Kui kevad kutsub peatuma
Mõnikord aetakse omavahel segi kaks mõistet - laisklemine ning vaikne olemine.
Me oleme harjunud elama materialistlikus maailmas, kus kõik muu peale püüdluse ja pingutuse materiaalse paremuse poole samastatakse koheselt laisklemisega. Meile ju räägitakse juba lapsest peale, et mida sa laiskled, ja ära istu niisama, parem tee midagi kasulikku. Lisaks nendele kahele on lapsevanematel veel varuks umbes sadakond väljendit, millega lapsele märku anda, et juhul, kui see niisama aknast välja vaatab, tegeleb ta logelemisega.
Aga mina isiklikult tegelen logelemisega viimasel ajal rohkem kui kunagi varem. Ning ma isegi ei nimeta seda logelemiseks, vaid teadlikuks aja kasutamiseks maailma vaatlemiseks. Olgu selleks siis autoroolis ummikus, kohvikus sõbra ootamine või lihtsalt kodus tugitoolis istudes, ma võtan aja, peatan mõttejoru ning vaatlen, mis minu elus praegu aset leiab. Ja seda praegut tuleks defineerida väga täpselt antud kontekstis, sest ma mitte ei “kola” sel ajal oma peas, vaid kasutan igat oma keharakku, et tunnetada seda, mis toimub minu elus just praegu. Ma kuulan, missugused on helid minu ümber, ma hingan sisse erinevaid aroome minu ümber ning vaatan tähelepanelikult, mis minu ümber toimub. Teisiti öelduna ma laisklen täie keskendumisega.
Kuidas laiselda täie keskendumisega?
Täie keskendumisega laisklemine on täiesti oskus omaette. Kuigi see tundub esmapilgul väga lihtne, sest justkui kõik teeksid seda kogu aeg, ei ole see niisama istumine. Sest niisama istudes kasutame me üldjuhul kas siis oma kujutlusvõimet ja jalutame “tulevikus”, või kasutame oma mälu ning jalutame “minevikus”. Aga kes jalutab “olevikus”, tekib küsimus? Mitte keegi, sest sa ei tea isegi sel ajal, et see eksisteerib.
Kõige ilusam aeg teadlikuks laisklemiseks Eestis on kevad. See on tõeliselt ilus aeg ning see on väärt kohe võtta aega laisklemiseks. Millal siis?
1. Peatu korraks kohe hommikul
Kohe peale seda, kui kell on helisenud ja sa oled suutnud juba istukile tõusta, või isegi end püsti ajada, mine akna juurde ja vaata sealt välja. Ükskõik, mis sealt sulle paistab, VAATA seda. Vaata kohe lähedalt. Jälgi objektide liikumist, kuula helisid, mis kostavad ning pane tähele asjade kontuure. Püüa ühelegi asjale mitte anda hinnangut. Veel parem, kui sa suudaksid isegi sildistamise ära jätta. Lihtsalt vaata oma maailma just sellisena nagu see on. Ära võitle sellele vastu, mis ON, vaid luba oma elul olla nii nagu see on ja mine sellega kaasa, kuhu see sind kutsub.
2. Peatu kohe, kui sa tunned, et asjad lähevad käest
Isegi, kui sa laiskled teadlikult 5 minutit hommikul, võid sa 10 minutit hiljem olla sukeldunud igapäevatoimetustesse nii sügavale, et hommikused laisklushetked on oma mõju ammu kaotanud. Seetõttu on hea seda korrata päeva jooksul. Eriti aga nendel hetkedel, kui sa tunned, et asjad hakkavad üle pea kasvama. Need hetked on sinu jaoks kõige olulisemad.
Kui keegi ütleb sulle midagi väga halvasti, kui sind tabab ootamatu negatiivne uudis või sa tunned, et asjad kuhjuvad üle pea, ütle endale julgesti “Stopp!”. Jäta kõik need mõtted, mured ja tegemised sinnapaika ja võta endale järgnevad 5 minutit taas vabaks, et sa saaksid laiselda. Aga tee seda teadlikult ning keskendunult. Sa üllatud isegi, kuidas teadlikud 5 minutit sinu meeleolule mõjuvad.
3. Peatu isegi siis, kui asjad ei lähe käest
Kui asjad lähevad käest, vajad sa kindlasti laisklust, et taas end korda seada. Ära iialgi ütle, et asjad taas kontrolli alla saada, sest sellisel juhul oled sa juba vastuolus elu suurima reegliga - mine vooluga kaasa. Ütle endale lihtsalt, et sa võtad endale 5 minutit, et mõista uuesti, kes sa oled. Veel parem, et mõista, kes sa ei ole. Sest nendel kõige ärevamatel hetkedel samastame me end automaatselt emotsioonide, hirmude ning kõikvõimalike negatiivsete stsenaariumitega, mida meie mentaalsus suudab välja töötada.
Aga mine veelgi sammuke edasi ja laiskle päeva jooksul paar-kolm korda isegi siis, kui asjad ei lähegi käest. Sellesse olukorda jõuad sa paratamatult, sest see juhtub kohe, kui sa lõpetad enda samastamise sellega, mis sa ei ole. Võta rahulikult iga tunni või paari tagant aeg maha ja laiskle. Ära surfa sel ajal internetis ja ära mine ka kohvilauda jutustama, vaid ela oma elu need minutid iga oma ihurakuga. Jälgi vorme enda ümber - inimesed, asjad, helid, lõhnad jpm. Vaata, mis sinu elus toimub. Vaata, millest sa mõtled, mida sa tunned ja kuidas sa ennast jälgid. Ole sõltumatu, ära anna hinnanguid, vaid lihtsalt eemaldu kõigest ning vaata oma maailma just sellisena nagu on. Laiskle nii, nagu sinu elus ei olekski mitte ühtegi muret, mille pärast pead vaevata. Sest tegelikult ei olegi. Kõik sinu mured on sinu peas.
Ole vapper!
Kaido
Tegelen nn laisklemisega ehk enda olevikus olemisega juba üle poole aasta. Jäin septembris ootamatult töötuks ja tekkis väga palju vaba aega. Olin sel imeilusal sügisel suvilas, käisin paljajalu ja tunnetasin maad oma jalge all. Iga sammu ja tegevust tunnetasin olevikus. See oli alguses muide väga harjumatu - oleme oma elus nagu autopiloodil, meile dikteeritakse kõik ette ja me isegi ei tunneta seda. Sest nii nagu peabki kõik olema - töö, kodused toimingud, mingid ringid, elad mehe ja laste ja ema jaoks….nii lihtne on unustada selles virrvarris enda kohta omas maailmas. Ja et vaatangi pool päeva pilvi, ja jälgin mingeid mutukaid omi asju ajamas jne. Mida rohkem keskendud olevikuasjadele, mis on just siin ja praegu, siis avastad järsku, et su peas ei tiirlegi u 1000 mõtet korraga… Ilma mingi pingutuseta oled loonud korra oma peas, see on fantastiline! Soovin kõigile kena mõtestatud laisklemist, mille tagajärjel oleme tasakaalus ja valmis vastu minema maailma oravarattasse:)
mõnnnna. aitäh!
FANTASTILINE,KULLA KAIDO!SA AVALDASID JUST NEED MÕTTERAASUD ,MIDA VÄGA VÄGA PALJUDEL PRAEGU AJAGA UMMIKUS INIMESTEL ON VAJA KASUTADA. KELLENI NEED OSKUSED PEAVAD JÕUDMA ( ON ELU ÕPPETUNDIDEGA NII KAUGEL),KA JÕUAVAD.TUBLI SÕBER,OLE MEIL IKKA OLEMAS !
See laisklemine on väga vahva, ma olen seda praktiseerinud juba ammu, alateadlikult. Mulle lihtsalt meeldib istuda looduses ja tunnetada seda. Ei teadnud ma veel külgetõmbeseadusest midagi, aga lootsin ilmselt aimata kuidas ma siia maailma sobitun. Nüüdseks on teadmisi rohkem ja oskan paremini asjadest aru saada. Ja laisklen edasi.. Kõike paremat teile.
Mul ei ole laisklemisega mingeid probleeme:) Suudan igal ajal ja igas kohas end välja lülitada. Pigem on puudu distsipliinist
Vahel on ikka päris raske sundida end hommikul äratuskella peale üles tõusma, sest kohustus on ainult iseenda ees. Kui peaks meeletu tempoga tööd tegema, siis mina hoopis loen huvitavaid blogisid ja vaatan, kuhu koolitusele jälle minna võiks. Ei tea kas on kevad süüdi selles, et mõtted kipuvad mujale minema koguaeg ja keskenduda on raske.
Kaido miks sa ütlesid paar kuud tagasi,et kes kudalini on avanud on skisofreenikud?Minu arust läbi selle ongi sul võimalik näha kes sa tegelikult oled,ehk vabanemise käigus sa muutud jumalaks.
Siin ka link kus räägib enda kogemusest Lausa Ilus Kuulda:)
http://www.youtube.com/watch?v=smg5ZHAl8X4
Mul on Juba aastakese see kestnud,kogemus on täesti hämmastav tuleb küll hullusi hetkesi,aga samas ma saan täelikult aru,et ma ei ole hull kõik toimuv on minu peas,usute või mitte aga ma kuulen praegu nagu mesilane oleks kõrva jures hääl on nagu zzz ja nii juba kuu aega,kõige hirmuäratavam oli siis kui ma kuulsin 3 tundi tornaado häält ja õhu tugevat liikumist.Natuke Crazy aga ma leidsin ühe indiast kes õpetab vaid 50 dollari eest kuidas minna edasi ja vabaneda kiiresti ja rõõmuga.:)
Aga edu teile kõigile enda elu rännakul!:)
Tänan suurepäraste mõtete eest. Alateadvusel on suur jõud, kuigi sa ise seda pole siiani tedvustanud. Sa lihtsalt leiad, et praegu on just vajadus aeg maha võtta ja lihtsalt seisatad, istud või jalutad ja imed endasse seda rahu, ilu või vaikust. See oligi siis minu alateadvuse märguanne mulle juba mitmeid aastaid, et ma ikka ja jälle elus edasi suudaksin minna, kuigi ise panin need lihtsalt olemised laisklemise arvele, sest sel momendil tundsin, et enam ei suuda tegutseda. Minu töökeskkond on äärmiselt kärarikas ja jättes mõne mitte kiireloomulise asja vahele, olen lihtsalt puhkeruumis silmad kinni istunud ja tunnetanud oma hingamist. Kui olen väljas, siis olen suutnud alati imetleda ja tunneteda igat väiksematki osa loodusest. Loodus on minu elus kõige suurem inspiratsiooni allikas ja sisemine tugi. Toetudes e-kursusele loodan leida veel muidki toetuspunkte oma ellu.
Hendrik - palun värskenda mu mälu, millal ma seda ütlesin. Ma usun, et sa ajad segi midagi …