Meditatsioon – hype või ime? | Vol. 1

Meditatsioonil kui mõistel on meie teadvusele huvitav mõju. Esimese asjana assotsieerub paljudele meditatsiooniga seoses koopas istuv üksik munk, teistele new age temaatika ning kolmandatele trendikus, kuna on moekas mediteerida. Minu jaoks seondub meditatsiooniga algus – algus iseendasse.

2006. aastal ütles mulle Õpetaja, et kui soovin oma jamadest vabaneda, siis pean hakkama mediteerima. Ahahaa … mõtlesin tol hetkel … mina ja mediteerima? Ma olin sel hetkel veel selles faasis, et püüdsin igale poole võimalkult lähedale oma uue BMW’ga sõita ning mediteerimine kuidagi ei sobinud BMW’ga kokku.

Aga elu muudab meid. Öeldakse, et kui inimene läheb oma materiaalsusega liiga „lolliks“, siis ei jää Universumil enam midagi muud üle kui „hapnik täiest kinni keerata“, et inimene teeks oma silmad lahti ning avastaks, et maailmas on peale tema veel inimesi. Täpselt nii juhtus ka minuga. Hapnik oli otsas, aga hingata oli vaja. Ainuke väljapääs oli küsida Õpetjalt, kust leida hapnikku? Ta ütles, et enda seest, aga kõigepealt on vaja uks endasse avada, mis käib ainult läbi meditatsiooni.

Mõtlesin, et OK, kui Õpetaja käsib, siis teen vahepeal seda imevärki. Ja istusin aeg-ajalt. Paar kuud möödus ning Õpetaja küsis, kas ma ikka mediteerin iga päev 3x nagu sai kokku lepitud? Eeee … mitte päris, pigem 1x nädalas 5 minutit, vastasin. Ning siis andis Õpetaja mulle ultimaatumi: „Kas sa hakkad tegema seda, mida ma ütlen või pead oma teed ise edasi minema!“ See oli hetk, mil teadvustasin, et meditatsioon on oluline ning põhimõtteliselt on sellest ajast alates 3 aasta vältel möödunud mõned üksikud päevad, mi tõesti ekstreemsete põhjuste tõttu on igapäevane meditatsioon vahele jäänud. Hetkel mediteerin minimaalselt hommikul 30 minutit ning õhtul 30 minutit. Kui on võimalust, siis ka 15 minutiline lühike meditatsioon päeva keskel, et meel rahulikuks uuesti saada ning igapäevaasjadest korraks eemalduda

Ning nüüd ütlen ma sama: „Meditatsioon on kõige alus!“. Sellest algab meie kasv ning see viib meid edasi. See annab meile sisemise rahu ning enesekindluse, et asjad liiguvad õiges suunas. See on uks iseendasse.

Meditatsioonist on tohutult palju materjale, mida on kirjutanud nii teoreetikud kui praktikud. Selles postituses räägin ma vaid sellest, mida ma ise olen kogenud ning ei pretendeeri kuidagi ainukesele tõele.

Meditatsioon on istumine ning püüe peatada mõtlemine. Milleks see vajalik on? Selleks, et meie igapäevane elu räsib sõna otseses mõttes meid seestpoolt ning meie peas on meeletu mõtte-emotsiooni müra. Me ei teadvusta seda ning seetõttu tundub see alguses kahtlasena, aga meditatsioonidega alustades hakkab inimene ühel hetkel tajuma seda. Ning siis ei saa enam aru, kuidas ma suutsin varem elada. Meie pähe tekib avarus, mis annab kirjeldamatu kergustunde ning iga mõte, mis pähe tuleb ning selle lahti laskmine on füüsiliselt tuntav ning vabastav.

Meie peas on mõtlemine, mis jaguneb üldjuhul kaheks: 1) dialoog; 2) stsenaariumid / pildid. Dialoog on väga loomulik ning äärmiselt väsitav. Inimesed räägivad ja arutavad pidevalt midagi omaette. Paljud vanemad inimesed, kes on üksikuks jäänud, teevad seda ka valjult. Siis peetakse neid lollideks. Aga tegelikult teevad seda kõik. Ainult, et enamus inimesi teeb seda vaikides. Kas kõik on siis lollid? Ei, me oleme lihtsalt inimesed ning me ei teadvusta üldjuhul oma võimalustest. Ühes joogaraamatus tutvusin väga lihtsa tehnikaga, kuidas mõtlemist peatada. Tuleb lihtsalt endale öelda: „Loobun käsust mõelda!“

Eriti kurb on see, et 90% sellest dialoogist on negatiivse alatooniga: „Kuidas ta ikka võis minuga nii teha? Ta üldse ei austa mind? Krd, ma homme näitan talle! Pagan, raha üldse ei ole! Elu on ikka täitsa pees! Keegi ei armasta mind! Mind ei ole kellelegi vaja! Ma ei saa sellega hakkama, see on võimatu! Jne jne jne.

Teine mõtlemise viis on pidevad stsenaariumid ja filmid/pildid minevikust, tulevikust ning olevikust. Me justkui vaatame läbi vanu filme - üldjuhul ebameeldivaid, kuna teevad meile muret - ning hirmuga vaatame tulevikku – ka võimalikke negatiivseid stsenaariume, kuna me kardame, et see juhtub.

Vaadates neid kahte mõtlemise liiki Külgetõmbeseaduse kontekstis, siis mida me teeme? Me loome just sellist elu. Me loome elu, mida me alateadlikult oma peas hoiame.

Meditatsioon on uks vabadusse. Meditatsiooni eesmärk on saada mõtlemine kontrolli alla. Meditatsiooni abil me peatame igapäevase joru oma peas ning saavutame rahu. Me oleme igapäevaselt palju rahulikumad, me lahendame probleemolukordi efektiivsemalt ning on tõendatud, et meditatsioon vähendab efektiivselt stressi. Meditatsioonis laseme me lahti ebasoovitavad mõtted ning emotsioonid … ning … paneme endale pähe need mõtted, millist elu me soovime. Meditatsioon on hädavajalik, et hakata oma elu teadlikult muutma.

Jaga artiklit sõpradega Facebookis