Miks ma lähen Sri Lanka budistlikku keskusesse?
Õppimine on elukestev protsess. Me õpime oma esimesest hingetõmbest alates ning lõpetame õppimise alles peale oma viimast hingetõmmet. Sageli on täitsa nii, et inimene avastab uute asjade teadliku õppimise alles oma elu viimastel aastatel ning selle tagajärjel “neelab” kirjandust sadades lehekülgedes isegi oma surivoodil. Jah, me õpime kogu aeg – mina praegu, kui ma kirjutan seda artiklit, ning sina siis, kui sa loed artiklit. Igasugune uus informatsioon stimuleerib meie aju ning loob uusi seoseid ning annab seeläbi võimalusi näha oma maailma taaskord natukene teistsuguse nurga alt.
Isolatsioon kui õppimine
Pikka aega olin ma seisukohal, et õppimiseks ei ole vaja kaugele ära sõita. Tihti ei mõistnud ma neid lugusid inimestest, kes sõitsid ära Tiibetisse või Indiasse, et õppida midagi uut ning “leida” iseennast. Jah, ma pole tänagi veel kindel, kas äraminemine võimaldab meil leida iseennast, aga umbes kaks kuud tagasi võtsin ma otsuse vastu sõita vähemalt kaheks nädalaks täiesti üksinda Eestist ära, et ma saaksin tegelda ilma igasuguse “mürata” meditatsiooniga. Ma ei usu, et need kaks nädalat aitavad mul leida mind või vabastada mind mingit tüüpi probleemidest, sest probleemid on meil alati peas, mitte Eestis, kuid mõned põhjused on siiski, miks ma otsustasin selle retke ette võtta. Mõnikord on hea ennast isoleerida kõigest ja kõigist, et meel saaks rahuneda ning sügavam taipamine saaks tekkida.