Kui raske on siis endale üks eesmärk välja mõelda?

Alustades kolm aastat tagasi oma õpinguid ja teekonda mõttetreeneriks, tekkis mul aimdus, et ainus, mida me teadma peame on järgmine: mis on see, mida mina tahan. Kõik probleemid saavad alguse sellest, et meil puudub sellele lihtsale küsimusele vastus.

Nüüd kolm aastat hiljem, olen ma selles täiesti veendunud.

Andrew Carnegie märkis, et ühiskonna suur tragöödia seisnebki selles, et sajast inimesest 98 käib läbi elu ilma, et nad omaksid vähimatki ettekujutust sellest, mis võiks olla nende elu eesmärk.

Sa võid ise selle väite õigsuses veenduda küsitledes oma tuttavaid. Küsi oma tuttavatelt, kuhu nad oma eluga suunduvad või miks nad teevad seda, mida nad teevad ja tõenäoliselt ei oska enamus nendele küsimustele vastata.

Paratamatu aga on, et ilma vastust teadmata, ei ole meil võimalik teadlikult oma elu luua ega ka panna end tegutsema nii, nagu me tahame, et me tegutseksime. Kuid ka vastupidine on tõde. Kui meil on selge eesmärk ja me teame kuhu me läheme, ei ole meil võimalik takistada keha tegemast vajalikke tegevusi ja seda isegi siis, kui me kardame seda tegevust teha. Keha leiab oma viisi, kui meie oleme leidnud kujutluspildi, mida järgida.

Keha allub teadvusele ja on 100% meie käsutuses, kuid meil tuleb teda õigesti suunata.

Tea, mida tahad

Kui Charles M. Schwab esimest korda Carnegielt kõrgemat ametikohta küsis, ütles Carnegie: “Kui sa oled fikseerinud oma südames selle, mida sa tahad, ei ole minul võimalik sind peatada”. Schwab teadis, mida ta tahtis ja ta sai selle. Võid selle kohta lugeda Hilli raamatust Mõtlemist muutes rikkaks usu peatükist.

Kuid milles on siis probleem, et nii paljud inimesed ei suuda endale eesmärki seada, kuigi sellel on nii imepärane võlujõud ja sellest räägitakse kõikjal?

Enamik pakuks, et need inimesed lihtsalt ei tea, mida nad tahavad, kuid mina ei ole sellega nõus. Arvan, et igaüks meist teab, mida ta tahab, kuid me lihtsalt ei kuule seda häält, mis meiega räägib. Miks?

Kõigepealt me ei ole õppinud seda kuulma ja kogu väline müra hajutab meie tähelepanu ja hoiab meid hõivatud valede asjadega. Teiseks ma arvan, et me ei julge panna paberile neid soove, mida me tegelikult tahame, sest me ei tea kuidas neid saada. Ja kolmandaks, usun ma, on meil mingil kummalisel viisil kujunenud arvamus sellest, milline see eesmärk olema peaks ja milline mitte.

Õpi kuulama

Esimesest väljakutsest saab üle vaikusega. Õpi lõdvestuma või mediteerima. Võta endale aega, et küsida - mida ma tahan ja kuula siis vastust. Hoiatan sind, et kogu meie areng on protsess ja kui sa sellega alustad, oled sa kindlasti kannatamatu ja tahad tulemusi kiiresti, kuid asjad ei käi nii. Selleks, et saavutada püsivaid tulemusi, pead sa olema kannatlik.

Kasuta paberit ja pliiatsit

Teise väljakutse lahendab paber ja pliiats ja kirjandus, mis aitab sul mõista, et sul tõepoolest on piiritu potentsiaal, mis võimaldab sul teha, olla ja saada kelleks iganes sa soovid. Ja need ei ole pelgalt sõnad, mida sa loed, katsu mõista nende sõnade tähendust. Ja kui sa veel ei mõista, siis soovitan sul lugeda neid raamatuid, kus sellest räägitakse, minu lemmikud on Wallace Wattles koos oma triloogiaga, olen kaks esimest raamatut tõlkinud ka eesti keelde ja kui sul on nende vastu huvi, siis külasta seda lehekülge siin: http://mottetreening.ee/tooted/raamatud/

Kasutades paberit ja pliiatsit, pane kõik soovid kirja ilma, et sa mõtleksid sõnale kuidas. Lihtsalt usalda mind ja hakka proovima ja sa koged kuidas asjad hakkavad muutuma. Sinu teadlikkus tõuseb.

Alusta ja usu

Ja kolmandaks. Eesmärkidest räägitakse pea igal koolitusel ja mulle tundub, et pildid, mis meil eesmärkidega seonduvad, on et eesmärk peab olema justkui suur ja võimas. Tegelikult võib eesmärk olla ükskõik kui suur või ükskõik kui väike, oluline on, et see on sinuga ühenduses. See peab olema sinu eesmärk, sina pead seda tahtma. Ja kui sulle on hetkel oluline vaid see, et sa saaksid hakata “minema”, nii nagu oli minuga kolm aastat tagasi, siis võtagi see eesmärgiks. Kolm aastat tagasi teadsin mina vaid üht: tahan teenida raha oma firmast. Kuidas, millega jne, nendele küsimustele mul vastust ei olnud.

Mul on hea meel, kui Paul Martinelli, kes oli minu esimene mentor LifeSuccessis, ütles kord, et kui tema oma teekonda alustas, oli tal kaasas 200 dollarit ja suur unistus ja siis ta täpsustas: see suur unistus oli saada rohkem kui 200 dollarit. Kuid ta teadis suunda. Nõnda see algab. Nõnda see oli minuga ja nõnda on see ka sinuga.

Võta paber ja pliiats, tee seda kohe ja pane oma südamesoovid kirja.

PS. Kui Sulle meeldis see lugu, võid jagada seda Facebookis oma tuttavatega. Selleks vajuta siia! Aitäh Sulle!