Kõik on hästi
Lugedes Wallace Wattlese mõtteid ühest tema raamatust suurepäraseks olemise teadus, tunnen alati hinges suurepärast rahu. Tema sõnum on - kõik on hästi ja kõik on täiuslik, kuigi mitte täielik, juba praegu.
See toob mulle meelde minu eelmise aasta sisemise võitluse iseendaga, kus saades kõiki neid uusi teadmisi tundsin, et pean olema keegi, kes oskab hästi laval esineda; keegi, kes oskab hästi inimesi kuulata; keegi, kes oskab hästi müüa; keegi, kellel on need ja need vägevad omadused ja ma uskusin, et kui ma hakkan end sellisena ette kujutama, ma lõpuks selleks ka saan. Ma aga ei arvestanud ühe asjaga, nimelt, ma juba olin keegi ja sisemuses ei tahtnud ma saada kellekski teiseks vaid tegelikult tahtsin ma olla see suurepärane täiuslik olevus nagu igaüks meist on, ma soovisin endale uusi oskusi, kuid teadmatult hakkasin ma end samastama nende oskustega, kuni viimaks kukkus minu majakene kokku, ehk ma ei soovinudki enam edasi kasvada, vaid hoopis alla anda.
See õppetund andis mulle kogemuse, mis aitab mul mõista, mida Wallace ütleb, kui ta räägib sellest, et kõik ongi praegu õige ja kõik on hästi. Wallace soovitab vaadata maailma kui head, kus kõik on hästi vastavalt meie praegusele arengutasemele, näha inimesi kui häid ja suurepäraseid, sest seda nad ongi vastavalt nende arengutasemele. Kas pole suurepärane mõte eriti veel praegu, jõuluajal.
Arvan, et enamik meist tunneb end häirituna, kui juhtub mingi ebameeldiv asi, mida me ei soovinud või millega me ei soovi tegeleda või midagi, mis sunnib meid mõtlema ja kui lihtne on siis vihastada, sellele inimesele halvasti öelda, tema kohta hinnangud pilduda (ta on loll, kuidas ta küll aru ei saa, mida ta õige mõtles jne) või midagi sarnast, mis vastutuse kellelegi teisele paneb. Minuga juhtus midagi taolist paar nädalat tagasi. Ja asi oli nii tõsine, et sain kolmeks päevaks tuikava peavalu (sellist asja pole minuga veel enne juhtunud), millest vabanesin hetkega, kui olukorra iseenda jaoks lahendasin.
Esimese reaktsioonina kipume iseennast ikka õigustama ja teistes inimestes/sündmustes vigu leidama, kuid kui me õpime suhtuma maailma ja kaasinimestesse teisiti, kaob see reaktsioon. See on täpselt see, mida Wattles ütleb: kui me lõpuks jõuame selle fakti mõistmiseni (selleni, et kõik on hea) ja võtame selle vaatenurga omaks, kaotame igasuguse soovi märgata inimestes vigu, anda hinnanguid, kritiseerida teisi või mõista neid hukka.
Kui mina jõudsin kolme päeva pärast selle tõdemuseni, et tegelikult on kõik hästi, see sündmus, mis minu ellu tuli oli hea, need sõnad, mis mulle öeldi olid head, jõudsin ma olulise äratundmiseni, arusaamiseni (sest kuulnud olin ma seda ju ka varem), et meid aidatakse iga päev edasi sinna, kuhu me tahame minna.
Kõik need sündmused, ükskõik kui valusad need ka ei oleks, on meie elus selleks, et me kasvaksime. Taibates seda ütlesin endale: sa oled teel edasi, sinna, kus panused on suured, sinna, kus sul on vaja suuremat ettevalmistust ja just praegu sind ette valmistataksegi. Nii et kõik on hästi. Milline suurepärane õppetund.
Jaga artiklit sõpradega Facebookis
Täpselt seda olen ma vajanud lugeda
Aitäh Helina!
Aitäh, ka mul oli just praegu vaja seda lugeda.. Viimased 2 nädalat, on toimunud selline “kasvatamine”, et olen ennast kogu selle kaose sisse ära kaotanud ja vähemalt 10 korda päevas end süüdistama hakanud ja alla andnud… Ma pean jälle uskuma hakkama, et olen midagi väärt just sellisena nagu olen ja ma ei ole läbi kukkunud, kui nende proovilepanekute ja raskustega täiuslikult hakkama ei saa… Kõik ongi tegelikult nii, nagu peab.
Küsimus on ka väärtusskaalas - kas miski on halb või hea sõltub ju millega võrreldakse. Mis on etaloniks? Kus on piirid ja pügalad?
On riiklik seadusandlus ja kohtud. Kes suudab aga otsustada millal sa oled liiga laisk või millal sul elu ei edene hästi? Inimeste väärtusskaalad on ju nii erinevad …
Me oleme harjunud hinnanguid andma igasugustele asjadele oma ümber justnimelt enda väärtusskaalast lähtudes, võrreldes iseenda kogemustega, soovidega, kuid mitte see ei ole see, millest Wattles räägib. Wattles räägib oma vaatenurga kujundamisest. Senikaua kuni me vaatame maailma halvana, hukkaläinuna oleme täitnud oma teadvuse piltidega, mida me tegelikult ei taha. Kusjuures me tajume ka iseennast selle rikutud maailma osana, samuti halvana. Samas ei tähenda see, et ebaõiglust ja reeglite rikkumisi tuleks õigeks pidada. Meie püüdlus ongi pidevalt kasvades olukordi uuele ja paremale tasandile viia, läbi iseenda. Kui see vaatenurk sind huvitab, soovitan Wattlese raamatut ise lugeda. Googelda “Science of Being Great” ja saadki raamatu alla laadida.
Helina,
Ka minul oli mõni aega tagasi üks vapustav kogemus, mida elasin väga valulikult läbi, teadsin oma suhtumist tollesse situatsiooni ja seda , et mul olid ainult siirad ja head kavatsused, seetõttu ei suutnud ma uskuda, et nüüd järsku olen halb, halbade kavatsustega nagu mulle püüti omistada. Vaatamata kahtlustele hinges pöördusin praktikasse rakendama seni õpitut - armastust enese ja teiste vastu. Ma kiirgasin armastuse laineid, just tollele hirmsale situatsioonile, just nendele inimestele seal olukorras….iga korraga oli seda kergem teha,ma andestasin endale ja nendele, kuni tundsin, et ma olen vabanemas. Ja kõik pöördus justkui endisesse rahurööpasse tagasi. Ehk ei ole see veel päriselt möödas, kuid olen juba väga kaugel teel, hea tundega südames ja ma lähen edasi seda teed.
Tahan öelda, kallid inimesed: andke aega, armastage, andke andeks ja andke veel endale aega….ja te näete, et kõik meie ümber ongi hea…lihtsalt ehk vahel erinev sellest mida meie ette kujutame või arvame või soovime, kuid ikkagi alati hea. Millellegi või kellegi jaoks.Ja meie kasvame.
Ja tänu sulle Helina selle õpetuse eest mida jagasid minu ja paljude teistega.Sa oledki juba see keegi, kes oskab hästi laval esineda; keegi, kes oskab hästi inimesi kuulata; keegi, kes oskab hästi müüa; keegi, kellel on need ja need vägevad omadused - oled seda väga paljude inimeste arvates ja oled midagi veel - oled eeskuju -vaata enda ümber ja ainult usu ise sellesse ka!
Aitäh sulle.
me arvame end olevat halvad,aga tegelikuses pole kedagi kes halb on,on ainult kujultus pilt sellest mida me endaks peame.
Heliosele ja kõigile teistele suured tänud sooja tagasiside eest. See on just see, mida igaüks meist vajab ja mida igaüks anda saab. Olen tänulik, et saan end väljendada, sest teie olete olemas. Päikest!
Hea lehekülg! Viimasel ajal olen samuti elukorralduse käsile võtnud ja õigete muutuste taga on tunda elu tugevat soosingut. Tore on leida järjest inimesi, kes on samal lainepikkusel, seda saab siis samuti lugeda külgetõmbeseaduseks
Edu Helinale ja kõigile teistele!
Rõõm on lugeda ja tunnetada,et on niinii suur seltskond inimesi,kes mõtlevad ja tunnetavad sarnaselt..Rõõm,et olemas olete!
Minul oli ka hiljuti väga valus kogemus. Nimelt inimene, keda ma väga usaldasin tegi mulle väga haiget. Ma poleks uskunud, et see inimene nii halb võib olla. Otseloomulikult ma vihastasin kohutavalt. Pole tükk aega kellegi peale nii vihane olnud. Selle tulemuseks oli see, et ma jäin äkki väga haigeks. Olen juba teist nädalat haige. Selle ajaga olen ma avastanud nii palju uusi asju. Kasvõi selle netilehekülje, mis on pannud mind jälle positiivsemalt mõtlema ja andestama. Ma ei tunne selle inimese vastu enam mingit viha, kuid enam ma temaga nii lähedane ka olla ei taha. Selline suur kergendustunne on . Tunnen kuidas tervis hakkab tagasi tulema ja olen jälle täis positiivset energiat. See on nii hea tunne
Ja olen nii tänulik selle kõige eest 
Lugege kallid inimesed Neale Donald Walschi “Jutuajamised Jumalaga”…mul on heameel olla siia sattunud…armastust teile kõigile…