Headus, kurjus ja vaba tahe
Kirjutas | Teema Mõtlemine | Kuupäev 04.10.2009
Ma armastan sind. Sa oled kõige ilusam terves maailmas. Ma tahan sinuga alati koos olla.
Ma vihkan sind. Sa oled vastik. Issand, kui kole sa oled. Ma ei taha sind enam kunagi näha.
Need on tähtede read, mille omavaheline kombineerimine annab lausetele sisu. Aga millest sõltub, kas me kombineerime oma peas tähed kokku viisil, et nad sattuvad ritta meie sõnades ja lausetes, nagu esimeses – armastust täis – reas, või teises – viha kiirgavas – reas?
Meie kõikide elus on häid ja halbu perioode. See vist on elu paratamatus. Kust ja kuidas need olukorrad meie ellu tekivad? Selle üle võib filosofeerida tunde ja päevi. Mõned ütlevad, et see on meie karma, mõned ütlevad, et see on juhus ning paljud ütlevad, et see on meie mõtlemise tagajärg. Ma ise kipun langema viimasesse gruppi ning usun, et kogu meie välismaailm on meie sisemaailma täpne peegelpilt. Jah, mida mõjutab karma. Aga juhusesse ma ei usu.
Kes ma ikka olen
Kuid sõltumata sellest, kuidas on meie tänane olukord kujunenud – kas karma, juhuse või mõtlemise tagajärjel –, kas mitte kõige olulisem pole, kuidas me selles praeguses olukorras toime tuleme? Kas me allume depressioonile ning läheme kurjusega kaasa? Või me laseme sellest lahti ning teadlikustame, et tegelik mina ei saa olla kurjus, tegelik mina ei ole mitte midagi. Kui see oleks kuidagi teisiti, peaks olema võimalik see tegelik mina tõmmata rambivalgusse ja talle otsa vaadata ning küsida: „Kle, mis värk siin toimub?“. Aga see on võimatu. Kõik, mida me teha saame, on istuda vaikselt meditatsioonis ja küsida endalt: „Kes ma olen?“, „Kes praegu küsib?“ või „Kes praegu mõtleb?“. Nende küsimuste kaudu me taipame, et on Keegi, kes on, kes küsib ja kes mõtleb … aga see on ka kõik. Rohkem me temast teada ei saa.
Aga võib-olla ei olegi meil vaja temast rohkemat teada saada. Võib-olla sellest piisab. Kõik ülejäänu on meie vaba tahte küsimus – mida ma usun, kas ma usun ning kuidas ma sellest usust lähtuvalt oma elu elan.
Ma olen hea
Ühe võimalusena saan ma valida olla hea inimene. Ma otsustan, ei, mitte Kaido ei otsusta, vaid MINA otsustan, et Kaido on hea inimene. Selle teadliku otsuse kaudu saan ma „pookida“ Kaido külge kõik need omadused, mis on ühel tõeliselt heal inimesel. See on puhtalt teadlik valik. Teadvustades, et tegelik mina on täiesti sõltumatu ning tal pole üldse mingeid omadusi, saan ma ise valida, mis omadused ma võtan omaks Kaidona.
Näiteks, Kaido on sõbralik. Olla sõbralik sügavamas tähenduses ei ole midagi muud kui „mängida“ rolli. Aga tehes seda spontaanselt. Ma ei suru maha oma viha ning ei peida oma tujukust, vaid ma otsustan teadlikult, et minu ainuke omadus on sõbralikkus. Ja ma elan seda rolli läbi. Ning ma naudin seda rolli, sest see peegeldub vastu minu välismaailmas sõbralikkusena ka kõikide inimeste ja olukordade kaudu, millega ma suhestun.
Ma olen kuri
Ma küll ei tea, kes teeks teadliku valiku olla kuri, kuid tundub, et meie maailmas elab inimesi, kes naudivad olla kurjad. Siiski ma usun, et nad ei ela kurjust läbi spontaanselt, vaid näitlikult, kuna nad elavad rolli oma rollis.
Ma tean isiklikult inimesi, kes on sisimas väga mõnusad ja sõbralikud, aga nad kiirgavad väljapoole üleolekut, kurjust ning viha. Kas sa oled näiteks märganud, et mida kallima autoga inimesed Eestis sõidavad, seda vihasemad näod on nendel peas? Millegipärast on meie ühiskonnas kollektiivne uskumus, et kui sa oled edukas, siis pead sa olema kuri ja ülbe. Arvatakse, et edukad inimesed ei saa olla sõbralikud. Kuid … kui sa nende inimestega tuttavaks saad, siis selgub, et nad on maailma parimad inimesed. Kas pole imelik?
Võib-olla on siis kurjus tegelikult nende kaitseülikond, mis lubab nendel edukas olla. Ehk on see uskumus, et sõbralikud inimesed on nõrgad. Ülbed inimesed on tugevad ja edukad. Aga see on kõigest uskumus. See on hea viide sellele, et edukad ja rikkad inimesed ei ole sageli õnnelikud. Kuigi paljud jahivad raha ja kuulsust, aga saavutades edu ainult materiaalsel tasandil, jääb sellest väheks. Sest sees kumiseb tühjus. Ma mõtlen päris sees. Mitte pelgalt peas, mis on täis akadeemilisi teadmisi ning ärilisi kogemusi. Aga päris sees on midagi puudu, mis ei luba olla sõbralik ja enesekindlalt edukas samaaegselt.
Loomulikult ei ole see absoluutne. On ju väga palju edukaid inimesi, kes on oma olekult kõige toredamad inimesed, keda me teame. Nad on saavutanud nii sisemise kui välise külluse. Ning nad teavad seda. Ja nad on tõeliselt õnnelikud. Neist paistab välja armastus ja sõbralikkus kohe, kui me neid näeme sõltumata kas nad sõidavad Opel Asconaga või Mercedes Benziga. Nad teavad täpselt, kes nad on ja mis on nende sisemine ning väline väärtus.
Ma olen kuri, aga ma näitlen, et ma olen hea
Mõnikord saab elu veelgi huvitavamaid vingerpusse visata. See on olukord, kus näiteks Kaido, mitte MINA, aga Kaido (egofaktor) ei ole veel taibanud, kes ta tegelikult on. Kaido arvab, et kõik välised objektid on kaljukindlad, tal puudub igasugune võimalus neid mõjutada ning ta on selle olukorra pärast nukker. Tema elu ei ole selline, nagu ta sooviks ning ta ei oska kuskilt ka seda muutma hakata. Ta on spontaanselt kuri. Ta ei ole kuri mitte sellepärast, et ta on tegelikult kuri, aga ta ARVAB, et tema loomulik olek on kuri.
Et oma elu vähegi elamisväärseks muuta, surub Kaido oma kurjuse alla ning püüab käituda heana. Ta mõtleb negatiivseid mõtteid, ta on kuri iseenda ja kogu maailma vastu ning ta vihkab kõike enda elus. Kuid ta teeb selle kõige juures head nägu. Mis omakorda muudab teda veelgi vihasemaks ja kurjemaks.
Ma usun, et see on MINA’le kõige keerulisem juhtum, sest see on lõks. Kaido istub lõksus ning ta ei tea, et ta on lõksus. Iga mõttega, mida ta mõtleb, sõnaga, mida ütleb ja teoga, mida ta teeb, surub ta lõksu kinni poole ning tema valu kasvab. Kaido on ohver.
Kaidot ei ole olemas
Viimast kahte lõiku kirjutades tunnen ma füüsiliselt survet.
Meie tegelik loomulik olek on vaikus ja rahu. Alguses ei olnud ju midagi. Päris alguses, ma mõtlen.
Vaadates loomi, väikseid lapsi ning tõeliselt edukaid inimesi, kes on saavutanud sisemise ja välise tasakaalu, näeme me, et nad on rõõmsad, positiivsed ja sõbralikud. See on meie loomulik olek. Kõik muu on illusioon. Isegi Kaido on illusioon. On ainult MINA. Ning minu ainuke omadus on see, et ma olen olemas. Ülejäänud omadused valime me ise. Teadlikult või alateadlikult. See on meie vaba tahe.
Oleme olemas!
Kaido
kasutada efektiivselt alateadvust
Inimene ei sünni siia ilma kurjana, ega heana, ta tuleb neutraalsena. Ümvritsev keskkond mõjutab teda väga palju. Töötades lastega olen näinud igasuguseid asju. Olen näinud, mis vahe on kahel neljanda klassi poisil, kes on koos koerustükiga hakkama saanud. Kui nende teo tagajärgedest rääkisime ja põhjusi otsisime, siis üks nendest kuulas, mõistis, isegi peitis oma pisarates näo oma üles tõstetud lauaklapi taha, teine aga lihtsalt irvitas mulle näkku (pärast selgus veel, et sellel noorel poisil on juba mitmeid kordi politseiga tegemist olnud). Kõigil tuleb õppides ette apsakaid. Aga üks neist lastest oli oma rõõmsa, vahetu ja siira olemise juba alatedvuse mõõtmatustesse avarustesse ära kaotanud. Nii kahju oli temast. Ja see tuleneb kõik kodusest lastetoast. Ühe suure inimese vaba tahe on ära rikkunud väiksema inimese vaba tahte, kes pole selle olemasolust veel teadlikukski saanud. Ka see poiss arvas, et tema loomulik olek on kuri.
Hea on siin blogis neid tekste lugeda, peale iseenda aitavad need tundma õppida ka teisi.
Tänud selle eest!!!
Mina olen valinud olla siiras. Ma võin mõjuda kurjalt või healt olenevalt vastuvõtja pagasist, aga ma usun, et ma ei teeskle. Ja nagu ütles kunagi siin keegi, igaühes, ka minus on kõike, head ja halba. Sellest aru saamine on esimene samm tõeni…
Hästi mõnus, armas ja lihtsalt mõistetav jutuke, nii nagu on õpetlikud jutukesed lasteraamatutes:))) Hea lugeda.
Tekitas minus rahu tunde.
Aga minu arust on see illustreeriv pilt üliarmas:) Munaingel ja munakurat;););) Pole enne elu sees näinud varem:)
K
Ja siis on veel Libahundi Tiinad. Inimesed, kes peavad end headeks ja keda koheldakse miskipärast aina kurjadena. On neil siis teistmoodi silmad, nina või juuksevärv. Kuidas see lugu Tiinaga lõppeski, kas mäletate? Kohtle kedagi järjepidavalt halvasti ja tal ei jää muud üle, kui uskuma jääda. Vot sellised inimesed on tõeliselt lõksus.
hea on vaadata inimesi,kui ma muutun iga nädala tagant kellekski teiseks ma vahetan aegajalt enda identiteeti,kui ma nädal tagasi tundusin inimestele selline inimene,siis praegu ma enam selline ei ole kogu aeg muutun,ja muutumist saan läbi kujutlusvõime teha,see on minu jaoks enam vähem kui oskus olla just see kes ma tahan,aga tõde garanteerib mulle,et ma ei ole ükski kujutluspilt mida ma ise endast loon,hea on mõista midagi sellist,millest teistel inimestel pole lihtsalt silmi.:)
Helena ja Hendrik, nii vastandlikud oma ellusuhtumises…
Kõigepealt: Kaido, Sa oled tõesti olemas. Õnnitlen.
Pärast kõigepealt-i mõttelõng:
Jah, meie välismaailm on meie sisemaailma peegeldus. 100 % täpsusega. Selles see asi ongi. Seepärast tuleks eriti tähelepanelik olla ja mitte imestada “kuidas see sai küll minuga juhtuda - mina olen ju NIIII HEA inimene”. See nn headus on meie aja praegusel arenguastmel suht võlts aga väga laialt levinud trend. Kuna mul on õnn (ja osaliselt õnnetus) inimesi suhteliselt selgena tunnetada, võin seda vabalt väita. Tuleb olla hoopis võimalikult kooskõlas oma sisemusega ja ehe, siis ei pea võtma vastu ka elu “ebameeldivaid” üllatusi. Siis sa OLED see, kes sa oled. Ja olemas olevaid-ehedaid inimesi on maailma just praegu nii faking hädasti vaja!!!
Agnes!
Ma vist taipasin, mis aspekti sa minus esindad. Ma teen selles suunas tööd ning otsustan lõplikult muuta seda osa endas täna. Hea, et sa tulid. Ma usun, et sa saad varsti minna taas.
Aitäh sulle.
Ja mina tean, mida Sina minus esindad. Sullegi suur-suur aitäh selle näitamise eest!
Selle postituse esimese lõigu lugemine tekitas minus tõsiselt tugeva emotsiooni ja ma tundsin, kuidas külmavärinad tekkisid üle keha. Ilmselgelt reageeris mu keha sellele loetud mõttele. Ja ma jäin tänu sellele mõttesse, et mis siis oleks, kui ma suudaks iga päev nii mõelda. Sügavalt ennast armastada. Kui lahe see oleks
Ja armastada ka teisi selliselt. Tingimusteta. Püüdlen selle poole igatahes, aga lihtsalt see lõik tuletas mulle eriti meelde, kui vajalik on minul see õppetund omandada. Aitäh Kaido sulle 
Agnes, sinu mõtted siin on avanud mulle taas uued tahud inimloomuses ja tänud sulle selle eest
Kahju veidi Kaido, et mind minekule suunad, mul oli siin päris lõbus
Aga kel huvi minu mõtete vastu, kohtumiseni:
http://www.absoluutseltagnes.blogspot.com
Agnes!
Ma kindlasti ei soovi, et sa ära lähed. Ma tunnen end hästi, kui sa mu lähedal oled. Seega palun ära kindlasti võta seda niimoodi.
Hoia end.
Kaido
Mis mul muud lisada:
NOORED VÕTKE TUBA!!!:D
Mis tuba?! Hõissa pulmad!!!
Hästi öeldud Kristel:) ajasid mind naerma ja naer ju ainult kasulik…
Puhast rõõmu teile!
Väga armas sinust kolme punkti persoon
Siis tasus nali ju ära;););)
K
Kindlasti ma tulen heameelega, Kaido, Su pulma, sest Sa meeldid mulle! Aga pane siis kutse kahele, eks
Armastust!
Kaidost on kujunemas tõeline guru.
Kas teate, mis eristab õpetajat-pandidit
meistrist-gurust?
Õpetaja ehk pandit õpetab seda, mida on õppinud,
aga guru seda,
mida on läbi elanud.
Kaido jagab ilmutusliku tarkust.
Mõned küsimused siiski…
kas kõik asjad ikka on neutraalsed?
Kas mõned pole energeetiliselt laetud?
Näiteks maagia või kultusvahendid?
Kas ikoonidel pole ilmset positiivset energeetilist mõju
ja mõnel nõiawärgil taas negatiivset?
Kui nüüd öelda, et asjade olemus - arche -
on ikka neutraalne,
aga asjad “meie jaoks”
võivad olla erinevad,
siis ikka tuleb küsimus,
et mõned asjad on ju
teat
ideologiate-süsteemide-kultuste-tradistioonide jne.
sümbolid
nn “taevaste varjukujud”
ja nad võivad ola ka täiesti uued,
aga esindavad teatud ideede energiat.
Mäletan üht Egiptuse kuju,
mille reisilt kaasa tõin
Mu pere palus selle kodust ära viia,
kuna see kandvat halba energiat.
Ma ei omandanud sellele erilist tähtsust
- milline hoiak võimaldab küll maailma neutraalsena võtta
- ma küll ütleks “sellisena kui ta on”,
aga jah, omapoolt värvimata,
aga selle kuju suhtes olin päri -
oli tõesti suht kahtlane…
Mõistsin, et see esindab üht
kadunud kultust, mille
energeetika on tundmatu jms.
ja viisin ta töö juurde -
liiga kallis asi ka kohe ära visata -
kust ta juba järgmisel päeval
müstiliselt
ära kadus.
Keegi kolleegidest,
kaasa avat üks väga tähelepanelik lauanaaber -
kes kõik e NÄEB
polnud teda näinud…
Seega maailm on küll neutraalne,
a on ka mõned erandid,
mis ilmsaelt kinnitavad reeglit…:)
A inimeste suhtes ma siiski ei ütleks
et nad sünnivad neutraalsetena
see on seesama vana Locke´i “valge leht”
Inimesel on ju oma
geneetiline kood
ja ka looteaja kasvatus/kasvatamatus,
mis annab teat suundumused
lehel on juba oma muster
Ei ütleks ka “hea-kuri”,
vaid ikka, et
inimeses on mõlemat
ja enam seda,
mida ta enam toidab….-)
Kas inimene “toidab” ennast kohe alguses ise?
Kas ta toidab ennast vaba tahtega juba lootena ise?
On geneetiline kood.
Kas me ise hakkame seda juba lootena kuhugi poole suunama?
Kust me tuleme? Mis on mina ja mis mitte?
Kuigi ise ei hakka,
on see kood ja
need suundumused/mõjutused,
mis rakandavad teat geenid ja
teat ei rakenda ju olemas.
Seega ei sünni inimene neutraalsena -
valge lehe või tabula rasana,
vaid juba “iseloomuga”,
teatud koodiga.
oamamoodi programmerituna.
Traditsioon tarkus käsitleb MINA hingetuumana
Keha kui ratsut, millega sõidetakse jne.
On geenid ehk kood ehk eeldused, olen nõus, et ei ole valge leht. Neutraalne ei ole valge leht. Minu arvates.
Kui on geneetiline kood, on miski(kõige muu kõrval iseloom) juba eostumisel ette määratud, paika pandud, kus on siis vaba tahe?
Ka mulle jäi mulje, et Agnest soovitakse minema saata … vähemus, kes teisiti arvab
Hmm, olen siin uus.Seda lugu headusest ja kurjusest lugedes tekkisid minul omad mõtted.Igas inimeses on oma annus headust ja oma annus kurjust (positiivset;negatiivset).Teisiti ei olegi võimalik.Lihtsamalt öeldes Ilma headuseta ei oleks kurjust, ilma valguseta pimedust, ilma ööta päeva jne.
Point selles, et alati kui miskit kehvasti läheb ( või juhtub ) peab olema keegi süüdi 
nii inimlik 
Headuse ja kurjuse teema on inimkonnal lahata olnud juba Aadama ja Eeva eluajast peale, ning kui Aadam ja Eeva nn paradiisist maa peale saadeti,sest nad olid söönud hea ja kurja tundmise puu vilju, siis selles oli ju madu süüdi
Küll lastetuba lünklik, küll elukogemus puudulik jne.
Kerge on hukka mõista, tarvis on mõista.Samas idamaade õpetused ju õpetavad inimesi harmoonias elama.Mis siis see harmoonia on? Mina saan aru, et inimene on harmooniline siis, kui tema positiivne ja negatiivne on tasakaalus.
Küll, aga olen seda meelt. et iga inimene saab elult seda mida küsib.
Kas me näeme 100 % seda mis on meie sees? Hmm vot see on koht kus minu aju väsib mõtlemast.Ehk ei luba minu areng ja lünklik lastetuba seda veel mõista.
Kaidole suur suur tänu teema püstitamise eest.
Päikest!