Need, kes valitsevad oma meeli …
Kirjutas | Teema Eesmärgistamine, Mõtlemine | Kuupäev 11.01.2010
Üheks suurimaks takistuseks, mis ei lase inimestel oma unistuse järgi minna, on meie füüsiline reaalsus. Me mõtleme korraks sellele, mida meil meeldib teha - kokata, õmmelda, laulda, näidelda - ning meile meenub, et me oleme korra üritanud või keegi meie tuttavatest on sel alal üritanud ning ebaõnnestunud. Ja kuna meil on see FÜÜSILINE tõend, ei hakka me oma unistust mitte realiseerima, vaid mõtleme kõigile neile põhjustele, miks me ei saa seda, mida me tahame. Meie kutsume seda järgmiselt: me lubame oma praegustel tulemuste mõjutada oma mõtlemist.
Me lubame oma praegustel tulemustel mõjutada oma mõtlemist? Mida see meie jaoks tähendab? Kuna loomisprotsess käib mittefüüsiliselt - mõtte tasandilt - füüsilisele materiaalsele tasandile, siis lubades sellel madalal tasandil - füüsilistel faktidel enda ümber öelda endale, mida me saame või ei saa luua, on täielik hukatus. Kui me teeme järeldusi oma võimete ja tulevaste saavutuste kohta oleviku tulemuste põhjal ei kasva me iialgi suuremaks.
Teine oluline viga, mida ma näen ikka ja jälle, on ühe olulise universumi seaduse rikkumine, millele ma viitasin ka oma eelmises blogis: esmalt KORD ja siis LIIKUMINE. Sageli me arvame, et üks või teine tegevus - kui ma saan selle ülikooli kraadi, või kui ma vaid teen 25 kõnet nädalas, või kui ma käin kolm korda nädalas jõusaalis - viib meid eduni ning me ruttame neid tegevusi tegema ilma, et me täpselt teaksime, mis on siis see tulemus, mida me soovime. Me tõenäoliselt ähmaselt aimame, et sooviks parandada oma müügitulemust või võtta kaalust alla, kuid me ei ole seda pilti niivõrd lihvinud, et me näeksime end selle eesmärgi omanikuna. Sellest lähtuvalt üritan ma oma tulemust parandada läbi LIIKUMISE, ilma, et ma oleksin loonud oma teadvusesse selle KORRA, mida ma tegelikult materialiseerida tahan.
Mõlema juhtumi korral oleme me ära unustanud küsimuse: mis on lõpptulemus? Mida ma tahan saavutada? Selle asemel ruttame pigem tegevusse ja VÄLDIME mõtlemist.
Tõepoolest on väga raske leida vastust küsimusele “kus ma tahan olla 2010. aasta lõpus”, kui ma ei ole iseendalt harjunud küsima isegi seda, kus ma tahan olla selle nädala lõpus. Kuid harjutamine teeb tõepoolest meistriks. Kolm aastat tagasi tegin (st üritasin teha) oma esimese äriplaani firmale, mille sisu tegelikult oli vaid kaardistada ära, mida ma oma firmaga saavutada tahan. Tulemus oli kohutav, sest mul polnud aimu ka, mida sinna kirjutada. Eelmise aasta kohta tegin uue katse ning pean tunnistama, see oli juba tunduvalt parem. Loomulikult panin tugevalt mööda ning nüüd tulemusi mõõtes näen, et vaid 50% eesmärkidest on saavutatud, kuid see ei olegi tähtis. Kõige olulisem on see, et ka 2010. aastaks tegin ma plaani ja kuigi ma tean, et ka see ei ole päris selline nagu selge pilt välja näeb, on tohutu vahe minu esimese katse ja nüüd uue katse vahel. Mul on tõepoolest tekkinud läbi püsivuse selge siht ja arusaamine, kuhu ma minna tahan.
Ja veel üks võit. Ma tean, et paljud teist on mures oma lähedaste pärast, kes ei haaku selle teemaga. Mina olen oma abikaasat ja tütart (9.a) innustanud eesmärke kirja panem kõik need kolm aastat, kui ma seda ise tegema hakkasin. Selle aasta 31. detsembriks olid meie pere ühsed ja igaühe individuaalsed eesmärgid paberil. Vau! Visadus ikkagi kandis vilja!
Käisin täna ühel koolitusel, kus osales kakskümmend inimest ning lektor küsis, kui paljudel teist on eesmärgid kirjalikult - ainult kaks kätte tõusis. Kuidas on lood sinuga? Kas sinu elu, ei ole seda väärt, et vähemalt proovida, hoolimata sellest, et see on alguses raske? Mida sa tahad teha ja saavutada 2010. aastal?
kasutada efektiivselt alateadvust
Idee on õige ja ma olen ka praktiseerinud eesmärkide kirja panemist. Kunagi tegin seda nii üldiselt, et ilmselgelt mingeid konkreetseid tulemusi tulla ei saanud. Vahepeal katsetasin pisut liiga utoopiliste eesmärkidega, mille täitumisse ma vist ise ka ei uskunud. Kuid tasapisi mõistlikumaid eesmärke üles kirjutades olen hämmastusega pidanud tunnistama, et nii mõnigi soovitud sündmus või asi on tõepoolest täide läinud:) Ja tagantjärgi mõeldes, millised seosed ja väikesed vihjed mind tulemusteni on viinud, tundub, et siin peab küll midagi suuremat mängus olema:)
Aga osaliselt on minu jaoks probleemiks näiteks see, et kui ma väga detailselt sean oma eesmärgi (võtame näiteks suhete teemal, et leida endale suurepärane kaaslane, kellega toredaid asju ette võtta), siis kirjalikult lugedes, kuidas ma tunnen inimest, kellega me mõtleme ühtemoodi ja kes on igatpidi väga tore, (aga samas keda ma ju reaalselt veel ei tunne), tekib selline tunne, et asja spontaansus ja võlu kaob ju sedasi ära. Tekiks justkui mingi mehaaniline soov või ma ei oskagi täpselt seda pisut häirivat tunnet kirjeldada. Mida teie sellest arvate ja kas keegi oskaks pakkuda mõnda lahendust või võimalust sellise tunde kaotamiseks?
Idee on õige ja ma olen ka praktiseerinud eesmärkide kirja panemist. Kunagi tegin seda nii üldiselt, et ilmselgelt mingeid konkreetseid tulemusi tulla ei saanud. Vahepeal katsetasin pisut liiga utoopiliste eesmärkidega, mille täitumisse ma vist ise ka ei uskunud. Kuid tasapisi mõistlikumaid eesmärke üles kirjutades olen hämmastusega pidanud tunnistama, et nii mõnigi soovitud sündmus või asi on tõepoolest täide läinud:) Ja tagantjärgi mõeldes, millised seosed ja väikesed vihjed mind tulemusteni on viinud, tundub, et siin peab küll midagi suuremat mängus olema:)
Aga osaliselt on minu jaoks probleemiks näiteks see, et kui ma väga detailselt sean oma eesmärgi (võtame näiteks suhete teemal, et leida endale suurepärane kaaslane, kellega toredaid asju ette võtta), siis kirjalikult lugedes, kuidas ma tunnen inimest, kellega me mõtleme ühtemoodi ja kes on igatpidi väga tore, (aga samas keda ma ju reaalselt veel ei tunne), tekib selline tunne, et asja spontaansus ja võlu kaob ju sedasi ära. Tekiks justkui mingi mehaaniline soov või ma ei oskagi täpselt seda pisut häirivat tunnet kirjeldada. Mida teie sellest arvate ja kas keegi oskaks pakkuda mõnda lahendust või võimalust sellise tunde kaotamiseks?
Maria, tere, vabandan, et niimoodi vahele segan, aga tahtsin lihtsalt juhtida tähelepanu, et see, et Sa siia lehele oled sattunud, ei tähenda, et Sa seda kasutama pead hakkama. Kui Sinu jaoks kaotab kaaslase otsimine või üleüldse elu selliseljuhul võlu ära, siis ära tee seda. Nii lihtne see ongi. Eesmärk ongi ju head meelt tunda ja kui Sa tunned seda nii, siis tunne. Niisamuti ei pea Sa ju nii üksikasjalikult oma kaaslast paberile kirja panema. Sa paned ja mõtled täpselt nii palju, et võlu ei kaoks ära
Jõudu.
Tere Maria! Mina näen eesmärgi detailse loomise ülesandena eelkõige usu kasvatamist. Esmalt on mul ähmane ettekujutus, mida või keda ma enda ellu tahan, kuid kui ma hakkan seda pilti täpsustama ja sellega tegelema, tekib mul ootus. Minda enam ma isennast juba soovitud eesmärgiga näen, seda kindlam veendumus ning lõpuks usk mul sellesse tekib, juhul kui ma ei luba oma teadvusse kahtlustavaid mõtteid. Kindlasti vajaks täpsustamist, mis see häiriv tunne on ja millest see tekib? Ning mida sa pead silmas, kui ütled, et spontaansus kaob ära?
Üks asi, mida mina kogenud olen on pigem kannatamatus ja usaldamatus universumi suhtes. Võibolla haakub see sinu väljendiga “mehhaaniline soov” või siis monotoonne eesmärgi kordamine, mitte selles olemine. Ühelt poolt ma tahan juba, et see eesmärk oleks täitunud ning ma ei ole kohal, voolus - nagu mina armastan öelda. Ja teiselt poolt selle kannatamatusega luban ma üha sagedamini oma teadvusse mõtteid, mis seavad kahtluse alla kogu eesmärgi kirjelduse või siis osa sellest. Hetkel just tegelen ise usu kasvatamisega lugedes 30 päeva järjest N.Hilli usu peatükki.
M: Võib-olla kipub mõistus alateadlikult eesmärki kohustusena käsitlema? Kohustusel ja soovil on ju suur vahe…
Mulle tundub suhete teemaline eesmärk ka keerukas: sõbrad ju üldjuhul tulevad meie ellu spontaanselt ja eesmärgi seadmine, et leida keegi, kes oleks selline ja selline, tundub miskipärast kuidagi utopistlik.
Helinal on õigus - 1) eesmärgi täitumise edukus sõltub eelkõige sellest kui väga sellesse usud. 2) Väga oluline on ka kui palju sa ise selleks vaeva näed ja kui hea oled, et see välja teenida. Andmise-saamise printsiip.
Maria - Isegi kui sa kirjutad paberi peale millist kaaslast tahaksid kujunevad leitud samade omadustega kaaslasel välja aastate jooksul sinuga koos elades iseärasused ja võibolla ka sinu jaoks ootamatused. Eriti varjab neid suhte alguses tunnetega seotud hea arvamus ja kaaslase idealiseering. Aga isegi kaine mõistusega on peaaegu sama suur võimalus eksida ja pettuda.
Ma soovitan sul kirjutada paberi peale 3 kõige tähtsamat asja mida sinu kaaslasel peab olema ja 3 asja mida kindlasti ei tohiks olla. Mõtle ka seejuures kindlasti selle peale, kas ka ise suudad neid tingimusi täita. Parim kaaslane on minu arvates sinuga VÕRDNE ja peab tekkima side, kus üksteisele toimub võrdne andmine-saamine efekt. Minu jaoks on kõige tähtsam omadus heatahtlikkus. Siis ausus ja enesekindlus.
Olen ka seadnud eesmärke, nii aastaks umbes ja kui need on olnud siirad ja südamesoovid, siis on nad alati ka täitunud. Ise olen hiljem mõelnud, et nii lihtne see siis oligi. Vahepeal unustad ära eesmärgid ja kui aasta pärast üle vaatad, siis on üllatus suur- ongi täitunud. Kui ma esimest korda eesmärke kirja panin, siis need ununesid. Leidsid need kolme aasta pärast ja olin ise ka imestunud, et see toimis.