Kuidas hoida suhteid?

Me suhtleme üksteisega kogu aeg. Sageli jah, nimetatakse suheteks ainult intiimseid suhteid oma kallimaga, kuid kui suhetele vaadata laiema pilguga, võib tekkida küsimus, mis aitab suhteid luua ja neid ka hoida?

Miks me ei oska suhelda?
Suhete loomine oli minu jaoks pikka aega väljakutse. Isegi, kui ma välja paistsin hea suhtleja – tegelikult küll hea small talker -, siis pikemaajaliste suhete loomises ei olnud ma kuigi hea. Ning hetkel ei räägi ma niivõrd intiimsetest suhetest, vaid pigem suhetest üldisemas tähenduses – suhetest teiste inimestega.

Väga lihtne on alustada võõra inimesega vestlust ning küsida temalt mõned igapäevased küsimused. Aga mis edasi, oli mul alati järgmine mõte. Kui ma töötasin Hansapangas, siis tekkis terve hulk nn liftisõprasid, kellega teretasid ja vahetasid mõned sõnad peaaegu iga päev, kuid me ei teadnud üksteisest tegelikult midagi. Ja ma ei olnud kindel, kas ma tahangi nendest rohkem teada – millest ma üldse nendega rääkima peaksin?

Ja nii juhtuski, et mõnikord oli vaja siiski selliste juhututtavatega kuhugi ka pikemalt minna või koos aega veeta. Sel hetkel algas minu jaoks piin. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas käituda ja mida rääkida.

Ma usun, et ma ei olnud ainuke inimene maailmas sellises olukorras, aga ma tõesti ei suutnud kunagi õigeid teemasid välja mõelda, millest ma peaksin rääkima. Mida ma kartsin? Nüüd, 6 aastat tagasi vaadates saan ma aru, et ma kartsin eelkõige seda, kuidas ma ise sealjuures välja näen. Ja mida teine arvab, kui ma millestki sellisest rääkima hakkan? Ja kas see üldse huvitab teda – äkki ta mõtleb, et ma olen rumal. Jah, hirmusid oli liiga palju, et neid kõiki siin hakata üles loetlema.

Ma usun, et seda võib nimetada egoistlikuks eneseteadlikkuseks – ma ei suutnud inimestega põnevaid teemasid ja arutelusid luua, sest kogu minu energia läks selle peale, et kaitsta oma ego ning identiteeti: “Kuidas MINA ikka siinjuures välja paistan?”

Mõtle teise peale
Ma sain väga hea suhtlemise kooli oma äripartnerilt esimeses firmas, kes oli minu mõistes maailma parim suhtleja. Ta leidis alati teise inimesega õige keele ja võis tundide kaupa võõra inimesega millestki rääkida. Millest siis? Tegelikult mitte millestki.

Kuna me käisime äripartneriga koos kõikidel üritustel ja kokkusaamistel, ja ma teadsin, et mul on probleem suhtlemisega, hakkasin ma teda teadlikult jälgima, et aru saada, mida ta teeb teistmoodi kui mina. Ma teadsin väga hästi, et viga on minus, kuid ma ei suutnud panna diagnoosi.

Mida ta siis tegi?

Ta avas inimese tema enda võtmega. Ta ei mõelnud selle peale, mida inimene, kellega ta suhtleb, või inimesed tema ümber antud juhul mõtlevad – ta keskendus oma vestluspartneri avastamisele. Ta “pommitas” oma vestlustpartnerit nii pikalt erinevate juhuslike teemadega, kuni ta avastas teema, mis haakus vastasega maksimaalselt – olgu selleks siis tema töö, hobi, perekond vms. Ta otsis valdkonda, millest soovis rääkida partner, mitte ei mõelnud selle peale, millest tema ise võiks või tahaks rääkida.

Ning teiseks, ta võttis vabalt. Kui mõni nali ei tulnud välja või valitud teema oli tõesti tobe, ei “kukkunud” ta seepärast veel auku. Ta läks edasi teiste teemadega. Ta ei hakanud oma peas analüüsima, et issakene, ma nüüd tegin endal margi täis. Ei, ta ei muretsenud selle üle, mis MINA tema sees tunneb või ütleb – ta lihtsalt suhtles.

Ning loomulikult hakkasin ka mina tema käitumist jäljendama oma suhetes. Ma muutsin oma tähelepanu suunda suhetes – kui varem oli see suunatud oma ego kaitsmisele, siis nüüd suunasin ma selle teise inimese ego paitamisele. Et tema ennast hästi tunneks, mitte MINA, MINA, MINA …

Kuidas suhteid hoida?
Enda samastamine oma Egoga on meie kõikide probleemide allikas. Ei, mitte enamiku probleemide, vaid absoluutselt kõikide meie probleemide allikaks. Me ei teadvusta endale, kes me tegelikult oleme – ja laseme seetõttu maailmal endale haiget teha, uskudes lihtsameelselt, et meie maailm on meist eraldiseisev nähtus.

Ja nii toimus ka minuga, kui ma kartsin kogu aeg inimestega suheldes, et ma pean iseennast ja oma maailma kaitsma. Kelle eest, tekib ju küsimus? Jah, õige – iseenda eest. Sest ma mõtlesin ju välja nii oma Ego, keda kaitsta, kui ka kõik hirmud, mille eest teda kaitsta. Milline absurd!

Enam ma nii palju ei karda. Ja lisaks mõistmisele, et suhete loomiseks on vaja partner tõsta enda huvidest kõrgemale, olen ma avastanud minu jaoks suhtlemise kõige olulisema komponendi – austus teise inimese vastu.

Ausus vs austus
Sageli öeldakse, et kõikide suhete aluseks on ausus. Jah, ma olen sellega pooleldi nõus. Pooleldi aga seetõttu, et me ei saa inimestega paratamatult lõpuni ausaks jääda. Kuna me ka ise oleme inimesed, ja meie mentaalsus toodab meie pähe igasugust “prügi” – hinnangud, arvamused, hirmud jms -, siis juhul, kui me jääksime lõpuni ausaks, võiksime me lihtsalt teistele inimestele tahtmatult haiget teha.

Meie maailm on subjektiivne, ja see subjektiivsus lähtub meist – ja selle subjektiivsuse kaudu näeme me oma maailma. See aga tähendab, et see, mis on tõde meie jaoks, ei pruugi kaugeltki olla tõde teise inimese jaoks. Ning kui me hakkame alati oma tõde talle kuulutama – näiteks tema enda kohta -, võib juhtuda, et me püüame teda suruda oma maailma raamidesse, mis aga ei haaku üldsegi tema raamidega. Tekib konflikt. Seega, kuna meie maailm on subjektiivne, on seda ka meie tõde, ning ka meie ausus. See lähtub alati meist. Meie egost.

Kui me aga seame austuse suhetes esikohale, lubame me teistel inimestel olla just sellised nagu nad on – me aktsepteerime neid just sellistena nagu nad on. Me ei anna neile “oma ausaid” hinnanguid, me ei avalda neile ” oma ausaid” arvamusi ning me ei keelita neid elama nende elu sama “ausalt”, nagu me seda ise teeme. See ei oleks võimalik, sest meie ausus võib olla hoopis midagi muud kui nende ausus.

Me saame vaid austada ning respekteerida meie jaoks kalleid inimesi. Olgu tegemist siis parima sõbra, abikaasa või armukesega – ma luban sul olla just selline, nagu sa oled. Kui sul on vead (minu ausast arvamusest lähtuvalt), siis luban ma sulle neid vigasid. Kui sa teed oma vigadest lähtuvalt otsuseid, mis teevad mulle haiget, siis luban ma sul ikkagi olla see, kes sa oled, sest sa teed neid vigasid ju oma “aususest” lähtuvalt. Kõik inimesed teevad kõiki oma tegusid oma parima äranägemise järgi – lihtsalt sel hetkel tundub neile nende tegu igati õige ja õigustatud. Nende aususest lähtuvalt. Isegi kui see on risti vastuolus meie aususega .

Austuse väljakutsed
Loomulikult on austust kõige raskem rakendada enda jaoks kõige lähedasemate inimestega – eriti oma “kaasadega” ja kindlasti ka lastega.

Meil on kõikidel ju suhetest ja maailmast oma nägemus, ning raske on lubada teise inimese nägemusi sellesse mudelisse. Lihtsam on püüda pidevalt teist inimest muuta ning temaga ausaks jääda – teisitiöelduna erinevate vahendite kaudu välja näidata, et me ei lepi tema maailmanägemusega, ja õige viis elada on ainult nii, nagu meie tõde ette näeb.

Kuid austust rakendades ei kuuluta me enda tõde talle, vaid aktsepteerime tema tõde sellisena nagu see on. Jah, kindlasti kerkib nüüd üles küsimus, et aga mis siis, kui mees on tõbras, ta ei armasta mind ning on kuri ja vägivaldne?

Küsimus on põhjendatud. Aga kas me usume, et me saame teisi inimesi muuta talle oma tõde  kuulutades? Vaevalt.

Lähisuhtes saame me rahu kogeda ainult kahel viisil – a) jäädes kokku ning aktsepteerides teda sellisena nagu ta on (sellisel juhul ei ole trotsi ja viha, sest me aktsepteerime teda tegelikult ka, mitte ei suru oma tundeid maha), või b) meie teed lähevad lahku. Rohkem võimalusi ei ole. Jah, on, aga teised teed viivad kannatuseni. Kuid kas elu on kannatust väärt?

Teine aspekt lähisuhetes on lapsed. Sageli püüame me enda vigasid ja tegematajätmisi välja elada oma laste peal – olles nendega taas ausad, ja öeldes nendele, mis on maailmas õige ja vale. Aga kuhu jääb jällegi austus lapse kui isiksuse vastu? Mis on tema tegelik kutsumus? Miks on tema siia sündinud? Need küsimused kipuvad ausust esikohale seades teisejärguliseks jääma. Et nendele küsimustele piisavat tähelepanu pöörata, saame me ka oma last aktsepteerida just sellisena nagu ta on.

Austuse kasv = Ego kahanemine
Teiste inimeste austamine on alati seotud meie enda ego vähenemisega. Me ei saa toita oma ego, kui me oleme otsustanud aktsepteerida teisi inimesi nii nagu nad on. Toon ühe äärmiselt äärmusliku näite.

Kui meie naine või mees petab meid, siis järelikult on tal selleks sisemine vajadus. Kui me lähtume oma egost, siis me karjume ta peale, ja jätame ta maha, sest ta on tõbras.

Kui me lähtume aga austusest, siis me mõistame, et tal on järelikult mingid vajadused / impulsid kodus rahuldatama (seks, lähedus, austus vms), ning me võime temaga rääkida sel teemal ja küsida, miks ta seda teeb. Mitte selleks, et tema peale karjuda, vaid et teda mõista. Kasvõi näiteks mõista seda, miks ta ei olnud meiega aus – miks ta ei tulnud ütlema, et tal on midagi puudu, vaid läks seda otsima meie seljataga. Siin tuleb väga tugevasti mängu suhete teine aspekt – ausus. Ja kui jutuajamise käigus selgub, et ta ei armasta meid enam, ja pole ka ühtegi muud aspekti, mille kaudu suhet elus hoida, siis on tõesti võib-olla mõistlik lahku minna.

Seega, kui naine/mees petab, siis järelikult on tal midagi, mida me ei suuda talle pakkuda. Vastasel juhul ta ju ei petaks! Kuid pane tähele, et “meie ei suuda talle midagi pakkuda”. Siin on fookuse asetamise küsimus – kas me lähtume endast (egost), ja oleme kurjad, et ta nii teeb, või me lähtume temast (tegelikult tema egost), ning püüame mõista teda.

Nüüd on küsimus, kas me saame selles olukorras süüdistada teda? Või ennast? Või üldse kedagi? Kui tema lemmiktoit oli näiteks 10 aastat tagasi friikartulid, aga nüüd on ta muutunud nii palju, et tema lemmiktoit on riisipuder – kas me siis oleme tema peale vihased? Ei, me lubame tal olla see, kes ta on. Aga kui ta 10 aastat tagasi pidas meid maailma kõige paremaks ja ilusamaks abikaasaks, kuid nüüd ta seda enam ei arva, siis me nimetame teda tõpraks. Miks? Sest suhtesse on sisenenud meie ego. Temal on kõik okei – see on meie ego, mis haiget saab. Ja siit kerkib üles miljoni dollari küsimus: “Kui meie naine/mees petab meid, kas sellisel juhul on egoist tema, et ta ei arvesta meie tunnetega ning ta lähtub ainult enda vajadustest, või meie, sest me ei luba tal olla see, kes ta on?”. Ära kiirusta vastamisega, sest sa kasutad hetkel oma subjektiivset tõde …

____________________________________________

Soovid veel inspiratsiooni?
www.siskosmos.ee