Kui ellu ilmuvad suured küsimärgid
Tänane lugu on inspireeritud ühest kommentaarist, milles kommenteerija palus vastust. Kuna küsimus oli nii hea, siis otsustasin sellest teha postituse, kuna võibolla on kellelegi seda veel huvitav lugeda.
„Teadja“ küsis:
Mul suur küsimärk selle elu teema kohta ja ma oleks nagu konfliktis selle saladuse värgiga. Olen seda enda elus väga palju kasutanud, aga nüüd on mu elu jälle põhjas ning ma ei oska ennast enam välja ka kuidagi aidata, sest mind ajab see asi närvi. Öeldakse, et kui sul on hirm, proovi sellest tugevam olla, aga „Loobumise tarkuse raamatust“, mida ma rohkem usun, ütleb, et sa pead hirmud läbi elama, mitte neid nagu pall vee alla suruma, ja negatiivsete mõtete ja tunnetega sama lugu – sa pead neid mõistma, et need negatiivsed tunded ja mõtted pole üldse sina ning mitte neid alla suruma ja mängima nagu idioot positiivset, et kõik on korras jne jne, kuigi korrasolekust pole märkigi… vastus…palun?
Kaido kommentaar:
Mulle tundub, et elu on üks suur vingerpuss. Kõik paistab algavat meie teadvusest ning kõik paistab lõppevat meie teadvuses. Ning kõik, mis jääb alguse ja lõpu vahele, on väljamõeldis … meie enda poolt.
Vist liiga filosoofiline sai.
- Hirmud -
Hirmud on meie mentaalne voog peas, mida me projitseerime tulevikku. Kui me kardame midagi mentaalsel tasandil, siis üldjuhul me ei karda niivõrd seda, mida me arvame end kartvat, vaid me kardame seda, mis on selle tagajärg, kui meie poolt kardetav sündmus tõesti aset leiab.
Näiteks paljud kardavad, et nende sissetulek tulevikus kahaneb. Kas nad kardavad siiski tegelikult seda, et nende palganumber väheneb näiteks 1000 kr võrra? Ei, nad kardavad, et selle tagajärjel nad saavad osta vähem asju või jäävad nendel mingid arved maksmata. Samuti on väga levinud hirm kaotada suhe kaaslasega. Kas me kardame siis tõesti seda, et me kaotame kaaslase või me kardame ikka seda, et me jääme üksikuks ning me tunneme ennast üksikuna. Vist ikka viimane.
Ehk siis me kardame midagi, mis ei ole veel juhtunud ning eriti põnev, me kardame juhtuma hakkava sündmuse tagajärge, mille saabumisel leiavad meiega aset mingisugused juhtumid, mis ei lähe kokku meie ootustega.
Ma astun sammu tagasi ning vaatan otsa endale, kui ma kardan. Mida ma näen? Ühte ilusat inimest, kes on selga tõmmanud ohvrirüü. Ta on juba oma loomult täiuslik, ta on suuteline kõigeks, aga ta blokeerib enda edu, kuna ta on otsustanud olla ohver. Teadlikult. Siin ja praegu. Ma olen otsustanud, et minuga juhtuvad homme, järgmine kuu või järgmine aasta halvad asjad. Ning see on muutunud minu teadvusseisundiks. Ma elan seda läbi ikka ja jälle. See on osa minust. Ning see on muutunud minu reaalsuseks: „Mina selles karmis maailmas, kus minuga juhtuvad kõik need halvad asjad“.
Mis on minu võimalused sellega hakkama saada?
Samm üks. Teadlikustamine. See tundub liialt lihtsana, aga see saab alguse teadlikustamisest. Kui ma hakkan oma elus teadlikustama sündmusi, mis minu elus aset leiavad, loon ma ruumi minu kui subjekti ning kõikide nende sündmuste kui objektide vahele. Mulle tekib aeg ja ruum, et tegelda probleemidega ja hirmudega distantsilt. Ükski kung fu meister või kiskja looduses ei võitle rinnakud vastakuti. Meister astub sammu tagasi, ta hindab oma vastast, saab teadlikuks vastasest ning siis ründab.
Sama teeme me oma elus. Me astume sammu tagasi ning vaatame otsa oma hirmudele. Vajadusel paneme me need kirja ning vaatame neid ausalt ning hinnanguid andmata. Meie hirmud on täpselt samasugused Jumalikud sümbolid meie elus nagu kõik muugi. Nad on meie enda väljamõeldud vastavalt meie hetke teadvusseisundile. Ja me laseme nendel olla. Ja me ei tegele nendega enam. Sest me teame, et me saame ise valida, mis meie peas toimub. Ning niimoodi saame me ise valida, mis meie elus toimub. Me laseme need lahti.
- „Ole oma hirmust tugevam“ -
Püüdes olla oma hirmudest tugevam, ei ole me kooskõlas eluga kui Taoga, vaid me osutame vastupanu. Hirmuga võitlusse astudes lisame me hirmu ja Mina vahele egoteadvuse, kes püüab hakata tõestama, et ta on tugevam kui hirm. See ei ole võimalik. Sest sellisel juhul püüab Ego muuta maailma mustaks ja valgeks. Kas mina – EGO – või sina – HIRM. Aga ma usun, et õigem lähenemine oleks, et mõlemad ja ei kumbki. Me tõesti saame lasta olla hirmul ning me saame olla ise. Me ei pea vastandama üksteist. Eriti veel, kui me teadvustame, et hirm ongi mina, sest kahtlemata on see meie teadvuse looming. Seega, kui ma tahan hirmudega tegelda, siis ma ei võitle hirmuga, sest niimoodi osutan ma vastupanu sellele, mis ON. Aga ma ei taha sellele vastupanu osutada, sest ainult see ongi see, mis ON.
- „Ela oma hirmud, negatiivsed mõtted ning emotsioonid läbi“ -
Jah, isiklikult usun, et see on õige sõltuvalt, kuidas seda tõlgendada. Aga ma usun millegipärast, et see raamat, millele kommenteerija viitas, käsitleb läbielamist sarnaselt teadlikustamisele. Me oleme teadlikustavad olendid. Meil on valida, kas me oleme autopiloodil ning oma harjmuste ja uskumuste orjad, või me oleme teadlikud, mis meie ümber toimub. Kui me hakkame teadlikustama, mis on meie hirmud ning millest need tulenevad, ja miks on meie peas negatiivsed mõtted ning missugustest mõtetest tekivad meile negatiivsed emotsioonid, siis me saame teadlikuks elust enesest. Me hakkame nägema ennast kui valijat ja otsustajat, mis minu elus toimub.
Aga ma isiklikult ei kasuta kunagi metoodikat, et ma lasengi hirmu enda süsteemi sisse ning elan seda läbi. Milleks ma peaks seda tegema? Kui ma hakkan hirmu läbi elama, loon ma sellega kindlasti endale emotsioonid, mida ma ei soovi. Kui mul on süsteemis negatiivsed emotsioonid, siis minu vibratsioon kahtlemata langeb. Kui minu vibratsioon langeb, siis minu efektiivsus langeb. Kui minu efektiivsus langeb, siis ma olengi augus, sest vastavalt oma hetkevibratsioonile tõmban ma ligi kõike, mis vibreerib sellega samal sagedusel. Uuuhhh … seda ma ei soovi ja ei soovita. Milleks ma peaksin seda tegema? Milleks ma peaksin ennast sadistlikul viisil programmeerima negativismile? Mida see mulle tegelikult annaks? Ma ei ole kindel, kas hirmuga kaasnevas emotsioonis on üldse võimalik kuhugi välja jõuda.
Jah, on olemas metoodika, millega elatakse läbi erinevaid emotsionaalseid kihte (nt Brandon Bay „Rännak“). Aga mida nende emotsioonidega siis tehakse? Lastakse lahti! Muidugi! Sest ma tahan ju jõuda rahuni, mis on minu sees ning selleni viib teadlikustamine ning lahti laskmine. Me laseme lahti oma hirmud, me laseme lahti oma negatiivsed mõtted ning me laseme lahti oma emotsioonid. Ning siis me lihtsalt oleme. Vaatlejad ning tunnistajad. Me vaatame, mis toimub. Me ei anna hinnanguid, kuna me oleme vabanemas egost, kes püüab meile pidevalt ennast tõestades väita, et lihtsalt olles me kaotame oma identiteedi. Ei kaota. Siis me alles hakkame seda leidma. Rahus.
- „Idioot, kes mängib, et kõik on positiivne“ -
Jah, vaid idioot saab mängida, et kõik on positiivne. Tark teadlikustab, et hetkel ei ole kõik positiivne, aga ta TEAB, et tema käes on võim muuta seda, mis ei ole hetkel positiivne.
Idioot osutab vastupanu, kuna ta eitab, mis ON ja peidab pea liiva alla väites, et kõik on positiivne. Tark läheb eluga kaasa, ta teadlikustab, missugused on väljakutsed teel ning tegeleb nendega kõrgendatud vibratsioonis, kus lahenevad kõik asjad.
Idioot elab väljamõeldud reaalsuses ja arvab, et ta on õnnelik. Tark seab endale eesmärgid, kuhu ta soovib liikuda ning hakkab selles suunas tööle – iseendaga ja enda peas. Ta loob oma peas uue reaalsuse ning teab, et tema alateadvus on võimsam tööriist kui F-16 hävituslennukid.
Idioot käib ohvriteed. Tark inimene käib tarkuse teed. Tark inimene aimab, et elu ei pruugi olla päris see, nagu see esmapilgul paistab, vaid palju keerulisem süsteem, kus hea otsimise korral on võimalus leida tee, mis viib just sinna, kuhu ta soovib. Aga see otsimine saab aset leida ainult temas eneses. Need otsingud ei vii Pariisi või New Yorki, vaid sageli igavasse kabinetti, kus on üksik küünal ning pooleldi põlenud viiruk ja päevinäinud meditatsioonipadi ning joogamatt. Need otsingud on vaevarikkad ning tüütud ja paljud jätavad otsingud pooleli. Kas ilma midagi leidmata või leides alles esimese märgi. Aga see vist ei ole veel lõpp. Lõpp on kaugel.
Aga tark inimene teab, et võibolla polegi tähtis kohale jõuda. Palju tähtsam on olla teel. Palju tähtsam on vaadata igal hommikul peeglisse, sügavale läbi silmade püüdes leida seda tegelikku vaatlejat ning küsida: „Sõbrake, mis sul täna mulle varuks on?“
PS. Hong Kong ja Hiina on väga hea.
Super! Ma juba hakkasin sõnu seadma oma kommentaariks. Tänan Kaido, usun sind tänavad väga paljud. Mõttes ka need, kes siia oma arvamust ei kriba.
Tsiteerin Raivo eduloost: „Vast nüüd ütlen, et raha on kui naine: kui sa temast ei hooli – läheb ta minema. Ja võta näpust: raha on ka kui mees – kui sa teda ei austa – jääd tast ilma.”
Nüüd Merle ise edasi. Kuna raha on energia ja meie emotsioon on see, mis asju effektiivselt käima lükkab ja ka ikka jälle energia, siis võiks iga eesmärki vaadelda ka kui raha ja kasutada sedasama Raivo tähelepanekut, et kui ei hooli ja ei austa, siis jääb saavutamata.
Täpselt!!
Tuleks olla tähelepanelik ja analüüsida oma soove ja ootusi. Tahes millega oma elu võrrelda, olgu ta siis tõkkejooks, surfamine või lihtsalt monotoonne maratonijooks, loodan, et keegi ei ole vaid loiul jalutuskäigul siin maistes toimetustes. Igal juhul ei saa oodata et kord saavutatud edu jääb kestma. Unistamine, eesmärgistamine ja saavutamine peavad olema automaatselt elu lahutamatud osad. Ei saa ometi jääda laineharjale vedelema: tulgu nüüd mis tuleb! Teadagi, et tuleb kukkumine, aga seda me ju ei soovi.
Stop to Sleep! Ole ärkvel ja pane tähele, kus saoled, millest mõtled ja mis sinuga toimub.
Et siis laseme lahti oma negatiivsed mõtted ja oma emotsioonid ja siis lihtsalt oleme ja vaatleme?????
Ma ei ole kindel, kas ma tahaksin olla ilma emotsioonideta vaatleja. Millegipärast arvan, et kui oleksin valiku ees, siis pigem tahaksin olla emotsionaalne ja värvikas inimene, kui tuim vaatleja.
Või pean veel arenema, et tunneksin rõõmu vaid künkal istumisest ja vaatamisest , mis ümberringi toimub……vist ei tahagi sinnani areneda….maailm oleks ilma emotsioonideta väga igav paik. Kõik kõnniksid vaid tuima tursa näoga ringi ja kõigil oleks suht suva, mis toimub….või siis ei toimu….ilmselt siis ikka ei toimugi enam midagi….kes siis veel midagi toimutab….kõik ju unelevad.
Kui nüüd siiralt oma tunnetest rääkida, siis mulle tundub üha enam, et mida tugevamaks muutub see Vaim ja Tahe, seda vähem mahub sinna Kaastunnet ja Armastust. Aga see on muidugi öeldud minu isiklikust arengutasemest.
väga hea postitus sain üle pikaaja midagi kasulikku.Aga neid küsimusi on lihtsalt liiga palju veel näiteks see,et mida tähendab et sa lood endale ise õnne,kuigi õnn on kogu aeg olnud ja guy findley ütleb selle kohta hästi,kui sa poleks enda peas juba valmis ehitanud mida otsid oleksid kogu aeg õnnelik olnud.
ja need küsimused ajavad mind väga maailmaga tülli:(
aga proovin kuidagi enda eluga järje peale saada.
nii et siit võib midagi sellist järeldada,et sa ei ole see kelleks sa ennast pead jne?vot need kõik suure küsimärgi all:D
Viive!
Väga hea kommentaar, sest mul endal on olnd väga palju täpselt samasid mõtted - kuidas ma saaksin olla inimene, kui ma ei mõtle ja ei oma emotsioone. Aga tead, tegelikult ei ole me masinad, vaid me olemegi inimesed. Ning ma ei usu, et me suudaksime kunagi nii masinateks muutuda, et me oleksime täiesti “tühjad” ja tuimad. Me jääme inimesteks, sest me oleme siia inimestena sündinud ning see on meie rõõm.
Tegelemine negatiivsete mõtete ja emotsioonidega tähendab eelkõige olla vaba. Tuleta näiteks meelde viimast olukorda, mil sa vihastasid millegi või kellegi peale, või sa olid kurb. Kui sa seda meenutad, siis sa tunned, et justkui sa oleksid olnud sel ajal teine inimene. Ma olen kindel, et muidu oled sa alati rõõmsameelne ja heasoovlik hea Viive, aga millegipärast nendel hetkedel, kui sa oled millegi peale vihastanud, solvunud, kardad midagi või sul on peal millestki masendus, ei ole sa justkui sina ise. See võib olla selle tõttu, et me oleme nendel hetkedel oma emotsioonide ja mõtete küüsis - justkui vangid. Ning mõtetest ja emotsioonidest vabanemise tehnikad aitavad meid just sellistel hetkedel.
Lastes lahti mõtetest ja emotsioonidest ei tähenda mitte mingil juhul, et me kaotame oma inimlikkuse ja muutume masinateks. Otse vastupidi, me hakkame maailma tajuma palju värvilisemana ja rõõmsamana, kuna me saame ise otsustada, mida me mõtleme ja tunneme. See on puhtalt töö meie peas, see ei ole mehhaanika. Me saame peas valida, kas me oleme kurvad või oleme rõõmsad. Meie loomulik olek on rõõmus, sest siis on asjad hästi. Mõtete ja emotsioonide kontrollimine tähendab olla alati rõõmus, sest me oskame teadlikult ringi käia negatiivsete emotsioonidega ja mustade mõtetega, mis meie tuju alla tirivad.
Keegi ei saa meid sundida olla kurvad. Niikuinii juhtuvad meie eludes teatud kurvad asjad, millega on raske hakkama saada ning need on meile katsumused. Aga nendel perioodidel, kui kõik on meie elus hästi ja korras, me ometigi ei peaks ise välja mõtlema mingeid hirmusid, miks asjad peaksid halvasti minema. Samuti me ei pea alluma oma negatiivsetele emotsioonidele, mis tekivad meis elades igapäevast elu ja suheldes teiste inimestega - me ise saame hakata valima, mida me soovime kogeda / läbi elada ja mida mitte.
Viive, lahti laskmisele eelneb ALATI teadlikuks saamine. Me saame teadlikuks, mis toimub - on see emotsioon (hea või halb), on see mõte (positiive või negatiivne) - ning me otsustame, mis me sellega teeme. See võib tunduda väga tehniline ja mehhaaniline, aga omal mahal kogenuna võin kinnitada, et see on väga humaanne tegevus enda säästmiseks. Negatiivsetest mõtetest vabanemine on sõna otseses mõtte võrreldav, kui läheme massaaži, aga selle erinevusega, et massaažis vabaneme füüsilistest pingetest oma kehas, aga mõtetest vabanemise tehnikaga vabaneme vaimsetest pingetest oma peas. Aga mis on täiesti sarnane mõlemal juhul, on see, et mõlemad on füüsiliselt tuntavad. Ning see on hea.
Ja mis on kindel - mida enam endaga tööd teha, seda inimlikumaks me muutume, mitte masinlikumaks. See on ka 100% kindel
Teadja!
Kirjuta mulle kaido@suurimsaladus.ee
nagu olen ise elanud selle saladuse kogemise labi üle aasta aja ja siis sattus kätte raamat “loobumise Tarkus” ja hakkas midagi muud mulle rääkima ja siis mul tekkis nagu mida asja et ma olen pooli asju valesti üldse mõistnud:)väga hea oleks kui ka siia positiivse vastuse saaks.
Helle!
Ma usun, et see on petlik, sest meie sisetunne ütleb meile, et kui me mõtleme oma eesmärkide peale, siis me oleme egoistlikud.
Isiklikult usun, et me oleme egoistlikud siis, kui me eelkõige soovime, et teised inimesed käituksid nii, nagu me soovime - me soovime muuta teisi inimesi. Aga me saame ALATI ja AINULT muuta iseennast ning siis võivad meie ümber olevad asjad muutuma hakata.
Kuna me oleme oma maailma loojad, siis me saamegi selles protsessis mõelda ainult selle peale, mis head asjad võivad meie elus kõik juhtuda. Me ei soovi ju halba kellelegi, sest see oleks tõesti halb asi. Aga nii kaua, kuni me soovime endale ja teistele head, kiirgame me head ning kõik liigub ilusti edasi.
Usun, et endaga sisemise töö tegemine on KÕIGE KÕIGE tähtsam tegevus meie elus. Kui me isegi lähtume kõige suuremast pildist, siis Universumile ei ole mitte midagi olulisemat kui see, et just SINA teeksid endaga tööd. Ma usun, et ta soovib, et igaüks teeb ISE endaga tööd - alles teises ja kolmandas etapis saame me hakata teisi aitama.
Küll Universum aitab igaüht, kes soovib kasvada. Aga see soov peab olema siiras ning mitte manipuleeriv. Kui sa oled juba piisavalt kasvanud, küll siis sinu ellu tulevad võimalused, kuidas teisi aidata, me ei pea neid võimalusi otsima. Uksed avanevad ise. Kõige alus on siiski töö iseendaga. Ning niikaua, kuni me teeme tööd iseendaga ja palume vastu väikeseid asju nagu ilus elu, armastav kaaslane ning natuke rohkem raha kui praegu, on see vähim, mida Universum saaks meile teha selle tohutult tähtsa töö eest, mida me teeme iseendaga otsides oma tegelikku mina ja muutudes sammsammult paremaks inimeseks.
Helle, kaastunne ja armastus on sinu loomulikud omadused ning neid ei ole vaja otsida. Sa oled juba praegu armastav ning hooliv inimene. Võibolla sa hetkel lihtsalt ei usu seda, aga see on tõesti nii. Sa oled kõige armastavama ja kaastundlikum olend kogu Universumis. Lihtsalt lase ennast sellest teadlikuks saada. Ning teadlikuks saad sa sellest ainult läbi sisemise töö ja sisekaemuse. Ja siis avastad võibolla sa ühel päeval, et sinu soovid on täitunud ning sinu elu on täitunud kaastunde ja armastusega - ning see kõik on välja kasvanud sinust enesest, sealt, kus see oli kogu aeg olemas
Teadja!
Ma ei saanud päris hästi viimasest küsimusest aru, aga loobumine ja loomine ei ole vastandid. Kui läheneda Saladuse teoreetilisest küljest, siis viimane etapp selles protsessis on alati lahti laskmine. Sa soovid, visualiseerid ja lased lahti. Kui me klammerdume oma soovide külge, siis me takistame vaba energia voolu ja asjade külgu ning mõjutame pidevalt oma alateadliku filtriga meie ümber toimuvat (loe ka seda postitust siin http://www.suurimsaladus.ee/?s=naistep%C3%A4ev&x=0&y=0)
Loobumine tähendab vabanemine klammerdumisest, aga see ei tähenda, et me ei tohiks midagi soovida oma ellu. Ma tõesti usun, et me oleme vaimsed olendid kogemas füüsilist reaalsust ning meie peamine tööriist on meie aju - me ise loome selle abil oma reaalsuse. Kui me liialt klammerdume asjade külge, siis me ei ole vabad. Seepärast öeldakse, et saad kõik, millest loobud. Sellisel juhul sa muutud vabaks oma ihadest.
Aga me teeme siiski oma peas pidevalt oma eesmärkidega. Me töötame iseendaga, aga me ei klammerdu. Seepärast on alati hea vahet luua mõistetele MA VAJAN ja MA TAHAN.
Kui ma vajan midagi hädasti, siis olen ma üldjuhul meeleheitel ning ma ei suuda sellest lahti lasta.
Kui ma tahan midagi, siis on oluliselt lihtsam selle sooviga teadlikult tööd teha, panna paika eesmärgid ning lasta lahti: “Kui tuleb, siis tuleb, ja kui ei tule, pole ka midagi hullu!”. Aga just sellisel juhul üldjuhul tuleb, sest sa ei hoia oma peaga seda asja kinni, vaid lubad Universumil teha oma tööd.
Ma tõesti usun, et meil kõigil on õigus olla õnnelik ja rõõmus ja kogeda neid väikseid toredaid füüsilisi rõõme, mis on maailmas. Ma ei usu, et keegi suur Universum soovib, et me kannataksime ja elaksime läbi raskusi. Ma ei usu seda miljoni aasta jooksul ka.
Kõik meie raskused on meie enda ellu loodud. Me oleme kõik loomise maailmameistrid, aga tavaliselt me loome vales suunas - me tegeleme oma hirmude ja kartustega ning niimoodi loome just sellist maailma, mida me kardame.
Aga sellele on võimalik lõpp teha. See on teadlik valik. Meie peas. Siin ja praegu.
Kokkuvõtvalt, ma usun, et loobumine ei tähenda, et me peame elama askeetlikku elu. Loobumine tähendab vabanemist klammerdumisest asjade külge ning asjadele liigset tähtsuse omistamisest. Meie esmane eesmärk peaks oleme olla hea inimene ning sisemiselt kasvada, mitte luua oma ellu Ferrarisid ning vaenlastele õnnetust.
Loobumine tähendab lahti laskmist kõigest, mis meid meie teel segavad. Laseme lahti oma hirmudest, oma ebasoovitud mõtetest ja emotsioonidest ning ka liigsest klammerdumisest. Loobumine tähendab usaldada Universumit ja lasta temal oma tööd teha. Ma usun, et sa oled Universumi jaoks kõige olulisem siin Maal ning ta teeb ABSOLUUTSELT kõik, et sa oleksid õnnelik ning saaksid oma ellu kõik, mis sind õnnelikuks teeb. Aga sa pead laskma sellel juhtuda. Ning et lasta sellel juhtuda, pead sa usaldama seda suurt ja intelligentset süsteemi ning tema suurt plaani. See on lõplik loobumine. Loobumine vastupanust sellele, mis ON