Kui õige lõpetaks selle elu elamise
Kirjutas | Teema Sisemine areng | Kuupäev 03.07.2009
Ja laseks elul elada ennast.
Vist juba lapsest saati õpetatakse meid olukordi kontrollima – kontrolli oma kõnet, kontrolli oma hindeid, kontrolli oma suhteid, kontrolli oma suhtumist, kontrolli, kontrolli, kontrolli. Ja me kontrollimegi.
Konventsionaalne elamise õpetus väidab, et juhul, kui me soovime elus midagi saavutada, peame me oleme karastunud terasest ning kontrollima, mis meie elus juhtub. Meile öeldi juba koolis: „Kaido, kui sa tahad elus kuhugi jõuda, pead sa olema tugev ja „kontrollima“ kõike, mis sinu elus juhtub“. Ja seda me siis teha püüamegi.
Keegi ei õpeta ju koolis, et võibolla on meie enda sees palju suurem maailm, mida me peaksime hoopis kontrollima. Aga selle maailma kontrollimehhanismid on hoopis teistsugused kui välise maailma kontrollimehhanismid.
Mulle isiklikult tundub kõige paradoksaalsem kontrollimehhanism „lahtilaskmine“. Kui me soovime kontrollida oma elu ja eesmärkide saavutamist, peame me õppima lahti laskma ning usaldama Elu ennast.
Kuidas seda teha?
Mulle endale meeldib ennast meelitada selliste väidetega:
1) Kaido, teadvusta endale, et sa oled ühe suure süsteemi osa
2) Kaido, ole teadlik, et iga sinu mõte loob kvantvälja võnke, mis mingil tasandil leiab viisi materialiseeruda
3) Kaido, isegi kui sa proovid kõiki viise oma eesmärgi saavutamiseks, aga sel korral pole see sinu Tee, siis kõnnid sa ikkagi seda teed, mida Elu soovib
Teisiti öelduna – ma alistun. Juba Buddha ütles: „Alistu ja ole vaba!“. Ta küll ei defineerinud, kellele alistuda ja kuidas olla täpselt vaba, kuid läbi oma pikkade aastate, mil ta otsis elu mõtet, jõudis ta järeldusele, et kannatus on elu osa ja kannatused on tingitud sellest, et me püüame kontrollida elu.
Kannatus tekib üldjuhul, kui tegelikud sündmused meie elus ei lähe ootuspäraselt. Siis me hakkame kannatama. Me oleme kurvad, vihased ja pettunud. Aga tegelikult on see ju meie peas. Me ise püstitame endale ootuse, teeme teatud tegevusi, mis justkui peaks meid viima selle ootuse suunas, ja kui see nii ei lähe, siis oleme pettunud. Kui palju kordi oleme me vaadanud lapsi ja öelnud nendele, et kui sa nii teed, siis sa ei saavuta seda, mida sa tahad. Kas lapsed usuvad meid? Ei usu. Ta on kindel, et tema plaan on kuulikindel ja ta hakkab tegutsema. Ja meie vaatame seda kurvalt pealt, sest me juba teame, et tal see ei õnnestu. Sest meil on kogemus. Me teame, et tema ootus ei ole vastatuvuses „suure plaaniga“ – eluga.
Ehk on sama olukord ka meie eludega. Me seame endale eesmärgid ja püüame neid saavutada, aga Peadirektor teab juba ette, et me põrume. Sest ta teab juba eelnevate sadade miljonite baasil, et selliste meetoditega selle eesmärgi suunas ei liigu. Nii ta siis vaatab ja tunneb meile kurvalt kaasa, et meil on ootused, mida me iialgi ei saavuta. See on elu. Küll väga piltlikustatud, aga ehk on siin tõetera sees.
Mida siis teha võiks?
Mina isiklikult püüan võtta elu mänguliselt, sõna otseses mõttes. Ma püüan vaadata kõrvalt, mis aset leiab ning olla sellest teadlik. Sest teadlikkus on siiski kõige alus.
Ka eesmärkide püstitamine peab olema mänguline. Kui me oleme meeleheitel oma eesmärkide suhtes ja teame, et juhul, kui mingi eesmärk on meile eluliselt tähtis, siis kannab see eesmärk pigem hirmu energiat kui rõõmuenergiat. Ja mis on tulemus. Me saame seda, mida tunneme.
Seega, paneme eesmärke ja oleme lõbusad. Püüame panna sellised eesmärgid, vähemalt alguses õpiperioodil, mis on lihtsasti saavutatavad ja saavutame need. Aga me peame usaldama suurt süsteemi. Me peame olema veendunud, et maailm on just niimoodi üles ehitatud. Kuni selle veendumiseni on raske midagi ligi tõmmata. Kui sa ei anna oma alateadvusele võimalust uskuda, siis sa oled juba kaotanud. Usu saavutamiseks on igasugu võimalusi. Lugeda raamatuid, vaadata filme, lugeda saladuseblogi jpm.
Eesmärkide püstitamine ja saavutamine seestpoolt väljapoole ei ole müüt. Samuti ei ole see kukepea. See on töö selle kõige otsesemas tähenduses. Kõigepealt töö selles suunas, et me mõistaksime, mis juttu need saladusemehed kuskil Ameerikas ajavad. Siis töö selles suunas, et aru saada, millele see kõik baseerub – nt kvantfüüsika. Siis töö selles suunas, et mõista, mida me elult tahame (see polegi nii lihtne tegelikult). Siis töö oma teadlikkusega, et me suudaksime seda ohjata ja suunata. Ning siis töö selles suunas, et re-programmeerida oma alateadvust. See on kõige hullem. Eestlase ausõna.
Olge vaprad!
Kaido
kasutada efektiivselt alateadvust
Selle “lahtilaskmisega” seoses mulle tuli meelde ütlus: “Usalda Jumalat! Kui see on Jumala plaan, siis see läheb nii!” Selles mõttes teeb see elu lihtsamaks, et kui paned vastutuse kellegi teise (antud juhul Jumala) õlgadele, et siis ei pea ise muretsema nende asjade pärast. Ning pärast on hea lihtne öelda, kui asi ei õnnestunud, et ju see siis oli Jumala plaan.
Mul on hea meel, et sa oled enesesse selle lasknud. Ise olen vahelduva eduga üritanud elada - teen kõik, mis suudan, ja kui ei muutu sellest midagi, austan mulle antut.
tundub, et see on üks viis jätta muretsemine ja hakata elama. Eriti praegusel masu ajal on paljud endise hea aja kütkeis ning oma heaolu väärtuste devalveerimine on väga valuline protsess. Vaja on just “lasta lahti”, vabaks ning hakata jälle seadma sammukesi, tunda rõõmu esimestest sammudest ning leida sisemine rahu - mingi aja pärast märkad, et oled juba kaugel-kõrgel, poole mäe peal.
mu vanaema ikka ütles: inimene mõtleb, jumal juhib. kusjuures see tähtsate asjade lahtilaskmine on oi kui raske.
Jah….ehk on õige lasta lahti oma mured ja elada ilma muretsemiseta….aga samas.kui me ei muretse homse päeva ega enda tuleviku ega inimkonna tuleviku pärast vaid käime ringi muretu õnnis nägu peas nagu ullikesed…mis saab siis maailmast???
Loomadki muretsevad homse päeva pärast…orav kogub talvevarusid jne…..nemad ei jäta midagi jumala ega taeva hooleks…nemad teavad, et on vaja ise enda eest hoolitseda ja uskuge….nad on targemad, kui meie.
Ja mina ei saa masu ajal taeva peale loota vaid mul tuleb ikka endal mõelda, kuidas ära elada.
Ikka on vaja end kontrollida…ilma ei saa.
Kaido…kasutades su enda soovitusi on vaja kontrollida, mida mõtled, et saada positiivset oma ellu…mõtle positiivselt! Kust siis äkki nüüd arvamine, et mingit kontrolli ei ole vaja…las elu lihtsalt kulgeb. Ta kulgeb ilma kontrollita suisa sohu.
Või pean ma veel arenema???? Ei saa äkki tuumale pihta??? Et ükskord jutt, et kontrolli ja teine kord, et ära kontrolli.
Mu segane jutt ei ole üldse mõeldud kriitikana…vaid tuli sellest, et sattusin siinseid kirjutisi lugedes segadusse.
Viive!
Väga õige ning täiesti loogiline kommentaar, ning ma ei võta seda üldse kriitikana
Kas sa oled kunagi kogenud seda, et oled mingis situatsioonis (mingi suuremat sorti), mis sulle ei meeldi, sa muretsed ja närveerid selle üle 24h päevas ning sa püüad seda omal viisil lahendada? Sa teed, teed, teed … ning jah lõpuks, siis kui aeg on küps, lahenebki see kuidagimoodi ära. Nüüd kui sa vaatad selle asja peale tagasi ja küsid endalt, kas see olukord oleks lahenenud samamoodi ära ka siis, kui sa ei oleks muretsenud, närveerinud ja rabelenud? Kas olukord oleks samamoodi lahenenud, kui sa oleksid rahulikult koostanud tegevusplaani ning seda siis järginud? Rahulikult.
Ma usun, et tänane päev peegeldab meie eelneva 6-12 kuu meeleseisundit ning olukordade lahendused ei ole nii paindlikud, et me täna avastame, et oleme raskes olukorras ning nüüd lahendame selle plaksti ära. Jah, me peame tegutsema, see on reegel nr 1 – aga tegutsema mis energias? Kas muretsemise ja hirmu energias? Või rahu ning uskumise energias?
Mis puudutab eesmärkide püstitamist ning nende teadlikku saavutamist, sellega on täiesti teine lugu. Sa ei pane ju eesmärki täna hommikul ja püüad seda saavutada täna õhtuks. See on protsess. Selle protsessi käigus me käitume teadlikult oma eesmärkide suunas. Kui sa oled hetkel punktis A ning soovid liikuda punkti B, siis sa mõtled välja, missugune on lühim tee sinna. Sa teed plaani, kuidas sa jõuad punkti B vähima pingutusega ja hakkad tegutsema. Aga sa ei suuda ju kontrollida protsessi, mis on punktist A punkti B minekul. Sa saad teha igal ajahetkel endast parima, ent tegelik kulgemine ei ole ju meie kontrolli all.
Ma usun, et juhul, kui me paneme punktis A eesmärgi paika ning kogu liikumise vältel kasutame teadlikult õigeid tehnikaid ja meetodeid, siis teekond punkti B kõige kiirem ja lühem. Aga me võime punkti B jõuda ka oluliselt pikema ajaga ning palju rohkem läbides.
See on nagu sõit Tallinnast Tartusse. Kui sa tahad Tartusse jõuda, siis sa otsustad, et OK, ma täna valin selleks auto, sest ma tean, et see on kiireim ja efektiivseim viis. Sa oled teadlik, mida sa teed. Aga kui sa teadlikult ei otsusta, et ma kasutan autot, vaid hakkad proovima erinevaid viise kaootiliselt, siis suure tõenäosusega sa kunagi jõuad Tartusse, aga mitte 2 tunniga. Ning isegi, kui sa valid vahendiks auto, siis sa ei suuda ikkagi kontrollida 2h vältel juhtuvaid sündmusi: võivad tulla teeparandused, äkki politsei peatab kinni, kuna ületasid kiirust, äkki ootamatult läheb kõht tühjaks ja haarad Mäo ristis ühe burgeri. Aga mida teadlikum sa oled igal momendil (sa ei üle kiirust, sa ei allu teadlikult tühja kõhu signaalile), seda kiiremini sa jõuad eesmärgini. Aga protsessi käigus sa võid end siiski vabaks lasta ja usaldada. Aga teadlikult.
PS. Orav kindlasti ei muretse talve tuleku pärast. Tal on instiktid, mis panevad ta tegutsema. Kui orav panna keskkonda, kus tal ei ole võimalik toitu talveks varuda, siis ta sureb lihtsalt nälga. Ta ei istu ja ei muretse ning ei närvitse väga, et mis nüüd saab. Ta lepib sellega ja allub olukorrale ning läheb viimsele teekonnale rahulikult vastu.
Vaat siis….ei osanud ma ikkagi oma mõtet edasi anda….muretsemine on jah vale sõna….ehk oleks õigem öelda ette mõtlemine või…no ma ei oska seda sõna leida….kindlasti ei mõelnud ma selle all närveerimist ja pabistamist, et mis siis tulevikus ikkagi saab, vaid seda, et on vaja mõelda ette ja arvestada ja arutleda…mitte, et lasta kõik mõtted lahti, panna jalg üle põlve ja vaid silma nurgast piiluda, mis edasi saab….kõik vaid piiluvad…..ja midagi ei saa. Ikka jääb vajadus mõelda homsele päevale …..või tegelikult peaksid meil ka ju olema instinktid….vaja ehk neid rohkem järgida…mis see inimenegi muud on, kui üks loom….inimloom, kes peab end teistest loomadest targemaks…kas tegelt ongi????
Minu ema oli lihtne ranna naine ja kui me vahel kauaks kodust ära jäime, siis tädi imestas, et ema ei muretse, aga ema vastas, et mis see muretsemine aitab, et kui 18-aastane on elus, siis tuleb ise ja kui surnud…noh, siis tuuakse. Seda öelnud , heitis südame rahuga magama….ja magas ka. Tädile see pähe ei mahtunud.
Olen seda tihti meelde tuletanud ja püüan võimalikult vähe muretseda.
Aga ette mõtlemata, elu kalkuleerimata , tulevikuplaane tegemata ja nende teostamiseks samme astumata ma ei oska….veel.
Ehk laabukski kõik iseenesest ja mina vaid mediteeriksin pooled päevad lootoseistes….ehk tõesti, aga ma ei usu seda, kuigi tahaks….nii lihtne ja mõnus oleks ju lihtsalt istuda, soovida, oodata….ja kõik kukukski sülle.
Viive!
Kogu Saladuseblogi eesmärk ongi uurida, kuidas teadlikult eesmärke saavutada. Kui jääda ainult Universumi peale lootma, siis tekib küsimus, mida loota ja oodata. See on nagu restoranis, et lähed ja vaatad menüüd, aga tellimust ei esita. Ning nii kaua kui tellimust ei esita, pole mõtet ka rooga oodata. Seega tuleb ikka endale väga selgelt teadvustada, mida sa soovid, seejärel väga selgelt paika panna, mida peaks tegema, et see eesmärk saavutada ning siis selgelt teadvustada, et me saame endast teha nüüd parima, aga allume siiski ühele suurele süsteemile, mida me ei suuda kontrollida ning pigem saame usaldada
Nii öelda Universumi peale ei peagi lootma jääma, sest me ise olemegi SEE ehk Universum, Kõiksus, Jumal, Looja, Armastus jnejne, heal lapsel mitu nime. Lootma ei pea, tuleb lihtsalt olla see, kes oled ja ongi. Ei pea rabelema, tõmblema, otsima, kõik on juba olemas.
Endast parima andmine ongi see, et oleme nagu me oleme ja naudime misiganes protsessi, mitte ei punnita. Mingi eesmärgi nimel punnitamine viib meid eemale sellest mis/kes me oleme ja kohe teeb meid ka “mitte õnnelikuks”
Avastasin alles paar päeva tagasi selle siin…selle lehekülje, need mõtted ja ideed..
Hetkel tundub mulle, et mida rohkem me teada saame, mida targemaks me saame, seda rohkem me analüüsime ja mõtleme teadlikult ja seda raskem on elu elada….kas mitte rumalatel ei ole kergem elu??
Noh on ju öeldud, et õndsad on need, kes vaimust vaesed
On see ikka tõesti nii? Eks igaüks leiab vastuse enda seest.
Kui sa oled nii kaugele jõudnud teavita meid ka kuidas nii kaugele jõuda.
Kallis Aive!
Ma ei ole üldse kaugel, ma olen siinsamas - kui sa preagu siia sõidaksid, siis tõdeksid seda isegi
Seda vist ei räägi kahe lausega ära, mida ma teinud olen, aga see on väikeste sammude kaudu liikumine. Suuri samme ei ole olemas, meil on olemas ainult üks hetk - käesolev hetk - ning me saame igal sel hetkel otsustada, mida me praegu teeme. Kui igal sel hetkel otsustada, et ma teen praegu seda, millesse ma usun ja samal ajal usud, et kõik muu toetab sinu otsust, siis oled ühe väikese sammu astunud jälle. Niimoodi igal minutil 60 otsust. Mööduvad tunnid, mööduvad päevad, kuud ja aastad. Ning ühel hetkel märkad, et ei karda enam. On tekkinud usaldus iseenda ja selle intelligentse määramatuse suhtes. Õppides tundma iseenaast ja märgates, kuidas maailm reageerib igale väiksele otsusele, saad infot, kuidas järgmised otsused langetada. Selline on minu elu.
Tere , mul on juba kaks ja pool aastat üks mure , millega ma olen elanud ja muutunud allapoole
Nimelt oli kunagi üks pidu kus üks poiss jootis mu täis ja peale seda olime vahekorras ja peale seda ,oli rääkinud oma sõbrale ja sõbraga olid arutanud , et ma ei ole enam nii rõõmus ja särav . Elu on muutunud , sõbrad on kõik ümberringi ära läinud , kellega olin alati koos , aga mu välimus on muutunud , ennem olid pikkad juuksed ja blondid , aga nüüd lasin nad õlgadeni või isegi rohkem maha ja siis kui käisime selle poisi juures ka kunagi sõbrannaga siis ta ütles , et talle meeldis ennem rohkem , kuidas oli , aga olen üksi koguaeg ja tunnen nad nagu väldivad mu välimuse pärast või milles asi ootan abi ja tahaks muutuda selliseks nagu olin aastaid tagasi