Loogiline argument või paradigma vabandus

Rääkides mastermindis eesmärkidest tuli grupist küsimus, et kas on võimalik, et ma panen endale eesmärgi, mida ma tegelikult ei taha, kuid ma õigustan ja argumenteerin selle eesmärgi iseenda jaoks oluliseks.

Kui paljud meist on valinud endale ameti, mitte selle järgi mida me armastame teha, vaid selle järgi, mida me arvame, mis toob meile tulevikus raha sisse, annab tähtsa ametposti või midagi muud sarnast.

Võib olla ka vastupidi, me keelame endale asju, mida me võiksime endale lubada, kuid me kardame ja seetõttu õigustame endid erinevate argumentidega.

Viis aastat tagasi elasin ma kesklinnas ja liikusin jala. Minu teekond ühel päeval võis ulatuda Koplist Majandusteaduskonnast üles Peterburi maanteele ja tagasi kesklinna. Hommikul oli vaja ka kolme aastane tütar lasteaeda viia ja õhtul koju tuua, kusjuures selleks tuli vähemalt kaks korda ühistransporti vahetada.

Sellegipoolest leidsin ma majanduslikult kaalutledes, et efektiivsem on omada kuukaarti ja sõita ühistranspordiga, mitte osta auto, hoolimata sellest, et kolmandik minu päevast kulus ühistranspordis.

Nüüd milles oli aga tegelikult asi? Loomulikult hirmus, kusjuures teadvustamata hirmus. Tsiteerides Sveitsi pshühholoogi Carl Jung’i “Senikaua kuni sa ei teadvusta alateadvuses olevaid protsesse, kontrollib see sinu elu ja sa nimetad seda saatuseks.”

Minu elu kontrollis täielikult alateadlik hirm sõita autoga kesklinnas, kuid ma sain sellest teadlikuks alles pärast seda, kui ma auto ostsin. Senikaua aga maalisin ma endale võltspilte sellest kui vahva majandulikult mõtlev inimene ma olen. Mis on see, millega sina oma teadmatust peidad?

PS. Kui Sulle meeldis see lugu, võid jagada seda Facebookis oma tuttavatega. Selleks vajuta siia! Aitäh Sulle!