Olen tänulik:)
Ma olen tõeliselt tänulik, et mul on võimalik läbi viia Masterminde. Iga mastermind on oma nägu ja iga inimene grupis on tõeliselt pühendunud ja annab endast parima. Vahva on kuulda lugusid kuidas nad on kirja pannud oma eesmärgi ja hakanud sellega tegelema, või kui neil ei olegi veel eesmärki, vaid lihtsalt mõtted, väikesed vaiksed positiivsed mõtted ja nad teevad püsivaid pingutusi selles suunas et neid mõtteid suuremaks puhuda ja siis tulevad nad mastermindi ja ütlevad et tead, juba toimib. Ma tunnen, et minus on toimunud muutus, mul on juba üks idee. Ja siis kui keegi on õnnetu, et ei saa kuidagi tegutsema, et mõtted justkui on, kuid tegevust ei järgne, siis tean kindlalt talle öelda, et kui sa jätkad oma eesmärgi kastmist ja väetamist, kui sa jätkad järjekindlalt otsimist kuidas sa saaksid isennast tegevusse viia, leiad sa ka varem või hiljem vastuse.
Ja veel kui mõni häbelik mastermindlane kirjutab sulle siiralt südamest kirja, siis tunned kui fantastilised on tegelikult inimesed meie ümber ja kui me hoolega ei vaata, siis jääb see meile märkamata.
Marlen kirjutas ühes oma blogis, et andmine on põhiline millele meil tuleb keskenduda. Mastermind on kindlasti üks koht, kus igaüks saab anda. Tuled gruppi hea tujuga, jagad teistega oma mõtteid. Sa ei või kunagi teada, millal sinu sõna muudab kellegi elu. Näe võimlusi enda ümber. Näe kui keegi vajab julgustust ja sa oledki andnud.
Mastermindis käis üks noormees välja idee, mida tema kasutab: kui ta märkab et keegi tema abi vajab siis ta aitab, ja kui talt küsitakse kuidas ma saan selle eest tasuda, ütleb ta lihtsalt - kui sa näed, et keegi teine abi vajab, siis abista. Nii olemegi tasa. Fantastiline!
Ole andja ja anna - mõni julgustav sõna, naeratav pilt, siiras kompliment või abistav käsi. Võimalusi on palju.
PS. Kui Sulle meeldis see lugu, võid jagada seda Facebookis oma tuttavatega. Selleks vajuta siia! Aitäh Sulle!
Kohe tuli meelde kunagi nähtud film “Pay it forward”, kus väike poiss andis edasi seda sama saladust…
Meil on õega selline suhe, et mõlemal on kogu aeg tunne, et nüüd on minu kord teisele teene osutada.
See on vägev! Avastasime selle siis, kui lapsed olid väikesed ja neid kordamööda hoidsime või maale viisime või teatrisse või lõbustusparki.
See oli uskumatult vahva tunne, kui me korraga hüüdsime: “Nüüd on minu kord!” Ja selle järgnenud kallistus ja avastus, et oleme juba aastaid nii mõelnud!
Hoidke ja armastage üksteist ja alustage kõige lähemalt, ei ole nii, et enne kõigile võõrastele ja siis kunagi omadele ka, nad ei kao ju kuhugi, küll nad jõuavad ka oma osa saada.
Njaa, selles on tõepoolest mõte sees. Ma teen tihtipeale nii, et kui mul on midagi, mida ma ise ei vaja aga teised võiksid vajada siis annan selle ära. Ja tihtipeale juhtub nii, et keegi (mitte ilmtingimata see sama inimene) pakuvad midagi mulle, mida mul vaja on. Iseenesest on ju loogiline, et kui saad nt uue jalgratta, siis ei jäta vana kuuri vedelema vaid annad kellelegi, kellel vaja.
Sellist mõtteviisi jagavad veel paljud, on olemas isegi freecycle list kus saab asju vahetada, tasuta saada või ära anda.
See on igati kiiduväärt mõte!