. Meie oleme peremees, mitte meie mälu ja ettekujutlused. Meie oleme see, kes otsustab, mitte meie mõtted ja hirmud. Neid ei tasu iialgi väga tõsiselt võtta. Need on, need olid, ja need saavad olema ka tulevikus. On oluline teada, et need on olemas, ja on oluline olla teadlik, millest nad meile “räägivad”, aga neid liiga tõsiselt võtta ja nendest lähtuvalt elada oma elu, on sama, mis väikese söekaevanduse vaguniga otse kuristikku rallida - kõigepealt raputab väga kõvasti ning ühel hetkel käib niikuinii ka väga kõva pauk. See on mõttetu. Ja hea on olla mõttetu. Kui keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled täiesti mõttetu inimene, siis võta seda kindlasti kui komplimenti. Sest selle poole me peamegi kõik liikuma. PS. Tegin nalja natukene praegu.

Mida siis tasub tõsiselt võtta?

Tõsiselt tasub võtta meie võimet olla teadlik - teada - , et meil on mõtted, mille kaudu me loome peas oma mineviku ja tuleviku. Jah, loome. Sest kui ma mõtlen eilsest, loon ma enda pähe mineviku. Kui ma mõtlen homsest, loon ma enda pähe tuleviku. Aga need mõlemad on väljamõeldised.

Kindlasti võib keegi praegu öelda, et me ei saa eitada, mis on olnud, ja ka seda mitte, mis on tulemas. Muidugi mitte. Me ei eitagi seda. Aga meil on olla hea teadlik oma elust sellisena nagu see tegelikult on. Ja tegelikult - täiesti kogemuslikult lähenedes - mõtleme me mineviku välja. Loomulikult saame ja peamegi me kasutama minevikusündmusi selleks, et luua parem tulevik, aga isegi sellisel juhul on hea teadvustada, et tegelikult on minevik läinud. Kui sa ärkad hommikul üles ja mäletad unenägu - olgu see siis hea või halb - , ei hakka sa liialt arutlema, mida sa oleksid võinud ikka unenäos teisiti teha. Ei, sest sa tead, et see on läinud. Seda ei saa enam muuta. Aga sama on ka ju eilse päevaga. Ja eelmise aastaga. Need on mõlemad läinud, neid ei saa enam muuta. Kuid miks me siis muudame ennast nii sõltuvaks minevikust? Me karistame ennast tegevuste eest, mida me tegime, ning tunneme süüdi toimingute pärast, mis tegemata jäid. Lase olla. Kui saad, siis tee need nüüd ära. Kui ei saa, siis jäta tegemata. Aga kindlasti ei ole mõtet üleliia võimu anda oma mälule, et see hakkaks sinu elu juhtima. Juhi seda ikka ise.

Mida tasub tõsiselt võtta? Võta tõsiselt fakti, et sul on praegune hetk, mida sa saad kasutada. Ja selles praeguses hetkes saad sa olla teadlik sellest, et sul on “minevik” ja “tulevik”. Sinu peas. Ei kuskil mujal.

Kuidas aktsepteerida praegut?
See on miljoni dollari küsimus juhul, kui meie elus on probleemid. Hea ning lihtne on sõbrale soovitada, et ära muretse homse päeva või eelmise kuu pärast, aga paganama raske on seda ellu viia. Me oleme seadistatud kogu aeg mõtlema. Meie mõtted ja meenutused on nii automaatsed, et me ei saa arugi, kui me oleme praegusest hetkest lahkunud ja kolame juba ringi kas võimalikus homses või kadunud eilses.

Ja siis veel need hirmud. Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin olla pankrotis. Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin kaotada oma armastatu? Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma eile kaotasin oma tööd? Või kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma pean järgmised 25 aastat istuma vanglas?

Hoolikas lugeja nägi juba läbi vea eelnevates lausetes. Näiteks “Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin olla pankrotis”. See lause on täiesti vastuoluline, sest lause esimene pool räägib praegusest hetkest, kuid lause teine pool räägib juba homsest päevast. Kes ütleb sellise lause, see ei suuda praguses hetkes olla isegi 1 sekundit - ehk just nii kaua, kuni kulub lause esimese poole lugemise peale. Jah, me ei saa aktsepteerida praegust hetke, kui me homme oleme pankrotis. Sest homset päeva ei ole olemas. Kui sa aktsepteerid praegust hetke, siis sa ei mõtle välja, mis võib juhtuda homme. Me ei saa iialgi midagi aktsepteerida perspektiivis - kas siis ettepoole (tulevikku) või siis tahapoole (minevikku). Me saamegi aktsepteerida ainult praegust hetke. Seda päris praegust hetke. Nüüd. Siin. Ja praegu.

Kui sa oled hetkel arvuti taga, siis saadki sa aktsepteerida hetkel seda, mis on kõikide sinu tajude ulatuses - mida sa näed, mida sa kuuled, mida sa haistad, mida sa maitsed, mida sa katsud? See on sinu reaalsus praegu. See on kõik, mida sa saad ja mida sa võid praeguses hetkes aktsepteerida. Sest kõik muu, mida sa püüad aktsepteerida, mõtled sa välja. Kõik muu paned sa perspektiivi ja võrdled praegust hetke kas siis tuleviku või minevikuga. Näiteks on praegu kõik okei, aga sa kardad, et HOMME oled sa pankrotis. Või näiteks on kõik praegu okei, aga sa kardad, et järgmisel kuul lähete te oma armastatuga lahku. Või siis on kõik praegu okei - sa elad, sa loed artiklit, sul on kõht täis, sul on riided seljas -, aga kuna sa mõtled, et sa kaotasid töö, siis mõtled sa, et nüüd sureb su perekond nälga. HOMME muidugi, mitte praegu. Praegu on kõik elus. Aga sa mõtled, et homme juhtub see. Või ülehomme. Aga kindlasti mitte praegu. Praegu on kõik okei. Kõik on elus veel, ja kõhud on ka täis.

Kuidas aktsepteerida praegut? Ikka siin ja praegu.

______________________________________

Juba ülehomme põnev seminar “Kuidas luua EduTeadvust?”
Vaata siia” EduTeadvus“

Sageli armastame me lugeda üha uusi ja uusi raamatuid, otsida uusi ja uusi teadmisi, et leida seda ühte asja, mis muudab meie elu.

Elasin selles rütmis üle kümne aasta, lugedes eirnevaid raamatuid, mis mind vaimustasin, kuid ainult seni, kuni taas pettusin - mingit muutust ei järgnenud. Kuni 2006. aasta lõpus hakkasid asjad liikuma.

Olen sageli mõelnud, mis oli siis teisiti ja jõudnud ikka ja jälle samale järeldusele: mastermaind ja kordamine. Ühelt poolt olin ma ümbritsenud end inimestega, kes teadsid, kuidas asjad toimivad ja oskasid mind toetada ja teiselt poolt kogu info, mis minuni läbi nende inimeste jõudis oli kogu aeg üks ja sama. Ei olnud sama info, mida oleks üritatud mitmete erinevate sõnadega selgitada vaid oli üks ja sama lihtne sõnum ühtede ja samade lausetega.

Seetõttu olen ka tõeliselt vaimustuses (endiselt) Napoleon Hilli eduprintsiipidest, mille juurde lugejaid ikka ja jälle tagasi toon. Olen absoluutselt veendunud, et kui te ei ole võtnud vaevaks ÕPPIDA Hilli edufilosoofiat, ei ole kõigist neist lugemistundidest kasu, sest me ei jõua vajaliku arusaamiseni, et neid teadmisi rakendeda.

Ütlen sageli oma mastermaindi gruppides, et raamatus “Mõtlemist muutes rikkaks” on harjutus lk 37 ja kui sa suudaksid selle harjutuse sügavast sisust aru saada, ei ole sul vaja lugeda ühtki teist raamatut ega osaleda ühelgi kursusel, mis sellest samast asjast räägib. Küsimus on selles, kas sa oled valmis lugema seda raamatut nii mitu korda, et sa hakkad sisust aru saama?

Paar blogi tagasi kirjutasin ma eesmärkidest ja mõnedest takistustest, mis justkui ei luba meil oma eesmärke kirja panna ja ainus ravim selle vastu on kirjutada.

Kui mõelda, et Napoleon Hill on eduteekonna esimese sammu väljendanud vaid ühe lausega, kuid sellest rääkima hatakes võiks kirjutada vähemalt terve raamatu, siis saad ehk aru kui sügav tähendus on sellel, mida Hill ütleb kõigest ühe lausega: Määratlege mõttes täpne rahasumma, mida te ihaldate.

Selle sama lause taha mahub mitmeid küsimusi: Kuidas ma selle rahasumma määran? Kas see peab olema pikaajaline või lühiajaline? Kui raha ei ole mulle oluline, mida ma siis teen? Mida tähendab, “raha, mida ma ihaldan”? Mis tunne see on? jne jne.

Kas sina oskad kõigile nendele küsimustele vastata? Mina olen jõudnud arusaamisele, et need on küsimused, millele ükski raamat vastust ei anna. Need vastused pean ma iseenda seest üles leidma ja ma jõuan selleni ainult läbi arusaamise. Arusaamiseni jõuan aga läbi kordamise.

______________________________________________________________________________________________

Minu mõtteid Hilli eduprntsiipide kohta leiad e-mastermaindist

www.kasvarikkaks.ee

Kuidas me muutume
Kasvamine on minu elus muutunud minu lemmiktegevuseks. Mulle meeldib jälgida iseennast ja kasutada ennast mänguasjana, nagu ma kirjutasin ka eelmises artiklis. Täiesti hämmastav on vaadata, kuidas inimene muutub kuudega ja aastatega. See, mis oli minu jaoks oluline 3 aastat tagasi, ei ole enam üldse oluline. See, mis oli minu jaoks oluline 2 aastat tagasi, on muutnud oma kuju ja tähenduse. Ning see, mis oli minu jaoks oluline 1 aasta tagasi, on saanud tegelikkuseks. Kas elu pole mitte imeline?

Jälle need eesmärgid
Kui ma 2 aastat tagasi tegelesin oma eesmärkidega peaaegu igapäevaselt - sest Saladuse raamat ju soovitas seda - , siis nüüdseks olen ma õppinud iseenda vigadest ja tühja töö tegemisest väga palju ning ma olen mõistnud, mis on oluline eesmärkide püstitamise ja saavutamise puhul. Nagu paljud inimesed, vist isegi miljonid üle maailma, nii võtsin ka mina kogu seda külgetõmbeseaduse temaatikat väga tehniliselt ja arvasin, et niimoodi saavutan ma kõik oma unistused. Kuid ajapikku hakkasin ma mõistma, et ei ole olemas mitte mingisugust “nähtamatut kätt”, kes meie eest kõik eesmärgid täidab, kui me teeme lihtsalt nii, nagu raamatus on kirjutatud. Ei ole olemas seda meest, keda paljud nimetavad hellitavalt Universumiks, kes tuleb meile oma piiritus lahkuses vastu ning kingib meile meie unistused. Ei, kahjuks see ei ole nii lihtne. Tundub, et tegelikkuses on see veel lihtsam.

Me peame lihtsalt asjad ise ära tegema. Me ei saa oodata kellegi abile või müstilistele jõududele, vaid peame ise härjal sarvist haarama ning hakkama tegutsema. Ja siis, ja siis … juhtub midagi imelikku. Võib isegi öelda, et imelist. Täiesti kummalisel kombel hakkavad meie ellu tulema inimesed, sündmused ja kokkusattumused, mis pakuvad meile võimalused oma eesmärgid saavutada. Jah, see on väga tähtis - need pakuvad meile võimaluse eesmärgid saavutada. Ei tule kuskilt Mr. Universum, kes toob meile kandiku peal meie täitunud unistused, vaid me peame ise need asjad ära tegema. Aga see kõik kukub välja väga lihtsalt ja pingutusevabalt. Sest läbi õige mõtlemise ja meeleseisundi oleme me loonud eesmärkide täitumisele sooduspinnase - me oleme seda väetanud korralikult ning nüüd on vaja läbi tegutsemise istutada sinna pinnasesse õiged seemned, et siis juba näiteks järgmisel hooajal vilju nautida.

Aga mis on eesmärkide saavutamise juures kõige kummalisem, on asjaolu, et praegusel hetkel - nüüd ja praegu - , ei saa me aru, et me liigume õiges suunas. Ainult tagasi vaadates näeme me kõiki neid juhuseid, inimesi ja kokkusattumusi, mis tõid meid praegusesse hetke ja me avastame, et me oleme jõudnud olukorda, millest me kunagi nii piiritult unistasime. Aga kuna me oleme ise kogu töö ära teinud, siis tundub meile saavutatud tulemus loomulik - me ei näe siin mingit müstikat ega esoteerikat.

Siiski on mõned “imed”. Näiteks aasta tagasi kujutasime me ette, et selline asi võiks meie elus juhtuda. Ning meil oli ka selge nägemus, kuidas me peaksime selle tulemuseni jõudma. Kuid lõpuks selgus, et me jõudsime sinna hoopis teist teed pidi. Ning seetõttu ütleme me, et näed, see värk ei tööta. Ma mõtlesin nii ja soovisin nii, aga asjad läksid hoopiski naa. Ja see, et ma praegu olen olukorras, mida ma alati olen soovinud, ei lähe arvesse. Sest ma saavutasin selle ISE ja see isegi ei juhtunud sel viisil, nagu ma “programmeerisin”.

Jah, eesmärkide saavutamine on kõige imelisem ja saladuslikum nähtus meie elus. Kuidas me püüame mängida “jumalat” ja kõik asjad ära teha nii, nagu me seda oma parima äranägemise järgi ette kujutame. Aga tundub, et kuskil on midagi veel suuremat kui see MINA, ja teda huvitab ainult see, et sa saavutaksid lõpptulemuse. Ta ei saa tagada sinu poolt valitud teekonda, aga ta saab tagada sinu poolt valitud tulemuse. Aga selleks on vaja siiski ka ise “mees” olla. Ning tegutseda, tegutseda, tegutseda.

Kuidas saavutada eesmärke?
Ma ütlen sulle täiesti ausalt ja siiralt: “Ma ei tea”. Kõik, mida ma saan teha, et sind aidata, on jagada printsiipe, mida ma oma elus olen kasutanud ja kasutan, et soovitud asjad ära teha.

1. Leia see õige asi
Jah, ma tunnistan, et see on samas kõige lihtsam ja samas kõige keerulisem punkt. “Kuidas ma tean, mida ma tahan ja mis on minu kirg?” - selliseid küsimusi saan ma väga palju. Inimesed lihtsalt ei tea, millest pihta hakata. Nad küll tunnevad, et praegune elu ei rahulda neid, aga nad ei tea ka, mis on siis see asi, mis neid inspireerib ja mis paneks neil silma särama. Jah, muidugi võiks siia laduda hulga erinevaid tehnikaid, kuidas seda teada saada, aga kas sellest ka tegelikult kasu oleks. Need on kõik ju vaid tehnikad - ja seepärast on need väga tehnilised ning üheksal korral kümnest ei aita meid.

Minu soovitus on see. Lõpeta selle valdkonna otsimine, ja lihtsalt otsusta. Lõpeta ära püüdlemine avastada, milles sa hea oled ja miks sa oled siia maailma sündinud. Kui sa pole seda seni avastanud, siis iga päev, mis sa seda otsid, raiskad sa enda aega. Lähene nüüd teistmoodi - OTSUSTA, MIS ON SINU ALA.

Võta aluseks, mis sind huvitab või mis oleks sinu arvates lahe. Või lähene praktilisest aspektist - mida sa juba teha oskad. Mida iganes, aga vali see valdkond välja. Ning kui selgub hiljem, et sa tegid vale valiku, ei ole sellest ka midagi. Sa oled igatahes võitnud ja saanud palju kogemusi. See ainult rikastab sind.

Kuidas alustada? Vali see valdkond välja ning saa selles eksperdiks. Alusta sellest, et loe selles valdkonnas läbi 10 raamatut. Sellisel juhul tead sa sellest valdkonnast juba rohkem kui 99% ülejäänud elanikkonnast. Ja kui sa oled suutnud juba huviga 10 raamatut läbi töötada, oled sa saanud tõenäoliselt lisaks eksperdi staatusele ka selle valdkonna tõeliseks fänniks. Ja seejärel hakka tegutsema. Ära hoia oma teadmisi endale. Jaga ennast teiste inimestega. Sind oodatakse juba.

2. Hirmuta hirmusid
Minu hinnangul on kõige suurem takistus, miks me asju ei saavuta, HIRM. Me kardame tuhandet üht asja, ja seetõttu ei astu me esimest sammu. Kuid kui sa ei astu esimest sammu, ei saa sa astuda ka teist ning kolmandat sammu. Ja sa ei näe iialgi tulemust.

Ma ütlen sulle täiesti ausalt, et ma kardan kogu aeg. Iga uue asjaga, kui ma midagi teen, kaasnevad hirmud. Ka praegu, seda artiklit kirjutades, on minus hirm, sest ma ei tea, kas see on õige, mida ma räägin. Kuid ma ei pane seda hirmu tähele. Las ta olla siin. Mina ikkagi teen oma asja. Kui ma hakkasin plaanima raamatut kirjutama, oli mul kabuhirm, sest me ei kujutanud ette, kes võiks minu raamatut osta. Aga mind ei huvita see. Ma kirjutan selle ära, ja eks siis paistab. Ma ei allu hirmule. Iga kord, kui ma seminari teen, kardan ma, et sinna tulevad inimesed, kes mind ära “lintšivad” ja ma jään lolliks. Kas ma jätan sellepärast seminari tegemata? Muidugi mitte. Las see hirm olla siin. Temal on oma elu. Ja mul on oma elu. Ärgu ta püüdkugi minu elu mõjutada. Las tema tegeleb oma hirmude maailmaga. Mina tegelen oma maailmaga.

Ausalt, kui sa kardad, et mingid asjad ei õnnestu, ja sa usud seda hirmu, siis sa ei suuda mitte kunagi mitte midagi ära teha. Juba meie alateadlikud mehhanismid on vastavalt seadistatud, et me ei saa hirmudele alludes tulemusi saavutada. Ja kõik muu lisaks sellele. Me peame oma hirmudest üle olema. Need on tõelised monsterid. Sa pead kõik oma hirmud ära hirmutama öeldes nendele, et sind ei huvita, et nad on siin. Sa tegutsed ikkagi. Ja siis tegutsedki.

3. Usk
See on kõige peenem ning keerulisem aspekt. Usul ei ole midagi pistmist religiooniga. See on lihtsalt usk sellesse, et meie maailm on üles ehitatud viisil, et meie mõtlemine mõjutab maailma; et head asjad juhtuvad, kui ma olen hea inimene; ning kõikidel inimestel on õigus olla õnnelik. See on usk sellesse, et kuskil on kõrgem intellekt, mis ei ole Jumal taevas, vaid see on üldine keskkond, mis soosib meie kasvu ja meie õnnelik olemist. Me peame mõistma, et meil on õigus olla õnnelik, mis iganes selleks õnneks vaja ei ole. Me ei saa karta, et võib-olla olen ma määratud olema üksik, vaene või haige. Ei, meil on kõikidel õigus olla õnnelik.

Ja just see “minu” õnn on kõige tähtsam. Kõige tähtsam on olla rõõmus. Kogu aeg. Ükskõik mida, aga ära lase oma rõõmul oma elust kaduda. Sest olles rõõmus, on sinu alateadlik meeleseisund alati positiivne ning iga mõte, mida sa selles seisundis mõtled, saab väe materialiseeruda. Luba sellel siis juhtuda. Rõõm ja positiivsus on kõige alus. Kui sa tunned, et sa teed midagi, mis teeb sind õnnetuks, siis püüa välja mõelda, kuidas seda muuta. Ära ole mitte ühelgi tingimusel õnnetu. Isegi, kui sinu elus on rasked ajad, siis usu, et kui sa teed õigeid tegusid ning oled positiivne ja õnnelik, on vaid aja küsimus, et kõik muutub. Sest me lihtsalt elame muutuvas maailmas. Kõik muutub siin - hea muutub halvaks, ning ka halb muutub heaks. Mitte midagi ei ole meie maailmas kivisse raiutud. See on väga sügav tõde meie elust. See, kes praegu on rikas, võib olla aasta pärast vaene. Ja see, kes praegu on vaene, võib olla aasta pärast rikas. Selleks ei ole mitte ühtegi takistust. Sest see on meie maailma olemus - ajutilisus ja muutuvus. Mine siis selle muutuvuse vooluga kaasa, omanda õige meeleseisund ning tõmba enda ellu täiesti spontaanselt kõik need sündmused, inimesed ja miks mitte ka asjad, mis teevad sind õnnelikuks. Usu, et sa võid olla õnnelik. Ja olegi.

Rohkem ma ei tea. Ausalt. See on kõik. Ma ei varja sinu eest mitte midagi. Need on kolm printsiipi, mida ma kasutan. Jah, aeg-ajalt kirjutan ma üles, mida ma soovin ära teha ja kuhu suunas liikuda, sest see hoiab pea ning tegevusplaani selge. Aga ma juba ammu ei sisene liigselt tehnikatesse, mida soovitavad kõik need 200 raamatut külgetõmbeseadusest meie poodides. Ma tean kümneid inimesi, kes on kõik need raamatud läbi lugenud, aga nende elus ei ole mitte midagi muutunud. Ja ei saagi muutuda. Sest kõik need raamatud käsitlevad meie mentaalseid protsesse. Kuid muutus meie elus ei saa toimuda läbi mentaalsuse. See saab siiski alguse usust meie maailma toimimismehhanismidesse, meie enda suutlikkusesse hirmudest üle olla ja lihtsalt meie enda tegutsemisele. Olgu selleks siis 10 tundi päevas või 20 tundi päevas. Kui on vaja, siis me tegutseme kogu aeg. Kuid see ei ole töö. See on midagi, mida me kõige rohkem armastame. Ja mina armastan kirjutamist. Ja ma armastaks kõige rohkem maailmas seda, kui ka sina saaksid juba hiljemalt aasta pärast vaadata möödunud aastale tagasi ja muiates öelda: “Ehh … see töötaski. Ma tegin selle ära …”

Kui sind huvitab täpsemalt, kuidas uskuda meie maailma toimemehhanismidesse ja kuidas olla hirmudest üle ning kuidas lihtsalt asjad ära teha, vaata siia: EduTeadvus

Ma õppisin mõlemalt reisilt väga väga palju. No jah, muidugi õpime me iga päev midagi uut - vastupidisel juhul oleks ju elu mõttetu -, aga kui meil on võimalus eemalduda igapäevasest ning keskenduda iseendale ja oma sisemaailma jälgimisele, võime me teha suured avastused. Siinsamas iseenda sees.

Sri Lanka oli imeline. Selle kohta kirjutasin ma artikli siin. Aga Sitsiilia on fantastiline. Ja sellest kirjutan ma nüüd.

Kahjuks ei oska ma Sitsiilia kohta kirjutada midagi põhjapanevat - see on üks paljudest Euroopa riikidest, kus isegi teenindusasutustes ei räägita inglise keelt, kus teenindus on palju halvem kui Eestis ning kus päikest on keskpäeval rohkem kui ükski inimene taluda suudaks. Just seepärast on isegi rannad Vahemere ääres keskpäeval kohalikest inimestest tühjad ning ainult “hullumeelsed” ja hullumeelselt ärapõlenud selgadega turistid võtavad viimast enne, kui hilisõhtuse lennuga jälle kodumaale naasevad.

Jah, ma ei oska Sitsiilia kohta väga palju öelda. Aga kuna reis sinna kuumale maale oli paljuski seotud paikse ajaveetmisega 8 magamistoaga villas, oli mul imeliselt palju aega tegelda mitte midagi tegemisega ning lihtsalt elu üle järele mõtlemisega. Ja vot see oli tõeline kvaliteetaeg.

Mänguasjad meie elus
Meile meeldivad mänguasjad. Oleks ilmne liialdus väita, et me kaotame huvi mänguasjade vastu peale seda, kui me oleme täiskasvanuks saanud. Vastupidi - alles siis meie piinad algavad. Me unistame kogu aeg uutest mänguasjadest oma ellu, kuna me usume, et nende mänguasjade kaudu saavutame me tunde, et me oleme õnnelikud. Missugused need mänguasjad siis on? Muidugi on need täiesti individuaalsed. Kuid kõige levinumad neist on riided, autod, ehted, parfüümid, reisid, sisustus jms. Ehk siis kõik need asjad, mida me ostame üldjuhul mitte vajadusest, vaid emotsioonidest lähtuvalt. Kui me suudaksime iga uue “mänguasja” soetamise hetkel olla teadlikud ning küsida endalt, kas me ikka tõesti vajame seda, ja kas me hetkel lihtsalt ei allu oma “ihale”, jääksid paljud mänguasjad ostmata. Mis oleks tulemus? Ega palju tegelikult ei muutuks - meile jääks võib-olla rohkem raha alles ja me ei kuhjaks ennast nii paljude asjadega. Seega ei ole asjade ostmine ning neid mänguasjadena omamine midagi väga pöörast ja valet - me oleme kõik ju inimesed. Mina näiteks ostan kokku budakujusid. Kui keegi küsiks minult, miks mul nii palju neid vaja on, ei oska ma vastata. Aga mulle lihtsalt meeldib neid oma “altari” peale lisada, ning lisaks veel ka igale poole mujale, kuhu need “sobivad”.

Pikk jutt lühidalt kokku võtta - meile meeldivad mänguasjad. Ja need mänguasjad on valdavalt kõiksugu asjad meie välises maailmas. Kuid viimasel ajal, ja eriti hakkasin ma seda praktiseerima Sitsiilias basseinis või Vahemeres naudeldes, olen ma teadlikult püüdnud leida endale uue mänguasja - minu iseenda.

Mina kui mänguasi
Kui sa peatud hetke ja mõtled iseenda peale, saad sa aru, missugune ime sa oled. Jah, sõna otseses mõttes tõeline ime. Kujutad sa ette, et enne oma sündi, näiteks 10 kuud enne oma sündi, ei olnud sinust justkui mitte midagi olemas. Aga nüüd oled sa olemas.

Või vaata oma last, või oma tuttava last. Ta on inimene. Tal on eneseteadvus, tal on soovid, ihad, vajadused, hirmud, emotsioonid, mõtted ja kõik muu, mis teeb temast inimese. Aga veel mõned aastad tagasi ei olnud teda olemas. Kust ta siis niimoodi ilmus? Kas see pole mitte kõige suurem ime maailmas?

Ja sellest varasest lapsepõlvest on ka hea alustada, kui me soovime saada iseenda kõige kallimaks mänguasjaks - et mõista, kuidasmoodi ma ikkagi täpselt funktsioneerin?

Võib-olla tundub see liiga lihtne ja kummaline, aga mõtle nende küsimuste peale:
1. Miks sa reageerid, kui keegi sind solvab?
2. Miks sa mõtled?
3. Mida sa valdavalt mõtled?
4. Miks sa ei saa oma mõtlemist kontrollida - soovi korral välja lülitada?
5. Miks sul on hirmud?

Need on vaid 5 kõige esimest küsimust, mis mul pähe kerkisid, kui ma mõtlesin inimese kui instrumendi peale. Jah, just instrumendi, sest nii peent mehhanismi ja nii täpset instrumenti kui inimene, ei ole suuteline isegi Apple välja töötama. Miks just Apple? Sest palju on artikleid sellel teemal, kuidas Apple on geniaalne firma, osates tarbijates tekitada tunde, et nad ei saa ilma nende mänguasjadeta - iPhone, MacBook, iPad, iPod jt - hakkama. Saladuskatte all ütlen, et olen isegi seda kogenud, kuna mul on nii iPhone, MacBook kui ka iPod. Hmm … ilusad ja mugavad mänguasjad.

Jah, Sina kui mänguasi oled tõeline ime. Ja kui sa otsustad, et sa asendad samm sammult kõik need mänguasjad, mida sa ihaldad, iseenda kui mänguasjaga, oled sa astunud suure sammu vabaduse poole. Sest sellisel juhul tabad sa kaks kärbest ühe hoobiga:

1. Sul jääb palju raha alles, sest sa ei osta asju puhtalt emotsioonist lähtuvalt
2. Sa õpid iseennast tundma, mis tõstab sinu elukvaliteeti kordades
3. Sa vabaned kannatusest, sest valdav enamus meie hädadest ja kannatustest tulenevad sellest, et me ihaldame endale midagi, mida meil ei ole.

Nagu sa näed, tuli välja hoopis 3 kärbest. Seda parem.

Kuidas olla iseenda mänguasi?
Kõige lihtsam on alustada eelpool oleva 5 küsimusega. Sageli, kui me hakkame tegelema enesearenguga, otsime me sügavaid tõdesid raamatutest ning mõttevälgatusi kehavälistelt rännakutelt. Kuid me ju unustame sellisel juhul midagi väga olulist - meie reaalsus on see, mida me hetkel näeme, kuuleme, katsume, haistame ja tunneme. Miks mitte elada siis selles reaalsuses ja leida tee vabaduse ning rahu poole siin maailmas? Ning seda väga lihtsal viisil - õppides tundma iseennast.

Miks sa reageerid, kui keegi sind solvab? Mõtle selle peale. Või miks sa mõtled? Ära mõtle. Proovi mitte mõelda järgmised 5 minutit. Kas see õnnestub sul?

Nagu sa näed, ei ole see justkui võimalik. No aga siis oled sa ju oma mõtlemise vang. Ja mõned räägivad vabast tahtest meie elus. Ei, see pole vaba tahe. See on hoopis tingitud millestki, mida me ei suuda isegi kontrollida.

Ning muide kõik need mänguasjad, mida me tavaliselt oma ellu soovime - vaata näiteks kriitilise pilguga üle oma eesmärkide nimekiri - , on samuti tingitud sellest, et me ei oska kontrollida oma mõtlemist, oma ihasid ja soove. Need on täiesti automaatsed.

Sellise mõtisklemise kaudu märkame me lihtsalt, kui käest ära me iseendalt oleme. Me oleme justkui mingi ülipeen aparaat, mida kasutaja ei oska kasutada. Ja kuna ta ei oska seda kasutada, saab ta kogu aeg valesid nuppe vajutades haiget. Nii öelda “vastu näppe”. Kuid süüdi ei ole siin aparaat, vaid kasutaja, kes ei ole seda “mänguasja” endale selgeks teinud, et osata sellega piisavalt hästi mängida. Ta teab küll, et see aparaat on väga võimekas ja suutlik, kuid ta on ära kaotanud selle aparaadi kasutusjuhendi. Ja nüüd peab ta hakkama ise nuputama, kuidas aparaat töötab. Ta teab, et mänguasja õigesti kasutades tagaks see talle väga rõõmsameelse, rahumeelse ja küllusliku elu, aga võta näpust … iga kord, kui ta mänguasjaga mängib, saab ta hoopis vastu näppe.

Ole iseenda mänguasi. Kõige kallim ja väärtuslikum mänguasi. Ära unusta kunagi, et sinus on “mehhaanika”, mis ületab kõikide arvutite suutlikkuse terves maailmas. Sa lihtsalt ei tea, kuidasmoodi see mänguasi enda jaoks tööle saada. Ja seepärast käitub see sageli sinu jaoks arusaamatul viisil. Aga sa võid sellele lõpu teha. Võta üks nupp korraga. Näiteks emotsioonide nupp, ja püüa mõista, miks sa midagi tunned ja millal sa seda tunned. Ole teadlik oma emotsioonidest, ja püüa nendega sõber olla.

Ära püüa ennast kui mänguasja selgeks õppida ühe päevaga. See ei ole võimalik. See mänguasi on liiga “rikkis” ning liiga valesti seadistatud selleks. Võta alati üks nupp korraga, ja tee see nupp endale korralikult selgeks. Siis liigu edasi. Ning ühel päeval märkad sa naeratusega, kuidas sinust on saanud täiuslik mänguasi sinule endale. Sa oled teada saanud, et sa oled olemas. Päriselt.

Kui sind huvitab, mida on teadlased avastanud meie kui mänguasja kohta, ja selle kohta, kuidas seda mänguasja kasutada tähendusliku elu loomiseks, vaata lähemalt siit: EduTeadvuse loomine

Napoleon Hill on võtnud selle kokku ühte suurepärasesse lausesse: Olen tänulik, et mulle on paljastatud tõde, et ühestki kogemusest ei pea saama probleem ja kõik kogemused saab muundada kasulikuks teenuseks.

Selle näiteks võid meenutada Hilli enda poja lugu, kus ebaõnnest sai küllus. Ja seda ainult tänu õigele mõtteviisile.

Napoleon Hill koostas nimekirja kaheksast väärtusest, millele ta pühendas kogu oma tähelepanu. Need väärtused olid tänulikkus, materiaalne küllus, füüsiline tervis, meelerahu, lootus, usku, armastus, romantika ja üleüldine tarkus.

Keskendudes täielikult nendele väärtustele, hoidis ta oma teadvuse asjadel, mida ta oma ellu soovis ja mitte nendel, mida ta oma ellu ei soovinud. Meenutades neid väärtusi,  mida ta kutsus kaheksaks printsiks, omandas ta täieliku immuunsuse negatiivse mõtteviisi vastu.

Mõeldes tänulikkusest, ei ole meil võimalik mõelda puudusele, mõeldes materiaalsest küllusest ei ole meil võimalik mõelda vaesusele, mõeldes füüsilisele tervisele, ei saa me samal ajal mõelda haigusest, mõeldes meelerahust ei saa me olla kiirustamises, hoides oma mõtetes lootust, usku ja armastust, ei saa meie teadvuses valitseda lootusetus, hirm ja vihkamine. Ja ka vastupidine on tõsi. Nii nagu ma luban endal mõelda puudusele, nii nagu ma luban endal mõelda hirmule, ei ole minu teadvuses valdavad enam küllus ja usk.

Milline on sinu mõtteviis?

Meid ei peata mitte meid ümbritsevad olukorrad või situatsioonid. Meid peatab ainult meie mõtteviis.

Kui sa usud, et andmine alustab saamisprotsessi, siis otsi, kus sina saaksid anda ja sa leiad selle. Kui sa usud, et teatud samm viiks sind edasi sinu unistuste elu poole, siis usu ja sa leiad viisi, kuidas seda sammu teha. Lahendused on alati meie juures, kuid meie enda negatiivne mõtteviis sulgeb meie ees nendeni viiva ukse.