Mängureeglid: Distsipliin

Olles mõned aastad tagasi leidnud esimesed raamatud saladusest ja külgetõmbeseadusest, olin ma hämmingus. Ma küsisin endalt ikka, et kas tõesti on maailm niimoodi üles ehitatud? Kas tõesti on võimalik, et pelgalt oma mõtete muutmisega muudame me oma maailma? Kas seda suudavad siis kõik inimesed teha? Oioioi, kas ma pean seda suurt saladust ikka hoidma, kuna muidu kõik hakkavad seda kasutama ning siis ei jätku ikkagi edu kõikide jaoks? Kas maailm ikka saab niimoodi toimida, kuna tasakaal kaoks ära, kui kõik hakkavad kasutama neid teadmisi ning kõik oleksid edukad?

Need olid mu mõtted umbes 2 aastat tagasi. Olin selleks ajaks juba tükk aega tegelnud meditatsioonidega ning sisemise rahu otsimisega, kuid olin otsimas uut väljundit, et haakida oma igapäevased otsingud ettevõtluse ning edu saavutamisega tegutsemise kaudu. Kuigi paljudes raamatutes räägiti joogidest, kes mediteerivad Tiibeti kloostrites ning üha enam olin hakanud kohtuma vaimsete inimestega ka Eestis, kes ütlesid, et nad on vaimsed ning nendele ei ole raha ning materiaalseid asju elus vaja, tundsin, et kui me oleme siia füüsilisse maailma sündinud, siis miks me peaksime ennast muutma siin mittemateriaalseks. Leidsin, et oluline on suhestumine rahaga ning materiaalsete asjadega ning eesmärk ei saa olla enda esile tõstmine nende väärtuste kaudu „Look at me!“ mõttes, aga me saame ennast teostada, areneda ja kasvada vaid juhul, kui meil on Maslow püramiidi alumised tasandid paigas – meil on piisavalt raha, me tunneme, et me panustame oma elus valdkondadesse, mis pakuvad meile huvi ning me tunneme elust rõõmu.

Sel hetkel ma otsustasin, et ma osalen eksperimendis. Ma mäletan seda päeva väga selgelt, 2007 aasta märts võis see olla, mil jalutasin Pirita rannas, päike paistis ning mõtlesin, et „Gabriel, mis meist saab?“. Ma mõtlesin, et mul on kaks valikut: a) ma lähen edasi oma eluga, nagu olin seni seda teinud ehk siis klassikalisi edu saavutamise vahendeid kasutades, või b) ma proovin elada oma elu nende seaduste järgi, mida ma olin tundma õppinud viimase aasta vältel, mis kokkuvõttes ütlesid mulle, et ma olen üks osa suurest tervikust, ma pean olema ise õnnelik ning laskma ka teistel õnnelik olla ja ma pean tegelema asjadega, mis pakuvad mulle naudingut. Kõik. Lühidalt, ole hea inimene, leia enda kirg ning usalda Universumit. Liiga lihnte ning isegi hirmuäratav. Aga ma otsustasin, et ma proovin 5 aastat. Kui 5 aasta pärast olen oma asjadega ummikus, siis pöördun tagasi vana elu juurde ning hakkan jälle muretsejaks ja igapäevaste probleemidega võitlejaks.

Ning siis tekkis jällegi mu pähe küsimus: „Kle mees, kui see oleks nii lihtne, siis miks ei kasuta seda kõik inimesed ja miks ei ole kõik õnnelikud? Need raamatud on ju mujal maailmas olnud ammu saadaval, kuid kui need räägivad tõesti saladusest, mis on saadaval igale inimesele, et muuta oma elu paradiisiks, siis peaks selle kohta olema piisavalt tõendeid. Miks on siiski väga vähe neid inimesi, kes reaalselt on edu saavutanud ning enamus ebaõnnestuvad? Miks, miks, miks?“

Lõpuks on mul vastus olemas ka nendele küsimustele. Ma näen enda elus muutusi, mis toimuvad ning ma näen oma ümber inimesi, kes ütlevad, et see ei tööta. Ma loen skeptikute foorumit www.skeptik.ee , mis on mulle väga meeldima hakanud, kuna ma saan selle kaudu oma kaastunnet arendada lugedes nende inimeste kurjasid ja kibedaid lugusid, kuidas kõik on jama ning kole, ja ma kohtun inimestega, kes esitavad samu küsimusi, mida mina esitasin 2 aastat tagasi. Ma näen inimesi, kes hakkavad tegelema endaga, aga ei saavuta tulemusi ning nad on kurvad. Miks, miks, miks?

Vastus on DISTSIPLIIN. Kui kaua sa suudaksid elus püsida, kui sa otsustaksid enam mitte süüa? Umbes 40 päeva. Kui kaua sa suudaksid elus püsida, kui sa ei jooks enam vett? Umbes 4 päeva. Kui kaua suudaksid sa elus püsid ilma hapnikuta. Umbes 1,5 minutit. Mitu inimest on võitnud olümpiakulla ilma aastaid kestnud distsiplineeritud treeningu. Umbes 0 inimest.

Alustades enda sisemise kasvuga ja külgetõmbeseadusega läbime me erinevaid faase. Esimene faas on eufooria. Ma tunnen, et ma leidsin lõpuks vastuse oma küsimustele. Yessss, nüüd ma tean, kuidas elada õnnelikku elu ja saada rikkaks. Tssss … ma ei räägi kellelegi, sest muidu saavad nad teada ja võivad ka õnnelikus ja rikkaks muutuda. Aga see on ju minu saladus. Kõik probleemid näivad olevat kadunud, sest me teame, et meil on jõud meie sees ning selle abil me saame kõigest üle.

See faas kestab umbes nädala, mõnikord parematel isegi 2 nädalat. Me teeme neid harjutusi, mis on raamatus kirjutatud, paneme paika oma eesmärgid ning töötame. Võtame isegi õhtuti aega, teeme visualisatsiooniharjutusi ning meditatsioone. Kuna paljud raamatud räägivad, et meil tuleb annetada 10% oma sissetulekust tagasi vaimseteses allikatesse, siis paljud teevad isegi seda. Mina näiteks ühes järjekordses eufooriatsüklis annetasin 10 000 krooni. Ma küll ei saa aru, kuidas ma selle summa kokku rehkendasin, aga sel hetkel aravasin, et mida rohkem ma Talle – Universumile – annan, seda enam ta annab meile tagasi, aga oi, kuidas ma siis ikka eksisin, arvates, et ostan Tema ära. Me isegi muudame oma suhtumist teistesse inimestesse. Ma mäletan hästi oma head sõpra, kellele laenasin raamatu „Vaimsete seaduste valguses“ ning ta oli poole peal, kui tuli ükskord mulle kontorisse ja ütles: „Kaido, ma olen jube väsinud. Ma olen täna nii palju andnud. Ma olen kõikidele kinkinud armastust.“ Ta oli väsinud, kuid väga õnnelik. Ta leidis korraks Tee. Aga kahjuks tema esimene faas kestis ainult 2 päeva.

Umbes teise nädala lõpuks hakkab ununema mingil põhjusel kõik, mida me lugesime ja tundsime selle käigus. Isegi, kui me võtame selle raamatu uuesti kätte sama koha pealt, mis andis meile 2 nädalat tagasi tohutu laengu, ei lae see enam meid. Me hakkame üha enam mõtlema, et mis kuramuse pull see käis 2 nädalat? Kas ma ei näe, et mul probleemid, millega tuleb tegelda, mitte uskuda mingit new age’i jama ja anda. Miks, miks, miks? Ma hakkan tööle parem. Ma olen raisanud 2 nädalat mingi jama peale.

Ja enamus kukub ära. Plaksti. Mängust väljas. Raamatu kirjastaja ütleb vaid: „Thank you very much and see you next time, my Buddy“.

See ei ole väljamõeldis. Ma ise olen neid etappe korduvalt läbi teinud ning mul on palju tuttavaid ümberringi, kes peale kohtumist on õnnelikud ja teovalmis, aga 2 nädala pärast selgub, et ta ei tee enam mitte midagi, millesse ta alguses nii tugevalt uskus ning mis isegi näiteks andis talle konkreetseid märke, et muutus on toimumas. Kurb, aga pidulik.

Aga on teine grupp inimesi. On neid, kes otsustavad muutuda. Nad mõtlevad: „Mis iganes, aga ma muudan oma elu. Mul ei ole midagi kaotada. Kui see süsteem isegi ei tööta, olen ma hea inimene maailma ja teiste vastu. Ma ei saa seda praegu tõestada, et see töötab, … aga ma ei saa seda praegu ka tõestada, et see ei tööta. Mul on 50/50 võimalused ning ma uurin ise välja.“

Ning nad hakkavad tööle.

Jah, ka nendel tuleb ette raskeid aegu, kui kõik tundub mõttetu. Elu on tsükkel, mis käib üles alla ning me peame sellega kaasa minema. See on osa kireldamatust Taost. Kui meil on raske, me loeme, räägime inimestega, mediteerime ja EI KAOTA usku. Me teeme praktikaid ka siis, kui see tundub täiesti mõttetu. Ning me teeme praktikaid ka siis, kui me ei näe tulemusi. Aga me jääme endale kindlaks. Sest see on armastus maailma ning iseenda vastu. Ma armastan ennast nii palju ning ma soovin seda jagada maailmaga. Ma teen seda läbi heasoovliku ja salliva suhtumise teiste inimeste ja kogu Universumi vastu. Ma annan ning ma olen kindel, et siis antakse ka mulle.

Ja siis äkki, võibolla aasta möödudes, võibolla 2 aasta möödudes me märkame, et meie elus on toimunud muutus. Me oleme ise muutunud, me oleme muutunud oma väärtustes ja ellusuhtumises. Asjad, mis varem meid ärritasid, ei lähe meile enam korda. Inimesed tunduvad meile paremad ning me püüame õppida isegi oma vaenlastelt.

Ja siis me märkame, et elu on võtnud uue suuna. Asjad, mida me kunagi nii väga soovisime, on hakanud tulema meie ellu. Nii tasahilju, et me isegi ei märka seda. See tundub meile loomulikuna ning osa protsessist. Me tunneme tänulikkust ja jätkame. Jätkame sealt, kus me parajasti pooleli oleme. Kas istudes vaikselt õhtuti meditatsioonis, soovides oma vaenlasele mõttes head, tänades vaikselt Universumit selle võimaluse eest, mis meile on antud või lihtsalt unustades kõik väljamõeldud probleemid meie peas ja tundes rõõmu sellest, mis on meie elus juba olemas.

Palun ära anna alla …
Kaido

PS. Ma sõidan esmaspäeval 10 päevaks Hong Kongi ja Hiinasse avastama maailma suurima Budhha kujuga (35 meetrit kõrge) Po Lin kloostrit. Sellel ajal ma kahjuks ei saa vist kirjutada, kui ma just mõne munga läpakat ei saa laenata. Soovin sulle jõudu ning kõike paremat sel ajal. Siiski on ilmumas Helina ja Marleni postitused, seega põnevat lugemist jätkub.

PS. Kui Sulle meeldis see lugu, võid jagada seda Facebookis oma tuttavatega. Selleks vajuta siia! Aitäh Sulle!