Kogemise müsteerium
Kirjutas | Teema Külgetõmbeseadus | Kuupäev 15.01.2010
Koolis õpetatakse meile, et näed, Kaido, sina oled siin, ja sinu maailm on seal. Punkt. Descartes lahutas “minu” maailma ja päris maailma kaheks osaks ning niimoodi on see lahusus eksisteerinud eelnevad 400 aastat. Kuid ma ei taha kuidagi uskuda, et see ka tegelikult niimoodi on. Ja viimase aja isiklikud eksperimendid igatahes kinnitavad seda kahtlust.
Mis on reaalselt olemas?
Me oleme harjunud mõttega, et kõik on reaalne, mida me suudame tunetada oma viie tunnetusvahendiga - silmad, kõrvad, nina, maitsmine ja kompimine. See ju tundub reaalne, oleme me harjunud endale ütlema.
Ega sellele väitele väga vastu ei saagi. Ma ei suudaks mitte kuidagi kellelegi tõestada, et lauda tema ees ei eksisteeri. Ning isegi, kui ta hetkel pöörab oma pilgu laualt ära, siis kohe, kui ta viib selle tagasi lauale, on see olemas just seal, kus vaataja seda eeldab olevat.
Juba tegelikult siin läheb asi huvitavaks. Kuigi see kõlab äärmiselt ketserlikult ning ebareaalselt, aga kvantfüüsikud ütlevad, et sel hetkel, kui inimene seda lauda ei vaata, või muud moodi ei koge, ei olegi seda lauda tegelikult olemas. See kaob ära reaalsest eksistentsist ning muutub superpositsiooniks - ta võib olemas olla, aga ei või ka. See sõltub juba vaatlejast …
Kas see mitte ei kõla juba müstikana?
Mõned näited veel, mida kvantfüüsikud on väitnud:
* Juhul, kui ühel hetkel kõik inimesed maailmas lõpetaksid Kuu vaatamise, kaoks see kuu materiaalsel kujul. Ja tekiks uuesti alles siis, kui inimesed seda uuesti vaatama hakkaksid
* Kui sa viskad täringut pimedas toas, siis kuni tule põlema panemiseni on täringul kõik numbrid võimalikud. Alles valguse süttimisel kollabreerub üks väärtus sinu jaoks tõelisuseks
* Mis heli teeb puu, kui see murdub ja kukub üksinda metsas? Õige vastus on: See ei teegi mingit heli. Heli tekib alles siis, kui keegi tunnistab ja kuuleb seda heli.
Need on vapustavad näited ning need ei ole new age fanaatikute poolt väidetud, vaid 20 sajandi suurimate teadlaste ning kvanfüüsikute poolt esile toodud.
Mida ma kogen ja miks ma seda kogen
Need eelpool esitatud näited kirjeldavad meie maailma teist - seni veel vähetuntud - poolt. See on pool, millele isegi paljud kvantfüüsikud ei oska terviklikku seletust anda, vaid ainult konstateerivad fakti, et niimoodi see lihtsalt on.
Kvantfüüsikute peamine ja kõige murrangulisem avastus on fakt, et meie maailmas ei eksisteeri mitte midagi meist sõltumata. Kogu kogemine toimub lähtuvalt meist endist ning meie ise kontrollime kogu kogemist. Mida selle teadmisega peale hakata?
Sa koged, mida sa soovid kogeda. Juhul, kui sa ei soovi seda kogeda, võid sa seda mitte kogeda.
Kuna kvantfüüsikud ütlevad, et kuu kaob ära, kui keegi seda ei vaata, siis kaob sinu elust ära kõik, mida sa ei “vaata”. Olgu selleks siis sinu jaoks ebameeldivad inimesed, sündmused või mälestused - need kõik on sinu kogemises, sest sa lubad nendel seal olla. Ja täpselt vastupidi …
Selle testimiseks on väga lihtne võimalus. Mõtle hetkel mingi inimese või sündmuse peale, mis teeb sulle muret… üks … kaks … kolm … ja nüüd ära enam mõtle. Nüüd mõtle selle sündmuse vastandi peale või mõne teise inimese peale, kes on sulle kallis.
Kas sa said ise valida, kelle ja mille peale mõtled? Jah, said. Järelikult on sul võimalus valida oma kogemust ise ja kõige sügavamal tasandil ei saa keegi sundida meid midagi kogema.
Nüüd küsid sa kindlasti, et ega ma ei saa seda inimeste oma elust siis ära kaotada, kui ma korraks tema peale ei mõtle? Ja kvantfüüsikud vastavad sulle, et jah, hetkega ei saa, kuid kui sa teatud aja vältel selle inimese peale ei mõtle, temaga ei kohtu ning temaga ei suhtle, kaob see inimene sinu elust. Ja seda saan ma kinnitada juba omast kogemusest, et nendel on õigus.
Miks me siis ei kaota inimesi oma elust?
Üldjuhul on selleks põhjuseks hirm. Kuna me ei usu, et meie maailm on niimoodi üles ehitatud, ei julge me sellest lähtuvalt ka vastavaid samme ette võtta. Selle asemel püüame me hoopis neid inimesi muuta, kes ei ole meiega sama meelt ning keda me ei soovi tegelikult oma elus näha. Kuid kas me suudame eales kedagi muuta? Ma kahtlen selles sügavalt. Ma usun, et inimesed tulevad meie ellu, et meie suudaksime õppida ja muutuda, mitte selleks, et neid muutma hakata.
Et seda mõista, kujuta ette, kuidas sa jalutad metsas ning ootamatult seisab sinu ees karu keset jalgrada ning ei kavatsegi kõrvale astuda. Mida sa sel hetkel teed? Kas sa võtad ette ning hakkad temaga läbirääkimisi pidama, või astud sammu kõrvale ning möödud temast?
Äkki peaksime me sama tegema ka oma elus. Kui keegi inimene on meie ellu sattunud, kes meid ei rõõmusta, on ta täpselt samasugune nähtus meie elus nagu karu keset metsarada? Ainuke erinevus on selles, et inimestega suheldes sekkub suhtesse egoteadvus: me hakkame endale igasugu asju ette kujutama, nagu ta ei hooli minust üldse, kui ta niimoodi käitub; mina ei pea eest minema (muutma end), tema peaks hoopis seda tegema; mida ta õige arvab endast, et ta minu ja teistega niimoodi käitub?
Ja niimoodi me siis kiusame ennast. Me võitleme “karuga”, kuigi me teame juba eos, et me temast võitu ei saa. Me oleme seda kogenud, kuid kuna meie ego ei taha anda alla - ta ju arvab siiralt, et ka tema on olemas (irw) - , siis kulutame me asjatult energiat millelegi, mis ei too meile mingit kasu.
Mida ütleksid kvantfüüsikud selle kohta?
Kvantfüüsikud ütleksid selle kohta, et ei seda karu ega ka inimest ei oleks olemas, kui me läbi oma sisemiste protsesside ei oleks teda siia loonud. Jah, siin ei saa seda mõista viisil, et me oleme võlurid ning lõime “hopsti” endale karu metsarajale ning inimese siia. Ei, läbi pikaajaliste vaatlusprotsesside (kogemise) oleme me oma “elu” kujundanud selliseks, et me kogeme seda karu ning tema poolt tekitatavaid emotsioone, ning ka seda inimest. Küsimus meie enda jaoks on nüüd, kas me ikka veel “raiume” vana edasi või me otsustame oma elu muuta nüüd?
Meie elu on imeline, sest meil on võimalus muutuda igal hetkel. Me ei pea ootama homset või järgmist aastat, et mõista, et see kõik on üks suur illusioon ja toimub meie peas. Suure tõenäosusega ei ole väljaspool minu aju mitte midagi, mida kinnitavad juba ka peavooluteadlased. Kogu informatsiooni töötlemine toimub meie peas. Kõik toimub meie peas. Ja meie ikka jätkuvalt tegelema oma probleemidega seal “väljas”. Ja paljud nimetavad meid isegi intelligentseteks olenditeks. Kuidas siis nii, tekib paratamatult küsimus?
Kvantfüüsika on 20. sajandi avastus, mis muutis kogu teadusmaailma. Isegi, kui paljud teadlased ei tunnista seda tänini, ei suutnud juba Albert Einstein selgitada nähtusi, mida kvantfüüsikud avastasid, ja Einstein nimetas need tontlikuks. Ta tunnistas läbi oma vaatluste, et need nähtused eksisteerivad, kuid ei osanud neid selgitada ei enda ega ka Newtoni seadustele tuginedes. Ja lihtsam oli see kõik nimetada “kummituslikuks”.
Aga vastused on olemas. Ning iga aastaga tuleb aina vastuseid juurde. Kui ka sind huvitavad need avastused ja vastused, on õige aeg seada ennast avastama teadust positiivse mõtlemise taga. See on tõeliselt huvitav teekond …
Kaido
Tule avasta teadus positiivse mõtlemise taga
Vaata UUS SEMINAR “EduTeadvus: Teadus positiivse mõtlemise taga”
kasutada efektiivselt alateadvust
Võibolla see ei lähe teemasse, aga äkki läheb. Aastaid tagasi nägin pealt ühte avariid. Auto rullus üle katuse mitu korda. Inimesed said kergelt viga. Võtsime neljast autos olnud inimesest kaks vigastatud enda autosse ja kihutasime kiirabi poole teele. Mõtlesin, et pean vigastatutega rääkima, ma ei tea miks, lihtsalt ohutuse tõttu tundsin, et pean. Küsisn, et filmides on alati nii, et inimesed õnnetuse hetkel meeltult karjuvad. “Kas teie ka karjusite?,” kõlas minu küsimus.
Mees ja naine vastasid korraga (üheaegselt): mees ütles, et oli meeletu röökimine, naine ütles, et haudvaikus.
Siis küsisid nad korraga teineteiselt (üheaegselt). oli ka vaikus või? ning kas tõesti kõik kisasid?
Siis nad kinnitasid vaststikku oma arvamust: üks siis kisamist ja teine vaikust. See, kes rääkis kisamisest veel lisas, et ta teab kindlalt, et teine ka karjus. Teine, aga kes rääkis vaikusest, kinnitas, et ta võib mürki võtta, et oli vaikus. Tema ei teinud küll piuksugi ja teised ka ei teinud.
Autosse tekkis ebamugav olukord. Kõigile tundus see kummaline. Õnnetusest oli möödas vaevalt 10 minutit ja nii erinev mälestus.
Inimene ju pelgab kummalisi olukordi ja seega viisime jutu mujale.
See küsimus on mind aga kummitanud. Olen mõelnud, et oli see siis mingi lühiajaline mälukaotus või kiire unustamine või mis… seal autos siis tegelikult õnnetuse ajal tehti?
Mulle tundub, et selles Sinu tänases artiklis on vastus, mis see oli: kahe erineva inimese maailm, mis käitus tõelisel kriisihetkel erinevalt - nii nagu kumbki pool ette kujutas, et selline olukord välja näha võiks.
Ma avastan igakord midagi uut Sinu blogist. See, millest Sa kirjutad on väga õpetlik ja silmi avav.Vähemalt minu jaoks küll.Jätka samas vaimus!
Tere.
On tore teada, et pajudel inimestel läheb hästi ainult tänu sellele, et nad mõtlevad positiivselt. Isiklikud kogemused näitavad, et nii on see siiski ainult valitutel.Endal on küll nii, et kui üritan mingit probleemi hakata peast ära ajama - mõeldes, et pole hullu, kull saame hakkama - tuleb raudselt kuskilt uus pauk.Ja eks vist ikka selleks, et sa jumala eest ei unustaks ära, et oled siin maa peal karistusi kandmas. Ainult, et mille eest, seda ei ütle keegi.
Aga edu teile.Vähemalt lugedagi on hea, et mitte kõigil pole elu suur hädaorg.
ma ei saa sellest asjast aru.et miks ma kogu aeg teen seda mida ma ei taha teha,näiteks meelsamini käiks suusatamas hingaks värsket õhku oleks lihtsalt õnnelik,aga selle asemel teen ikka seda mida ma ei taha suitsetan joon jne.kas probleem peitub sügavustes või mis kammajaa on.Nii raske on midagi teha mida sa tahad kui su küljes on igast muud rämpsu mida sa päevast päeva teed kuigi sulle ei meeldi need,aga hetkeline tunne on,nagu sulle meeldiks need asjad??? mis toimub?
Soovitan treenida teadlikkust. Ja alustada ühe asjaga korraga. Kui soovid suitsetamist jätta, siis tegele sellega. Kui soovid joomist jätta, siis ära joo enam. Antud juhul sa aga tegeled enese saboteerimisega. Ise ka tead, et teed valesti, aga teed ikka… ja siis otsid iseendale väljastpoolt lohutust. Ära lase oma egol endaga niimoodi lollitada, mees.
Anna!
Ma luban sulle, et sa oled nende valitute hulgas…
Kaido
aga kuidas kõige paremini teadlikust kasvatada,kas peaksin iseennast igapäev jälgima,et teadlikus kasvaks,või on seda võimalik,teha ka kuidagi teisiti?
Hendrik!
Kõige kindlam ja ainuke viis - hakka mediteerima (kontsentratsiooniharjutused)
Kuidas ma näiteks aru saan,kas ma mediteerisin nüüd õieti või mitte,kas ma pean peale mediteerimist midagi kogema,rohkemat loovust,heaolu või midagi ja mitu päeva aega läheb et mõju on juba hämmastav.Ma olen küll mediteerind aga vähe kuus vbl 2 korda.Mis siis näiteks juhtuks kui ma kuu aega igapäev ja õhtu tund aega mediteeriksin?
Äitah.
hahaahh:Dmul tuli täna mediteerimise käigus pähe,et eestis on nii palju töötuid,aga mis siis juhtuks kui kõik töötud mediteeriksid,et tööle neid võetakse,mis energia siis liiguks?Kas kõik töötud saaksid tööle,või riik tuleb hoopis kriisist välja?:D
Hendrik!
Sa mediteerid alati õigesti. Aga mediteeri. Kui sa teed seda 2x kuus, siis sa ei mediteeri. Istu iga päev, ja lihtsalt keskendu kas hingamisele või millelegi muule. Luban, et 6 kuu pärast enam sul ei ole sellist küsimust
Kui kõik mediteeriksid, oleks maailm palju parem paik. Mitte seepärast, et kõik tööle saaksid, vaid kõik muutuksid seestpoolt paremateks inimesteks. Mediteerimine kedagi tööle ei aita, mediteerimine aitab mõista, kuidas tööle saada
Äitah sulle Kaido.Silmaring avardus natuke ja hakkan juba laiemalt midagi arusaamaa:)
Thx!!!
Kaido,viimane küsimus millele ma pole veel vastust saand.
Kas sa tead mida täendab see,et on olemas mõtted ja tunded aga sina ei ole kumbki neist?Ma olen seda lugenud loobumise tarkuse raamatust.Mees räägib Elust,Ehk tõest.Et kuigi ma mõtlen ja tunnen,kas see on siis kogu elu illusioon old?kas tunded ja mõtted,on siis midagi muud?raamatus räägib,et inimesed elavad tunnete ja mõtete maailmas.
Kaido palun vasta päriselt:
kas ma ütlen praegu õieti,et tunded ja mõtted on ainult osakesed sinu elus,et tegelikult sina ise ei ole tunne ega mõte?on mul õigus?
kui ma tunne ega mõte ei ole kes ma siis olen?
ma olen 1 ja pool aastat proovin vastust saada,aga ma ei leia seda üless:(
mul on kogu on pikka aega juba selline tunne,et see raamat rääbib mingisugust tõest?kas ta räägib või olen ise midagi valesti aru saand?
Hendrik!
Kuna mina küll ei tea, mis on tõde, siis ei oska ma sulle öelda, kas see raamat tõest räägib, aga seda võin sulle küll kinnitada, et sina ei ole sinu mõtteid ja tunded. Kuidas?
Sinu enda küsimus juba sisaldab ju vastust. Kui sa küsid: “Kas minu mõtted ja tunded ei ole mina?”, siis kes see küsib, kui ta ise oleks see, mille kohta ta küsib? Ehk siis sinu enda küsimus juba näitab, et sisimas sa tead küll, et sa ei ole sinu mõtted ja tunded, vaid oled SINA ning sa nüüd arutled, et mis asjad need mõtted ja tunded siis on? Kui sa oleksid ise see mõte või tunne, siis sa ei saaks ju niimoodi küsida iseenda kohta.
Lihtsamini vaadates võid endalt küsida, et kui ma mõtlen mõtteid, siis järelikult peab olema keegi, kes mõtleb ja miski, mida ma mõtlen. Jällegi jõuad kahe aspektini - mõtleja ja mõtted. Sama on tunnetega. Sa ju ei saa endale tunnistada, et sina oled VIHA või RÕÕM. Sa võid endale tunnistada, et mõnikord oled sa vihane ja mõnikord rõõmus, kuid sa ju ei ole see viha või rõõm. Jällegi on keegi, kes kogeb viha ja rõõmu ning on siis need viha ja rõõm.
Hendrik, sa oled juba ukselävel :))) Kui sa selleni jõudsid, siis sinu elu muutub kohe. Niipea kui sa mõistad, et sina ei ole mõtted ja tunded, saad sa aru, et sa ise saad teadlikult valida oma mõtteid ja tundeid. Alguses on see raske, kuna me oleme harjunud ennast siiski samastama mõtete ja tunnetega, aga kui sa jätkad mediteerimist ja hakkad jälgima, mida sa siis mõtled ja tunned teatud situatsioonides (jällegi: SINA jälgid, mida sa TUNNED ja MÕTLED - need kõik kolm on täiesti eraldiseisvat aspekti/objekti (SINA oled tegelikult jah subjekt)), siis muutud sa vabaks.
Aga sinu viimane küsimus: kes ma olen? Jah, sellele küsimusele on vastuseid otsinud filosoofid ja pühamehed tuhandeid aastaid. Seni pole sellele inimkehas olles veel vastust leitud. Seepärast kasutatakse budismis palju eitus-vorme ehk asjade ette, mida teatake, et me ei ole, pannake “mitte”. Ja seda seepärast, et keegi ei tea tegelikult, kes me oleme. Seega on lihtsam öelda, et kes me ei ole. Näiteks mina olen mitte-mõtted või mitte-tunded. Aga, kes ma olen? Ma ei tea, küll ma aga tean kindlalt, kes ma ei ole … Kas pole lõbus?
Kaido
Jah just,Ainuke viis tõele jälile saada on avastada ennem kes me ei ole:)
1) Kui ma lugesin selle teksti läbi, siis ma esmakordselt mõtlesin selle lause peale, et “Aju on ainult olemas ja kõik ümbritsev on tema looming”. Kui aju suudab luua ümbritseva maailma, siis peaks ta oskama selles oma soovi kohaselt käituda. Aga kui me kahtleme selles mis on õige või mis on vale, siis järelikult aju ei tea missugune on ümbritsev maailm. Järelikult ei ole see väide päris õige. Ümberringi on palju asju, mida aju ei tea ja käituda ei oska. Aju ei saa ka luua nii keerulist loomingut, mis teda ennast arendada saaks, siis ta peaks korraks ületama oma võimeid. Kui üks konkreetne asi loob ümbritseva, siis kõik ümbritsev allub talle. Kui on miskit veel ümbritsevas, siis nad peavad üksteist arvestama.
2) Reaalsus - reaalsus on minu jaoks see, mis allub kõigele ühte moodi. Inimese reaalsustaju taksistavad vastupidi sellele mida arvatakse reaalsuseks - tajud. Mida me näeme, tunneme jne . . Sest see on igal inimesel erinev. Reaalne on midagi sellist, mis alati olemas on. Kas elusolendite tajud on olemas kui ühtegi elusolendit poleks ??? Ei. Aga kas energia jääb inimesest järgi kui teda enam olemas pole ?? Jah Energia on alati olemas, järelikult on see ainus reaalne asi minu jaoks. Tajud mõjutavad reaalsust, aga ise ei ole reaalsus. Silm on reaalne, aga nägemine ei ole reaalne. Samas see mida me näeme on reaalne, aga tegelikult me ei näe asju sellisena nad reaalsena on, sest tajud mõjutavad ju reaalsust. Loodan, et mõistad mida ma mõtlen.
3) Puu ei tee häält, me tajume energiat, mille aju töötleb hääleks. Puu ei ole ka puu, vaid selline energiakogum, mis on sellise kuju ja intensiivsusega, et meie näeme teda sellisena nagu ta meie jaoks on. Meist rohkem arenenud organismid tajuvad reaalsemana, aga mitte kunagi ei saa taju päris reaalne olla. Mida rohkem areneme, seda täpsemaks me läheme. Me ei oska isegi ette kujutada reaalsust, sest see on liiga täiuslik. Aju aga ei ole kunagi täiuslik. Liigub ainult selle poole. Siis oleks aju täiuslik ja olla reaalne, kui kõik, mille peale me iganes mõtleks ja sooviks mõjutaks reaalsust. Siis me teaksime, et oleme ise ka reaalsed. Siis ei ole meil enam tajud, vaid siis looksime ise keskkonna, mis annaks tajusid. Aga mis takistab ajul selliseks areneda ?? Ma arvan, et meie, elusolendite energia ei resoneeru lihtsalt reaalsuse energiaga. Hea, et me üldse saame olla reaalsuses. Kuigi ma ei mõista, ega ükski teine inimene mitte kunagi ei mõista, ega ka reaalsus ei ole piisavalt tark et tunda ja mõista oma olemasolu. Me oleme nii nõrgad, meil tuleb lihtsalt alluda nendele jõududele, mis loksutavad meid erinevates suundades. Meile vähemalt meeldib mõelda, et meie mõjutame ümbritsevat, kuid mina kardan hoopis vastupidist !!!! Kõige hullem on see, et paljusid asju ei saa tõestada, ei praegu ega ka tulevikus !!! Ma arvan, et minagi mõtlen väga valesti, aga mul on hea meel, et mul on vähemalt mõtteid ja see tagab rahulolu ja aitab mõista mis ümberringi toimub, vähemalt inimesele mõistetaval tasandil.
Tegelikult ma ei mõelnud mitte, et tajud mõjutavad reaalsust, vaid, et tajud mõjutavad meie pilti reaalsusest.
Ja mitte aju ei oleks täiuslik siis kui soovid mõjutaksid reaalsust, vaid, et me ise kujutaksime reaalsust sellisena ette nagu me soovime.
Aga reaalsuse mõjutamiseks on vaja energiat ja seda on meil vähe. Ja me ei oska oma energiat suunata ega anda rohkem energiat. Suur osa energiat meist lihtsalt ei välju. Eks energiat ole ka organismi töötamiseks vaja. Samas kui me sööme 2x rohkem energiat, siis ei suuda me 2x raskemat tööd teha, heal juhul 2x kauem. Ajus on piirkond, mis reguleerib energia liikumist või on kuskil üle kogu keha need punktid ka olemas. Samas on inimesi, kes suudavad anda endast rohkem energiat ja mõjutada rohkem ümbritsevat. Mis siin faktoriks on - tugev usk ja tahtejõud ja võibolla ka geneetilised eeldused. Usku ja tahtejõudu väga palju suurendada ei saa, aga võibolla saab geneetikas midagi märkimisväärset korda saata, et inimesed ennast ja teisi paremini mõjutada saaks. Kuigi ma ei näe sellel mõtet. Elu läheb järjest keerulisemaks ja ohtlikumaks. Hea on elada kui on olemas privaatsus ja turvalisus. Kes suudab iseendas positiivsust väga hästi tekitada, see suudab teistes ka ju. See ongi mõjutamine.
Ma mõtlen rohkem energia all seda, et kui ma näiteks surun 160kg. rinnalt, siis ükskõik kui palju ma magan või söön, siis nii palju energiat ma ei suuda kuidagi saada, et seda ületada, kuigi kehas on energiat palju peale katse sooritamist ja ka sooritamise ajal. Võime valida kerged raskused, milleks kulub vähe energiat ja raskemad, mille liigutamiseks rohkem energiat, aga alati tuleb ette piir, millest enam jõud üle ei käi. Ma usun, et selle piiri seab ette aju.
Sest keskendumine ja sisemine tasakaal parandab soorituse tulemust, eriti tahtejõud ja usk. Need on aju seisundid. Loomulikult ka füüsilised ja geneetilised faktorid.
Hendrik, soovitan sul lugeda sellist meest nagu Eckhart Tolle ja just tema raamatut “Siin ja Praegu:kohaloleku jõud”. Kui sa liigud läbi oma elu läbi teadlike valikute, siis näed tõesti, kuidas neisse mingi uus kvaliteet on tekkinud. OSHO-t soovitan ka siiralt, aga ära korraga liiga palju seda kõike “tarbi”, pigem kasutagi alati ära need mõttepausid, mis tekivad ja las meditatsioon algab nagu Kaido soovitas- lihtsalt hinga ja ole. Pärast pausi analüüsid, kui tahad, kui mõistus reageerida soovib
Suitsetamise maha jätmise kohta on OSHO-l hea soovitus: kui suitsetad, siis tee seda andunult,teadlikult, nagu rituaali. Saa aru miks seda teed. Tunneta sigaretti sõrmede vahel ja teadvusta kuidas suits läbi kopsu liigub. Tee seda täie teadlikkusega. “Ole ise kohal” ütleks veel mõni. See on nagu ringmeditatsioon- hingad sisse, hingad välja. Ühel hetkel saad sa asja mõttetusest aru ja sigarett lihtsalt pudeneb sõrmede vahelt… Nii on see iga asjaga, mida muuta soovid. Kui üritad midagi maha jätta, siis on selles pingutus ja ootused ja edasi hinnangud ning ehk ka pettumus. Asju ei saa maha jätta lisab veel OSHO, nad lihtsalt jäävad sinust maha…
Targad mehed siin maailmas ümberringi, kes mõistust tööriistana kasutada oskavad, arukad. Ka siin kodukal.
Teiselt poolt “loori” ütleb lõpetuseks Kryon: Just Be!
Tunnen, et need postitused on justkui õnnistused mu teel. Veidi aega tagasi, tundsin ma, et ikka ja jälle kerkis mu elus ette mõni probleem. Niipea kui see juhtus, hakkasin lugema eneseabi raamatuid, otsides kõikjalt võimalikke põhjusi ja lahendusi, kuid siiski ,tundes end olnud mõistnud, märkasin järgmisel päeval, et ma ei oska neid asju oma elus rakendada.
Tegin endaga palju tööd , ning lõpetasin siis jälle lootusetu tundega, et kõik see oli kasutu.
Lugedes aga neid postitusi sellel lehel, tunnen ma, et olen leidnud , mida otsisin. Avastasin selle lehe paar päeva tagasi ning tunnetan juba muutusi oma elus, loodan, et see jätkub
Tänan teid!!