Mida kõike me ei näe?
Kirjutas | Teema Sisemine areng | Kuupäev 09.12.2009
On reede õhtul kell 15.56 ning istun Tallinnas Linnahalli taga Copterline maandumisplatsi kõrval autos ja ootan mõnusat reedeõhtust 1,5 tunnist Tai massaazi. Ma ei ole oma lemmikkohta www.orientalhouse.ee külastanud juba kuid, kuigi aasta alguses lubasin endale, et hakkan siin käima vähemalt kuus korra. Aga meil on alati ju midagi endale põhjuseks tuua, et mitte võtta seda aega ning sõita sellisesse fantastilisse kohta, kus meid tervitavad suured Buddha kujud, mõnusalt suitsevad viirukid, rahustav muusika ning malbed ning tõesti oma tööd armastavad massöörid. Hakkab hämarduma, vaatan üksikuid kalamehi kail ning tekkis tahtmatult küsimus, et huvitav, kas nad püüavad kala hobiks või toiduks? Kas tõesti on inimesi, kes istuvad hobikorras külmal kail reostatud piirkonnas ning naudivad seda? Jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt teevad nad seda siiski toiduks.
“Milline kontrast!”, imestasin ma. Just enne siia tulekut külastasin Sushi Cat’i, mis on Tallinna üks parimaid ja mõnusamaid sushi-kohti. Ma käisin seal, nautisin Jaapani toitu, suurepärast sushit, Miso suppi ning rohelist teed. Samal ajal istub keegi kail, külmetab ja ootab, et konksu otsa jääks nälginud särg, mida õhtul oma perele supi sisse viia. Meid ühendab miski, aga samas oleme me valgusaasta kaugusel. Meid ühendab see, et me mõlemad armastame kala, kuid meid lahutab viis, kuidas me seda kala tarbime.
Võib-olla see mees ei teagi, mis asi on sushi. Ta ei ole seda iial söönud, ehk ei ole tema silmad sushit iial näinudki. Mitte seetõttu, et telekas kunagi sushit ei oleks näidatud, kuid tema jaoks seda ei eksisteeri, kuna ta teab, et see on tema “liigast” väljas. Kuid siiski me oleme täpselt ühesugused inimesed, meil on kõik sama. Ja siiski me oleme nii erinevad.
Kunagi lugesin ma üht raamatut, mille autor mainis, et kvantmehhaanilisel tasandil on kõik olemas. See, et me kogeme vaesust või rikkust, on meie enda alateadlik valik. Me oleme leppinud teatud rolliga ning mitte, et me ei suuda sellest rollist välja astuda, vaid me ei tunne vahendeid, kuidas seda lihtsalt teha. Selles raamatus kirjutati, et küllus igal tasandil (suhetes, tervises, rahas) on kõikide inimeste elus juba olemas, kuid me ei oska seda kogeda. Sel hetkel ei mõistnud ma lõpuni, mida see tähendab, aga istudes tänasel reedesel õhtul siin kail, tekkis mul taipamine, kui õigus oli sellel autoril. Ma püüdsin seda mõista raamatut lugedes liiga metafüüsilisel tasandil, aga ehk ei olegi selle väite sisu väga metafüüsiline, vaid äärmiselt praktiline.
Mida me näeme ja mida me kogeme?
Mida näeb ja kogeb see üksik kalamees kail? Kas tema maailm on täpselt samasugune nagu minu või sinu oma? Siiski elab ta ju täpselt samasuguses maailmas nagu mina ja sina. Tal on täpselt samasugused võimalused, tema jaoks kehtivad täpselt samad seadused ning tal on täpselt samasugused õigused. Kuid siiski elab ta elu, mis ei pakata küllusest ning rõõmust (vähemalt seda ei peegelda tema olek ning silmavaade). Tema silmad ei näe neid asju, mida näevad minu silmad. Ta ei kuule seda, mida mina kuulen ning ta ei koge seda, mida mina kogen. Sest ta elab täpselt samas maailmas, aga täiesti teistsuguses isiklikus maailmas. Ta lepib bussiga, kui mina lepin autoga. Tema lepib särjega, kui mina lepin sushiga. Ning tema lepib oma eluga, kui mina lepin oma eluga.
Küsimus ei ole selles, et üks on andekam või õnnelikum. Absoluutselt mitte. Ma lihtsalt ei lepiks iial selliste tingimustega ning juhul, kui ma hakkaksin sinna “kukkuma”, teeksin ma kõik, et sellest välja ronida. Tegelikult suudaks seda samahästi ka tema. Just praegusel hetkel siin kail on meil täpselt ühesugused võimalused. Ei saa öelda, et mul on rohkem võimalusi. Absoluutselt mitte. Maailm on kõikidele täpselt ühesugune anum. Ideed sellest, et mõned meist on õnnelikumad kui teised, on pelgalt mõttekonstrkutsioonid. Kui meid hetkel paljaks koorida, meilt mõlemalt kõik ära võtta, mis meil on, ning siis vaadata aasta pärast, kui kaugel me oleme, siis 99% tõenäosusega oleks endine olukord saavutatud. Mina elaksin keskpärast eestlase elu, tema elaks keskpärast kaluri elu. Kuigi sel hetkel, kui meid “vette” visati, olime me mõlemad langenud samale tasandile. Ainuke, mis meie tulemusi aasta jooksul määraks, oleks see PRAEGUNE hetk, mil me saame midagi ette võtta. Ma ei tea, mida tema oleks teinud (suure tõenäosusega läinud kalale vms, kuna muidu ta ei oleks ka praegu siin), mina aga oleksin oma pea tööle pannud ning hakanud nuputama, kuidas ma saaksin oma elu paremaks muuta. Sest ma lihtsalt ei oleks leppinud selle olukorraga, kuhu ma olin sattunud. Ma oleks lähimate kuudega astunud sellest “karbist” välja ning valinud teadlikult enda elu teises karbis. Ma ei saa väita, et ma olen nii “meister” ning elan ilma karbita. Me kõik elame teatud karpides, mille tekitavad meile meie alateadlikult uskumused.
Kuidas me parandame oma praegust olukorda?
Täpselt sama lugu on ka olemasolevast elusituatsioonist järgmisse astumisega ehk sinu praegusest karbist järgmisse karpi minemisega. Sa saad seda teha ainult siis, kui sa otsustad praegu, et sa ei lepi olemasoleva olukorraga.
Kui me vaatame enda ümber, näeme me seal mingit elu - sinu enda elu. Vaata, missugune see elu on? Kes on selles osalised, mis sündmused sinu elus aset leiavad ning kuidas sa nendesse sündmustesse suhestud? Kas sa lepid nende asjadega? Oled sa rahul kõigega? Või sooviksid midagi muuta?
See on sinu kast. Kui ma vaatan enda elu, siis näen ma samuti neid “tegelasi”, kes minu kastis elavad. Meil kõikidel on oma kast, millest me üsna kiivalt kinni hoiame uskudes, et kui me midagi liiga kardinaalset ette võtame, võib see kast laiali kukkuda ning siis …
Aga “Mis siis?” ongi minu hinnangul kõige parem küsimus selles kontekstis. Kui me soovime midagi oma elus muuta, peame me nii või naa sellest kastist välja astuma ning vaatama, mis asub väljaspool seda kasti. Kas seal on uusi võimalusi? Kas seal on midagi, mis meeldiks mulle hoopis rohkem kui sündmused minu enda kastis? Ehk saan ma mõnikord vargsi piiluda ka kellegi teise kasti ning saada sealt ideid, kuidas oma kasti lõhkuda. Aga selle lõhkumise peame me igal juhul ise ära tegema. Me ju loeme ja näeme kogu aeg tavaliste inimeste edulugusid, kes võtsid midagi ette. Nad alustasid täiesti nullist - oma kastist -, lõid selle seinad kõikuma ning ehitasid endale uue kasti. Täiesti oma reeglite kohaselt. Ning siinjuures ei räägi ma rahast ning rikkusest. Meie maailm on täis inimesi, kes järgnevad oma kirele tulgu mis tuleb. Ühel hetkel nad mõistavad, et elu on liiga lühike, et seda ära raisata elades oma elu nende reeglite järgi, mis keegi on minu kasti pannud. Ei, ma loon ise oma kasti ja elan selles just sellist elu, nagu ma soovin.
Mis on sinu elus selline, millega sa rahul ei ole?
Kui sa ei ole rahul, miks sa siis lepid sellega? Millal oli viimane kord, kui sa istusid tõsiselt maha ning mõtlesid läbi, kuidas seda olukorda muuta nii, et sa saaksid öelda, et ma olen sellega rahul? Olgu selleks siis suhted oma kaaslasega, oma ülemusega või sõpradega? Tihtipeale elame me vanast harjumusest nende vanade harjumuste järgi, mille oleme kunagi endale omaks võtnud. Ning isegi, kui me tunneme ammu, et juhul, kui ma saaksin aega tagasi kerida, muudaksin ma teatud asju, aga praegusel hetkel on seda väga tülikas teha. Kohe tekivad ju küsimused nagu “Mida nad mõtlevad sellest?” ja “Kuidas ma ikka ütlen talle otse, et ma ei armasta teda enam ning peame midagi oma suhtega ette võtma” või “Kuidas ma ütlen oma vanematele, et ma kolin ära Filipiinidele?”.
Need on küsimused, mis kerkivad meile pähe, sest konfrontatsioon on ebamugav ning me lükkame selliseid jutuajamisi kogu aeg edasi. Aga kui kaua, tekib küsimus. Me liigume ju lõpu poole, mitte alguse poole. Iga päev, mil me ei tee seda, mida me soovime teha, raiskame me oma elu. Ning seda mitte kuidagi metafooriliselt, vaid täiesti sõna otseses mõttes. Vaata, kuidas päevad ning nädalad lendavad. Miks me seda kõike teeme?
Loomulikult me ei saa võtta ette kardinaalseid samme, et tuleme töölt ära ja asi korras. Et küll siis vaatame, mis saab. See ei saa olla esimene samm. Esimene samm saab olla taipamine, mis teeks meid tegelikult rõõmsaks. Ja hakata väikeste sammudega seda enda ellu lubama. Ma ütlen omast kogemusest, et elu armastab meid. Ta toetab meie otsuseid ning eriti neid, mis on tehtud armastusest elu vastu. Meil kõikidel on ju missioon siin elus. Me kõik oskame midagi kõikidest teistest paremini. Me ei ole sõdurid kuskil reas, kellel on sama vormiriietus ning keda eristab ainult nimi vormil. Me oleme ju täiuslikud olendid, kes on täis temale omaseid oskusi. Me peame need oskused üles leidma. See vajab natukene endaga tööd, aga kui see juhtub, muutub elus kõik. Siis me tunneme, kuidas meil on toetus taga ja meie tegevusi suunab Elu ise. Siis me hakkame ise mõistma, kuidas elu kohandub vastavalt sellele, mida me otsustame teha ja me ei pea enam alluma võõrastele reeglitele.
Aga raskused?
Paljudel võib hetkel tekkida küsimus, aga kuidas on kõikide nende raskustega, millega inimesed igapäevaselt silmitsi seisavad?
Aga äkki ongi need raskused seepärast, et me teeme valesid asju? Minu elu oli väga kaua raske ning täis probleeme. Aga see kõik muutus, kui ma leidsin enda jaoks sisemise arengu. Ma avastasin, et mulle meeldib kirjutada ja endaga tegelda. Ning mida enam ma sellele tähelepanu pöörasin ja energiat panin, seda enam hakkasid lahenema ka probleemid teistes valdkondades. Tõesti oli tunne, et mul “ei lastud” teha teisi asju hästi, kuna need olid valed asjad minu jaoks. See Tee oli lihtsalt suletud. Aga peale seda, kui ma avastasin midagi, mis tuleb mul hästi välja, läks ka teine tee lahti, mis toetab mind igapäevaelus ja aitab mul arveid maksta.
Kõik inimesed ei pea tegelema isikliku arenguga, kuigi läbi sisemiste protsesside muutumise jõuame me enda sisse ühel hetkel niikuinii. Meie maailm vajab erinevaid oskusi ja väärtusi, mida me saame üksteisele pakkuda. Mina kirjutan, kuid ma ei saaks kirjutamist nii palju nautida, kui näiteks Steve Jobs ei oleks kunagi asutanud firmat Apple ning see ei toodaks nii lahedaid arvuteid nagu MacBook Pro’d. See on väärtus minu jaoks. Ning Steve Jobs ei saaks oma geniaalset tööd teha, kui maailmas ei oleks assistente, sekretäre, müügimehi ning raamatupidajaid, kes kõik oma tööd jumaldavad. See moodustab tervikliku harmoonilise süsteemi, mis toetab ja arendab üksteist.
Ma usun, et kogu Universum on üles ehitatud koostööle ning harmooniale. Vaata kasvõi loodust - milline kooskõla ja harmoonia! Hämmastav! Iga rohulible ja putukas teab täpselt, mida ta peab tegema. Sest see on temasse programmeeritud.
Nii on ka meisse programmeeritud oskused, mida me suudame teha maailmas kõige paremini. Me oleme väikesed rohulibled ühel lõputul väljal ja me õõtsume koos tuules, mida me nimetame kokkuleppeliselt ajaks. Kuid kui igat rohuliblet eraldi vaadata, moodustab ta omaette terviku oma täiuslikkuses ning pingutusevabas tegutsemises, aidates kõikidel teitsel olla see, kes nemad on tulnud siia olema.
Mõtleme siis välja, mida paganat me siia sündisime, mida meil teistele öelda ning pakkuda on, ja hakkame seda siis tegema. Mina igatahes otsustasin aasta tagasi oma kasti puruks lüüa ning ma tunnen praegu, et kuigi aasta jooksul on olnud ka hõredaid hetki, mil ma olen kahelnud, kas ikka lõpuni saame seda käega katsutamatut Miskit usaldada, olen ma täna oma eluga enam rahul kui iial varem. Ma olen vaba, ma teen, mida ma armastan ning ma tunnen, et ma ei ole üksi. Nüüd kutsun ma ka sind oma kasti lõhkuma ning proovima, kuidas oleks elada oma elu sinu reeglite järgi. Aga käitu palun targalt. Keegi tark inimene on kunagi öelnud, et see on Tarkuse Tee, mida käies peame säilitama kaine mõistuse ning terve meele.
Ole vapper!
Kaido
_____________________________________________________________________________________
Kuidas astuda oma kastist välja?
Vaata www.suurimsaladus.ee/2010
kasutada efektiivselt alateadvust
TÄNAN,see oli täpselt see mida ma täna otsisin.
Hei! See oli üks kuramuse pikk
aga kuramuse hea lugu!
Mulle ka see lugu meeldis. Eriti südamesse läks see kaluri osa. Sellega seoses tekkis ka mõtteid. Nagu see, et kõik on suhteline ja tegelikult pole kindel, et see üksik tusase näoga kalur nii õnnetu oli. Tal võis ju momendil paha tuju olla, sest naine oli hinge täis ajanud; või kirus ta parasjagu rõsket ja viletsat ilma, aga ta ei pruukinud nii õnnetu olla. Vbla polnud tema unistuski istuda selle asemel auto mugaval soojendusega nahkistmel ja jagada hinnanguid endast erinevate elu ja valikute üle, kes teab…
Helena!
Ma ei soovinud sellele kalurile anda ühtegi teadlikku hinnangut - igalühel oma tee käia. See oli lihtsalt üks tore mees, kes andis inspiratsiooni.
PS. Mul ei olegi autol nahkistmed, hoopis täiesti tavaline auto täiesti tavaliste riidest istmetega
Kaido,
Mis Sa arvad, mis saab meist peale surma? Kas usud, et meie hinged sünnivad uuest? Võib-olla oled Sa sellest juba mõnes teemas kirjutanud, kuid ma pole leidnud?
Kõike ilusat!
Miia!
Raske öelda, pole kogemust, muidu ütleksin heameelega
Ja spekuleerida ei taha, üldjuhul räägin kaasa ainult teemadel, kus saan omale kogemusele või teadlaste avastustele tugineda.
Siiski aga soovitan soojalt raamatut “Hinge rännak” (Dr. Micheal Newton), kui soovid sel teemal rohkem teada saada (see mees on ka teadlane)
Ole mõnus.
Kaido
suremise kogemust ma olen kogend,aint ma olen reaalselt elus old,aga mina ise minu kujutlus pilt minust endast mida ma terved need aastad loonud olen,on hakkand hajuma mida rohkem see hajub seda rohkem sa tunned,et sa hakkad surema,mul on see kogemus käes ja ei tahaks sellest enam nagu eriti rääkida,sest see on jube katsumus,aga see annab tohutu taipamise,tohutu elu energia,elu kogemuse jne,aga see mis vahepeal juhtub ei ole enam niisama kerge,võin sulle soovituse anda,aga mitte proovida,kui ei ole vaimselt valmis.Nii ma räägin üksikasjalikult,kuidas on võimalik suremist kogeda.Esiteks sa peaksid selgeks tegema,et sa tahad teada,mida tähendab suremine,kui sellega oled ühelpool,siis on jäänud ainult üks ja väga võimas samm,mida ei juge tegelikult mitte keegi teha ja selle nimi on kõigest loobumine.kõigest loobumine tähendab siis,et sa loobud kõigest.nii iseendast,tõekspidamistest,tööst,sõpradest no ühesõnaga kõigest.olen aasta aega seda valu tundnud ja ära surnud teadlikult,jube väga jube oli aga enam pole sest kõik on läbi elatud ja minu maailm on kõik nii nagu peab jumala on olemas ja kõik on ok:)
Äitah.
ainuke asi mida sa võitma pead sellel teel on hirm,aga kui sa tast kunagi taipu saad,siis onga kõik,elu tõde peitub hirmus.
ja seda ka veel,et seda nimetatakse sõdalaseteeks,sa ei tea mis juhtuma hakkab,aga sa lähed edasi ja seal teel kohtab midagi sellist mida ei suudaks ette ka kujutada.
see on mu elus üks raskemaid ülesandeid,vahepeal mõtlesin isegi,et olen hulluks läind,sest hirm oli mu peas ja korrutas mu peas sa oled omadega läbi,see oli nii suur õudusunenägu,aga tasu oli suur,väga suur,poleks suutnud ette kujutadagi.
Seda võib umbes kujutleda nimodi,et ma olen siin maamuna peal üksinda ja ma ei tea kes ma olen,ma kardan,sest ma olen üksi.Ma lõpetan selle lihtsalt nimodi,et seal tuleb palju hirme esimene hirm on üksindus,kartus üksinda jääda—ja hirm läheb alles siis minema,kui sa taipad,et sa ei ole üksinda,et tegelikult on miski,keegi sinu,sees kes on alati sinuga.prooviga ise järele ja veenduge,et see mida ma räägin on sula tõsi kõik kes me oleme siin maailma peal ihaladame heakskiitu,et mitte üksi jääda ja kui üksi jääme on hirm,aga millest ma siin räägin?hirmust võitu saamisest.
siit ma lõpetan.
Äitah Lugejatele.
Hendrik, sinul on kole kogemus surmaga aga olen lugenud ka väga palju ilusaid kogemusi. Õnneks ei usu ma, et see kole on…ma ei tea miks aga mina ei karda surma…mul on kuidagi nii kindel teadmine, et see on ilus…aga võib-olla ongi see inimestel erinev.
Samuti usun ma hingede rändamisse ja sellesse, et meie hinged käivad siin Maal õppimas…
Kaido, loen kindlasti seda raamatut (tean, et vähestel on surmaga kogemus) oleksin lihtsalt soovinud Sinu arvamust teada. Tahtsin veel küsida, et kas tead midagi mediteerimeise käigus kehast väljas käimisest? Võib-olla oled ise ka proovinud?
Hendrik!
Jah, ma ei tea, kui vana sa oled, aga ma isiklikult soojalt soovitan kõikidest sellistest asjadest eemale hoida. Ma ei tea ka, mis tehnikaid sa kasutad, aga kuna mainisid sõdalaseteed, siis tõenäoliselt midagi Castaneda sugemetega. Igal juhul ma tean paljusid juhtumeid, kus inimesed omal käel igasugu asju katsetavad ning lõpptulemus on see, et hakkavad täitsa segast juttu ajama ikka lõpuks. Ma ei soovi kuidagi, et see sinuga juhtuks. Meie sees on protsessid, millest me ei tea mitte midagi ning nende valel käivitamisel / kasutamisel, teeme endale ainult liiga. Jah, me saame selliseid protsesse käivitada, aga läbi teadlikkuse ning autentse Õpetaja käe all. Kahjuks ma ei oska ka soovitada, kust sellist Õpetajat täna leida, kes selliste praktikatega tegeleks
Miia!
Jah, ma sain aru, et sa minu arvamust tahtsid kuulda. Ma usun, et see toimub läbi teadvuse.
Ning, ei, ma ei käi kehast väljas, ma tunnen ennast täitsa hästi oma kehas
Miia, ma ei ütle seda kuidagi üleolevalt, aga nii nagu Hendrik katsetab surma kogemist, saame me katsetada igasugu asjadega, kuid me peame olema selliste asjadega väga ettevaatlikud. Me oleme tulnud siia kogema füüsilist mateeriat ning tavalistel inimestel nagu mina ei ole mingit asja kuhugi vaimumaailma. Kui meil tekib selleks vajadus, tuleb meie ellu õige Õpetaja, kelle kaudu me saame seda kogeda, aga mitte ise raamatute põhjal. Mitte mingil juhul ma ei soovita seda teha. Ausalt. Isegi Eestis on piisavalt skisosid, kes on end ära katsetanud kõikvõimalike tehnikatega ja kundalini äratamisega.
Vabanemine ei toimu kehast väljumisega. Me ei oleks tulnud sellesse kehasse, kui me ei peaks siin olema. Et vabaneda, peame me kasvatama oma teadlikkust ning vabanema sellest koormast, mida me ise kaasas kanname. Keegi ei pane meile seda koormat - mõtteid, emotsioone, hirme jpm - meie külge. Me ise võtame selle ning ei lase siis sellest lahti ning elame siis seda kõike kogu aeg läbi. Kehast väljumine või “suremine” ei vabasta meid sellest. Me tuleme tagasi ning oleme ikka samas seisus. Samuti nagu ei vabasta meid ka Tiibeti kloostrisse põgenemine. Me ju kanname seda kõike enda peas. Ega probleemid ei ole meil kodus aknalaua peal, need on meie peas. Ja me täiesti vabatahtlikult hoiame end seal.
Vabanemine saab toimuda ainult läbi endaga püsiva töö ja distsipliini. See ei ole lühiajaline protsess, et võtan tableti sisse ja asi klaar. Või teen näiteks läbi mingi rituaalse puhastuse ja olengi korras. Jah, see puhastab, aga me haagime kõik selle uuesti külge endale. Kui me soovime püsivat muutust läbi viia, saame me seda teha ISE, mitte kellegi teise abiga. Igasugune väline abi on ajutine.
Mida ma saan lubada, on see, et kui ükskõik kui hullus olukorras inimene hakkab tegelema meditatsiooniga ning istub 1a vältel iga päev 2×15 minutit, muutub tema elu 180 kraadi. See on sisemine transformatsioon ja puhastumine, mille käigus me läbime kõik need etapid loomulikult viisil, mida tavaliselt püütakse kiirendada läbi kõikvõimalike imetehnikate, mida kuskilt kuuldakse või loetakse. Samuti kinnitavad seda kõik pühakud, Õpetajad ning usundid. Iseküsimus on, kui paljud on valmis seda tegema?
Kaido.
Sinu kommentaarist saavad paljud innustust, eriti ahvatlevad võimalused, mis avanevad 1 a medit järel.. Kuidas saada üle punktist, mil suurt tunnetuslikku progressi veel pole, hakkad “otsima” põhjuseid, miks täna ei saa jne. Kas ainult end sundides? Lihtsalt, mehaaniliselt sundides?
Olen Sinuga nõus Kaido, et üksi ei tasu selliseid asju katsetada ja ma ei kavatsegi seda teha…ootan kuni tuleb minu ellu selline õpetaja ja kui ei tule ju siis pole mulle seda vaja. Ma ei tahagi probleemide eest põgenega…mulle meeldib nendega tegeleda selles maailmas, aga on miski mis kisub ja paneb huvi tundma inimvõimete piiridest (mõtlen just seda, et suudame mõtlemisega kõike teha…ka ennast kehast välja viia)
olen palju lugenud sellistest kogemustest ja usun, et see on võimalik…kas just ka vajalik, eks see on igaühe jaoks erinev.
Aga minul on veel sinnani pikk tee käia.
Aitäh Kaido! Sinu arvamusi on alati huvitav lugeda.
Kairi!
Mina usun, et märksõnaks on motivatsioon. Ehk siis, miks me tahame seda teha ja mida saavutada? Kuna mul endal on iseenda jaoks nii palju positiivset juhtunud viimaste aastatega, siis ma ei kujuta kuidagi ette, et ma peaksin praktikad pooleli jätma. See on parim, mis meiega juhtuda saab. Minu jaoks ongi motivatsioon edasi liikuda.
Tekkis ka selline idee, et ehk on ka see abiks, kui me taipame, et me ei suuda kuidagi uut autot endale mediteerida. Kui me soovime ainult uut autot, siis me ei suuda seda mediteerida mitte kuidagi. Aga kui me soovime mediteerida mediteerimise enda pärast, siis lisaks autole saame me ka uue maja, armastava kaaslase ning palju palju muud. Jah, mulle tundub, et kuidagi nii võib see asi käia. Vähemalt mul käis. Ehk siis seestpoolt väljapoole. Igasugune muu tegevus oleks väljaspoolt sissepoole ning ajutine kahjuks.
Kõik probleemid leiavad meie elus lahenduse, kui ma alustan selle lahendamist enda seest ehk mõtlen, miks konkreetne situatsioon on mu elus ja mida ma sellest õpin. Kui proovida väliselt lahendada, siis tuleb see nagunii tagasi, sisult samana, kuid väliselt hullemana. Mõtetevoolu peatamine on kindlasti hea, ma olen siiski seda teinud praegu joogaõpetaja käe all, kes annab konkreetsed juhised, poosid, mantrad ja õpetab, milline meditatsioon milliseks situatsiooniks. Minu jaoks on nii lihtsam kui oma kodunurgas istumine, aga meditatsioon hakkab mulle üha rohkem omaseks saama ja õpetab elus kohal olema ning tegema asju järjest, tähtsuse järjekorras ning rahulikult.
On põnev raamat “Meie laste endised elud”, mis kõneleb surmast, selle kogemusest ja elu järjepidevusest ning annab ka seletuse, miks meie kultuuriruumil on nii raske uskuda elu järjepidevust. Väga haarav teos, nagu parim krimka.
Miiale
Kõiki asju võib võtta kitsamalt ja võib võtta laiemalt. Surm nende seas. Igasugused piirid on vajalikud, aga see, kus läheb igaühe piir, ongi igaühe tunnetuse küsimus. Mina arvan, et kõigile tegelikult ei ole gurust õpetajat kõrvale vaja, kes näitaks näpuga ja doseeriks kuhu, kui kaugele ja mida sa oma eluga tegema peaksid. Keegi teine ei saa niikuinii teada sinust endast nii täpselt nagu sa ise. Küsimus on teadlikkuses ja julguses ennast näha ja õppida nägema sellisena nagu sa oled.
Igasuguseid meetodeid enda tunnetamiseks ja tundma õppimiseks on samuti meeletult. Pakuksin siinkohal välja ühe neist http://www.auratransformation.co.ee/
Tervitades K
Üks sõber soovitas, et tuleksin siia, et rääkis Miljonäri mõtteviisi saladuste raamatust, mis on minu üks lemmikutest.
Tulles siia tabas mind ees täielik jaburus:)
Täiesti naljakas ettevõtmine
Jah, kas pole elu naljakas?
Vahel ma mõtlen, et mõned kommentaarid võiksid siiski olemata jääda…
K
Kris!
Ma arvan, et see on okei. Ma usun, et see näitab ilusasti meie maailma kontrastsust ja õpetab meile, missuguses maailmas me elame, kuidas me ennast väljendame. Ja see näitab ka väga selgelt, miks mõned inimesed kogu elu kannatavad ja hädaldavad. Viimasel ajal on mul au olnud paljude sellistega kokku puutuda, kes on oma peas loonud mingi karakteri / kellegi MINA endast ning siis samastudes sellega väidavad, et kõik, mis on selle väljamõeldud karakerteriga vastuolus, on jama. Minu arust on see lõbus ja tuletab alati meelde, missugused võimalused meil tegelikult on.
Minu mõte oli küll midagi muud, aga mul ei ole ka midagi selle vastu, et tänu sellele sai Kaido ennast väljendatud…
K
Mulle meeldib kuulata ja lugeda mida teistsugused inimesed arvavad (ma ei taha öelda rumalad). See kuidas nad ennast väljendavad ja üldse ei mõtle kas nii sobib või ei.
Vahest on naljakas… kui kauge ja erinev võib olla kahe inimese vaheline maailm ja samas elavad nad üksteisele nii lähedal.
Kui ma näen labaseid ja halvasti ütlevaid inimesi siis tunnen suurt kergendust, et mina selline ei ole. See on väga võimas tunne…tunda, et mul on võime austada ja armastada seda maailma kus ma elan, ning samas on kurb, et need teistsugused inimesed elavad nii pisikest elu, oma pisikeses maailmas. Ja nad ei tea, et nad ei tea
Kõike ilusat teile!
Lilli ja liblikaid!
Kristel!
Jah, nii on … kas elu pole naljakas?
Ma kaldun siiski arvama, et meis igaühes on kõike, küsimus on donaalsuses, kui palju me väljendame ja kuidas me oskame ennast väljendada.
Erinevaid hinnanguid andes võib endale aeg ajalt küsimuse esitada: kui lai on minu enda maailm? Vastus võib päris huvitav olla:)
K