Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus!Eesmärkide saavutamine seestpoolt väljapoole

Jõulud ja aastavahetus on soovide aeg. Mida me endale küsime? Kas seda, mida me vajame või seda, mida me tahame? Ja kuidas me küsime? Kas lihtsalt mentaalselt soovi esitades või sisemiselt universumit usaldades ja teadmisega, et see soov täitub.

Igaüks on kindlasti oma elus tähele pannud juhtumeid, kus piisas vaid korra soovi välja ütlemisest (mõtlemisest) ja soov täituski. Samas kui mõned soovid ei taha kuidagi realiseeruda. Olen sageli endalt küsimud, miks see nii on ja üha sagedamini jõuan järelduseni, et ühel puhul suudan ka tegelikult mõelda (alateadvuses) seda, mida ütlen ja teisel puhul mitte.

Üks minu mõtteseemneid realiseerus nädalavahetusel. Nimelt soovisin endale eraldi töötuba või nn (kodu)kontorit. Soovisin juba eelmise aasta algusest saati, kuid midagi ei juhtunud. Kujutluspilt nägi vinge välja, kuid ma ei teinud ühtki sammu selle saamiseks. Hoolimata oma soovist, toitsin salaja kahtlusi oma südames - kodus pole ühtki vaba tuba; kas ikka tasub kulutusi teha, et üürida; kui kontor on Tallinnas siis pean ju kella üheksaks juba tööle minema, millal ma siis oma perega suhtlen kui terve päeva kodust eemal viibin. Paljudest nendest takistavatest mõtetest sain alles siis teadlikuks, kui märkasin, et minupoolne tegevus puudub. Napoleon Hill räägib erinevatest eduprintsiipidest ja üheks nendest on usk. Sageli me küll ütleme endale, et usume oma eesmärki ja sellesse, et me selle saavutame, kuid sügaval sisimas siiski kahtleme. Üks test, mida saab üsna kergelt teha on järgmine: kui ütled endale, et usud millessegi, siis küsi kas minu tegevus ka seda näitab. Esitades iseendale selle küsimuse märkasin, et vastus on ei. Ja kui põhjust otsima hakkasin jõudisngi nende piiranguteni.

Piirangutest aitab vabaneda teadmine, et Universmilt võib küsida ükskõik mida (mitte ainult puhkust kaks korda aastas, vaid ka palgalist puhkust kaks korda aastas) ja nõnda tegingi. Panin paika tingimused, mis pidid olema täidetud, üks nendest selline - hommikul peab olema koht töötamiseks Keilas, õhtul vajadusel Tallinnas. Kuid üks komponent jäi puudu: otsus. Kas ma ikka tahan? Otsuseni jõudsin septembris. Otsustasin, et mul on oktoobriks oma kontor olemas. Ja ennäe - sain idee. Kontorit küll oktoobriks ei jõudnud, kuid minu silmad avati ja näidati kohta, kuhu kodukontor teha. Novembris sain ruumid Tallinnasse, eile kolisin sisse kodukontorisse.

Iga seeme, mille soodsasse pinnasesse istutame, hakkab idanema ja kasvama. Vaja on vaid hooldamist ning mõtteseemne puhul tähendab see seaduste järgimist.

Nüüd on taas uus aasta algamas ja aeg uued seemned külvata. Küsida võib ükskõik mida, kuid kui küsid porandeid, ei tasu aasta lõpus kapsaid oodata.

Tänan südamest kõiki meie lugejaid. Ilusaid valgeid ja rõõmurikkaid jõule!

Helina