Julgus teha vigu
Ma usun siiralt, et tegutsemine on parim viis õppida. Parim viis ei tähenda aga seda, et see alati kõige lihtsam viis oleks. Pigem ma tajun, et lihtne oleks mitte tegutseda ja end selle asemel hoopis “ette valmistada”. Ma tean, et väga paljudele meist on just see programm sisse istutatud - tuleb plaan paika panna ja alles siis uksest välja astuda. Aga kuhu see meid viib?
Ettevalmistus vs tegutsemine
Mina arvan, et ettevalmistus on oluline aga vähemtähtsam, kui otsus ja julgus tegutseda. Julge lause, ma tean, aga see on see, mida mina oma elus iga päev tunda saan. Kui ma alustasin 2008 novembris oma esimeste gruppidega, siis uskuge mind, isegi, kui sel kooskäimisel oli ilus nimi, seal juhtus rohkem kui palju apsakaid, läbikukkumisi, piinlikke momente ja ebaõnnestumist. Aga ma ei andnud alla. Hoolimata oma pea olematust ettevalmistusest koolitajana, ma hüppasin pea ees vette, ma tegutsesin.
Nüüd, kui ma olen oma gruppide ees, siis ma usun, et paljud võivad kinnitada - ma saan sellega täitsa hästi hakkama. Sellest on saanud minu elu loomulik osa, ollagi inimeste ees. Samas, ma kasvan iga kord, kui ma taas ühe kohtumise läbi olen viinud. See on parim võimalus õppida. Ma õpin läbi tegevuste. Minu ettevalmistus on tulnud läbi minu tegutsemise. Tegutsemine kasvatab mind, iga päev.
Julgus
Aga mis on tegutsemisel pistmist julgusega? Miks ma pean olema julge, selleks, et tegutseda? Kas ma üldse pean olema julge? Minu kogemus ütleb, et just julgus on see, mis eristab tegutsejad ettevalmistujatest. Kui Sa tõesti tahad kasvada ja õppida, siis ainus viis on alustada siin ja kohe. Mitte homme. Vaid täna. Ja just nende teadmistega, mis Sul on! Ja selleks, usu mind, on Sul vaja julgust. Aga rohkem isegi kui julgust on Sul lihtsalt vaja otsust, et Sa julged proovida.
Õppimine
Me õpime, kui me teeme. Ja me arvame, et me õpime, kui me niisama oma peas heietame. Tegelikult on parim viis õppida teha see miski praktikas läbi. Ise. Sest just siis teed Sa vigu. Ja nendest vigadest saadki Sa õppida. Läinud laupäeval juhtisin ma Saladuseblogi teist kohtumist koos Kaido ja Helinaga. Kui ma istusin autos, tagasiteel Tartumaale, siis ma nägin, kui raske mul olla oli. Minu peas kerisin kõik need apsakad, mida ma tol päeval korda saatnud olin.
“Sa oleks ikka pidanud inimesed varem küpsiste juurde lubama, grupitööde aeg jäi vist liiga pikaks - äkki neil hakkas igav, kas oleks pidanud hoidma teema ikka rohkem teemakesksena - äkki me olime liiga mitteametlikud” jne jne jne
Kuulasin ja lasin lahti, kuulasin ja lasin lahti aga need tunded kerkisid ikka ja jälle. Mul oli raske lahti lasta, sest ma uskusin, et 60 inimest on piisavalt suur kogus, et ma oleksin pidanud suutma olla ikka väga hea. Ja siis ma ärkasin. Naeratus tuli näole. Ma sain aru, et ma olin väga tubli, sest ma hüppasin vette ja ujusin sealt välja! Ma juhtisin 60 inimesega üritust esimest korda elus ja ma julgesin teha oma vead, et saada paremaks! Milline kergendus:)
Valik on Sinu!
Nagu ikka, kõik hakkab meie tajust. Vaata, kas Sina teed seda, mida Sa tahad teha või oled Sa alles ettevalmistuste faasis - võib olla, et sinna isegi kinni jäänud? Ja kuidas suhtud Sina oma läbitud õppetundidesse - kas need on Sind innustavad ja inspireerivad, sisestades Sinusse usku, et Sa saad iga korraga paremaks või lubad Sa endal käsitleda oma õppetunde kui vigu, mille pärast endaga pahandada, lubamata endal kasvada?
Tegutse. Katseta. Kuku läbi. Naerata. Mine uuesti. Kuku jälle. Tõuse püsti. Mine uuesti. Elu on seiklus! Vali nautida oma julgust teha vigu.
PS. Anna meile teada, kuidas õppimine edeneb:) Ootame Sinu lugusid Edulugude lehele - lihtsad lood, suur tänu lugejatelt.
Jaga artiklit sõpradega Facebookis
Kallis Marlen! Teie seminar oli hästi mõnus ja andis mulle väga positiivse laengu ja usu mind, mitte keegi ei märganud neid hetki, kus sina omast arust vigu tegid. Naljakas tõesti, kuidas inimene võib tajuda ühte ja sama olukorda täiesti erinevalt, vastavalt sellele, kuidas sa parajasti otsustab seda tajuda. Igatahes mina arvan, et kõik nautisid seda õhtut sama palju kui mina ja jään ootama uut kokkusaamist
Jõudu teile kolmele!
Tere Kristina! Aitäh:) Mul on ainult hea meel kuulda, kui üritus positiivset mõju omas. Mis puutub tajusse, siis tegelikult meil kõigil on oma sisekõnelused, küsimus on ainult millised ja kui palju me ise seda tähele paneme, mida me endale räägime!
Ma ei tea kas see postitus siin, või midagi muud, aga miski tõukas mind ümber mõtestama ja hindama oma madalstardi tegutsemisele. Kahtlustan, et see postitus siin.
Kui enne väga tihti ma ei jõudnudki starti, siis nüüd ma taipasin, et see ei ole kõige arukam tegevus. Ja kui starti jõudsingi, siis hoidsin sellist madalat neljakäpukil stiili, sest publikut on ju palju ja mida nad arvavad, kui ma kahe jala peale tõustes komistan ja kukun.
Tegelikult on ikkagi ju nii, et sinu kõrval on ka teisi jooksjaid, kes vaatajate tähelepanu püüavad. Ei ole ainult sina ja sinu kardetud äpardused.
Sain aru, et igal juhul tuleks proovida startida ja kui kukudki, siis juhul kui saad kiiresti püsti, jooksed edasi ja kui hetkel püsti ei saa, siis lähed järgmine kord uuesti starti ja stardid uuesti, aga seekord juba vältides neid vigu, mida eelmisel korral tegid.
Isegi distantsi läbi sörkida on mõistlikum, kui koheselt loobuda, saad sa ju mingi tulemuse ikka kirja ja rahulolu kogemusest mille said.
Edaspidi loodan kasutada madalstarti selleks, et saada kiiremini hoog sisse, mitte selleks, et asendit säilitades meetri kaupa vaikselt siblida.
Arvan ka, et mediteerimiseks tuleb võtta eraldi aeg, mitte seda kuidagi kombineerida reaalse tegutsemisega
Nii, tehtud!
Selle tegevusega siin jõudsin ma esimest korda finišisse. Varem olin pealtvaataja ja ainult mõtlesin stardist.
Ja ma ei murra eriti pead, et mida te sellest võiksite arvata:)
Marlen, Klubi koosviibimisel mina küll ei märganud, et miski oleks võinud teisiti olla. Kõik oli OK.
Veljo, Super! Sinu avastus on just see, mis mind inspireeris seda kirjutama. Aitäh, et Sa jagasid!
PS. Mis puutub klubisse, siis asi pole “üldse nii hull”, kui loost võib paista, ma toon ju välja need kohad, kust ma ise õpin;)
Marlen, tean, saan aru, ütlesin seda lihtsalt jutu jätkuks, või õigemini, teema tuli ju kuidagi ilusti lõpetada;)