Lõbus vahepala: Ma olen muusik …

Sageli on raske teada, mida me täpselt oma elult soovime. Meie mõtted, kogemused, ideed ja emotsioonid vahelduvad sõltuvalt meie saavutustest ning meid ümbritsevast keskkonnas ning me soovime oma elus kogeda ka erinevaid sündmusi.

Mulle meeldib tegelda sellega, mida ma teen. Mul on paar äriprojekti, mida ma vean, ma saan ennast väljendada www.suurimsaladus.ee kaudu ning olen viimase paari kuuga leidnud terve hulga uusi sõpru, mis oli ka SuurimSaladus.ee asutamise üks eesmärke – tõmmata ligi inimesi, kellega mul on ühised huvid ning sarnane elufilosoofia.

Kõik on väga lahe ning ma tunnen, et minu teadvus veab maailma järele just sinna, kuhu ma otsustan minna.

Umbes 2 kuud tagasi jälgisin ma ühte kontserti ning mõtlesin, et muusikud on huvitavad ning õnnelikud inimesed. Esiteks, nad tegelevad oma suurima kirega ning teiseks, muusika tegemine on nii mõnus. Isegi muusikat kuulata on nauding, mis siis veel selle tegemine laval ning inimestele esinemine. „ Ma soovin, et ma kogeksin, mis tunne on olla muusik ja pakkuda inimestele loomingut“, mõtlesin ma ning lisasin oma teadvusesse täiesti uue mõõtme.
4 nädalat tagasi märkasin juhuslikult ühes Tallinna esoteerikakaupluses, kuhu ma müün mõnesid oma tooteid, kuulutust, et tulemas on lõunamaa trummide seminar. Ma ei olnud iialgi mõelnud trummide peale, kuid see kuulutus haaras kogu mu tähelepanu ning ma otsustasin sinna minna. Ma isegi ei süvenenud, kes on õpetaja, lihtsalt mulle tundus, et kuna ma otsustasin oma elu muuta, siis pean ma ära kasutama kõik „lipud“, mille Universum mulle teele paneb ning olin kindel, et minu maailm tuleb mulle järgi.

2 nädalat tagasi oli trummide seminar. Selgus, et see ei olnud üldsegi mitte keegi Eesti kohalik trummar, aga seminari läbiviijaks oli USA’st päris väga populaarne trummar Brian Melvin (www.brianmelvin.com). Seminar kestis 3 päeva ning see jättis mulle sügava jälje. Ning seda seetõttu, et tegemist oli tõesti kõrgema klassi muusikuga, kes mängis ja nautis seda mängu just nii nagu peab tegema midagi, mis sa tõeliselt armastad – suurima kire ja naudinguga. Lisaks jättis mulle sügava mulje Briani elufilosoofia. Ta on tegelnud Tai Chi ja Qigongiga lapsest saati ning seda peegeldas ka tema füüsis, mis ei reetnud kaugeltki tema tegelikku vanust. Samuti tema zen-budismist inspireeritud suhtumine elule anda kõik endast maksimum siin ja praegu.

Kolmanda päeva lõpuks olin ma veendunud, et jamba ja  congo trummid on mulle meelepärased ning otsustasin nendega lähemalt tutvust teha. Mulle meeldis nende kõla ning väga tähtsaks muutus võimalus saavutada ühtlasi rütme luues meditatiivne seisund mõtlemise peatamiseks, mis on üheaegselt ka suurepärane keskendumise praktika meele treenimiseks.

Siis hakkasid juhtuma imelikud asjad. Viimasel seminari päeval otsustasin osta endale kõigepealt trummi. Valisin vaikselt trumme, kui Brian tuli minu juurde ja ütles, et osta see congo trumm, mida tema mängis kõik need päevad (video peal keskmine trumm). Ta kinnitas, et see on väga hea kõlaga ning paljude võimalustega trumm ning ta on sellele 3 päevaga lisanud tohutu energia, mis aitab mind kindlasti edasi ja annab oma väe. Kuna ma ei teadnud trummidest midagi, siis vaatasin hinda – 3700 EEK – ning mõtlesin, et kas see pole natuke liiga palju esimeses trummiks? Brian vastu, et trumm on nagu naine, sa valid selle ühe korra ning sa pead temaga koos kasvama. Ma nõustusid temaga ning armusin sellesse trummi. Ta oli seda mänginud viimased 3 päeva nii vapralt, et tundsin juba selle taha istudes muusikuna. Aga 3700 EEK!? Liiga palju! Olin arvestanud, et lagi on 1800 EEK, mille olin ka enne seminarile tulekut automaadist välja võtnud

Juba loobusin trummist ning hakkasin vaatama „oma hinnaklassi“ jäävaid jamba trumme, kui ootamatult märkasin Briani congo trummi küljes väikest oranzi sildikest. Ning te ei usu iialgi, mis sellel kirjas oli … „Allahindlus märtsi lõupuni 50%!“. Ma sain selle trummi hinnaga 1850 EEK. Ja sel hetkel ma teadsin, et see oli lipp ning ma liigun õiges suunas. Ma ostsin trummi, lõin Brianile patsu ja jalutasin hilises Tallinna Vanalinnas läbi oma uue enam kui 1m kõgruse trummiga auto poole.

Leppisime kokku Brianiga, et võtan temalt järgnevate kuude jooksul mõned eratunnid, et õppida rütme ning liikuda „muusiku“ suunas. Ma põristasin õhtuti kodus trumme ning kujutasin selle uhke Briani trummi taga istudes ikka ette, et olen kuskil Tahiti rannal, kus on lõke ning inimesed naudivad seda mõnusat elu, tantsivad ning mina mängin nende  rõõmuks trumme. Nad usaldavad mind ja teavad, et olen seal oma trumme mängumas just nende jaoks. See tundus nii hea!

Ja nüüd sain ma muusikuks. Kokkulepitud päeval läksin Briani poole koju, et võtta esimene trummitund – elementaarsed rütmid ning rütmitaju. Sisendes tema koju, tundsin, et meil on palju ühist. Tema korter lõhnas tugeva viiruki järele ning oli täis väikeseid Buddha kujusid justnagu minu tuba, kus tegelen oma meditatsioonidega ja praktikatega. Me saime kohe sõpradeks ning kuigi me kohtusime praktiliselt esimest korda, tundsin ma, nagu oleks teda eluaeg tundnud. Te kindlasti teate seda tunnet, kui kohtute kellegagi ning tunnete ära oma hingesugulase.

Olime ca 15 minutit harjutanud, kui Brian ootamatult küsis: „Mis plaanid mul õhtuks on?“. Ma ütlesin, et ei midagi sellist, mida muuta ei saaks, kui huvitav pakkumine on. Ta ütles, et ta läheb õhtul esinema ühele vaimsele Workshopile, kus inimesed teevad hingamisharjutusi, meditatsioone ning piirangutest vabastamise tantse tema trummide saatel. Ta pakkus välja, et ma võiksin temaga kaasa tulla, et ta tutvustab mind kui tema assistenti ja sõpra ning saaksin kindlasti mõnusa elamuse. See tundus väga põnev ja salapärane ning andsin jaatava vastuse.

Kell oli 18.00, kui rahvas hakkas kogunema. Kokku tuli umbes 25 inimest. Tuled lasti hämaraks, prozektoritele pandi peale värvilised katted ning süüdati küünlad. See oli üsna suur ruum, kuhu mahtus ilusti 25 inimest ära ning seejärel hakati tegema soojenduseks hingamis- ja joogaharjutusi. Me olime Brianiga tagaplaanil ning ootasime „oma“ etteastet. Umbes 30 minutit hiljem andis korraldaja märku, et Brian võib oma ettekandega alustada.

See oli lihtsalt fantastiline. Brianil oli kaasas 6 erinevat trummi ning elektrooniline trumm, mis omakorda mängis ca 10 erinevat trummi. See oli mees nagu orkester. Inimesed sidusid omal silmad kinni, värvilised prozektorid lasti minimaalseks ning see oli nagu šamaanide öö. Eesmärk oli, et inimesed saaksid kinniste silmadega ennast täiesti vabaks tantsida kartmata, et naaber piiluks, kui tobedasti ta oma tantsus transsi kukub. Nad pidid ainult tajuma trumme ja Briani muusikat ning laskma end vabaks. Ning seda nad ka tegid. Oo jaa, see oli võimas. Nad olid tõesti transis alates hüppamisest, nutust kuni maani kummardusteni.

Aga Brian lihtsalt mängis. Ka tema oli transis. Ta pakkus inimestele midagi täiesti erilist. Ta pakkus oma kire ning armastuse läbi oma trummide. Vaid mina istusin seal poolootoseasendis ning nautisin kõike seda pealtvaatajana. Ma olin tema assistent ning üksikutel hetkedel ulatasin talle mõne uue trummi või sättisin mikrofoni vaiselt unistades, et saaks ka kunagi niimoodi mängida inimestele.

Ootamatult viskas Brian mulle kätte ühe oma trummidest ning näitas ette lihtsa rütmi. Ma sulgesin silmad ning lihtsalt mängisin kaasa. See oli uus maailm: Ma tundsin, et olen Tahiti rannal ning ma olen muusik. Inimesed tantsisid minu ümber ning ma pakkusin nendele oma loomingut. Ma tundsin, et ma olen osa nendest ja nad usaldavad mind. Nad ei häbenenud tantsida ennast vabaks, sest nad teadsid, et ma olen seal nende jaoks, et neid aidata ja armastada. Ma lihtsalt lõin oma rütmi ja olin õnnelik. Aeg-ajalt vaatas Brian mulle otsa ning naeratas sõbralikult. Üks minu unistusi oli taas täitunud. Ma olin olnud muusik …