Kui sa ei ole siin ja praegu, ei ole sind olemas
Ma usun, et iga inimene, kes loeb seda artiklit, on kuulnud midagi Eckhart Tollest - geeniusest, kes kolmekümne aastaselt valgustus ning sai aru, mis meie maailmas tegelikult toimub. Loomulikult ei ole Tolle ainuke valgustunud eurooplane maailmas, kuna erinevaid zeniraamatuid lugedes võib näha hulganisti kogemusi inimestelt, kes on sõitnud Jaapanisse zenikloostritesse sesshinitele ning seal virgunud.
Siin ja praegu
Me elame oma elu kas tulevikus või minevikus. Vähe on neid hetki, kui me oleme tõeliselt käesolevas hetkes ning tunneme seda ilu ning võlu. Mõned sellised hetked võivad olla, kui me jalutame looduses ning satume peale millelegi tõeliselt ilusale - päikeseloojangule, imekenale aasale või kuuvalgele ööle. Sel hetkel me peatume, seistame ning ka kõik meie elus peatub. Me suudame vaid kuuldavale tuua “Vau!”. Need on tõeliselt väärtuslikud hetked.
Kuid kohe, võib-olla juba kaks sekundit hiljem, siseneme me taas oma tavapärasesse režiimi - meie mentaalsus käivitub ning me leiame võib-olla isegi mõned huvitavad mõtted, kuidas seda hunnitut vaadet veelgi ilusamaks teha: “Oleks mul praegu kaaslane siin, siis oleks see täiuslik pilt…”, “Poleks mul ühtegi muud muret, siis ma võiksin täiel rinnal seda vaadet nautida …”, ning võib-olla midagi põnevat veel.
Aga tekib küsimus, kuhu me siis niimoodi kaome uuesti sellest käesolevast hetkest? Kus me oleme siis, kui me ei ole siin ja praegu.
Kas aeg on olemas
Kui me räägime minevikust, siis me räägime millestki, mis on meie elus toimunud. Ja me saame sellest rääkida seetõttu, et meil on mälu, mis on selle sündmuse talletanud. Kuid me saame oma mälu kasutada ainult siin ning praegu.
Kui me räägime tulevikust, siis me räägime millestki, mis võib kunagi toimuda. Ja me saame sellest rääkida ainult seetõttu, et meil on ettekujutlusvõime, mis suudab luua meie pähe pildi millestki, mida ei ole veel tegelikult juhtunud. Kuid me saame seda pilti luua ainult siin ja praegu.
Nagu näha, ei ole olemas minevikku ning tulevikku. On olemas praegune hetk, kus me kasutame oma mentaalseid tööriistasid - mälu ning ettekujutlusvõimet - , mille kaudu me tekitame endale tunde, nagu oleks olemas minevik ja tulevik. Kõik sündmused, mis toimusid “minevikus”, toimusid tegelikult ühel konkreetsel käesoleval hetkel, ning kõik sündmused, mis kunagi aset leiavad, toimuvad ainult ühel konkreetsel käesoleval hetkel. On ainult praegune hetk. Kõik muu on mentaalne projektsioon.
Aga isegi, kui me suudame mõista seda kõike intellektuaalsel tasandil, ei ela me selle järgi ja just see on üks peamisi põhjuseid, miks me ei ole õnnelikud. Me ei luba endal olla siin ning praegu, vaid tükime kogu aeg minevikku, kuna me arvame, et ehk saame me midagi veel parandada, või siis tulevikku, sest me arvame, et ehk õnnestub meil midagi ära hoida. Aga isegi sellised mõtted on meie peas ainult siin ja praegu.
Miks on keeruline olla siin ja praegu
Teoreetiliselt on olla siin ja praegu väga lihtne, kuid praktikasse rakendada äärmiselt keeruline. Miks? Sest meie meel ei leia käesolevas hetkes piisavalt materjali, millega tegelda. Käesolevas hetkes on meie pea tühi - me saame ainult vastu võtta välisinformatsiooni. Kuid meel vajab midagi, millega tegelda - ja selleks on olemas hea võimalus mälu ning ettekujutlusvõime kaudu. Meel läheb “minevikku” ning tegeleb sealsete olnud sündmustega, või läheb see “tulevikku” ja korraldab seal midagi. Kuid talle ei meeldi olla siin ja praegu. Aga sellisel juhul oleme me kaotanud meele üle kontrolli - mitte meie ei juhi oma meelt, vaid meel juhib meid.
Iga kord, kui me ei ole teadlikud, mis meie peas toimub, oleme me nagu kontrolli alt väljas hävituslennuk. See võib täiesti juhuslikult tulistada igas suunas ning tekitada niimoodi palju kahju. Sama toimub ka meie peas - läbi mentaalsete nähtuste tekitame me endale kogu aeg probleeme. Me meenutame midagi, mis meile ei meeldinud ning me muutume seetõttu emotsionaalseks. Me kujutame ette mingeid asju, mis suure tõenäosusega ei realiseeru mitte kunagi, aga kuna see on teoreetiliselt võimalik, oleme me jällegi avaldanud selle kaudu otsest mõju oma seisundile. Läbi selliste protsesside mõjutame me igal hetkel enda elukvaliteeti. Kuid üldjuhul me isegi ei teadvusta seda.
Kui sa ei ole siin ja praegu, ei ole sind olemas
Jah, seda väidet võib võtta täiesti sõna sõnalt. Iga kord, kui me kaotame teadlikkuse, oleme me meele kontrolli all ning meid ei ole olemas. Me ei tea, mida me teeme ning kuhu suunas me liigume. Kuid kas me soovime ikka elada sellist elu?
Veel palju põnevat lugemist - enesearengu veebiajakiri www.sisekosmos.ee
PS. Kui Sulle meeldis see lugu, võid jagada seda Facebookis oma tuttavatega. Selleks vajuta siia! Aitäh Sulle!
Seda artiklit lugeda oli nii tuttav…sest nii kui tekib vaba aeg mõtlemiseks (tööl, kodus, koduteel) lähevad mõtted automaatselt probleemsetele mineviku olukordadele ja siis ma ütlen endale stopp…Appi, Eve mida sa ometi jälle teed, ole siin ja praegu ja naudi praegust hetke ja kui aus olla, on isegi kahju neid mõtted ära visata…see on tõesti nii raske, aga õige. Vahest mineviku mõtetes sobrades on tunne, nagu õnnestuks sealt taas midagi avastada või midagi muuta, aga nii see siiski ei ole. Vahest kipub ka selline mõte tulema, miks ma seda kõike varem ei teadnud ja kui palju vigu ma olen oma ellu seetõttu kutsunud jne. Tore, et sa Kaido taas meelde tuletad, et tuleb olla siin ja praegu, sinu artiklid aitavad ikka õigel teel püsida ja sinna naasta, kui kurss vahepeal teelt kõrvale kaldub, loen neid alati huviga ja ootan ikka uusi lugusid
Saladuse ja sisekosmose portaal on mu suur lemmik algusest peale 
Tänud Sulle ja lennukaid mõtteid Sulle edaspidigi!
Eckard Tollest rääkides, siis tema kasutab sellist mõistet nagu painbody ehk valukeha. See on selline energeetiline vampiir meie endi sees, mis “toitub” negatiivsetest ja konfliktsetest mõtetest tekkinud energiast. See on see, miks meil on teinekord raske oma masohistlikest mõtetest loobuda. Masohistlikud selles mõttes, et tegelikult osa minust ju tegelikult naudib seda. Olles valukeha kontseptsiooni enda jaoks teadvustanud hakkasin jälgima seda muremõtete protsessi. Ja huvitav oli see, et sellel hetkel, kui olin oma mõtetes juba piisavalt sügaval oma mure ja valuga, mõtlesin, et see on ju seesama valukeha, mis neid mõtteid minust välja pressib. Ja nagi ikka, kui on jälgitav ja jälgija kaotab hetkeemotsioon oma esialgse väe ja oh üllatust need mõtted lihtsalt haihtusid, sest tulemuseks oli naerupahvak. See oli päris võimas kogemus, sest suutis mind hetkega reaalsusesse tagasi tuua.