Naiste värk

Mind valdab hämming. Ma ju tean, et kehakaal on naiste teema aga sel nädalal sain ma teada, et kehakaal on tõesti ja täiega naiste teema! Kuidas küll on me maailm selle saavutanud? Seda ei ole ju raske mõista, vaadates meedia poolt esitatud ideaalse modell ja populaarse näitleja välimust – naistele on seatud võimatud standardid ja uskuge või mitte, need on neile hinge pugenud!

Kas Sina vaatad peeglisse ja särad armastusest iseenda vastu?
Või vaatad Sa peeglisse ja näed pigem seda, mida Sul “tuleks parandada”?

Minu välimus on olnud mulle nii või naa pidi väljakutse. 9. klassis läks mu klassiõde modelliks ja sai ning minus tärkas iha, ma tahan ka. Astusin Eesti Modelli Agentuuri uksest sisse ja pääsesin ka nimekirja. Ma olin nüüd ametlikult modell. Ma olin noor, ilus, sale, kena ja meeldisin vastassugupoolele. Kurvaks läks lugu, kui stressi täis elu tõi mulle +10 kg. Ma kaotasin oma ilu ja enesekindluse koos sellega. Algas ralli. Paaniline toidu jälgimine ja trenni tegemine, iga kord tõi projekt kaasa paar kaotatud kilo ja paari kilo võrra rohkem lisanunud kilosid. Ehk 2 all, 3 juurde – sammuga üles.

Ma olin õnnetu ja ebakindel. Ma vajasin oma ilusat keha, et olla see, kes ma arvasin, et ma pean olema. Koorem oli raske, sest järgmise 8a jooksul ei saavutanudki ma püsivat kaalu ja iga kaalumuutuse lõpuks olin paar kilo raskem. See teema tundus nii raske ja vastik. Ja kuidas ma ei suutnud taluda isenda peegelpilti. Nägin vaid läbikukkumist ja tõelist luusrit. Kunagine modelli staatus oli nagu raske koorem, mis tuletas meelde, et kord ma olin “ilus”.

Tekkis trots. Mind ajas see närvi, et kui ma olin sale siis ma “sobisin” ja kui ma olin trullakam, siis ma enam nii väga ei sobinudki. Tahtsin olla kindel, et mind hinnataks minu sisemiste väärtuste järgi, mitte minu säärejooksu järgi. Korjasin internetist ära kõik ilusad pildid ja tegin end nii tavaliseks, kui oskasin. Uskuge mind, see polnud üldse raske. Meigitud näo asemel üks tavaline nägu ja oledki tavaline tüdruk.

Ma olin ilma sellest tähelepanust, mis mul enne  välimuse tõttu oli ja hakkasin kogu seda kehakaalu asja lähemalt uurima. Teemad nagu, miks ma end ei armasta? Miks ma nii väga vajan välist tunnustust? Miks ma kardan, mida teised minust arvavad? Miks ma endaga kogu aeg pahandan? jne jne jne

Retk oli pikk ja põhjalik. Ja minu eneseavastusetee üks pöördepunkte. Ma sain aru, miks mu kehakaalu teema nii lootusetult läbi oli kukkunud. Ma ju nii väga vihkasin oma trullakat vormi. Kuhu ma panin sellega energia? Oma trullakale vormile muidugi! Mida enam ma soovisin sellest vabaneda, seda enam ma sellele mõtlesin ja seda juurde lõin. Kui ma avastain, et mina ise oma paanikaga lõin iga oma lisakilo, oli valgus uksepraost sisse tunginud. Algas tee enesearmastuse juurde, mis vabastas hirmud ja liigsed kilod.

Täna olen ma täitsa kobe:) Ma naudin oma keha. Ma vaatan peeglisse ja tunnen ennast hästi. Ma ei muretse, kas kilo on juurde tulnud või kadunud, ma tean, et mu keha on täpselt selles kaalus nagu tal parasjagu hea on. Ma söön seda, mida ma tahan. Ma söön nii palju, kui ma tahan. Ja ma jätan poole suutäie pealt pooleli, kui ma enam ei taha. Minu keha reguleerib. Ja mina olen kohal, pannes tähele, kuidas toit mulle maitseb. Ma tean 100%, et minu alateadvus hoiab mind tegemas täpselt seda, mida mul vaja on, et olla oma parimas kaalus.

Mul on tagasi tulnud julgus olla ilus. Ja mul alles minu julgus olla täiesti tavaline. Ma armastan ennast sellisena nagu ma olen:) Ma olen lahe:P

Kui Sa tunned, et toitumine esitab väljakutseid, siis otsi selline raamat: Paul McKenna “Ma teen su saledaks“. Või, tule esmaspäeval Tartusse, kus stardib eesti esimene “Kaalust Vabaks” projekt ehk Kehakaalu Mastermind. Vaata “Kaalus Vabaks” kohta infot  SIIT.

Sa oled ilus!

Vabaduse terviseks,
Marlen